Suur põdrapõrnikas, tundlad harali, loovis aeglaselt heledale kinganinale. Mees ei mõelnud kaua, ta kahmas fotoaparaadi, kummardus ootamatu külalise kohale ja plõksis stoiliselt ronivast elukast mitu lähivõtet. Kiire filtrivahetus, teine objektiiv... ja veelkord. Põrnikas oli tänuväärt materjal, sellist iga päev ei kohta.
Mees polnud ammu metsas uitamas käinud, ta viimased fotodki olid eranditult linnast ja inimestest. Seekord oli ta loodusesse sõitnud. Patt olnuks nii ilusat suvepäeva korteriseinte vahel maha magada.
Kui ta kõrte vahele kaduvat putukat silmadega saates end viimaks rahulolevalt sirgu ajas, oli loojuv päike oma viimased kiired juba kokku tõmmanud. Puulatvade tagant paistis vaid punakas kuma, mis üksikud heledad pilvetriibud purpurseks värvis. Mees tegi õhtusest taevastki paar pilti, sulges siis objektiivi ja pöördus auto poole tagasi.
Mahalangenud tüvest üle astunud, seisatas ta korraks mustikavarsi täis mätaste vahel ja vaatas uurivalt ringi: millal oli ta üle kinnikasvanud kraavi tulnud? Nõnda, et ise ei märganudki? See ei olnud päris võimatu - tal oli jätkunud silmi vaid fotode tegemiseks.
Hääbuva ehakuma suunas minnes tundus korraga, nagu vahetaksid puud ööhakul omavahel kohti. Seal, kus tema mälus oli äsja seisnud jändrik mänd, valendasid nüüd kasetüved läbisegi kuuskede karvaste okstega. Seal, kus suur sammaldunud kivi ta pilku oli köitnud, laiutas nüüd madal vaarikavõsa...
Ta seisatas, püüdes vargsi ligi hiilivat kõhedust maha suruda:
„Rahu! Siin kuskil on võssakasvanud siht elektriliini all, sedamööda jõuab suurele teele välja.”
Ta tõstis pilgu üles, et taeva taustal traate leida, kuid silm ei seletanud peale vaikselt õõtsuvate puuvõrade midagi. Segaduses vaatas mees enese ümber. Mets näis igal pool ühesugune. Polnud ühtegi pidepunkti, mis ta rajale jäänud autoni juhataks. Alles nüüd tabas meest ootamatu hirmusööst: ta sisemine kompass oli lõplikult rikki läinud.
Püüdes taevast ehakuma leida, vaatas ta veelkord lootusrikkalt võrade vahele. Metsa tulles oli päike jäänud selja taha, järelikult tuli tal nüüd sinnapoole minna, kus taevas kõige heledam. Ent silm ei teinud äkki enam vahet. Kõikjal tundus ühtlane tihenev hämarus.
„Rahu,” ütles ta enesele veelkord, „suur tee ei ole kaugel, tuleb ainult kuulatada.”
Mees seisis liikumatult, üks jalg pahkluuni pehmesse mättasse vajunud, ja sulges korraks isegi silmad, et kuulamisele keskenduda. Ainus heli, mis kõrvus kohises, oli kõrgete puude vaikne müha ja ta enese rahutu vere tukslemine soonis.
Korraga ta tardus. Tähelepanelikule kuulmisele oli lisandunud teravnenud haistmine – kusagilt imbus ta sõõrmetesse põlemise lõhna. Ega ometi metsatulekahju? Kuiva kulu sisse hooletult poetatud suitsuots? Või klaasikild päikesekiiri murdmas?
Või hoopis soojal augustiõhtul grillima asunud seltskond? Need peavad siis küll tõelised tainapead olema – kuiva metsa all tuld teha on väga ohtlik mõte.
Ent seltskonnakära oleks talle juba eemalt kõrvu kostnud. Mets oli aga vaikne, isegi linnud olid hämaruse saabudes vakatanud.
Mis või kes see ka poleks, tuleb see üle vaadata ja vajadusel päästeametisse helistada, otsustas mees ja seadis sammud kindlameelselt õhku imbuva suitsuvine suunas.
Vaikses metsas raksatas iga raag ta jala all ning tihedast lepavõsast läbi murdes tekitas keha sellist lärmi, nagu oleks kuulipilduja tööle asunud.

Kui ta puude vahelt välja väikesele välule jõudis, tabas teda vahe uuriv pilk.
Väikese lõkke ääres istus heledasse hõlsti mähitud liikumatu kogu nagu kummitus, silmad ainiti tulijal.
„Vabandage... tere õhtust...”
Mees ei teadnud äkki kuidas olla ja mida öelda. Lõkke tegijaks oli naine. Naine ihuüksi metsas tuld tegemas!
Mees taipas, et raginal läbi võsa murdes ja ootamatult lagedale ilmudes võis ta naist korralikult ehmatada.
„Teed?” küsis istuja pead pisut viltu keerates. Ta kitsal näol mängles punakas leekide hubin.
Mehe kiire pilk leidis, et naine oli omapäraselt ilus. Kitsad pisut viltused silmad, väike sirge nina, kolmnurksena paistvat suud toetamas tugev alahuul, mis talle jonnaka lapseilme andis. Ja pikk hele pats üle rinna rippumas. Enne kui mees asja üle juurelda jõudis, oli ta lõkke ääres istuva naise juba mõttes Imeilusaks Vassilissaks ristinud.
Mida oligi see naine temalt küsinud - „Teed?”
Seda oleks pidanud hoopis tema küsima. Või mida see ainus sõna õieti tähendama pidi?
Otsid teed?
Mida sa siin teed?
Tahad teed?
Ühtegi mõistlikku vastust ei tulnud äkki keelele. Oli tunne, nagu oleks keset sumedat suveööd kogemata haldjariik avanenud ning mees seisaks silmitsi haldjaemanda endaga, kes teda hindaval pilgul vaeb. Ta surus käe salaja rusikasse, et veenduda: see pole unenägu.. Sõrmeotste surve peopesas tundus tõeline. Ja ometi näis talle, et on reaalsusest välja astunud.
„Eksisid ära?” küsis naine sõbralikult.
„Jumal teab kuidas see juhtus, ma pole iialgi varem metsa ära eksinud.”
„Iga asi juhtub kunagi esimest korda...”
Mees püüdis ta vaikses hääles pilget tabada. Ent naine näis asjalik. Käeviibe lõkke ääres seisva paku poole oli peaaegu käskiv:
„Tule joo üks tass vaarikavarre teed. Ega sa pimedas metsas nagunii enam tagasi minna ei oska.”
