Belletristika, mille olemuslike joonte hulka kuulub ainese ammutamine kas otsesemalt või kaudsemalt igapäevaelust ning meid ümbritsevast maailmast, on alati kajastanud ka eluga paratamatult kaasaskäivat vastandnähtust: surma. Argielus inimese jaoks võib-olla hoomamatuks ning müstiliseks jääv temaatika saab kirjasõnas käsitletuna aga uue dimensiooni, mis muudab selle seletatavamaks, kergemaks mõista.

Kuna looduse seaduspärasused ning eluring on oma olemuselt ühesugused igas geograafilises ning ajalises punktis, leiab see kajastamist iga perioodi ning kultuuriruumi kirjanduses ja ka kunstis üldisemalt. Erandiks ei ole ka eesti kirjandus, millest on selles essees vaatluse all 19. sajandi ning 20. sajandi alguse sõnalooming. Surmatemaatika kästilemine võib küll varieeruda antud hetkel domineerivatest religioossetest seisukohtadest, sotsiaalsetest probleemidest või võimusuhetest lähtuvalt, kuid päris mööda ei vaata sellest peaaegu ükski autor. Elu, nagu ka kõige sellega kaasneva kirjeldamiseks, on vaja kajastada ka midagi vastanduvat.

Väga varases kirjanduses (näiteks keskaegsetes kroonikates), mida võib-olla küll ei saa eesti omaks nimetada, kuid mis käsitleb kindlasti ka eesti lugu, on surm ning inimeste teispoolsusesse saatmine seotud ennekõike sõjaliste käikude ja vallutustega, millega kaasnes üldjuhul võimusuhte muutumine. Ei surmajärgne hauatagune maailm ega ka surmakontseptsioon iseeneses ei olnud huviobjektiks ega väärinud ülestähendust või analüüsi. Tähtsam oli pigem see, kes tappis ning kes suri, ning veelgi enam see, mida see sündmus endaga pikas perspektiivis mingile inimhulgale või maaalale kaasa tõi.

19. sajandil Carl Robert Jakobsoni poolt peetud kolmes isamaalises kõnes tsiteeritakse palju Läti Henriku kroonikat, mis ühendab endas nii kirjanduslikku kui ka ajaloolist allikat. Nendes ridades väljendubki eestlaste vahvus ning vägevus ennekõike selle kaudu, kui edukad on olnud nende sõjakäigud ning võidud teiste inimeste ja seeläbi tervete rahvuste üle. Selles kontekstis on ühe inimese langemine vastasleeri jaoks hoopis edasimineku, uue alguse ning edu sümbol:

     "Aga nagu nimetud vana raamat ütleb: „Seal tulid Eestlased alla lõpmata väega ja nüüd hakkas neil sõda; seal läks nende maa-vägi nii kangeks, et Rootslased enam vasta ei jõudnud panna; seal langes kuningas Ingvar, aga tema rahvas põgenes. 1188 purjutasid Eestlased Rootsimaale Mälaari järv[ele], kes sel aeal Daani kuninga valitsuse al seisis, lõivad seal ülema piiskoppi Johanni Upsaalast 1sel Juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära."

Samasse aega jääb ka eestlaste ajaloost üht murdelist seika – Jüriöö ülestõusu – kirjeldav Eduard Bornhöhe „Tasuja“, milles on surm samuti eepiline ning tugevalt ideoloogiline. Aeg, mil rahvusliku minapildi kujunemist mõjutas peamiselt suhestumine oma päritoluga ning valitseja-alluva suhe, lõi ka (kirjandusliku) maastiku, mille taustal muutus märterlik surm patriotismi ja mässumeelsuse märgiks. Langemine ei teeni siinkohal haletsuse äratamise eesmärki, vaid seab lugejale romantilise eeskuju, mis õhutab vabaduseihalusele ning väärtustab eneseohverdust oma aadete ja kodu nimel.

Isamaalistest kõnedest kolmandas peatub Jakobson pikemalt ka nõiausul ning protsessidel, mis käsitlevad samuti antud temaatikat, seda aga juba uuest vaatenurgast. Siin on süüdistatava üksikisiku surmast saanud karistus talle enesele ning kaitsemehhanism, aga ka kollektiivse hirmu ja viha väljendus ülejäänud ühiskonna jaoks. Sellegipoolest tuleb siinkohal juba mängu ka tapmisega kaasnev hingelis-moraalne aspekt, kuna kõneleja ei salga, et paljud nendest hukkamistest olid ülekohtused. Surmatemaatika ning ka tapmise põhjuste avamises leiab järjest kindlamini oma koha ka religioosne taust, mis seletab surmale järgnevat teispoolsust, annab peaasjalikult aga aluse hinnanguliste seisukohtade kujunemiseks:

     "Meie nääme, et siin inimesi ärapõletati, kelle juures sugugi nõidumist ei oleks võinud arvada; külap suurema hulga süü ka muud ei olnud, kui et naad liig avalikult lutheruse usu poole hoidsid. "

Umbes samasse ajajärku Jakobsoni isamaaliste kõnedega, mis kroonikatele toetudes siinse rahva minevikku kirjeldavad, jääb ka teise kirjanduslik-ajaloolise teksti ilmumine eesti kultuuriruumi: sünnib eestlaste rahvuseepos. Olles enesestmõistetavalt tugevalt müütiline, on nendes tekstideski suur tähtsus teispoolsusel ning surmatemaatikal. Maisest ilmast lahkumine on „Kalevipojas“ sündmuste aluseks ja ajendiks: rahvuskangelasele langeb tähelepanu sellest hetkest alates, kui sureb tema isa vana Kalev. Metafoorses võtmes võib tollase rahvusluse ja ka tänase Eesti üheks keskmeks pidada surmaga seotud paika: on ju pealinn tekkinud müütilise tegelase viimse puhkepaiga ümber ning riigi juhtimine toimub samas geograafilises punktis tänaseni.

Suhtumine surma enesesse pole „Kalevipojas“ aga väga ühene. Eeposes esinevad erinevad surmaga seotud motiivid ei kajasta ainult Kreutzwaldi vaatenurka sellele nähtusele, vaid ainese rahvaluulelise alge tõttu näitab teos tervet kultuuriruumi valdavat mentaliteeti. Vanadussurma kõrval esineb näiteks enesetappu, mille puhul on see väljapääs ning oma rüvetatud au päästmine, aga ka mõtlematut mõrvamist, mis on korraga ülekohtuselt osaks langenud õnnetus kui ka alkoholismist tekkinud probleem. Loo lükkab käima aga auväärne ning sügavast leinast saadetud lahkumine siinsest ilmast. Samas leidub ka sõjakirjeldustega sarnaseid motiive, näiteks Kalevipoja võitluses sortsidega. Varasemates näidetes esinenud surma kui fakti konstateerimine asendub eeposes emotsionaalsema kirjeldusega, kus lugeja/kuulaja tunneb kaasa surmaeelsetele piinadele ning ka lahkunu lähedaste leinale. Müütidele omane pedagoogiline funktsioon on tihti kantud surma karistavast või vastupidi, päästvast tähendusest. „Kalevipoeg“ nagu terve müütiline süsteemgi manab esile pildi paigust, kuhu hing (või ka keha) pärast surma satub: näiteks tegevuse kandmine põrgusse kui reaalsesse ja käegakatsutavasse kohta muudab surmakontseptsiooni ja teispoolsuse vähem abstraktseks ja inimesele seega kergemini mõistetavaks.

Surmakontseptsiooni tõlgendamine võib olla erinev või koguni vastandlik ka ühe kindla autori loomingu piires. Näiteks Juhan Liivi proosaloomingus on selgesti eristatavad mitmesugused suhestumised elu paratamatusse kaasnähtusesse, seda näiteks juba rõhuasetuste ja osakaalu kaudu terviktekstis. Kui näiteks loos „Igapäine lugu“ kirjeldab Liiv tegelaste surma rahulikus, mainivas stiilis ega omista sellele ülemäära suurt tähtsust süžeepööretes, vaid peab seda lausa igavalt tavaliseks, siis loos „Peipsi pääl“ on kardetav peatselt saabuv surm kogu loo kese ja kirjandusliku pinge kandja: oma lähedalolekuga muudab see inimese olemust ja filosoofiat äärmuslikult, ning selles loos on surm hirmuäratav ja kõike muud kui lihtsalt paratamatu sündmus. Surm kui inimeste (seisukohtade) kardinaalne muutja kajastub ka „Kuulsas mehes“, kus lahkumine pole traagiline sündmus iseeneses, vaid selle tegelik tähendus ilmneb maisesse ilma mahajääjate ja nende muutumise kaudu.

Seevastu jutustuses „Vari“, mille puhul juba ka pikkus võimaldab siitmailt lahkumisse süüvida veidi mitmetasandilisemalt, omistab autor lahkumisele loo arenemise seisukohalt väga suure, peaaegu kandva rolli, ja kirjeldab surma ning sellega seonduvalt varjamatult emotsionaalselt, kutsudes lugejas esile empaatiat:

     "Sõnad ja hääl on nii lõikavat valu täis, mis kummardaja suust tulevad, kes ristis kätel isa risti peal nutab. „Isa, anna andeks, ma ei või enam elada. Ma ei või sellele elu anda, kelle kuju igavesti mind piinama saaks.“

