I
Ma ärkasin üles kõige kohutavama peavaluga maailmas. Põske külmalt kivipõrandalt tõstes ja aeglaselt silmi avades tundus mulle, et mu liigesed murduvad kohe-kohe, sest nad on lihtsalt niivõrd kanged.
Ja siis tuli külmatunne.
Mul oli nii külm, et ma õhkasin lausa ise külmust, rohkem kui jäine põrand mu all ja peeglid...
Peeglid?
Pilgutasin aeglaselt silmi.
Ma olin väikeses ruumis, mille seinad olid kaetud peeglitega. Maast laeni, lagi kaasa arvatud. Suured, siledad peeglid, õhukestes raamides, otse külg-külje kõrval.
Vaatasin viivu endaga tõtt. Mu huuled olid külmast sinakad ja nahk lumivalge. Keegi oli mu juukseid lõiganud ja ma olin alasti, katteks ainult õhuke lina, mille ma punastades kiiresti ümber tõmbasin.
Liigutasin aeglaselt varbaid ja ajasin end põlvili. Ma ei pidanud isegi püsti tõusma, sest lähim peegel oli mu näpuotste ulatuses. Peeglipind oli jääkülm ja täiesti veatu, tõukasin seda jõuga, kuid minu puudutusest jäid ainult õrnad näpujäljed.

II
Kükitasin nurgas ja piilusin õhukese lina alt välja. Ma olin juba üle kogu keha sinine ja lõdisesin lakkamatult. Ja ma tundsin, et lähen hulluks, kui pean veel enda kahvatu näo peegeldust vaatama.

III
Istusin näoga otse peegli poole ja jõllitasin sellesse. Mu silmavärv oli kahvatunud, täpselt nagu kõik muu minus, ja juuksed rippusid sorakil näo ümber. Tõukasin nad jäise käega eemale ja liigutasin jalgu niimoodi, et sain need istudes vastu peeglit suruda. Üritasin ette kujutada, et kõnnin vee peal, et olen Jumal. Peegel ei tundunudki enam nii külm, märkasin, et mu varbaotsad olid sinised.

IV
Nihkusin peeglile lähemale ja puhusin selle peale. Nägin killukesi endast enda ümber, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Mu hingeõhk oli nii külm, et ei jätnud esialgu jälgegi. Puhusin uuesti ja sügavamalt, ning joonistasin kiiresti spiraali. Siis teise ja siis kolmanda. Sättisin end nii, et spiraalid jäid täpselt mu silmade ja suu kohale - olin hetkeks moonutatud, lihtsalt nägu, silmitu ja suutu.

V
Olin põrandal pikali ja vaatasin laepeeglit. See tundus kõige siledam, kuigi ehk ainult sellepärast, et see oli kaugemal ja ma ei saanud seda lähedalt vaadata. Mu keha tundus habras ja tühine, nagu dekoratsioon. Või mõni abstraktne kombinatsioon... või olin ma mustkunstniku assistent, kelle ta kerget peeglitrikki kasutades ära kaotab... Ära kaotab. Kohe-kohe.

VI
Ma arvasin hetkeks, et mina olen peegeldus. Et mina olen see kujutis peeglis, mida inimesed pärismaailmas näevad, et ma olen kõigest hüpiknukk, tahtetu ja jõuetu, kes teeb seda, mida teeb inimene teisel pool peeglit. Mida ma teeksin, kui end peeglist vaataksin? Naerataksin endale, ehk. Üritasin seda teha, kuid mu nägu tundus valulik ja sinised huuled ei tahtnud sõbralikumat ilmet võtta. Lehvitaksin endale? Tõstsin käe. Teine käsi jäi lina alla ja nii tundusin endale kui groteskne Vana-Kreeka skulptuur. Tõmbasin käega läbi juuste ja üksikud tumedad karvad jäid sõrmede vahele, viskasin nad maha. Vaatasin end uuesti peeglist. Kas ma olen peegeldus?

