Mitte keegi ei saa
petta mu unistusi,
mis ilmuvad pimedatest öödest
ja hommikupäikese kokkupuudetest
mu hinge ja südamega,
mis eilsest saati juba läigib.
Puud ajavad pungi
vastu talve tahtmist.
Põrutan jalaga vastu maad
hoolimata kangest kaelast, sest
see on minu tahtmine.
Ja kui ma ei saa seda
mis on minu jaoks loodud,
mis on mulle hoitud,
pärandatud....
siis ei saa seda keegi.
Nii kange olen ma
just kui koolnu,
kes ootab viimast suudlust,
et ärgata elule.
Kohtuotsus kõlas:
- Oled süüdi!
- Milles?
Jõudsin vaevu küsida.
- Purustasid ühe vana müüdi
ja raamides ei suutnud püsida.
- Kus olid raamid? Mina neid ei näinud
ja väljas oli soodne lennuilm.
Kui oleks näinud
poleks välja läinud
arvanuks see kõigest vana film.
- Saad uued trellid
istud vait ja vaga
las linnud lendavad
su puuri akna taga.
On vabadusel siiski oma hind,
kuid sina
sina pole lind.
Aeg võttis arstipauna ja tuli haavu ravima.
Tõmbas kotist välja sooja lõunatuule,
suvise lillelõhna ja lasi liblikad lendu.
Haavad paranesid kiiresti.
Selleks, et ka armid nähtamatuks muutuksid
oli vaja vaid liblikapüüdjat kes otsiks üles
ühe kadunud kollase liblika
ja asetaks selle kõhule valssi keerutama.
Aeg ja armid,
aeg ja kollane liblikas.
-----
Pole arme
on vaid miljon liblikat,
üks kollane nende seas
ja liblikapüüdja -
endine haavatu
tantsimas valssi.
