Koolis oli tüdrukul mitmeid põhjuseid mures olla. Üks põhilisemaid muresid oli see, et tema sõbranna Linda polnud koolis. Kõik teised õpilased olid juba varakult kohal, et poleks mingit põhjust neile käskkirja anda.
Kolmanda tunni lõpu poole jooksis klassiuksest sisse tumeblondide juustega ning pisarais näoga tüdruk.
„Vabandust, tõesti väga vabandust,“ nuuksus ta. „Ma magasin sisse ja…“
„Ja otsustasid, et veedad veel mõne tunni niisama kodus ka, et ikka võimalikult kaua hiljaks jääda, kas pole nii, noor preili?“ küsis Emily õpetaja Lindalt. „Istu maha, kui tunnid lõppevad, lähed direktori kabinetti.“
Tüdruk läks ikka veel vaikselt pisaraid valades Emily poole, kui õpetaja lisas veel: „Ei, ma arvan, et täna istud sa minu laua juures oleval pingil.“
Emily tundis, kuidas ta nägu vihast punaseks läheb. Seda peita proovides kummardus tüdruk enda tööle lähemale, nii et ronkmustad juuksed ta näo varjasid.
Oli lihtsalt alatu saata Linda sellise pisiasja pärast direktori juurde. Isegi nende „kallis“ geograafiaõpetaja ise oli mõned korrad hiljaks jäänud! Tema ju ei läinud selle pärast direktori juurde.
Emily ei saanud tegelikult Lindat päris usaldusväärse sõbrana võtta. Linda kippus saladusi välja rääkima kõige ebasobivamatel hetkedel. Emily võttis teda lihtsalt kui inimest, kellega võib nalja teha ja niisama suhelda, mitte aga saladusi jagada. Siiski tundis ta Lindale piisavalt kaasa, et olla vihane, kui tollele ülekohut tehakse.

***

Pärast tundide lõppu haaras Linda oma õlakoti ja hakkas Emilyle pilkugi heitmata ära minema. Pisut üllatunult vaatas tüdruk teda mõne hetke ja jooksis siis järele. „Kas ma tulen sinuga direktori juurde kaasa?“
„Ei. Ära üldse räägigi minuga.“
„Oot…“ puterdas Emily. „Miks?“
„Ms sa arvad, miks ma sisse magasin? Eks ikka meie eilse arvutis rääkimise pärast… Tead ka, et me lõpetasime kell kolm öösel?“
Linda astus veelgi kiiremini ning Emily pidi talle järele jõudmiseks sörkima. „Mina ju olin sama kaua üleval nagu sina. Mina jõudsin ju õigel ajal kooli!“ õigustas tütarlaps tahtmatult ennast sõbratari ees. Tundus nii absurdne, et Linda teda süüdistas. Kuid ka see oli üks Linda paljudest pahedest, ta kippus halval ajal kogu süü teiste kaela veeretama.
Linda jäi seisma ja vaatas Emilyle otsa. „No muidugi, eks sinu äratas emme üles.“
„Emme? Esiteks, sa tead, et ma vihkan seda sõna ning pole seda kasutanud juba kaheksa-aastasest peale. Teiseks, sa tead ka seda, et mu vanemad on praegu tööreisil ning nad ei saaks kuidagi end, ma ei tea, siia transporteerida,“ ütles Emily erilise rõhuga viimasel sõnal, „mu magamistuppa tulla ja mind üles äratada.“
„No ma ei tea, ju ta helistas sulle või midagi,“ turtsatas Linda ja hakkas jälle direktori kabineti poole astuma. Emily jäi seda üsnagi kurbliku näoga pealt vaatama, kuni lõpuks otsustas, et on parem koju minna kui proovida Lindale aru pähe panna. Tundus, et see nagunii ei õnnestuks.

Vesi sädeles päikese käes nii pimestavalt, et sundis silmi sulgema. Selles järves oli tuhandeid elanikke – mitmed küll nähtamatud, kuid siiski olemas. Väiksemate olendite kõrval olid seal konnad, ahvenad, särjed, haugid ja veel mõnigi teine kalaliik.
Järve laius oli nii umbes neli-viissada meetrit ja seda ümbritses kuusemets. Metsa vahelt piilus vaikselt välja üks hirv, enne kui tagasi puude kaitsvasse varju lipsas.
Puudealune oli kaetud okkaseguse mullaga. Siin-seal vedeles mõni käbi, mille oravad olid sinnapaika jätnud. Metsaveerel seisis suur kivi, mis oli kohati kaetud samblaga. Kivi varjus kasvasid mõned seened. Need moodustasid S-tähe kujulise rivi, justkui üritanuks keegi kunagi siia mingit sõna kirjutada.
Kauguses kiljatas lind. Tema hääl oli läbilõikav.
Järvest kaugemal muutus pinnas liivasemaks. Kuused asendusid mändidega. Ka valgust oli seal rohkem. Keegi oli noaga ühe männi sisse kraapinud südame ja tähed N + K.

