nimi. johannes pärn. sünni aeg ja koht. kaheksas juuni tuhat üheksasada kuuskümmend kaks, pikna. töökoht.
“mul on mitu töökohta.”
“pange tehas.”
“miks?”
“pange-pange.”
talsinki nukutehas. laakre sada viiskümmend kuus.

tegime meestega paraadna ees suitsu. kui lörtsi hakkas sadama, läksime varikatuse alla peitu. varsti hakkas veidi jahe ka, tunked olid märjaks saanud. suurem töö seisis ees, aga kaubik vajalike osadega jõnksutas kusagil ummikutes. panin viimaks juba teise suitsu ette, kui ülalt äkki asjalikke karjeid hakkas sadama. et ikka appi ja jälle purskab ja.
“minge vaadake, mis ta tahab.”
tossasin lõpuni ja asutasin ka minekule. kohe sai selgeks, milles asi – trepil voolas vesi vastu. ajutised paigad ilmselt lahti. või mujalt veel lõhkenud. korteri ukse ette oli uhtunud juba igasuguseid väiksemaid lahtiseid esemeid, enamasti vannitoast. kisa oli üsna kõva. naabrid hakkasid kogunema ja poisid juhendasid teineteist mehiste haukumistega keset vee müha. kõige selgemini levisid vihased sõnad, mida perenaine oma abikaasale loopis. ta rääkis, nagu oleks too kõiges süüdi. andis kõrvakiilu ka. siis ma tundsin seda jälle. seda tüdrukute telki hiilimise tunnet. aga vähemalt pole ma oma naise käest niimoodi peksa saanud.

baar suletakse südaööl, aga ma arvan, et olin selleks ajaks juba kodus. kokku olin seal vast paar tundi. jõin kuus õlut. väsimus oli ka üsna jõhker. ma mäletan, et mu elu oli muretu, jõin lõhkenud õllekraanist, palju tahtsin. mul oli sulega müts ja traksid. hakkasin paljaid neidiseid taga ajama, aga ei jõudnud neile üldse lähemale. karikakrapärjad ja. arne teab mu aadressi, ma arvan, et ta kutsus mulle takso. diivanile oli ase ära tehtud. pimeduses peitus järgneva tööpäeva eelaimdusi. ma ei tahtnud sinna minna. tahtsin õllemaale jääda. seal võis siis tööle minna, kui soov tuli ja võis valida just selle, mis hetkel meeldis.

“mis kell on?” mõmisesin ma.
“kolmveerand seitse. tee end korda nüüd.”
pea kohises, nagu lennanuks ma kiiresti läbi pilvede.
ühes kärus oli pudel õlut. seisis seal kärutarandiku juures üksikult ja pudel sees. tundus terve ja avamata. võtsin selle kätte ja jäin mõtlema, et kas keegi maksis selle eest ja unustas maha. oleks hea hommikuse peaparandusena ära võtta. kui keegi sellele järele ei tule. niisama põue ka ei maksa panna. löök vasaku neeru alla katkestas mu mõttekäigu. pudel tabas maad natuke enne kui mina.
teadvusele tulin väikeses valges ruumis üsna mugaval toolil. oli märgata vaid kõlarit ja kaamerasilma ning lauda seina ääres. sain vaevalt alustada valutavate kohtade üle lugemisega, juba pöördus minu poole ähvardav robothääl.
“kas te olete varem ka tööl olles joonud?”
edaspidi püsis kõlari jututeema sama huvitavatel radadel. küsiti, et palju ma tavaliselt päevas varastan ja kas mul on veel töökohti, mida kahju sepitsemise eesmärgil võtnud olen. ma ei öelnud midagi, olin vihane. kui ka minu alandava sõimamise osa sai ära kuulatud, avanes laua kõrval uks ja enne väljumist kasutasin hea meelega võimalust valmis pandud lahkumisavaldusele alla kirjutada. sellel olid sulepeaga vormistatud sõnad, minu käekirjas. ust ei saanud pauguga kinni lüüa, selle elektrimootor pidurdas hoogu.

