Siin ei ole muud. Ainult mina ja valge leht, mis aegamisi täitub mustade tähtedega. Siin sünnivad sõnad, mis moodistavad lauseid. Minu maailm, kuhu võin panna tantsima kivikuju ja laulma jääpurikad. Teen mis tahan, loon maailma mõtete ehituskividest. Kõik mida mõeldakse, on kuskil olemas. Ma ei mõtle halbu ja hirmsaid mõtteid. Vahel nad tulevad siiski. Ma kardan, et äkki kollid kappides ja voodi all on olemas. Kasvõi mõttena. Mõte muutub sõnaks ja sõna lihaks. Mida hakata peale voodi alt välja tulnud peletisega? Kui ta välja tuleb, kasvab ta hiigelsuureks. Hirm halvab mõtlemisvõime- ma ei suuda koletisele ilusate mõtete mõtlemise läbi vastu hakata.
Siis läheb kõik pimedaks.
Paber, mis oli valge, on nüüd must. Keegi on kallanud siia purgitäie musta tušši. Seesama koll. Aga see koll ei tulnud voodi alt. Koll tuli minu seest sel hetkel kui ma kontrolli kaotasin. Kaos võttis võimust ja koletis ärkas üles. Ta ronis minu seest välja, ta on osa minust. Ta ongi mina. Nüüd olen lõhestunud: valge ja must, hea ja halb. Paberileht on teiselt poolt valge. Ma saan veel kirjutada. Saan, kui suudan mõtte kannul püsida. Selle hea mõte järel, mitte selle, mis kutsub hävitama. kõike kehvaks arvab.
Peatuda ei tohi. Praegu ma suutsin eest ära joosta. Sõidan sõnaridade laineharjal. Koletis jäi kuskile eelmisesse lõiku. Ta tuleb, ma näen. Õnneks vahemaa esialgu vaid kasvab. Ometi, hetk peatust ja ta saab mu kätte. Tuleb kihutada. Ma mõtlen endale sportauto. Punase ja hästi kiire. Ei, ma tahan hoopis rääkivat hobust. Sellist nagu muinasjuttudes. Ta nimi on Tuul, pika heleda lakaga sinine hobune. Ta räägib minuga, aga ta ei kasuta sõnu. Ma tean, mida ta ütleb, aga see ei ole öeldav. See on minu peas. Ma tahaksin tagasi minna, et näha, mis on juhtunud. Kuhu koll jäi? Oi ta on seal ikkagi olemas. Ma ei saa tagasi vaadata. Siis ta vaatab mulle silma, ma muutun halvatuks, ma ei saa enam joosta sõnade sabas. Veel hullem, võibolla ma muutun temasuguseks. Iseennast mittesallivaks, hävitan kogu tee, mis senini käidud, joostud, lennatud, ja ratsutatud.
Tuul viib mind pilvedest läbi, all paistab roheline maa ja sinine meri. Lained liuglevad randa. Kui ma nüüd kukkuma peaks? Kas hirm võtab mu üle võimust? Äkki ma jõuan veel endale tiivad mõelda? Tegelikult pole mulle isegi tiibu vaja. Ma lähen allapoole, maapind kutsub. See pole kukkumine, see on laskumine. Olen nüüd kerge nagu sulg, hõljun vaikselt alla.
Koletis on magama jäänud. Mul on temast natuke kahju. Ma ei tea ju kas ta üldse tahab kuri olla. Ma muudaksin ta heaks ja sõbralikuks, äkki ta hakkaks taimetoitlaseks (kui ta üldse midagi sööb), aga minu mõtted ei paindu niimoodi. Arvan, et keegi ei usuks koletise muutumist. Mina ise ei usu. Võibolla see ei ole praegu tähtis. Las koletis magab, ma vaatan mis homme edasi saab.
Praegu on mu hoog raugenud. Tuul jäi taevasse, mina tulin maa peale tagasi. Istun ja kirjutan neid sõnu. Mõlemad paberi pooled on valged. See on uus leht.
Lähen tagasi ja vaatan, mis koletisest sai. Nüüd ma teda enam ei karda.
Oodates saatuse sõrme
oli jäänud ta jalutuks
istudes tekkide sees
printsessherneterahaigus
tegi tujutuks ja värvis halliks
olid sensatsioonid vaid kolletanud paberil
värvid virvendasid seebioopereis vaid
interneti digitunded ja bakterivaba elu
vatti pandud neiu
punased silmad
puudutuse puudus
elekter tõesti, aga
kuhu peitis end elu?
