Ärkasin mälestusteta seal, kus asfalt lõppes, kõrvu hellitamas lainetava mere kauge ja kättesaamatu kohin ning suurte liivalindude jäised huiked, varahommikune päikesevalgus heitmas kummalist oranžikat kuma minu maailmalõpu düünidele.

Mida iganes öö mulle alati andnud oli, hommikust ma seda ei saanud, kuid toitsin end teadmisega, et jõuan iga päev tahes-tahtmata teha pikki samme ja visata õhtu saabumise eel pikali suurte lootuste helendavatele aasadele.