tehases küsiti, miks hiljaks jäin. alguses kaastöötajate poolt, siis tegevdirektori laua taga. viimane isegi kiitis mind. et ma olevat eelmisest hoiatusest juba pool aastat üsna korralik olnud, seepärast võtab ta seegi kord lõdvemalt. tema näos vaatas mulle vastu minu ohverdatavus. ma puhusin ta alkomeetrisse ja ta oli kuidagi pettunud. ju siis arvas, et sain peksa eelmisel päeval, mitte sel. hiljem liini taga kujutlesin, kuidas masin, mis päid otsa paneb, võiks neid teinekord ka maha raiuda. lülitasin selle teistpidi käima ja neil kõigil rebiti pead otsast, olgu te neetud. suitsupausi ajal otsisin puhkeruumi külmkapist midagi sinikate peale panna, aga tuluta. läksin siis õue ja hoidsin pead lumehanges. hakkas hästi kokku ka, viskasin paar palli vastu seina. vaatasin hoovi peal seda suurt tumedat hoonet ja mõtlesin, et pole kaua kebabit söönud.

keerasin raadiokutsungite ragina vaiksemaks ja panin muusikat juurde. seal tõusis päike auku ehitatud linna katuste kohale ja sillerdas soojalt räästani ulatuva vee peal. haigutades ärkasid kontrabass, siis summutatud trompet. vaatasin tänaval kohta võtvat kaamerameest ja naisreporterit. nende jaoks oli päike juba loojunud. üritasid uue reklaamtuledes särava keskuse taustal ilmselt meie mõttetu riigi õitsengust mingit eetritäidet kokku möksida. kui nad valmis said, tuli ajakirjanik tagaistmele ja palus luitele. päris ukse ette me veel sõita ei saanud, sest talle öeldi telefonis midagi olulist ja ta palus takso peatada.
“mis siis seal juhtus nüüd? issand. keegi on viga ka saanud või? selge, hästi, kas mul kaamera on? ah tuleb jah, väga hea. taksos, koju hakkasin minema. ei, juba tulen.”
ta ütles mulle aadressi linna teises servas
"laakre sada viiskümmend kuus, palun."
nüüd tahtsin ka mina teada, mis on juhtunud. ülemise pooleta tehas pigem auras, kui suitses. hoov oli katusetükke täis ja mul hakkas vilkurite sähvimisest paha.

nad olevat leidnud koha,
kus preeriakoerad üles võtsid su lõhna
maha jäid sõrmus, granaat.
kadusid kohe pärast tunnetemõõna.
kiilas on öökapil pilt,
kuid veel kammis on pisut kõõma.

ZELMJANA MAKSIMILITŠNA KUBERLOVA – perenaine
NIKIT LEONAHHINITŠ KUBERLOV – tema mees
ANDREI BIZDELJETS – rikas üliõpilane
PARMAZEV – Zelmjana nõbu
VLADIV ILJITŠ KALONOŽIN – pankrotistunud firmaga miljonär
KRISTINA KALONOŽINEVNA – tema tütar
SIGMUND ROMMELSBACHER – saksa mõisnikust perekonnatuttav
DIMJATRI KIVAŠTŠIK – päevapiltnik
MATA HARI ja ANTONIO BANDERAS – palaganitrupp
FRIZUROV – vana teener
NATAŠA - teenijatüdruk

Ballikülalised:
RENO – keiser
MURJA ILLANETŠ ja LENA ILLANETŠNA – pankurid
FJODOR FJODOROVITŠ FJODOROV
MOLOTOV – libu
VIKTOR POLEMZIKOV – apteeker / OLGA POLEMZIKOVA
VERA DIAŽADINA – Polemzikovi kauge sugulane
LADIMIR PAVLOVSKI – uusrikas / ANNA PAVLOVSKAJA
ja teised

Pulma hilinevad:
ANTON TŠEHHOV
SIIRI ALUOJA
JUMAL


I vaatus
     I pilt

Suur saal läikiva puupõranda, rokokookaunistuste, maalide ja peeglitega. Ühes küljes on aknad, teises kaks ust, uksed on ka mõlemas otsas. Hakkavad kostma hääled, üks otsauks lendab lahti.

