1. peatükk


Vibratsioon, vibratsioon,...kolks. Telefon kukkus laualt maha. Võiks arvata, et isegi telefon üritab enesetappu, kui Sarah helistab. Kuid kahe aasta vanune Jaapani toodang ei kavatsenudki oma taustavalgust looja lasta ning põrises põrandal edasi. Vanaema poolt heegeldatud pehme vaip summutas helinat, kuid telefoni vibratsioonist juhitud teekond jätkus. Ta liugles tasakesi lauajala poole, muutis suunda ning hakkas vaibaääre poole liikuma. Kristi ruttas kiirendatult mäludes vastu võtma ning jõudis telefoni päästa hetk enne laua alla kadumist. Ta vastas kõnele: "Tule juba rutem, enne kui ma kõik tordi ise ära söön."
- "Ossa, tort! Ma peaks vist sammu kiirendama."
- "Muidugi, see on ju kohupiima ja maasikatega, meie ühine lemmik."
"Kohe olengi uksetaga, võid juba lukust lahti keerata" – Sarah ei olnud unustanud Kristi kommet ust päise päeva ajal lukus hoida. Kohe paiskuski see pahinal lahti ning oleks Kristit äärepealt näkku tabanud.
"Tsauu, palju õnne sulle!" hõiskas Sarah suhteliselt odavat kommikarpi Kristi poole sirutades. Kristi vaatas teda jahmunult: "Miks sa mulle mu venna sünnipäeva puhul õnne soovid? Ma saan aru, et sa hindad peret rohkem kui mina, aga siiski peaks mu vend olema tähelepanu keskpunktis, mitte mina, kas sa ei arva?"
- "Su vennal on sünnipäev? Aga see kogunemine polegi siis su tähtpäeva pärast?! Esimene kuu koos Tomiga- seda peaks ju küll tähistama. Mina oleks nii pika suhte üle küll ülimalt tänulik. "
Kristi on hämmingus. Ta pole harjunud vana sõbranna omapäraste vaatenurkadega. Tema veidrusi on ta küll aastate vältel tundma õppinud ja nendega leppinud, kuid üllatama panevad
ta sõnavõtud alati. - "Sarah, sa erutud asjatult."
Sarah liigub sujuvalt tordi poole ning lausub: "Aga sul veab, minul pole siiani püsisuhet. Ei tea, miks keegi mind ei taha...Kas asi on tõesti mu portselani taolises võrratus figuuris, mida poisid lihtsalt pelgavad puudutades purustada? Või olen ma asjadest valesti aru saanud ja tegelikult olen ma lihtsalt eemaletõukav? Või paks?"
Kristi pahvatab seepeale laginal naerma: "Ega pisut ümaramad vormid ei ole ülekaalu tunnuseks. Paljud mehed peavad seda isegi võluvaks. Ja pealegi, oleksid sa paks, ei mahuks see mu punane pluus sulle selga. Ma usun, et asi võib olla pigem sinu kergevõitu elukommetes, Sarah." - " Oi Kris, sa oled alati mind lohutada osanud," naerab Sarah, "aga muide, kes veel kutsutud on? Ja kus su vennaraas siis pesitseb?" - "Ah ma ei teagi. Karl läks välja ja ütles et ta ise ka ei tea, kellega ta sealt naaseb." Sarah ohkab: "Äkki on mõni kena noormees...Mulle need õiged eestimaised mehed jubedalt meeldivad. Eriti pärast mu nädalast Korea -reisi. Ma arvan et sa mõistad mind selle koha pealt."
Nad istusid muiates rikkalikult kaetud laua taha. Alanud oli rämedavõitu õgimine, mille peamiseks kannatajaks oli iseenesest mõistetavalt hiigelmõõtmetes tort, mis kahanes mitte minutite, vaid sekunditega. Nälgivad aafriklased aga ei torganud kellelegi pähe.
Peatselt avanes uks ning sisse tatsas Karl ning veel üks tundmatu isik. Hiljem selgus, et tegu oli Kristi venna Karli sõbra Johniga. Räägiti juttu ning nauditi sööke-jooke. Kui järel vaid riismed, asuti televiisori ette põnevusi ootama.