VII
Lina hakkas oma eesmärki kaotama. Ma ei saanud enam aru, kus algab mina ja lõpeb peegel, või kus on peegli keskpaik ja minu algus ja lõpp, peegli algus, lõpp, olevik, minevik... Kui panin lina enda ja peegli vahele, ei muutunud midagi - mu kujutis oli mulle mällu sööbinud, ma võisin võtta sisse poosi ja teada täpselt, kuidas mu valge hale keha välja näeb või mismoodi kõverduvad mu sinised huuled, kui naeratada üritasin. Kui katsin end linaga ja vaatasin ainult põrandat, tundus mulle, et ka seal on peegel. Nägin enda nägu nii selgelt jäistelt kiviplaatidelt tagasi peegeldumas, et surusin silmad nii kõvasti kinni, et nad vett jooksma hakkasid.

VIII
Peegel ei peegeldanud minu sisemust. Avasin suu ja vaatasin oma punast kurku - nii kaugele see ulatubki. Sulgesin järsult suu ja katsin selle käega. Kui ma suud kinni hoian, siis ei ole peeglil, mida peegeldada. Ja kui ma oma mõtetest kinni hoian, ei saa ta peegeldada mu mõtteid. Praegu, kui ma värisen, siis ma näen peeglist seda. Või kui ma lina ümber seon, siis ma näen enda jäiseid käsi kohmakalt liikumas. Või kui ma silmad sulen, siis ma näen enda pea moonutatud kujutist raevukalt silmi pilgutamas. Aga kui ma mõtlen millelegi muule... Mõtlesin punasele värvile ja piilusin ettevaatlikult peeglisse. Mu kahvatu nägu vaatas mind täiesti mõttelageda ilmega.

IX
Lõpuks suutsin ma mõelda ainult peeglitele. Ümmargustele, piklikele, väikestele ja suurtele peeglitele. Kõverpeeglitele. Läikivale metallpinnale, mis peegeldab. Lusikakumerusele, mis peegeldab. Iseendale, mis peegeldab...

X
Mõtlesin peeglile ja vaatasin peeglisse. Nägin seal peeglit.

Ja nii see oli läinud, vaikselt ja märkamatult. Mu noorus, mu õnn, mu elu. Alles oli vaid tühjus ja kosmos ja igavene vaikus.

Tere, mina olen ____ ja ma olen surnud. Ma surin viiekümne kahe aasta vanuselt, mul oli pahaloomuline ajukasvaja. Ma surin vanatüdrukuna, üksinda, minust jäid maha kaks leinavat naabrit ja viirpapagoi, kes suri kaks päeva peale mind.
Oma elu viimastel aastatel – ja pange tähele, ma teadsin, et need on mu viimased aastad – üritasin ma võimalikult palju ära teha. Ma joonistasin, üritasin võitluskunste õppida ja tegelesin lilleseadega.
See kõik ei andnud mulle midagi. Ma kulutasin ainult terve varanduse liigesekreemile ja veetsin tunde üritades judot raamatust õppida. Ka joonistamine ei läinud hästi. Kuna mul puudus eriline anne ja kompositsioonitalent, maalisin ma põhiliselt potte ja panne, vahel puuvilju, vahel neid mõlemaid koos (need maalid tulid kõige jubedamad).

Niisiis võib julgelt öelda, et mu elu oli kajavalt tühi ja paistis, et see nii ka jääb.
Ma sain oma haigusest teada kolm aastat enne oma surma. Esimene aasta möödus niisama – töö, kodu, töö, sest ma ei olnud endale teadvustanud, kui tõsine olukord tegelikult oli. Alles siis, kui mul hakkasid lõikavad peavalud ja kui ma aeg-ajalt topelt nägin, mõistsin ma, et kõik ei olegi vist nii korras. Arst ütles, et kasvaja on tohutult arenenud ja surub mu mis-selle-nimi-oligi ajuosa peale ja et see on opereerimatu. Ta ütles, et mul on veidi aega. Ma küsisin, kui palju. Ta ütles kuus kuud kuni kolm aastat. Siis teadsin ma – ja ma kordan t e a d s i n – et mul on elada veel täpselt aasta, kaks kuud ja kakskümmend üks päeva. Kuidas ma teadsin, ma ei tea.
Ja siis algas minu keskeakriis.
Või peaks ehk ütlema surmakriis, sest vaevalt saab keskeakriisiks nimetada seda sama kasutuse tunnet, mis haarab inimest, kui ta saab teada, et ta sureb aasta ja kahe kuu pärast ja ei ole oma elus midagi saavutanud.

