Mu juhtmed täna on sõlmes.

Taevast paistab täiskuu,
mille valgel om hää
neid lahti harutada.

Ja harutada ja arutada.
Ja arutada ja harutada.

Ja ikka on üks sõlm,
mida lahti ei saa,
sest Kuu kaob pilve taha.

Elame Mati Undi toas.

Kas see ongi see postmodernism?

Või on postmodernism see,
kui sul on punane prožektor,
tass kohvi ja sigaret?

Või mis loom see siiski on?

Ja kas see hammustab ka?

Teeks nagu Hamlet ja küsiks:
"PM või mitte PM,
selles on küsimus."

Küünik minus vastaks:
peaasi, et PM, a mitte PMS.

Noh, oli vaja lugeda ja lugesingi.
Noh, ja mis ta siis ikka ütles?

Ütles Roland, et autor on surnud.

Autoriteetidega ei tasu vaielda,
kuid seekord tahtsin vastu hakata:
ma ju olen olemas,
ma ju elan,
ma ju hingan,
ma ju kirjutan,
ma ju... ei ole surnud.

Aga mida mina ikka tean,
mina pole ju surnud prantsuse filosoof.

Panso, eesnimega Voldemar,
kirjutas portreedest endas ja enda ümber.

Mõnda aega tagasi istusin
ühes kellaajanimelises pubis
koos sõbraga varahommikul
ja sain aru, et nii vist ongi -
su ümber on peeglid,
mis peegeldavad
sõprade näol sind ennast.

Episoodid, mis näivad
kui seriaalid halvast seebist,
kus peaosaliseks oled sina ise.

Olles sina ise,
oled sa summa summarum neist,
kes on su ümber.

Mõnda rohkem.
mõnda vähem,
kui päris ilma ei saa.
Tee mis sa teed,
kuid teisteta ei saa.

Kui saaks,
jääks seriaal lühikeseks.
Eetris oleks vait pilootosa,
millele ei saabuks kunagi järge.

Ühel hetkel tundsin,
et ma olen päris katki.
Et minu maailm
koosneb tükkidest,
millest saa kokku Mina Ise.

Panin klapid pähe
ja sain teada,
et üks nüri mees laulab,
et jälle läheb kõik nii nagu läheb

ja üks teine mees laulis
paari noodi saatel seda,
kuis armastus on katkine ülistuslaul

ja kolmas mees laulis sellest,
et tamburiinimees peaks
veel ühe laulu laulma,
sest tema pole kuhugi minemas

ja üks naine laulis
hoopiski sellest,
kuis kõik on helide tagajärjed.
teine naine aga sellest,
et jõgi laulab.

kus on tõde?

äkki peaks uskuda ajutormi,
mis ütleb, et nende tiibade
all ongi mu päris kodu?

aga samas oli ju üks allveelaev,
mis laulusui küsis:
aga kus on need sinu tiivad,
mis kord meeldisid mul?

ja oli üks bänd,
mis laulis sellest,
et armastus võib leekida

ja ühel tahkunud vee ääre peal
hoidis mees kitarri ja ütles,
et ta annab mulle kõik andeks,
sest ma olen õiges paigas.

mulle näib,
et lauludest ei tasu
otsida tõde.

aga kust siis veel?