„Kuidagi pean ma ikka ööseks koju saama,” pomises mees väsinult istuma vajudes. Korraga tundis ta jalgades säärast rammetust, nagu ei suudaks ta enam ainsatki sammu astuda. Mõte tule äärest tõusta ja läbi öise metsa kellegi juhatuste järgi autoni minna tundus vastumeelne ja peaaegu rumal. Ta võib ju seletustele vaatamata uuesti ära eksida.
„Keegi sind seal ei oota,” sõnas naine kergelt õlga kehitades ning kallas lõkke ääres kivil seisvast kumera tilaga kannust kandilisse savikruusi magusalt lõhnavat jooki, „segasin natuke mett sisse.”
Mees sirutas üle madala lõkke käe ja võttis aurava kruusi tänulikult vastu.
„Kust te teate, et ei oota?”
Olukord näis talle enam kui kummastav. Üksik naine keset metsa, kes võõrast sissetungijat teega tervitab – isegi kaks kruusi on tal selle tarbeks lõkke ääres. Iga normaalne naine oleks tervitanud teda pipragaasi, mitte kuuma teega...
Naine polnud ta viimase küsimuse peale musta ega valget lausunud.
Ma peaksin vist küsima, kus siin lähim öömaja on, juurdles mees. See ei saa kaugel olla, kui naine nii julgelt metsas üksi lõket teeb.
„Kas te elate kaugel? See tähendab... kas ma siit kuskilt öömaja saaksin? Ma...”
„Ma elan siinsamas,” naine viipas oma seljataha.
Alles nüüd taipas mees okstest onni silmata. Ta oli seda riivamisi märganud, kuid esialgu oli tal liiga palju tegemist omaenda olukorra määratlemisega, et millelegi kõrvalisele tähelepanu pöörata.
„Te... sa elad selles onnis?
„Jah.”
„Üksinda metsas?”
„Jah.”
„Kas sedasi... natuke õudne ei ole?”
Naise näole valgus korraks hele naeratus:
„Ei ole. Muud öömaja ei ole mul siin sulle pakkuda. Kui nõustud minuga aset jagama, võid öö siin mööda saata ja hommikul otsime su auto üles.”
Mees pilgutas hämmeldunult silmi.
Jagada võõra naisega aset? Kust ta teab, et ma autoga tulin? Kuulis ilmselt automüra...
Ma ei ole ju purjus? See ei ole ju uni?
„Kas... ma tohin siin pildistada?” küsis ta, et kuidagi kohmetust peita, „siin on nii uskumatult muinasjutuline. Eriti kustuva lõkke valguses.”
„Eks sa pildista.”
Naine segas hõõguvaid tukke, et need kiiremini lõpuni põleksid. Mees pildistas ta piklikku nägu söekuma hõõguses, suuri lõkkeaseme ümber sätitud munakive, paku kõrvale laotud väikesest puuriidast väljaulatuvaid kõverikke oksaraage, onni tontlikku suud tumedate kuuskede taustal, suure männi kaharat võra, millest esimesed süttinud tähed läbi sirasid... Ning kui naine onnist kaks kuuetahulisse klaaspurki asetatud küünalt tõi ning need kummalegi poole onnisuud maha asetas, pildistas ta kõike muud unustades tulukesi onni ees, rohukõrsi valgustatud purkide ümber ning hetk hiljem seisis ta juba ukseavas ning pildistas kõike, mis silma alla jäi.
Väljastpool imepisike, osutus see kummaline eluase seestpoolt ootamatult ruumikaks. Mees ei pidanud end lüheldast kasvu inimeseks, ent ukseaugust sisse mahtus ta kaela kumerasse laskmata. Pead kummardada tuli alles seina ääres. Ning sedagi vaid selleks, et mitte ootamatute liigutustega sarikaid paigast nihutada.
Naine rullis mahatambitud kuivale rohule lahti riidega kaetud roomatid ning viskas sinna peale kaks väikest patja ja magamiskotti.
Enne kui mees küsida jõudis, miks üksinda elaval naisel on kõike kaks – kruuse, patju, tekke – laskis naine oma heledal hõlstil langeda, harutas häbenematult ümbert kõik oma hilbud ning asus siis aeglaselt patsi lahti põimima.
Mees seisis otsekui lummas, püüdes pilguga iga ta liigutust, iga kumerust, mis küünalde valgel heledale kehale habiseva varju heitis. Süda põksus äkki peaaegu kurgu all ning vere kohin kõrvus oli muutunud mässavaks koseks.
„Kas ma... „ ta neelatas peaaegu kuuldavalt, „kas ma tohin sinust sedasi... ühe pildi teha?”
„Eks sa tee.”
„Oota... ole korraks veel samas poosis... jah, käed sedasi juustes!”
Naine istus nagu modell, käsivarred ülepea heidetud, heledad juuksed küünalde kumas kutsuvalt kikitavatele rindadele langemas ja vaatas söakalt otse kaamerasse.
Julgust saanult plõksis mees temast mitu pilti. Ta poseeris häbenematult ja julgelt.
„Sa oled ihaldusväärne naine,” pomises mees fotoaparaati sulgedes ja rihma ülepea vedades.
„Sa oled ihaldusväärne mees.”
Ta tardus ootamatusest ja pöördus siis naisele otsa vaatama:
„Mida sa ütlesid?”
„Sa oled ihaldusväärne mees,” kordas naine kindlal häälel.
Kas see oli tõesti kutse? Või otsustas naine lihtsameelselt ta komplimendile vastata, taipamata, mida sellest välja lugeda võiks?
„Kuis sa tead, mis riiete varjus on?” muigas mees pisut pilklikult.
Keskealist väikese kõhu ja sangadega meest, kes jõusaalis ammu käinud pole, ihaldusväärseks nimetada oli ilmselge liialdus, kuid sellele vaatamata kõlas see ta kõrvus kui kauneim muusika.
„Ma näen,” vastas naine lihtsalt.
Mees neelatas veelkord. Ta silmad püsisid otsekui nõiutult naise heledal kehal, libisesid rinnalt alla, mööda pihta puusadele, reitele ja sellele kõigele, mis nende liitumiskohta jäi... Talle pakutakse seda kõike ja... ta ei võta?
Otsus tuli ainsa sekundi järel: kui seiklus, siis seiklus! Keegi ei saa teada...
