„Kas sa ei teadnudki, et ta on surnud?“
„Ei…aga kuidas? Millal?“
„Üleeile. Ta…ta sõi oma käe ära.“
„Misasja?“
„Jah…ta sõi oma käe ära, kuni küünarnukini.“
„Mida kuradit…kuidas see veel võimalik on?“
„Ta oli viimasel ajal…veidi tasakaalutu…“
„Mis mõttes?“
„Ta hakkas endale ette kujutama asju, mida tegelikult ei olnud.“
„Nagu näiteks mida?“
„Ta uskus ja väitis, et ta toas elab üks kummitus.“
„See on ju jabur.“
„Muidugi on, aga seda ta arvas…Ta ütles, et see vaim käskis tal end ära tappa.“
„Ta ütles? Kuna ta seda ütles?“
„Peale oma surma.“
„Kuidas? Mismoodi sina seda siis teada saad?“
„Ta ütles mulle…ja ka mina olen surnud.“
„Mida kuradit sa sonid?“
„Ma olen surnud.“
„Lõpeta ära!“
„Tahad tõestust?“ Ja ta võttis köögilaualt lihanoa ning torkas omale rindu.
„Ka sina oled varsti surnud!“
Poiss kukkus kõõksudes maha ja suri hetk hiljem. Tema tüdruk, kes seda kõike õudusega nägi, seisis kuni selle hetkeni tardunult paigal. Nüüd avanes ta suu hääletuks karjeks ja ta silmist voolasid pisarad. Tüdruk vajus maha poisi kõrvale ning võttis kallima rinnust noa.
„Ka sina sured!“
Ning lõikas omal kõri läbi.
Külm tuuleiil puhus toast läbi võikalt irvitades.