Kauges metsas istusid puu otsas kolm varest. Nende kõigi jalad olid väga pikad. Sama puu all magas norinal endine mereväe piraat Arni ning nägi unenägu puulusikast, millega ta igal hommikul putru sõi, enne kui ta läks teiste piraatidega mängima.

Ta sõitis nüüd selle puulusikaga mööda universumi, mööda kosmost ja vahel ka supitaldriku põhjas, kust ta siis kartuleid õngitses.

Samal ajal teisel pool puud kükitas Siri ning vaatas, näpuga kõrva sügades pisikesi maasikaid. "Noh, mis te siis räägite ka mulle. Ah? Ma ei kuule teid. Uu. Kõvemini. Näh." Seejärel noppis ta ühe suhu ning pilgutas paar korda silmi, kuna too maasikas oli väga hapu. "Vist ei olnudki maasikas," mõtles ta.

"Arni, Aa-rn-ii! Lõpeta puulusikaga mängimine ja tule aita mul maasikaid süüa!" hüüdis Siri ikka jätkuvalt kõrva sügades.

Eks-piraat Arni lendas oma puulusikas ning ka tema sügas kõrva, ja seda tegi ta kõige pisema sõrmega, mis tal oli. Äkki kuuleb ta veidrat piuksumist kuskilt, kuid Arni ei suuda ära tabada, kust see tuleb. Mõtleb tükk aega ja siis kujutab ta endale ette, et kujutas seda endale ette. Kuid piuksumine jätkub. Arni vaatab ringi ja näeb, et puulusika alt ronib välja sulgedega täidetud nähtamatu sõber Eerik.

"Oh, mis sina siin teed?" hüüatab Arni.

"Ah, ma kaotasin ühe jänese ära ja seega pidin toda taga otsima, kuid komistasin mingi puujuure otsa ja lõin oma peakolu vastu maas lebanud saabast ära. Ja ilmselt maandusid sa oma puulusikaga mu peal ja kui õhku tõusid, olin ma selle külge kleepunud," piiksus Eerik.

Siri ikka hüüab: "Arni, Arniiiii! Maasikale!"

Siis...

Lendas parema jala saabas. Ning koorimata sibul. Kartulitükk hapupiimakastmes. Suur mürgel hakkas pihta.

Puulusikas põrutas kosmosest välja ning ilmus tagasi reaalsesse maailma ja võttis vaikselt suuna metsa poole, kus elavad pikkade jalgadega varesed. Ei kulunud viite minutitki, kui juba puulusika kapten ja endine mereväe-piraat nägi kauguses musta puudeviirgu ning miskit kummalist auru. Nähtamatu sõber Eerik hakkas kaotama tasakaalu suurest sõidust(see on kuidagi seotud tigudega sinu peas) ning ta komistas iseenda jala otsa ja kukkus piraat Arni uimaseks. Eerik ise jäi puulusika ääre külge ripuma. Ta oleks seal kauem ripunud, kui jänes, keda ta enne otsis, poleks pistnud oma nina tema pidžaama põuest välja.

Sulgedega täidetud Eerik langes ja langes, kuni jäi lõpuks ühe suure raagus puu hiiglasuurte okste külge kinni. "Appi!" piiksus Eerik ning ainuke elusolend, kes teda kuulda võis, oli jänes põues. Aga jänes ei otsustanud kauaks jääda. Too hüppas kiirelt välja, tegi paar trikki mööda puud ja kadus siis metsasügavusse, et saaks jälle teda taga ajada.

Enam polnud laeval kaptenit. Puulusikas lihtsalt triivis vaikselt metsa suunas ning laskus seejärel vaikselt kuuma piprasuppi sisse, kus kummalisel kombel oli ka rosinaid. Ja kui käis plärts, ehmus Arni lühikesest unest üles ja üritas kibekärmelt taldrikust välja pääseda. Kuum vesi tungis juba riiete alla, sokkide sisse. Mõned pipratükid sattusid isegi ninna. Sellist pesu kuumas supis ta ei oodanud. Arni hüppas ringi nagu kuum kartul ning uhhitas: "Huh, huh! Kuum-kuum! Nüüd tean, mis tunne on kuumal kartulil! Huh, huh!"

Lõpuks leidis ringi uhhitav Arni pisikese järve, kuhu ta kiirelt sisse hüppas, et end maha jahutada. Isegi suvepäeval, kui karamellkommid taevast sulanuna alla sadasid, polnud nii kuum. Kahjuks ei olnud järve minek tark mõte, sest kohe ampsas keegi ta jala endale suhu. Arni lendas gravitatsioon eirates kõrgele õhku. Tema üritus linde imiteerida ja käsi lehvitada ebaõnnestus, sest järgmisel silmapilgul langes ta plärtsatusega vette tagasi ning otse teda ampsanud krokodilli pähe, kelle vasak silm pilkus ja parem otsis suunda, kuhu vaadata.