Ta pere on puhkusele sõitnud, nad tulevad alles uue nädala hakul. Ta on vaba mees ja teeb mis tahab. Kui tahab, läheb metsa, eksib ära ja satub haldja juurde. Ja kui tahab, magab selle haldjaga. Sest see haldjas tahab teda. Ja hommikul lahkub ta, kaasas erutav mälestus ja hea hulk muinasjutulisi fotosid.
Kukal tõmbus higiseks kui ta seda kõike kujutleda püüdis.
Otsekui aimates mehe meeltes toimunud pööret, tõusis naine asemelt, astus nii ligi, et rinnanibud läbi pluusiesise nahka kõditasid ning ta käeselg libises kergelt üle karedaks tõmbunud lõua. Siis tõusis naine kikivarvule ja suudles teda kergelt ja põgusalt. Järgmisel hetkel oli ta soe keha mehe käsivarte embuses ja ühe suu teise suus.

Mees lamas käed kukla all ja vaatas läbi okste tumedat augustitaevast, tähist ja selget. Niisuguse lae all ei olnud ta oma elus kordagi maganud. Telgis - seda küll - kuid telgis oli tunne hoopis teistsugune. Tuuleõhk ei jahutanud higist rinda ja läbi telgiriide ei paistnud tükati tähistaevast. Kuid nagu naine ennist väljas öelnud oli: iga asi juhtub kunagi esimest korda... Ka see, et ta täiesti võõra naisega magas.
Ta polnud mingi puritaan - enne abielu oli ta paari tüdrukuga käinud ja need käimised ei piirdunud sugugi ainult romantiliste jalutuskäikude ja arglike suudlustega. Ka abielu jooksul oli tal paar lühemat suhet olnud. Ent kunagi polnud ta kellegagi voodisse läinud peale pooletunnist pealiskaudset tutvust.
Ta oli pisut peljanud. Naine oli end liiga otsekoheselt pakkunud. Mitte pealetükkivalt, kuid... liiga julgelt kindlasti. Võhivõõrale, kes sammus lihtsalt kogemata metsast välja...
Ent nüüd tundis ta imestusega, nagu oleks ta kogu elu ainult selle naise embuses maganud. Avastus, et ta ei tea isegi oma kaaslase nime, ajas ta korraga naerma.
„Ega sa ei maga?” küsis ta miskipärast sosinal.
„Ei veel.”
„Mis su nimi on?”
„Võid mind Ellaks kutsuda.”
Mehele tundus nagu oleks ka naine vaikselt pimedas naernud.
„See pole ometi su tegelik nimi?”
„Mis vahet sel, kõik kutsuvad mind Ellaks.”
„Nii et vanemad on sulle mingi muu nime pannud?”
„Seda nime ei ütle ma igaühele.”
„Miks?”
Naine vaikis. Siis ütles ta tõsinenult:
„Sa küsid liiga palju.”
„N-nohhh, kuidas võtta... Sa tekitad igas normaalses inimeses sadu küsimusi.”
„Jah. Aga kõike ei pea küsima.”
„Mina ei varja sugugi, et mu nimi on Andrus.”
„Tore, Andrus. Ma arvan, et sa peaksid nüüd magama jääma.”
Kuis suutis ta siin sellise naise kõrval magada! Ta silis sõrmeotstega vaikselt üle pehme vetruva rinna, mille nibu puudutuse peale erksalt kikki tõusis ja suudles naist meelekohta.
„Sul peaks lapsed olema. Palju pisikesi põngerjaid paljaste päkkade ladinal mööda rohtu vudimas...”
„Ole tasa ja maga!”
Veel enne kui mees arugi sai, oli uni ta enda võimusse võtnud.

Hommik äratas ta linnulaulu ja kohvilõhnaga. Ta pilutas silmi ja vaatas tumerohelist katust enda näo kohal, millest läbi sinas selge suvetaevas.
See polnudki siis unenägu, millest omaenda voodisse ärgata!
Ase ta kõrval oli tühi. Tõusnud istuli, vaatas mees enda ümber uudishimulikult ringi. Ka päevavalges jäi onnis hämaraks, kuid silm seletas siiski vitstest punutud kasti seina ääres ning väikest puidust kirstu selle kõrval. Pisut rohmakat, ainsagi nikerduseta. Kirstukaanele olid korralikult kokku pandud tema vähesed riided. Vaikselt ajas mees end üles ja praotas uudishimulikult vitstest kasti kaant. Silm tabas kuivainepurke, leiba ja juurvilju. Kastikese alla oli pandud kaks kaseoksajuppi ning nende vahel maa sees paistis väike süvend. Mees taipas kärmesti, milleks see vajalik oli: mõned toiduained vajasid jahedamat paika. Peale selle, et onni perenaine oli julge ja salapärane, näis ta ka praktiline ja nutikas.
Kirstu uurimisega oli asi keerulisem - mees taipas, et selle kaant on võimatu hääletult avada ja jättis puidust mööblitüki puutumatuks. Rohkem midagi onnis ei olnudki.
Keeranud magamiskoti korralikult rulli, tõmbas ta püksid jalga ning astus välja heleda päikese kätte.
Naine istus lõkkeaseme kõrval pakul ja tegi süvenenult näputööd.
Vaid korraks vilksas ta pilk külalise poole, siis pöördus ta uuesti lõngajooksu jälgima.
„Männi all on kausiga vett, saad end pesta. Kui tahad loodusega ühineda, siis sees korvis on paberit ja suure kuuse taga on auk. Ainult et mätas tõsta peale.”
Mees seisis onniavas ja tundis ehmunud torget roiete all: vähe sellest, et naine istus pakul alasti... ta tulevalgel heledana paistnud pats oli päevavalges... hõbehall. Ta oli armatsenud... vana naisega. Kas nii tunneb end hommikul mees, kes baarist suvalise tibi käevangu haagib ja hommikul end nõiamoori kõrvalt lesimas leiab?
„Mis on?” Ella pani heegelnõela enda kõrvale lõngakorvi ja vaatas taas mehele otsa, „oled ehmunud? Kus ma olen? Kes see on? Jagasin aset vanuriga?”
„Kas sa loed mu mõtteid?”
„Sa seisad ju nii avali, et sind loeb nagu raamatut,” naine naeratas kavalalt, „ole rahulik, ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Vahel vananevad juuksed lihtsalt varem kui keha ja hing.”
„Sul on ilusad juuksed, pikad ja paksud... sa võiksid neid värvida...” soovitas mees.
„Milleks?”
„Hallid juuksed teevad iga naise vanemaks. Sa paistad sedasi vanem välja, kui tegelikult oled.”
„Sa ei tea, kui vana ma tegelikult olen. Ja sellel pole ka mingit tähtsust. Põdrad ja rähnid ei küsi mu vanust.”