Buss sõitis ja sõitis ja sõitis. Näis, et sihtpunkt jookseb eest ning iga läbitud kilomeeter viib reisijad tegelikkusest aina kaugemale. Bussirattad neelasid meetreid, akna taga möödusid lumised põllud ja metsatukad. Ma armastasin teel olemist, sihtpunkti jõudmine oli vaid paratamatu lõpp sellele suurepärasele tundele kus tundsin sageli, et olen maapinnast lahti. Iga kord jälle bussist välja astudes, avastasin jälle praktilised ja asjalikud mõtted, mis mind justkui maapinna külge tagasi kleepisid.
Varajasest pärastlõunast hoolimata tukkus enamik reisijaid. Seda ei saanud muidugi pahaks panna, sest salong oli liigsoe ja umbne ning läbi klaasi tunginud esimesed kevadised päikesekiired uimastasid veel talvise külma ja pimedusega harjunud inimesi. Ma olin just ärganud oma poolunest. Arvasin, et tukkusin vähemalt poolteist tundi, kuid selgus, et viimasele kellavaatamise ajale võib lisada vaid umbes nelikümmend minutit. Buss sõidab kahtsada kilomeetrit kaks ja pool tundi. Aga minu elu, minu tähtsaimad mõtted, suurima häbi ja hiilguse võib korrutada kahega ning isegi siis on nelikümmend minutit selle läbiseedimiseks enam kui küll.
Tihti polnud mul mitte kõige õrnematki aimu, mida edasi teha. Lõppude lõpuks olid võimalused piiratud ja ma olin neid kõiki juba proovinud. Lugeda raamatut, käia sõpradega väljas, vaadata telekat, istuda internetis, minna jalgrattaga sõitma, joonistada. Kõike seda olin ma sadu kordi juba teinud. Need tegevused olid igavad ja pealiskaudsed. Otsisin midagi tõsisemat. Nii juhtuski, et istusin vahel üksinda oma toas voodil ja kuulasin lihtsalt kella tiksumist. Siis hakkas imelik. Panin muusika mängima ja püüdsin teha midagi sellist, mida võiks defineerida kasuliku tegevusena. Pühkisin tolmu, keetsin kartuleid, lugesin loengukonspekte, samal ajal ikka ja jälle oodates, et juhtuks midagi erilist. Kui raadiomuusika välja arvata, oli kõik ikka vaikne. Telefon ei helisenud. Ukse taga ei koputanud keegi, isegi mõnd tobedat küsitlust läbi viivad vanamutid mitte. Minutid tiksusid läbi mu keha ja mul hakkas hirm, et ma raiskan oma elu. Siis, unustades kartulid, läksin lülitasin arvuti sisse ja sukeldusin ühte kergalasesse vestlusesse mingisuguse mehega Itaaliast. Aeg möödus, nagu öeldakse – linnutiivul, varsti hakkas levima kõrbehaisu. Olin kartulid hoopis unustanud. Jooksin kööki.
Mul olid kõrvaklapid peas. Veel uniste silmadega jälgisin küllaltki osavõtmatult, kuidas maastik akna taga vaheldus. Kuulasin üht oma lemmiklugudest, aga see ei tekitanud minu suuri emotsioone, sest iga muusikapala kulub kord ära. Kehvemate puhul piisab okserefleksi tekkimiseks kümnekonnast kuulamisest, paremate puhul võib see arv olla küll kordi suurem, kuid paratamatus on, et lõpuks on see või teine laul sama tüütu kui vanemapoolse pedagoogi epistlilugemine nooruslikku uljust täis põhikoolipoisile. Ikka see sama kõigis nüanssides etteaimatav lugu.
