Niikaua kui ma mäletasin oli mu vanaemal – ma kutsusin teda alati memmeks - üks kummaline komme: kui ta midagi õmbles, parandas või kudus ei visanud ta ülejäänud lõnga- ja niidijuppe ära vaid keris need hoolikalt ühte rulli.
Olin mitu korda tema käest pärinud, miks ta seda teeb, saades iga kord vastuseks midagi põiklevat nagu: „Alati tasub natukene materjali alles jätta, ehk kunagi läheb vaja.“ Memme vastused kõlasid tegelikult lapsele päris loogiliselt, kuid tema suule kerkiv muie oli kindel märk sellest midagi jäi veel ütlemata.
Ma ei suutnud ka meenutada korda kui ta oleks sellest pallist midagi võtnud. Ei. Alati pani ta sinna ikka midagi juurde. Kunagi oli ülejäägipall väike nagu hiirepoeg, nüüd aga ei ulatanud ühe käe näpudki enam selle ümbert kokku – nii palju oli see kasvanud.

Vaatasin ülejäägipalli oma käes. Jah, see kuulus nüüd mulle. See oli memme kingitus minu täisealiseks saamise puhul. Nüüd enam memme ei olnud ja kuigi ma ei ülejäägipalli võlu täielikult ei mõistnud, hoidsin seda siiski alles memme meenutamiseks.

Ma ei otsinud tegelikult seda. Otsisin oranži lõnga, millega kiirelt parandada oma villast jakki, mille tahtsin õhtuseks peoks selga panna. Aega nappis ja olgugi, et võisin ära kasutada ka akadeemilise veerandtunni, ei tahtnud ma rebaste peole minna katkise jakiga. Olin just kolinud suurlinna, alustanud oma elu ja terve elamine koosnes hetkel veel kokkupakitud kastidest – see oli mu esimene nädal suurlinna ülikoolis. Erilist riidevalikut mul veel polnud, need kastid pidi isa tooma alles järgmisel esmaspäeval. Kirusin vaikselt mõistes, et olin riidekastidesse pakkinud ka kõik oma lõnga. Ilmselgelt ka selle oranži, mida ma praegu kõige rohkem vajasin. Mõistsin kui totralt olin käitunud, võttes kaasa nõelad, kudumisvardad ja kõik teised käsitööriistad, aga jättes maha materjali.

Vaatasin mõtlikult ülejäägipalli. Jah, mul polnud muud võimalust kui see lahti harutada. Olin päris väiksena armastanud oranži värvi – ja hiljuti selle värvi enda jaoks taas leidnud - ja olin kindel, et leian sealt isegi täpselt õige tooni.

Kuna ülejäägipall oli mulle siiski päris suure sentimentaalse väärtusega, otsustasin, et kerin selle pärast täpselt samamoodi kokku tagasi. Hakkasin seda lahti harutama.

Kõige peal oli valge lõng, millest paar aastat tagasi memm mulle villased sokid tegi. See oli väga külm talv ja võtsin osa suusavõistlustest. Ilma memme tehtud soojade sokkideta oleks mu jalad kindlasti saabastesse ära jäätunud ja ma poleks kindlasti võitnud kolmandat kohta. Muidugi oleks saanud sokid ka poest osta, kuid memme tehtud olid ikka paremad. Ta tegi need täpselt minu jala järgi ja just suusatamiseks – tehes mõned kohad paksemad, et saabas neid katki ei hõõruks. Jah need olid tõesti head sokid.

