"Olen silm. Mehaaniline silm. Mina, masin, näitan sulle maailma nii, nagu vaid mina saan seda näha. Vabastan end inimlikust liikumatusest. Olen pidevas liikumises. Lähenen ja eemaldun objektidest. Vaatan nende alla. Liigun kaasa galopeeriva hobuse suuga. Seletan teile tundmatut maailma uuel viisil."
Dziga Vertov


Nägemismeelest olulise osa infot saama harjunud loomadena on liik homo sapiens sapiens siiski veel ühe suurema lisaprobleeme tekitava organi kibedas varjus - see on aju. Printsiip "kahtlen, seega olen olemas" ei välista silma ja aju koostöö tulemuse ebaõigsust.
Nägemise ja vaatamise erinevuses toimub ka visuaalinfomaterjali nn "seedimise" proportsioonide erisus. Kiiremini liikuv inimene pigem vaatab rohkem, kui näeb. Takistuste ja inimese vahemaa väheneb kiiresti ja keskkonna võimalike nihete, mustrite ebaloomulike kõikumiste (autode vahelt teele kargav laps, ettearvamatu trajektooriga joobnu, välgutabamusest teele prantsatav puutüvi vms) äratundmine nõuab suuremat tähelepanu kui samad juhtumid jalutava inimese lõtvunud kaela ja mahavaatava pilgu puhul.
Ka selline defokuseeritud, kuid siiski avatud ja nägemisega tegelev silm on huvitav fenomen. Süvenenult mõttessevajunud inimese aju mingi osa tegeleb ikkagi nii-öelda "kaadri serva" jääva materjaliga. Näiteks inimene, kes pingsalt mõtleb selle üle, mida ta parajasti räägib oma jutukaaslasele, ja ei vaata, kuhu ta läheb, võib täiesti ohutult liikuda läbi terve hoone, pruukimata seal enne käinud ollagi. See võib tuleneda ka asjaolust, et enamasti on kõik majad sarnased. Suuremate üllatuste eest hoiataks rääkijat kõrvalolev sõber, kes niikuinii teist eriti ei kuula, kuna inimesed mõtlevad kuulamise ajal hoopis oma vastust välja.
"Baasteadmine hoonest" rakendub kõigele, mille aju võrkkestalt üles korjab. Kõik äratuntav ei ärata meis huvi ja me ei hakka seda vaatama. Ka mujal kosmoses asuvate intelligentsete eluvormide liikumisvahendeid on inimene kaua ja igat sorti ette kujutanud, kuid kui mõni neist ka päriselt alla kukkuma peaks, nokitaks nina, sügataks kukalt ja arvataks lõpuks, et äkki see on uus liik kammelselg-latikat või ühiskondlik lepe.
"Unidentified flying object" on minetanud oma sisukirjelduse ja redefineerunud eraldi mõisteks, millega tegelikult /identifitseerimine/ koos nagu sukk ja saabas käib. Äratuntamatu lendobjekt tembeldatakse ufoks, kuigi sellise nimetamisega on objekt juba ära tuntud.

Kosmopoliitsus on kõiges. Lääneriigid toodavad kaubamärkide ekspansiooni, sellest on saanud müügiartikkel. Teatud toidud, rõivad, masinad saavad nimed, mis kõikjale võidukalt lipuvardasse lehvima tõmmatakse. Europiidne paremustunnetus surub peale oma ilu- ja mõttemallidega. Kuigi kolonisatsiooniaegne massipsühhoos on nüüd omamoodi selja taga, on meid hõivanud globaalne peastsoojenemine.
Õnneks veel olukorda, kus kogu kuiva maad katab ühtne suur linnamassiiv, niipea oodata ei ole. Kuivõrd ohtlik ka kosmopoliteerumine ei ole, on infomass ikkagi hirmuäratav ja ka ilma ühtlustunud standarditeta leidub tohutult reeglistikustamata, koloniseerimata infot, mida ei suudeta seedida. See on vaatevälja udune üldplaan, kiirtoit, mis ei nõua sellega tegelemisele suurt tähelepanu. Tausta väga õrnalt või üldse mitte hoomates lappab inimene kõike, süvenemata millessegi. Pealiskaudsus on küll voorus, sest enamasti on esmamulje õige, aga kust tuleb siis valik vaadata?

