# - Ärkad. Unenägusid on täitnud painajad, imelikud olendid, ettekuulutused. Ja see, mida lausus surma enda kehastus: „Su aeg on otsas. Sa sured veel täna“. Keha ei taha sulle kuuletuda, süda klopib metsikult. Kulub hetk, enne kui suudad rahuneda niivõrd, et vaadata ringi. Tuba on tühi, kõik tundub tavaline. Sa vaatad kella, ning taipad, et aeg ärgata on alles tundide pärast. Kuid pole enam mingit tathmist magama jääda ning naaseda maailma, kus rahu ei ole võimalik leida.. Mõistus ütleb, et peaksidend korda tegema ja midagi sööma, kuid tead, et täna oleks see vaevalt rohkem kui harjumusest. Südames on ainult üks soov: põgeneda, põgeneda kuhugi, kust sind kunagi ei leitaks. Sa riietud midagi mõtlemata ja lahkud käratult õue.

Väljas on pimestavalt valge, julma kontrastina unenägude must-valgele terrorile. Astud paar kõhklevat sammu: miski su sees ütleb, et sa ei tohi tagasi vaadata. Veel paar sammu, ja tunne muutub painavamaks. Kogu oma enesevalitsust appi võttes lähed sa veel ehk meetri jagu edasi. Iga osa sinu kehast saadab sulle signaale, kisendab hoiatusi, kuni sind täidab vaid üks, kõikehaarav mõte: sa ei tohi tagasi vaadata.

Väga aeglaselt pöörad sa ringi. Uksel seisab mees. Temas on midagi veidrat, kuid sa ei suuda paika panna, mis täpselt. Ta naeratab, ja noogutab, justkui oleksid mingi testi läbinud. Silm pilgub, ja ta on kadunud – Koos uksega. Koos majaga.

Ümbrus on muutumata, vaid veidralt inimtühi. Täpsemalt – silmapiiril pole ühtegi hingelist. Sind täidab paanika, su jalad võtavad kontrolli üle. Sa jooksed, nagu pole jooksnud kunagi varem, väsimata ja sihitult, nägemata, kuhu lähed. Tuttavad kohad asenduvad tundmatutega, vaade muutub värvide seguks ja silme ees tantsivad täpid, kui äkki tabab sind järsk, lausa brutaalne tagasilöök reaalsusesse.

Sa seisad maanteel. Sinust, nii lähedalt, et peegel peaaegu riivab su nägu, möödub roheline liinibuss. Kohutav eelaimus, kuues meel, sunnib sind vaatama vasakule. Kolmkümmend meetrit. Punane Jeep. Naine roolis. Pidurid blokis, kuid maa on liiga lühike. Ees ja taga tihe liiklussein. Mõtlemiseks pole enam aega, keha võtab üle metsik, taltsutamatu ellujäämisinstinkt. Südamelöögid kiirenevad kaugele edasi sellest piirist, mida sa uskusid inimlike võimete piiriks olevat. Üks samm, teine. Jeep on nii lähedal, et sa näed naise hirmust sõgedaid silmi, tajud tema paanikat. Jõuga, mida sa endast ei oota, rebid sa jalad maast ülesse, kannad libisevad Jeepi kaitseraua eest läbi, ning korraga on auto kapott su all – ja su keha tabab kogu liikumise jõuga esiklaasi. Hetkeks tundub, et see peab vastu, kuid impulss on liiga suur: läbid esiklaasi, lüües peaga vastu armatuuri ning vajudes kaltsunukuna istmele, üdini ebaloomulikus asendis. Viimane asi, mida sa enne teadvuse kaotamist märkad, on see, et naine oli taibanud enne tabamist käed näo ette panna...

