piu piu pau
minust mööduvad autod
uut sorti reisikirjad
nagu Volvo, Toyota ja Opel
Marke ei tea
ega mudeleid
ega üldse mitte midagi sellest
võõrast, veidrast reisikirjade maailmast
tean midagi sellist hoopis, et
kuskil nende hallide kerede sees on inimesed
kes kuulavad raadiot
ja käivad hääletamas
ja ostavad allahinnatud vorsti
ja virisevad Eurovisiooni üle
ja mäletavad kuidas oli, kui poes oli ainult tomatimahla
ja "mitte. midagi. muud."
Ja see veidike lohutab,
et ei tea midagi
sellest reisikirjade maailmast
aga inimesi seal sees
tean kuidagi kohe
lihtsalt ja vahetult
a-la-ti
1. INT. KONTORIHOONE KORIDOR
Kaks meest, üks noorem teine vanem, istuvad tumesinises koridoris toolidel nagu arsti ootejärjekorras. Toolide vahel on laud ja laual kaks klaasi ja karahvin veega. Toolid ei ole vastu koridoriseina - seinas on hoopis väike avaus ja toolid, koos laua ja veega, on seal. Vastaseinas on valge uks. Mõlemad mehed on ülikondades, nooremal on veidi moodsam lõige, pole taskuid ja on vabam. Vanemal härral on seevastu palju taskuid, ühte neist kaob kuldne uurikett.
On vaikus. Järsku kajavad kauguses sammud ja siis uksesulgumise hääl.
Noorem pöördub vett võtma, aga kõhkleb siis.
HARPER
Kas tohib?
ADALBERT
Mis? Ahh.. jajah muidugi.
ADALBERT naeratab lõbusalt ja vehib käega karahvini poole. HARPER tõstab karahvini ja kallab enda klaasi vett. Hetkeks täitub koridor kilinaga, poiss on ilmselgelt närvis.
ADALBERT
Te olete närvis?
HARPER
Veidi. Olete te kaua oodanud?
ADALBERT
Ei teagi. Ikka üsna kaua vist.
Süveneb vaikus. Kaugelt kostab jälle ukseprõmmimist, seekord lähemalt. Harper võtab sõõmu vett, nõjatub ettepoole ja uurib koridori.
Koridor on tühi, HARPERI pea hävitab tühjuse sümmeetrilisuse.
HARPER (üle õla ADALBERDILE)
Kaua juba prõmmivad niimoodi?
ADALBERT on mõtetes, aga võpatab ja keskendub poisile.
ADALBERT
Mm.. eile vist alustasid...
HARPER noogutab koridori vaadates, aga järsku peatub häirituna, istub tagasi ja pöördub vanahärra poole.
HARPER
Te olete eilsest saati siin?
ADALBERT
Nojah
HARPER
Aga ma ju küsisin, et kas te olete kaua juba siin olnud?
ADALBERT
No ma ju ütlesingi, et üsna kaua vist.
HARPER naerab.
24 tundi on pikem aeg kui "üsna." Mis te tegite siin terve see aeg?
ADALBERT
Noh, siin on vett...
HARPER
Ja..?
ADALBERT (tusaselt)
No ja ootasin! Pealegi neile meeldib järjepidevus.
HARPER
Hah! Kellelegi ei meeldi järjepidevus. Järjepidevus on tüütu.
ADALBERT väikese vaikuse järel.
Mulle meeldib järjepidevus.
HARPER tõuseb ärritatuna püsti ja kõnnib koridori. Vaatab jälle mõlemale poole ja siis pöördub vanahärra poole.
HARPER
Vabandust, lihtsalt ma olen ka juba mitu tundi oodanud ja ei kujuta ette, et peaks terve päeva siin istuma.
ADALBERT
Pole hullu. Vett on küll.
Seda öelnud hakkabki vanamees endale vett kallama. HARPER kõnnib käed taskus ukse juurde ja uurib seda lähedamalt. Tuleb välja, et uks on puust, aga sellise värvikihi all, et tundub lausa plastik. HARPER paneb kõrva ukse vastu ja kuulatab. Uks justkui ümiseb.
