TTÜ õppejõud* : "Noormees, ärge kunagi unustage, et arvuti on arvutamiseks ja pea mõtlemiseks. Teisiti toimides saab teist parimal juhul mingi D-kategooria insener, kes "kopipeistib" standardlahendusi miinimumpalga eest.
* ma ei suuda meenutada õppejõu nime. Oli palju vapustavalt asjalikke õpetajaid. Kummardus. Sügav kusjuures. Ja jääb võimalus, et nii polegi keegi öelnud, aga nad on mõjutanud mind ennast nii mõtlema ja ka ütlema. Tänud.
Aitäh, autor ja mikromegas.
Tõepoolest, võime kaaluda, mis on inimese ja arvuti "nuputamise" vahe (jätame praegu tunde-poole välja)? Vahe on ehk selles, nagu mikromegas viitas, et uskumuslikult kontrollib inimene arvuti pakutavat. Uskumuslikult, härrased!
Väga nõus sellega, et küsimus on: millele toetada oma maailmapilt. Mulle tundub, et just viimasel ajal hakkame käima, maailmapilt süles: kuhu toetada ?!
Tulge Virtsu üritusele, arutame edasi!
(ja mina mõtlesin oma kommentaariga, et me l o o m e juba koostöös arvutiga. Õppejõud vastandas. Muidugi, ta polnud koos arvutiga üles kasvanud.
vat siit tuleb uus kvaliteet, ja oma maailmapilti toetame arvuti nurgale )
tõsine triaad jah; ma proovin ikka lihtsamalt: luuletuse näiteks genereerin ikka peas, arvuti abil vormistan ja teised saavad näha...
---
paneme siis vunki juurde: keegi irvhammas ütles kunagi, et vennad riigikogus tegelevad selliste triviaalsete ei-jah vaidlemistega (raisates palju aega ja hapnikku), et seda (kogu riigikogu tööd!)võiks teha väike algoritm e. programm; ja vabanenud inimressurss: porgandeid rohima!
Aga on ju ka ikkagi võimalus, et hoopis see tark insener "paneb puusse" kui arvab, et Tallinnas ei saa olla juunikuus -10kraadi.
Hästi, tema senises elus pole seda juhtunud, ta pole sellest kuulnud ja see tundub ikka täiesti võimatu. Ent ega ükski insener ei suda haarata kogu maailma, tervet kosmost, kogu loodust ja universumi. Ta tegelikult ikkagi ei tea, ei saa välistada, et ongi mingi anomaalia, et juhtubki mingi tõesti uskumatu lugu ja ongi -10 kraadi.
David Hume on filosoofias vist üks kuulsamaid, kes on viidanud, et inimesed liiga usuvad järgnevust ja näilist seaduspära, st. et näiteks kui päike on miljon korda idast tõusnud, siis see ei anna ikkagi seda kindlust, et ta homme ei tõuse näiteks hoopis läänest.
Aga üldiselt mulle tundub Su selgituse põhjal veel, et siin ei ole enam küsimus ei mõtlemises ega loogikas, vaid üldises probleemis, mida uskuda, millele oma maailmapilt toetuda.
Ma olen aru saanud, et laias laastus on inimesel kolm võimalust:
1. Usub oma mõistust, loogikat, mõtlemist, arutlust jne. See, mis läbib tema mõtlemise "filtri", on see ülim tõde.
2. Inimene usub eelkõige oma meeli, kogemusi. See, mida ta näeb, kuuleb ja kogeb igapäevaselt, see ongi see õige.
3. Inimene usub mingit autoriteeti, ülevalt tulevat tõde. Kui suur ja kõrge ikka nii ütleb, siis inimese asi pole selles kahelda. Siia kuuluvad kõiksugu religioossed, aga ka autoritaarsed süsteemid.
No vot ja mulle tundub, et astud selle aformismiga just selle viimase punkti vastu, et arvuti ülimuslikkuses tuleks kahelda, et arvuti ei ole see suur ja tark, kes nagu Jumal või Pühakiri ütleks lihtsalt mis õige ja kuidas maailmas asjad käivad.
Aga sellisel juhul ikkagi tekib küsimus, et ok, arvutit ma ei usu, ta(või see) võib eksida, mida ma siis üldse lõppkokkuvõttes usun?
Enda kogemust? Et Tallinnas ei saa olla -10 kraadi? Aga kus ma ikka tean seda, minu elu on olnud ju vaid viiv Tallinna ajaloos.
Hakkan ise arvutama ja mõtlema ja analüüsima? No niikuinii ei suuda ma ju kübetki seda läbi arvutada, mida suudavad kõige võimsamad arvutid.
Kisub jamaks, midagi nagu ei teagi kokkuvõttes, milleski ei saa enam kindel olla....
Noh, läks pikaks nüüd see minu triaad.
Aga puudutasid olulist küsimust oma mõtteteraga, sellest vist mu kirglikkus nüüd.
Kuulsin just uudist raadios: ilmaennustamiseks on loodud tohutud globaalsed arvutusmudelid. (Mis koondab kogu infi olnud ilma kohta kogu maal ja loob seoseid, et homset ette näha.) Ja millised "püssid" serverid neid "ketravad"... See arvutuste ja andmetöötluse hulk on nii tohutu, mis arvuti teeb, et...jube mõeldagi, kui kaua peaksid inseneride hordid paberi ja pliiatsiga sama asja tegema.../.../ Aga nüüd point: aeg-ajalt juhtub selliseid asju, et programm "paneb segast", sest kõike looduses ei saa arvudesse panna. Näide: lööme algandmed sisse ja tark programm ütleb, et homme on Tallinnas miinus 10 kraadi. D-kategooria vend hakkabki seda sirge selja ja tähtsa näoga kuulutama. Aga I(suure algustähega!)nsener laseb tulemused oma peast läbi - kahtleb ja uurib. Tema ei saa endale lubada (võimalike eksimuste korral) "arvuti pani puusse" - tema teab, et tema vastutab, aga arvuti on tohutult võimas ja kiire abimees(kellel - siiani küll - puudub siiski reaalsustaju, mis on inimesel)./../ Tark programm muidugi ütleb "pastoi-brat"-sellist asja(-10 kraadi juunis Tallinnas) pole enne olnud - kontrolli üle!
Kogu minu targutuse taga on ka päris elust faktid, kus arvutit on liialt usaldatud ja asi on lõppenud hävinguga. (Pankrot vaid - ei midagi kokku kukkunud, et keegi hukkunud pole. Õnneks)
Huvitav, mida TTÜ õppejõud sellega õigupoolest mõtles?
Et noormees mõtleb arvuti abil?
Otse loomulikult, kui on juba arvutipõlvkonnast.
Mina kirjutan arvuti abil.
Õige muidugi, isegi triviaalne.
Ent, kuidas defineerida mõtlemist, seda eriti ilma arvutamiseta, loogikata?
Ega ma vastu ei taha vaielda, lihtsalt küsimus on mu meelest, huvitav, järgmine: kuidas omada arvuti võimekust, osata hallata arvutit(arvutamist, loogikat), , jäädes samal ajal inimlikuks, emotsionaalseks, mitmeplaaniliseks subjektiks. Kas need kaks rolli ei ole juba ise olemuslikus vastuolus?
Andres Luurelt üks, vormilt ja sisult nii meditatiivne ja tunnetuslik(inimlik) kui samas ka loogiline(arvutuslik) käsitlus.
)
