Ilus jah.

minu silmad on ka täis sinist mereranda ja liiva, a mida pole, seda pole. jaanuarikuine vihm hoopiski.

luuletus oli huvitav. omapärane. jõulisena tundus, aga oleneb muidugi, kes kuidas loeb. mina lugesin positiivselt.

Seda ma räägingi...yks näpujälg liblikatiiva tolmul...mis selle näpuomaniku lennuvõimega teeb

Kusjuures sama kehtib ka vastupidi. Yksainumas kybemeke liblikatolmu näpul ja lenduriload ongi läinud. Haldjatolmuga pole lugu mitte parem.

...kes on minu voodikeses maganud, kysis kõige pisem lipelgas kurjalt. Ving, näitasid kaks vanemat lipelgat kohkunult näpuga.

Liblikad...need polegi kinnipüüdmiseks. Üks näpujälg liblikatiiva tolmul ja lennuvõime on kadunud

Soe ja armas ja puhas nagu esimene armastus....viis.

Mõtteis kindlasti peatus, ma usun...

Täitsa kena...

Minuarust võrdlused ei klapi ja ei vea välja. ja Puänt ja sõnum jääb ka justkui ära. St voolab ühtlaselt lõpuni kuidagi, midagi teravat ei toimu.

eelneva arvustuse autorile, Krafinnale ütleksin, et naised kasutavad päikest päevitamiseks, NAISED, ja see on nii teada wärk, et ei pea isegi luuletuses ütlema enam, kes seda teeb. hirv ja kits. wink-wink.

olen nõus, et kõik on millekski hea. isegi, kui see, milleks ta hea, halb on. see on ju hea?