Eks-piraat Arni komberdas kiirelt veest välja ning jooksis kiirelt metsa sügavusse, kust ta olevat arvavat Siri. Varsti hakkas ta kuulma kähisevat häält. Ta suunas oma jalakesed selles suunas ning avastas peagi, et Siri on magama jäänud, kuid ikka kähiseb: "Arni! Arni! Maasikad!"

Arni sai ehmatusest üle ja võttis tagataskust kreemituubi, et siis sellega määrida Siril kogu nägu kokku. "Hihi," naeris Arni, "vahel võib nalja ka ju saada." Seejärel otsis ta pika puutoki ning hakkas puutüve tagant Sirit surkima, et ta üles ajada.

Siri tuli vaikselt teadvusele. Maasikate kordamine tema suust kadus ja asemele ilmus: "Vää! Mis! Ää! Appi! Ma olen ära sulanud."

Sekund.

"Ma olen päris magus tegelikult," teatab Siri enesele.

Arni asetab pisikesed käed suule ja kihistab puu taga naeru.

Siri tõmbab keelega suure ringi ümber suu, seejärel hakkab näppudel lugema, et valida välja näpp, kes näost kogu kreemi ära koristab ja talle suhu transpordib: "Nämm-nämm."

Muhe piraat Arni keksleb puu tagant välja, käed käimas üles ja alla, ning hüüab: "Mina tegin. Mina tegin! On hea! Eks! Maitseb? Võib ma tõmban ka näpuga? Nämm. Mämm-mämm."

Ning koos asuvad nad vahukoort Siri näost eemaldama. Kõik hea, lõpp hea.

Jääge nüüd magama. :)

kukk kires kirglikult
iil on täpp puudu
ääl on täpp puudu
ööl on täpp puudu
üül on täpp puudu
iil pole üldse täppi
kana ärkas üles
kaagutas vaguralt
võttis julguse kokku
munes täpid peale

Päike tõusis taas põhjast šokolaadi jõe tagant. Alanud hommik oli täidetud lillede, pilvede, päikesekiirte, uute lugude, maasikate ja murus magava krokodilliga, kellele ei tohtinud peale astuda, sest muidu sööks ta pealeastuja. Krokodilli nimi oli Heti ja ta magas seal alati. Vahel ronis ta jõkke vett jooma ja siis roomas laisalt haigutades tagasi omale kohale. Krokodill Heti haigutas nii suure suuga, et polnud võimalustki, et sinna ükski magus putukas sisse ei lendaks. Ning kui mõni putukas kadus mustavasse suukoopasse, siis krokodill Heti vasak silma tõmbles täpselt kümme korda. Parem aga vaatas sihitult ringi, kuna too ei suutnud otsustada, mis suunas peaks pilk olema.

Seal samas lähedal oli hommik täidetud ka pannkoogi liblikatega, kellel olid maagilised võimed. Ning kui liblikad tahtsid, võisid nad kasutada oma maagiat teiste elusolendite peal. Ainult triibutu tiiger oli allergiline maagia suhtes ning ta sai alati sellest endale laigud.

Kui laikudel eriti igav hakkas ja nad ei soovinud enam tiigri seljas lebada, siis hüppasid nad koos tiigri triipudega tihti teiste loomade peale. Liblikad olid nende lemmikuimad sihtmärgid. Aga liblikad ei soovinud, et nende värviline kleit saaks uusi laike ja triipe. Seega ei kasutanudki liblikad tihti maagiat triibutu tiigri peal. Aga vahel ikka juhtus, sest nad kas unustasid, mis on tulemuseks, või tiiger muutus liiga triibuliseks.

Ükskord aga, kui pannkoogi liblikad taas oma maagiavõimetega mängisid ja tiigrile laigud tekitasid, kukkus üks laik tiigri pealt maha ja muutus suureks siniseks järveks. See ei olnud tavaline järv. Tavalised järved peegeldavad taevast ja kõike enda ümber, kuid see järv näitas, mis on tema all. Just nagu aken.

Kõik hommikus elavad loomad jäid imetlevalt seisma, et vaadata, mis toimub justsündinud järvekese all.

Suured sinist värvi õunapuud ehitasid vahvlikaartidest maja ja kui viimane kaart oli laotatud, siis ilmus tagurpidi lendav tuulepoiss ning kolis kaardimajja sisse. Vähemalt ta üritas, sest maja vajus igakord kokku ja õunapuud pidid maja ehitamisega uuesti alustama.

Õunapuude taga kasvas suur lill, kes laulis kaunil häälel ja kõik noodid tema hääles muutusid elusaks ning kukkusid õhust maha, alustades tantsimist ja teiste unenägude tagaajamist.