Lagi ujub silme ees. Kõik on justkui mattunud roosasse uttu.. pilk eksleb. Tühjad voodid. Õde. Haigetuba. Pilgutus, heli, maailm tundub liikuvat tapva aeglusega. „Ärrkvel-l?“. Mõistus kinnitub reaalsusse, hääl kaotab oma veniva kõla. „..vedas kohutavalt, et üldse eluski oled. Käe panime lahasesse, ent põlvega on sandisti – sul veab, kui kunagi veel kõndida saad.. aga ära lootust kaota, tänapäeval tehakse imesi. Doktor tahtis sinda näha niipea kui ärkad, ma lähen kutsun ta.“
Püüad takistada teda lahkumast, kuid kuivade huulte vahelt ei kostu sõnakestki... sa tunnetad prooviks jalgu.. põrgulik valu, põgenemine ei tule kõne allagi.

Kuid juba tulebki arst, sõbraliku olemisega vanamees. Ta istub voodiservale, naeratab ebamääraselt ning asetab oma käed su murtud põlvele. Hämmastusega tunned sa, kuidas valu taandub, ning üle keha levib soe, joovastav tunne, mis kui puhastaks iga hingesoppi.
„Sa elasid selle üle, niisiis. Ehk ongi parem.“. Süstal, täidetud eeterliku substantsiga. Jõuline torge veeni.
„Aga.. miks...“
„Su kehas on jõulisust, hinges puhtatõulisust. Ent tea, tema palge ees ei seisa arutuid, tema aias ei kõnni jalutuid!“
Reaalsus hajub. Nägemused.. aga ka see on reaalne.

#

See on siis lõpp. Joosta aeglaselt, piinarikkalt verest tühjaks, kuni vaim hülgab keha ja sust saab vaid üks järjekordne mõistuseta olend Surma Kinginriigist. Tundub, nagu peaksid su silme eest läbi jooksma katked su elust, kuid ei – see kõik on jäänud liiga kaugele, Teise reaalsusse. Kuid ka siinne on võõras. Taevas ei saa olla nii tähitu, elutu.

Veel paar hetke, ja sa oled surnud. Nuga su kõhus.. kuidas see sinna sai? Midagi ülimalt olulist kerkib su ajus pinnale, ja vajub jälle. Kui kaua sa oled juba siin olnud? Päevi, kuid? Ühtlane luupainjalike mälestuste mass. Kuid mida tahtagi maailmalt, mis on sündinud surnult, maailmalt, kus võimutseb Tema?

Tema.. Sa rääkisid Temaga. Ta käskis sul siia tulla, ja sa kukkusid läbi. Sa vääridki surma. Aga.. Ta ütles midagi; Midagi, mille meeldetuletamine on praegu elu ja surma küsimus – ei, surma ja Surma küsimus. Siin veidras maailmas tuleb aeglaselt suura, loovutada end tükkhaaval, päev päeva järel, pidevalt surmale... ainult selleks, et Elada.

Hing lahkub kehast, muutub kõrvalvaatajaks. Siin lebab sinu maine teener, vereloik kõhul veel nüüdki laienemas, kuigi aeg on juba kaotamas tähendust. Mõte ei ole enam kammitsetud, vaid on vaba liikuma olematuse kiirusel. Kõik mälestused on selged ja puhtad. Sa näed nüüd ka seda, mis sind hetk tagasi veel nii palju vaevas. Mälestus Temast, lausumas: „Mine nüüd.. ja tule tagasi“.

Kas tõesti mõtles Ta seda? Kuid.. miks mitte? Muid võimalusi enam ei ole.

Kehasse naaseda on raske, su hing elab läbi peaaegu _füüsilisi_ kannatusi – kuid oma metafoorilisi hambaid kokku surudes teed sa seda. Otsekohe naaseb ka valuaisting, mida seletamatul kombel on nüüd justkui kergem taluda. Kogu vaimujõudu appi võttes keskendud Sa – ja aeg pöördub.

Juba hüübima hakanud veri vedeldub taas ja voolab tagasi haava. Veider raskusjõu paroodia haarab su turjast ja lükkab su jalgadele. Haav kõhus sulgub, pressides nuga väljapoole. Su füüsiline keha on jällegi tervik, ja isegi muretult jälgid, kuidas sulgkergelt libiseb läbi õhu see tappev tera. Kuid kes .. viskas?

