Märkus: olen muutnud, nii mõttetera sõnastust, kui ka enda kommentaari! Kuna esimene postitus siia, siis ta on armsaks muutunud, kuid eks ta vanane uute postituste tulekul.
Siia pole kirja pandud absurdi vaid siiski loogika alusel töötav mõte. Kuid jah eks ta ole emotsionaalne loogika, midagi mis saab muutuda. Mõni asi näiteks ei muutu kunagi või pole siiamaani muutunud.
Lühidalt: On tohutut arutluspinda leitud, selle küsimuse üle kas inimene on loogiline mõtleja? Juba praegune arutelu näitab, et siin ei ole loogikaga midagi pistmist. Inimesed on emotsinaalsed.
Nõustun maximusega vähemalt enmusega, ei jõudnud kõigesse süveneda - usun et nv loen kõik veel korra läbi, sest mõtteid on palju tulnud, mis on ainult positiivne
Võtan kriitika omaks, tänu mõtteterale olen ka ise hakanud mõnda rohkem mõistma. Kuid jah inimene õpib igal juhul, igapäev midagi, kas rohkem või vähem.
Lisaks veel: see on huvitav mõte, et iga sõna on kordumatu, samas on ütlemise viis, mis sisaldab põhimõtteliselt on emotsioon! sõna ise jääb samaks, me ütleme iga sõna emotsiooniga, tundega - kehakeelt ja miimikat kasutades e. viimased kaks on siis meie emotsioonide näitajad! Nüüd ma vist sain isegi rabast välja?
Loodan, et sa vastad midagi, kui jäi arusaamtuks küsi. Ma siin filosofeerin - pole teadjanaine, mul vaid oma arvamused ja loodan, et väljendan end piisavalt selgelt
Ja ikka tuleb arvustusi
Sain aru, ehk küll mitte päris lõpuni, usun et alati jääb tükike arusaamisest puudu, kuid see tükike ei sega kedagi, kui juba suurem hulk jääb arusaamisest puudu, siis see võib segavaks osutuda.
Emotsioonides on rohkem, kui neile jätkub sõnu - ma võtan aega selle üle mõtlemiseks.
Sõnaga emotsioon võib tulla segadust. Mina leian, et sellega tähistatakse siiski iga inimese hetke tunnet, ning jah see on kordumatu, seega tuleb emotsioone juurde meeletus kiiruses ja koguses.
Võiksin selle teksti lõpuks öelda, et ma olen ogar et sellise mõttetera siia panin, sest tegelikult võiks selelst raamatu kirjutada. Samas kui võtta sarnaseid emotsioone ühiseks, et kurbusi pole mustmiljon vaid mõnikümmend: kaasa tundev kurbus, füüsilise valu kurbus, psüühilise valu kurbus, hetke kurbus, suurem, väiksem ja kesmised... siis tuleks jah vähem.
Samas siiski on mul hea meel, et on tulnud palju arvustusi ja tänan SilverAT video eest
Mul nii palju tegemisi, et pole aega olla poogenisgi, rääkimata huvitavate harivate videode otsimisest!
Mm... huvitav; ja nagu näha, siis vastuseks tulnud küllalt palju... kommentaare (emotsioone?).
Esiteks tahtsin mainida üht videot, mis ehk seostub teemaga:
http://www.youtube.com/watch?v=-PFqzYoKkCc
Nimelt Paul Ekman, raamatu "Emotions revealed" autor, on teinud uuringu, et olenemata kultuurist jagavad inimesed omavahel (kui ma ei eksi) kuut põhiemotsiooni, mis on universaalsed.
Aga see pole vist päris see mida autor on mõelnud, sest samuti võib ju ka grammatikas eristada teatud põhitüüpe, mis on juskui universaalsed.
Esiteks tahaks küsida, kas ehk autor mõtles midagi sellist:
"Emotsioonides on rohkem, kui neile jätkub sõnu?" Ja kas see ei tee sama välja? See tähendab: kui mul on mingi emotsioon, sõnadetagi võib sellest aru saada, seda edasi anda, seda enam-vähem mõista, kuid kui hakatakse täpselt kirjeldama, siis vajub kõik justkui laiali... sest sõnu ei jätku.
AGA kas emotsioonide väljendamiseks kunagi üldse sõnu jätkub? Mul on tunne, et sõnadega on sisuliselt võimatu midagi Päris Lõpuni kirjeldada, alati jääb midagi puudu, sest... sõnad ja see mida kirjeldatakse, need on lihtsalt justkui "erineval tasandil".
Kui nõnda, siis võib olla igat "füüsilist asja" rohkem kui sõnu, sest miski pole lõpuni kirjeldatav ja sõnadest jääb alati puudu.
Teiseks: iga emotsioon on mingis mõttes kordumatu, sest väljendab endas ka minevikuemotsioone, mälu... kõike-kõike, mis teeb iga hetke uueks. AGA samuti on ju ka sõnadega!? Iga sõna uues kontekstis ja hetkes on samuti "kordumatu"... või midagi sellist.
