Tim istus katusel, käed taskupõhjadesse surutud. Ta kissis silmad jälgisid vaid silmapiiri, kus veripunane päike hakkas maa ja taeva piiri taha veerema, kattes kogu maapinna mingil moel õõva tekitava ruuge hingusega. Kui seda üldse maapinnaks sai nimetada. Vaid betoon, klaasikillud ja roostetanud metall, nii kaugele kui silm ulatus. Niiske sammal Timi tenniste all oli ilmselt ainuke vabalt kasvav taim kogu linnaosas.
Ümber olid vaid paneelmajad, tahmunud korstnatega tehased ja kriibitud metallist alajaamad. Madal maja, mille katusel poiss istus, oli ainuke omataoline, see seisis seal vaid seepärast, et omanikku polnud suudetud leida ning maja jäigi sinna. Omanikuta, vaikselt unustusse vajudes, kuni keegi enam seda tähele ei pannud.


Idast tõusnud tuulepuhang tõi endaga kaasa väävlilõhna, mis koos tehasevinguga moodustas tavapärase betoonlinna odööri. Ülejäänud õhk seisis paigal, lastes end taevaketta viimastel kiirtel vastu maad suruda. Vaikus.

Enamus linna elanikest oli läinud, põgenenud apokalüptiliste uudiste järel, mis mingi ime läbi tsensuuri vältides meediasse imbununa rahvasse paanika- ja hüsteeriaseemneid külvasid. Väikesed hirmud kasvasid suurteks ning vaimuhaigete arv suurenes hüppeliselt.
Tim turtsatas, erilist emotsiooni tundmata. Kuhu neil küll põgeneda oli?
Kuid mõned jäid siiski veel linna. Vanad abielupaarid, üksikud inimesed, haiged. Ja nad kõik hoidsid kümne küünega kinni oma maisest varast, mida ei olnud küll palju. Isegi kõige lõpu äärel ei suutnud nad lahti lasta oma materiaalsetest mugavustest. Tim põlastas neid, põlastas neid kõiki.



Ta kuulis enda selja taga vaikset krabinat. Ta pööras pea just selleks hetkeks, et näha, kuidas üks alabastervalge käsi end ümber laguneva korstna mähkis, sellele järgnes kiirelt teine käsi, heledajuukseline pea ning mustades liibuvates pükstes peenikesed jalad. Nora seisis juba paari sekundi pärast täiuslikus tasakaalus katuseharjal püsti, ta isegi ei hingeldanud. Ta oli nagu öös hiiliv kass, muutes oma kleenukese kehaga ka kõige robustsemad liigutused graatsilisteks.

Ta libistas end kärmelt mööda kallet allapoole, kuni ta oli Timi kõrval. Tema pikkade, peenikeste sõrmede vahel oli üksainuke sigarett. Midagi ütlemata ulatas ta selle poisi poole, oma suurte sõstrasilmadega ta hinge kõrvetades.
Tim võttis sigareti ja pani selle suhu, hetk hiljem torkas Nora ta nina alla välgumihkli, endal juba hõõguv sigaret suunurgas.
Nad suitsetasid vaikides, hajutades väävlihõngu kirsitubaka võrgutava lõhnaga. Suits kerkis otse taevasse, keereldes aina kõrgemale, kuni see segunes halli pilvemassiga.

Neil oli veel paar minutit, enne kui päike viimast korda loojus. Aga nad ei kiirustanud, tõmmates kõigutamatu rahuga oma viimast suitsu.


Tim lõhkus vaikuse.


„Ega sa ei karda?”


Nora puhus oma veretute huulte vahelt välja joa piimvalget hallisegust suitsu.


„Ei,” vastas ta rahulikult, pööras pea ja heitis pilgu Timi näkku.

Ja Tim isegi ei mõelnud. Ta surus oma sõrmed tüdruku õhukestesse juustesse, vaatas hetkeks ta põhjatutesse silmadesse ning vajutas siis ta huultele viimase, kirsitubaka, iha ja kahetsuse järgi lõhnava suudluse.







Verine ketas veeres lõplikult silmapiiri taha.

Lõpp oli alanud.