Valge lõng oli aga otsapidi sõlmitud pruuni niidi külge. Õigus, ma kandsin ju mõned aastad tagasi pruuni jopet. Väljanägemiselt küll mitte suurem asi aga oi kui soe see oli. Mäletan, et tõmbasin selle katki kui käisime perega Venemaal. Meil on seal kaugelt sugulased ja me läksime sinna terveks talviseks vaheajaks. Asju ja kingitusi oli meil palju ning suures tõstmise ja tassimise tuhinas jäi mu helkur õnnetult kohvri külge kinni. Nii õnnetult, et rebenes koos haaknõelaga jope küljest ja jäi kohvrit ilustama. Jopele jäi aga kole auk, kust paistis valge vooder. Memm parandas selle juba samal õhtul ära, niidiga mille saime sugulaste naabrite käest. Olid ju pühad ning kõik kauplused ja poed olid suletud. Meie Venemaa sugulased ei olnud aga väga käsitöömeistrid ning õige tooniga niiti neil ei olnud. Mul on praeguseni meeles naaberkorteri hiiglaslik (suure kondiga) mampsel, kes tuli uksele lilleiste pajakinnaste ja põllega – me segasime teda täpselt tol ajal kui ta perele pidusööki küpsetas ning ta oli just panni ahjust välja võtnud kui helises uksekell. Kuulates ära meie mure naeratas ta laialt, sukeldus korterisse tagasi ja ilmus peatselt taas koos õiges toonis niidirulliga. Mäletan nii detailselt kuidas ta selle mulle ulatas, soovides vene keeles häid pühi. Vastasin tol korral laia naeratuse ja noogutusega kuna venekeelsed tänusõnad ei tulnud hetkega meelde.

Ohoo, paks pehme tumesinine lõng. Sellest oli mul sall. Ja see oli ikka korralik sall. Nii pikk, et tihti tahtsid salliotsad mööda maad lohiseda ja ma pidin need vöö ümber kokku siduma. Memm tegi selle just täpselt sellise minu palvel, olgugi et hoidis ka ise naeru kinni kui ma selle esimest korda ümber (mitte ainult kaela) panin. Ma teadsin, et nägin välja nagu pesuehtne kubujuss, kuid see ei häirinud mind - põhiline, et oli soe. See sall oli nüüd tunduvalt lühem, korduvalt parandatud ja mitte enam nii värske väljanägemisega, kuid endiselt hea ja kasutuses. Olin kindel, et see saabub esmaspäeval koos ülejäänud riietega.

Äkitselt meenus mulle, miks ma seda kera harutasin. Mul oli vaja oranži lõnga, et parandada jakk enne peole minekut. Mina aga olin hakanud siin mälestustes heietama nagu vanainimene.
Hoides meeles oma eesmärki, hakkasin ülejäägipalli kiiremini harutama.

Möödusid sallid, kampsunid, mütsid, kindad, sokid ja parandustööd. Kõigil neist oli oma lugu rääkida. Ma kerisin ajalõnga nagu tütarlaps vanades muinasjuttudes ketras aega.

Oota, aga mis see oli? Vaatasin hämmastusega helesinist lõngajuppi, millega ei meenunud ühtegi mälestust. Ketrasin natukene tagasi otsides mingitki vihjet, kuni leidsin midagi väga tuttavat. Punase ja musta kirju lõngajupi sidus memm siia ajal kui olin teismeline. Teismelisena muutus mu riietusstiil ning olin selles vanuses veendunud, et pole ilusamat värvi kui must. Vanaema tehtud musta ja punase kirju sall sobis mu ülejäänud riiete ja üldise stiiliga kokku nagu valatult. Aga siiski, kust tuli siia helesinine lõng?

Sobrasin oma mälestustes kuni lõpuks mul meenus. Olin siis 13 aastane, kui vanaema kinkis mulle jõuludeks helesinised sõrmikud. Ma „kaotasin“ need juba järgmisel õhtul. Täpsemini viskasin ma need küll ise ära – sest need tundusid varateismelisena nii jõledad -, aga vanematele sai räägitud pikk ja nukker lugu sellest kuidas ühel hetkel need olid olemas ja teisel hetkel kadunud ning kui kaua ma neid ikka taga otsisin. Mul tekkis vanematega korralik sõnasõda. Memm lausus aga lihtsalt „Mis te lapsega pahandate? Ikka juhtub. Pole hullu latseke, ma teen sulle uued.“ Meenutasin memme täpselt nii nagu ta seda oli öelnud ning avastasin jahmatusega, et.... Jah, ta teadis. Tema sügavates silmades oli näha kurbust aga ka arusaamist. Ta teadis täpselt, mida ma nendega tegin. Aga ta ei pannud seda pahaks. Ta oli küll kurb, et nõnda palju tööd ja vaeva raisku läks aga samas mõistis ta ka minu vanusega seotud iseärasusi.

Oh memm, olin tookord need kindad tänaval lihtsalt prügikasti puistanud mõtlemata kui palju vaeva nendega oli nähtud ja kui mitu õhtut nende peale kulutatud. Ma viskasin need ära, mõtlemata enam kordagi nende peale.

