See lugu algab kui üks kahekümneaastane poiss Tšehhimaal, Brno linnas, Hotell Palazky viimasel korrusel hambaid pesi. Palacky hotell on kena hallidest betoonplokkidest umbes kaheteistkümnekordne hoone mis ehitati õndsa sotsialismi viljastavates tingimustes. Taolisi majakolakaid asub Kolejni umbtänava lõpus veel kolm tükki ja need on koduks Brno Tehnikaülikooli tudengitele. Mainitud asjaolu arvestades on kultuurilooliselt tegemist kindlasti ühe väga legendaarse paigaga, vähemalt insenerikultuuri jaoks. Niisamuti ka minu jaoks, sest too poiss kes rampväsinuna oma numbritoas hambaid pesi olin mina. Päris lõpuni ma selle tegevusega ei jõudnud kuna äkitselt lõi keegi hirmsa pauguga ukse lahti. Pillasin ehmatusest hambaharja kraanikaussi ja nägin, valge nire suunurgast alla jooksmas, kuidas üks karvane elajas mu tuppa sisse marssis. Tal olid süsimustad lokkis juuksed ja võimas habe, seljas kandis ta tumesinist teksatagi ning jalas musti teksaseid ja nahast sõjaväesaapaid. Sissetungija seisatas hetkeks ja otsis uksepiidast tuge. Ta raputas pead, nagu püüaks silme ees pilti selgemaks saada, vaatas hetkeks toas ringi ja marssis seejärel otsejoones minu voodi ette, lohistades enda järel tumerohelist seljakotti. Saapaid jalast võtmata viskas ta end mu voodi peale pikali, haaras padja kaissu ja jäi nohinal magama. Seisin käed rusikas vannitoa uksel ega saanud suurest ehmatusest sõnagi suust. Mind haaras paanika, aju ei suutnud otsustada mida edasi teha. Viimaks tundsin kuidas meeletu raev sabakondi otsast mööda selga ülespoole valgus. Kõik lihased tõmbusid pingule, süda puperdas ja silmad läksid punni. Surusin käed veel kõvemini rusikasse, kiristasin hambaid ja väristasin õlgu. Kui raev ja viha olid terve mu keha vallutanud avasin suu ja surusin õhu kopsudest kurku, et täiest kõrist röökima pista. Kuid ma oli niivõrd erutunud, et välja tuli ainult hädine kahin. See viis mind veel rohkem endast välja, tormasin pikkade sammudega voodi ette ja hakkasin kõigest jõust sissetungijat raputama. Ehki olin tol õhtul ka ise mõned õlled teinud, tundsin ninasõõrmetes imalat alkoholilehka. Karvakerale ei avaldanud raputamine mitte mingisugust mõju ja see ajas mind veelgi enam närvi. Viimase abinõuna tõstin parema käe rusika kõrgele pea kohale ja virutasin talle paraja obaduse ribide vahele. Tüüp kiunatas valusalt ning soigus:

„Halara man, I’m your roommaa...“

Rohkem ei öelnud ta midagi, sest järgmine löök tabas laubapiirkonda. Noormehe keha lõtvus äkitselt, mokk vajus töllakile ja parema kulmu juurest hakkas punetama. Äkitselt asendus kogu mu viha hirmu ja kohkumusega. Kargasin instinktiivselt sammu tagasi ning vahtisin ehmunult oma kätetööd. Seejärel panin oma kõrva ta nina juurde ja veendusin kergendustundega, et ta vähemalt hingas veel. Tema viimane sõna ei andnud mulle rahu, mida ta öelda tahtis? Hotellitoa uks oli seniajani lahti. Jooksin esikusse ja sulgesin selle, et mitte liialt tähelepanu äratada. Seda tehes märkasin koridori põrandal vedelemas punase Brno vapiga kilekotti. Täpselt samasugust nagu olin paar tundi varem käepigistuse saatel endale saanud. Korraga jõudsin arusaamisele, et olin just oma uue toakaaslase nokauteerinud.