Ma olen peaaegu alati oma nime vihanud. Burkhard Erik Auttenberg. Burkhard oli muidugi minu isa valik. Tema sõnul oli Burkhard aus nimi, mida kõik selle nime omanikud uhkusega kandsid. Ma olin oma emale tänulik, et ta suutis minu teiseks nimeks panna Eriku. Normaalse nime, mida öeldes ei pidanud ma häbi tundma.
Enne kui ma kooli astusin, olin ma selle nime üle muidugi väga uhke, sest ma ei teadnud veel, kui julmad võisid olla lapsed oma kaaslaste vastu, kes kandsid vanamoodsaid või veidraid nimesid.
Aga siis, kui ma veel seda ei teadnud, meeldis mu nimi mulle, sest see oli ikkagi – vähemalt osaliselt - mu isa valitud. Ta tavatses iga reede õhtul kutsuda meie koju oma sõpru, et siis koos nendega oma kabinetis vestelda ja brändit juua. Kui ma olin piisavalt vana, et toimuvast aru saada, kutsus isa mind peaaegu iga kord enda kabinetti, kus ta mind nendele tutvustas.
Õhtu alguses seisin ma alati seina ääres, et neile mitte ette jääda. Kui mind lõpuks toa keskele kutsuti, et ma endast räägiksin ja tavaliselt ka mõnda luuletust loeksin (või mõnikord ka klaverit mängiksin), seisin ma seal, käed selja taga ja silmad alati oma isa poole vilksamas, et temalt heakskiitu saada. Ta vaatas mind alati kuidagi tühja pilguga, nagu oleksin ma talle võõras, keda ta ainult viisakusest talus. Mulle tundus, et ta poleks mind oma kabinetti kutsunudki, kui poleks tema sõpru, kes mind näha tahtsid.
Ma lootsin temalt alguses naeratust, võib olla ka mõnda head sõna, kui ma luuletuse veatult ära lugenud oli. Kui neid ei tulnud, siis noogutust või käeviibet ning lõpuks teadsin ma mitte midagi loota. Kui ma ei lootnud, siis ei tundnud ma ka pettumust.
Ma sain ruttu aru, et minu isa ei olnud selline nagu mu eakaaslaste isad. Kui ma koolis olin, kuulsin ma tihti jutte, kuidas mu sõbrad oma isadega kala püüdsid või jäätist söömas käisid. Sellise teema korral, olin ma alati grupist pooleldi väljas, lootes, et keegi minu isa kohta ei küsiks. Ma poleks saanud neile vastamata jätta, aga see oleks mind sundinud valetama ja seda ma teha ei tahtnud – vähemalt nii palju mu isa mulle õpetas. Ma rippusin rääkija iga sõna küljes, sulgedes mõnikord silmad ja kujutades ette, et see olin mina, kes seal ringi keskel istus. Mina, kes käis isaga pühapäeviti hobuste ratsavõistlustel, valides välja hobuse, kelle peale kihla vedada.
Ma ei tundnud tema pärast tollal häbi, aga ma olin juba aru saanud, et minu isa ei olnud just üks tavalisemaid.
Ma mäletan teda alati ühesugusena. Rangete silmadega, hallide juuste ja laitmatu triibulise ülikonnaga. Ta kandis edevusest kotkapeaga jalutuskeppi, kuni tal seda lõpuks ka tegelikult vaja läks. Ma kartsin seda jalutuskeppi, kuigi ta seda minu peal kunagi otseselt ei kasutanud. Ta tavatses sellega vastu lähedal olevaid pindu lüüa, kui ma midagi valesti olin teinud, pannes mind alati võpatama ja pead õlgade vahele tõmbama.
Minu kaheksandal sünnipäeval, kui mu ema oli kutsunud mõned poisid minu koolist meie häärberisse, mängisime me peitust ja ise väga hästi teades, et tõenäoliselt võisin ma vahele jääda, peitsin ma ennast oma isa kabinetti. Mu isa üheks ainukeseks reegliks, mida ta suvatses mulle teada anda oli see, et ma mitte kunagi ilma tema juuresolekuta ei läheks tema kabinetti. Ta ei lukustanud seda peaaegu mitte kunagi, kuigi selle uks seisis alati kinniselt.
Mu isa oli majast väljas, just nimelt minu sünnipäeva pärast – ta ei talunud laste lärmi, nagu ma teda eelmisel õhtul oma emale ütlevat olin kuulnud.
Ma peitsin ennast aknaorva, mida varjasid rasked rohelised kardinad ja jäin ootama. Ma olin üsna kindel, et mind ei leita, sest mu ema oli poisse manitsenud, et mänguhoos teatud ruumidesse ei läheks. Mu kõht oli täidetud väikeste ussikestega, mis seal ringi roomasid, tekitades ärevust, aga samas tundsin ma ennast kummaliselt ülendatuna.
Ma ei tea kui kaua ma seal kükitasin, aga äkki tõmmati kardinad akna eest ära ja ma leidsin ennast silmitsi oma isaga. Me jõllitasime üksteist, kuni mu isa käratas, et ma aknalt kohe maha tuleks. Sealt võimalikult kiiresti maha ronides ei näinud ma väikest lauda, mis akna juures seina ääres seisis ja tahes oma isast võimalikult kaugele hoida, puutusin ma sinna vastu, nii et sellel olev kristallist kuju paar korda oma koha peal võbises ja siis tumeda klirinaga maha lendas.
