Kunagi ammu, siis, kui inimesed loodusega veel väga lähedased olid, võis kõiksugu imesid juhtuda. Eriti tihti juhtus selliseid asju lastega. See lugu räägibki ühest selleaegsest tüdrukust, keda kutsuti Martaks. Või noh, ta polnud just alati tüdruk…

Üks hommik ärkas meie loo peategelane Marta väga rõõmsas tujus. Täna pidi ta emaga turule uut peokleiti ostma minema! Ta oli juba täiesti kindel millist ta tahtis: helerohelist all ääres satsidega kleiti. Kuid tema polnud tüdruku värvieelistusega rahul, tema väitis, et korralikud tüdrukud kannavad vaid roosat värvi. Marta oli kindel, et suudab veel enda ema meelt muutma panna.
Niisiis läksidki Marta ja ta ema turule. Seal oli mitmeid erinevaid kleite, paljudes värvides ning ka alates beebikleitidest kuni täiskasvanu riieteni. Üsna varsti leidis tüdruk enda unistustekleidi – helerohelise alt satsidega. Ta tiris kohe enda ema seda vaatama, kuid ema naeris ja raputas pead, osutades peaaegu samasugusele, kuid roosale kleidile. Lõpuks otsustasid nad, et vaatavad veel natuke ringi, ehk leiavad mõlemale meelepärase kleidi.
Varsti jõudis Marta kollase öösärgi juurde, kuhu oli peale tikitud naerunäoga täheke. See oli imeilus ja just temale paras!
„Palunpalunpalunpalunpalun, emme! Kas ma võiksin selle öösärgi saada? Paaaaaaluuun!“ nurus ta.
„Aga su vanaema ju kinkis alles kuu aega tagasi sulle väga ilusa öösärgi!“ vaidles ema vastu.
„Nojah, aga see on veel ilusam! Paaaluuun! Ma oleksin nõus siis isegi sellega, et sa ostad mulle selle roosa kleidi!“
Selle peale mõtles ema järgi. „Noh, muidugi…“ kõhkles ta. Enamasti oli Martaga võimatu vaielda. Eriti siis kui ta tegi seda kõige armsamat nägu. Ja seda ta praegu tegi. „No olgu,“ ohkas ema. „Aga pärast ei mingit nutmist selle üle, et sa ikkagi helerohelist kleiti tahaksid!“
Selle viimasena öeldu peale noogutas tüdruk agaralt pead ja varsti kõndisidki nad kaks kodu poole kaasas öösärgi ja kleidiga riidest kott.
Sellel õhtul pani tüdruk selga enda uue öösärgi. Ja keskööl ärkas ta äkitselt kerge tuulehoo peale mis ta magamistuba läbis. Üllatunult avastas Marta, et tuul kannab teda õhku ning ta ise muutub säravaks ja kuldseks ja… täheks! See oli nüüd küll veider…
Iga öö muutus tüdruk täheks ja see hakkas talle täitsa meeldima. Ka mõned teised selle linna lapsed olid tähed. Nemadki olid ostnud endale sellise öösärgi või pidžaama. Kui vanemad nad öösel voodisse panid ja lapsed magama jäid, siis keskööl muutusid nad kõik pisikesteks helendavateks tähekesteks, kes lendasid taevasse, et pimedal ööl valgust anda. Sellel ajal veel tänavalampe ju polnud. Hommikuti, kui päike välja tuli, läksid kõik tagasi enda vooditesse, et siis varsti ärgata ja päev veeta tavalise tüdrukuna või poisina.
Kuid varsti Marta oli tüdinenud iga öö täht olemisest, ta oleks tahtnud olla nagu suurem osa selle linna lapsi, kes polnud tähed.
Niisiis üks õhtu, kui ema oli talle unelaulu laulnud ja head-ööd kallistuse andnud, hoidis ta meeleheitlikult ennast tagasi, et mitte magama jääda. Kell tiksus vaikselt kesköö poole…
Kohe, kui kell 12 lõi, tundis tüdruk, kuidas õrnad tuulevood justkui ema käed teda voodist püüavad sülle võtta. Aga Marta hoidis voodist kõvasti kinni ja keeldus minemast. Tuul läks ühe tugevamaks, ning lõpuks tiris ta siiski endaga kaasa. Marta hakkas vaikselt tihkuma ja ilm justkui nõustus tema tujuga, kui vihma sadama hakkas.
Küllap ei ole te kunagi näinud nutvat tähte. See oli tõepoolest väga haruldane vaatepilt – enamasti on lapse väga rõõmsad, kui nad täheks muunduvad. Seega olid see öö kõik tähed ühes kobaras ja vaatasid nutvat Martat ning proovisid teda lohutada.
Kui mõni täiskasvanu oleks see hetk aknast välja vaadanud, oleks ta ilmselt väga üllatunud olnud. Kõik tähed ühes kobaras! Ilmselt oleks too siis arvanud, et tegu on loodusõnnetusega ja peab kiirelt kuskile hädaabisse helistama. Ilmselgelt polnud tegelikult mingit loodusõnnetust tulemas. Samuti olid kõik täiskasvanud õnneks sügavas unes.
Järgmine hommik oli Marta väga tusases meeleolus. „Kas sa ei saanud und, kallis?“ küsis ema enda tütrelt. „Eilne öö oli lihtsalt kohutav vihm!“
Marta vaid ohkas. Ka järgnevatel öödel juhtus see sama asi – tüdruk hoidis küll kõvasti-kõvasti voodi äärtest kinni, kuid tuul vedas ta endaga kaasa. Üks öö rääkis üks teine laps-täht nutta tihkuvale Martale, et ta avastas viisi, kuidas saab lõpetada täht olemise. Selleks peab selle öösärgi ära põletama. Just nimelt selles ongi asi ja kui öösärki enam pole, võib Marta jätkata tavapärast elu täiesti tavalise lapsena.
Tüdruk noogutas. Järgmisel hommikul tekkis tal aga jube küsimus. Kuidas ta peaks enda öösärgist lahti saama? Aga kui nad hommikust sõid, kukutas Marta endaöösärgile kogemata moosi peale, ning see probleem sai hoobilt lahendatud. Ema vaatas kurva näoga riideeset. „See oli ju nii uus!“ ohkas ta. „Seda plekki ma enam välja ei saa, ma kardan, et peame selle ära viskama…“ pomises ta. Kohe kui Marta riided oli ära vahetanud, tõi ta öösärgi alla ja ema viskas selle ahju.
See öö enam Marta tähena taevas ei olnud, vaid sai rahulikult välja magada. Kuid teised lapstähed jäid talle igaveseks sõpradeks.