Ma ostsin endale Leonardo – selle erkrohelise sulelise jubeduse, kes ainult kriiskas ja kriiskas. Kuid ta kriiskamine pakkus mulle mingil veidral moel lohutust, sest kui ma öösel unetult lage vahtisin, ei kuulnud ma kella tiksumist, vaid Leonardo kriiskeid. Tal oleks nagu midagi valutanud, kogu aeg. Mulle meeldis mõelda, et temalgi on ajukasvaja ja et me mõlemad piinleme koos öösiti meeletus agoonias. Kuigi tõenäolisem oli, et Leonardo oli tüdinud ühe ja sama kümne ruutsentimeetri peale end kergendamast ja tahtis lihtsalt vaheldust. Vahel ta seda ka sai, kui ma ta välja lasin – purjus peaga, valuvaigistitest uimastatuna, kui maailm oli minu jaoks okseroheline ja süsimust korraga ja Leonardo oli punane. Ma lasin ta välja, et ta saaks levitada oma punast valgust ülejäänud oksesele maailmale, kuid lind ei teinud seda kunagi. Ta lihtsalt lendas ringi, kakas kapi ja seinakella peale ja läks tagasi oma puuri. Et siis sinna uuesti kakada ja kriiskamist jätkata.

Ma tahtsin endale meest leida. Või tegelikult, ma ei tahtnud meest, ma tahtsin seksi ja seltsi. Ja selle leidmine tänapäeval, eriti kui sa oled viiekümne aastane ebasotsiaalne naine, on võimatu.
Ma käisin paaril pimekohtingul – esimese neist korraldas mulle mu naabrinaine oma pojaga. Eldur, nii oli selle mehe nimi, oli viiekümnendates talumees, suur ja lai, karvane ja räpane. Kohtusime viisakas restoranis, kus ta tellis ainult eelroogade menüüst ja vangutas kogu selle aja pead ja kurtis, kui kallis kõik tänapäeval on. Ma üritasin juttu teha filmidest ja muusikast ja see isegi õnnestus mul algul, kuid siis leidsin ma end jälle istumas, tühi veiniklaas käes, tardunud ilme näol, kuulamas Elduri üksikasjalikku pajatatust kanakasvatusest. Õhtu sai ruttu läbi, kell kaheksa tellisin ma endale takso ja jätsin Elduri lolli näoga restorani ette seisma.
Teine pimekohting läks mõnevõrra paremini. Andri oli minust mõni aasta noorem ja päris nägus. Ta komplimenteeris mind kohe, kui kohtusime, avas mu ees uksi, aitas mantlit selga ja seljast ära ja tõmbas toole laua alt välja. Kuid kui vestlema hakkasime, lõi välja ta ülim ignorantsus ja vaimuvaesus. Hea küll, võibolla ma olen veidi karm, kuid ta tegi vahepeal ikka väga kohatuid märkusi ja paistis lausa uhke olevat oma ajupuudulikkuse üle (tegelikult oli ajupuudulikkus ju justnimelt minu probleem, nii et selles lauses on ilmne vasturääkivus). Andri tahtis õhtu lõpetada enda pool ja tegi nilbelt silma, kui alkoholipoest möödusime, ja küsis, kas mulle meeldib tavaline viin või eelistan ma ‘neid peeneid väljamaa viinuškaid’. Võtsin takso ja jätsin Andri lolli näoga alkoholipoe ette seisma.
Ühe korra käisin ka kiirkohtingul. Registreerinuid oli koos minuga kakskümmend – kolm meest ja seitseteist naist. Lahkusin ja kõndisin jala vihmas koju.