Ma teadsin, et selle kuju oli isale kinkinud tema partei juht ja see oli väga hinnaline. Ma suutsin mõned hetked õudusega ainult kilde vaadata ja pöörasin siis pilgu oma isale, kelle käsi äkki koos jalutuskepiga õhku tõusis, et mind lüüa. Ma surusin silmad kinni, oodates lähenevat hoopi ja astusin sammu tahapoole, otse kildude peale, mille peal ma libisesin. Ma kukkusin istuli, mu silmad avanesid ja ma nägin, et mu isa käsi oli õhus tardunud.
Ma usun, et sellel korral tuli ta väga lähedale minu peal füüsilise vägivalla kasutamisele. Ma ei tea, mis teda oli peatanud – võib olla minu kukkumine, või miski muu. See oli ka hetk, kui ma oma isa kartma hakkasin.
Ta vaatas mind ilmega, mille põlglikusest ma alles pärast aru sain ja langetas siis käe, lüües oma jalutuskepiga vastu seina, nagu oleks teda petetud ja sunnitud valima löögiks muud objekti peale minu.
Mu käed olid kukkumist pehmendades kildudele langenud ja ma tõstsin need enda silme ette, vaadates, kuidas mõned kildudest mu kätesse oli tunginud, muutes mõlemad peopesad veriseks.
Ma kuulsin, kuidas mu isa raskelt hingas ja siis ütles: „Tõuse püsti, poiss.“ Kui mu isa mind poisiks hüüdis, võisin ma alati kindel olla, et ta oli vihane. Mitte, et ma seda juba taibanud ei olnud.
Ma tõusin ettevaatlikult püsti, tehes kindlaks, et ma enda käsi maha ei toetanud. Ta käskis mulle otsa vaadata ja ma täitsin ta käsku. Ta kõrgus minu kohal, jalutuskepp rütmiliselt vastu jalga toksides ja ma olin paratamatult sunnitud hirmuga sellele pilke heitma.
Mu isa järgmist sõnavõttu mäletan ma väga ähmaselt, sest esimest korda ma kartsin teda ja seisin seal värisedes. Lõpus käskis ta mul oma kabinetist lahkuda ja mitte kunagi tema silma alla sattuda. Ma olin nõus tema nõudmisi täitma, taipamata alles järgmisel hommikul, kui mu ema oli kutsunud meie perele tuttava arsti ning mu käed olid puhastanud ja sidemetega kinni seotud, et tema käsku oli võimatu täita.
Enne hommikusööki seisin ma mitmeid minuteid söögisaali ukse taga, olles liiga arg, et ust avada. Minu käest võeti valikuvõimalus ära, sest ma kuulsin koridorist lähenevaid samme. Oma isa samme. Ta seisatas, nähes mind ukse juures ja lausus siis ilma mingi emotsioonita: „Burkhard.“
„Isa,“ ütlesin ma silmi maha lüües.
Ta kõndis minust väärikalt mööda, tehes ukse lahti ja sisenedes söögisaali. Ma seisin seal, kuni taipasin, et ta oli mulle loa andnud ja järgnesin talle avatud uksest.
Sellest ajast peale ei näidanud ta minu vastu peaaegu üldse emotsioone. Meie kokkupuuted olid neutraalsed, enamjaolt isegi külmad – vähemalt tema poolt.
Mu ema üritas meid kahte lepitada, aga nagu mina, ei saanud ka tema aru, miks ta minu vastu selline oli. Või vähemalt nii ma arvasin.
Ma olin kahekümne aastane kui ma oma peale kahe aastalist eemal olekut oma isamaja külastasin. Me olime emaga nende aastate jooksul kirjavahetust pidanud, ja kuigi mu ema kirjutas kangekaelselt peaaegu igasse kirja, et mu isa tervitas mind, siis sain ma aru, et mu isal ei olnud sellega midagi pistmist.
Me istusime emaga maja taga verandal ja teenija tõi meile teed ning küpsiseid. Ma küsisin isa järele, sest ma polnud teda näinud ja mind tervitama polnud ta tulnud – mitte et ma seda oodanud oleks.
Mu ema vastas midagi ähmaselt, et ma näen teda õhtusöögi ajal ja üritas teemaga edasi minna, aga lõpuks küsisin ma tema käest küsimuse, mida ma kõik need aastad vältinud olin. Miks mu isa mind nii väga vihkas?
Mu ema vaatas mind kurbade silmadega ja haaras mu käed oma pihkude vahele. „Su isa armastab sind, Erik.“ Kui ma turtsatasin ja tahtsin oma käsi tema haardest ära tõmmata, hoidis ta neid veel tugevamini. „Ma ei tee nalja, mu poeg. Võib olla ei näita ta seda välja, aga lõpus saab ta aru, et ta on sind alati armastanud.“
Ja siis jäi ta mulle huult hammustades otsa vaatama. Ma sain aru, et temaga ei olnud kõik korras, aga enne kui ma küsida sain, hakkas ta rääkima. Ta hääl oli kogu loo ajal vaikne ja tagasihoitud.
Ta rääkis, et paar aastat enne minu sündi oli ta siia ilma toonud nende esiklapse, kes aga sündis enneaegselt ja oli lõpuks liiga nõrk, et ellu jääda. Mu isal olid temaga suured lootused olnud ja isegi kui nad minu said, siis ei vastanud reaalsus tema ootustele. Ta oli endale loonud perfektse poja kuju, mida lein oli järjest enam kinnitanud ja iga kord kui ma midagi valesti tegin, või kui mu tegevused ei vastanud tema ootustele, tuletati talle meelde, et ma ei saanud kunagi olla selline nagu ta endale ette oli kujutanud. Nagu ma oleksin röövinud kellegi teise koha, et siis näidata, kui halvasti ma sellesse rolli sobisin.