HARPER
See uks ümiseb!
ADALBERT
Jah? Täitsa huvitav.
Harper hakkab kätt lingile panema.
ADALBERT
Mida sa teed, poiss?
HARPER
Proovin. Äkki on uks lahti. Võiksime sees oodata.
Uksest tulev ümin valjeneb.
ADALBERT
See pole sinu uks. Küll kutsutakse meid sisse. Istu maha nüüd
HARPER
Ei.
Ümin valjeneb. Õhk tundub paksem ja raskem.
ADALBERT
Mismõttes ei? Istu maha! See on totter ju. Sa ei tohi seda ust puutuda!
HARPER
Miks mitte? Uksed ongi lahtitegemiseks.
Ümin valjeneb veelgi, mehed peavad peaaegu karjuma.
ADALBERT tõuseb püsti.
ADALBERT
Lõpeta ära! Meid kutsutakse ja ma olin esimene. Ma pean esimesena minema!
HARPER
See ei..
Proovib HARPER öelda, aga avastab siis, et karjub ja halvaendeline ümin on täitnud terve koridori. Ta eemaldub uksest, taganeb ADALBERTIST mööda ja vajub oma toolile.
ADALBERT hingeldab. Katsub käega pulssi, proovib mitu korda seda leida, aga annab siis alla.
ADALBERT
Ma ütlesin, et ei tohi.
HARPER on vait ja jälgib ust.
ADALBERT vaatab koridoris ringi. Koridor on tühi.
HARPER
Õudsalt vastik heli oli.
HARPER pöördub vett jooma.
ADALBERT
Üsna vastik jah. Seepärast ei tohigi ust puutuda. Muidu tuleb see heli. Vot vot.
ADALBERT istub tagasi toolile.
ADALBERT
Näed jälle õppisin midagi. Ust ei tohi puutuda. Ma kirjutan ülesse.
ADALBERT tõmbab taskust väikese nahast märkmiku ja pliiatsi. HARPER jälgib teda.
ADALBERT (pomisedes ja kirjutades)
Ust ei tohi puutuda. Täna proovis seda teha...
ADALBERT vakatab ja vaatab abiotsivalt HARPERI poole.
HARPER.
Harper.
ADALBERT pöördub tagasi kirjutamise juurde.
ADALBERT
Nii.. täna proovis seda teha noormees Harper. Tekkis ebameeldiv heli, mis aina valjenes.
HARPER
Ma ütleks, et see oli rohkem kui ebameeldiv. Ebameeldiv on kui liiv läheb võileiva vahele või kui ei ole juua. See oli kohutav.
ADALBERT (pomisedes ja kirjutades)
Harper märkis, et heli oli pigem kohutav kui ebameeldiv.
HARPER vaatab teda naeratades.
HARPER
Huvitav mees olete.
ADALBERT naeratab.
ADALBERT
Mulle endalegi meeldib nii mõelda.
HARPER vaatab ringi ja ta naeratus kaob ruttu.
HARPER
Nii armetu koht.
ADALBERT
Nojaa, aga varsti saame sisse!
HARPER
Kust sa tead, et varsti?
ADALBERT
Noh, ma arvan...
HARPER
Sa ju tegelikult ei tea.. Kui nad lasid sul terve päeva oodata.. kes keelab neil seda veel teha. Oled sa kedagi siin veel näinud?
ADALBERT
Üks mees tõi vett.
HARPER
Mingi töötaja?
ADALBERT
Ma ei tea.
HARPER
Eks ta pidi olema.
ADALBERT kehitab õlgu.
HARPER tõuseb jälle püsti ja astub koridori. Vaatab ringi ja istub siis ukse kõrvale maha.
HARPER
Mis siis kui nad meid ära unustasid?
ADALBERT
Lõpuks ikka keegi tuleb.
HARPER
Mis siis kui see maja on tegelikult hüljatud ja määratud lammutamisele. Ja meie istume siin ja ootame surma.
