He pushed me underwater. Daylight started to fade and everything went darker and darker as I was pushed further away from the surface. I felt his thick arm pressuring on my chest. I didn’t had the time to breathe enough air into my lungs before he attacked me. My body started to go into shock.

I couldn’t move. Suddenly everything started to feel number and number. My eyes were barely open. I saw the bubbles fuzzily go up to the surface. And I thought ”Wow! I never knew the bubbles were so relaxing!”

I heard someone yelling ”Stop!” but it was so far away and then I realized something - I didn’t want it to stop. I didn’t want anyone to stop him. I wanted him to keep me there - underwater. I wanted him to pressure his arm against my chest. I wanted to feel numb. I wanted to watch the bubbles slowly fade away until there wasn’t any air in my lungs to breathe out. I wanted to die and it seemed the best way to go.

Oli 2009 aasta sügis. Kell oli kuus läbi õhtul. Mu vahetus oli just lõppenud ja ma kõndisin mööda tänavat, kõrvaklapid peas. Kõik oli vastikult oranžikat tooni ja hakkas juba kergelt silmadele. Lehed muudkui murdusid ja murdusid mu jalge all. Ma vihkasin seda heli. Sellepärast ma neid kuradi klappe kandsingi.


Ausalt öeldes, ma vihkasin muusikat ka, kuid see oli etem kui need krabisevad lehed.

Minu maja ja töö vahel oli ainult mõned kilomeetrid. Nii kaks või kolm ning ma ei pidanud tüütuks seda maad jalgsi läbima. Töötasin baarmenina kohalikus baaris. Ma armastasin oma tööd. Ma armastasin jälgida inimesi, kuidas nad endal nina täis tõmbasid ja avastasid, et on liiga purjus koju minemiseks, kus neid ootas nende naine, tüdruksõber, poisssõber, masendav töö või stressirohke igapäevaelu.
See oli minu jaoks nii paeluv, kuidas nende mõistus ja loogika töötas.
Mõned mehed kõndisid baarist välja, karjudes ''Ma lähen koju enda kurja naise juurde! Kohtume homme samal ajal!''. 10 minutit hiljem, kui neil oli mõni suits väljas ära tehtud, astusid nad baari uue inimesena sisse ja tellisid uue õlu. Kõige paeluvam osa - nad ise ei mäleta, et oleks lubanud koju minna. Ja nendel hetkedel ma vaatan neid ja naeratan, sest alati kui nad tagasi tulevad - nad on alati õnnelikud jälle.
Alkohol paneb sind unustama ja unustamine teeb sind õnnelikuks.


Kuulasin iga õhtu inimesi vingumas selle üle, kuidas nad vihkasid oma kolleege või kus nad elasid või mida nad tegid. Kuidas abielu on kohutav ja laste kasvatamine on maailma raskeim töö.


Nüüd, koju kõndides, olen ma õnnelik, et keegi mind seal ei oota. Vanemad, koer, kass, tüdruksõber, toakaaslane - kes iganes. Ainus asi, mis mind oodata võis, oli minu voodi ja selle teadmisega võisin ma kergemeelselt aktepteerida.

Auto sõitis mööga ja jäi umbes 200 m minust eespool seisma. Auto uks avanes, miski või keegi visati autost välja. Auto uks sulgus ning masin sõitis minema.
Algul ei mõistnud, misasi see oli. Ma teadsin, et see hingas, sest ma kuulsin seda. Ma kuulsin selle vaikset kähisevat hingamist. Ma ei saanud aru, kuidas ma seda kuulsin, kuid ma kuulsin.
Ma olin nii kaugel, kuid samas - seal ma olin, keset tänavat, enda ümber mitte ühtegi elusolendit peale selle seal, kes keset teed seisis, meenutades mulle midagi, mida ma kartma peaksin.
Mu mõistus korrutas mulle ''Jookse, Sam! Jookse enne, kui see sind näeb!''
Iga rakk mu kehas kisendas, et jookse. Mu keha tunnetas ohtu. Tunnetas, kuidas oht iga sekundiga järjest lähemale tuli.

Ma ei liigutanud. Ma vaatasin tardunult seda olendit ja järsku - see olend vaatas vastu ja ennegi kui ma aru sain - ühe millisekundi jooksul ma nägin kuldseid silmi enda ees, mis kuulusid ühele imeliku kujuga peale. Ma tundsin tugevat lööki, midagi kraksatamast ja ma kaotasin teadvuse.

Ta lükkas mind vee alla. Päevavalgus hakkas kergelt hajuma ja kõik muutus järjest tumedamaks ja tumedamaks, kui mind lükati pinnalt järjest sügavamale vette. Ma tundsin tema jämedat kätt enda rinnale surumas. Mul ei olnud piisavalt aega õhku kopsudesse hingata, kui ta juba ründas mind. Mu keha hakkas vaikselt šokki minema.

Ma ei saanud liigutada. Ootamatult, kuid samas sujuvalt hakkas mu keha järjest tuimemaks muutuma. Mu silmad olid vaevu avatud. Nägin õhumulle hägusalt pinnale tõusmas. Ja ma mõtlesin ''Hämmastav! Ma poleks iial arvanud, et mullid on nii rahustavad!''
Kuulsin kedagi südamest karjumas ''Lõpeta!'' aga see tundus tulevat kuasgilt kaugelt ja siis ma mõistsin - ma ei tahtnud, et see lõpeks. Ma ei tahtnud, et keegi teda peataks. Ma tahtsin, et ta mind vee all hoiaks. Ma tahtsin seda survet vastu mu rinda tunda. Ma tahtsin tunda tuimust. Ma tahtsin vaadata kuidas õhumullid aeglaselt haihtuvad, sest mu kopsudes polnud enam õhku, mida välja hingata. Ma tahtsin surra ja selline viis tundus suremiseks täiuslik.

