Kell hakkas saama kaheksa hommikul ning päike oli juba varakult valmis ning lasi soojadel kiirdel läbi akna tungida. Läbi erkroheliste kardinate tungis valgusvihk kööki kus ema Merje askeldas hommikusöögi kallal. Häid toidulõhnu tundsid Pille ja Madli, kes lausa hüppasid trepiastmetelt alla ja jooksid tuulekiirusel köögi suunas.
"Peske käed ära enne kui lauda istute!" teatas ema praemuna pannil ümber pöörates. Lapsed tormasid üksteist lükates kraanikausi juurde, haarasid seebi ning hakkasid käsi pesema.
     Ema võttis täpilise plekkkannu ja valas sealt ehtast lehmapiima, see just lastele meeldiski. Kui Pille ja Madli olid istunud lauda haarasid taldriku kõrvalt väikselt lusikad ning hakkasid putru sööma. Pille võttis väikse ampsu ja pistis suhu. Merje vaatas imestunult Madli otsa.
"Madli palun ära matsuta!" See märkus tegi Pillele niivõrd nalja, et hakkas õde järele tegema. Seda kuuldses tõstis ema veidi hääletooni.
"Sina ka Pille. Ma arvasin, et sina oled saad aru, et nii ei tehta." Sellest hoolimatta jätkasid õed tembutamist. Kuid siis sai emal mõõt täis ja kamandas lapsed söögilauast minema.
"Minge oma tuppa ning mõelge minu sõnade üle järele."
Nii astusid Madli ja Pille laua tagant püsti ja sammusid mossis nägudega välisukseni.
"Me mõtleme väljas järgi." ütles Pille ja tõmbas ukse endajärelt kinni.
Ema raputas pead ning korjas laualt tüdrukute pudrukausid ja pani kraanikausi äärele.
     Kui Pille ja Madli väljas liivakastis liivalosse ja muid ehitisi vormisid siis tuli Madli heale mõttele.
"Mis sa arvad kui me paluksime vabandust ja lubaksime enam mitte sea kombel matsutada."
Pille nöost paistis lai naeratus, kuna tahtis kõik halva heastada. Nii kogusid Madli ja Pille liivakastiasjad kokku ja sammusid kekseldes maja poole.
     Kui tüdrukud taas kööki jõudsid nägid nad isa Vahurit laua taga einestamas. Isa võttis lusika kätte ja torkas selle tulisesse pudrusse. Samal ajal hakkas ka isa matustama. Seda kuulis ema kes tuli elutoast ning hakkas samamoodi isa noomima.
"Noo kuule Vahur, see et lapsed niimoodi käitusid ei tähenda, et sina peaksid samamoodi tegema.
Isa vaatas emale vabandaval pilgul otsa ja jättis selle matsutamise.
"Nagu põrssad lauas." ütles ema pead raputades ja läks tagasi elutuppa lilli kastma. Samal hetkel astusid tema ette Pille ja Madli.
"Ema, me tahsime vabandust paluda. Me lubame, et me ei ole enam sead söögilauas ning sööme nüüdsest inimese kombel.
Ema vaatas naeratavalt laste osta ja tegi mõlemile peale suure pai.
"See on tore, et oma veast aru saite, aga minge sööge puder lõpuni.
Lapsed oli õnnelikud, et ema neile selle sigaduse andeks andis. Nüüd lippasid Madli ja Pille kööki, haarasid soojaks tehtud pudrutaldrikud ning hakkasid inimese kombel sööma. Ja nii kestis nende päev mängides ja hullates.