Tere võõras!
Ma tean, et sa pole päris, kuid,
kas ma võin sinuga rääkida,
palun?

Ma ju tean küll, et see, mida ma praegu teen, ei ole normaalne, kuid,
kas sa embaksid mind?
Kasvõi korrakski,
et kaoks see üksindustunne
mu seest.

See kõrvetab kord möödaminnes,
vahel pikalt,
kurbuse lainetena, nagu oodates just seda hetke,
mil saaks mind täielikult vallutada.

*
Ma ei taha sind! Kao minema, sa vana vastik, õel, kuri,
hea, ilus...mu elu.
Ma ei taha sind...kao, sa ei meeldi mulle,
lõpeta mu piinad
ja lihtsalt mine.
Kui tuledki kord tagasi, siis ära kõneta mind.
Sa rikuks sellega mu viimasegi
puhta hingesõõmu
enne surma.

Tahan ära
siit karmist maailmast
unenägude
unustusse.
Siinne maailm on külm ja kõle
ilma hetkedeta
mis kuuluks vaid mulle
ja sulle.
Unenäos on lihtne
seal oled sina
ja olen mina
ning teised,
kuid teised pole meie
ja nad ei saa meile haiget teha
ükskõik
kuidas nad ka ei proovi
me suudame olla tugevad.
Vähemalt mina.
Kui sina järgi annad
ei tule ma sind enam
pimeduseprintsi käest päästma.
Ma olen sind ta haarmeist mitmeid kordi
välja tõmmanud,
kuid seekord
oleks viimane.
Ma ohverdaksin oma elu selleks,
et sind viimast korda päästa
ning lahkuksin
tagasi vaatamata.
Ka pimeduseprints on keegi,
kes mind armastab,
kui sina seda ei tee.