NIKIT: Astuge aga edasi, mu kallid!
KALONOŽIN: Kus nüüd trügivad!
NIKIT: Ettevaatust! Ruumi on ju ometi kõigile!
ZELMJANA: Issand halasta! Täiskasvanud inimesed ja nüüd on uks väike…
SIGMUND: Ehk tekkis heal sõbral Vladiv Iljitšil lihtsalt soov olla esimene, kes
     näeb teie ilusat saali?
NIKIT: (vaatab ringi) Ei tea…
KALONOŽIN: Härra Rommelsbacher suvatseb solvata?
SIGMUND: Ei. Ja ma võin kinnitada, et teie trügisite, seepärast tunduski, et teised trügivad.
ZELMJANA: Härrased! Kui nüüd lõpetaksite, palun!
NIKIT: Rikuvad tuju ära.
KRISTINA: Kui ilusad pildid!
KALONOŽIN: Maalid, Kristina, öeldakse: maalid.
NIKIT: (vaikselt) Ah, mis te temast nüüd niimoodi piinate?
SIGMUND: (muiates, omaette) Tegi, nagu ei paneks tähelegi.
     Kristina tiirutab natuke lõbusalt põrandal
ZELMJANA: Vladiv Iljits, Kristina on kuidagi ülemeelikus tujus.
PARMAZEV: Kalonožin – kas teie tütar on armunud?!
KALONOŽIN: Ehk isegi on. Kuigi ebatõenäoline.
PARMAZEV: Kuidas nii? See on ju lubamatu!
KALONOŽIN: Tal on muidugi aeg juba mehele minna, aga ükski noormees ei suuda talle kuigi kaua andestada tema ekstsentrilisust, olgu ta tüdrukusse nii armunud kui tahes.
ZELMJANA: Palun külalised kaminaruumi!
SIGMUND: Saal on balli jaoks natuke väike…
NIKIT: Oh, ega see polegi ballisaal, too on lossi teises otsas.
     Inimesed hakkavad sisenema kaminaruumi. See on neljakandiline tuba, uksest vasakule jäävad kaks akent, väike madal lava, mille ees toolid, ukse vastas suur valge kamin, selle kõrval nurgas toapalm, taga paremas nurgas on veel üks uks, paremat kätt on seinal kaks portreed.
KALONOŽIN: Kristina! Tule nüüd!
     Kristina viimase tulijana sulgeb enda järel ukse
ZELMJANA: Oh, see on ju mu lemmiktuba! Ikka sama südamelähedane mulle nagu vanastigi. (kallistab kaminat) Mu tuttav kaminake! Rõõm sind näha!
NIKIT: (kummardudes Parmazevile lähemale) Ma ei uskunud, et kolm aastat eemalolekut temas sellise nostalgia esile kutsub.
     Kostub kellukese tilin
KRISTINA: Oih, nüüd käisin vastu. Mingi nöör…
NATAŠA: Te kutsusite.
     Kõik pööravad natuke ehmatanult ukse poole
ZELMJANA: (tõstab pea kaminasimsilt) Ei. Ei, see oli kogemata. Aga te võite siiski teed tuua.
SIGMUND: Mulle palun kohvi. Mustalt.
     Nataša noogutab
PARMAZEV: Kes ukse lahti jättis?
KRISTINA: Ma panin kinni…
KALONOŽIN: Ja nüüd – kas panite tähele, kuidas tüdruk kadus?
NIKIT: Ta vist lahkus lihtsalt kiiresti ja vaikselt. Teenijad on meil alati väga alandlikud olnud.
KALONOŽIN: Ei-ei. Teate, mis ma ütlen teile – Nataša on vahepeal kummituseks muutunud!
ZELMJANA: Mis te räägite!
     Kristina läheneb ettevaatlikult kuldkarraga nöörile ukse kõrval
NIKIT: Vabandage, aga see on täielik jamps.
     Kristina tõmbab nöörist. Kostub kellukese tilin
NATAŠA: Te kutsusite.
     Kiljatus. Kristina minestab
KALONOŽIN: Vaadake, mis te nüüd tegite!