#

Sa põlvitad jälle Ta palge ees. Sellest korrast, mil viimati siin olid, on möödas vaid sekund, või paar, ent kõik on muutunud; Ta lausub: V a a t a, ning sa tõstad ülima aeglusega, võimatult aeglaselt, ennast needes pea, teades, et sellest vaatepildist pole pääsu.

Võigas. Ülim rõvedus. Füüsilises võtmes seisab su ees mädanev laip – kuid siinses reaalsuses saadavad iga olendit aurana tema eelmise elu patud, ning tedagi ümbritseb ta kohutavate tegude kakofoonia. Hääletuid roppusi kisendab ta kõrva alastikistud vanamutt, kelle kaelast jookseb nüüd igavesti musta verd; ta jalge ees nutab laps, hoides käes kaisukaru ärarebitud pead, soigudes oma maja põlenud varemete ees; ta pea kohal mängivad kaks last, lõigates oma pikkade küüntega teineteise kehasse sügavaid vagusid, ise naerdes; ta kõhu kallal toimetab üks vanem mees, üritades närida ta surnud liha. Neid hääli, mis kisendavad igavesti, hääletult, on siin sadu – eemal nutab punasejuukseline neitsi, kes vägistatud ja tapetud..... Kuid ühe vilksatuse näol silmad sa üht nägu, mis ei unune, sest sa oled teda varemgi näinud. Paar aastat tagasi, teises Reaalsuses. Pinguta mälu, tuleta meelde.. jah! See salapärane võõras, sel külmal talveõhtul, kui te pilgud üheks ainsaks hetkeks kohtusid. Kuid saab olla tema siin? Tapetud läbi selle värdjaliku monstrumi käe? EI! !!

Lase rahul endasse siseneda, võta end kokku. Elu on muu kõrval ka rõve, kole – see on midagi, mille vastu annab võidelda, kuid mida ei anna välja juurida, sest emotsiooni hävitamine hävitab ka selle vastasemotsiooni –

koleda kaotamisel muutub ilu vaid normiks;
kaose puudumisel ei eksisteeri korda;
jää sulamisel kustub ka tuli.

Rahu (viha) sind täitmas, tõused sa aeglaselt püsti.
„Ma ootasin kedagi teist.“
K e d a ?, küsib see rõvedus.
„Surma ennast.“, ja: „ma olen talle võlgu.“.
Raske on sundida end vaatama selle patuse hinge peale, kuid see on võimalik: Tuleb vaid sisendada, et tehtut ei saa teha olematuks mitte keegi, ent kätte maksta saad vaid sina.
M a o l e n.. t e m a asetäitja .
„Kas tõesti? Ja kuidas ma siis Temaga ühendust saan?“

Ta paljastab oma lagunevad hambad millegiks, mis meenutab naeratust – ta esihammaste aukudes on näha liikumist.

Mina tean ainult ühte teed – l ä b i m i n u !

„Sa ei saa mind tappa – mu füüsiline keha on ju mujal!“
F ü ü s i l i n e ? Sellest pole mul külma. Surra saab ka teisiti.

Valu. Valu. Valu, mida tekitab nägemuste, emotsioonide tulv, mis täidab su.. täielikult.

# # # ma ei taha näha... ma ei taha kirja panna.

Miks sa nii arvad?
ma ei tea.. kas pole?
Me suhtleme telepaatiliselt. Ainuke võimalus jätkata eksistentsi teiste peades, pärast oma surma.
mida? kas see on tõesti võimalik?
Jah. Kuid muidu tekkis surma kujutis? Surnute kujutelmist.
ma mõistan nüüd – ja nüüd, kui ma mõistan. Kas tuleksid mu teelt?
MIDA

lahing? lahing saab olema lühike. kui võitlevad inimeste teadvuses elu ja surma kehastused, saab võita vaid elu, sest elu kestab, ka siis, kui surm on lõplik

Lõpetamata. Viimistlemata. Poolik. Esikteos..