„Miks sa siis sedasi põtrade ja rähnide seas elad? Sa võiksid elada nagu kõik teised inimesed ja sul oleks mehi nagu mesilasi ümber - võta, milline tahad.”
„Milleks?”
„Siis ei peaks sa juhusliku metsaeksinuga oma aset jagama. Pealegi – palju neid ekslejaid siin ikka liigub.”
„Ma jagan oma aset sellega, kellega ise tahan ja just siis kui ise tahan.”
„Sinu tellimise peale eksib mõni mees metsa ja siis sa võtad ta õnneks?”
Naine ei vastanud.
„Koli inimeste sekka ja sul pole vaja enam mehi metsa eksitada.”
„Inimesed on kurjad ja kasuahned. Ja hirme täis. Nende seas on ebamugav elada.”
„Mina olen ka inimene.”
„Ka sina oled kasuahne ja hirme täis.”
„Ja kuri? Sa oleks võinud mu siis enda valdustest ju minema kihutada.”
„Ei, sa ei ole kuri. Kui sa oleksid kuri, ei oleks ma sind enda valdustesse üldse lasknudki.”
„Kuidas sa mind eemale oleksid suutnud hoida? On sul püss siin kuskil peidus?”
Naine naeratas kavalalt:
„Sa küsid liiga palju.”
„Seda sa mulle eile juba ütlesid.”
„Mine pesema ja tule siis võta siit purgist salvi ja määri end sisse.”
Naine osutas väikesele kollakale purgile kivil.
„Milleks?”
„See peletab puugid eemale. Siinsetele puukidele maitsevad võõrad mehed.”
Mees vaatas kahtlustavalt purki ja hallipäist naist, kes päikeses end sirutanud oli. Ta nahk oli päevitunud ja pingul. Peaaegu veatu keha, sitke, nõtke ja samas pehme. Milliseid fotosid temast saaks! Talle meenus õhtu, sellesama keha julged kirglikud poosid... ning ta keeras kiiresti pea ära, et naine ta palgeile ja kaelale tõusnud puna ei märkaks.
Väike puust pesupali oli männitüve najale toetatud kasepuust pingil. Päike soojendas tüve külge löödud vanaaegse pulktilaga kraani, sestap oli vesi, mida ta ohtralt näole ja ülakehale loopis, soe kui vannis.
„Kui dušši tahad, siis mul on see ka olemas,” hõikas Ella selja tagant lustakalt, „tõmba peakohal olevat nööri. Aga võta enne püksid ära, kui sa just märgade pükstega koju minna ei taha.”
Mees vaatas üles. Kohalik haldjas oli nutikam, kui ta arvatagi oleks osanud: kahe oksa vahele osavalt kinnitatud puukannu küljest rippus alla kanepine nöörijupp. Ta tõmbas sellest õige ettevaatlikult. Kann lõi kõikuma ja enne kui mees alt ära hüpata jõudis, läigatas tubli sahmakas leiget vett talle ülalt pähe.
Seljataga kostis hele naer.
Kui ta üleni märjana tagasi tuli, ulatas naine talle kõigepealt linase riidepalaka, siis salvipurgi, ning oodanud, kuni mees end kuivatab ja salvib, kallas talle kruusitäie auravat kohvi.
„Metshaldjad ei joogi ainult vaarikavarre teed?” nöökas mees teisel pakul istet võttes.
„Külaliste puhul joovad kõike. Ma tegin herkuloputru ka, see on siin tuha sees potis. Kui süüa tahad, võta riida pealt kauss ja lusikas. Võid mett peale panna, purk on sealsamas. Või marju. Vaarikaid või mustikaid, vaata ise, mille järele isu käib.”
„Teenindus nagu hotelli restoranis,” muigas mees.
Kauss oli savist ja rohmakas, lusikas aga peenelt puidust voolitud. Hele ja siidsile. Mees libistas sõrmeotsa üle kumeruse ja isegi nuusutas söögiriista, enne kui selle pudrusse torgata raatsis.
„Kust sa selliseid puulusikaid saad?” ei suutnud ta siiski küsimata jätta.
„Ise vestan ja voolin. Mets on kaske täis.”
Mõnda aega istusid nad vaikuses. Naine oli käsitöökorvi kõrvale lükanud ja endalegi kruusitäie kohvi kallanud.
Nende pea kohal kopsis rähn puutüve seest endale hommikueinet, latvade kohal lendas suur tume lind tiivad laiali ja krääksatas nagu määrimata väravahing, jalge ees sibasid suured raudsipelgad oma toimetusi teha.
„Kas need sipelgad mitte ei hammusta üsna valusasti?” küsis mees kahtlustavalt oma jalgeesist elu põrnitsedes.
„Alguses mõni proovis - ma olin ju sissetungija. Aga ma rääkisin nendega natuke ja nüüd me oleme sõbrad. Minu külalisi nad ka ei puutu.”
Mees ei saanud aru, kas naine teeb nalja või räägib tõsiselt. Ta oli valmis teda peaaegu uskuma, kuid pilk naise kelmidesse silmadesse ajas ta iseenda üle muigama.
„Kes sa õieti oled? Metshaldjas, nõid või lihtsalt nudist?”
„Sa mõtled – miks ma alasti istun ja riidesse ei pane? Ma panen end riidesse siis, kui külm hakkab. Kas sind häirib mu alasti keha?”
„Ei. See on ilus.”
„Sa tahaksid minust veel mõned fotod teha?”
Mees tundis äkki, nagu ei oleks mitte naine alasti, vaid tema ise.
„Sa loed mu mõtteid?”
Naine naeris vaikselt.
„Söö kõigepealt ja siis vaatame, mis me edasi teeme.”
Natuke aega sõi mees vaikides. See ei olnud küll tema harjumuspärane hommikusöök, kuid sellegipoolest oli puder metsast korjatud värskete marjade ja meega tõeliselt maitsev. Kohv samuti.
Ella oli oma kruusi kõrvale pannud ja taas näputöösse süvenenud.
Mees jälgis teda mõnda aega silmanurgast ja söandas siis viimaks tunnistada:
„Tead, sa meenutad mulle kedagi.”
Ta sõnade peale tõstis naine korraks küsiva pilgu, kuid langetas selle siis mühatuse saatel oma sõrmedele tagasi.