Taevas oli hall ja tumedaid vihmapilvi täis. Mõni vares kraaksus puuokstel. Kraaksumine muutus järjest valjemaks, mille peale Emily, ainus inimene sellel tänaval, neile tüdinenud näoga otsa vaatas ja „Lõpetage!“ ütles. Üllataval kombel jätsidki varesed selle peale kraaksumise, mida tüdruk aga tähele ei pannud, kuna oli liialt enda mõtetes.
Oli esimene koolipäev pärast sügisvaheaega. Emily´l ei olnud täna erilist soovi kooli minna, kuid valikut kahjuks polnud. Tal olid täna hommikul olnud jällegi need veidrad valud abaluude lähedal, kuid kuna vanemad olid hetkel välismaal tööreisil, siis nendega ta seda arutada ei saanud. Pealegi, klassijuhataja oli selgesõnaliselt kõigile öelnud, et kui nad esimesel koolipäeval puuduvad, on käskkiri üsna tõenäoline tulema.
Emily oli viimasel ajal niigi koolist palju puudunud. Ikka nendesamade valude pärast. Õpetaja aga ei uskunud, et tal midagi viga on, ja oli kindel, et tüdruk tahab lihtsalt poppi teha. Seetõttu oli tal päris mitu põhjuseta puudumist ära märgitud.
Üks vares lendas tüdruku mantlile. „Kõtt, mul ei ole aega,“ uratas tüdruk linnule. Too lendas üsna solvunud ilmega minema.
Emily ei teadnud, miks ta varestele nii väga meeldib ja miks nad tema kõnest aru saavad. Aga nii oli, juba väikesest peale. Tüdruku viiendal sünnipäeval oli üks vares esimest korda tema juurde lennanud ning talle väga targa näoga otsa vaadanud. Emily ema oli linnu otsekohe eemale peletanud ja rääkinud tund aega sellest, kui ohtlikud linnud inimesele olla võivad. Linnugripp ja kõik muu.
Aga mis sest, et ema keelanud oli, tüdrukule need linnud siiski meeldisid. Täna ei olnud tal nendega tegelemiseks ikkagi ei jõudu ega aega.
Mõne minuti tüdruk veel kõndis, kuni jõudis vana koolimajani. Kunagi oli tegu olnud ilmselt uhke ja suursuguse hoonega. Praeguseks oli maja kole, räämas ja lagunenud. Uhke värav oli ühest hingest lahti tulnud ja kiikus edasi-tagasi. Vägev tammepuu, mis kunagi kooliaeda ilustas, oli maha saetud. Mänguväljak oli lastele lausa eluohtlik. Kiik oli niisuguses seisus, et iga minut võisid selle köied katkeda. Seetõttu ei olnudki mänguväljakul kunagi kedagi. Lapsed läksid vahetundide ajal tavaliselt lihtsalt õue jalutama.
Koolimaja uhke ukse värv oli maha koorunud ja mõned huligaanid olid selle puidu sisse isegi noaga roppusi kraapinud.
Selles õudse väljanägemisega paigas oli tüdruk juba seitse aastat käinud. Tema teada oli direktor küll proovinud linnalt hoone remondi jaoks raha saada, kuid pisike erakool ei paistnud kedagi huvitavat. Arvati ilmselt, et varsti läheb see niikuinii pankrotti ja siis kolivad õpilased mõnda suuremasse kooli üle. Mõned olid juba praegugi ära läinud, iga aastaga jäi neid vähemaks.
Ettevaatlikult avas tüdruk värava ja läks mööda lehtedega kaetud rada kooliukse poole.

