4. laupäev, 11.august

Hommikul jätame mehega oma lapsed sääsevõrgu alla hotelli laia voodisse magama ja lähme ise vajalikku kraami ostma. Üsna pea on šampoon, haaknõelad ja värsked puuviljad meil olemas. Joome ka koos kohalikega kohvikus tassikese kohvi-nimelist jooki ja sööme kõrvale sooje pontšikuid. Kohvik ise, mis on täis lärmakaid mehi, haiseb kummaliselt, aga trellitatud lahtise akna all lauas istudes see ei häiri.

Meid ootab ees huvitav päev. Otsustasime end kõigepealt Siiriga korralikult puhtaks küürida, sest lõpuks ometi teame kuidas saab Indias sooja vett. Hotelli toapoiss toob meile seda kohe kaks suurt ämbritäit ja meil avaneb võimalus ka lõpuks oma pikad juuksed puhtaks pesta.

Ega polegi pikka pidu, sest täpselt kell 10 ootab kahte eesti naist hotelli ukse ees džiip, et viia meid massaaži. Mingi arsti moodi onu võtab meid oma kabinetis vastu, käsib väärtasjad hoiukappi panna ja saadab restorani mingit teed jooma, mis pidavat vereringet aktiviseerima. Peale pikka ootamist valge linaga kaetud laua taga serveeritakse meile jook, mida mina nimetaksin pipra veeks. Lõpuks pääseme massööride juurde. Indias masseerivad naised naisi ja mehed mehi. Minu noor armas india naine inglise keelt eriti ei valda, aga vajalikud üksikud sõnad kliendi teenindamiseks on ta ära õppinud ja kuidagi žestide kaasabil me ikka üksteist mõistame. Mind pannakse alasti istuma taburetile ja kallatakse pudelist ohtralt pähe mingit lõhnavat õli. Algab peamassaaž. Milleks oli siis üldse tarvis seda hommikust šampooniostmist ja peapesu ? Järgneb ülekehamassaaž kõrgel libedal punasest puidust laual ja lõpuks sünnib kõige kummalisem protseduur. Mind pannakse istuma mingisse vineerist kasti nii, et pea jääb välja ja kuskilt tuleb mu paljale kehale kuuma auru. Aurusaun on vist selle asjanduse nimi. Teenindaja on nii lahke, et peseb puhtaks mu õlised juuksed ja keha. Igal juhul jään ülimalt rahule ja Siiri juba ootab mind õues. Varsti saabub ka autojuht, kes meid hotelli tagasi sõidutab.

Nüüd on viimane aeg kiirustada selle päeva tippsündmusele. Õigemini toimub siin täna selle linna aasta tippsündmus: traditsiooniline kanuudega sõitmise võistlus. Vaja vaid kiiresti takso tellida, sest hotelli peremees käskis kaks tundi varem kohal olla, et endale istekohad saada. Aga kahjuks taksojuht meid päris sündmuspaika kohale viia ei saa ja nii peame veel kasutama kohalike poisikeste teeneid, kes meid väikese kahtlase kanuuga üle jõe sõidutavad. Esimene tribüün, kus sillale astume, osutub valeks. Veel peame kõikuma suuremate mootorpaatide laines, minu jaoks see sõit küll turvaline pole, aga lõpuks ikka kohale jõuame. Esialgu jäävad istekohad leidmata, on vaid meeletu rahvas, lärm ja palavus. Meisse kui välismaalastesse suhtutakse siiski lugupidavalt ja õige pea istume parimate kohtade peal, kohe võistluse kommenteerijate selja taga.

Võistleb üle 50 kanuu, kus kõigil peal umbes 30-liikmeline meeskond. Enamasti küll mehed, aga on ka kaunites sarides naiste võistkondi. Kõigepealt avamine, siis mitmetunnine võistlus ise ja seejärel ülipidulik lõputseremoonia. See kuidas võistlust kommenteeritakse ja rahvast kaasa kutsutakse elama, on ülimalt temperamentne ja professionaalne. Kogu aeg mingi kiire jutt või laul, millele reageeritakse kaasakarjumisega ja nii tundide viisi. Juhtub, et mõned kanuud ümber lähevad ja siis ulbib kogu võistkond vees kuni inimelusid päästma minnakse. Kella kuueks olen mina küll nii läbi sellest kuumusest ja õhupuudusest, et keeldun seal spordivõistluse lõpuni istumast. Koduteed alustame jalgsi, kergelt tibutab vihma ja hämardub. Siiri vihmavarju alla surusvad end igasugu kahtlased noored mehed. Ikka ja jälle küsitakse inglise keeles: „Mis su nimi on? Mis su isa nimi on? Mis su ema nimi on? Mis su venna nimi on?” Ega nad vist rohkem küsida ei oskagi. Lõpuks sõidame taksoga hotelli ja veedame õhtu sealses söögitoas õhtustades.