     Vladiv Iljitš ja Parmazev turgutavad Kristinat
NATAŠA: Tee pole veel valmis.
SIGMUND: Ja üks must kohv. Ilma piima ja suhkruta palun.
NATAŠA: Meil pole piima, härra. On ainult rõõska koort.
SIGMUND: Ma ju ütlesin, et must kohv!
ZELMJANA: See tähendabki, et ei pane midagi sisse, Natašake.
     Nataša noogutab
SIGMUND: (enda ette) Kas ta üldse kohvil ja teel vahet teeb?
     Ilmub Andrei Bizdeljets. Kristina on toibunud
ANDREI: Vabandust, et ma hiljaks jäin, ei saanud tõlda… Mis kiljatus see oli, kui tohib küsida?
NIKIT: Nataša ehmatas Kristinat.
SIGMUND: (süütab piipu, pomiseb enda ette) Üks kohviga koor palun alla paremasse nurka, ahhoi!
ANDREI: Nataša?
NIKIT: Meie teenijatüdruk. Kas te ei mäleta teda? Igatahes pidite teda praegu saalis nägema, ta just väljus siit.
SIGMUND: Nikit Leonahhinitš, kas võib ikka suitsetada?
NIKIT: Mis? Ahjaa, muidugi, jah…
ANDREI: Ei näinud ma kedagi. Frizurov avas mulle ukse küll, teda nägin all.
     Kristina pannakse istuma ühele toolidest
PARMAZEV: Äkki on vanamees ka kummitus?
ZELMJANA: Lõpetage palun rumalad naljad.
ANDREI: Mis kummitus?
SIGMUND: Kallis sõber Parmazev üritab lihtsalt tuua vaheldust meie igapäevasesse mõtlemisse…
NIKIT: Kas teie olete siis nende kummitustega nii tuttav, et te kõiki nendeks nimetate?
PARMAZEV: Olgu kuidas on, aga vähemalt iseendale tuleb ju alati asi kuidagi ära seletada.
KRISTINA: Vabandage, aga mulle ärge enam niimoodi seletage, hakkan veel uskuma…
NIKIT: Nataša oli tõesti natuke veider…
ANDREI: Ehk varjab ta mingit saladust. See paneb ta ringi hiilima nagu kassi.
     Andrei jäljendab kassi hiilimist. Paljud naeravad
SIGMUND: (varjatult enda ette) On narr! Kindlasti on vaene Kristina Kalonožinevna nolgist sisse võetud. Vaatabki teda juba õndsa pilguga…
KALONOŽIN: Aga emand!? Mis ballist saab?
ZELMJANA: Kirjutaja pole veel kutseid valmis saanud.
NIKIT: On narr!
KALONOŽIN: (toolil lösutades, teeb kinda ja kepiga žesti) Kutsume ta õige seie!
ZELMJANA: (punastades) Nalja teete! Selle ajaga, mis temal Sptaržonskinast siia tulekuks kulub, saaks pooled kutsed ära kirjutada, issake.
NATAŠA: Mis hääl see oli?
     Kristina kiljatab ja vajub Andrei embusest välja, mõlemad jäävad Rommelsbacheri valvsa pilgu all süüdlasteks
PARMAZEV: Tabamata hetk…
ZELMJANA: (paneb sõrme suu ette) Ššššššššššš…
     Vastumeelselt jäävad külalised tasa. On kuulda vaid seda, kuidas Sigmund kamina poole kõndides häält ei tee.
KALONOŽIN: Kui kuulama jääd, ei ole.
     Külalised ei hoia kaua vaikust. Tõuseb vaikne jutt mitmest allikast. Sigmund asub kamina juures piipu läitma. Korstnast tuleb hääli, mingi ese kukub lõõri mööda alla ja maandub tuhka. Külalised on uuesti vakatanud.
SIGMUND: (eseme järgi kummardudes) Mõistatusliku hääle allikas… (tema käes on pussnuga) Vaat, mis peidus tuha all!
ZELMJANA: Heldeke! Mis te leidsite?
KRISTINA: (õhetades, ahhetades armsasti) See on nuga!