Kujutage ette lõputut, igasse ilmakaarde laiuvat metsa. Puud, kerkimas tuhandete meetrite kõrgusele. Päike paistmas läbi lehtede vaid häguste valgustriipudena.
Ürgmetsa, mis pole iial näinud inimese kätt. Miljardite aastate pikkuse bioloogilise valiku tulemusena on siin ellu jäänud vaid kõige julmemad tapjad. Ühe erandiga.
Puude tippudes, kus kõrvetava päikese eest pakub varju vaid ülilopsakas lehestik, elavad esimesel pilgul ainult mõned ahvilaadsed verejanulised kiskjad. Ent kui oleks käsi, mis nihutaks lehti, avaneks talle vägagi ootamatu vaatepilt...
Lehtede all on elamas terve pesakond sinakashalle ülimalt veid­raid olendeid. Nende kehad on täiesti proportsioonidest väljas: kera­jas, karvatu pea, taandarenenud rindkere ja jalad ning veidrad, kokku­voltuvad tiivad. Kuid kõige imelikumana mõjuvad nende silmad, mis justkui puuriksid sinust läbi ja vaataksid kolju sisemusse.
Neil ei tohiks olla elulootustki: iga möödaminev tapjagorilla rebiks need väetid kehad lõhki, et saada suhteliselt kasinat sööma­aegagi. Ent ometi vedeleb siin-seal just ahviliha tükke...

:: Lahkumine Gloralt ::

Kapten Oma tajus endal 11 inimese ootusärevaid pilke. Viimaks oli see hetk käes. Tema karjääri tipp. Kõige hulljulgem ja segasem reis, mida inimene kunagi üritanud. Kahesaja valgusaasta kaugusel asuv planeet, mille kohta on vaid teada, et seal on eluks sobilikud tingimused ja metsa. Palju metsa. Gloral polnud juba miljoneid aastaid metsa ega teisi elusolendeid peale inimese, kes oli Glorale omatahtsi asunud. Kapten oli Iidses Muuseumis näinud prožektorfotosid metsast ja just sellest hetkest oli ta teadnud, et võtab selle töö.
Just. Tema töö oli hõljukeid juhtida. Kuid mitte kõnesid pidada. Närvide rahustamiseks võttis ta põuetaskust plasku ja jõi suurte sõõ­mudega. Ta tabas silmanurgast mõned kohkunud pilgud,kuid ta ei lasknud end segada. Tema oli siin KAPTEN ja see oli TEMA alus. Nüüd ta alles peab neile kõne!
Ta viibutas rusika toore jõuga tugevdatud klaasist lauale, millesse tekkis sügav mõra ning alustas oma kõlava ja märatseva häälega: „Ma tervitan teid oma hõljuki pardal, seltsimehed kosmosepiraadid! Just teie olete meie aja maadeavastajad, minnes sinna, kuhu teised ei julge! Kuulsusrikas saab olema see päev, kus me naaseme, tuues endaga kaasa teateid elust Uuel Maal!“. Punnsuutäis kärakat, ja juba jätkas ta tunduvalt lõbusamal häälel: „Loodetavasti on seal mingeid pärismaalasi ka, keda nottida! Ma võtsin soojus­laserid kaasa, 17µm Hewking'd.. ent hiljem sellest, ma pean nüüd veel mõne poliitikuga kätt suruma ja siis stardime.“
Rohelise tutimütsiga poliitik ootaski juba ukse taga. Kapten astus tema juurde ja küsis: „Kas laadung on peal?“ „Jah, ma kontrollisin kõik isiklikult üle.“ „Aga defitsiitne kraam? Rumm?“ „Peidetud kõige taha.“ „Näita mulle.“ Nad sammusid laoruumi ja avanud ukse, hakkas Oma kärsitult toidukaste eemale loopima, kuni jõudis madala, kuid muidu teistest eristamatu kastini. Hääletult vajus karbi kaas lahti, paljastades ehtsast klaasist pudelite rea.
Oma, haaranud ühe ja emmanud seda, sõnas pühalikult „Räägi-takse, et see on valmistatud iidse retsepti järgi, mis pandi kirja 6000 aastat tagasi.. Inimpõlved kaovad, aga alkohol jääb!“ ja naeris mürinal. „Jah,“ poetas poliitik orjalikult, „Head reisi!“ „Mh? Ahjaa. Ma ehk võtan siit tilgakese.. minu auks.“ Poliitik kummardas ja lahkus. Kapten sulges ülima hoolitsusega kasti ja astus vilistades laoruumist välja.
Ühe suurema virna tagant astus välja naljaka välimusega mehike ja silmitses hindava pilguga ruumi.