(ps: ma loodan, et mu kommentaar liiga segane ei olnud. muidu mõttetera meeldis, pani - nagu näga - kõiksugu mõtteid mõtlema!)
Kui ma olen emotsionaalselt valmis siis kirjutan, mul oli plaanis kirjutada absurdi mõni unenägu, kuid plaan ka haikusid kirjutada.
Kuid öeldu tähendab mulle palju!
Ma ei tea, millest see tuleb, aga sinu teost lugedes tekkis mul tahtmine Jaapanisse kirsipuu alla minna, et õite langemist nautida... Tähelepanek on õige, missest et ma algsõnastust pole näinud.
Kui ehk autorile tüli ei teeks, julgeksin sinult kümme tuhat sõna paluda.
Rahulikult uuesti algusest Üheks arusaamatuse põhjuseks, kas ühe või teise poolt võib olla ka erinev väljendus. Inimene on harjunud end väljendama ühte moodi ja millegipärast saavad osad inimesed ühte moodi aru ja teised teistmoodi ja üks neist on õige arusaam ja teine onvalesti aru saanud, kuid see pole valesti arusaanud inimese süü. hetkel pole ma kindel, kes sai õigesti aru ja kes valesti.
Ma seletan oma mõtte nüüd teiste sõnadega lahti kommentaaris
Ka seda on juhtunud, kuid siiski neid sõnu pole nii palju, sest iga emotsioon on erinev, sõnu peaks olema rohkem kui inimesi ja iga inimese kogemused veel...mida on ka allpool kenasti seletatud
Jah mereliilia, emotsioonid on olemas ka siis kui me ei räägi, isegi siis kui me sõnu peas ei mõtle, vaid näiteks pilte või oleme vabastnud ennast mõtetest.
Samas saab ka ennast emotsioonidest vabastada mõneks ajaks: joogat tehes.
Kuid ma pole öelnud et emotsioonid ja sõnad käivad käsikäes tõin vaid võrdluse ja igal juhul on sõnu vähem kui emotsioone.
Mereliilia sa oled minust veidi valesti aru saanud või siis saan mina sinust valesti aru.
Ma ei öelnud et kui me leiame emotsioonide jaoks sõnad, saab emotsioone ise-endid rohkem vaid emotsioone saab ise-endid rohkem kui inimesi sünnib juurde või inimestel tuleb kogemusi juurde, mis tekitavad neis emotsioone.
kuuvariasfaldil öeldu on huvitav ja õige minu arvates.
KamskiV:Jääb veel vaid väita: mida osavamaks, suutlikumaks ... oma emotsioonide (sõnades) väljendamisel muutud, seda tõenäolisem on, et ka see või teine Mari või Malle või kasvõi Viu suudab endas märgata seda emotsiooni: sest nüüd on tal sõna, mille varju enda sisimast otsida
See võib nii olla, kuid siiski päris sama emotsiooni me ei tunne ükski, kõik on erinevad. Vaid sarnasus võib olla suur ja seepärast me mõistame inimesi, kuid mitte 100%, veidi vähem (ehk 99,99...)
Hetke lõpetuseks, võib olla neti teel oma mõtete avaldamine osutuda veidi või rohkem arusaamatuks, kuid mida rohkem me ennast väljendame seda osavamaks me muutume jah KamskiV
emotsioone on (=saab olema) sel juhul rohkem, kui me oleme nende väljendamiseks "leiutanud" juurde sõnavara... siis kehtib nii esialgne väide, kui ka meie arutelu, minu arvates.
Kokkuvõtteks:
sellest sentensist või püüdlusest tõeteranduse poole on minul tekkinud väike hea hubane mõnus emotsioon sõbraliku mõttevahetuse tervistavast olemusest
Kva-ga nõus, et raske-keeruline punkt on ära kuulamisega.
Samas tuleb selle teemaga mulle meelde keelefilosoofiline arutelu selle kohta, et
keel on mõtlemise vundament.
S.t et mõelda asjust, mille kohta puudub mõtlemise instrumentaariumis sõna - on keeruline.
Näide: eesti keele sõnad lume olekute kohta on olulises arvulises vähemuses võrreldes eskimo-keelsetega. Mis juhtub?
Me EI MÄRKAgi nimetet erisusi. Sest meil puudub sõna.
Ma ei taha mõjuda ultimatiivselt ja olen kindel, et neid piire kompavad inimesed hoolega ja et sellel rindel on nn luuletajad üsnagi eesliinil, aga mõtte uba ei ole ometi tühine...