Uurisin vahemikku helesinise lõnga ja puna-musta jupi vahel. Tükk aega ei teinud memm ise mulle ühtegi asja, ainult parandas. Kindlasti ta vaatas ja uuris mu riietust, proovides mõista, mis sellega sobiks. Oh memm, sa said sellega suurepäraselt hakkama. Puna-must sall oli asi minu riidekollektsioonis, millist paljud tolleaegsed sõbrad ka endale ihkasid. Aga see oli ainult minul. Ainulaadne ja minu memme tehtud.

Mäletan, et tol ajal ei tahtnud ma kuidagi uskuda, et see sall oli ikka mu memme tehtud. Mäletan ka oma vanemate suuri üllatunud silmi kui ma selle oma jõulupakist välja võtsin ning seda uurisin. See polnud mitte lihtsalt puna-musta kirju sall: selle otsadesse olid uhkelt tikitud pentagrammid ning musta ja punase muster tekitas oma kooskõlas mitme draakoni ja müstilise loomaa kujutisi. See meeldis mulle siis nii väga oma stiilipuhtuse ja ainulaadsusega, aga ma polnud kunagi uskunud, et see oli memme tehtud.

Nüüd olin ma selles kindel. Kujutasin ette kuidas memm istus õhtul oma kiiktoolis ja tikkis punasele sallile musti pentagramme, et see ometigi tema lapselapsele meeldiks. Ta ei pannud pahaks ja ei arvustanud minu stiili vaid mõistis, vähemalt proovis mõista, ja andis endast parima, et teha sobivat salli.

Naeratasin õrnalt tekkinud kujutuspildi peale ja pühkisin pisarad. Oh, memm.


Ma ei kiirustanud enam ülejäägipalli lahtiharutamisega, vaid tegin seda jupp-jupi haaval, et meenutada ja mäletada. Mäletasin rõõmu ja õnne, kurbust ja haiget saamist. Meenutasin kõike, mis iga jupiga pähe tuli kartes muidu unustada.

Möödusin oranžist. Ma ei võtnud sellest mitte midagi. Ühtäkki oli ülejäägipall omandanud minu jaoks nii suure tähenduse. See, mis kunagi tundus rämps oli nüüd kõige kallim, siiram ja personaalseim kingitus. See oli minu elulugu kuni täisealiseks saamiseni. Nagu pildialbum, kuid tunduvalt põhjalikum ja emotsionaalsem.

Ma vaatasin selle läbi, kuni jõudsin viimase jupini. Roosa lõng, millest memm tegi papud minu sünnitusmajast kojutoomiseks. Ma ei mäletanud neid papusi ise, kuid olin näinud neid pildi peal. Mustvalge pildi peal ja ainult tänu emale teadsin ma, et need olid tegelikult roosad mitte helehallid.


Istusin natuke ja lasin tunnetel jahtuda. Siis võtsin ma lahti harutatud ajapalli ning kerisin selle ettevaatlikult kokku täpselt nii nagu see oli enne, jälgides pingsalt et ükski sõlmekoht lahti ei läheks. Aitäh memm.


Minu akadeemiline veerandtund oli veninud juba viis korda pikemaks ja jakk oli endiselt parandamata, kuid polnud hullu. Peale kerget emotsioonidepeitmist viskasin selle selga, võtsin käekoti ja läksin peole. Kui keegi päribki minu katkise jaki kohta, saan ma rääkida naljaka loo kuidas see juhtus – mõtlesin veel trolli oodates. Ka kõige vähem väärtuslikel asjadel võib olla oma lugu, mis kallim kogu kullast

*

Ma ei rääkinud ülejäägipallist mitte kellelegi, isegi mitte oma emale. Mõned aastad hiljem, kui mul oli juba pisipere, sain ma ka kinnitust, et ta teadis. Kui ta lõpetas tirtsule oranži vesti kudumise, võttis ta ühe lõngajupi ja keeras selle ettevaatlikult roosa lõngajupi ümber. Sellesama roosa, millest olid tehtud tirtsu papud, mis tal sünnitusmajast tulles jalas olid.


Ma naeratasin, teades et kunagi teen seda ka mina.