« ∙•∙ »

Tekil kostus Kapteni veidi joobnud, ent siiski veel arusaadav hääl: „Start on antud, paari hetke pärast oleme avakosmoses. Välistekil saab nautida vaadet. Kui soovite, saab pardakommuni-kaatoril Gloraga ja minuga ühendust võtta.. mu abi näitab teile, kuidas. Nautige reisi – see kestab veel vaid kolmsada aastat!“
Hetkeks valitses vaikus, mille rikkus Inseneri pabistav hääl „Kas see ei ole ohtlik, lasta tal niimoodi juua? Ta võib meid ju sodiks sõita!“ Savuel heitis Insenerile peaaegu põlgliku pilgu ja küsis: „Kas sa tõesti kardad surma? Oled sa endale teadvustanud, et kõige tõenäolisemalt jõuavad tagasi ainult pooled, kui niigi palju?“
„Rahunege nüüd maha,“ segas neile vahele Kapteni abi „Juhtimine on niigi automaatne, käsitsi-juhtimine on mõeldud ainult hädaolukordadeks. Pealegi, ta ise ütleb, et enne viiendat pole tal õiget tunnetust sees.. “
Insener tundis, kuidas ta näost punaseks läks ja vastas: „Ma tulin siia andma oma panust inimkonna hüvanguks ja ma loodan oma eesmärgi nimel ka kunagi Glorale tagasi jõuda! Olen ma tõesti ainuke, kes ei põgenenud siia oma elu eest, surema?“
„Sittagi,“ teatas Nuga ning sülitas läbi hammaste „kui mul on valida selle ja uuesti vangi mineku vahel..“
„Sa ei ole mulle öelnud, mille eest sa istusid,“ nähvas Aria, Kuldne Kaunitar, talle vahele.
Nuga vaatas talle pikalt otsa ja ütles siis: „Hüdromobiili kaaperdamise eest.. sain seitseteist aastat Karbis.“
„Miks 17? Sellise tühise asja eest?“
„Sest ma tapsin kaks reisijat. Ma olin just Noa varastanud ega osanud sellega ringi käia.. See läks lahti ja tappis.“
Sünge, rusuv vaikus. Bubba, kes polnud seni veel suud lahti teinud, küsis: „Kas sa selle Noa järgi saidki endale nime?“
„Jah.“
„Kas sa nüüd oskad seda käsitseda?“
„Loomulikult. Mul oli ju ometi seitseteist aastat harjutada..“ „Näita meile.“
Eikuskilt tõmbas ta välja Noa. Lummatult jälgisid kõik seda surmatoovat relva, mis justkui elas omaenda elu.
Ta treenitud käes vahetusid terad kiiremini kui silm jälgidagi jõudis – 12-pealine rituaalsete klaasnugade lehvik muundus neoonvalgusega lasermõõgaks, kahemehesaeks, hõbevõtmete komplektiks, kruvikeerajaks. Hetkeks välgatas midagi roosat, mis asendus koheselt verise kahekäemõõgaga. Ja sama äkki kui see oli alanud, oli see läbi – Noal oli käes pealtnäha tavaline vildikas.
„Kuidas see kõik sinna ära mahub?“ sõnas Savuel lummatult. „Molekulaarne pakkimine. Me ei oleks tohtinud näha veel sajandikkugi selle võimalustest..“ vastas Insener ja lisas siis mõtlikult: „Ma oletan, et see Nuga võttis teise kuju, kui sa seda oodata ei osanud.. aga milleks see muutus?“
„Kahetonniseks tehiselevandiks.“