ADALBERT
Totter jutt! Pealegi sa ju oled kuulnud, kuidas majas inimesed ringi kõnnivad.
HARPER
Tehnikud, panevad pomme paika. Siia pole neil mõtet tulla, me oleme viimasel korrusel.
ADALBERT vaatab teda veidi hirmunult ja mõtleb. Järsku helgib ta silmades võidurõõm.
ADALBERT
Aga eile toodi vett! Keegi ei tooks vett, kui järgmine päev maja maha lammutataks!
HARPER
Touché
ADALBERT
Mida, mida?
HARPER (veidi valjemalt)
Et sul on õigus. Ma ei tea miks ma üldse mõtlesin niimoodi.
ADALBERT
Vesi on otsas.
HARPER tõuseb püsti.
HARPER
Tegelt? Mis nüüd saab?
ADALBERT on ärritunud.
ADALBERT
Ma ei teagi, peaks kellelegi ütlema või..
HARPER laiutab käsi.
HARPER
Kellele?
ADALBERT
Ma ei teagi...
ADALBERT kõnnib ukse juurde ja jääb sinna seisma. Kõhkleb aga siis koputab uksele. Harper hoiab hinge kinni, aga vastust ei tule.
ADALBERT mudib käsi ja vaatab ukselinki.
HARPER
Sa ei mõtle ju ometi..
ADALBERT noogutab.
ADALBERT
Juua ei ole..
ADALBERT kogub julgust ja vajutab siis kiiresti lingi alla.
Tuttav ümin valjeneb nii kiirest, et kõlab plahvatusena. Mõlemad mehed võpatavad. Õnneks saab see sama kiiresti läbi kui algas. Koridoris on jälle vaikus.
HARPER vaatab ADALBERTI kes hoiab linki all. ADALBERT tõmbab ukse lahti. Mõlemad vaatavad sisse.
HARPER
Noh, teie olite esimene...
ADALBERT
Jajah..
ADALBERT silub riideid ja astub uksest sisse. HARPER vaatab tagasi ja seejärel järgneb talle.
Uks jääb paokile. Meeste sammud vaibuvad.
Mõne aja pärast ilmub paremasse koridoriotsa lühem mees. Tal on seljas töötunked ja käes hari. Enda järel veab ta suurt käru, kus on näha erinevaid koristamisvahendeid. Kõrvas on kõrvaklapid ja ta kuulab muusikat. Rinnus helgib nimemärk, stiliseeritud tiivad ja nende vahel nimi AZ RAEL
Jõudes toolideni ta peatub, võtab kärust veepudeli ja täidab karahvini veega. Muuseas puhastab ta ära klaasid ja lükkab kinni ka ukse.
Peale seda liigub ta paremalt vasakule koridori lõppu. Kõlab vali uksepauk ja koridoris tekib jälle vaikus.
Valge uks on jälle suletud.
Majakavaht vaatas alla. Tema üksik kõrge torn paiskas valguskiiri märatsevale tegelikkusele. Vähemalt niiviisi meeldis majakavahile mõelda. Justkui oleks ta mingi romantiline rüütel, hoidmas viimast vahitorni, viimast valguse võidusammast.
Aga tegelikkuses polnud ta midagi paremat kõigist nendest teistest majakavahtidest. Talle toodi paadiga süüa iga teisipäev. See polnud romantiline.
Paadikapteni nimi oli Martin. Tore mees, kippus ainult jooma.
Majakavaht tuletas aegamisi meelde kõiki neid teisipäevi. Väga-väga harva juhtus ka nii, et ta ise võttis pudelist lonksu. Mitte, et ta oleks just tahtnud purju jääda, aga tundis ennast pigem Martinile võlgu olevat. Ta kartis, et muidu Martin tunneb ennast liiga üksildaselt, kui tagasi mandrile sõidab.
Jah. Martin. Tegelikult oli Majakavahil ju veel kõvasti sõpru maismaal... veidralt kõlas see sõna, kui majakavaht selle enda ette pomises, tuul haaras sõna lennult ja viskas minema.
Maismaa.
