Kell on täpselt pool kaheksa hommikul. Kuuke tagasi olin sel ajal juba auto tööle käivitanud, aga nüüd hoopis avasin enda valusalt paistes silmad, mille põhjuseks on kas bongi toss või liigne alkohol. Pahurdades tõusen püsti, et sammuda kiirelt vannitoa poole. Sealt avaneb peeglist kohutav vaatepilt: Lohku vajunud silmad, kriimud põskedel ja tuhm nägu pole ühegi modelli välimus. Keeran kraani lahti ja katsun vett, nukid on siiani eilsest sendimängust puru ja verised. Tänu millele hakkavad märjaks saamist kipitama. Järgmine etapp on enda määrdunud maika & ribadeks käitud teksad jalast kakkuda. Kondine keha läheb üha paljastavamaks. Rohkem hakkavad paistma jalad, mis katavad meeletult palju sinikaid. Seejärel ülakeha ja käsivarred, mille värvikirevad tattoveeringud vajavad uut kihti värvi. Rooman vaevaliselt vanni. Süüdates sigaretti tekivad küsimised. Mu ajurakud on piisavalt aineid saanud, et neidele enam normaalseid vastuseid pole võimalik saada. Jumal pöörab vahest kummalisi teid. See kuu on minu jaoks raske olnud. Kui alles töötasin parima fotograafi juures, ei sobi nüüd enam kuhugile. Välimus meenutab ära põlenud jõulupuud. Mul hakkab häbi iseenda pärast.
Upitades enda teksade juurde, võtan viimase suitsu ja läbipaistva pakikese, milles on hetkeks rahu. Neide kahe asjaga käin alati kaasas nagu vaprad ja ilusad. Keeran 500-sajase rulli, mille peal asetseb kurikuulus Jakobson. Tekitan vanniäärele ilusa lumivalge triibu, Tõmban koguse ninna. Maha kukkunud suitsu ja dzäksi korjan ülesse. Süütan ja vaikselt kimun, oodates valge hieroglüüfi mõju. Liiga väheks sai. Purustan uued rattad ära ja ninna tõmban siis. 15 minuti pärast pole mõju siiani tunda. Jätan kõik sinnapaika ja helistan diilerile.
Mäletan veel aegu, kui sai enda sõpradele öeldud lause: „Ma ei taha võõrutusravi, pigem anna juurde. Ei saa iialgi üledoosi.„
Nüüd on ajad, kus mu katkistelt huultelt kõlab lause:„Ma olen tugevas sõltuvuses. Aita mul elada ja öösel uinuda.“
Pettumus sellest, et nii kahetsusväärset tegin. Saaksin praegust – kuid..
I don\'t remember the first breasts I touched. I don\'t remember the first vagina I saw.
I do remember my first kiss. I do remember my first time I had pumpkin pie.
I would say wake up from your dream but you tell me they seamlessly weave together: life and dreams.
here lies the issue; that you believe I land on the side of fantasy rather then reality.
Life is a succession of moments, all tied together, all based on the choices you have made. Failure to see these moments, to enjoy them, to live them, takes away their meaning, and yours. Live each failure, each accomplishment, take it for what it is and move on to the next moment, stop dwelling on past failures and accomplishments, because it's how you deal with these things that really makes you who you are.
Live each day for it's self, and for you. Find the peace and beauty that surrounds you and revel in it. Smile. Laugh. Cry. Rejoice. Learn. Feel the rhythm of the world around you, and become part of it. Understand your place in life, and do the best you can to fulfill that place. We each do have a place, even though it can sometimes take a lifetime to realize what that place is.
We are all here, we are all alive, some are happy, some are sad, but we are all here, together. Every day holds the potential to be the greatest day ever, simply because we are alive. So many miss this little thing, they feel that "living" means accomplishments, being better than everyone else, rather than just being alive, and being the best that they themselves can be.
Personally, I live for the moments, because they make life worth it. My life has meaning because it does, not because of any thing, or things, that I've done. My life has meaning in spite of the things I have and haven't done.
I change the world simply because I am in it, everyone does, and because of that, everyone's life has meaning, everything we do changes the world. So rather than ponder what could have been, and what might be constantly, live your life, and live it out loud.