Järgmine pala oli värskem. Sukeldusin sõnadesse ja meloodiasse ning jälgisin silmadega mööduvaid lumelaike ja seda, kuidas päike peegeldus kraavivees. Naljakas, et täiesti tühine ja argine stseen võib saada niivõrd tähenduslikuks. Inimene ei aima, et see ükskõik milline oluline sündmus, kellegi sünd, kellegi surm, on sama loomulik ja juhuslik kui kõik muu. Ikka otsitakse suuri märke, vihjeid, mis peaksid tulevikku inimesele lausa näkku kriiskama. Tegelikult toimuvad ka kogu inimkonda mõjutavad avastused niisama argises õhustikus, kui kõik igapäevane ja iseenesestmõistetav. Inimesed on muidugi erutunud. Nad aimavad, et just nimelt see laborikatse võib muuta kogu maailma arusaama termotuumareaktsioonide olemusest. Ometi ei ole mõned kilomeetrid eemal asuval linnatänaval näha pingsat ootust. Üks naine on hilinemas tööle ja püüab meeleheitlikult taksot leida. Sealsamas möödub naisest grupp turiste fotoaparaatide ja alustassisuuruste silmadega. Valgusfoori tuli vahetub kollasest punaseks ja kuskil on kuulda pidurikriuksatust. Ma ei tea, mis linnas see kõik praegusel hetkel toimub. Siin on ikka näha hulka tukkuvaid reisijaid, ja kuulda kõrvaklappidest kostuvat muusikat.
Kilomeetreid, mida läbida, on veel küllalt. Siiski tundub, et reis mis algselt viis aina kaugemale reaalusest, hakkab otsi kokku tõmbama. Juba näen tuttavaid teetähiseid. Seda maja maantee ääres, seda reklaamplakatit. Hetkeks unustan kõik peale soovi jõuda lõpuks kohale, tõusta püsti ja sirutada pikast paigalistumisest kangeks jäänud liikmeid. Mõned pikad hetked tunnen kannatamatut ootust. Siis vajun mõtetesse tagasi.
Olin enese peale vihane. Kuidas ma need kartulid küll unustada võisin? Kõik kohad on nüüd haisu täis ja keegi, loomulikult mina, peab puhtaks küürima põhjakõrbenud potipõhja. Kuigi minutid ei tuika enam mu kehas, tunnen kuidas aeg ära jookseb. Pean tõttama loengusse, hiljem käima läbi raamatukogust. Siis jõuab õhtu kätte ja ma olen jälle kaotanud ühe päeva oma elust. Mille poolest jääb mulle meelde üks tühine ennelõuna kartulite keetmise ja MSN-vestlusega? Ei, need tunnid on tühiselt mööda läinud.
Sõidan ja mõtlen. Minu elu, minu minutid, minu tunnid, minu aastad. Mäletan, kuidas olin kahene ja ema pani mulle külma ilma tõttu selga paksu kampsuni, mis oli nii vastikult raske ja tekitas kõdi. Kuueaastaselt, küllaltki hilja, õppisin sõitma jalgrattaga. Samal aastal läksin esimesse klassi. Siis peotäis mälestusi koolipõlvest, pettumusi ja üllatusi. Armumised, klassiõhtud, esimene kord õlut maitsta, vanemate vastu mässamine. Hiljem ülikool, unistused, tulevik. Ja ongi kõik. Ei midagi erilist. Kümme minutit meenutusi. Ja buss neelab korraga aega ja vahemaad. Pool tundi ja olengi kohal. Mis juhtub edasi?
Panin kõrbenud poti likku, väljusin, liikusin trollipeatuse poole. Ometi telefonikõne! Kes helistab? Kõigest mu ema !? Vanaema oli varahommikul surnud. See olevat olnud rahulik surm. Ta läks õhtul magama, aga hommikul enam ei ärganud. Nii oli tädi emale telefonis öelnud. Autod vuhisesid mööda, jäin trollist maha. Möödus terve väikene igavik. Ma ei tõesti ei teadnud, mida öelda. Nii äkki?
Pool tundi ja olengi kohal. Mis juhtub edasi? Loodus on ärkamas, päike sulatab lund. Linnatänavad on täis lörtsi ja pahuraid inimesi. Kõik ootavad juba suve, rannailmasid ja puhkust. Midagi erilist.
Ma ei tea, kuidas too laborikatse läks. Mis puutub muusse siis arvan, et naine sai takso ja jõudis väikese hilinemisega kontorisse. Ülemus ei olnud veel märganudki tema puudumist. Turistid sõitsid järgnesid oma giidile, kes viis nad kunstimuuseumisse. Tuli valgusfooris oli mitmeid kordi muutunud. Vahepeal oli sündinud ja surnud lugematul arvul inimesi. Liiklus ja kosmilised protsessid toimusid katkematult oma süsteemiloogika kohaselt. Minu buss jõudis linnapiirile. Vanaema suri kaks aastat tagasi, aga see tavaline päev on mulle siiani meelde jäänud ja ma ei saa sellest lahti.