„Üht tüdrukut mu minevikust,” jätkas mees vaikselt, „üsna kaugest minevikust. Kuigi praegu on mul tunne, nagu oleks ma teda äsja tundnud... Tal olid sarnased silmad ja suujoon. Ja ta oli enamvähem sama kasvu kui sina, ainult ümaram. Võibolla ka pisut lühem. Ta oli punapea, lopsakate leekivpunaste lokkidega. Ja tal olid kolmnurgakarvad heledad nagu sinulgi. Enamusel naistest, isegi heledapäistel, on tumedad. Ja ta muutus samamoodi erutuse tipul punaselaiguliseks. Ma pole ühegi teise naise puhul midagi sellist täheldanud.”
Naine muigas:
„Sul on vist päris palju naisi olnud.”
„Ei ole, ma olen suhteliselt monogaamne. Võrreldes paljude teiste meestega.”
Mees jätkas äkki otsekui transis:
„Mul ei ole abielu ajal eriti suhteid olnud, aga vahel juhtub... Ja enamasti on mu suhted piirdunud käest kinni jalutuskäikude ja mõne juhusliku suudlusega.
See tüdruk oli teistmoodi. See ei olnud pime armumine, see oli hingeliit. Kui sa ette kujutad, mismoodi see olla võiks. Me tajusime teineteist poolelt sõnalt. Me aimasime õhust, mida teine teeb, kuigi võisime olla teineteisest kümnete kilomeetrite kaugusel. Me võisime lõputult rääkida ükskõik millest, kasvõi mittemillestki. Meil oli isegi vaikides teineteise seltsis hea. Ma polnud kunagi enne kogenud, et selline side võib kahe inimese vahel olemas olla...
Ja ta nimi oli Imbi. Kujutad sa ette, et vanemad panevad oma tütrele nimeks Imbi! Ma ei ole eluski teist nii tobedalt kõlavat nime kuulnud.”
„Oh, maailmas pannakse palju tobedamalt kõlavaid nimesid,” lausus naine tõsiselt.
„No igatahes... Imbi ei peaks iialgi olema ühegi inimese nimi. Eriti veel sellise tüdruku, nagu tema oli.”
Mees vaikis hetke. Siis lisas ta vaiksemalt:
„Ta oli kunstitudeng. Aga ta vist ei lõpetanud kooli. Ma ei teagi, mis juhtus, aga see ei olnud kindlasti minu süü... Ma ei oleks tohtinud temaga flirtima hakata, ta oli liiga aus, liiga rikkumata hingega. Aga ta oli nii pagana ahvatlev ja naiselik ja korraga ma tabasin end unistamas temaga voodisse minekust. Ma teadsin, et ma ei tohi, aga miski sund oli suurem. Ja ma teadsin, et ta tahab mind... Tead, ma ei ole isegi oma naisega end nii hästi tundnud kui tema seltsis. Ei kunagi hiljem ega varem. See oli ainus kord, kus ma kahetsesin, et ma abielus olen... Ja just siis ma taipasin, et olen vajumas kuskile, kuhu ma vajuda ei tohiks. Ma olin abielus, ma ei kavatsenud oma naist ja lapsi maha jätta. Ma tahtsin, et me oleksime endiselt lihtsalt lähedased sõbrad. Aga too Imbi... ta tahtis minuga abielluda... ta muutus süüdistavaks ja pealetükkivaks ja...”
„Ära nüüd valeta,” ütles Ella vaikselt.
Mees vakatas.
„Sa oskad endale nii veenvalt valetada, et hakkad iseennast uskuma. Sa valetasid ka sellele tüdrukule. Ja valetasid iseendale. Hirmust, et keelatud armastuse eest tabab sind ühiskonna hukkamõist ja sa jääd ilma kõigest, mida saavutanud oled. Hirmust, et sa ei suuda oma lubadusi täita ja tüdruk hakkab sind vihkama. Hirm on see, mis inimese valetama paneb. Teistele ja iseendale.”
Ella oli näputöö taas kõrvale pannud. Ta sirutas käed põlvedele ja vaatas mehele otsa.
„Süümekad on need, mis sinu eest räägivad. Sa püüad end õigustada. Mitte minu silmis, mina olen võõras, minul pole sellest sooja ega külma. Sa vajad iseenda silmis õigustust, sest sa ei jaksa endale ausalt öelda, et tegid sellele tüdrukule väga kõvasti haiget. Kui sa seda endale tunnistaksid, siis peaksid endale tunnistama ka seda, et käitusid koletisena. Aga keegi ei taha end koletiseks tunnistada. Tead... kõigi meie sees elab koletis. Teda ei pea kartma. Kui sa temaga korra kohtunud oled, siis märkad, et ta tegelikult nii kole ei olegi. Teda on võimalik isegi mõistma ja armastama õppida.”
„Sa ajad lolli juttu,” lausus mees häiritult.
„Jah. Ma ajan lolli juttu. Aga sina ajad veel lollimat juttu. Sa püüad oma koletist varjata tead kus?” naine tõusis ja astus mehele lähemale, „siin!” ta koputas kergelt mehele laubale, „ja siin!” ta sõrmed puutusid mehe püksirihma, „sul on hommikuti peavalud, sest su koletis ummistab su energiakanalid. Ja sul on potentsihäired, sest su koletis ummistab su seksuaaltšakrat.”
„Igasugused tšakrad ja energiakanalid on lihtsameelsete hirmutamiseks.”
„Jah. Nende, kes tahavad oma hädadega elada. Ju neile on nende hädasid siis hädasti tarvis.”
Naine muigas pilklikult ja istus oma pakule tagasi.
Mees vaikis jahmunult. See naine oli nimetanud kaks ta peamist tervisemuret, millega ta midagi ette võtta ei osanud. Kust ta teadis? Ta tundis äkki, nagu istuks ta röntgeniaparaadis ja tõmbus instinktiivselt kössi.
„Kas sa oled nõid?” küsis ta viimaks ettevaatlikult.
„Võid mind nii ka nimetada... Vabanda, ma ei tahtnud sind endast välja ajada. Kui tahad, unusta see kõik ära. Ma juhatan su sinu autoni ja sa võid kogu meie kohtumise kui ebaolulise seiga oma mälust lihtsalt kustutada. Sul on see võime täiesti olemas.”
„Kas sa vihjad sellele, et mul on kombeks olulisi asju unustada?”
Naine vaatas talle tõsiselt otsa:
„Märka nüüd, kuidas sa iseendale probleeme tekitad! Mina ütlesin, et sul on võime unustada ebaolulisi asju, sina aga kuuled, et sul on kombeks unustada olulisi asju. Võime unustada ebaolulist on meile kõigile väga vajalik. Kui kõik inimesed mäletaksid iga juhtumit ja detaili oma elust, läheksid nad lihtsalt hulluks. Keegi ei suudaks sellise infopagasiga normaalselt elada. See on sama hea kui kaasas tassida mitmetonnist prügikasti.”