John, kellele Sarah oli silma jäänud, istus muidugi tema kõrvale. Järsku tuli jutuks Kristi noormees, kes samuti pidi peatselt seltskonnaga liituma. Kui juba väike tähtpäev käsil, võiks ju selle sünnipäeva istumisega ühendada. Mõne aja möödudes Tom saabuski, jalgadevahelt pika punase roosi vars paistmas. "Head esimest kuupäeva, kallis" lausus ta Kristile teda õrnalt emmates. Soovinud ka sünnipäevalisele õnne, pakkus Kristi Tomile toidust järelejäänud osakesi. Need talle aga pinget ei pakkunud ning ta rahuldus kõigest TV-vaatamisega. Oli reede õhtu ning saabunud oli järjekordne õuduka-õhtu.

Film tekitas Kristis kõhedust, sünnitades tema peas dialoogi, kas vaimud võiksid ka tõepoolest eksisteerida. Reklaamipaus kuluski selle üle mahlaselt vaieldes. Lõpetuseks väitis John, et lapsena, nii 7-8 aastasena oli ta tõelist kummitust kohanud. „Oli õhtu ja ma olin üksi kodus. Ema polnud veel töölt koju jõudnud, tal oli teepeal autoga probleeme tekkinud ja nii oli isa talle oma autoga järgi sõitnud. Kell ei olnud vist isegi väga palju, kuid juba hämardus. Igatahes, hakkasin just oma laua taga „Pipi Pikksukka“ lugema, kui äkitselt kustus mu laualambis tuli ära. Läksin kontrollisin laelampi, et äkki lihtsalt voolukatkestus. Laes läks tuli põlema, niisiis ma otsisin laualambile uut pirni, eeldades, et vana oli läbi põlenud. Kui kirjutuslaua poole pöördusin, nägin laua kohal suurt tumehalli kogu, see oli nagu...“ Reklaamipaus sai läbi. “...nagu inimese vari, kuid kedagi peale minu toas ei olnud. Hõõrusin silmi ja mõtlesin, et neil on midagi viga. Isa tuli just tuppa, jooksin tema juurde ja kutsusin ta ruttu endaga kaasa, et tema ka kummitust näeks. Aga tagasi tulles ei olnud seal enam midagi. Ainult mu laualamp põles jälle.“ „Issake kui jube!“ Karjatas Sarah, kes oli jutu asemel hoopis filmi sukeldunud ning teda täitis vaid äsja ekraanilt nähtud hirmus tapatöö. Kristi püüdis ainusana huvi Johni loo vastu üles näidata: „Väikese poisina pidi vist kummituse nägemine päris hirmus olmema.“ „Ah, pigem olin elevil, et nad siiski olemas on“ oli Johni uhkeks, hirmu maskeerivaks vastuseks.

Peagi lõppes film, ning algas uni. Hommikul ärgates oli Tom juba jõudnud end nähtamatuks muuta, või siis oli ta lihtsalt ootamatult lahkunud. Kristi hakkas muidugi igasuguste imelike ja tühiste asjade pärast muretsame, mis ehk võisid põhjustada mehe äkilise lahkumise varahommikul. Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et Tom ei olnudki ainuke – ka John oli kuskile kadunud. Vannitoa ust avades pidi ta peaaegu ehmatusest pikali kukkuma, kui leidis eest Johni ja Sarah koos hambaid pesemas. „Mis värk teil Johniga on?“ Uuris Kristi Sarah käest. -„Ega mina ei tea. Üks öö on liiga lühike aeg, et inimest sel viisil tundma õppida.“ -„Minu arvates võib üks öö paljugi muuta, Sarah.“ Kristi naeratas kavalalt. -„Ma ei tea kuidas sinuga, aga normaalsed inimesed ikka magavad öösiti, mitte ei uuri elu. Pealegi me oleme tuttavad vaid ühe õhtu olnud, ei pea kohe koos mürama hakkama.“ Sarah naeratus muutus juba naeruks: „Sellist juttu ma sinu suust küll ei usu. Muide, oled sa Tomi näinud kuskil?“ – „Otseselt näinud ei ole, kuid hommikul kuulsin küll kuidas keegi elutoas ringi sibas. Vist otsis oma riideid mis me Johniga nalja pärast ära peitsime. Noh, varsti oli kuulda kuidas uks kriiksatas, ja läinud ta oligi. Sa tõesti peaksid oma uksehingi õlitama või midagi.“

Hommik oli kõhedalt udune. Aknast välja piiludes ei oleks keegi osanud oletada, et päev taas kuumarekordeid peaks purustama. Vana tammepuu kiigutas õuepeal vaevaliselt oksi, nagu oleks ta kartnud hämarust oma liigutustega minema pühkida. Äkitselt purustas John sügavmõttelise vaikuse.
