kuldkalade hääl
eesriidena langemas
hing puhkeb õide

mu õblukestelt õlgadelt
langeb kandadeni kahisevat siidi
ja kiharate sädelusel
veikleb kiiri teemantkroon
mu kiisusammudes
on tuulekella leebe kilin
kui astun kergelt üle järvevee
saatjaks maikellukese
uimastav hõng

sina kes sa püüad
mu ripsmeile ehakumaroosat maalida
pane pintsel käest
ja mine oma teed
kui avan silmad
tulistab neist roostevaba teras

seepärast kõnnin läbi elu
kinnisilmi

vajutan peeglile sõrmejälje
et hommikul näeksin
su laugude võbelust
tukslevat ülahuult
nõudlikke niudeid
vajutan peeglile sõrmejälje

Ka kahemeetrine mees mahub tuhvli alla... kui ta ümber sõrme keerata.

mu räämas aknast
päike tulistab selga
augud südames