Kui nad ühe unenäo kätte said, siis unenägu hakkas alati jutustamisega pihta, kuidas keegi oli teda loonud ja mida siis ka öösel magades näinud. Näiteks eile öösel läks Siri magama ning ta nägi kuidas ta oli porgandimumm. Ja ta nägi ka, kuidas ta jooksis lõbusat naeru kihistades mööda rohelist muruväljakut ja ajas taga suurt punase kaelkirjaku kujulist õhupalli, mis oli õhupalli loomaaiast lahti pääsenud. Siri vend Arni, kes oli endine mereväe piraat ja kes oli palju väiksemana(näiteks siis, kui ta oli kahe aastane) seilanud merel ja röövinud suuri kommilaevu. Mõnikord öösel pärast suurt kommisaaki, ärkas piraat Arni üles ning sammus kuutõbisena ja superkangelase pidžaamas laevakööki, kus ta siis jõi ühe suure kannu täie piima. Ja seejärel jäi sealsamas köögipõrandal magama.

Ei tasu ka ära unustada, seletas unenägu ikka unenägu. Siril ja Arnil oli sulgedega täidetud nähtamatu sõber Eerik, kes oli veidi totu. Aga temaga sai palju nalja. Eriti kui ta arvas, et porgandid on söömiseks. Tegelikult olid need mängimiseks, kuid Eerik lihtsalt unustas ära. Siri ei tahtnud, et ta ära süüakse, vaid et temaga mängitakse.

Nii ajasid nad õhupalli taga, kes muudkui hõljus eest ära. Aga järsku astus eks-piraat Arni murus magava krokodill Heti peale. krokodill Heti vasak silm hakkas tõmblema ja parem otsis ikka suunda, kuhu vahtida.

Ärr, urises krokodill Heti.

Ta ei osanud krokodilli häält teha, seega ta üritas teha häält, mida ta väikesena oli kuulnud, kui tema põhjapõtradega elav tädi oli pannud jalga katkised sokid, kust siis üks suur varvas välja vaatas ja kommi nurus.

Siri ja Arni nähtamatu sõber Eerik astus krokodill Heti ette ja rääkis peenikese häälega: "Sina ei söö minu päris sõpru ära."

Krokodill tahtis midagi vastata ja talle parema silmaga otsa vaadata, et Eerik siis maa-alla vajuks, kuid, nähes Eeriku kantavat lillelist printsessidega pidžaamat, hakkas ta lihtsalt naerma. Eks-piraat Arni ja Siri hingasid kergemalt, sest keegi ei söö ära kedagi, kui sööja naerab ja magusaid putukaid alla neelab.

Unenägu lõpetas jutustamise ning alustas häälenootide eest jooksmist, kuid astus äkki krokodill Heti peale. Krokodilli vasak silm hakkas tõmblema ja parem otsis suunda, kuhu vaadata. Ja enne kui unenägu krokodilli kurku kadus, soovis ta, et oleks praegu tema juures lillest printsessidega pidžaamas Eerik. Oleks vaid.

Hommik jätkas oma tavalist rada: päike luges oma raamatut ning lilled kiikasid, kuidas edeneb õhupalli tagaajamine ja kas seal kuskil on mõni krokodill, kellele keegi võib kogemata peale astuda. Kuid üks oli kindel, kõigil oli hea olla. Hea oli olla.

Kodus väike Nõia-Ella kibedasti nuttis:
koolitunniks nõiasõnad õppimata jättis.

Täna raske koolipäev ta tuju sootuks rikkus,
päevikus on kole "2" ja märkus tagatipuks...

Kivinõiast õpetaja nõiakunsti tunnis
väikselt nõialt igasugu nõiasõnu pinnis.

Vigurvändast pinginaaber nalja teha mõtles,
Ellale ta nõiasõnu huupi ette ütles.

Omakorda sõnu segas Ella, nii mis suutis,
õpetaja kogemata vanaks luuaks muutis.

Koolijuhataja vedas "luua" selga end ja
Musta Kassi Mäele viga parandama lendas.

Äpardunud nõidus kruttis õpetaja rangeks -
kummalisest luuasõidust liigesed jäid kangeks!

Ellat aga pelgas ta nüüd peale tunde jätta,
käskis harjutada veel ja ema abiks võtta.

Kodus napsas ema tütre sülle, pakkus lohtu:
"Ära nuta, mul on sulle selleks puhuks rohtu!"

Nõiasõnu ümisedes kärmelt käsi väänas,
kõveriku kahe hoopis pulgakommiks käänas.

*
Ühel kaunil talvepäeval
Keset õuetralli
Mänguhoos üks rüblik tegi
Lumest valge palli

Kokku surus pihus lund ja
Ise kaasa laulis:
„Helves helbe külge jää nüüd
ümaraks ja kauniks!“

Lumepall sai suur ja ilus
Istus täpselt poisi pihus

Toas aga samal ajal
Hoolimata ilmast
Riiuli peal tolm end
Ise rulli keeras

Algul oli kübemeke
Korjas teised külge
Veeretas ja rullis ennast
Paisus, kasvas julgelt

„Ise tehtud, hästi tehtud,“
viisike sai huulilt
Õnnest lausa õhku hüppas
Püüdes tõmbetuuli

Aknalaual maandusid nii –
üks õuest, teine toast -
Lumepall ja Tolmurull
Ning
Lagunesid koost

*