Nii selles jutustuses kui ka Liivi „Nõia tütres“ on surmaminek väljapääs ummikussejooksnud elust ning peamiselt häbistatusest, kuigi „Nõia tütres“ jääb suitsiid vaid ideetasandile ning süžeepöördeks ei ole vaja peategelase enda surma, sest sama efekti tekitab juba ka kõrvaltegelase sarnane saatus, mistõttu saab olukord laheneda siiski positiivselt. Paralleeli saab tõmmata mõnevõrra hilisema kirjanduskarakteri tunduvalt traagilisema saatusega – Kitzbergi „Libahundi“ Tiinaga, kelle eneseuhkusele langes samuti kaaslaste umbusk ja pilge, mis sundis teda, mitte küll maisest ilmast, kuid kodust lahkuma. Surm saabub talle siiski ning veel ka ülekohtuselt. Narratiiv tervikuna rõhub hinnanguliste seisukohade tekkimisele, mis aga traagilise lõpplahenduse abil ümber pööratakse. Sisse põimub uue motiivina ka saatuse iroonia, elu ja surma võimalik ettemääratus: „Libahundis“ saab armastusest, tegelaste minapildist, päritolust ja ka surmast midagi staatilist, mille eest ei ole inimese võimuses põgeneda.

20. sajandi algusesse jõudes, näiteks Eduard Vilde ja Friedebert Tuglase loomingut aluseks võttes, muutub surmakontseptsioon ja selle kui sündmuse kujutamine juba mitmekülgsemaks mitte ainult tõlgenduse, vaid ka meeleolu osas. Kriitilise realismi esindaja Eduard Vilde romaanis „Mäeküla piimamees“ ei ole surmajärgsus või teispoolsus kaugeltki keskne või narratiivi seisukohalt oluline teema, kuid teose lõpus on Tõnu Prillupi õnnetu surm just kui pilge inimese tühisuse suunas: olenemata elus saavutatust, seisusest või päritolust on surma ees kõik võrdsed. Nii labane ja juhuslikuna mõjuv surm, nagu seda on talvel purjus peaga õues surnukskülmumine, sai peategelasele osaks hoolimata auväärsest piimamehe ametist ja seisusest. Autor on oma tegelaste suhtes mõneti armutu, karistades Prillupit elu materiaalse poole ületähtsustamise ja auahnuse eest väärikuseta surmaga. Samaaegselt on talumehe lahkumine aga ka positiivne pööre tegevustikus: sellest saab päästerõngas tema naisele, kes saab mehe käsu alt vabanedes lõpuks ometi alustada iseseisvat ja -teadvat elu.

Sarnane motiiv – soov ja pidev püüe ükskõik, millise hinnaga elus midagi suurt korda saata – esineb Vilde näidenditeski, näiteks „Pisuhännas“ ja „Tabamata imes“. Surmatemaatikat autor nendes näidendites ei käsitle, kuid alltekstist on ometi tajutav tegelaste aukartus ning mure siitmailt lahkumise ees, peaasjalikult oma nime kinnistamise pärast ajalukku.

Hoopis märgatavamalt on surmatemaatika erinevad käsitlused juurdunud Friedebert Tuglase loomingus, eriti novellistkas, mis on kantud sümbolistlikust esteetikast. Tema lühiproosas ei ole surm tavaline või paratamatu nähtus, vaid alati mingil moel eripärane või fantastilinegi. Tegelaste surm või kokkupuude teispoolsusega on peaaegu alati ebaloomulik ja kohutav. Nagu terviktekstidki on allegoorilised, võib surm olla kirjeldatud otseselt või olla millegi sümboolne tähendus. Läbivaks jooneks on Tuglase loomingus pessimistlik suhtumine inimesesse, mis loobki surmatemaatika niivõrd läbivaks kujunemiseks vastava pinnase.

Novell „Vabadus ja surm“ on oma sisult fantastiline ja müüdi (või üldisemalt rahvaluule) sugemetega, mis avalduvad näiteks peategelase pöördumises kuradi poole. Ka surmajärgsuse küsimus leiab selles novellis kajastamist, samuti inimese enseotsingud ning võimetus oma kohta leida – isegi kui probleemiks on paik teispoolsuses. Selles novellis pole surm mitte inimese teekonna lõpp-punkt, vaid vastupidi – mingi ajatu asumise algus, mistõttu omistab peategelane kohavalikule niivõrd suurt tähtsust. Pingeallikaks on aga teispoolsuse määramatus ja surma sõltumatus inimese enese tahtest, mis ajendab peategelast abi otsima äärmuslikest allikatest.