     Rommelsbacher katsub noa teravust, kuid saab kõrvetada
SIGMUND: (vaikselt, sõrme lutsides) Mis, kuum…
PARMAZEV: Võib-olla neljandal köetakse.
KALONOŽIN: (kaminasse küünitades) Nataša! Nataša!
ZELMJANA: Mis te, hull, nüüd teete…
KALONOŽIN: (karjub kõvemini) Nataša, kas teie kütate?
PARMAZEV: (tõmbab Vladiv Iljitši varrukatpidi kaminast välja) Loll!
KALONOŽIN: Äkki pillas noa alla?
NIKIT: Te ajate puhtselget jama, mu sõbrad. Lõõrid ei ole niimoodi ühenduses.
     Tuhka potsatab veel üks puss. Pöörduv Nikit käib millegi vastu
KALONOŽIN: On kobakäpp, ah? Pillab nugasid! Nagu see, see…
NATAŠA: Frizurov juhatab kohe külalised sisse.
KALONOŽIN: …Nikit Leonahhinits, ometi mäletate – see kuue varbaga Toništšuk, diviisis, saagis liha ja loopis nuge, kolmekümne küünra pealt kinnisilmi… See mees juba mütsiga ei löönud.
     Uks tõmmatakse valla, sisenevad Pavlovskid, Kivaštšik ja palaganitrupp. Anna Pavlovskajal on pussnuga õlas
KALONOŽIN: Vaata aga vaata! Kus on, sinna tuleb juurde!
ZELMJANA: Issake! Veri! (minestab sohvakäetoe katki. Parmazev astub tema juurde ja suudleb kiirelt naise kätt)
KALONOŽIN: Ilm on vist päris kehvake?
ANNA: Sajab lausa kuumi pussnuge!
NIKIT: Mileedi, te olete tõsiselt vigastatud, ma lasen kutsuda arsti.
LADIMIR: (vihaselt enda ette) Sellise ilmaga ei saadaks vaenlastki välja!
ZELMJANA: (Parmazevile, uimaselt) Kes teda lõi?
PARMAZEV: Ei tea öelda, kallike…
     Mata Hari ja Antonio Banderas jäävad esialgu osavõtmatult ukse juurde seisma, tehes vaid suured silmad
KIVAŠTŠIK: (Kohmitseb oma fotokohvri kallal) Ma ei võtnud nii palju plaate kaasa…
NIKIT: Aga mis siis teha ometi? Nataša!!
ANNA: Minuga on kõik korras, kallis peremees. (Küünitab noa järgi) Lihtsalt aitate ehk mul see kätte saada.
ANTONIO: Madaam! Ärge! (tormab juurde)
LADIMIR: Ja laske Natašal piiritust tuua. Kas teil vabu magamistube on?
ANTONIO: Kui lubate… Olen kasvanud piirkonnas, kus sellistest asjadest paremini teatakse.
KALONOŽIN: Mis kirvemõrvari te nüüd majja lasksite?!
NIKIT: Meie palaganitrupp Euroopast.
ANTONIO: Kui härrad lubavad selgitada – nii palju, kui mina tean, kõrgseltskonnas noahaavad just tavalised pole. Kuigi nuge ei saja isegi Mehhikos.
NIKIT: Arvasin, et olete hispaanlane.
ANTONIO: 14-aastaselt tulin laevaga Euroopasse.
     Ilmub Nataša, vahenditega
NATAŠA: Vahendid.
ANTONIO: (võtab vahendid) Tänan. (Anna Pavlovskaja õla kallale asudes) Enne seda jõudsin näha, kuidas mu isale nuga selga löödi.
ZELMJANA: Issake!
ANTONIO: Need olid pontaljod, üks pättide kamp, väike sõjavägi. Enne, kui ma noa välja tõmban, peame proua sinna tuppa viima.
NIKIT: Võtke jalgadest…
     Mehed asuvad Anna Pavlovskajat teisele korrusele viima. Antonio ja Ladimir Pavlovski võtavad jalgadest, Nikit Kuberlov ja Kalonožin kätest. Koguka daami tõstmisega nähakse palju vaeva. Kammersaali jääb vaid Mata Hari.


