Koolis oli tüdrukul mitmeid põhjuseid mures olla. Üks põhilisemaid muresid oli see, et tema sõbranna Linda polnud koolis. Kõik teised õpilased olid juba varakult kohal, et poleks mingit põhjust neile käskkirja anda.
Kolmanda tunni lõpu poole jooksis klassiuksest sisse tumeblondide juustega ning pisarais näoga tüdruk.
„Vabandust, tõesti väga vabandust,“ nuuksus ta. „Ma magasin sisse ja…“
„Ja otsustasid, et veedad veel mõne tunni niisama kodus ka, et ikka võimalikult kaua hiljaks jääda, kas pole nii, noor preili?“ küsis Emily õpetaja Lindalt. „Istu maha, kui tunnid lõppevad, lähed direktori kabinetti.“
Tüdruk läks ikka veel vaikselt pisaraid valades Emily poole, kui õpetaja lisas veel: „Ei, ma arvan, et täna istud sa minu laua juures oleval pingil.“
Emily tundis, kuidas ta nägu vihast punaseks läheb. Seda peita proovides kummardus tüdruk enda tööle lähemale, nii et ronkmustad juuksed ta näo varjasid.
Oli lihtsalt alatu saata Linda sellise pisiasja pärast direktori juurde. Isegi nende „kallis“ geograafiaõpetaja ise oli mõned korrad hiljaks jäänud! Tema ju ei läinud selle pärast direktori juurde.
Emily ei saanud tegelikult Lindat päris usaldusväärse sõbrana võtta. Linda kippus saladusi välja rääkima kõige ebasobivamatel hetkedel. Emily võttis teda lihtsalt kui inimest, kellega võib nalja teha ja niisama suhelda, mitte aga saladusi jagada. Siiski tundis ta Lindale piisavalt kaasa, et olla vihane, kui tollele ülekohut tehakse.

***

Pärast tundide lõppu haaras Linda oma õlakoti ja hakkas Emilyle pilkugi heitmata ära minema. Pisut üllatunult vaatas tüdruk teda mõne hetke ja jooksis siis järele. „Kas ma tulen sinuga direktori juurde kaasa?“
„Ei. Ära üldse räägigi minuga.“
„Oot…“ puterdas Emily. „Miks?“
„Ms sa arvad, miks ma sisse magasin? Eks ikka meie eilse arvutis rääkimise pärast… Tead ka, et me lõpetasime kell kolm öösel?“
Linda astus veelgi kiiremini ning Emily pidi talle järele jõudmiseks sörkima. „Mina ju olin sama kaua üleval nagu sina. Mina jõudsin ju õigel ajal kooli!“ õigustas tütarlaps tahtmatult ennast sõbratari ees. Tundus nii absurdne, et Linda teda süüdistas. Kuid ka see oli üks Linda paljudest pahedest, ta kippus halval ajal kogu süü teiste kaela veeretama.
Linda jäi seisma ja vaatas Emilyle otsa. „No muidugi, eks sinu äratas emme üles.“
„Emme? Esiteks, sa tead, et ma vihkan seda sõna ning pole seda kasutanud juba kaheksa-aastasest peale. Teiseks, sa tead ka seda, et mu vanemad on praegu tööreisil ning nad ei saaks kuidagi end, ma ei tea, siia transporteerida,“ ütles Emily erilise rõhuga viimasel sõnal, „mu magamistuppa tulla ja mind üles äratada.“
„No ma ei tea, ju ta helistas sulle või midagi,“ turtsatas Linda ja hakkas jälle direktori kabineti poole astuma. Emily jäi seda üsnagi kurbliku näoga pealt vaatama, kuni lõpuks otsustas, et on parem koju minna kui proovida Lindale aru pähe panna. Tundus, et see nagunii ei õnnestuks.