Selle aasta esimene, kollane, liblikas maandus mu kõrval oleval vihikul ja uudistas minu kirjutisi, pugedes esimese lehekülje ja kaane vahele, mis oli paberihunniku tõttu poolavali. Oli ootamas midagi... või kedagi.
Minu suu ja süda said naeruseks. Hetkega siira ja igatsetud sära omandanud silmad imetlesid lummuses õnne, kui käed haarasid telefoni järele, et jäädvustada Tema ilu.
Paar pilti, ja juba Ta tõusiski lendu. Keerles veel viivu mu ümber, dirigeeris andunud silmi päikesekarva tiibade, nende kerguse ning toredusega, ja suundus sinna, kust Ta oli tulnud. Jälgisin, kui rõõmsalt õhk läbi Tema ja Tema läbi õhu liikus. Ka kauguses nägin okste vahelt oma päikesekollast naerutajat. Mõnda märgatakse. Ka kaugelt.
Istusin selle hetke lummuses veel minuteid ja mõtlesin Ta siirale ilule, vabadusele, rõõmule, mis ta endaga toob, tähendusele...
Siis süvenesin taaskord Dostojevskisse ja tema vastuolulisse natuuri. Ning juba mõni hetk hiljem oli Ta tagasi. Tantsiskles ja uhkeldas oma iluga minu vaateväljas.
Ning ma taipasin, et õnn on liblikas. Näitab oma ilu, laseb sul seda tunda, siis kaob, teeb paar ringi, näitab end teistelegi, ning just siis, kui oled Ta unustanud, tuleb ja tantsib su huuled kaardu.