Läbi naeratuste müüri
vaatab vastu kaval kuu
peegeldumas müürilt aga
pisaratesoolast märg suu.
Õel päike piilub pilvepiirilt
ja kurjalt välja nõiub äikse,
kuu kiirustades korjab kokku
oma igavikutruud sõbrad tähed.
Müür vaikuses on kustunud
ta pole enam särav.
Külm higi nõrgub otsaette
ja välk lööb kivi kaheks.

Igatse, kuid ära kuku auku.
Leia õlekõrs ja haara sellest kinni.
Süda väreleb, kuid ikka veel kaugel, taamal.
Hing lööb särama, kui taas jälle kohtume.

Igatsedes sinu lähedust,
su soojust ja hingeõhku,
oma huultel, kaelal.
Igatsedes sinu kaugust,
minu läheduses, siinsamas,
hellalt embavaid käsi mu ümber.
Igatsus annab jõudu
elada, olla,
oodata me kohtumist.
Igatsus tahab haarata,
kuid peatub,
tajudes mu igavikulist armastust.

Tahaks suve
lesida rannas
sina minu kõrval
ja käed saamas üheks.

Tahaks sügist
hullata lehtedes
sina minu kõrval
ja jalad kasvand üheks.

Tahaks talve
istuda soojas
sina minu kõrval
ja hinged põimund üheks.

Tahaks kevadet
joosta lompides
sina minu kõrval
ja südamed saanud üheks.

Põletavas külmuses
nii jäises kuumuses
astub õrnalt naine
tundes öö painet.
Kuu pimeduses hõõgub
mees puu kõrval virgub
taevas tähed sütitab
oma soovi avaldab.
Surnuaias kuradid
varitsemas pagevaid
külma elu eest pagejaid
kuuma surma otsijaid.
Lõpuni on tähed põlenud
ja külma maa peale maandunud.
Kaks hinge koidu eel
on jälle igavikku rändand kuradite teel.