Aga ma ei andnud alla. Kümnest päevast ainult ühe veetsin ma kodus seina vahtides (sõna otseses mõttes, ma ei saanud lihaskrampide tõttu vahel silmi sulgeda), ülejäänud aja tegutsesin. Isegi kui mul midagi teha ei olnud panin end ikka riidesse ja läksin kas poodi või parki jalutama või Leonardoga loomaarsti juurde. Varsti said aga loomaarstid otsa (pealegi oli diagnoos iga kord sama – linnuga on kõik muidu korras, ainult ta on erakordselt loll tänu mingile geeniveale), poed ei müünud peale kaheksat enam alkoholi ja parki ma pimedal ajal ei läinud. Nii siis istusin öösiti oma lihaskrampidega kodus ja viisin Leonardo puuri vannituppa, et ta kriisked mu ajju auke ei puuriks.
Ma üritasin isegi kirjutada. Nimelt kangastus mulle, kui tore see oleks, kui keegi mu matusel näiteks mu enda kirjutatud luuletusi ette loeks (see keegi, muuseas, oli mu kujutluses meessoost isik, kes poetaks paar tagasihoidlikku pisarat ja paneks mu kirstule üheainsa valge roosi). Niisiis veetsin ma lõputuid öid pliiatsit närides, kuid riime ma seada ei osanud. Ma olin päris tabav lühikeste mõttevälgatuste väljamõtlemisel, kuid kahjuks need ei riimunud ja ma teadsin, et luuletuses peavad riimid olema. Hea küll, moodsates luuletustes vist tõepoolest neid pole, aga mina ei tahtnud oma matusele moodsat luuletust, ma tahtsin ilusat ja puhast kunsti, mis oleks siiras; ma ei tahtnud mingi modernist-boheemlase üliõpilase-‘kunstiinimese’ möga – inimene, kes tühjendab end purki, paneb selle seinale, imetleb seda ning nimetab seda kunstiks, ei tohiks iial paberit ja pliiatsit kätte võtta.
Peale tulutut riimiseadmist tärgatas minus idee, mis ütles hästi pehme häälega, et miks ei võiks mu matusel hoopis muusikat mängida? Sest muusika mulle meeldis. Mul oli ligemale kakssada plaati + vinüüle + kassette. Kuulasin kõik need läbi. See võttis mul aega peaaegu 30 ööd ja siis olin ma oma valiku teinud. John Denverilt midagi. Kasvõi “Country Roads Take Me Home”. Selle mehe siirus ja puhtus oli täpselt see, mida ma vajasin.

Niisiis olin ma enese märkamata hakanud juba oma surmaks ettevalmistusi tegema, mitte ei üritanud viimasel minutil veel veidi elada. Kui seda taipasin, oleksin äärepealt oma John Denveri plaadid hävitanud, kuid Leonardo kriiskamine tõi mu maa peale tagasi.
Lõpuks leidsin, et kui ma ei leia meest ega suuda end üldse mingil viisil väljendada, siis võin ma juba samahästi ka oma surma planeerima hakata.
Järgmisel päeval läksingi matusebüroosse ja uurisin, kui palju selline matus, nagu mina seda igatsesin, maksma läheks. Selgus, et enda eelarve juures saan ma endale lubada võrdlemisi primitiivset kirstu (lihtsalt tavaline kast, sees riie ja madal padi. Ei mingeid peeneid nikerdusi, kullast käepidemeid ja poleeritud pinda) ja kolme kirstukandjat, kui ma neid ise leida ei suuda. Lahkusin masendunult ja uurisin hauakivide kohta, mõttes mõlkumas erinevad epitaafid. “Kunstnik, elupõletaja ja meestemurdja.” Kas hauakivil valetamine on halb? “Andetu, üksik ja meeleheitel”, ei olnud aga ka just parem variant.
Hauakivid maksid hingehinda, nagu ma arvanud olin.
Otsustasin, et mind kremeeritakse.
Hetkeks tekkis ka ‘kosmosematuse’ idee, kuid selle kohta ma ei hakanud isegi uurima.

