Kell on täpselt pool kaheksa hommikul. Kuuke tagasi olin sel ajal juba auto tööle käivitanud, aga nüüd hoopis avasin enda valusalt paistes silmad, mille põhjuseks on kas bongi toss või liigne alkohol. Pahurdades tõusen püsti, et sammuda kiirelt vannitoa poole. Sealt avaneb peeglist kohutav vaatepilt: Lohku vajunud silmad, kriimud põskedel ja tuhm nägu pole ühegi modelli välimus. Keeran kraani lahti ja katsun vett, nukid on siiani eilsest sendimängust puru ja verised. Tänu millele hakkavad märjaks saamist kipitama. Järgmine etapp on enda määrdunud maika & ribadeks käitud teksad jalast kakkuda. Kondine keha läheb üha paljastavamaks. Rohkem hakkavad paistma jalad, mis katavad meeletult palju sinikaid. Seejärel ülakeha ja käsivarred, mille värvikirevad tattoveeringud vajavad uut kihti värvi. Rooman vaevaliselt vanni. Süüdates sigaretti tekivad küsimised. Mu ajurakud on piisavalt aineid saanud, et neidele enam normaalseid vastuseid pole võimalik saada. Jumal pöörab vahest kummalisi teid. See kuu on minu jaoks raske olnud. Kui alles töötasin parima fotograafi juures, ei sobi nüüd enam kuhugile. Välimus meenutab ära põlenud jõulupuud. Mul hakkab häbi iseenda pärast.
Upitades enda teksade juurde, võtan viimase suitsu ja läbipaistva pakikese, milles on hetkeks rahu. Neide kahe asjaga käin alati kaasas nagu vaprad ja ilusad. Keeran 500-sajase rulli, mille peal asetseb kurikuulus Jakobson. Tekitan vanniäärele ilusa lumivalge triibu, Tõmban koguse ninna. Maha kukkunud suitsu ja dzäksi korjan ülesse. Süütan ja vaikselt kimun, oodates valge hieroglüüfi mõju. Liiga väheks sai. Purustan uued rattad ära ja ninna tõmban siis. 15 minuti pärast pole mõju siiani tunda. Jätan kõik sinnapaika ja helistan diilerile.

Mäletan veel aegu, kui sai enda sõpradele öeldud lause: „Ma ei taha võõrutusravi, pigem anna juurde. Ei saa iialgi üledoosi.„
Nüüd on ajad, kus mu katkistelt huultelt kõlab lause:„Ma olen tugevas sõltuvuses. Aita mul elada ja öösel uinuda.“


Pettumus sellest, et nii kahetsusväärset tegin. Saaksin praegust – kuid..