Linda kõndis mööda tänavat. Ta otsis silmadega mõnda vaateakent, mis oleks piisavalt tume, et peeglina kasutada. Kergendustundega nägi ta endast mõne meetri kaugusel pubi, mille klaasid peegeldasid päris korralikult. Neiu jäi seisma, kohendades pisut seelikult. Liigagi tihti olid poisid miniseeliku tõttu ogaraks läinud, eriti kui see pisut kerkis. Järgmisena kükitas neiu korraks maha, et kingapaelu sättida. Kui kogu välimus korda sätitud oli, hakkas neid edasi kõndima, kui nägi äkitselt peeglist väga häirivat vaatepilti. Üks juuksesalk oli soengust lahti tulnud. Ta proovis seda tagasi sättida, ise ikka veel kõndides, komistas ja kukkus otse kõrvaltänavast välja sõitnud auto ette.

Koolis oli tüdrukul mitmeid põhjuseid mures olla. Üks põhilisemaid muresid oli see, et tema sõbranna Linda polnud koolis. Kõik teised õpilased olid juba varakult kohal, et poleks mingit põhjust neile käskkirja anda.
Kolmanda tunni lõpu poole jooksis klassiuksest sisse tumeblondide juustega ning pisarais näoga tüdruk.
„Vabandust, tõesti väga vabandust,“ nuuksus ta. „Ma magasin sisse ja…“
„Ja otsustasid, et veedad veel mõne tunni niisama kodus ka, et ikka võimalikult kaua hiljaks jääda, kas pole nii, noor preili?“ küsis Emily õpetaja Lindalt. „Istu maha, kui tunnid lõppevad, lähed direktori kabinetti.“
Tüdruk läks ikka veel vaikselt pisaraid valades Emily poole, kui õpetaja lisas veel: „Ei, ma arvan, et täna istud sa minu laua juures oleval pingil.“
Emily tundis, kuidas ta nägu vihast punaseks läheb. Seda peita proovides kummardus tüdruk enda tööle lähemale, nii et ronkmustad juuksed ta näo varjasid.
Oli lihtsalt alatu saata Linda sellise pisiasja pärast direktori juurde. Isegi nende „kallis“ geograafiaõpetaja ise oli mõned korrad hiljaks jäänud! Tema ju ei läinud selle pärast direktori juurde.
Emily ei saanud tegelikult Lindat päris usaldusväärse sõbrana võtta. Linda kippus saladusi välja rääkima kõige ebasobivamatel hetkedel. Emily võttis teda lihtsalt kui inimest, kellega võib nalja teha ja niisama suhelda, mitte aga saladusi jagada. Siiski tundis ta Lindale piisavalt kaasa, et olla vihane, kui tollele ülekohut tehakse.

***

Pärast tundide lõppu haaras Linda oma õlakoti ja hakkas Emilyle pilkugi heitmata ära minema. Pisut üllatunult vaatas tüdruk teda mõne hetke ja jooksis siis järele. „Kas ma tulen sinuga direktori juurde kaasa?“
„Ei. Ära üldse räägigi minuga.“
„Oot…“ puterdas Emily. „Miks?“
„Ms sa arvad, miks ma sisse magasin? Eks ikka meie eilse arvutis rääkimise pärast… Tead ka, et me lõpetasime kell kolm öösel?“
Linda astus veelgi kiiremini ning Emily pidi talle järele jõudmiseks sörkima. „Mina ju olin sama kaua üleval nagu sina. Mina jõudsin ju õigel ajal kooli!“ õigustas tütarlaps tahtmatult ennast sõbratari ees. Tundus nii absurdne, et Linda teda süüdistas. Kuid ka see oli üks Linda paljudest pahedest, ta kippus halval ajal kogu süü teiste kaela veeretama.
Linda jäi seisma ja vaatas Emilyle otsa. „No muidugi, eks sinu äratas emme üles.“
„Emme? Esiteks, sa tead, et ma vihkan seda sõna ning pole seda kasutanud juba kaheksa-aastasest peale. Teiseks, sa tead ka seda, et mu vanemad on praegu tööreisil ning nad ei saaks kuidagi end, ma ei tea, siia transporteerida,“ ütles Emily erilise rõhuga viimasel sõnal, „mu magamistuppa tulla ja mind üles äratada.“
„No ma ei tea, ju ta helistas sulle või midagi,“ turtsatas Linda ja hakkas jälle direktori kabineti poole astuma. Emily jäi seda üsnagi kurbliku näoga pealt vaatama, kuni lõpuks otsustas, et on parem koju minna kui proovida Lindale aru pähe panna. Tundus, et see nagunii ei õnnestuks.