Ma oleks nagu täiesti teises maailmas, mõtles majakavaht. Justkui oleks saatus mu röövinud ja vangi heitnud. Igavik lainet ja tormi.
Ta võpatas, kui märkas enda tontliku varju veekohal.
Ei tea, mitut laeva minu töö täna aitas? Kindlasti sai mõni kapten turvaliselt koju just täpselt tänu sellele „minu“ valguskiirele. Kõnnib praegu oma kodu poole ja mõtleb, et kuidas tal vedas...
Majakavaht jättis mõtted sinnapaika ja lihtsalt kuulas lainete löömist. Suur mereviha peksmas halle majakakive. Tükk aega pole sellist möllu olnud. Majakavaht otseselt ei kartnud, aga kerge ärevus tekkis ikka. Justkui oleks Poseidon ise merepinnale tulnud.
Ta tundis külma ligi hiilivat, kui vaatas üksikut valgusvihku kaugusesse lendamas. Majakavaht ohkas kergelt, üldse mitte õnnetult, ning kõmpis allapoole. Hetkeks jäi trepil seisma ja pani käe halli seina vastu, et tunda tuhme mütsatusi, kuis vihased lained tema majakat tappa püüdsid. Aga majakas ei tahtnud üldse surra.
Majakavaht naeratas endale ja hakkas jälle allapoole astuma.
Ta jõudis vahekorrusele, kus istusid kõik talle sõbralikud asjad: voodi, kapp, laud. Inglismaa lipp. Majakavaht ei olnud küll inglane, aga ühel päeval oli lipp kividele uhutud ja talle meeldis mõelda, et kõik juhtus mingil põhjusel. Kui põhjuseid ei oleks, oleks elu tühi. Geomeetria ja füüsika igav õnnetus.
Majakavaht tatsas vanast tammepuust laua juurde, istus toolile, ja lasi silmadel veidike laua kuivanud ja väsinud pinnal puhata. Ent ta silmad leidsid ikka mingi rahutuse pärast laua otsas punaselt vilkuva kella üles.
01:16
01:16
01:16
01:17
Majakavaht mõtiskles kella vajalikkuse üle. Ärkas ta ju hommikul ise. Magama heitis kah nii kuis tahtis. Majakal ka aega teada vaja ei läinud. Milleks seda kuradi kella siis üldse vaja oli? Ei tea. Äkki tahtis ta elu pulsil lihtsalt sõrme peal hoida. Majakas oli veider varjupaik. Vahel võis tunduda, et siin polegi elu. Et majakas on mingit sorti veider järele tehtud asepaik päris maailmale. Et siin polegi tegelikult aega. On ainult torn ja meri. Nagu vaataks maali. Või nagu maal vaataks sind.
See 01:17, ei, juba 01:18 hoidis asju liikumas. Plinkiv elektronekraan oli ainuke elus asi terves Majakas. Majakavaht vaatas veel paar minutit kella lõpmatusse liikumas ja tõusis siis uuesti püsti.
Ta ei teadnud, miks ta ennast liikuma sundis. Kergelt judisema võttis see fatalism, mis temas oli järsku välja löönud. Tavaliselt ta ei olnud ju selline? Tavaliselt tegi ta oma tööd. Majavaht oli alati sellepärast tuntud olnud. Isegi praeguse koha oli ta saanud tänu oma töökusele ja usaldusväärsusele. Kes Majakavaht enne Majakat oli? Sellele küsimusele ei osanud Majakavaht vastata. Ilmselt lihtsalt vaht, sest Majakat tal siis ei olnud. Lihtsalt Vaht? Ei, see ei kõlanud õigesti. Ta oli ju ikkagi inimene olnud. Jah. Ta mäletas enda ülikooli, enda armastusi ja kaotusi. Jah, kindlasti oli ta siin omal vabal valikul, mitte mingi õela naljana.
