...jälle saab kell üheksa,lagunenud maja uksest astub sisse läbinesti märg ja külmetanud pisike tüdruk.Kuskilt teisest toast koperdab tema juurde ta purjus ema ja karjub ning käsib tüdrukul minna karistuseks pööningule magama.Tema ema arvates oli see hirmsaim karistus,mis üldse olla saab.
Pööningul oli:külm,niiske ja,et sellest poleks veel vähe,ei põlenud seal ka ühteainust tulukest,mis oleks lootust ja valgust andnud.
Öö saabudes muutus seal kõik eriti õudsaks(tuul vihises läbi pragude tekitades hirmsaid helisid-nagu kedagi piinatakse,nagu keegi nutaks ja paluks abi.Ka kuu tekitas raagus puuokstega kohutavaid varje).
Pisikesel tüdrukul polnud sellest midagi,ka ema karjumisest mitte,sest ta oli sellega juba harjunud.Ta nagu poleks kuulnudki ema karjumist ja vihisevaid hääli pööningul-ta oli pidevalt "omas maailmas".Tema maailm oli pisike ja keerles vaid pööningu ja naabermaja akna juures.
...ja juba oli ta pööningul.Ta läks ainsa akna juudre,mis seal oli ja upitas ennast aknalaua peale istuma ning pühkis oma käekesega uduse aknaklaasi jäälilledest puhtaks.
Pisikse tüdruku suured silmad vaatasid vaid vastasmaja aknasse kust helendas vaid õrna valguskuma.Ta küll ei näinud kedagi,kuid tajus Tema kohalolekut.See Tema oli pisikesele tüdrukule kõige kallim siin koledas ja räpases maailmas.See tema oli pisikese tüdruku armastus,tema armsaim.
Mööda pisikese tüdruku õhetavaid põski voolasid alla jääkülmad pisarad,ei,ei kohe kindlati mitte ei olnud tüdruk õnnetu,sest tema huulilt võis lugeda välja pisikese naeratuse.Pisarad võisid olla sellest üksisilmi vaatamisest vastasmaja aknasse,silmadel oli lihtsalt valus,nad olid väsinud.
Aga muud ta ei osanud seal teha kui ainult istuda ja vaadata vastasmaja aknas helendavat valguskuma niikaua kuni see kustub.
Ta isegi vaatas ja ootas peale tule kustumist midagi või kedagi.Tema segamini peas keerles vaid mõte,et seal akna taga on tema armsaim,kes heidab kohe magama ja ,et tema saab valvata oma armsama und.
Pisike tüdruk ise ei maganud,kui siis just jäi aknanajale tukkuma.
Aga kui ta seda ei teinud,siis vestles ta oma ainsa sõbraga,keda ta nimetas:
"Härra Kuuks" ja siis oligi jälle vastasmaja aknas kustunud tuluke ning pisike tüdruk settis ennast kuuga rääkima..

"Kallis Härra Kuu,kui tohib siis räägiksin teiega paar sõna."

Ilma,et ta oleks vastust ootama jäänud alustas ta uuesti..
"Härra Kuu,ma tahaks...",ning siis ta pisike hääl katkes..
Ta proovis uuesti alustada:"Ma tahaksin..ma tahaksin vaid natuke armastust,natuke aega ja mõistmist,ei midagi rohkemat!"
"Kallis Härra Kuu,ma nii palun." lisas ta lõppu.

Ta ei olnud selline inimene,kes oleks tahtnud palju raha,siidist kleiti või kallit autot,ei teama mitte.Ta oli teistsugune,omapärane,veidi isegi imelik.

Tema pisikesed huuled jäid vaevu kuuldavalt kordama:"Ma nii paluks.." Kuid juba ta ise suikus unes...

..siis äratas teda alt tulev kolin ja karjumine.Pisike tüdruk toibus vaikselt ja mõni sekund hiljem kuulis ta oma isa selget ja karmi häält.
Pisikese tüdruku nägu lõi särama,ta juba ruttas pööninguluugi poole,et seda avada ja joosta trepist alla,kuid siis saabus ootamatu vaikus.
Pisike tüdruk tardus paigale,sest vaikus-see oli temajaoks midagi uut.
Tal tulid pisarad silma ja ta jooksis ruttu ruttu alla ning siis ta peatus.
Seal olid tema ema ja isa.Isal nuga rinnus ja emal veenid läbi lõigatud.

Ta jooksid kord ema,kord isa juurde ja karjus:
"Isa tõmba välja see nuga,see juu tapab sinu,ema kata kinni oma käed,need juu jooksevad verest tühjaks!"

Pisike tüdruk varises põrandale istuma,käes hoidis kahte lihatömpi-oma ema ja isa,kes olid nüüdseks igavesti surnud.
Mõnikümend minutit hiljem lasi ta oma vanematel üksteise kõrvale maha langeda.Verine tüdruk komberdas tagasi üles pööningule.

Pööningule jõudes kinnitas ta ühe köie keset lage ja selle alla tooli.
Juba järgmisel hetkel oli ta oma värisevate jalgadega selle peal,seadis köie kaela,lükkas jalaga tooli eemale ja viskas veel viimase pildu vastasmaja poole.
Ta nägi seal oma armsamat akent sulgemas ja esimest korda vaatas ta armsaim ka tema pööninguakna poole nagu oleks tajubud selle pisikese tüdruku pilku.


Pisike Tüdruk suri.


Väike keha rippus laes külma ja kangena,pikkade sörgus juuste vahelt paistsid kaks suurt silma-vaatamas ainuüksi vastasmaja aknasse.
Tema huulilt võis lugeda juba päris suurt ja õnnelikku naeratust.
Vaid veel härra kuu kiirgas oma täies hiilguses pisikse tüdruku õhetavatele põskedele kust veeres veel alla viimne pisar..

..päevad möödusid,aga mitte keegi ei astunud vana lagunud maja uksest sisse,keegi ei karjunud,keegi ei jooksnud pööningule,keegi ei...,keegi ei..mitte keegi.



***********************************************'
See siis minu esimene kirjutus siia,loodan et meeldib..
..ja kui ei meeldi pole kah hullu sest kirjutasin selle ikka eelkõige siia oma tunnete väljaelamiseks.
..aga vabandan siis nende kirjavigade pärast mida kindlasti tegin lohakusest vb kah rumalusest...