Tolle öö veetsin ärkvel John Denverit kuulates ja epitaafidele mõeldes. Üksainuski lause, kui raske see võis olla! Mida ma olin teinud, mida ma jätan endast maha? Leonardo? Muljetavaldava muusikakollektsiooni? Koledad maalid?
Mul ei olnud kedagi, kellega ühendust võtta ja nõu küsida.

Ja siis lõpuks sai aeg otsa. Mu diagnoosist oli möödas aasta, kaks kuud ja üheksateist päeva, mu aeg valguse poole minna saabus ülehomme.
Ma lasin – erilise tähtpäeva puhul – Leonardo puurist välja ja üritasin end veenda, et ta kriiskamine on kiindumuse märk. Otsisin välja oma kõige parema veini ja Šoti ühelinaseviski ning tegin mõlemad poole peale, kuulates John Denveri “Sunshine on My Shoulderit” ning vajusin varahommikul ära.

Järgmisel hommikul võitlesin pohmakaga põhjaliku oksendamise ja peotäie aspiriinidega ning läksin välja. Läksin mingisse väiksesse kohvikusse kodu lähedal ja tellisin kohvi, üritades samal ajal ettekandja vastu hästi kena olla ja jätsin talle suure jootraha. Lihtsalt sellepärast, et äkki meenutab ta mind kunagi hea sõnaga. Kunagi... see on homme ju, taipasin. Seega ta võib mind juba ülehomme hea sõnaga meenutada.
Ütlesin seda talle. Jätsin talle kahekümne kroonise arve eest sada krooni jootraha ja ütlesin: “Meenutage mind ülehomme hea sõnaga.”

Mu viimane päev ei olnud märkimisväärselt päikesepaisteline ega vihmane ega selge ega tormine. See ei olnud üldse midagi, see oli ühtlaselt halli taeva ja aeg-ajalise tuulega määratlematu eimiski, mis sundis mantlihõlmasid tihedamini ümber tõmbama ja sihitult ekslema. Ja seda ma tegingi. Andsin vähemalt kahele kerjusele kolmenumbrilisi summasid, üks tänas mind ukraina keeles, teine oli liiga joobes, et aru saada.
Mulle meeldis mõelda, et see oli heategu.

Läksin tagasi koju ja andsin Leonardole palju süüa. Koristasin veidi, tuulutasin ja viskasin külmkapist ära asjad, mis halvaks võiksid minna. Siis viisin prügi välja.
Panin John Denveri uuesti mängima ja kallasin endale klaasikese viskit. Leonardo ei kriisanud. Vaikus peaaegu et rõhus mu koljut seestpoolt, kuigi järele mõeldes võis see ka kasvaja olla.
Pea valutas, jõin viskit. Pea valutas, jõin veel viskit. Pea valutas, viski sai otsa, võtsin pooliku veini. John Denver laulis, et kõik on ilus.
Võtsin paberi ja kirjutasin midagi, siis jäin diivanile magama, pokaal tugevasti pihku surutud. Hommikul ma enam ei ärganud.

Minu matus oli tagasihoidlik ja leebelt südamlik. Lindilt lasti ragisevat John Denverit, mille tähendust keegi teine peale surnud minu ei mõistnud.

Ja mis kõige tähtsam: preester luges kulmu kortsutades ette minu purjus peaga kirjutatud epitaafi:

“Kriisked täitku teie maailma ja pannid olgu puuviljadest eraldi.”

häälitse nagu loom
kallis
karju
kisu
rebi
näita, kellel allud
kellel püksid lõhki rebid
kellel truudust vannud.
higipärl ja ööõhk
täiskuu ja vorbid nahal.
see on armastus.