Ideedevaeguses fototudeng, kes peale rahapuuduse vireleb ka saamatuse ja ebaasjalikkuse käes, hakkab tihtipeale tegelema ruumiosadega, kadreerimisega selle välja lõikavas tähenduses. Ka igav võib olla huvitav, kui seda õigesti vaadata. Või vaadata ainult seda osa igavast, mis on huvitav. Konteksti eemaldamine annab võimaluse uurida, kas osad sõltuvad terviku kvaliteedist või vastupidi.
Ka ajaloo-uuringutes toimub materjali kadreerimine, kõik kooliõpikutesse pääsev on tohutust taustsüsteemist (kellegi personaalse otsustuse järgi) kurnatud essents. Nüüd otsustab veel õpetaja, kui suure osa ta raamatust läbi võtab ning Juku teeb otsuse, kui palju ta sellest omakorda kontrolltööks ära õpib. Lõpuks jääb alles ainult väiteline info, et ristisõjad olid olemas, aga on kaotanud suure hulga oma usutavusest. 21. sajandi inimene pole neid oma silmaga näinud. Samas - kogu minevikuteooriast, arheoloogilistest tõenditest, kirjeldustest ja pisiasjadest on jõutud vaid ühe lauseni - "ah, olid mingid ristisõjad..." - see peaks ju kinnistama reaalsuses ja usutavuses sündmuse, mille üle oma silm kuningas olla ei saa.
Kadreeringuta ja pideva autofookusega silm ei tee olulisel ja ebaolulisel samasugust vahet kui foto-objektiiv. Pilt seinal sisaldab endas juba ühendatud tasandeid. Pildistamise esile kutsunud objekt ei tule sellel taustast esile enam mitte ajus, kus kõik isiklik mõjutas nähtu mingil moel tähtsustamise otsust, nüüd tuleb see esile puhtalt tehnoloogilise protsessi käigus. Pildil võetakse kokku kõik punktid, kuhu autor vaatas (ja ka kuhu /ei/ vaadanud - mõni ebasoovitav peegeldus taustal, kaadrisse jäänud oksake) ning näidatakse ainult seda, mis peaks oluline olema. Nüüd oleneb kõik jällegi kosmopoliitsusest. Looming peaks vaatajas huvi, emotsioone tekitama ka ilma autoripoolse tekstita kõrval, mis seletaks kõike üksipulgi ja nagu küla koerale.
Autori töö ees seistes võib vaataja tahtmatult end sarnastada (samastada) autori pilguga või ka jääda täielikult iseenda liistude juurde. Osade piltide puhul lihtsalt on autori kohalolu tajutav. Tunne võib tekkida ka infokandjast endast - maali puhul teame, et modell vaatas maalrit, mitte tulevast galeriikülastajat; fotol on väädiline sein agulis - meie teame/eeldame, et autor on seal fotokaameraga kohal käinud. Pildi ja vaataja koostöös aga hävitatakse autori silm. Kontseptsioonikadu on paratamatu, olgu sihtgrupp kuivõrd tahes hoolikalt valitud. Samas hävitab autor ka vaataja, sest nende positsioonid kaadri taga on niivõrd sarnased, isegi siis, kui ülevalt-alla tehtud kassipilte ei esitleta põrandal või autoalusest tehtuid auto all. Ruum paindub, venib, süveneb vaatamise suunas.
Raske on vaatajat väga lähedale meelitada. Enamasti asetab ta end natuke pildist ettepoole. Kui lähedale, dikteerib pilt. Pilt ise võib küll vaadata millegi sisse, kuid pildi enese sisse mineku peatavad selle servad.

