Tõmbun endasse
peitun enese sisse
sulgen sõnadel suu
varjun mõtete taha
peenralt vaasi toon
kimbu valgeid nartsisse
nad vaid vajavad vett
nemad muud mult ei taha...

...tipin läpakasse ridu, mis kell 6 hommikul järsku mu peas trummeldama on hakanud. Vajutan espressomasina käima, hommikul tundub kohviaparaat nagu nimelt eriti kõva häält tegevat. Võtan kohvitassi kaasa ja sätin ennast elutuppa diivanile kerra. Üritan leida mõtet pähe turgatanud luuleridadele. Vahel on tunne, et kõik tahavad minult midagi. Aga vahel tahaks maailma peale karjuda, et jätke mind rahule, mul on enda hädad ka...

Sulen silmad ja
käed panen kõrvade peale
kõrvus tagumas pulss
hingepeeglisse vaatan
ronib ristiga ämblik
mu nartsisside peale
ta ei hooli, kas minus
elab ingel või saatan

Järgmine salm pressib ennast minust välja. Ingel või saatan? Ilmselt üdini häid ja üdini halbu inimesi esineb ainult mehhiko seepides, päriselus on kõik kuskil seal vahepeal. Aga minul on alati olnud põhimõte, et enda õnne ei pea teiste inimeste arvelt turgutama ja enamikul juhtudest peaks jääma ausaks. Otsute puhul on mind ikka aidanud EMA test ehk ära tee midagi, millest sa oma emale ei julgeks lõpuni rääkida. Aga esimest korda olen ma oma minaga pahuksis. Isegi praegu kui Rainise peale mõtlen hakkab kõhus keerama. Rainisega kohtusime juhuslikult ööklubis. Juba esimesest käepigistusest tutvumisel läksid mul jalad nõrgaks ja kuidas ta veel tantsis! Tead seda tunnet, kus vaatad teist inimest ja isegi ta hingab su meelest nii, et endal jääb hing kinni? Ma oleks tahtnud, et see öö poleks iialgi lõppenud. Aga nagu kõik head asjad saavad otsa, sai otsa ka meie öö. Ainus aeg meie tutvuse jooksul, kus ma ei muretsenud ning kus ingel ja saatan minus ei teadnud veel, et nad peavad minus võimutsemise nimel üksteisega võitlema. Loomulikult vahetasime numbreid, sest tunded olid nii ilmselgelt vastastikused. Hommikul, ärkasin Rainise sõnumi peale "Mis päevaplaanis? Äkki teeks ühise hommikusupi?". "Ärkan vaikselt, mõte seljankast tundub ahvatlev" toksisin vastu, endal süda sees hüppamas. Mõeldud – tehtud, kiire pesu, kerge meik ja supile! Ja siis, nii poole supi peal helises Rainise telefon ja minu suur tunne sai esimese paugu otse lagipähe. Vabanda korra, mul naine helistab, ütles Rainis häälega nagu paluks kelneril leiba juurde tuua. WTF!!!!! karjus ingel mu sees??? Tõuse püsti ja mine ära. Aga äkki pole see nii nagu paistab keelitas saatan mind jääma. 1:0 saatana kasuks, ma jäin, jäin äraootavale seisukohale. Sõime lõpuni, rääkisime maast ja ilmast, muuseas kutsus Rainis mind õhtul uuesti peole, lubasin hiljem otsustada. Helista, siis vaatame, jätsin otsad lahti kuna ingel ja saatan olid teineteise materdamisega nii ametis, et ühest otsust ma endast välja koukida ei suutnud. Õhtuks oli vaene põrguline maasse tambitud ja taevasaadik minus võidutses. Seis 1:1. Rainise peokutse lükkasin tagasi, vabanduseks väsimus eilsest peost ja ülitähtsad toimetused homme, põrguline suutis siiki nii palju mu südant leekides hoida, et "päris" EI öelda ma siiski ei suutnud. Õhku jäi ikka võibolla.

Nartsissid on närtsind
ja ämblik läks ära
taga nutma neid siia
küll keegi ei jää
lasen endasse tagasi
maailma kära
kaitsvast mullist taas
välja sirutan käe

Kell on peaaegu pool seitse avastan viimaseid ridu blogisse kirjutades. Nüüd ruttu mullist välja ja trenni! Hommikune trenn on minusugusele ainus võimalus, sest kunagi ei tea, mis päev toob. Mitu korda nädalas on vaja Tallinna vahet trippida, vahel venib koosolek pikaks, teinekord on vaja sõbrannale kindlasti külla minna või vahel satub mõni ahvatlev kutse mõnele üritusele ette. Viimasest ei saa üks vaba ja vallaline ja 30+ naisterahvas ju ometi keelduda, sest lõppude lõpuks võib su tulevane eluarmastus just selle üritusel kohal olla.

