Kui loojangupuna on punaseks värvinud mere,
üht imet sa ootad, ta tulemata ei jää.
Hirm kergitab kaabut, arm arglikult sosistab:Tere!
Mõtted on vaiki, kui südames ületad mäe.
Ime nii sündis kui beebi, ta habras ja roosa,
süda äiutas kaasa ja tuulelgi puudus siis rutt.
Habrast õnne sa hoiad - sõbraks said taeva ja maaga.
Hing teadis ju niigi, et ükskord saab õnneks su nutt.
Aeg võttis arstipauna ja tuli haavu ravima.
Tõmbas kotist välja sooja lõunatuule,
suvise lillelõhna ja lasi liblikad lendu.
Haavad paranesid kiiresti.
Selleks, et ka armid nähtamatuks muutuksid
oli vaja vaid liblikapüüdjat kes otsiks üles
ühe kadunud kollase liblika
ja asetaks selle kõhule valssi keerutama.
Aeg ja armid,
aeg ja kollane liblikas.
-----
Pole arme
on vaid miljon liblikat,
üks kollane nende seas
ja liblikapüüdja -
endine haavatu
tantsimas valssi.
Kohtuotsus kõlas:
- Oled süüdi!
- Milles?
Jõudsin vaevu küsida.
- Purustasid ühe vana müüdi
ja raamides ei suutnud püsida.
- Kus olid raamid? Mina neid ei näinud
ja väljas oli soodne lennuilm.
Kui oleks näinud
poleks välja läinud
arvanuks see kõigest vana film.
- Saad uued trellid
istud vait ja vaga
las linnud lendavad
su puuri akna taga.
On vabadusel siiski oma hind,
kuid sina
sina pole lind.
