*
Üldplaan:
Ruumis on umbes kümnest naisest koosnev grupp. Toolid on asetatud ringikujuliselt.
Grupijuht (pabereid jagades):
„Võtke kaks paberitükki, ühe peale kirjutage enda nimi, teise peale selle inimese nimi, kellega te tahaksite kohtuda.“
Asutakse kirjutama. Mõni kirjutab toolil põlveotsas, mõni on läinud toolide kõrval oleva laua juurde ja kirjutab seal.
Lähikaader:
Kaamera sõidab Eda peale, sealt edasi pliiatsi peale, mis kirjutab ühele paberile: EDA, teisele paberile: ALEKS.
Üldplaan:
Grupijuht: „Suruge paberid nutsakuks, nii et nimi pole näha, ja leidke omale paariline.“
Naised jagunevad paaridesse. Järgneb harjutus, mille vältel vahetatakse paberinutsakuid, seistakse teineteise vastas ja vaadatakse silma, grupijuht jälgib käekella. Hääled hääbuvad, kaadrisse jääb ainult tegutsev grupp. Istutakse, räägitakse, tõustakse, lehvitatakse üksteisele, esimesed inimesed astuvad uksest välja.
Lähikaader:
Eda käsi torkab paberinutsakud teksapükste taskusse, ühe ühte, teise teise taskusse.
*
Kaamera liigub taskusse.
Tasku sisemus. Seal istub Aleks ja vaatab üllatunult enda ümber ringi. Katsub ananassikommi paberit enda kõrval, harutab kortsus kviitungi lahti ja loeb sealt: „kaup T1 – 24.00.“
Aleks (pominal): „Kaup T1? Huvitav...“ (vaatab taas ringi) „vähemalt on siin soe...“
Üldplaan:
Eda kõnnib mööda lumist tänavat, peatub viiekordse maja ees, võtab jopetaskust võtme, siseneb majja, ronib trepist üles ja siseneb korterisse. Pannud üleriided nagisse, seisatab Eda keset esikut ja kobab püksitaskus. Võtab ühe paberi taskust ja harutab lahti.
Lähikaader: paber, millele on kirjutatud ALEKS.
Keskmine kaader:
Eda silmitseb paberit, mõtleb hetke, surub selle siis nutsakusse tagasi ja tõstab teise taskusse ümber. Seejärel naeratab endamisi kavalalt ja astub esikust tuppa.
Lähikaader:
Kaamera liigub taskusse.
Keskmine kaader:
Nurgas istub Eda. Tema juurde ilmub Aleks, kes vaatab imestunult ringi, puudutab Eda kõrval olevat valget kokkuvolditud paberit, nuusutab seda, pomiseb: „Mentool...“ ja märkab siis Eda, kes teda valvsalt jälgib.
Aleks üllatunult: „Tere.“
Eda (naeratab ettevaatlikult): „Tere. Kohtusimegi.“
Aleks (vaatab hajameelselt enda ümber): „Taskus on veider kohtuda.“
Eda: „Jah. Aga teistmoodi pole võimalik sinuga enam kohtuda. Muide... palju õnne sünnipäevaks!“
Eda tõuseb ja teeb liigutuse, nagu tahaks Aleksit emmata, end taandub siis meest puudutamata.
Aleks: „Aitäh.“
Vaikus. Mõlemad seisavad keset taskut.
Aleks: „Mis tšekk seal teises taskus oli?“
Eda: „Ma ei tea. Mis tšekk seal siis oli?“
Aleks: „Mingi kaup nimetusega T1.“
Eda: „Jumala eest, mul pole aimugi, misasi on T1.“
Aleks: „Millalgi oled sa selle T-ühe igatahes ostnud.“
Eda: „Võibolla ma ostsin iseenda teadmata lennuki.“ (püüab naeratada)
Aleks: „Või Ameerika digivõrgu püsiühenduse.“
Eda: „Misasja?“
Aleks: „T1 on digitelefoni püsiühendus Ameerikas ja vist ka Jaapanis. Kasutatakse impulss-koodmoduleeritud signaali ja ajajaotusega multipleksimist. Aga ma ei usu, et selle eest ainult 24 krooni küsitaks.“
Eda: „Mulle meeldiks, kui sa minuga eesti keeles räägiksid.“
Aleks (kergitab lõbustatult kulmu): „Mis keeles ma siis sinuga räägin?“
Eda: „Ma ei tea. Tundub eesti keele moodi, aga mitte midagi ei saa aru.“
Aleks: „Impulss- koodmodulatsioon on meetod, mis muundab analoogsignaali digitaalsignaaliks, seda kasutatakse audiosignaalide digiteerimiseks.“
Eda: „Assoo... mitte et ma palju targemaks nüüd oleksin saanud... Räägi parem, mis sa kõik need sada aastat teinud oled.“
Aleks (maha istudes): „Oma olemasoluga keskkonda reostanud.“
Eda: „Aleks... sa ei pea endast niimoodi rääkima, eksju. Sinu olemasolu on maailmale õnnistuseks.“
Aleks: „Õnnetuseks – tahtsid sa öelda?“
Eda: „Sa oled parandamatu!“ (istub samuti)
Aleks: „Küllap mind varsti prügikasti visataksegi, taskutes pole pikka pidu.“
Eda: „Mina ei viska sind kunagi prügikasti.“
Pikk vaikus.