Seevastu novellis „Maailma lõpus“ ei ole surm mitte teekonna algus, vaid õnnetu lõpplahendus tormilisele armastusloole, kuid samas väljapääs ebatervele olukorrale ja ebavõrdsele suhtele. Novellis „Inimesesööjad“ on tähelepanu all aga juba enne tegevuse algust aset leidnud surmanähtus – enesetapp, mille avastamine laste poolt on oluliseks süžeepöördeks või koguni edasise tegevuse tingimuseks. Surm on siinkohal ebatavalisuses šokeeriv ja hirmutav. Sünge alltekst seisneb algselt surmaga seotud mängu pöördumises jõhkraks reaalsuseks. Tuglasele omane piltlik ja värviküllane kirjeldusstiil manab nii surnukeha kui ka kogu situatsiooni lugeja vaimusilmas eredalt esile. Hierarhiat, mille kõrgemail astmel seisab inimese üle alati surm, kirjeldab novell „Taevased ratsanikud“, kus tapmine ja suremine on tugevamas sõltuvussuhtes kui teistes novellides. Surm on selles loos range järjepidevusega inimesi (ja muid elusolendeid) mööda kulgev armutu paratamatus, mille eest ei ole kaitstud mitte keegi. Samuti on surm siinkohal õiglust teostav süsteem, mis näitab tehtu järjepidevat tagasijõudmist algallikani.

„Inimese vari“ on minu meelest on aga kõige süngem Tuglase novell, sest selles on surmatemaatika sisse põimitud väga mitmel tasandil. Esimese maailmasõja laastavat mõju kirjeldab see novell nii sõjasolijatele kui ka neid kojuootavatele perekondadele. Teadmatus ja pidev mure saavad siinkohal inimest vaikselt ja märkamatult (vaimse) haua poole lükkavaks mõrvariks, samal ajal kui sõda ise terveid mehi mürgitab või pooleks rebib. Poega sõjast koju ootava ema kõiki eluvaldkondi haarav ja peagi ka kainet mõistust halvav pidev mure on ühendatud inimeste kannatustega sõjas:

     "Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta poole rutata, kuid ta jalad ei pääsenud paigast, ta rabeles ja viskles, kuni karjatades ärkas.

     See oli kui põletav janu. Ta mõtles sellele ööd-päeva, see piiras teda, see oli ta ümber ja tas eneses. Tal polnud enam muud mõtet kui poeg, ta liikus ümber veel kui haige ja teda ei huvitanud enam miski muu."

Teade poja surmast oleks siinkohal saanud Maretile elupäästvaks teateks, sest oma lootuses ja nõtruses kaotas ta üha rohkem kontakti reaalse maailmaga, mis tegi võimalikuks saatusliku eksituse. Pojaks peetava vigase sõjamehe kannatused maalivad ereda pildi sõjakoledustest ja inimestele osaks saanud sandistavatele piinadele, millest veel vabastada suudab vaid surm. Pessimistlik ja õõvastav lõpplahendus on kantud ühelt poolt saatuse irooniast, jõhkrast inimloomusest ja kõige tühiseks muutumisest. Jõud ja motivatsioon surma vastu nii vaimselt kui füüsiliseltvõidelda on terve novelli jooksul järjest raugenud ja autor laseb lõpuks kõikidel tegelastel elule käega lüüa – surm võidab elava keha, elutahte ja -mõtte. Seda kirjeldab sõjast õnnekombel eluga koju naasenud, kuid vaimsel tasandil siiski surnud sõduri mõtteavaldus:

     „Vahel näen ma surnuid, ääretud karjad. Nad ei liigu enam, nad ei mõtle enam, nad ei kannata enam. Kõik on vait, kõik on pime, kõigel on lõpp. Ja ma ei tea siis, milleks olen mina liikunud, võidelnud, kannatanud.“

Kuna eesti rahvuse ja maa loos on läbi aja olnud palju võõrvõimude vahetumist, orjust, sõdades ja epideemiates langemist, kajastub see täieõigusliku pärisosana ka selle maa loomemaailmas. Mõistagi on nende motiivide kajastumine intensiivsem sellise aja kirjanduses, kuhu jääb eesti kultuuri väärtustamise algus, omariikluse teke ja rahvusidentiteedi väljakujunemine. Kõiki neid raskusi on paratamatult alati saatnud surm, nii kangelassurm oma kodumaa vabaduse ja au eest kui loomulik surm, pärast mida aga teenekad nimed surematult ja võidukalt ajaloos edasi elavad.

Selle temaatika tähtsus ei varieeru läbi ajaloo, kuna on inimloomusele alati huvipakkuv ja lahendust ihalev probleem olnud. Pigem varieeruvad rõhuasetused ja vaatenurgad selle teema lahtimõtestamisel – kas läbi iroonilise huumoriprisma, süngete sõjakoleduste kaudu või raporteerivas stiilis paratamatu sündmuse kirjeldamisena. Seni, kuni elusid siia ilma sünnib, neid ka sureb, ning looduse tasakaalu säilimine on ajatu teema inimeseks olemise seisukohalt, mistõttu leiab elu ja surma küsimust ning lõputuid vastuseid iga aja ja paiga kunstis.