     II pilt

     Teine korrus, punase vaibaga koridor. Higist tilkuvad, ähkivad mehed tassivad endi vahel Anna Pavlovskajat. Vaba magamistoa uksel märgatakse Sigmund Rommelsbacherit, kes tõstab kõrva ukse vastast.

ZELMJANA: Dieu, Sigmund, mida te siin teete?
SIGMUND: Ma olin asjale just jälile jõudmas. (Lööb ukse jalaga sisse)
     Toas ei ole kedagi
SIGMUND: Schaiße!
ZELMJANA: (Endamisi, vaikselt) Toas ei ole kedagi…
NIKIT: Kanname ta sisse.     
     Anna kantakse tuppa ja pannakse voodile. Pettunud Sigmund seisab akna alla ja vaatab pussnugadesadu. Kuna Antoniol paistab tohterdamisega hästi minevat, ühinevad Sigmundiga varsti kõik peale Ladimiri, kes jääb Anna kätt hoidma
KALONOŽIN: (aknal) Kuulge, kes seal läheb?
NIKIT: See on ju meie aednik. (Endamisi) Ta on alati pisut palavikuline.
SIGMUND: Vaene mees! Näete, kuidas üritab peitu roomata?
KALONOŽIN: Mõtlev inimene ei peaks niimoodi kannatama!
SIGMUND: Olen suuremateski vaevustes inimesi näinud. Kunagi tuli üks uksehoidjatest kurtma, et ei saa enam minu juures töötada. Vaeseke ei suutnud isegi seletada, miks. “Rääkige nüüd nagu normaalne inimene,” ütlesin talle, aga ta oli justkui šokis. Purjus ta ka ei olnud. Ei saa siiani aru…
KALONOŽIN: (õuele vaadates) Ei jõudnud sõbrake kaugele…
NIKIT: M-hm. Kui sadu läbi, lähme toome ta ära.
     Antonio on tööga valmis saanud
ANTONIO: (käsi voodilinadesse pühkides) Minupoolest võib proua kas või jalule tõusta.
ANNA: (tõuseb) See on ime! (suudleb Antoniot mõlemale põsele) Jumal teid õnnistagu!
NIKIT: Nüüd võime balli välja kuulutada! Nataša! Šampanja!
LADIMIR: (väljudes Antoniole, hääl sumbub koridoris) Mul ei ole suurest tänulikkusest ikka veel sõnu…
     Kõik lahkunud peale Zelmjana
ZELMJANA: (aknal, nukralt, ohates) Jah… (ära)

