Kaotada valu
mis rebib Su hinge
kui marukoer
kel südames halastust pole.
Vaikima panna karjed
mis kriiskavad Su kõrvus
kui uinunud oled mu kõrval
ihu vastu ihu.
Unustada lõppematu viha
mis põletanud
Sind liiga liiga kaua.
Nii kaua
et südamest on alles vaid süsi.
Nii väga ma ju tahtsin
Et just mina ...
Ahh!
Kõik need aastad
enesepettust, tobedat illusiooni
Nii naiselik, nii piinlik …
Reaalsus lõi näkku
lahtise käega
nagu naine
Mai gaad, milline klišee on me elu!
Ma ei olegi imeravitseja.
