Eile, 16ndal mail 2008, tuli Anna Tallinna bussijaamas maha liini nr 333 silti kandvalt heledalt metalse helgiga ratastega elukalt. Täna, hoolimata oma antipaatiast säärase reisivahendi suhtes, peaks ta sama eluka, sama juhi ning niipalju, kui ta silmajärgi hinnates tosinale reisijale silmanurgast pilku visates märkas, siis lausa paari sama reisijaga tagasiteele asuma.
Mootor käivitub. Kõige tagumisele istmele vajunud ja ühe imekihvti noorusliku emme ja tema elavalt jutustava lasteaiaealise võsukese heledate keerdus juuste jutu rütmis sipsimise peale hetkeks naeratanud Anna suleb naudinguga oma virvendavat pilti edastavad silmad.
Avab need, märkab taas seda veidrat hirmutavat kuju ning avastab end toda nahhaalselt passimast, misjärel ta sunniga vabastab oma väsinud pilgu kütkeist hallidesse dressidesse riietatud meesterahva, kes teda kapuutsi varjust äsja kohtlasel, ent arusaamatul ilmel pikalt-laialt seiranud oli. Annal hakkab sees keerama, kui ta sellele kummalise pisaralaadse sünnimärgiga mehele siiski viivukeseks silmi libiseda lubab: äsja naeratanud lõusta praegune olek väljendab ei midagi muud, kui sulaselget ähvardust tüdruk tükkideks rebida.
(„Oh püha vits, mis tegelane! Ei tea, kes talle küll varbale astus... Õnneks saan ma siit kohe minema... kohe... kohe läheb foorituli roheliseks ja õige pea saab nii sellest tüübist, kui ka Kaupost vaid halva maiguga mälestus.“)
Sääraste tundmustega sõrmitseb neiu oma salkus pruune juukseid, ohkab ning lubab mõtetel uitama minna...
... sisin. Lähedal. Anna vaatab ja vaatab, aga ei näe. Silmad on kinni seotud! Oh, sein, ta istub seljaga selle vastas... („Ui, külm, libe, märg... Õuhh, mis asi see minu käe vastas on?!“)
Anna röögatab ning taipab siis oma käed käiku lasta ning silmadelt ahistav teibiriba maha rebida. Ta ulub valust, sest see teip oli ümber tema pea veetud ning oma kunagi kaunitest kiharatest nii paljusid nägi ta nüüd mingi halli kleepiva jupi küljes, mille ta kokkukägardatud pallina kaugele heitis. „Oi raisk, ai, raisk, aaah... Kus see libe mollusk on?“ Ning kirutu võtab positsiooni sisse otse tüdruku vastas, kes tardub, nähes, mida ta õieti kirunud oli. Grandioosse aeglusega kõrgub tema ette lõgismadu ning vaatab oma siunajaga pikalt tõtt. Viimaks avab roomaja suu ning sellest kostub niivõrd lapselikku läilutamist, et ainult kõla järgi otsustades võinuks kuulata vanamammit pojapojale laulmas: „Anna bussis, buss kraavis... Anna bussis, buss kraavis... Anna ...“
„VAIT!!!“ karjatab neiu ning üritab madu jalaga lüüa, ent too siugleb sujuva mänglevusega eemale otsekui paha mõtet peletades. Samal hetkel madu tõesti taandub, näidates välja loobumist ning ...sööstab siis täie hooga, lõuad pärani, otse Annale näkku...
(„Uh! Uni! Uni! See oli uni!“)
Koos silmi hõõruva nooriku ja umbes tosina teise inimesega sõidab buss muretul moel lähemale raudteerööbastele. Nähes, et tõkkepuu on üleval, ei hakka noor juht Rein isegi kiirust maha võtma, sest see uus ületuskoht avati alles kuu aega tagasi ning tekitab ülesõidu ajal reisijaile väga minimaalset raputamist.
Olles niinimetatud trepikohas vaatab Rein vasakule ning sekundite venima hakates aegluubis paremale ning oma silmi mitte uskudes hakkab suunama pilku uuesti... Mõlemalt poolt tulevatele rongidele.