Kaadri kui sellise teke on ilmselt seotud camera obscura tulekuga. Selles pigem sotsiaalses kui tehnilises karbis oli vaataja isoleeritud ümbritsevast, individualiseerunud ja askeesis. See oli mõtiskluse koht, luues vaatajast filosoofilise peegli kujutisele ekraanil. Inimliku ahvivaimustuse taha lihtsalt läbi augukese ja paari peegli lastud kujutise leidmisest jäi võimalus eraldada keskkonnast üks vaade ja sulgeda ennast sellega kasti. Ka laiaformaadiliste kaamerate puhul toimus autori peitusemäng - kuigi must riie oli kõrvalise valguse tõrjumiseks, et oleks võimalik teravustada, eraldas see siiski selgelt vaataja vaadatavast. Kuhu aga on varjuda tänapäevase kaamera omanikul?
Mida kiiremaks muutusid katikud, seda väljanopitumaid hetki hakati jäädvustama. Filosofeerimisest sai järeltöö, kontseptsiooni photoshop. Mida enam on ülestäheldatud sündmusi annaalides ja massimeedias, seda enam tõuseb viitamiste hulk ning juhuslikult fotokaga millelegi peale sattunud inimene otsustab teha pildi, sest nähtu assotsieerus millegi muuga ja seda muljetavaldavalt. Tihti tuleb pilt teha vaatamata, sest olukorra pealtnägijal ei ole alati aega olla vaatleja. Aga kas pikemal vaatlemisel ongi alati positiivset efekti? Inimese nõrkus kõike uurida nõrgestab intuitsiooni (peaaegu alati) kasulikku mõju. Aja laastav mõju ei ilmne ainult näonahal naiste näokreemi reklaamis. Uuritav objekt võib murda vaataja, seda inimese ebausaldatavaid meeli ja stereotüüpset teadvust ära kasutades. Kõike on võimalik korrata tüdinemiseni, nii kordab ka objekt ennast, kuni vaataja ta hülgab.

Ühiskonnas on juurdunud lapsik "nähtav, seega olemas" ja ka "näen, seega olen olemas" - video ergo sum, sarnaselt teiselegi inimkonna suurele veale - "cogito ergo sum'ile". Cogito ergo sum? Aga öeldakse ju, et "käitus mõtlematult". Kas teda ei olnud sel hetkel siis olemas? Ja kui olemas olemiseks on vaja vaid mõtlemist, siis kuidas kindel olla, et need mõtted üldse on olemas? Mitte midagi ei ole olemas. Arvamust, et on, pole ka olemas. Selleks, et miski olemas oleks, pole mitte midagi /vaja/, nagu pole kindlasti mitte midagi vaja, et mingi asi olemas /ei/ oleks. Pole vaja selle asja eksisteerimist kusagil ajas ja ruumis, et miski muu olematu seda tajuda saaks või et talle tunduks, et ta seda tajub, sest tajusid ega teda ei ole olemas. Seega see on unenägu, mida pole olemas. Unenäos ju näeme asju, mida pole. Seda, mida me selles unes näeme, pole olemas, aga me näeme seda. Kui me näeme und, et oleme olemas, et elame oma rutiinset elu siin ilmas, siis tuleneb selle une mitte-eksisteerimisest see, et meie näeme und ja uni ei saa näha meid ja meid ei ole olemas, kuigi me näeme seda und isegi siis, kui kumbagi, ei meid ega und, pole olemas.
Vaatajat ei ole. On ainult dogmad, paradigmad ja visuaalsed käibefraasid, tajude luigelaul, inimkondlik (enese)pettus. Definitsioonidesse, rafineeritud tajupsühholoogiasse vangistatud tarbijalik metatasand tarbibki tahtmatult modernse ja sagiva tahtlikult kehalise süsteemi pseudovisuaalprodukti. Kõigele keha andes ja vaadates kõike kehadena anname me sellele ka surelikkuse, see allub meie ajale, voolule, subjektiivsele sugestiivsusele. Vaataja luuakse näitajate poolt, uuele võimuklassile (vaatamisliigile) luuakse märkide turg ning kergesti müüdava ja pidevas ringluses oleva infoga lämmatatakse saamatu kõrvalseisja -
Vaataja surm.