« ∙•∙ »

Oma tõstis pudeli suule ja ootas. Kui sealt enam tilkagi välja ei voolanud, tunnistas ta selle kasutuks ja viskas prügikasti, kus see aurustati ja tähetolmuna kosmose lõpututesse avarustesse paisati. Kobamisi võttis ta riiulilt järgmise ja tundis oma käe all klaasi. Rahuloleva mühinaga kangutas ta anumalt puidust korgi ja hakkas seda harjumusest endale tasku toppima, kuid taipas siis, et seal, kuhu nemad lähevad, pole puit just eriline defitsiit ja saatis ka selle prügikasti.
Kui ta oleks selsamal hetkel ekraanile vaadanud, oleks ta vägagi imestanud, kuna pardal liikus lisaks üheteistkümnele rohelisele täpile veel üks, mis hulkus üsnagi sihitult ringi.
Selle asemel lülitas ta aga hõljuki käsitsijuhtimisele ja üritas meteoriitidega napikaid teha. Oma naeratas nagu väike laps kommi-poes, kes teab, et ta on viimaks jõudnud enda tõelisse koju.

« ∙•∙ »

Savuel vaatas ringi ruumis, kuhu nad rongkäiguga nüüd jõudnud olid. Ruum oli topitud täis uusmodernset kunsti, mis ei tundunud küll eriti hinnaline, kuid mida oli vägagi palju. Et ta ei suutnud enam välja kannatada seda vaikust, mis oli tekkinud pärast Abi ettepanekut laevaga tutvuda, küsis ta: „Milleks seda kõike vaja on? Kogu see hõljuk on täis kasutut kraami, mida meil vaja ei lähe – pealegi on siin ruumi vähemalt kahesajale, meid on kõigest üle kümne!“ „Eks ta ole,“ võttis Abi endale vastamiseks aega, „Ent see oli üks Oma nõudmistest – ta tahtis saada suurimat alust kogu Kiirlaevastikus. Avaldavat pärismaalastele rohkem muljet.
„Ja selle pärast topitigi kogu laev mõttetut kraami täis?“ hüüatas Aria „Vaadake ainult – see pole ju mingisugune kunst!“, osutades veidrale skulptuurile, mis kujutas poeetilises poosis tardunud lühemapoolset meest. Ta oli riietatud kollasesse kogu keha katvasse ürpi. „Shaftiry' hullumaja, #A078,“ veeris Savuel „Miks peaks keegi ometi sellist skulptuuri valmistada tahtma?“ „See ei ole skulptuur,“ sõnas Camore „jälgige ta silmi.“
„Kunstiteose“ silmad vilasid ühelt inimeselt teisele, justkui üritaks ta kõigile korraga otsa vaadata. Seejärel, nähtavasti alla andes, istus ta maha ja hakkas hullunult edasi-tagasi kõikuma, enese ette pomisedes: „ma ei lähe tagasi, ma ei lähe tagasi ma..“ Aria kükitas tema juurde ja küsis rahustaval toonil: „Kuhu sa tagasi ei lähe?“
Mehike vaatas talle korraks otsa ja sules silmad. „Ma põgenesin.. öösel. Peitsin end.. hõljukile.. kolme päeva eest.“ „eilähetagasieilähet“ hakkas ta jälle soiguma, oma maailma tagasi vajudes.
„Siin võid sa rahulik olla,“ teatas Abi virila muigega „Suurt Karvast Emmet nad juba tagasi kutsuma ei hakka.. mission on selleks liiga tähtis.“
„Suur Karvane Emme??“ hüüatas Savuel „Kas Oma pani selle nime?“ „Ee.. ametlik nimi on tegelikult Suur Emahõljuk. Oma ütles, et see on liiga fantaasiavaene.“
Hull oli maha rahunenud ja paistis kuuldutud seedivat. „Kas te ei annagi mind üles? Olen ma jälle vaba?“
„Mitte päris,“ kaalutles Abi „sa võiksid ju võtta ühe hädaabialustest, kuid need on kodeeritud Glorale naasema.. ning seal võetaks sind kohe jälle kinni..“
