5. pühapäev, 12.august

Jõudis kätte pühapäev ja meid ootas paatmaja. Just paatmaja pärast olime Kerala oma reisi sihtpunktiks valinud.

Hommik algas väikese jalutuskäiguga mere äärde. Nägime tänavalettidel müügil roosakaid tundmatuid värskeid kalu ja molluskeid ning tundsime vänget mereelukate haisu. Kuskil raudtee rööbaste kõrval tolmu sees ukerdas üks pisike paariaastane lapsuke- paljasjalgne ja määrdunud. Nagu poolkogemata avastasime mingi äsja avatud neljalaualise söögikoha hommikukohvi joomiseks. Toolid, kus istusime, olid veel kile seest lahtipakkimata. Lauale toodi teeklaasis piimakohvi, plekktaldrikutel india leiba ja keedetud ube. Hotelli magama jäänud lastele ostsime hommikusöögiks taas tänavalt kaasa pisikesi maitsvaid banaane.

Kella kümne ajal sõidutas hotelli peremees meid paatmajade sadamasse. Küsis, mis meil homme plaanis ja teatas, et tema võtab homme naise. Jäigi teadmata, miks nii rikas mees seda esmaspäeval teeb.

Olin varem lugenud,et Keralas on sajad punutud ajaloolised riisipaadid kohandatud kaasaegseteks romantilisteks veesõidukiteks. Nii nad siis seisid pikas rivis, üks uhkem kui teine. Meid tervitasid lahkelt kapten, madrus ja kokk, kellega koos plaanisime veeta järgnevad 22 tundi. Asusime kohe oma uut elamut uudistama. Tõesti fantastiliselt ilus: kaks laia voodiga ja mugavustega tuba magamiseks, suure ümmarguse lauaga lahtine veranda söömiseks ja teise korruse lahtine veranda lihtsalt puhkamiseks. Liuglesime vaikselt: taustaks ääretu avarus, vesi ja rohelus. Ümberringi liuglesid tagavetel samasugused armsad paatmajad. Aeg-ajalt möödusime külakestest, kus kanalite ääri palistasid väikesed elamud, mille õuesid kaunistasid nööridel kuivavad erksavärvilised sarid nagu siidised lipud.

Madrus soovitas meile kohta, kust õhtusöögiks hiidkrevette osta. Muidugi ihkasime korraks maale minna. Tingisime, kuid maksime ikkagi liiga palju. Ronisime tabureti abil uuesti paati. Meile serveeriti lõunat. Sõime ja puhkasime.Laeva meeskond puhkas ka, ainult mitte voodis ega pehmel toolil, vaid põrandal magades.

Vastu õhtut pakkus madrus meile välja võimaluse külastada kohalikku kirikut. Hüppasin paadilt maha nii õnnetult, et ei näinud lopsaka rohu varjus sügavat lõhet ja mu jalg vajus kuhugi auku. Karjatasin ja kukkusin. Oli valus, kuid õnneks suutsin end püsti ajada ja isegi jalale toetuda. Kinkisime kõigile väikestele külalastele, keda kohtasime komme, vihikuid ja pastakaid. Nad olid siiralt õnnelikud. Kirikus külastasime mingit ajalooliśt pühaku tuba, kuhu mahtus sisenema vaid käpuli roomates. Nüüd tundsin taas jalas teravat valu. Tagasiteel õnnestus meil ka ühte elumajakesse sisse vaadata - sisustus oli lihtne, kuid tubades valitses puhtus.

Videviku saabudes otsustas minu pere veel ühe jalutuskäigu piki kallast ette võtta ja mina ei tahtnud muidugi paati maha jääda. Kuna teel tuli ületada kitsas purre, aga vigastatud jalaga oli võimatu tasakaalu hoida, siis roomasin käpukil mööda kraavi. Hambad ristis ronisin treppi mööda kõrgele kõikuvale sillale: üles ja alla, üles ja alla. Vahepeal oli läinud päris pimedaks ja madrus tuli meid juba otsima. Kaldal mäletses lehm, ühest majast kostus, kuidas lapsed laulsid koos emaga- see oli kuidagi eriti südantsoojendav.

Õhtusöögiks sõimegi hiidkrevette. Siiri lasi külast tuua madrusel veel kohalikku puskarit, mis maitses väga kahtlaselt. Tajusin, et minu jalaga pole lood kõige paremas korras. Õhtune jalutuskäik oli liig, mis liig. Jahutasin jalga külma vee ja kodust kaasavõetud viinaga.