Aga miks oli ta ikkagi nõustunud sinna tulema. Miks oli ta öelnud jah, kui Tiit oli talle kohta pakkunud. See ei olnud ju tema moodi. Talle tulid meelde klubid ja linnad ja möll ja kära. Talle oli kõik see MEELDINUD. Või oli ikka? See pidi olema keegi teine Majakavaht, kes... ei tegelikult polnudki see üldse Majakavaht, vaid lihtsalt keegi teine, kellele see oli meeldinud.
See koht oli teda kutsunud. Või oli tema ise Majakat kutsunud. Igatahes oli see sümbioos: kalk torn sai inimlikkust, ja kella, kes talle elu meelde tuletas, ja Majakavaht sai... mis siis ta tõesti sai? Rahu? Ta võiks ju rahu leida ka kusagil mujal maailmast, see ei pidanud olema just majakas. Või noh, see ei pidanud olema just see Majakas, võis olla lihtsalt mõni.. majakas.
Majakavaht lootis, et keegi ta hinge kunagi näeb ja annab talle vastused, sest Majakavaht ise nägi ainult tumedust. Ta ei osanud vastata ühelegi enda küsimusele. Ja ka Majakas mitte. Torn oskas lihtsalt merega võidelda ja elu eemal hoida. Selles oli ta tõesti hea. Isegi Martin oli maininud, et tal oli alati siia veider seilata. Et tuleb nagu läbi mingi kardina või miskit.
Kindlalt maagiline paik, mõtles Majakavaht ja kujutles valguskiirt mere kohal ringi tantsimas. Talle meeldis mõelda, et see oli tema valgus. Tema loodud. Aga nüüd polnud ta enam nii kindel, kas ta üldse oli siin midagi teinud. Majakavaht mäletas küll, et Tiit oli talle süsteemidest seletanud, lülitid ja elekter ja muu, aga kas ta oli ka kordagi neid teadmisi kasutanud?
Majakas oli ju alati lihtsalt... töötanud. Ta oli küll mõned lühised korda teinud ja nii, aga nüüd tundus talle, et Majakal oli tast lihtsalt kahju hakanud. Nüüd puudutas Majakavaht torni seinu hoopis teise tundega -– veidi rahutult. Ja justkui ärritunud mühatusena kõlas esimeselt korruselt kõva pauk.
Majakavaht võpatas ja tormas trepi poole. Ta peaaegu kukkus astmetest mööda, aga kui tundis külma tuult endale näkku löömas, rahunes veidi. Ilmselt oli uks tuulega lihtsalt lahti lennanud. Majakavaht jõudis esimesele korrusele ja nägi vaatepilti, mis ta oletust kinnitas. Tuul ja vihm oli ukse kallal kõva tööd teinud. Lukkus uks oli uksepiidast läbi murdnud. Majakavaht ruttas ukse juurde ja vaatas välja. Sadama poolt paistsid need kõige suuremad pilved, aga tundus, et nad olid juba lahkumas. Majakavahi üksik aerupaat loksus nagu hullumeelne, üksik köis hoidmas teda kai küljes. Majakavaht mõtles köie üle kontrollida, aga sellised mõtted puhus külm tuul minema.
Ta tõmbas vana paadimootori ukse ette ja sai selle niimoodi lõpuks suletud. Äkiline tuule kadumine kohutas teda veidi. Uks lõnksus tema selja taga kurvalt, justkui oleks teda ära kasutatud. Majakavaht vabandas mõttes ukse ees ja libistas ennast põrandale istuma.
Kujutluspildid linnast hakkasid üha kiiremini tema silme ette ilmuma. Teatrietendused ja kontserdid, istumised sõpradega, vein ja juust. Kas ta tundis neist puudust? Ei tea. Millest ta siin olles ilma jääb? Teater on muidugi tore, aga samas tulid talle meelde need tühjad näljas näod pimendatud saalides. Nemad tulid näidendit vaatama ainult mingi nälja pärast, saada midagi, mida neil ei olnud. Kas Majakavaht siin tundis midagi sellist? Linnas oli ta vist tõesti näljas olnud. Millest ta aga ilma jääks, kui ta maalt linna läheks? Igahommikune koidukiir, mis tema majaka omaga ereduse eest võitleb. Iga kastepiisk, mis roostes käsipuult aeglaselt tilgub. Ta jääks kas või ukse kinnipanemisest ilma ja selle homsest parandamisest. Ta jääks ehedusest ilma. Linn on võlts. Linn on tühi ja seepärast loobki nii palju pahna ja tõmbab külge inimesi. Me lähme sinna, et leida midagi, mis on tegelikult just sellistesse hommikutesse peidetud. Aga neid hommikuid me linnas ei näe. Ees on teemanthooned ja kiirteed, mis püüavad valguse kinni ja müüvad siis hiljem tüki kaupa maha. Kui ostad ühe, saad teise tasuta.