„Las tuleb kaasa,“ sõnas Bubba järsku „ma tean, milline on elu Glora hullumajades – ma olin seal pool aastat turvaks. Isegi mul oli tollal raskusi selge mõistuse säilitamisega, ja mind ei topitud kõikvõimalikke eksperimentaalseid medikamente täis!“
„Aga kuhu te üldse lähete?“ küsis hull vaikselt.
Piinlik vaikus.
„Ta peab teadma.“ teatas Insener, ja siis mehikese poole pöördudes: „Sihtpunkt on - Roheline Planeet.“ Kui tema nägu selle teate peale muutumatuks jäi, mõtles ta järgi ja küsis: „Sa ei ole sellest kuulnud? Kui kaua sind õigupoolest kinni peeti..?“
„Mul läks päevade arvestus üsna ruttu pärast sinna sattumist sassi.. kuid kaheksa aastat kindlasti..“
„Kuula siis: 20 aastat tagasi püüdsid meie IEO-sensorid esimest korda kinni ülinõrga, praktiliselt olematu signaali, mis näitab, et signaali lähtekohas võib vägagi tõenäoliselt eksisteerida bioloogilist elu. Sondimisega leiti, et 194.17 valgusaasta kaugusel asub tõesti üks planeet, millel on 964‰ kindlusega metsa!“ Insener mõtles hetke järgi ja lisas: „Või noh, 194.17 aastat tagasi veel oli.“
„Ülejäänu on juba ajalugu,“ jätkas Aria „Kuna reis on nii pikaajaline, loobuti kvalifitseeritud meeskonna saatmisest ning tembeldati kogu ettevõtmine omamoodi ususõjaks – naasejatele lubati ennenägematuid rikkusi ja mida kõike veel.. kutsele vastajaid näed sa praegu enda ees..“
„Aga ma ei saa ikkagi aru,“ sõnas ärakaranu hämmeldunud ilmel „Kuidas saab üldse naasejaid olla? Väga vähesed inimesed elavad üle 250 aasta vanaks..“
Insener oli nagu seda küsimust oodanudki, ja hakkas vurinal seletama: „Uus tehnoloogia. Vesinikalajahutus – see võimaldab inimesi täiesti ohutult külmutada ligi tuhandeaastaseks perioodiks, kusjuures inimese keha vananeks selle aja jooksul vähem kui kümme minutit. Kui me oleme korra juba „uinunud“, saab meid äratada veel vaid Kapten või hõljuki tehisintellekt. Fantastiline on see, et uued stabilisaatormehhanismid lubavad seda protseduuri läbi viia ka ülisuurtel kiirustel, millega me ka praegu sõidame – eelmisel mudelil, mida selle reisi jaoks katsetati, ..“
„Aitab, aitab!“ hüüatas Nuga talle vahele „Pole vaja üleni tehniliseks minna, eh?“
„Te mainisite kaptenit,“ piiksatas mehike järsku muutunud häälega, alahuule värisedes: „Kas ta on ainuke teeline siin, peale teie kõigi ja minu?“
„Jah, on küll – milles küsimus?“ vastas talle kapteni abi imestunult otsa vaadates.
„EEII! Perkele! ***** ****** **** *****! Mu saatus tuli mulle järgi - 13 rändurit!“ karjatas hullumeelne täiesti ebainimliku, sisemust rebestava kurguhäälega ja sööstis enda ees seisvale Savuelile kallale, paisates ta pikali. Mittemidaginägeva, pimestatud raevuga sadasid maha kolm hoopi, millest kaks lõid peaaegu nähtava lohu raudpõrandasse, üks aga tabas otse keset Savueli ninajuurt, seda täielikult purustades.
Eikuskilt oli Camore haaranud süstla ja torganud selle mehe abaluude vahele, mispeale too hetkeks röökima hakkas nagu tiritaks teda neljas eri suunas laiali, ning siis lõtvunult maha vajus.
„Sulle tuleb uus ninajuur ja nahkkude siirdada. Aidake teda med-ruumi vedada“ kogus Aria end esimesena ja Bubba ning Nuga tõstsid verise mehe kahekesi üles.'