Ka Anna ei usu oma silmi ega kõrvu ega üldse mitte midagi, mida aga mittemillegi kohta ühtäkki vägagi palju olema saab: järsku käib väga aeglane ragin, krigin, kolin, järsem veel on metalli kriipiv ja valusalt kõrvalõikuv heli ning klaasi purunemine – kõik millisekunditega. Ta näeb ja kuuleb üllatusohetega ühes kehasid ta ees paiskumas, mingeid ääretult suuri ümmarguste laternatega seinu aina enam bussi sisse pressimas ning tajub hetkeks end olevat arstide uurivate lampide all. Ent isegi arstide juures tullakse korraga vaid ühelt poolt.

„Nüüd on minu kord“, teab Anna ning hakkab samuti kaasa lendama...

...Mõistus teatab talle tusaselt, et viimane kord ei olnud arsti juures ka nii verine ja inimkehad ei väändunud ta silma all – oli see mingi absurdne teater?! („Miks kõik nii surmvaikne on? Märg, jälle märg, ausõna...“) Teadvus hääbub ja taastub peagi.
Kõrvad kuulevad samaaegselt rusuvat vaikust ja mingit praksumist ning mingeid koletuid kolinaid, mis tunduvad väga omast elemendist väljas olema. Nina hakkab registreerima märja rohu ja suitsu mõrkjat lõhna. Ta liigutab prooviks sõrmi ja tajub nende vahel riide struktuuri. Avanev pilt on trööstitu: Kaks kõrvuti seisvat rongi, igal pool inimkehasid ning nende osi, ta enese mingi ime läbi ühes tükis oleva keha sõrmed hoidmas määrdunud valget jopevarrukat. Kus selle varruka omanik koos ülejäänud riietega on, ta enam seletada ei suuda, sest kõik, mida Anna silm mõistetavalt seletab, on juhuslike ning sürrealistlike osadena sassis ning väändunud. Veri. Rongide pealt hakkab üksikuid šokeerituid, ent kõigest hoolimata uudishimulikke inimesi tulema – töötajad, kes uurivad kahju ulatust ning Anna kuuleb ootamatult röökima pistva lapse häält. Loiult hoovavad peas mõttejupid: („Kogu see lärm käib lausa võimatult ajudele – aitaaab... Tuleb ikka ise sel armutul kisajal suu kinni toppida.“) Kuigi maast tõusmine on vaevaline ning enesetunne rohkem unenäost pärit marionetil, kui inimesel, kergitab Anna end vaevaliselt, kuid meelekindlalt maast lahti. Astub sammud noore tüdruku juurde ning tunneb selles imearmsas lapsenäos ära temaga koos nüüdseks juppideks rebitud bussi tagaotsas istunud juntsu. „Ära nuta, sa oled ju terve.“ kostab marionett väiksekese tarbeks hellakõlaliseks tehtud häälega ning taipab, kui väga ta eksib: tütrekese jalg pole kaugeltki sellise kuju ega vormiga, mida võiks pidada loomulikuks ning nagu ei kannataks ta selletagi piisavalt, jookseb ta peast lahinal verd. Anna katab kiiresti neid lahutava vahemaa ning otsib läbi oma teksajaki taskuid: „Jah, siin see ongi – näed, ma kingin Sulle oma ristiema tikitud taskurätiku, et Sa oleksid nüüd hästi tubli ja hoiaksid sellega vaat’ siit väga kõvasti kinni...“ Valge taskurätik, mida Anna ammu jälestanud oli, ent solidaarsusest ristiema suhtes siiski kaasas kandis, osutus armsaimaks ja nüüd ka vaieldamatult punaseimaks asjaks maamunal.