Aga see siin pole mõeldud müümiseks. See valgus... ei, tunne, on alati tasuta olnud. Inimesed ise võtavad selle kinni ja peidavad ära, justkui kartes, et muidu võib ära kaduda.
Kui nad vaid Majakavahi juurde tuleksid, oleksid nad sellest ümbritsetud. Majakavaht naeratas, isegi kergelt üleolevalt. Ta tundis ennast Buddhana, valgustatud teejuhina valguse tornis. Ta tõusis püsti ja vaatas veel kord ukse üle. Vana paadimootor tegi oma ajutist tööd hästi – uks pidas.
Majakavaht lonkis vanast trepist üles, tõmmates hardalt sõrmedega üle vana käsipuu.
Kui ta vahekorrusele jõudis, mõistis, et täna ta ei maga. Tuul oli soojuse minema viinud, aga Majakavaht ei hoolinud sellest karvavõrdki. Ta vaatas Majakas ringi teise pilguga. Hindava ja õnneliku pilguga. Majakas aga ägises tuule käes.
Majakavaht vaatas muretsevalt lakke. Ta haaras nagist vana kopitanud kuue, mida ta oli juba aastaid keeldunud ära viskamast. Juba trepil tundis ta vihast tuult ja hirmunud vett astmetest alla jooksmas. Majaka prožektor undas vihaselt ja lõi aina pimedust laiali. Majakavaht tundis uhkust ja alandlikkust. Ta jõudis nüüd torni tippu. Korraks kummardas, kui valgus temani jõudis, et mitte pimestatud saada, ja vaatas merele. Prožektor undas tema selja taga. Meri tundus nüüd leebem ja pilved oli kaugemale liikunud, ent ilma valguseta ikka eriti kaugele ei näinud. Ta mõistis, kuidas tal on vedanud. Majakavahile meenus majakalatern ja ta pööras ennast ringi, et näha, kus see on. Pimestav valgus paistist talle näkku. Majakavaht taganes kohmakate sammudega. Pilkav pimedus asendati eredaima valgega. Majakavaht jõudis roostes piirdeni ja toetas enda selja selle vastu, ent niipea, kui ta seda oli teinud, tundis ta, et piire annab järele. Majakavaht kukkus roostepunasesse tolmu.
01:43
01:43
Meie unelmate ööd
Triivides vastuvoolu
Lüües üksikuid noote
oma muidu viisita laulus
ühe hingetõmbega
ihu lõtvub
elu põlenud halliks
ohates on ju tantsitud
usutud isa sõnu
tabatud tähestikku
hakatud naerma
nutetud
üksi
ja mitmekesi
tassitud lipse pidudele
jalutatud ja kooki söödud
vana plekist tünni juures istutud
peetud lugu kitarri kuuest keelest
sammutud sügises
ja talves
kevades
suves
maja soojaks kütetud
nimesid õpitud… hiljem unustatud
liiva talla all tuntud
valesid välja mõeldud
ravitud ja rohtu antud
kellegi juukseid salaja puudutatud
öösel laternavalgust imetletud
orelihäält vihmas kuuldud
mindud sirgeimat teed
räästa alt läbi joostud
sinu toa soojust tuntud
ühe pilguga kellegi südamesse jõutud
ikka enam on roninud hinge
tunded ja tegemised
pole mõtet kurta või kahetseda
on elatud
tagasipöördumist ei tule