     
     III pilt

     Kammersaali siseneb Kristina, järgneb Andrei. Itsitavad, kudvistavad

KRISTINA: (sohvale langedes) Aga mu isa?
ANDREI: (igatpidi noolides ja miilustades) Vabas maailmas pole tunnetele takistusi. Ja minu tunded on ehtsad, ma enam isegi ei mõtle. Ma ei mõtle!
KRISTINA: Mis udu te ajate, Andrei?
ANDREI: Hüppan praegu nugade kätte! Ma ei valeta! (teeb akna poole naalduva žesti) Kui ma kunagi teid armastamast peaksin lakkama, tulistage mind südamesse! (torgib pöidlaga südant, krimpsutab nägu) Khm… (paus) (kummardab Kristinale lähemale) Ma tõesti armastan teid… Ma võiksin teile lausa luuletuse kirjutada…
     Andrei ja Kristina näod lähenevad, õhates ehmab neiu käega, käib lillevaasi vastu. Džentelmen Andrei kargab püsti ja päästab olukorra. Mürinal-kolinal sisse maandujate eesotsas on Rommelsbacher, nägu punane ja higine, tema järel talutavad Ladimir ja Parmazev Anna Pavlovskajat
SIGMUND: (ukselink veel pihus) Ahhaaa!!! Seda ma arvasin! Ma teadsin seda! Neiu veel puhta alasti!
     Andrei saab vaasi püsti ja raputab kätelt vett. Kristina ohib ja ei saa korralikult püsti
NIKIT: Sigmund, millest te räägite?
     Andrei aitab Kristina istuma, Sigmund pomiseb midagi
KALONOŽIN: Mees, olete ikka päris kaine või? (Ladimirile) Mis ta ütles?
PARMAZEV: Olge nüüd ometi, laske head inimesed mööda. (surub Sigmundi ukse juurest eemalei)
LADIMIR: Ei tea, vist “nuudlid”.
NIKIT: Katsugem nüüd rahuneda. Ma teen kohe akna lahti. Nataša! Kus ta on?
     Draperii kamina kõrval värahtab. Nikit tormab sinna
NIKIT: Nataša! (käib õlaga millegi vastu) Mh. Rumal laps.
NATAŠA: Ma teen akna lahti.
NIKIT: (tüdrukut peatama tormates) Hull laps! Peatage ta! Parmazev!
     Parmazev ehmab käega
ZELMJANA: Ma lasen parem šampanja tuua.
NIKIT: (Natašale, pahandades) Noad…
     Sigmund märkab linki oma käes ja asetab selle salaja lillealusele
LADIMIR: Palav on küll… Nad vist ikka kütavad teil siin, ah? Söe lõhna nagu oleks. (Nuhutab) Kuulge, ah! On või?
KALONOŽIN: Ei, see on sajust. Lööb lõõrid puhtaks. Õhu ju ka, pärast võiks aeda minna, kui poleks…
SIGMUND: (tusaselt Andrei pole vaadates) Mina küll endale tüli tegema ei hakka. Ma lasen tõlla kutsuda.
ZELMJANA: Aga alles niipea, kui oleme tõstnud toosti!
NIKIT: Ma võtan siin suure tusaga juba neli kilo alla…
SIGMUND: (Andreile) Ikkagi – mis mängu te mängite? Õigemini, te ei mängi enam oma rolli välja, te olete unustanud oma tegelaskuju eeskirjad. Ah?
ANDREI: Ma ei mõista.
SIGMUND: Te olete ikka jultunud! Noolite noori neidusid, kas teil häbi ei ole? Nikit Leonahhinitš on lugupeetud mees! Mul on halb vaadata, kuidas te teda häbistate!
ZELMJANA: Mis te räägite…
KALONOŽIN: Ta on ju minu tütar…
ANDREI: (ennist saadud erektsioon vähenemas) Miks te oma kaebusega ainult minu poole pöördute, kui hoopis Nikit Leonahhinitš teile rohkem muret paistab tegevat?
SIGMUND: (kiunudes) Te olete vaene üliõpilane! Vaadake seda maja, milline suurepärane arhitektuur!
ANDREI: Tegelikult olen pärit lugupeetud ja nimekast perekonnast, olen juba väsinud seda isegi mainides.
KRISTINA: (tõuseb) Andrei…
ANDREI: Istu.
     Kristina istub. Kõik ootavad jätku, aga isegi Nikit vaikib
ANNA: Teeks parem…
SIGMUND: Ma näen, et teil ei ole enda kaitseks midagi öelda. Ma kutsun teid duellile.
ZELMJANA: Oh issand!
     Sigmund märkab kamina kohal trofeed, liigub suurel sammul sinnapoole, haarab ühe mõõga käepidemest, aga see ei tule trofee küljest lahti. Siiski Sigmund raputab
SIGMUND: (näost punane) Neitsite au kaitsmine pole kunagi kerge olnud… (viskab kogu trofee nurka)
ANDREI: Te olete nii alaarenenud, et Freud võiks teile rääkida Darwinist. (nõksutab vööd, kõkutab)
     Sigmund tormab Andrei poole, kukub läbi parketis avanenud luugi
KALONOŽIN: Mu sõbrad –
NATAŠA: Šampanja!
     Kristina minestab. Kõik peale tema võtavad klaasid ja tõusevad, et kokku lüüa. Nikit viipab palaganitrupi ukse pealt sisse ja noogutab. Kõik pöörduvad ja Antonio alustab kitarril mängu, Mata Hari tantsu, ruumis mängleb äkitselt ilmunud päikesevalgus, mis kord varjatakse, kord võimendatakse langevate nugade poolt. Laulu edenedes hakkavad end kõigutama ka prominendid, Andreipoolsest tuulutamisest virguv Katarina laulab vaikselt refrääni kaasa. Kivaštšik teeb toimetusest higistades neli pilti
ANTONIO: Perdido en las montañas
aherrumbre en mi cerebro
el aire es sagrado aquí
a pesar de demanda su

Encima en de los tejados
inalcanzable
Potter sin setido
Potter débil

Él está hablando
fuera del mundo
hey, hey, hey,
esto es solamente intermedio
hey, hey, hey,
esto es solamente intermedio

Le deseé tan malo que no podría
decir que bajan todas
estas cosas aparte

Deseamos fuera de tan malo
que no podríamos decir
que bajan cosas aparte

Estamos hablando
fuera del mundo
hey, hey, hey,
esto es solamente intermedio
hey, hey, hey,
esto es solamente intermedio

Escuela-saltar niños una
lata los gusanos polvo ladrillo
que no desean subir abajo de su árbol castaña

Guantes blancos largos el policía
comprueba cuidadosamente
escapado del zoo
el facsímil perfecto del niño
está hablando
fuera del mundo
hey, hey, hey hey, hey, hey


     Laulu lõppedes kaob päike aplausi saatel pilve taha, nagu kaovad ka kummardusi kordavad Antonio ja Mata, kelle järel Frizurov ukse sulgeb. Kõik löövad klaase kokku puruks ja kuulutavad kõigis osatavates keeltes balli väljakuulutatuks