Nemad kaks olid ainukesed ellujäänud: ülejäänud 14 reisijat koos kogenematu bussijuhiga olid raudussid ilusti omavahel robustseteks suupärasteks paladeks jaotanud.
(„Peavalu hakkab mõistlikkuse piire ületama, tahan natukenegi rahu. Aitab, minema lähen siit sitaaugust.“) Anna ütleb lapsele, et ta paigal istuks, sest kohe tullakse teda aitama ja et ta jalaga saab kõik korda, kuu aja pärast saab ta juba tantsida... ning suudleb tüdrukut teda eesootava kurbuse aimduses otsaette, teeb talle pehme pai ning astub vaikselt aina kogunevasse rahvahulka, et kaduda. Ta lonkab kergelt, kuid ei tee sellest väljagi. Asi see pisike valu kannatada on võrreldes sellega... Aga ei, sellele ta praegu ei mõtle. Edasi viivad jalad võssa, sest keegi nagu oleks tema suunas miskit hüüdnud ning viimane, mida Anna vajas, oli politseist tulev kõne vanematele sisuga: „Teie laps on siin, tulge järgi sellele marakratile.“ Tema saab oma asjadega ise hakkama, nii palju on tal eneseusku ja –väärikust küll...
***
Erik lontsib väsinult oma tühja koju, kus teda ootab vaid ükskõikse olekuga tarantel, kellele on viimane aeg miskit nosida anda. Süümepiinu tundes ämbliku unustamise pärast annab Erik talle maiuspalaks ühe eriliselt rasvase prussaka ning läheb teeb siis paar nutusevõitu katset magada. Kui on nii palju põnevat mõelda ja seedida, kus kurat ta siis magada suudab. „Viis minti proovin, siis on küllalt...“
Voodist viimaks tüdinud mees toetab jalad maha, veab oma pika kere duši alla ning vahib hommikumantlis tahenedes veidike ämbliku tegemisi. Kuna too on otsustanud aga aukartust äratava järjekindlusega paigal olla, lülitab Erik viimaks karvjala vastu huvi kaotanuna teleri käima. „...ja otsingud ellujäänu number kaks järele jätkuvad... Pikem reportaaž sellest traagilisest õnnetusest meie õhtustes uudistes, teie kätt hoiab elu pulsil...“
„Blaa-blaa-blaa, eit, mida sina ka pulsist tead. Va marmorlõust.“ Nupulevajutusega algab kogu lugu teisel kanalil alles otsast peale ning veriste detailideni välja kirjeldatakse hommikul juhtunu erinevaid sõelalolevaid versioone. Kõlab vapra viieaastase tütarlapse haiglavoodis antud kirjeldus noorest naisterahvast, kes talle oma ristitud ema taskuräti andis ning õpetas, mis sellega teha. Kaamera fokusseerib sündmuskohal vaate tuttavlikule sildile, kus kirjas „Rapla 333“.
„Kurat, see tšikk ju sõitis ka... Mm, 323? 363? 373? Ei, raisk, ärge tehke nalja – 333-ga? Assa raks, kus tal on siis ikka õnne...“
Kaamerasse vaatab tõsise ilmega naine ning ta seletab: „Kõigil, kes seda pikas tumedas seelikus ning teksajakis pruunijuukselist 15-18aastast tüdrukut teavad või tunnevad, palume endast...“
Ämblikule viimase lootusrikka pilguga otsa vaadates kostub vaikses köögis sooja kohvitassi õrnusega silitava mehe suust: „Elu läks just huvitavaks, Gargantula, kas sina ei leia?“ Kas talle vaid tundus, või märkas ta elajat laisalt silma pilgutamas?
„Aeg on minna jahile meite moodi...“ jõuab ämblikuni sulguva köögiukse vahelt.

