Ühel täiesti tavalisel laupäeva hommikul ärkas Kirjanik, nagu ikka, vara ja valmistus oma jalutuskäiguks. Kui enamike inimeste puhul laupäevane varajane ärkamine, eriti juhul kui sul pole tööpäev, tundub lausa masohismina siis Kirjaniku jaoks oli see rutiin - see oli tema ainus rutiin.
Korralikku loometööd pole võimalik rutiinselt teha. Sul võis ju olla pastakas näpus ja valge paber ees, aga kui mõte ei tulnud, siis see ei tulnud – isegi siis kui sa proovisid seda väevõimuga pastakast välja imeda. Seetõttu oli Kirjaniku argipäev suur kaos ise, aga igal laupäeval püsiv isiklik traditsioon.

Ja see rutiin oli põhjusega.

Kirjanik viskas üll oma raske mantli, sättis pähe kaabu, lukustas üürikorteri ukse ja laskus liftiga alla tänavatasandile. Majast väljudes tervitas teda hõrk ja kerge hommikupäike, tänavad olid tühjad ja vaiksed – linn lausa seisis. Tundes ennast korraks kui laps üksinda suures maailmas, jalutas ta üle rohu, mis kohe kindlasti ei olnud mõeldud selleks, et keegi sellel jalutaks. Seejärel ta seisatas ja vaagis selle üle, millise ringi peaks tegema. Kõik lähedal asuvad tänavad olid tal juba ammu risti-rästi läbi käidud ning peakoljusse talletunud, kuid see ei omanud tähtsust – igal nädalal juhtus ju midagi uut, mida märgata. Pisidetailid, jah just pisdetailid, olid need mis pakkusid talle erilist huvi. Needsamad väikesed asjad mida sa igapäevaselt ei märka, kuid mille olemasolu oli hingele tähtis. Ning just nüüd, laupäeva varahommikul kui tänavad olid tühjad, oli kerge neid detaile märgata.

Just nendest pisidetailidest tekkiski Kirjaniku inspratsioon.

Veel oli tänavatel näha jälgi öisest pidutsemisest – mitmes kohas paistis kirevat taarat ning leidus ka üks lõhutud tänavapost. See kõik oli aga juba tavaline Kirjaniku jaoks. Ta oli harjunud ja leppinud elu pahupoolega – see käis inimestega alati kaasas. Ka oli ta löönud käega moraalilugemise peale – milleks, kui keegi ei kuula. Kuid seda enam oli vaja leida neid asju, mis kogu selles sünguses tuletaks meelde elu põhiväärtusi – põhjust miks me üldse elame. Vaid see võis inimesi muuta.

Kirjaniku eesmärk oligi leida selles mattuvas maailmas üks südantsoojendav detail, et seda siis kas paberil tekstina või lõuendil pildina ülistada, esile tõsta, inimestele meelde tuletada.

Muie libises üle Kirjaniku näo kui ta möödus tänavasildist millel ilutsev „Linnu tee“ oli musta markeriga lihtsalt asendatud sõnaga „puljong“. Kirjanikule meeldisid huumorisoonega tänavakunstnikud. Olgugi, et paljude meelest oli tegemist vaid sodimisega, leidus tänavakunstis tihti neidsamu pisikesi nüansse, mis panid muigama - ja see oli ju ometigi hea.
Kõik ,mis tekitas vähematki emotsiooni, oli hea.

Möödusid tänavad, auklik asfalttee, eelmisel sajandil ehitatud väsinud majamonstrumid ja praht. Ja äkitselt leidis Kunstnik ennast seismas elektrimaja vastas, vaatamas surisevat kastikest.
Ta vaatas tummalt mitu minutit väsinud ja roostes kasti, pillas silmanurgast pisara ja jätkas sõnakestki lausumata oma teed.

Raske on siinkohas kirja panna kõiki neid tundeid, mis teda tol hetkel valdasid. Ei, ärge arvake, et Kirjanik on mingi veidrik, kes käib iga raudkasti juures pisaraid pildumas. Oh ei. Kuid tol pisikesel hetkel, vaadates surisevat raudkasti, tundis Kirjanik, ka iseenda üllatuseks, et oli leidnud hingesugulase.

Kuid oodake natuke ja proovigem natukenegi seletada seda kõike, mis tema peas selle paari minuti jooksul toimus.

Esimese asjana meenus Kirjanikule tema gümnaasiumiaja füüsikatund, täpsemini elektriõpetus: „Transformaator ehk Trafo on seade (masin), mis võimaldab muuta pinget ja voolutugevust voolusagedust muutmata.“ Need olid pea igavik tagasi pähe õpitud sõnad, nagu ka teadmine, et seesama seade tema ees ongi Trafo.

Mis talle veel meenus? Ahjaa, kõrgepinge (mis tapab hetkega) tuleb masinasse sisse, teeb paar ringi ja välja tuleb juba madalama pngega vool, mis suundub sealt edasi meie kõigi kodudesse. Ja siin leidiski Kirjanik võrdlusmomendi. Kui Trafo võttis tapva pinge ja muutis selle lõpptulemusena meie kodu soojuseks ja valguseks siis Kirjanik proovis võtta suurest inimvoolust ning selle pingest midagi, muuta seda ja samuti saata kodudesse inimestele soojuseks ja valguseks. Võrdlus tundus ka tema enda jaoks absurdne, kuid selles oli oma tõde.

Samuti mõistis Kirjanik, et see Trafo oli siinsamas seda elutähtsat tööd teinud juba aastaid, olles juba roostes ja kulunud, ootamata et keegi tuleks talle tänu avaldama. Sama tegi ka Kirjanik – kirjutamine oli küll tema töö ja elatusviis, kuid ka osa temast mida ta paratamatult oleks teinud, isegi ilma tasu ja tähelepanuta.

Aga, mis oli selles siis nii kurba? Mis põhjustas selle pisikese pisara Kirjaniku silmas?

See oli mõistmine, et nagu Trafo oli vana, kulunud ja roostes, oli seda ka Kirjanik. Ta oli väsinud ja kulunud ning temani jõdis mõistmine, et kunagi – ehk isegi varsti – tuleb tema asemele uus Trafo ning eelmine vajub unustustehõlma. Ta oli vaid üks Trafo miljoneist.


Ning mis sai edasi?
Kas Kirjanik, mõistes oma saatust, lõpetas oma tegevuse?
Ei!
Tema töö oli tekitada emotsioone ning nagu emotsioonid on ajutised, pidi ka nende looja olema ajutine. Kas päevadepikkune kirjutamisvaev oli tõesti väärt üht südamlikku naeratust, mis kunagi koos teose endaga ajahõlma kaob?
Kindlasti.


Ta jätkas oma tööd, otsides kogu maailmast ja selle valust, seda väikest detaili, mis inimeste südant soojendaks ja valgustaks. Kuid esiteks kirjutas ta jutu Trafost.