Mu ema silmi täitsid seda rääkides pisarad ja ma sain vähemalt oma meelt rahustada, et see polnud minu süü, et mu isa mind ei armastanud. Seda ma aga oma emale ei öelnud, teades, et see oleks ta südame murdnud. Ma mõtlesin, kui tugev oli minu ema olnud, näitamata mingitki märki sellest, et ta oli aastaid kadnud endas sellist valu.
Ja ma võisin oma isast nüüd rohkem aru saada, aga sellegipoolest ei suutnud ma talle kõikide nende aastate eest andestada. Mitte veel.
Möödusid veel mõned aastad, kuni äkki tuli mulle telegramm, et mu ema on haigevoodis. Seda ei olnud saatnud mu isa, vaid meie ülemteener. Ülemteener! Mu isa ei olnud suuteline oma vaenu isegi nii kauaks maha matma, et mulle teatada minu oma ema haigusest.
Muidugi kiirustasin ma kohe koju, aga oli juba liiga hilja. Kui ma kohale jõudsin leidsin ma ees leinava maja ja kinnise kabinetiukse, nägemata nii oma ema kui isa. Peale matuseid kutsus isa mind oma kabinetti ja ütles: „Burkhard, nüüd kui meid ei ühenda mitte miski ja sa oled omale maailmas nime teinud, siis usun ma, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks.“
Ma suutsin teda vaid jõllitada. Mu peas käisid ringi vaid tema esimesed sõnad. „Meid ei ühenda mitte miski? Kui ma viimati kontrollisin, olite te mu isa!“ Ma tõstsin oma häält ja mu isa kortsutas kulmu. Ma olin talle jälle pettumust valmistanud. Väärikas mees ei tõstnud kunagi oma häält ja jäi igas olukorras rahulikuks, et mitte enda alluvatele endast halba muljet jätta.
Kui mu isa selle peale midagi ei kostnud, küsisin ma vaikselt: „Ja mu pärandus?“
Selle peale vastas ta kiirelt ja teravalt: „Mis pärandus?“
Me seirasime üksteist, isa ja poeg. Ma olin terve oma elu otsinud oma isalt tunnustust. Ma olin terve elu temalt oodanud midagi, mida ta polnud suuteline andma. Vähemalt mitte mulle. Nüüd kui mu ema, tema abikaasa, oli surnud, taipasin ma, et peale sugulussideme ei ühendanud meid tõesti mitte midagi, sest oli ju mu ema olnud see, kes meid alati lepitada oli püüdnud.
Ma ajasin selja sirgu ja lõin kannad kokku, vaadates talle otse silma. Ma sirutasin tema poole käe, mida ta hetke vaatas, enne kui sellest korraks kinni haaras. „Sellisel juhul ma tänan, et te võimaldasite mulle suurepärase hariduse ja peavarju. Tänu sellele olen ma, nagu te juba ütlesite, endale nime teinud. Ma tunnen kahetsust, kui te kunagi aga seda kuulma peaksite, sest nagu ma aru saan, siis ei suuda te oodata, kuna te minust lahti saata. Ma loodan, et ma ei pea kunagi teid nägema, arvestades, kui fenomenaalselt halb isa te mulle olete olnud.“ Ma ei pakkunud talle mitte mingeid hüvastijätu sõnu peale nende ja pöörasin ümber, lahkudes kabinetist, ilma et isa mind tagasi kutsunud oleks.
Ma sulgesin oma selja taga vaikselt kabinetiukse ja seisin seal hetke, tõmmates hinge. Nüüd oli see tehtud, ma olin nüüd ilmselt oma selja taga põletanud kõik sillad ja üle jäi vaid see maja ning kõik sellega seotu unustada. Ma ei olnud oma päranduse pärast väga endast väljas, teades, et ma olin piisavalt kogunud, et hakkama saada.
Ma ei kuulnud oma isast järgmised kümme aastat mitte midagi. Ja siis saabus hetk, kui ma oma isa viimast korda nägin.
Ma olin ühinenud sõjaväega, nagu kõik endast lugupidavad lahinguvõimelised mehed, et oma riiki kaista. Mu isa oli selleks ajaks juba peaaegu seistmekümne aastane.
Lahinguväljal sain ma kahte aastat peale sõja algust nii raskelt haavata, et mind saadeti rindelt tagasi koju. Ma ei saanud muud tunda, kui head meelt, sest ma olin sõjast väsinud ja seda tunnet ei suutnud vähendada isegi mu vigastuste tõsidus. Mu vasak jalg amputeeriti altpoolt põlve ja ma lamasin päevade kaupa voodis, kuna olin kannatanud ka muid haavu.
Mulle öeldi, et mu isa teatati telegrammiga minu olukorrast, aga ma ei uskunud, et ta mind vaatama tuleb. Samas hakkas mu süda puperdama iga kord, kui mu palatiuks lahti läks, et siis pettumusest jälle vaikseks jääda. Ma ei tahtnud oma isa oodata, aga sellegipoolest oli minus miski veel järel, mis siiamaani ootas temalt tunnustust minu eksisteerimise üle.
Ja siis hakkas minu köha, mida algselt peeti ainult väikeseks külmetuseks, järjest valjenema ja köhahood muutusid järjest pikemaks, kuni raputasid lõpuks tervet mu keha. Ma tundsin rinnus köhides iga kord valu, kannatasin külmavärinate all ja lõpuks tekkis mul ka palavik. Mitte keegi ei osanud mu kopsupõletikku ravida, kuigi prooviti läbi peaaegu kõik ravimid, mis saadaval olid. Ma nägin põetajate ja arstide silmis haletsust ja taipasin, et nad teadsid, millega see tõenäoliselt lõppeb.