     IV pilt

     Kelder, avatud ahjuukse ees Frizurov, põletab ballikutseblankette. Lõõrist kostab naise nuttu
FRIZUROV: (mõtleb) Nataša…


     V pilt

     Kristina tuba, raamaturiiulid täidetud igasugu piinariistadega ja läikivate seadmetega õõvsaist nilbeteni. Suure peegli ees toolil Kuberlov, pea verd täis pesukausis. Sametläikivatel smaragd-toonis linadel kinniseotud Kristina

ANDREI: (tapatööst ilge irvega pöördudes, verine) Lubage mul täide viia… (kobab põuetaskus) Visnovskaja ise luges mulle need sõnad – need on vähim, mida minusugune mees teile võib anda, ilma et keegi teada saaks… (hakkab paberilt lugema, kuid koputatakse) Kristina, ärge laske neid sisse! Ärge laske!

Läbi ukse murrab end Sigmund Rommelsbacher, kummaski käes püstol

SIGMUND: (tulistab Andreid 24 korda) Nöök! Kõikehõlmava trääsa manifest! (lõõtsutab, vaatab riiuleid) Ma unustan hingata, kui ma näen midagi sellist! Missugune rõvedus! (asub riiuleid lõhkuma) Mis see on?! Mis see on?! Freulein Kalonožinevna, ma ei ole alasti, see koht on minu! Ma ei ole alasti! (rebib naisel rinnad paljaks) Ma ei ole alasti! (osutab ühega püstoleist endale, uhkelt) Mina, saate aru – mina – mina näen, kuidas nüristatakse, mis nüristatakse - murtakse! Murtakse mõõk, mis teie au kaitseb! Te nüüd vaadake ennast – aga kui te oleks usaldanud mi… (püstol läheb lahti ja Sigmund saab kuuli rindu, sureb)

Paugu peale ärkab Kristina, tõuseb istukile, köidikud avanevad, ohke saatel kukub suust kortsus riidetükk. Riiulitesse sisenevad raamatud lükkavad põrandale kõik instrumendid. Kuberlov, Sigmund ja Andrei lahkuvad Kristina peseb kausis nägu ja võtab voodi alt suurest karbist uhke kleidi. Hoiab enda vastas, ümiseb, tantsib.

     VI pilt

     Kiriku altaripoolne osa, pime. Valguskiir joonistab samba najale nutva mehe, purjus, aurab.

SIGMUND: Elian Josefild, olid minuga nii paha! (lonks)
Ilmuvad preester, pruutneitsid, isamehed, Andrei, perekonnad, külalised. Naised nutavad
PREESTER: Kallid – oleme siia kokku tulnud, et… (närviliselt) Ausalt öeldes ma protesteerin, teate. Teate, ma ei ole sugugi rahul!
KRISTINA: (ilmub rasedana, lohutab inimesi, liigub altari suunas) Sellest pole midagi. Üks päev võib see juhtuda kõigiga. Nad ei mõtle seda ju kuidagi isiklikult, mõistate?
ANDREI: (võtab Kristina käe) Kristina. Ma ei saa.
KRISTINA: Pead saama, kallis.
KALONOŽIN: Tütreke, tule palun ära. Ei ole ju vaja seda! Ei ole vaja. Parem tule ära sealt, kuidagi leiame võimaluse.
KRISTINA: Isa, istu…
PREESTER: Jah, parem, saate aru, ma hea meelega -
     Suur plahvatus lööb kõik inimesed pikali. Kui krohvitükid on langenud ja tolm veidi hajub, tõusevad mõned. Parmazev nuuskab nina. Molotov ja Polemzikov seisavad lamava Kristina juures, kelle laps on välja tulnud. Kristina tõuseb.
ANDREI: (naerdes) Ma tahtsin nina pühkida, aga ei saanud – mul ei ole enam kätt! Vaadake!
     
Algab pulmamarss orelil, minooris. Kristina räägib midagi, minnes üha enam endast välja, kuid teda pole kuulda, näitab verist kleiti, jääb nuttes seisma.

võta vastu. tervita käega. olematus on.

käib sõda, kõik
täriseb ja mühab
see pole kuuliprits ja tankimootor -
suruhaamer, ekskavaator
õhus paksult värske eesti
kiiret tekkimist
naer näol, trügib esile
euroopa rektumist
muru asfalteeritakse
pärast pisar imbub tasse
oh, kultuuripärand
sinu taevavärav