Eda: „Sa ei küsigi, kuidas mina kõik need aastad elanud olen...“
Aleks: „Ei. Aga sa võid seda öelda sellegipoolest.“
Eda: „Sa pole põrmugi muutunud.“
Aleks: „Kas oleksin pidanud?“
Eda: „Võibolla mitte. Võibolla on tore, et sa oled endine. Ma olen sind kõik need aastad igatsenud. Ja ära ütle jälle, et sa muutud kohmetuks selliste sõnade peale.“
Aleks vaikib.
Eda: „Kõik need aastad olen sinuga vahel mõttes rääkinud. Õhtuti enne uinumist. Ja vahel hommikuti, kui ärkamisega pole kiiret. Olen öelnud kõike seda, mida sa kuulda pole tahtnud. Ainult et... ma pole kunagi aru saanud, miks sa häid sõnu kardad ja kuulda ei taha.“
Aleks vaikib.
Eda: „Tead kui raske on ütlemata sõnu endas kanda... nad jäävad ju kõik kuskile alles“ (ohkab)
Veidi aega vaikust.
Aleks: „Kas sina saadad mulle neid anonüümseid sünnipäevakingitusi?“
Eda (vaatab kohmetudes kõrvale): „.Ei.“
Aleks (jälgib valvsalt ta pilku): „Sinu „ei“-l on „jaa“ nägu peas.“
Eda: „Ma ei saa sulle ju oma nime alt saata, sa ütled siis jälle: sa ei pea mulle kogu aeg midagi kinkima. Aga kui ma tahan?! See on ainus võimalus endast natuke seda armastust välja lasta. Kord aastas võib ju... Ja mis vahet seal siis, kust või kellelt see tuleb. Oluline, et sa teaksid, et sa oled kellegi jaoks maailmas väga armas.“
Aleks vaikib.
Eda (vaikselt ja kurvalt): „Pealegi on sul alati vaba voli need prügikasti visata, kui need sulle ei meeldi.“
Aleks: „Meeldivad küll... Sellepärast ma aimasingi, et see oled sina. Kes teine veel nii täpselt ära tabaks, mis mulle meeldida võiks.“
Eda (pöörab pilgu Aleksile näkku): „Siis on ju kõik hästi?“
Aleks: „Jah, kõik on hästi... Ei, tegelikult ei ole midagi hästi...“
Eda: „Mis siis halvasti on?“
Aleks: „Ma tunnen end väga... tobedalt.“
Eda: „Vabandust...“
Aleks: „Sina ei pea millegi pärast vabandama.“
Vaikus.
Eda (naeratab äkki heledalt): „Mulle tuli meelde, misasi see T1 seal teises taskus on.“
Aleks: „Noh?“
Eda: „Ma palusin koopiakeskuses üht su pilti suurendada. See maksis tõepoolest 24 krooni.“
Aleks: „Milleks?“
Eda: „Et see elutoa seinale riputada. See on lihtsalt NII ilus!“
Aleks naeratab.
*
Üldplaan:
Eda köök. Naine lõpetab õhtusöögi ja peseb nõud puhtaks. Seejärel jääb aknast välja vaadates seisma. Akna taga on pime, paistavad vaid vastasmaja akende tuled.
Lähikaader:
Käsi poeb taskusse ja toob päevavalgele kaks paberinutsakut. Sõrmed harutavad ja siluvad pabereid.
Ühele paberile kirjutatud ALEKS on selgestinähtav ja tugevate pliiatsijoontega. Teisele paberile kirjutatud EDA on õrnem ja vaevunähtavate joontega.
Eda hääl sosistab: „Aleks!“
Naise käed panevad paberid nõnda kokku, et nimed jäävad keskele üksteise vastu, seejärel surub käsi paberid uuesti nutsakuks ja pistab ühtse nutsaku taskusse tagasi.
Kaamera sõidab tasku pealt aknasse, kust paistavad endiselt vastasmaja tuledes aknad.
