Kerge kuma
silmapiiril,
maailma koma,
valgus hiilib.

Pimeduses,
ei lõppenud.
Saladuses,
mis alanud.

Iga hetk
algab uus,
näen tüünet vett,
rohukõrs on suus.

Puuleht liigutab,
päike juba silitab,
sõber kaugel piibutab,
pimedus kuskil' kiirustab.

Rahu kõikjal,
maailm ärkab.
Naeratus näol on võitjal,
kuni uuesti kaotust märkab.

Tsükkel:
kõik kordub.
Jääb minust alles vaid tükke,
kui see uuesti kõik kordub.

Kostab viis:
helin.
Mõtted viis,
uued tulid.

Kestab võit.
Hommik, tuleb päev,
kuid tõde täit
õhtul näed.

Pole jääv,
see, mida näed.
Külmad käed:
ma soojendan neid,
sinu pääl, enne kui läed.

Valgus pimestab,
nii nagu pimedus seda kunagi ei tee.
Mõtled...imestad,
nii ju ongi see!

Minevik on läbi,
ära tunne häbi.
Õppida sellest, mis läbi,
siis kasvama hakkab su vägi.

See, mis kestab:
unustada ei saa.
Peas aju peksab,
kergem oleks kustutada.

Päikesekiir,
üle maa
lippab siil,
kuhugi läheb ta.

Mul on sõber:
sõpra ja sõpra ei seo ükski võlg.
Ta on mu ader
ja elu on mu põld.

On möödunud see hetk,
horisondil - kerge kuma.
Lõpp on ju punkt,
...kuid temast kerge on teha koma.


(29.09.2009)