"Neli ja neli, sügavad kükid, selg sirge, põlved küki ajal täisnurga alla" juhendab bodypump´i treener. Hommikul pool kaheksa on ühest küljest hea ja teisalt jälle ärritav nii vormis meest vaadata, selline võiks omal kodus olla käib mõte peast läbi. "Kolm poole peale, jõuate küll!" energiline hõige toob mu mõtest välja. Kuidas 4,5 minutit ometi nii pikk on leian ennast juba aktuaalsemal teemal arutlemas, ise samal ajal kang õlal ikka kükke vihtumas. Õnneks muusika on lahe ja aitab unustada, et higi tilgub juba mööda küünarnukke alla. Aga mida lugu ja lihasgrupp edasi seda mõnusamaks trenn läheb, ju siis on organism ka lõpuks üles ärganud. Venituste ajal on juba kahjugi, et see tunnike jälle läbi sai. Kangid-pingid kokku ja pessu. In my dreams! Pesu peab ootama, sest esimese asjana riietusruumi jõudes kuulen oma Samsungit meeleheitlikult kapis helisemas. Müügisekretär teatab, et pooled kaubad, mis peaks kohe-kohe kliendi poole sõitma hakkama on veel puudu. Kuivatan trennirätikuga nägu ja hakkan kõne, kõne järel asju korda ajama. Kõigepealt autojuhile - enne ära välja sõida kui ma sulle helistan, siis hankijale - pole mõtet hingeõhku raisata küsimusele, miks eile kaupu ei toodud vaid lähen kohe asja kallale - mul sõidab auto praegu teie lao poole, pange kaup kokku! Uuesti autojuhile - mine hankija lattu ja too ise puuduv kaup ära. Uhh, nüüd pessu... või siis mitte nii ruttu, Samsung teatab jälle, et kuskil on kellelgi midagi vaja. Seekord on helistajaks hankija, keda terve eelmise päeva olin üritanud tabada, hea ajastus igatahes. Nii, sellega korras, tsekin mobiili aku olukorda aga see näitab rahuldavad 3 pulka ehk päeva jagu julgelt veel. Telefon on mul aus, ilma mingite tilu-liludeta aga see eest rääkida saab ja pikalt kohe. Eelmine telefon oli mul moodne, luges samme, reageeris mängides käe liikumisele, koostas treenigplaane, mängis kõik võimalikku muusikat, tegi odava seebika tasemel fotosid ja videoid aga üks väike viga oli, minu tööpäeva juures, kus telefoni tuleb teadlikult vahetada vasaku kõrva juurest parema juurde, et ajapikku väga Partsiks ei muutuks, pidas aku vastu max kella üheni! Kohutavalt ärritav, seega järgmiseks ostsin endale telefoni, millega saab RÄÄKIDA.

Lõpuks ometi saan nii kaugele, et olen valmis kontorisse sõitma. Kell näitab 9.20. Tööpäev algab kell 9 aga noh, eks ole juba tööd ka tehtud vaigaistan oma kohusetunnet, kui kontori ees vaba parkimiskohta otsin. Läpakas kaenlasse ja tööle! Arvuti lahti. Kohe kui internet jõuab ennast lahti kerida, vupsab lahti ka MSNi aken "Tere hommikust kallikene!" ütleb see. Rainis! Südamest jookseb soe jutt läbi, võitle sellega kuidas tahad. "Hommikust" toksin vastu ja enne kui isegi aru saan, pistab kuradike mu sees sinna lõppu kelmika silma pilgutava smaili. Mõned igapäevased viisakuse avaldused ning kuidas-läheb-küsimused ja lepime kokku, et hakkame asjalikult tööle. Niikaua kui meiliserver 62 kahte kirja alla laeb lähen lasen omale tassi kohvi ja lähen õue esimest sigaretti kimuma. Kõige peenemad, kõige lühemad ja kõige lahjemad küll aga päris loobuda pole raatsinud neist ikka. Paljud hurjutavad, et ise teed kõvasti trenni ja siis suitsetad. Neid pareerin tavaliselt vastu küsimusega, et kas siis oleks parem kui ainult suitsetaksin? Ja üleüldse ega ma pole mingi sportlane, kes suitsetab, ma olen suitsetaja, kes teeb sporti!