Jääb veel vaid väita: mida osavamaks, suutlikumaks SIna, Reila, oma emotsioonide (sõnades) väljendamisel muutud, seda tõenäolisem on, et ka see või teine Mari või Malle või kasvõi Viu suudab endas märgata seda emotsiooni: sest nüüd on tal sõna, mille varju enda sisimast otsida
kirjelda, kuidas tahad, aga ikka tõlgendavad inimesed su emotsioone enda mätta otsast (ka ma ise)
me ei lasegi ju inimesel sõnu otsida ja üritada öelda, vaid segame vahele, et jaa, ma tean, mida sa tunned... ai-ai, nii pole ilus või oijaa, ma tunneks samamoodi
no p-sse, kuula ära enne kaagutamahakkamist
ja üldse, ma lülin neid kodukootud psühholooge, kes olenemata sinu jutust raiuvad sulle - ma tean küll, mis sa mõtled, ära vassi... või veel hullem - omaenda äranägemise järgi hakkavad otsustama, mis sulle hea on ja kuidas sind aidata
Nõustun, ainult sõnu on palju vähem, kui emotsioone ja siis emotsioone rohkem kui inimesi maailmas (mida sa ka mainisid, maxwell)
Mõttetera on veidi kergem, kui hakata selle teema üle arutama. Keeruline, kuid huvitav
olen nõus. igal inimesel on erinevad emotsioonid, sõltuvalt sellest millised on olnud elukogemused. kogemused on teiste inimestega analoogsed, ent mitte 100% samad. seetõttu on emotsioone nii palju, kui maailmas on inimesi (praegu ja minevikus ning tulevikus), korrutades iga indiviidi kogetud sündmuste (negatiivsed, positiivsed jne) arvuga. sõnu on kardetavasti veidi vähem.
Sõnu on vähem kui emotsioone! Ja emotsioonide jaoks leides uusi sõnu ei teki nad küll juurde, emotsioonid tekivad juurde uute inimeste sünniga ja siis kui inimesega juhtub midagi uut, erakordset, millega tal tekib uus emotsioon või emotsioonid.
Ning jah kui me õpime emotsioone kirjeldama, saavad teised inimesed meist rohkem aru, õige!
Kuid ma räägin, et sõnu pole nii palju. Ja isegi kirjeldamisest jääb veidi väheseks. Kuid me saame hakkama, piisavalt hea oma emotsioonide kirjeldaja annab piisavalt edasi, mis siis et see pole nii täpne.
Ja kui meie süsteemid kehas töötavad erinevalt, meie välimus on kõigil erinev siis ka emotsioonid. Sama sõnu pole nii palju et kõik saaks erinevaid sõnu kasutada. Suurem osa kasutab vähe sõnu oma sõnavaras kuid need kes kasutavad isegi väga erinevaid sõnu (sünonüüme ja eri tähendusega sõnu) ka neil jääb neid väheks. Kuid samas ma pole mõni -loog, See on rohkem mu arvamus, kui teadmine. Isegi lugedes tarku raamatuid, ei saa milleski kindel olla X)
kõigepealt võiks me sellestki alustuseks hakata aru saama, misasi see emotsioon üldse on... keemiline reaktsioon, organismi reaktsioon, ajuimpulss meelelistele (vms) ärritajatele või krt teab mis ))
Eneseemotsiooni edastamine sõnastuse kaudu?
See on vähemasti katse see teiseni, teisteni tuua
Kirjutaja-sõnastaja esmaülesandeks ongi neid sõnu otsida ja leida
Emotsioon ise ei muutu olematuks, see on olemas, selle kirjeldamiseks leiab sõna, kuid see pole nii täpne ehk mitme sarnase, kuid mitte ühte moodi emotsiooni kirjeldamiseks on üks sõna (+ selle sünonüümid)
Ning ma usun, et alguses oli see mida sõnastada.
Tõdemus on kahtlemata tõsiseltvõetav.
Tõstku käsi, kes pole olnud olukorras, kui tahaks öelda midagi tõeliselt südamest südamesse... ometi vehib kätega, kogeleb, kokutab jms, lõpuks tunnistab heitunult: lihtsalt ei jätku sõnu...
Kas selleks, et midagi enda nahal kogetut öelda, tuleb olla Kroonika kaanepilt ehk mitte, seda ma ei oska kommenteerida
Minu sisekorrakirjas selline alajaotus lihtsalt puudub: liiga tundmatu kuju, et öelda suurt tõde.
Mulle aga meeldib, kui inimesed mõtlevad, veelgi enam, kui nad seda ka öelda püüavad.
Kuidagi liiga absolutiseerivana mõjub, a maitea peale enda eriti siuksi jumalikke inimesi, kes võiks teha niuksi tõelevastavaid objektiivseid üldistusi... mistõttu paningi kahe.
Sest me-tada on ju muidu tore, kui ka nt koos Topofonil ollakse, a tegelt võib ikka olla nii hoopis, et mõni ei emotsioneeri, vaid vastupidi kontrollib täiuslikult oma tundeid või on päris tundetu, a see-eest suurepärase sõnavaraga?