Linda kõndis mööda tänavat. Ta otsis silmadega mõnda vaateakent, mis oleks piisavalt tume, et peeglina kasutada. Kergendustundega nägi ta endast mõne meetri kaugusel pubi, mille klaasid peegeldasid päris korralikult. Neiu jäi seisma, kohendades pisut seelikult. Liigagi tihti olid poisid miniseeliku tõttu ogaraks läinud, eriti kui see pisut kerkis. Järgmisena kükitas neiu korraks maha, et kingapaelu sättida. Kui kogu välimus korda sätitud oli, hakkas neid edasi kõndima, kui nägi äkitselt peeglist väga häirivat vaatepilti. Üks juuksesalk oli soengust lahti tulnud. Ta proovis seda tagasi sättida, ise ikka veel kõndides, komistas ja kukkus otse kõrvaltänavast välja sõitnud auto ette.

Ma ei ole oma perekonnast kunagi rääkinud. Isegi pärast Azkabanist välja saamist ei öelnud ma Harryle midagi tema ristiema ega meie laste kohta. Ma ei suutnud nendest rääkida, neist mõtlemine kaksteist aastat järjest oli olnud piisavalt raske, kuid selles osas ma lihtsalt ei suutnud end peatada.
Ma ei tea, kas oleks olnud hullem nendest mõtlemine lõpetada – aga ma kartsin, et kui ma neist enam ei mõtle, siis ma unustan nad. Ma ei tahtnud neid unustada. Remus ei maininud kunagi Asciliat, ta ei maininud kunagi ühtegi neist, ta ei rääkinud nendest ka Harryga mitte iialgi. Ta teadis, kui raske olnuks mul vastata neile küsimustele, mida Harry siis päris kindlalt küsida soovinuks.
Kell on kolm öösel, ma istun köögis, vanas Blacki majas. Merlini nimel, ma vihkan seda kohta, ma ei ole kunagi tahtnud siia tagasi tulla, aga loomulikult ei saa ma ka lahkuda, aurorid otsivad mind, nii et nüüd on see koht Fööniksi ordu peakorter ja ma olen selle igavene elanik.
Tuliviski pudel on täna õhtul mu ainus seltsiline. Ma võin uppuda oma mälestustesse. Veider naer pääseb minust, kui meenutan päeva, mil avastasin, et saan isaks. Ma olin nii muretu ja õnnelik. Soovin, et saaksin sellesse aega tagasi pöörduda.

