zum dada,
dada mmm










dada hmm?

dada on kõik ja dada on kõige vastu, sest kõik on lubatud. dada on internatsionaalne, sest ta tähendab palju ja mitte midagi. dada on minu jaoks vaba lammutaja pealevool ja samavõrd kulgev kui fluxus. samas on dada ehitaja, uue reaalsuse looja. õigemini - teenäitaja meie reaalsuses. liiga palju on kodanlikke koerapissitajaid ja masstoodangu-cowboysid, kes näevad kohvitassis just kohvitassi ja tänavas tänavat. dada aga on aken kohvi ja tänavate taha, kandes endas seda metafüüsilist, millest mõned vahel mõtlevad: "hmm, tahaks nagu midagi muuuuud..." või "kas oma meeli saab usaldada? mis on seal tegelikult, kui ma joon kohvi või kõnnin tänaval?" ja kui kohvitass maha kukub, sünnivad killud, ja kui inimene maha kukub, sünnivad killud, ja kildude veri on kohv ja kui tänav maha kukub, siis inimesed on kildude veri. teenijatüdruk, kes selle pedantselt, emanda krüsanteemilise majoristliku pilgu all kokku kühveldab, pole dadaist - dadaist on dadaist, kes ilmub ootamatult ja kutsumata, lõhkudes hooletult ust lahti lükates teenijatüdruku, dadaist astub suure sammuga, sõnagi lausumata kildude juurde ja korjab need kokku, hoiab süles, kui lahkub kamina kaudu. "...visalt aja intellektis, veritsevana kätelt ja südamelt..." sest dada on mäng, aga ta pole mängult. kas dada on päris? kas dada on vaba? "igal asjal on oma sõna, nii on ka sõna asjaks muutunud." kas dada oli juba enne või dada leiti? kui dada on sõna, siis dada on asi, aga dada on vaba, dadat ei ole. dada on foto neil armstrongi jalajäljest kuul, aga dada on selle foto taga. kui pime inimene, kes pole sünnist saati näinud, ravida terveks, viia silmist seotuna suure foto ette neil armstrongi jalajäljest kuul ja lubada tal vaid sekundiks silmad avada, siis see, mis sünnib tema peas pärast vilksatust, on dada. dada on jällllg.

dada fontään

"kunst on pissuaari ujeduse peale vihane pretensioon." dada on uus võimalus. tänapäeval poleks võimatu, et kuhugi püstitatakse pissuaaridest hiigelfontään (kui seda juba tehtud pole), kuid kindlasti lekiks furoori ja skandaali, ajalehepealkirju. tekiks võitlus. lihula monument oli võitlus, lihula skandaal oli dada. dada politsei, dada peaminister, aga nad ei teadvustanud seda. kas dadaismust saab teadvustada? kui mitu korda avastasid võitluslikud, anarhistlikud dadaistid alles pärast "teose valmimist", et see on "teos" ja et see on "dada"? ja kavatsuslikud valmistused - kuna dada on eitav, siis eitaks autor, et ta kavatses seda luua, seda dadaistlikuks teha. kui dada öeldakse "ülla zhesti ja eheda väärikusega" - mis on dada, kui dada pole ehtne? dada on alati ehtne. dada pole mona lisa, dada on LHOOQ, dada on mona lisa võltsimine ja siis sellele vuntside tegemine. kui see ei tähenda midagi - vahet pole - see on lihtsalt olemas ja selle eksistentsi ei anna häbeneda. häbenetakse üldse valede asjade üle. sakslased häbenevad hitleri üle ja kindlasti häbeneb ka usa oma lähis-ida poliitika üle, kuid sellest ei räägita, sest keegi ei usu, et see on dada. seni ei tea sellest keegi midagi, kuni räägib sellest kogu maailm. maailmasõjad olid dada. mitte võitluse pärast, aga ilusa tulevärgi ja humoorikate keerdkäikude pärast. sõda ei lahenda paljutki, nagu ei lahenda ka dada, aga pakub midagi veel paremat - asju mitte lahen-dada. reaalsus on lahendamatu, reaalsus on sõda reaalsusega. reaalsus on otsinguline ekslemine ebareaalsuses, abiks vaid väljamõeldud sõnad, mis peaks aitama tuldud teed tähistada nagu leivapuru hansu ja grete järel, abiks vaid väljamõeldud jumal. sõda dada. jumal ei loonud inimkonda, vaid inimkond lõi jumala, keda jumal-dada. jumal on pissuaar.

dada mina

mina oled dadaist. dada on lahtiütlemine ja lahti olen ma öelnud. dada on uus reaalsus, loodud vanast reaalsusest (eedam aava küljeluust, jumal dada). mina olen dada. kahjuks küll olen luuletaja, kes pigem loob sõnadega kui sõna ennast, aga "manifesti vastu olla on dadaist olla". mina olen uus planeet, eemaldumas maast, olles siiski maas. mina olen võitlus. siiski ei ole ma endas kindel ja minu jaoks on ka dada kindel ainult seni, kuni hoiduda sellele mõtlemast. dada on müstika, reaalsus on müstika. olen näinud vilksatusi reaalsuse taga, ma usun, et näen midagi seal, kus teised midagi ei näe. ma ei oska seda sõnadega kirjel-dada, olen püüdnud seda pildis-dada, aga pärast fotot vaadates ei ole seda seal. see on simultaanne dada. "kui härra schulze teeb sillal hädakisa, sõidab lihunik-rong sigadega balkanile". kahtlen, kas fotoaparaat saab olla dada, sest ta on masin ja vist ei mõtle ega tunne. "seos on tähtis, ja et see eelnevalt natuke katkestatakse." ma ei süüdista neid, kes mu püüdest reaalsusi tabada aru ei saa ja ma ei süüdista inimesi, kes mu pilte ei vaata ning tekste ei loe, ma ei süüdista, et on inimesi, kes on masinad, mis ei mõtle ja ei tunne ja ei loo seoseid nii nagu mina, sest ka minus on see masin, mis vaid lappab, ei vaata, loeb, kuid ei loe. ennastimetlev nagu dadaist ikka, nagu sürrealist ikka, dada autoportree, dada selavy, dada jürgen rooste etv-s.