„Kas te mulle homme külla saate tulla? Ostsin hiljuti maja, suhteliselt uus, kuid eelmiste elanike minema kolimisest saadik suht räsitud. Koht on iseenesest väga rahulik ning ilus- asub keset metsa. See linnamüra on vist meid kõiki pisut tüütama hakanud. Pealegi lubasin endale juba väiksena, et üritan ikka loodulähedasemalt hakkama saada. “ Kristi oli pikema jututa nõus: „Pean ainult Tomile helistama, tahaks teda ka kaasa kutsuda. “ Ta liikus sujuvalt teise tuppa, haaras telefoni ja valis numbri. Tom pretensioone ei esitanud, kuid kui minekuks läks, polnud teda taas kuskil.
„Imelik on see Tom,“ lausus Sarah. „Ah ei ole midagi, tal olevat mingi tähtis asi ajada,“ oli Kristi raputamatult kaitsepositsioonil.
Viiskümmend kilomeetrit võib olla päris pikk tee, kui seda sõita Karli vana ziguliga, mis vaevu 100 kilomeetrit tunnis sisse võttis, tekitades hirmu oma peatse laiali lagunemisega. Lõpuks aga keeras väike metsatee maanteelt vasakule. „Nendes aukudes me küll lõpetame,“ oli Sarah mures. Tee ei olnud tõesti sugugi luksuslik, väga rohtu kasvanud see küll ei olnud, kuid õhuaugud selles andsid auto jäigal vedrustusel kõvasti tunda. Sarah üritas võbisevate kätega lehe lugemist jätkata, ammutades teadmisi Ohio ohvriterohkest kuumalainest ning Eesti põlevatest metsadest. „Varsti lisanudb siia uudis, kuidas neiu saab auto tagaistmel peapõrutuse ja satub kriitilises seisus haiglasse,“ mõtles Sarah, kui ta pea taas kord läbi augu lennates lakke hüppas.
Käändunud tee oli märkamatult asendunud üksluise, pika sirge joonega. Mõlemalt poolt ümbritses neid tihe kuusemets, mis varjas oma saladusi niivõrd kiivalt, et jagas vaatlejatele vaid 1-2 meetrit oma üüratust sügavusest. Mõnes valgusküllasemas kohakeses õitsesid üksikud ülased ja kannikesed. Kõik mis inimsilmale paista, oli kaunilt erkroheline. Neid tervitas ka pisike oravapoiss, kes kekutades oma käbiga oksalt oksale hüples. Tee kulges aeglaselt üles-alla ning ei tundunudki lõppevat. Uhkeldavalt sirgseljalised kuused tee äärtes olid vaheldunud segametsaga, millest ürgsed paindlikud sambad kaardusid tee kohale, moodustades õõtsuva tunneli. Vahetevahel vilksatas mõni üksik päikesekiir lehtede vahelt, kuid mets ei tahtnud neil kuidagi lasta võimust võtta. Puud ammutasid neilt kohe jõu ning valguse, jättes teekondlastele vaid aimduse kuskil kaugel paistvast taevakullast. Lahtisest aknast oli kuulda vaid puude kohinat, ükski lind ei siristanud enam. Nad ületasid hallikaks tõmbunud puidust silla, mis oli kitsaks rajaks üle vuliseva oja. Vesi peksles raevukalt vastu teravnurkseid kive, nagu üritaks vedelam kehtestada oma võimu ning purustada tahkemat. Taas lüüa saanud, pöördus rauakarva vesi aga tagasi ning sööstis uuele katsele. Eemalt hakkas koitma maja taoline moodustis. Nad hakkasid kohale jõudma.