*Tagasivaade*
“Sirius, kallis, mul on vaja sinuga rääkida,” hõikas Ascilia mind esikust, ta oli just tagasi jõudnud St. Mungost, kus töötas ravitsejana.
“Ma õpin,“ karjusin vastu, olles liiga laisk, et liikuda oma kohalt suure diivani peal, kus ta oli mu nõusse rääkinud, et ma hakkaksin tegelema müügitööga. Alguses keeldusin, kuid nüüd, kuigi ma ei tunnistanud seda talle kunagi, ma lausa jumaldasin seda tema ideed.
Ta kõndis tuppa, ise niisama ilus nagu alati. Pikad mustad juuksed lehvisid ta taga ning ma naersin, kui nägin, et ta on juustesse värvinud mõned sinised triibud... Tõenäoliselt oli tal jällegi igav hakanud, eelmisel nädalal olid ta juuksed lühikesed ja punased, täna hommikul aga lihtsalt mustad.
“Kenad juuksed, kallis,” märkisin. Ta naeratas vastuseks.
“Tänan, Sirius. Mina ja Lily olime täna tööl ja, noh…“ tal ei olnud võimalik oma lauset lõpetada, sest mingi siiamaani mõistetamatu põhjuse tõttu tulin ma ise kõige ebatõenäolisema lause lõpu peale.
“Issand Jumal, ma tean, mida sa kavatsesid öelda!”
Olin diivanilt maha hüpanud ja kõndisin nüüd palavikuliselt edasi-tagasi. “SA OLED MIND PETNUD LILYGA JA NÜÜD OLETE MÕLEMAD OTSUSTANUD, ET OLETE ARMUNUD, JA SA TAHAD NÜÜD LAHUTADA JA JOOSTA KOOS LILYGA MINEMA NING ELADA LESBIAS!”
“Noh, ei, ma tahtsin tegelikult öelda… Oota… Mida?“ Kui see võimalik olnuks, siis võiksin öelda, et ta oli selle lõbustatud täieliku uskmatuse ilmega näol isegi veel ilusam kui enne.
“Või see tähendab… Mida sa kavatsesidki öelda, kallis?”
“Sirius, mis paneb sind arvama, et ma võiksin koos Lilyga minema joosta? Ja mis kuradi asi on Lesbia?”
“Loomulikult on see koht, kus elavad lesbid.”
“Sirius, kas sa kuulasid jälle mu venda? Ma ütlesin ju sulle, et Stephan räägib jama! Ma armastan sind, aga sa oled ikka täielik idioot.” Ta naeris ja pööritas silmi, kui lasin kuuldavale meeleheiteohke. “Aga ei, ma ei jookse ära Lilyga ega ka mitte kellegi teisega, mida iganes sa ka välja ei mõtleks. Ma tahtsin öelda, et… Ee, Sirius, mida sa arvaksid isa olemisest?“
“Esiteks, su vend räägib mulle alati tõtt,“ seda ütlesin täie veendumusega,” ja ma jumaldaksin isa olemist, Cilia. Olen sulle aastaid rääkinud, et tahan sinuga lapsi saada, aga miks sa seda küs… KAS SA OLED RASE?“
“Jah Sirius, ma olen rase, me avastasime selle täna Lilyga. Ta käis kontrollimas, kuidas tema lapsel kõhus läheb, ja ma ütlesin, et olen viimasel ajal end halvasti tundnud. Siis tehti mulle test ja, noh… See oli positiivne.“
“Ma… Ma saan isaks…” ütlesin, kuulmata enam ta vastust…
“SA MINESTASID, PÄNTAJALG! Ja siis peaksid sa veel maradöör olema…!” naeris James. Ascilia oli läinud floopulbriga Lily ja Jamesi poole, ütlemaks neile, et ta oli seda mulle öelnud. Nad tulid otsekohe meie majja, James veerles siin nüüd maas, naerdes minu reaktsiooni üle nende uudiste peale. Sitapea selline.
“Ära pane teda tähele, Sirius, selline reaktsioon on tavaline… Pealegi James nuttis, kui ma talle ütlesin, et mina rase olen…“
„Oh, Lily, kui väga ma sind armastan,“ kommenteeris James seda reetmist, enesel näol häbenev ilme, mis pani mind rohkem naerma, kui tema hetk tagasi mind oli naernud. Lily irvitas.
“NUTSID… SA NUTSID!”
“Sirius, jää vait, James, lõpeta naermine!” Me täitsime kohe käsu, kuna Lilyga pole eriti tark jamada, eriti veel raseda Lilyga. Sain selle selgeks paar kuud tagasi, kui ta mu juuksed põlema pani. See mälestus häirib mind ikka veel.
“Siin on rohkemgi, mida sa teadma peaksid, aga ma arvasin, et oleks parem, kui Lily ja James ka kohal on. Ja pealegi, sa olid teadvuseta, nii et ma ei saanud sulle kõike ära rääkida. Ma võtsin nõiajooki, mida Lily soovitas ja… Sirius, me saame kaksikud.“
Ma minestasin uuesti.
*Tagasivaade lõppenud*

Tuliviskipudel ikka käes, kallasin endale veel ühe klaasitäie, pühkides teise käega pisaraid. Kui väga ma seda mälestust ka ei armastanud, samal ajal ma vihkasin seda. See oli üks parimaid päevi mu elus, see avastus, et ma saan isaks, kaksikute isaks veel pealegi. Ainus päev, mis oli sellest ehk veel natuke parem, oli siis, kui Ascilia sünnitas Rayne Faith Blacki ja Harrison James Blacki, ja siis ehk veel ka päev, mil nii mina kui Ascilia ütlesime altari ees: „Jah!“ ning ta sai mu naiseks. Pärast seda tulid kiiresti kõige hullemad päevad mu elus, sõprade surm, vangistus. Ma ei ole sellest ajast alates näinud ei Asciliat ega kaksikuid, ma olen proovinud neid otsida, kuid ta vist ei taha, et ma nad leiaksin, võib-olla usub ta nagu ülejäänud maailmgi, et ma olen reetur ja mõrvar.
Tõusin ohates püsti oma istmelt köögilaua ääres, pudel tuliviskit ikka veel käes, ja läksin komistades esikusse. Hakkasin just trepist üles oma tuppa minema, kui kuulsin, kuidas uks avati… Miks peaks ükski ordu liige siia tulema niisugusel kellaajal… Võtsin kätte võlukepi ja sihtisin sellega ukse suunas, tehes parima, et olla valmis rünnakuks. Aga see, mida ukse avanedes nägin, ei pannud mind käest pillama mitte ainult võlukeppi, vaid ka tuliviski pudelit. Ma ei pannud tähelegi häält, mida tekitas põrandal tuhandeks killuks purunenud pudel, sest uksel seisis isik, keda olin arvanud enam mitte kunagi nägevat.
“Tere, Sirius. Sellest on palju aega möödas, kui viimati nägime. 14 aastat, kui ma nüüd ei eksi,” ütles Ascilia.