***
Kaupol on tunne, nagu oleks ta haamriga pähe saanud ja et seda toimingut on pühendunult tema peal korratud ühtevalu korda sada. Ta vibalik kogu on ikka veel köögilaua ääres, kuhu ta öösel korraks istus, et oma telefoni igiammustest aegadest sassis olevat juhet lahti harutada. („Mh, midagi veidrat toimus öösel... Aga mis, ei meenu, ju siis polnud väga oluline.“) Automaatselt sirutub ta käsi raadiot tööle klõpsama, ent sealt kostub muusika asemel mingi erutatud toonil jutt, millest vana masina romantilise raginaga pooleks on kuulda katkeid: „Rongi... buss... Rapla ...14 surnut... kaks ellujäänut.“ Kurat, nüüd sa siis jupsid, jah?!“ Ning justkui vandumisest julgust saades sülgab raadio:“ Viieaastane Matilda lastakse mõne päeva pärast koju eeldusel, et tema seisund püsib stabiilne ning ei ole sisemisi vigastusi, aga hoopis keerulisem on ennustada teismeliseeas ... kadunud... „ Kaupo ei kuula enam, talle meenub see ebaoluline pisiasi – ta on Anna täiesti unustanud. „Oi püha perse. Oh, kurat. Ta LÖÖB MU MAHA!“
Kuid kust otsima hakata, Kaupo ei tea. Teda valdab vaid ääretult kummaline ja halb tunne, kui ta kuiva saia külmkapist leitud seisnud piimaga alla loputab. Riiulis on šokolaadi, suur tahvel. Kaupo paneb selle oma dressipluusi kõhupealsesse taskusse, et see võimalusel vabandustega koos Annale üle anda.
Uks paugub ja poiss, kes südamest loodab, et teismeline, kelle kadumisest peale õnnetust uudises räägiti, ei ole see sama, keda tema otsima asub. Lifti ta isegi ei mõtle ootama hakata teades, et joostes saab kiiremini alla. („Tuleb mampsile helistada, kuniks selles jeeli-jeeli pidavas akus veel voolu on, niii tark minust oli seda öösel mitte laadida...“) Ükskõik mida, aga Anna peab elus olema. Ja terve.

***

Tüdruk jõuab teele ning vahib tõtt „Ilvesesilla“ mittemidagiütleva sildiga, peaaegu kuuldes seda vaikivat plekklatakat ühmamas, et võõrastega temal asja ei ole ega saagi olema. Edasi longates tõdeb näljast värisev tüdruk, et vajaks oma taskurätti praegu ning oleks selle üle südamest tänulik, kui selle riidest pinna oma sääre ümber siduda saaks. Julguse kokku võtnuna näeb ta seal laiutamas pirakat lõikehaava - sellist, mis kergesti pisikuid ligi meelitab, pakkudes eneses meeliülendavalt ahvatlevat võimalust Bakterite Assotsiatsiooni aastapiknikku pidada.
Väsimus oma nutumaiguga haarab Annat nii kõrist nöörides, peas vasardades, kui ka liigestes miljonil erilisel viisil valuledes, kuid kõige enam aga uimasusena. („Ees paistab palju rohelist olema... Meenutab Kadriorgu. Paar aastat on küll pikk aeg, et olla kindel, kas see on ikka sama koht, kus ma toona oma klassiga käisin, ent see siin on täitsa sarnast nägu park ju. Kama kaks, mis ta on, nüüd saab sellest minu igavese Une Org.“) Veel meetrit-paar sammuda. Puu seisab tummalt hämaras tuuletuses, värisev ja ohkav kõhetu neidis talle raskelt peale vajumas ning oma tuimusele järele andes istuma räntsatades. („...ja dai boh ma näen seda sitast madu veel kord...“) Ja viimaks halastada otsustanud teadvus tõukabki üleloomulikult palju kannatanud inimahervareme õndsana tunduvale unedemaale. Puu alt kostub tasast nohinat.
***

Erik on hasardis, tüdruku kinninabimine on talle kinnisideeks saanud ning SEEKORD tema ei loobu. „...Kui vaja, tirin bussiuksedki lahti – ta on MINU!“ Ilmsüütud linnud läheduses asuvatel puudel ehmuvad tema kogemata üle huulte lipsanud sõnavalangu peale ning lendavad hädakisa ja tiivaplagina kakofoonia saatel ohutusse kaugusesse. Oma niiskunud dresse rohmakalt kohendades ja oma veekindlat vöökotti taevani kiites mõtleb mees: „Jääks see neetud vihm ometi järgi. Aga ei, vahet pole – ongi imehea lahtise taeva all dušši võtta! Mõnus!“ Ta kõnnib tänaval üksi, seltsiks vaid üksikud autod ning erinevatel traatidel kükitades, soputades ja vaikselt vidistades samuti ühisdušši nautivad eelnenu ammu unustanud linnukesed.
Edasi lõbustavad meest mälupildid ruumist, kus kõik ootusärevalt valmis seatud on. Puudu oli vaid ilus noor kuninganna, kes valdusi trooniks. Segamatult, kusjuures, sest sinna, linnaservas olevasse punkrisse ei leia isegi muidu nii uudishimulikud poisikesed teed. Ka Surm käib tavaliselt sealt laias kaares mööda... Kuni tal just ei tule ühte ulakat tüdrukut endaga kaasa noppima hakata.
„Nii, kuhu lähevad väikesed neiud, kui nad kardavad...?“
***