Siemen pikutas betoonmüüril, tagumik vastu taevast sauunatud ja Christian kõlgutas mõnuga oma siredaid jalgu, ragistades viimase kompveki varemete kallal. Sandaalid olid uppunud liiva. Liiva, mis päikeseaurudes kobrutas. Liiva, millest putukate mumifitseeritud kabjad ja tiivatipud vastu kajasid. Liiva, kuhu päev end lõpuks uputas, lootuses et iga parem algus on uus.

Aega oli neil umbestäpselt ViiskummendSeitseMinutit. Lihtne eine - võileib salati ja sulatatud suitsujuustuga. Mõned magusad kirsipoisid. Kahepeale. Koos granaatõunamahlaga olid nad kõik käivitatud seedimisele, kulgedes riburadapidi hanereas või hoopiski üheskoos, seltsis segastena kõrisõlmest alla. Liueldes seedeelundkonna poole. Ikka alla ja allapoole.

Inimesed lahkusid rannast, päev pöördus õhtusse.
Ta on peagi siin.
Kindlasti.

~*~ ~*~ ~*~

Siemen ja Christian jõudsid rannaäärsesse kuurortlinna pöidlaküüdiga. Neli lahket metallmasinat aitasid neid aina edasi ja lähemale. Lähemale salamissioonile, mille nad olid enda kanda võtnud. Poiss sõbrannale toeks, kuidasiganes moodi ka vaja oli. Limiteeritud mõõdupuuna, ofkoors. Kuigi tegelikult tuli ingliplika kaasa tollele sinisilmsele häbelikkuse õnnetushunnikule, sest kõiges oli süüdi Nico.

Esiteks.
Nad olid tulnud Merd vaatama.
Siemen leidis peale hetkelist nukrameelsust, et See on kõikjal ikka sama iseloomuga, kuid need värvid, oh need värvid, ja lõhn rääkis talle hoopiski teisi lugusid. Meresõitjatest meestest, ja naistest, kes ootavad rannal, pilk silmapiiril kinni, juuksed räsimas ootusärevil põski. Lastest, kes kasvasid isata, sest Merekurat oli otsustanud nad enda juurde võtta. Või tõstsid vaalad mässu, varastades kõik kalurite harpuunid. Veri sai valatud, sest nemad andsid mõista, mida tähendab olla massihüsteeria saagiks. Ja nood lapsed ja nood naised ja nood emad-isad nägid vaid unes, sellest mis tegelikult juhtus.

Esimeseks said nad ühte metsaga ümbritsetud teeotsa. Naine. Prillid. Suvel kollane vatijope! oli Christianil esimeseks mõtteks, kui nad Siemeniga kahekesi tagumisele istmele ronisid. Kui Proua Sulejope tüdruku tiibu tagavaatepeeglist märkas, olid silmad suured-suured. Hetke ajel Proua Sulejope aga otsustas, et las jääb seekord nii, sest enda tütrelgi on kaunis eripära üsna nähtav - kaks sarvekest kasvavad erksast juuksepahmakast kangekaelsest välja. Kui Proua Sulejope aga vanainimeste raadio kõvemaks keeras, naeratasid seikluskaaslased enestele ja hästi mitu korda teiste eest ka.

Teiseski autos istus Proua. Seekord pisikese kalastuskülani. Ikka mööda rannajoont ja läbi haigutavate metsatukkade. Suveküpse vaarikpunase pikapautoga, mille pikk tagaosa venis mööda teed, seda pikemaks, mida rohkem taevas vihma andis. Jah, suvehommik oli ähmaselt niiske, hädine ja sabutav. Kes ta oli, see naine või kuidas ta oli, seda Christian hiljem ei mäletanud. Figuuri joon libises mälust ära, astudes ühe salajase sammu tagasi. Küllap ei olnud oluline, isegi kui kõik vaimolendid on vajalikud. Kui üks liik kaob, on esialgne segadus hingemattev, kuid ajapikku kohanevad allesjäänud sootuks uue seltsieluga.

Nad olid taas maanteeservale jäetud. Enne kui suur, omaette voogav tee enesest taas autosid higistama hakkas, külmetasid need kaks päikeselast end niiskusest kõhedaks. Olid nad ju enne lahkumist kampsunid-jakid kõige-kõige põhja pakkinud. Õhtul enne magama heitmist. Hommiku erksus, aga, ei olnud neile ikka veel järele jõudnud. Justkui nätsukumm, mida laps oma pisikeste sõrmede ümber keerutab ja sellesse takerdub, kleepub ja välja end venitab.
Ja siiski, olles jalutanud vestlemiste ja haigutamiste ja ähmaste lootuste saatel poolteist kilomeetrit, nopiti neid suurest lahkusest lõpuks peale. Siemen ronis ette ning Christian leidis end tõtt vaatamas kutsik-koeraga. SaksaLambakoeraDobermanni, selgitas Onu Autojuht, kes Siemenile entusiastlikult jutustas kõiksugu lugusid ette. Noormees aga nihkus tõele sedavõrra lähemale, mida rohkem ta koerakesega limpsimiste ja sügamiste ja eitohide saatel deklameeris.

Onu Autojuht poetas nad heade soovidega mõnikümmend kilomeetrit sihtpunktist eemale, kus õnn neile koheselt ka hüüatas. Teepervelt haaras rändurid kaasa abielupaar uue hästi lõhnava autoga, kes sõitsid, kas sa näed! nende sihtkohta.

~*~ ~*~ ~*~

Siemen pühib mõnuledes unesid. Christian mängib varvastega jaanalinnu-mängu, päevast kuumama jäänud liivas.

Nico.
Teda ei tulnudki.