Mõned mu ravimid, mida mulle valu vaigistamiseks anti, põhjustasid nägemusi või väga eredaid unenägusid ja lõpuks ei saanud ma kindel olla, kas ma olin ärkvel või unes. Ning kõike seda saatis pidev valu, mida ei vähendanud mitte miski.
Ma kutsusin öösiti tihti oma isa järgi ja mõnikord kui minu üle oli kummardunud järjekordne põetaja, pidasin ma neid temaks, aga pidin iga kord pettuma. Mind kummitasid pildid ja lausekatkendid mu isast, mis käisid mu peas aina ringi, andmata mulle hetkekski rahu. Ma olin muutunud nõrgaks ja abitumaks kui kunagi varem.
Ühel varahommikul, kui mind oli poolunest äratanud köhahoog, mis tundus mulle kestvat vähemalt tunde, olin ma silmitsi üha selgema hetkega üle pika aja ja ma suutsin mõelda ainult järgmist:
Isa! Sinu hoolde usaldasin ma ennast ja ootasin, et sa ka oma kohustusi täidaks, aga sa oled mind alati alt vedanud. Sinu silmis ei olnud mind peaaegu et olemaski. Sa oled mind hüljanud, jättes mind siia üksi surema. Sa oled mind hüljanud nii oma südames kui ka mõtetes. Miks sa mind hülgasid? Ma olen ju sinu poeg ja olen sind alati armastanud. Isa, miks sa mind hülgasid?
Ma kutsusin sonides tema järgi, aga mitte keegi ei tulnud. Ja kui ma olin ennast tühjaks nutnud ning valmis tõmbama oma viimast hingetõmmet, olles oma saatusega leppinud, läks palatiuks lahti ja ma suutsin vaid oma pead pöörata, et tulija isikust aimu saada.
Sisse astus natuke küürus hallipäine mees, kes toetus tugevalt enda jalutuskepile. Äkki hakkasin ma kähedalt naerma, arvates, et ma olin jälle ühe nägemuse küüsis, aga lõpetasin ruttu, kui mees mulle lähemale tuli ja mind kirjeldamatu pilguga vaatas. Ta tundus olevat piisavalt reaalne, erinevalt minu nägemustest, mis olid udused ja virvendavad.
„Isa?“ küsisin ma sosinal, sest valjemaks polnud ma enam võimeline.
„Burkhard,“ vastas ta, peaaegu ka ise sosistades, nagu oleks inimese surivoodil ebasünnis tavalise häälega rääkida. Ilmselt see seda oligi, aga see ei kinnitanud täielikult, et ta tõesti siin oli – ma olin ennegi teda sosistamas kuulnud.
Peale seda vaikis ta, näol ikka ilme, millest ei osanud ma mitte midagi välja lugeda. Mind haaras järjekordne köhahoog ja kui see lõppes, tundsin ma, et mu isa oli mu käest kinni haaranud ja istus nüüd toolil, mis voodi ees seisnud oli.
„Miks sa mind hülgasid?“ küsisin ma, hääl peaegu kuuldamatu, aga mu isa sai minust aru. Tema pooleldi varjudes nägu oli kortsuline ja kuidagi nii võõras, et ma poleks teda ilmselt rahva hulgas ära tundnud. Tema juuksed olid hõredad ja tundusid udusulelikud.
Ta pigistas oma maksaplekilise käega minu kätt ja vastas siis: „Ma olen siin, poeg. Ma olen siin, ma ei hüljanud sind.“
„Isa,“ ütlesin ma siis veelkord, seekord taibates, et ma ei näinud tõesti und. Siis tegi ta midagi, mida ta polnud minu elu jooksul mitte kordagi teinud. Ta kummardus minu üle ja vajutas oma paberkuivade huultega minu laubale suudluse.
Kui ta taandus, tundsin ma oma põsel pisaraid ja nägin, et ka tema silmad särasid kuidagi liiga palju.
„Isa.“
„Mu kallis Erik,“ ütles ta ja miski mu rinnus tegi valu, aga seekord mitte viirus, vaid fakt, et ta oli mind esimest korda Erikuks kutsunud. „Kas sa suudad mulle andestada?“
Ma oleksin võinud arvata, et ta ootas minu surivoodil andestust sellepärast, et mitte pärast kahetsust tunda, aga ma ei uskunud seda. Kui see oleks olnud nii, siis poleks ta vaevunud näitama välja rohkem tundeid kui kogu minu elu jooksul kokku.
„Ma palun sinu käest andestust kõikide aastate eest, kui ma sind tõesti hüljanud olin.“ Ta küsis uuesti: „Kas sa suudad mulle andestada?“
„Isa, ma andestan sulle,“ teatasin ma vaikse tõsidusega ja nägin oma isa esimest korda nutmas. Tundus, et täna oli esimeste kordade päev. „Kas sa andestad ka mulle?“
„Mul pole sulle midagi andestada, sa pole kunagi midagi valesti teinud,“ ütles mu isa peaaegu et vihaselt, aga see viha oli suunatud ta enda vastu.
„Kas sa andestad mulle?“ küsisin ma uuesti, üritades seda valjemalt öelda, et mu isa aru saaks, kui tähtis ta vastus mulle oli.