« ∙•∙ »

Operatsioon oli kestnud umbes pool tundi, ning Savuel oli juba kokku lapitud. Ta katsus murelikult oma uut ninajuurt, ning küsis kogu oma vihaga, mida ta suutis esile manada: „Kas keegi seletaks mulle selle idioodi nimel ära, miks see hullumeelne värdjalik psühhopaat mulle kallale tuli?!?“
„Ma vist tean,“ ütles laeva esimene mehhaanik (Toms, nagu nimesildilt lugeda võis) arglikult „ma käisin kunagi Heini loengutes vanadest uskumustest.. ta rääkis, et rohkem kui nelituhat aastat tagasi, kui inimkond ei olnud veel üha enam elamiskõlbmatuks muutuvalt Maalt Glorale ümber asunud, eksisteerisid paljud usundid, mida nüüd ühe üldise Maausuna teatakse.. mul tuli see meelde, kui meie hullumeelne lausus Vana Keele needussõnu.“
„Ta ütles midagi kolmeteistkümne kohta,“ ütles Aria mõtlikult.
„13 tähistas õnnetust, ebaõnne, selle numbri all alanud rännu-teed pidid halvasti lõppema..“ vastas Toms ja lisas veidikise aja pärast: „Ma usun, et ta pandi oma usu kuulutamise eest hullumajja, ning et see, mis me praegu nägime, oli tema vangistuse ajal kogunenud viha väljapurse, mida ta ei suutnud kontrollida. Tegelikult tuleks talle kaasa tunda, mitte hukka mõista..“
„Pärast seda, kui ta mulle niimoodi kallale tuli? Mina ütlen, et viskame ta tagant luugist välja, ja ongi meie kolmeteistkümne probleem lahendatud!!“
„AITAB!“ Pingilt tõusis püsti mees, kelle rinnasilt ütles paljuütlevalt „Raudmees“. „Mul on teie KURADI nägelemisest kõrini – me kõik läheme praegu külmkambritesse ja võtame selle vennikese kaasa, ning kui me maandume, seome ta suvalise ettejuhtuva puu külge kinni! Kas kellegil ON vastuväiteid??“
Kui keegi rohkem midagi ütlema ei hakanud, hiivas Raudmees teadvusetu mehikese endale õlale ja marssis uksest välja Külmikute poole.
„Tal on õigus nagu alati,“ irvitas Nuga „Me ei jõua niimoodi kuhugi.“ ja hüüdis talle järgi sörkides: „Raud, oota!“
Ükshaaval asusid inimesed minekule, kuni Savuel jäi üksi ruumi. Õlgu kehitades astus ta peegli ette ning vaatas oma uut plastilise kirurgia läbi teinud nina. Ta ohkas, ja kõmpis „külmikusse“. Ta oli vaevalt kappi pikali heitnud ja juurdlema hakanud, mida ta nüüd veel tegema peaks, kui automaatika tööle hakkas. Ta oli endiselt teadvusel, kuid mõtted liikusid järjest aeglasemalt, ning mingil tajumatul hetkel katkesid sootuks.

:: Rohelise Planeedi saladus ::

Ja kolm veepiiska langesid mängeldes Oma tantsiklevalt supilusikalt.
Ta lasi lusika käest ning see tõusis ümber lambikupli vaikselt sumisedes ringe tegema.