Maja ees sirutas end laiali suur tiik kitsa sillaga, selle kõrval paiknes kaev oma kergelt sammaldunud kaanega. Maja iseenesest nägi päris hea välja, kuid pisut koristustöid hoovi peal oleks palju aidanud. Kõrge teravikuga pronksi karva pruunikas katus,valged nurktalad ning aknaraamid ning muidugi kõige ahvatlevam komponent- valgete sammastega rõdu, mis tekitas oma pruuni katusega üpriski koduselt armsa tunde. Valgetest ribidest terrassil olid nikerdatud käteta inimeste kujutised. Pisike valge trepp viis üles rõdule, kuid nagu takistuseks oli ees madal valget värvi värav, mis ei tahtnud kuidagi avaneda ja külalisi enda pinnale lubada. Siin oli Johni käsi koos võtmega suureks abiks.
Toad olid mööblist kasinad ning rõsked. Teisele korrusele nad isegi ei vaevunud minema.
Vaade maja esisele oli igavalt tühi, kuid seevastu maja tagune nägi välja nagu oleks keegi pidevalt sealsete lillepeenarde eest hoolitsenud. Roosid kasvasid puhmastena nagu imeväel. Sarah tähelepanu köitis elutoas suur ümmargune peegel. Ta sättis end selle ees ning astus teiste järel uksest välja, et ümbrusega lähemalt tutvuda.
Maja taga leidsid nad pisikese raja, mis viis kaugemale metsa sisse. John asus giidi ametit pidama: „See peaks viima ühe vana talumajani, mis praegu tõenäoliselt tühjana seisab. Eelmine omanik rääkis, et see on nii vana, et võib praegu vaid kummitustele eluaset pakkuda.“ John naeris ning jätkas: „Seal olevat elanud üks pere kahe lapsega, kuid kui peremees vähki suri, hakkas naine jooma ning jutud räägivad, et jõi ennast lausa surnuks. Lapsed jäid omapead ning nendest pole tänaseni midagi kuulda. Räägiti, et nad olla hulluks läinud ning ise endalt elu võtnud, aga neid külajutte päris ei tea ka, telefonimängul on teadagi millised tagajärjed.“ – „Päris kõhe värk,“ arvas Kristi. Sarah, keda tunti kui kohalikku tondipüüdjat, hakkas kohe samme sinnapoole sättima. „Lähme siis vaatama,“ lausus ta õhinal häälega.
Juba teele asunud, kuulis Kristi enda taga samme. Ta pööras ümber ning nägi vilksamisi mingit tumedat kogu maja nurga taha hüppamas. Kristi lähenes ning küsis, kes seal on. Nurga tagant hüppas välja Tom, ise rõõmus nagu kommi saanud väike laps. „Üllatus!“ Hüüdis ta. „Mu tähtis kohtumine jäi ära, niisiis mõtlesin teile siia järgi sõita.“ –„Kuidas sa teadsid kuhu tulla?“ Oli Kristi imestunud. –„...Ma pean sulle midagi rääkima... Ma olen selgeltnägija.“ Tom naeris, „Ei tegelikult olen ma siin Johniga varem käinud. Veidi ekslesin ühe teekäänakuga, kuid paistab, et leidsin ikka õige tee sinu juurde!“ – „Nagu sa oleksid minu pärast siia tulnud,“ oli Kristi mehe varasema ära kadumise tõttu veidi pettunud. - „Kallis anna andeks, sa tead, et ma hoolin sinust. Lihtsalt... kiire hakkas,“ üritas Tom välja vingerdada, „ma ei tahtnud sind üles äratada, sa magasid nii magusasti, ilus oli vaadata.“ – „Okei. Aga järgmine kord võiksid kasvõi sõnumi saata või midagi.“