Ta seiras mind hetke ja ohkas siis. „Ma andestan sulle, poeg.“
Kui ta aga need sõnad lausunud oli, tundsin ma midagi oma rinnus järele andvat. Ma taipasin, et ma olin seda hetke oodanud terve elu. Ma olin terve elu oodanud, et mu isa andestaks mulle nii asjade eest, mille üle mul polnud mingit võimu olnud kui ka asjade eest, milles ma süüdi olin olnud ja et ta mind niimoodi vaataks, silmad säramas, kogu tema tähelepanu keskendunud ainult minule. Ainult minule. Ta näol nägin ma kahetsust ja mitmeid muid emotsioone, aga kõikidest nendest paistis esile üks: armastus, mis tema näol tundus mulle nii võõras. Ja mulle tulid meelde mu ema sõnad, et mu isa taipab alles lõpus, et ta mind armastab.
See teadmine ei saanud tulla enam paremal hetkel.
Olles kindel, et vaatamata kõigele ei suuda mu isa neid sõnu välja öelda, laususin ma: „Ma armastan sind ka, isa, olen alati armastanud.“ Siis laskus minu üle udu, helidest saatmas mind ainult vana ja väsinud mehe südantlõhestavad nuuksed, aga ma ei suutnud selle üle kurvastada, sest mu isa oli mulle andestanud ja ta armastas mind.
Me kohtusime nädal tagasi klubis. Me istusime mõlemad diivanil, sina ühel pool ruumi, mina teisel pool. Ma vaatasin loiult tantsivaid ja jutlevaid inimesi, käes klaas rummikoolaga. Ma rüüpasin seda tihti, sellel hetkel iga kord silmi sulgedes.
Kui minu pilk lõpuks sinu omaga kohtus ja nägi, et sa naeratad, pöörasin ma pea üsna kähku ära, tehes näo, et ma ei pannud sind isegi tähele. Ma oleksin tahtnud kohe tagasi vaadata, aga teadsin, et ma pean kindlasti pettuma. Kui ma lõpuks oma julguse kokku võtsin ja sulle uuesti otsa vaatasin, olid su silmad ikka minu näole kinnitatud. Ma naeratasin sulle ja nagu kajana, muutus sinu oma suuremaks.
Ma pidin silmad langetama, et ennast koguda, sest mu süda tuksus nii kiiresti, innustades mind püsti tõusma ja sulle lähemale minema, samas kui mu mõistus ütles, et see kõik on mõttetu, et ma peaks ootama kuni mu sõbrannad tagasi tulevad ja oma tähelepanu hoopis nendega jagama.
Ma vaatasin uuesti sinu poole ja mu süda tegi jõnksu, kui ma nägin sinu asemel diivanil kedagi teist. Ma vaatasin ruumis ringi, aga ei suutnud sind teistest eristada. Inimesed on üksteisega nii sarnased.
Mu peale langes vari ja ma vaatasin üles, otse sinu silmadesse, mille värvi ma poleks tollel hetkel ära suutnud arvata. "Tere," ütlesid sa vaikselt, peaaegu et kuuldamatult, aga kuigi muusika oli vali, eristasin ma selle sõna üsna kergelt muust mürast.
"Tere," vastasin ma. Mu süda ja mõistus olid mõlemad vait jäänud, nagu öeldes, et ma pean edasi üksi jätkama. Ma kutsusin neid tagasi, sest mul polnud aimugi, mida edasi teha.
Sa istusid minu kõrvale ja ma pöörasin automaatselt sinu poole. "Kas sa oled siin üksi?"
"Ei," suutsin ma lõpuks välja öelda. Ma viipasin klaasiga oma kahe sõbranna poole, kes parajasti baarmeniga rääkisid. "Ma olen koos nendega."
Ma isegi ei mäleta, mida me täpselt rääkisime, ainult seda tunnet, et ükskõik mida ma ka ei ütleks, sa saad sõnadest täpselt nii aru, nagu mina ja ma ei pea kartma, et sa mulle millegi pärast viltu vaatad.
Kui L ja E tagasi tulid ja mind endaga tantsima kutsusid, pidin ma enne sulle otsa vaatama, olles sinust juba nii lummatud. Sa viisid oma pea ainult paar sentimeetrit vasakule, peaegu märkamatult, aga ma nägin seda liigutust ja keeldusin, öeldes neile, et ma vestlen praegu sinuga.
Ma kasutan sõna vestlus, sest me tõesti vestlesime. Mitte tavalistest asjadest. Ma olin tükk aega oodanud kedagi sellist, kes räägiks millegist ebatavalisest, millestki muust kui ilm, suhted, praegune majandusolukord, rääkimata kõikidest nendest küsimustest, et teist inimest tunda õppida. Lemmikvärv ja lemmiksöök ei ütle inimese kohta mitte midagi. Iga hetk ootasin ma, et sa ütled midagi sellist, mis muudaks sind minu silmis teistega täpselt samasuguseks, tavaliseks, aga need hetked tulid ja kadusid.
Ma ei tõusnudki enam sealt diivanilt. Peale kolmandat korda loobusid mu sõbrannad ja hakkasid kahekesi ruumi vallutama. Ma olin selle üle õnnelik.
Kui muusika äkki kinni pandi ja ma üles vaatasin, olin ma üllatunud, nähes et klubi oli peaaegu tühi. Me tõusime koos püsti ja liikusime väljapääsu poole.
Taevas rippus suur ümmargune täiskuu, pannes lume sädelema. Kell oli juba peaaegu pool neli.
Me kõndisime sihitult ringi, ilma et ma külma oleksin tundnud. Me polnud üksteist kordagi puudutanud. Ma hakkasin juba kahtlema, kas ma mitte und ei näe, sest sellist inimest kellega ma tunnen tõelist sidet ei saanud olemas olla, kui sa seisma jäid ja oma käe kergelt mu õlale asetasid.