Tööpäev möödub valguskiirusel nagu ikka, isegi lõunale ei taipa minna. Arvuti taga hävitan õunu ja beebiporgandeid, mida me raamatupidajaga kahasse armastame kaasa tassida. Üritame ju saledat joont hoida! Vahepeal on Rainis MSNi teel saanud minult peaaegu lubaduse temaga reede õhtul trehvata, sest "juhuslikult" satub ta siis Tartusse. Mina ei oska öelda ei, ümisen omaette tuntud laulukest ühest lapsena nähtud etendusest. No aga ei oska ja süda see ka ei võta tuure maha. Kardan, mis juhtub kui uuesti kohtume, kumb võidab, kas isetu või isekas mina?

Reede õhtu läheneb, vahepeal oleme vahetanud Rainisega SMSse ja lobanud MSNis. Vastik on kui ei saa suvalisel ajal inimesele helistada või kirjutada!!!! Tunne on nagu vargal, kes hiilib ja teise vara himustab. Aga siiski on oreool minu pea ümber loppis ja inglike puhkama läinud ning otsustan Rainisega siiski kohtuda. 2:1 saatan võidutseb! Sõidame linnast välja järve äärde, kahjuks on päike juba loojunud ja loojanguilu jääb nägemata aga ega me poleks seda ilmselt näinud nagunii, näeme vaid teineteist. Roosid ja vahuvein, Rainis on spetsiaalselt ka päris klaasist pokaalid ostnud. Saate ju aru kui õige idee see on kui tahate ühe naisterahva südant võita (õnneks ta ei tea, et ta võitis selle juba esimesel silmapilgul). Aeg justkui seisaks, oleme meie, pimedus ja kuskil kord lähedal, kord kaugel kostvad sädistavad linnud. Ma ei suuda Rainist ette kujutada, kellegi teise abikaasana, see pilt ei mahu mulle hetkel lihtsalt pähe sest ta on nii MINU just siin ja praegu. Arutleme kõige üle, alates globaalsetest asjadest kuni üksteise töömuredeni välja. Veel üks asi, mis mind tema juures paelub ongi see, et temaga saab kõigest rääkida ja isegi veel parem on, et temaga saab koos vaikida ja lihtsalt olla, ilma, et tekiks nö piinlikku vaikust või kohmetust, mida ilmtingimata lõhkuma peab. Ingel vaikib minus endiselt ja tegelikult me ei tee ka midagi väga taunitavat, lihtsalt istume üksteise embuses ja rüüpame shampanjat. Siiani on olukord vähemalt JOKK. Päikseloojangut me ei näinud aga tõusu juba näeme. Viimane aeg tagasi linna sõita, reaalsus sajab järsku sisse. Linna sõidame peaaegu vaikides, mis sa ikka ütled kui kõik on niigi ilmselge? Või siis just nii segane, et sõnadega ei päästa siin enam midagi. Pikk suudlus ja kallistus, millest ei tahaks kuidagi lahti lasta ja läinud ta ongi, nagu unenägu, mis ununeb kohe kui ärkad. Tõusen treppi mööda teisele korrusele ja avan korteri ukse, olen enesekindel, just nüüd ja siin see siiski lõppeb! 2:2 Viik!

Kell on 6 hommikul, und ei ole. Lähen panen espressomasina tööle, vaiksele hommikule omaselt pläriseb see nagu nimme. Justkui osutades minu hilisele (varasele?) koju jõudmisele. Tõstan läpaka kaane lahti ja login sisse oma blogisse. Ma pean need tunded kuskile panema ja blogi on selle jaoks parim koht. Alustan sõna-sõna haaval trükkimist:

Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun

Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas
endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas
nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob
vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob...

Lõpetan kohvi ja lähen magama. Hinges on magus valu, mis tuletab meelde, et kõik on alles ees... Küll tuleb ka see päris minu unistuste prints, kellega oma elupäevade lõpuni valge aiaga majas elada.

Kell on 12, ärkan telefoni vibreerimise peale. Telefonist vaatab vastu sõnum. Rainis: "Igatsen!". Ma ei vasta, lähen panen espressomasina tööle, kell 12 päeval oskab ta muide täitsa vaikselt tegutseda! Joon kohvi ära ja lähen trenni... „kaks ja kaks jõutõmme“ hõiskab treener samal ajal kui mina higistan endast keelatud tundeid välja...

3:2 ingel on oma töö teinud!

Kuni sul on oma ingel, kes sinu järele valvab on elu ikka saatanlikult ilus, tõden ma kangile raskust lisades... ;)