„Miks sa arvad, et osad inimesed tahavadki oma hädadega elada? Võibolla nad ei taha nendega elada, aga ei oska neist lahti saada.”
„Inimene, kes kuulab oma südamehääle asemel enda hirme, ei oska tõesti oma hädadest lahti saada. Aga kui sageli juhtub see, et kui keegi talle tema hirme näitab, siis keeldub ta uskumast. Ta eelistab uskuda, et tal on õnnetu saatus, ta on ära neetud, ta ongi sünnist saadik kehva tervisega ja kõik, kes teda aidata püüavad, on lollid ja saamatud...”
„Sa ütled seda praegu nende kohta, keda sa ei suuda aidata,” lausu mees trotslikult.
„Mina ei peagi kedagi aitama.”
„Ma arvasin, et sinu juures käivad abivajajad, kellelt sa loitsid ära nende peavalud ja neerukahjustused ja alkoholisõltuvuse ja võtad ära needuse ja...”
„Ära aja paska!” Naine tõusis ja astus onni.
„Mis nõid sa siis muidu oled,” hõikas mees talle järele.
Ella pöördus uksel ja vaatas üle õla:
„Sina ütlesid, et ma olen nõid. Mitte mina.”
Kui ta tagasi tuli, oli ta endale heleda õlapaeltega undruku selga tõmmanud. See langes ta põlvedeni, ent istudes paljastas ometi reied.
Alastipilte vist enam ei saa... mõtles mees kerge kahetsusega ja küsis siis otsekui lepitust otsides:
„Aga oled sa aidanud mõnel inimesel vabaneda tema tervisehädast?”
„Olen.”
Mees vaikis arupidavalt. Kas ta pidi seda kummalist naist uskuma?
„Aitaksid sa mind mu peavaludest vabaneda?” küsis ta kõhklevalt.
„Kui sa seda tahaksid.”
„Kui palju selle eest maksta tuleb?”
„Mitte midagi.”
„Kuidas mitte midagi? Millest sa siis elad?”
„Sa sobiksid maksuametnikuks küll.”
„Kust sa tead, et ma polegi seda?”
Naine vaatas talle vidukil silmi otsa:
„Ei, sa ei ole maksuametnik.”
„Kes ma siis olen?”
„Ärimees, kelle ärid praegu eriti hästi ei lähe.”
„Millest sa seda järeldad?”
„Sa küsid liiga palju.”
„Jälle!”
„Tuleb meelde tuletada, kui mälu seda ebaoluliseks peab.”
„Kumb meist kumma üle nüüd naerab?”
„Kuidas ise soovid.”
„Ma peaaegu hakkan arvama, et ka sinu ristinimi on Imbi...”
„Kas see oli kompliment?” naine naeris kergelt.
„Kuidas ise soovid.”
„Vähemalt oled sa õpivõimeline.”
Mees asetas tühjaks söödud pudrukausi rohule maha ja tänas hommikueine eest.
„Ma peaksin nüüd oma auto üles leidma.”
„Jah. Kui tahad, siis leiad.”
„Mis mõttes – kui tahan?”
„Sa ei taha siit ju veel praegu ära minna.”
Mees vaatas üllatunult Ellale näkku:
„Loomulikult tahan. Ma oleks pidanud juba eile õhtul kodus olema ja oma aruannetega tegelema.”
„Muidugi. Aga see oli sulle vastumeelne.”
„Sa tahad öelda, et ma eksisin meelega ära?”
Naine muigas kavalalt:
„Ei. Kindlasti ei eksinud sa meelega ära. Lihtsalt... kui sa nüüd korraks keskenduksid, siis teaksid ise, kuhu poole minema pead, et auto leida.”
Mees taipas, et naisel on õigus. Tema orientiir – päike – paistis ju keset taevast. Päikese teekond aga on täna sama mis eile. Loomulikult suudab ta oma auto iseseisvalt üles leida.
Ta tõusis, tõi onnist oma särgi, tennised ja fotoaparaadi ning vaatas naisele otsa:
„Aitäh öömaja ja... kõige muu eest. Kui ma siia kanti satun, kas ma siis tohin sind veelkord külastada?”
„Eks ma vaatan, millal ma su uuesti ära eksitada otsustan,” naine tegi talle silma ja pöördus nõusid kokku korjama.
Mees peatus poolelt sammult:
„Misasja?”
„Kuulsid küll. Mine nüüd. Ma tean, et sa ei taha minna, aga kui sulle tundub, et tahad, siis mine.”
Imelik naine, pomises mees endale nina alla.
Metsatukani jõudnud, pöördus ta tagasi vaatama. Naine oli oma undruku rohule maha heitnud ja pesi, selg kummargil, palis nõusid. Kiiresti kahmas mees objektiivikatte eest ning tegi eemalt kaks fotot. Siis astus ta õige vaikselt lähemale.
„Ära hiili, ma tean, et sa tulid tagasi,” naine ajas end sirgu ja vaatas seisma võpatanud mehele otse silma, „ja ära seisa seal nagu vaene patune. Tahad pildistada, siis pildista.”
Mees neelatas ja tundis, et tahab sootumaks midagi muud kui pildistada...

*
Nad olid terve päeva metsas uidanud. Kui mees oma auto korrasoleku pärast muret tundma hakkas, võttis naine tal käest kinni ja sundis sammaldunud kivile istuma:
„Tahad, ma näitan sulle, et su autoga on kõik korras?”
„Kuidas sa seda näitad?”
„Pane silmad kinni, ma viin su sinna!”
Nad läksid läbi vaarikavõsa ja hüppasid kergelt üle kraavi. Kinnikasvanud liinialuse kõrvalt viis rada autoni. Keegi polnud auto juures käinud, isegi ükski lind polnud katusele ega esiklaasile oma märgistusi lasknud. Akendest sisse kiigates veendus mees, et kõik oli nii nagu ta eile jätnud oli.
Ent kui ta silmad avas, istusid nad mõlemad endiselt kivil.
„Sul on uhke auto,” naeratas naine, „kas sa viid mu sellega homme linna?”
Mees vaatas segaduses enda ümber ja siis naisele otsa.
„Ma ei saa aru. Kas me käisime seal? Mulle tundus, et käisime. Aga millal me tagasi tulime, seda ma enam ei mäleta. Sa tegid mingi hookuspookuse? Lasid mul lihtsalt ette kujutada, et autoga on kõik korras?”