Ma vaatasin natuke ülespoole, sest sa olid minust pikem. Nüüd kui kuu paistis otse sinu peale, nägin, et su silmad olid sinised. Mitte tavalised sinised nagu ma harjunud olin - sellised pooleldi hallikad, vaid tõeliselt sinised. Nagu taevas suvel. Sul olid ilusad silmad ja ma naeratasin selle mõtte peale.
Su käsi puhkas minu õlal - raskus, mis mind maa peal hoidis, et ma oma mõtetesse ja unelmatesse ei kaoks. Ma andsin sulle oma telefoninumbri ja me läksime oma teed, sina lubades, et sa mulle kindlalt helistad.
Kogu tee koju võisin ma vanduda, et ma tundsin ikka veel sinu kätt oma õlal.
--
Ma seisan peegli ees ja vaatan ennast. Ma tahaks küsida, et miks sa küll mulle helistasid, kui ma olin juba lootuse kaotanud. Parem oleks kui ma oleksin su ära unustanud, mis siis et see vaid soovunelm on - ma ei saaks sind iial unustada.
Ma silun kleidi kätega allapoole, pühkides sellelt olematuid tolmukübemeid. Kas ma olen sinu jaoks piisavalt ilus? Klubis oli pime ja ega ka kuu nii palju valgust ei pakkunud.
Ma nii kardan, mida sa ütled, kui sa mind näed. Kas sulle meeldib mu kleit? Kas sulle meeldib... mina? Kas sa suudaksid mind armastada? Need küsimused piinavad mind. Mitu korda haaran ma telefoni järele, et sulle helistada ja öelda, et midagi tuli vahele, et ma jäin haigeks, et mu kass on kadunud, et ma pean maale vanaemale appi sõitma, et mul on homme eksam. Mingi kergelt läbinähtav vabandus. Iga kord viskan ma telefoni tagasi voodile ja kiirustan jälle peegli ette.
Ma kardan, ma kardan, ma kardan. Ma pole vist kunagi nii palju kartnud. Äkki rikun ma kõik ära ja su näoilme muutub ja sa tõused püsti ja sa lahkud, et mitte kunagi tagasi tulla?
Kui mu telefon teravalt heliseb, ehmatan ma nii, et pean käe rinnale suruma, et mu süda oma kohale jääks. Helistab L ja ma võtan kõne vastu. Ta kutsub mind kohvikusse. Ma tahan karjuda talle ja, aga vastan hoopis vaikselt ei. Ma taipan, et ma ei saaks sulle nii teha, ma ei saaks lihtsalt tulemata jätta ja ma tean, et mul pole isegi nii palju julgust, et sulle helistada.
Kui tuleb aeg kodust lahkuda, lähen ma peegli eest mööda, ilma et ma sinna vaataksin. Tulgu mis tuleb, mõtlen ma. Kui ma sulle ei meeldi, siis... siis pole midagi teha. Nagunii on kõik see olnud peaaegu unenäo sarnane. Kohtuvad pilgud ja kuuvalgus ja kerged puudutused.
Kuidas need inimesed aru ei saa, kui väga ma pabistan? Ma kõnnin paiga poole, kus me kohtuma peame. Kui ma sind otsin ja siis järsku leian, tardun ma paariks hetkeks paigale. Sa istud minu poole seljaga ja mul on veel võimalus tagasi minna. Ma saaksin ringi pöörata ja kuskile kõrvaltänavasse kaduda. Ma saaksin oma telefoni välja lülitada, et ma ei peaks enam sinu häält kuulma. Kellele ma valetan?
Ma hingan sügavalt sisse ja hoian millegi pärast hinge kinni. Sa pöörad aeglaselt ringi ja märkad mind. Ma astun paar sammu sulle lähemale, vaadates pingsalt sinu nägu. Kui enne oli see tõsine, siis nii kui meie pilgud kohtuvad, hakkad sa naeratama, sinu silmad muutuvad leebeks ja sa tõused püsti. Ma hingan pahinal välja ja sa tuled minu juurde.
Ma ei näe su näos seda, mida ma kardan leida ja ma naeratan sulle vastu. Sa sirutad mulle käe ja ilma oma silmi sinu omadelt viimata, võtan ma sellest kinni. See on soe ja kindel. Sa pigistad mu kätt kergelt ja ma vastan sama liigutusega. Kõik saab korda, mõtlen ma.
Ta seisis keset kõrbe, pea kohal sinine taevas üksikute pilvedega. Halastamatult kuum päike paistis talle otse lagipähe. Ta pea oli kallutatud natuke üles poole, päikese poole. See oli ainuke, mis talle veel sooja andis ja varsti pidi ka see kaduma. Ta hoidis käsi rusikas, et mitte neid päikese poole sirutada, sest ta teadis, et see oleks olnud mõttetu. Päike oli nii kaugel ja isegi kui ta oleks väga soovinud, poleks ta kunagi selleni jõudnud.
Tema ümbruses ei kostunud ühtki häält peale tema enda hingamise. Hingetõmbed olid kahisevad, vilisevad, nagu oleks ta vee all liiga kaua hinge kinni hoidnud ja üritas nüüd oma keha varustada võimalikult palju hapnikuga. Ta hingas aeglaselt ja kuulis siis tuules kedagi rääkimas. Ei, ta ei kuulnud midagi, sest ta oli vaikuses ja kõrbes polnud tuult ja tema jalad ei vajunud enam liiva sisse, sest ta seisis muda peal. Pragunenud ja kuivanud muda peal ja tuul tõusis ja tõusis ja tõusis ja puhus tornaadona tema ümber ja ta kartis, et ta haaratakse keerisesse, olles igaveseks ajaks sunnitud sinna lõksu jääma ja päike paistis ja ta oli äkki puuris, käed ümber raudvarbade pigistatud ja kauguses oli keegi, kes kandis valget kleiti ja kes tantsis ja tantsis ja ta sirutas käe tema poole, aga sama hästi oleks ta võinud oma kätt päikese poole sirutada.