Kaupo jookseb, jookseb, hing on tal küll vaid niidiga kaelas, ent ikka jääb ta bussist maha. „No ei ole võimalikkk! Fakkk! Jaa, no muidugi tuleb järgmine alles poole tunni pärast. Aarghhh!“ rehmab noor vettinud pusas ja lõhkistes teksades inimene tigedalt, eirates tema suunas näpuga ajude kruvimist imiteerivat vanamutikest, kes noore nolgi ülbe keelenäitamise peale pahaselt meetrit-viis eemale lontsib. Mine tea, ehk on halvad kombed nakkavad?
„Tuleb siis järgmisesse peatusse minna. Ja järgmisse. Anna, ära muretse, ma tean, kust Sind otsida!“
***
Napis ja rahutus unes kostab seekord palju sõbralikuma olemisega ning kohe väga palju soojema ja sametisema kehaga lõgismadu end hellalt Anna kaela ümber kruttides: Kallikene, ära sa üldse muretse – Ka-Ka-Kaupokene leiab su. Iseasi, kas sinu silmad seda ka näevad... Hahhahhaaa... Oih, kas ma hiirmuutaasin sind?“ Ja madu hakkab Annat lohutuseks suudlema.
„Pontu, fuu!“ hüüatab tugeva kõlaga mehehääl vaikselt kaugusest ning midagi väga märga ja väga jahedat tõepoolest ongi tema näos. Külmad, märjad, ilased sentsatsioonid ja siis hoopis midagi sooja ja karedat. „Kurjam, ma poleks seda endast eales uskunud, aga koduaresti ma sind suslikut panen, kui sa kohe inimest rahule ei jäta!“
Anna avab silmad ja näeb ilmatusuurt valget karvamäge enese ees kõrgumas. Hiigelkuts, oma tööga ilmselt rahul olles, tõstab oma mõlemad karukäpad rõõmsasti kohkunud, kuid peagi vastuvaataja lõbususest nakatatuna naerma hakkava tüdruku õlgadele. Paistab, et paar kohta jäi vahele, sest koer otsustab põhjalikult läikimapoleeritud näo veelkord üle lakkuda. Anna lööb käed ümber selle armsusest pakatava karvahunniku ning hüüab puhkivale lähemale tõttavale mehele: „Ta on täitsa okei ju, rahunege ometi!“
Gustav ei ole veel eluilmas näinud Pontut kellegile musi tegemas ning ei usu, et ta üldiselt tõsine ja asjalik loom seda ka uuesti teha plaanib. („Sooh, et mu vasikas on leidnud selles pulstunud juuste ja kortsus märgade riietega õnnetusehunnikus semu ning ei ilmuta kavatsustki minu manitsustes tõetera näha,“) peab mees rahulikumalt oma jooksupannud sõbrale järgi jõudes omaette aru. Leides viimaks sõnad, mida ütelda, lausub ta: „Mis sa, laps, siin teed sellise ilmaga? Kodu pole või?“
„Vabandust, kuid see on siin puu all üpris kange kerega, nagu ma olen, rääkima hakkamiseks liiga pikk lugu... Kuid momendil... võib ütelda, et ei ole jah.“ Tunnistab tüdruk inimese kombel, kel midagi kaotada pole, mannetult lõpetades, käsi koera kasukast välja võtmata.
Gustav, jõudes endamisi otsusele, kehitab aeglaselt õlgu ja ütleb: "Selle juraka, Pontiuse, sõber on ka minu sõber. Kui tahad, võid meie juurde vähekeseks konte soojendama tulla... Siin oma kalli tervise rikkumise asemel. Tänapäeva naised on ikka nii hoolimatud...“
Anna ajab end aeglaselt maast lahti, astub varjatud oige saatel paar sammu lahke võõra suunas, ent ta põrguvalu tegev jalg on nähtavasti teist meelt ning õbluke kogu vajub seda võitlust kaotades ja suurt koera ehmatades põlvili. Mees vakatab ning tõttab hädalisele appi, hiivates tolle ühe käe üle oma turja ning teisel pihast kinni haarates, et too uuesti maha ei pudeneks. „Nii, Pontu, näita meile teed, et me saaksime oma sõbra kosuma viia!“
Paarisrakend hakkab tasahilju sammuma, kuid peatub Anna protesteeriva küsimusega: „Härra, ega te mind politseisse ei saada?“
„Oh, ei viitsi mina nende jauramitega möllata. Muudkui võta üks ja viska teist. Tead, oleksid nad siis minu armsa jalgratta – no kindlasti tead küll neid korralikke vene omi – varga tabada aidanud, oleks vast teine lugu, ent...“
Umbes viiekümnendates aastates mehe silmis on särama löönud sealt ammu kadunute sekka loetud tulukene, mis kõneleb arusaajaile isa kustumatutest tunnetest oma väikese lapsukese vastu...