„Tahad tegelikkuses sinna minna ja käega katsuda? Teed sa nüüd ju tead, käisid selle oma meeltes läbi.”
„Nii et sa siis oled ikkagi nõid? Nõia-Ella?”
Naine naeris lõbustatult, kuid ei vastanud.
Tagasiteel püüdis mees teda küsimustega pommitada.
„Kas sa surnuid saad ellu äratada. Mõnda sellist, kes näiteks õnnetuses nii raskesti viga saab, et koomasse kukub? Või arstid ei suuda päästa? Või... ”
„Milleks? Kui inimesel on aeg ära minna, siis ei pea teda selles takistama.”
„Aga kui tegu on noore inimesega? Lapsega?”
„Mõne aeg saabki ruttu otsa.”
„Sel juhul pole üldse mõtet inimesi ravidagi, surgu oma hädadesse, nende aeg on lihtsalt otsas?”
„Kui on surmahaigus, siis saab kannatusi leevendada. Kui on mõni muu häda, saab inimest õpetada, kuidas hädast lahti saada.”
„Kuidas sa vahet teed?”
„Sa küsid liiga palju!”
Mees ei hakanud enam ütlema, et Ella kasutab seda lauset liiga tihti. See oli juba nagu vormel, millega ei olnud mõtet võidelda ja mis kuulutas üheselt, et sellest teemast naine edasi ei räägi.
Naine kummardus, korjas mättalt peotäie mustikaid ja pakkus mehele:
„Väärt kraam. Mets on helde, kui inimene sõbrana käitub. Paljud inimesed on metsast kaugenenud ja tajuvad metsa vaenulikuna. Mäletad, sa küsisid eile, kas mul õudne ei ole. Miks peaks mul õudne olema, kui ma olen oma parima sõbra kaitsvas embuses.”
„Aga metsloomad?”
„Ka nemad on sõbralikud, kui sa neile kurjade kavatsustega ei lähene.”
„Kust loom teab, milliste kavatsustega neile lähenetakse.”
„Loom on tark. Inimesel on vahel vähem mõistust kui metsloomal. Teeb liiga iseendale ja teistele.”
„Sa ütlesid, et hoiad kurjad oma valdustest eemale. Kuidas sa seda teed?”
„Pööran nad neist radadest eemale, mis minu juurde toovad.”
„Mingi mõttejõuga?”
„Jah.”
„Sa ei öelnudki: sa küsid liiga palju!”
Naine hakkas naerma ja kummardus uut peotäit marju noppima.
„Ma pole ealeski nii suuri mustikaid näinud!” imestas mees marjadest sinavat mätast silmitsedes, „nagu mingid kultuurmustikad. Sinu kasvuhoone?”
„Looduslik kasvuhoone. Siin on neile kõige sobilikumad tingimused – parajalt niiskust ja päikest. Puude all varjus on palju marju, aga need on väiksemad, saavad vähem päikest. Ja näiteks eelmisel aastal mustikaid polnudki. Päikest oli palju, aga liigne kuivus tappis õied ära. Leidsin suve jooksul metsa alt kaks mustikakribalat, kumbki ei kõlvanud süüa.”
„Ma ei ole kunagi marjakorjamist kaifinud,” tunnistas mees, „seened küll – siis lööb mul vahel korilase instinkt välja, aga marjad... see on rohkem naiste rida.”
„Ajame siis kumbki oma rida,” lausus Ella leplikult, „sina otsi seeni. Mine siit natuke vasakule, metsaservast rohust võid kukeseeni leida. Ole ainult ettevaatlik, seal võib usse olla.”
Usse?
„Ma parem ei hakka pingutama. Vihma pole tulnud, kust need seened siis...”
Ella naeratas mõistvalt.

Õhtul tegid nad koos kerge eine onnis leiduvatest juurviljadest. Ella lisas ohtralt maitsetaimi ning praadis väikese malmpanniga sütel kukeseeni. Juhatatud paigast oli ta neid pikale kuivaperioodile vaatamata siiski terve peotäie leidnud.
Öös läbikumavat onnilage vahtides ohkas mees vaikselt:
„Mul on ainult ükskord elus kellegagi veel nii hea olnud...”
„Too Imbi?” küsis naine sama vaikselt vastu.
„Jah.”
„Igatsed teda?”
„Seda mitte. See on minevik. Olen ainult vahel mõelnud: ei tea, mis temast saanud on. Me ei ole kohtunud... vähemalt viisteist aastat.”
„Tegelikult tahaksid sa teada, kas ta sulle andestanud on,” lausus naine mõtlikult, „aga seda ei julgeks sa temalt küsida. See annaks tunnistust sellest, et tunned end tema ees lõputult süüdi.”
„Süüdi milles? Ma olin ju abielus, ma ei saanud ometi...”
Mees vakatas äkki. Ta ei suutnud isegi kõrvalisele naisele tunnistada, kui väga ta end Imbi ees süüdi tundis. Ta oli seda pahaaimamatut siirast tüdrukut kõiges petnud. Ta ei saa seda iialgi andeks...
„Ära põe, Imbiga on kõik hästi,” ütles naine talle kõrva.
„Sa loed mu mõtteid?”
Naine naeris vaikselt:
„Kas sa ikka veel kahtled selles?”
„Ei, enam ei kahtle. Aga see on kuidagi... veider.”
Vastuseks oli vaid naise vaikne hingamine.
„Räägi midagi endast,” palus mees, „räägi mis sa enne seda tegid, kui siia elama tulid. Ja kust sa raha saad, et endale näiteks jalanõusid osta, neid sa ju ometi ise ei tee? Ja kuidas sa külmaga siin elad, sul pole siin sees ju kütmisevõimalustki? Ja ära ütle, et ma küsin liiga palju!”
„Raha saan siit ja sealt. Mul on linnas korter, üürin suvel seda välja – see on looduskaunis kohas ja alati leidub mõni turist, kes tahaks elada korteris, kust avaneb vaade merele. Kui siin juba liiga jahedaks läheb, kolin sinna talvituma. Aga lühemat aega on siin võimalik talvel ka elada. Kui just kakskümmend viis kraadi pakast ei ole. Peab ainult hea soe magamiskott olema. Ja vabakutselisena on mul võimalus vahel ühtteist teenida ka.”
„Vabakutselisena?” küsis mees üllatunult vahele.