„Kuidas temaga on?“
Lea vaatas üles. Tuppa oli sisenenud lühemat kasvu vanem naine, ninal mustade raamidega prillid. Lea heitis pilgu voodis lamavale kahvatule mehele, kes hingas masinate abil. Naine raputas pead ja hoidis tugevamalt mehe käest kinni.
„Kõik on sama.“ Lea jälgis pingsalt oma kätt, mille haare mehe käe ümber oli tugev. Ta ootas ja ootas, kuni ta kuulis eemalduvaid samme. Ta ema oli toast lahkunud. Nagu ta viimasel ajal alati tegi, sest Lea polnud enam pikka aega võimeline normaalset vestlust pidama. Ta kallutas ennast toolil taha, kuni ta selg toetus vastu tooliselga, käsi ikka enda abikaasa külge klammerdumas, ja sulges silmad.
Ta seisis laval. Rambivalgus pimestas teravalt ta silmi ja ta tõstis selle kaitseks käe silmade ette, aga ta ei näinud sellegi poolest peaaegu mitte midagi. Valgus oli selleks liiga tugev. Saal oli vaikne. Ta teadis, et teda vaatavad inimesed. Ta tundis endal nende väikeste silmade vilavaid pilke, mis otsisid mingitki vihjet, mis viitas nõrkusele ja mida nad siis saaksid ekspluateerida ning siis ta lavalt välja vilistada.
Ta hakkas rääkima. Ta ei teadnud, mida ta rääkis. Võib olla oli see monoloog, võib olla heitis ta nalju, mis tundusid naljakana ainult siis, kui ka keegi teine naeris, võib olla ei rääkinudki ta midagi. Ta seisis ja seisis ja halastamatu prožektor paistis talle ikkagi veel silma, ainult et nüüd oli ta oma käe lauba juurest ära võtnud.
See kõik oli võlts ja ta teadis, et ka publik oli sellest teadlik ja iga hetk ootas ta esimest vilinat, mis oleks siis laviinina järjest suuremaks paisunud, kuni kogu publik sellest haaratud oleks olnud. Vilinat aga ei tulnud ja ei tulnud ja ta ei teadnud, kas selline kahevahel olek ja teadmatus oli väljavilistamisest hullem või mitte.
Ta tundis, kuidas mööda ta selga nirises higi ja ta tahtis lavalt maha astuda, aga ta ei julgenud, sest kulisside taga seirasid teda punased ähvardavad silmad ja ta rääkis ja rääkis ja publik hakkas plaksutama, aga see oli õõnes mõnitav heli, mis ei teinud mitte midagi tema närvide rahustamiseks ja nad plaksutasid ikkagi ning nad ei lasnud teda mitte kuhugi.
Lea tõusis viimaks püsti ja sirutas oma jalgu. Toas oli läinud pimedaks. Ta ema oli veel ühe korra teda vaatamas käinud, aga Lea oli seekord vaikinud ja ta ema oli lahkunud.
Ta liikus kööki, et endale teed teha. Majas oli jahedamaks jäinud ja ta tundis alles nüüd, et ta käed olid külmad. Ta vaatas hetkeks neid, nagu poleks ta neid enne näinud ja raputas siis pead, vajutades nuppu, mis veekannu keema pani.
Ta seisis vastu kappi toetudes kuni vesi kannus rõõmsalt pulbitsema hakkas ja siis klõpsuga ennast välja lülitas.
Ta abikaasa oli teises toas, aga samas nii kaugel. Ikka veel elus, aga vaevu ja Lea ei suutnud temast lahti öelda. Ta teadis, et see oli isekas, aga ta ei saanud muudmoodi. Mõte, et ta kirjutaks paberitele alla ja siis tõmbaks juhtme.... ei.
Lea valas teevee tassi ja läks tagasi magamistuppa, teekotikese silt üle tassiääre lipendamas.
Ta istus valge ruumi põrandal, käed ümber põlvede kaardunud. Sellel polnud ühtegi akent ja ainult üks uks. Sisse astus naine või mees või äkki mõlemad ja ta ei teadnud, sest tal/neil polnud nägu ja tema/nende kehakuju oli kuidagi voolav, meenutades laavalampi, nii et ta pidi oma silmi hõõruma.
Ta üritas talle/neile midagi öelda, aga sõnad ei tulnud ta suust välja ja haaras oma kõrist kinni, sest midagi oli ta häälepaeltega lahti, aga ei, need töötasid, sest ta suutis öelda häälikuid ja tähekombinatsioone, mis aga ei tähendanud mitte midagi ja ta teadis, et ta/nad olid kannatamatud, sest ta oli seal juba kaua olnud, terve igaviku, aga ikkagi ei saanud ta rääkida, sest ta sõnad lämmatati enne, kui ta neid isegi mõtlema sai hakata ja tema pead täitsid ainult kujundid, millele ta ei osanud nime anda ja ta/nad lahkus/id toast, sulgedes enda järel ukse ja ta oli äkki pimedas ja ta huuled vormisid sõnu, mida ta enam ei mäletanud ja ta ei saanud välja, uks oli kinni, ta ei saanud välja.
„Sa pead selle lõpetama, Lea.“
Tema isa hääl oli rahulik, peaaegu et liiga rahulik, arvestades, mida need sõnad pidid talle edasi andma. Lea eiras teda, jälgides järjekordset päikeseloojangut, järjekordse päeva lõppu, mida ta abikaasa polnud võimeline nägema.