***

„Persse, kus see plika end peidab? Ega tal ometi mingeid sõbrannasid pole? No eile ei olnud ju. Alati, alati lähevad nad tuttavatesse kohtadesse – oma Viru keskustesse, ja Vanalinnadesse. Tunde kestnud otsimisest juba närviliseks muutunud mees haugatab R-Kioski pahaaimamatult naeratavale müüjannale:
„Marlboro Light! Tuld anna kah!“
„Meil ongi praegu kampaania...“
„Keda kotib, naine?“
„...palun.“ kõlab kohkunud vastus.
„Vaat’ just nii, TÄNAN.“ Ütleb mees rõhutatult ning keerab vahetusraha ootamata häirivale putkale selja.

Kahekümne aasta jooksul esimest korda tõstab ta sigareti huultele, süütab selle pakiga kaasa saadud välgumihkliga, seejuures peaaegu näppe kõrvetades, ning tõmbab peatset rahuldust oodates nii sügava esimese mahvi, et ta hingamise taktis randuvate mõnulainetena kehasse hoovavat tundmust nautides värisema hakkab. „Ohhh, kurat, kui hea... Mis pagana pärast ma üldse maha jätsin? ...Muidugi... meenub, need hüvad filtrita Primad kadusid peaaegu päevapealt ju.“
Mees rahuneb vaikselt seedides ja iga mahvi sihiliku aeglusega sissehingates. Üks suits veel, siis tuleb teha kohvipaus jala puhkamiseks ning üks kõne. Anatolil, kraadel, kellega tal ühe arusaamatu loo tõttu kongisviibimise heldet saatust jagada anti, on temast ja ta eesmärgist ( – neiust, kes nii väga Margarita nägu on, et teda viimase õega sassi ajada võiks – ) ääretult hea meel kuulda.

***
Ka Kaupo on oma telefoniga sinasõpruse taastanud ning rääkinud ainukese inimesega, keda ta sellise mure korral tülitada julgeks. Maria, noor ning hirmuäratavalt andekas IT-spetsialist, kes vaba aja pilgeni igast võimalikust ajastust pärinevate kriminullidega sisustab. Kui on keegi, kelle terane pilk ja vahe mõistus saaksid abiks olla hüva nõuga, siis kes muu, kui tema? Maria õhinaga helisev hääl ütleb Kaupole, et lootust on, kuhjaga kohe. Põhjenduseks asjaolu, et toda ellujäänut oldi ju esmapilgul vigastamata ning kaasinimesele esmaabi andmiseks piisavalt adekvaatses seisundis nähtud.
***