„Nägid ju ise, ma oskan imeilusaid lusikaid voolida, linikuid ja pluuse heegeldada, vitstest korve ja karpe punuda. Kruusid ja kausid olen ka ise teinud. Selleks, et neid põletada, ongi mul vaja homme linna sõita, siin mul põletusahju ei ole. Võiksin ju maapõletust teha, aga see on teistmoodi. Kunagi, kui nii palju raha kokku saan, et siia palkmaja ehitada jaksan, siis kolin siia alatiseks elama. Aga see on kauge unistus.”
„Nõiu endale see raha. Sa ju oskaksid, mh?” mees muigas pimedusse, lootes, et naine ta muiet ei märka.
„Tahad, et nõiuksin selle? Ma pole selle mõtte peale varem tulnud, aga see väärib kaalumist.” Naise hääl kõlas pimeduses kuidagi hajameelsena. Mees ei saanud aru, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt.
„Aga miks sa ikkagi inimestest eemal elada tahad? Kas nad tõesti on sulle nii palju kurja teinud?”
Pikk vaikus.
„Okei, ma ei küsi rohkem midagi.”
Ootamatult hakkas naine rääkima:
„Ega keegi teadlikult midagi kurja ei kavatsenud. Harva leidub selliseid inimesi, kes tõeliselt pahatahtlikud on. Ja nendega saab hakkama, kui neid ei karda. Sest pahatahtlikud on tegelikult arad. Ja hirm on see, mis inimest nõrgestab. Kõige rohkem kurja teevad tavalised head inimesed. Rumalusest. Teadmatusest. Mõtlematult, hoolimatult, ennast maailma nabaks pidades... Isegi kui nad teadlikult sedasi ei arva... Ja siis kartuses tehtud kurjale lisa teha... tehakse veel rohkem kurja. Looduses on kõik palju lihtsam. Loodus ei valeta kunagi. Tuleb ainult loodusseadusi tunda ja teda sõbralikult kohelda ja sa saad endale kõige ustavama sõbra, kes ei valeta sulle kunagi, ei hülga sind, ei karda... Näe, mets annab eluspüsimiseks kõik vajaliku, oska ainult leida ja tänulik olla. Milleks end siis kulutada millelegi, mis energiat ja tasakaalu röövib ja tervist kahjustab. Ma ei saaks inimeste seas hakkama. Ma pole nii tugev, et nende seas ellu jääda.”
Mees ei vastanud. Naise uinutav pomin oli ta unemaale viinud.

Hommikul peale putru, marju ja kohvi teatas Ella, et nüüd on aeg teele asuda.
„Ma olen kohe valmis,” ütles ta onni astudes üle õla, „sa võid seni nõud puhtaks pesta.”
Kui ta taas päikese kätte astus, ei olnud mees kindel, kas tema ees seisab ikka seesama metshaldjana leitud naine. Hele suvekübar, mille alt vaid paar hõbejat lokki oimudel kähardus, pitsiline pluus ja lai rõõmsavärviline seelik tegid naisest sootumaks teise olendi
„Kas see on maskeraad?” küsis ta hämmeldunult silmi pilgutades.
„Teise kultuurikeskkonda minnes tuleb ju reegleid arvestada, et sulanduda ja kohaneda. Integratsioon, eksole.” Naine naeris kergelt ja upitas väga õrnalt ja ettevaatlikult õlale kandilise koti. Pigem meenutas ta kandam laia nahkrihmaga kastikest.
„Mis seal on? See näib raskevõitu.”
„Natuke toorest keraamikat.”
„Las ma kannan seda.”
„Igaüks kandku ise oma risti,” naine tegi talle lustakalt silma ja hakkas ees rada mööda minema.
„Sa jätadki kõik siin sedasi? Nõud pingile, onnisuu lahti?”
„Kas sa kujutad ette, et seda oleks võimalik lukku panna?”
Ei, seda ei kujutanud mees tõepoolest ette.
„Siia ei satu kedagi,” sõnas naine rahustavalt.
„Sa hoiad kutsumata külalised mõttejõuga eemal?”
„Kas just mõttejõuga... ma lihtsalt tean, et siia kedagi ei tule.”
„Samamoodi, nagu sa teadsid, et minu autot vahepeal keegi ei puutu?”
„Just. Oota korra...”
Naine lippas onni tagasi ja naases väikese laastukorviga.
Teel korjas ta selle mustikaid triiki täis.
„Näe, võta vii oma tütrele,” ulatas ta selle auto juurde jõudes mehele.
„Kust sa tead, et mul tütar on?”
„Sa ise ütlesid.”
Mees püüdis meenutada, kas ta mõne jutuajamise sees oma tütart mainis, kuid ei suutnud enam meenutada silpigi sellest, mida ta sellele võõrale naisele kokku rääkinud oli. Kas see oligi võime unustada ebaolulisi asju?
„Mustikas on silmanägemisele hea.”
„Sa muretsed minu tütre silmanägemise pärast?”
„See on ju iga inimese kalleim varandus.”
Mees tahtis küsida, miks tema poja silmanägemine nii oluline ei ole, kuid loobus siis. Võibolla oli ta ise muu jutu sees tütre kangete prillide kohta midagi öelnud, aga võibolla oli naine tõesti seda ise „näinud”. Mees oli juba aru saanud, et Ella näeb ja teab rohkem, kui välja ütleb. Võibolla nägi ta kõike, võibolla teadis ta mehest ainuüksi peale vaadates rohkem kui mees ise. Kummalisel kombel ei häirinudki see teda enam. Las näeb, ta ise ju ütles, et kõik inimesed ongi sellised – oma haldjate ja koletistega, oma avatud ja umbes energiakanalitega. Ja kõik nad on väärt avastamist ja armastamist.
Nad sõitsid peaaegu vaikides. Korraga oli mehel kahju, et tal sellisest naisest lahkuda tuleb. Metshaldjas või nõid? Või siiski täiesti tavaline inimene, nagu neid linnatänavail sadu liigub? Võibolla ongi kõik naised sellised, aga mees pole seda osa neis lihtsalt märgata osanud?
Kindlasti lubab ta mul mõnikord veel tulla, mõtles ta end peaaegu lohutades.
Linna jõudnud, küsis ta naiselt:
„Kus ma su maha panen?”
„Estonia ees.”
Mees peatas auto trollipeatuse taga parklas. Naine vaatas talle ainiti otsa, naeratas siis äkki avalalt ja silis tasakesi käeseljaga üle ta kareda põse:
„Tsau, mu armas!”
Autouks paugatas kinni.
Tuttav puudutus, aastate taha jäänud tuttav jumalagajätt...
Mees kargas autost välja ja karjus inimsumma kui arutu:
„Imbi!!! Imbi, tule tagasi!”
Kuid naine oli juba inimest sekka kadunud.