„Lea, kullake, sa hääbud niimoodi täpselt samamoodi kui tema.“
Lea pööras järsku ümber, avades suu, et oma isale midagi nähvata, aga sõnad jäid talle kurku kinni, sest tal oli õigus ja miski tema südames pitsitas, sest see polnud normaalne, et ta ainult enda pärast oma abikaasal piinelda laskis ja kui aus olla, siis piinas ta ka ennast.
Ta vaatas oma isa kergelt kortsulist nägu ja tema silmi, mis olid täidetud murega ja armastusega ja hoolivusega ja Lea ei suutnud enam. Ta ei teadnud, et ta nutab, enne kui ta isa oli tema ümbert kinni haaranud ja hoidis teda oma tugevas haardes ja Lea nuuksus nagu väike laps, kes ei saanud aru, miks tema lemmikkoera enam ei olnud.
Ta seisis toas. Voodi oli korralikult tehtud, kõik oli nii nagu olema pidi, aga ta teadis, et midagi oli siiski valesti. Ta vaatas ringi ja märkas siis, et tegelikult olid toas masinad, mis piiksusid ja vilisesid ja kahisesid ja tegelikult polnud voodi tühi – seal lamas keegi. Kõhetu mees, silmad auku vajunud, rind kindlas rütmis langemas ja siis uuesti tõusmas.
Ta üritas toast lahkuda, sest ta oli haigetoas ja ta ei teadnud, kes see mees oli ja kartis, et keegi tuleb ja viskab ta välja, aga ta ei saanud lahkuda, sest toal polnud ei uksi ega aknaid, ainult voodi ja masinad ja mees.
Ta astus mehele järjest lähemale ja lähemale, kuni ta vaatas talle otsa. Äkki avas mees silmad, hambad irevil ja hakkas kähisedes naerma.
Ta astus kiiresti voodi juurest eemale ja ta teadis, et ta peab sealt välja pääsema, sest mees oli hakanud omalt juhtmeid ja voolikuid küljest rebima, samal ajal ikka veel naerdes ja oma pilku ainiti temal hoides.
Ta pööras ringi ja seal oli uks. Tagasi vaatamata tõmbas ta selle lahti ja jooksis mööda pikka koridori ja keegi hõikas kellegi nime, võib olla tema nime, aga võib olla tolle mehe ja võib olla isegi nende mõlemate nime ja ta jooksis ja jooksis ja ta oli kindel, et see on tulutu, sest ta polnud mitte kunagi olnud võimeline lahkuma ja äkki oli ta jalge all muda ja tema ümber tuul...
Lea noogutas arstile, kes nende koju oli tulnud ja võttis tema käest paberid. Ta ei vaevunud neid läbi lugema. Toetades paberid vastu seina, kirjutas ta arsti antud pastakaga neile alla ja ulatas siis nii paberid kui pastaka tagasi mehele.
„Kui te tahate hetke üksi olla...“ ütles arst, aga Lea raputas pead, sest ta oli üksi olnud tervelt kuus kuud, teades et ta abikaasa ei tule tagasi, aga siiski meeleheitlikult tema külge klammerdudes. Nüüd oli aeg tal minna lasta.
Lea vaatas, kuidas arst masina nuppudele vajutas, mis põhjustas ekraani kustumise ja siis natuke alla kummardas, et juhet täielikult seinast välja tõmmata.
Hingamisaparaadi kahin, mida Lea oli kuus kuud kuulnud, katkes ja ta kõrvad hakkasid helisema, sest toas oli liiga vaikne ja võib olla said nad veel siiski juhtme tagasi seina panna ja võib olla oli veel võimalus, et ta üles ärkab ja...
Lea surus küüned oma peopessa ja hingas sügavalt sisse. Tema abikaasa rind oli tõusnud ja siis vajunud ning Lea oli korraks kindel, et see tõuseb ise uuesti, aga ei. Toas oli vaikus. Paari minuti pärast asetas arst oma sõrmed tema abikaasa kaelale ja vaatas siis Leale pead raputades otsa.
Lea neelatas ja lasi õhu kopsudest pahinal välja. Ta polnud teadlik olnud, et ta hinge kinni oli hoidnud.
Nüüd oli see tehtud, ta abikaasat ei olnud enam ja Lea pidi leidma viisi, kuidas oma eluga edasi minna.
...ja ta käed, mis enne olid puurivarbade külge klammerdunud, haarasid tühja õhku ja kauguses tantsis ikka veel keegi ja ta oli nüüd võimeline talle lähemale astuma ja ta hakkas jooksma, aga kleidis kuju kaugenes, kuni kadus silmapiirilt ja ta jäi seisma, sest ta ei teadnud enam mida teha.
Ta taipas, et tuul oli peaaegu vaibunud ja päike polnud enam nii halastamatu. Ta sulges silmad. Äkki andis miski tema rinnus järele. Ta huuled kaardusid järjest suuremaks naeratuseks, kuni ta naeris laginal, teadmata miks või mille pärast. Ta kuulis, et tuul tõuseb uuesti, aga ta ei suutnud selle pärast muretseda, vaid alistus sellele, sirutades käed laiali, võttes selle omaks ja ikka naerdes ja naerdes.
Ta langes põlvili ja tuul puhus äkki tungivalt ainult ühelt poolt, viies endaga kaasa osakesi temast, nagu oleks ta vaid liivast tehtud kuju. Võib olla tegi see haiget, aga ta ei tundnud seda. Tema süda oli täidetud rahuga ja tuul viis järjest rohkem osakesi temast, kuni ta lõpuks vaiksel sahinal kadunud oli.
