mu õblukestelt õlgadelt
langeb kandadeni kahisevat siidi
ja kiharate sädelusel
veikleb kiiri teemantkroon
mu kiisusammudes
on tuulekella leebe kilin
kui astun kergelt üle järvevee
saatjaks maikellukese
uimastav hõng

sina kes sa püüad
mu ripsmeile ehakumaroosat maalida
pane pintsel käest
ja mine oma teed
kui avan silmad
tulistab neist roostevaba teras

seepärast kõnnin läbi elu
kinnisilmi