Pikkade siidsete juustega tilluke merineid lasi end järveveel kiigutada. Südasuve päike puistas kullateri järveveele,õhk väreles hommikuvärskusest,vesiroosid olid avamas oma õisi. Merineitsi piilus vesirooside õielehtede vahele, uuris poolavatud õisi, aga Põial- Liisit ei õnnestunud tal tabada.
Päevad möödusid õnnelikult, nädalad, kuud ja aastad edenesid omasoodu. Merineitsi päevad ja ööd olid äravahetamiseni sarnased. Igasse päeva mahtus natuke ujumist, natuke teiste merineitsidega ajaviitmist, natuke järvepinnal tantsimist, igaõhtusi roheliste rüüde vahetusi…kõik oli juba kuuldud, nähtud ja tehtud…nii juba seitse aastat. Veteemand oli merineitside jaoks aja liikumise peatanud, mujal maailmas astus aeg omasoodu edasi…
Kahtlemata olid need õnnelikud aastad pärast seda, kui Kuri Vetevana kaugemale vetesse oli lahkunud või oli ta üldse otsa leidnud- mine tea.
Näkineid oli nii väike, et ta mahtus vesiroosilehele istuma. Tema kaunid pikad juuksed vooklesid veepinnal, nii nagu tema imeilus vetesinine rüügi..”
“Hmm, miks see rüü alati veevärvi peab olema?” mõtles ta.
Ühetaoliste päevade pikas rivis kohtas ta kord järveveel lendlevat küütlevate tiibadega draakonit. Selles draakonis ei olnud midagi kohutavat ja ka tema oli väike, nii väike, et aeg- ajalt laskus ta Merineitsi õlale, rüü voltide vahele tiibu puhkama.
“Ma tahaksin ka lennata!” unistas imekaunis merineid… “Tahaksin lennata kaugele- kaugele. Sinna sinise mere taha. Ta teadis, kuidas järv on merega ühendatud, aga maismaal ta ise ju kõndida ei saanud.Ma tahaksin teada, mis on seal, selle sinise mere taga…Seal oleks ju kõik teistmoodi…
Tema isand, karmi olemisega Vetekuningas oli teda ammu juba hoiatanud, et kusgail mujal, kaugetes meredes on tormiseid päevi ja öid, ja kaugetes võõrastes maades ohte ja ahvatlusi.
Kiil- tilluke draakon, lendas tiibade vurinal omateed.
Merineid ohkas ja ruttas järvepõhja, kus ees oli ootamas järjekordne pidulik õhtusöögiaeg. Kõik tema kaaslased olid riietatud parimatesse kleitidesse, kristall sillerdas laudadel, lauahõbe sädeles… valitses täielik vaikus.
Miks keegi ei küsi, kuidas mu päev läks?
“Miks sa ei küsi, kuidas mu päev läks?” küsis ta oma kõrvalistuvalt mererohelises kleidis merineitsilt.
“Oh, milleks küsida? Ma tean seda ju nagunii” vastas teine ja näis isegi pahane olevat segamise pärast, ta haigutas, varjates igavus toma näos.
“Aga me oleme siin ju õnnelikud?” küsis merineid kahtlevalt ja ta vaatas oma kaalsate nägusid.
“Jah muidugi, me oleme alati ju õnnelikud olnud,” kehitas teine õlgu.
“Meil on ju kõik olemas, et õnnelik olla, alati!” rõhutas ta ja sättis sädelevat teemantkeed oma kaela ümber.
Me oleme siin seitsesada aastat elanud, ma tean täpselt, kuidas su päev läks, mis sa tegid, kus sa käisid ja kellega aega viitsid.”
Merineid oleks tahtnud oma uut unistust jagada kellegagi, aga kõik olid ametis vaid iseendaga.
“Nii on meile kõigile kõige parem, me oleme kaitstud ja hoitud!” lausus vanem Mereemand pika pidulikult kaetud laua otsast, tema ikka jälgis, et merineitside peades veidraid mõtteid ei tekiks. Nii on alati olnud ja nii ka jääb.
“Me oleme siin väga õnnelikud!”ja ta laksas oma hõbedase sabaga vastu lauaserva. Selles liigutuses oli hoiatus.
Kõik merineitsid noogutasid nõusolekumärgiks ja peale õhtusööki suundusid nad muusikasaali, kus kaunid muusikalained nedest üle voogasid.Nii nagu igal õhtul.
Ühel päeval, kui Merineid jälle päikesepaistes vesiroosi lehel kiikus, unistas ta mere tagusest kaugest maast ja teistmoodi elust. Ta oli sõbrunenud väikese lendava draakoniga ja see oli nende saladus. Mereemand, kes merineitside järgi hoolega valvas, ei sallinud võõraid mõtteid, võõrast nuttu ja võõrast naeru.
“Kõik need tundmatud asjad tulevad koos võõrastega, ja meil pole neid vaja!” oli tema arvamus ja tema teadis ju kõige paremini, mis tema merineidudele hea on.
Igal õhtul nihutas Mereemand kellaaja tagasi, nii, et nende elu täpselt samamoodi, samas rütmis kulgeda saaks. Nii oli see kogu aeg ju olnud.
“Ma tahan midagi muud! Midagi teistmoodi..,” sosistas merineid kurvalt tillukesele draakonile, kui see tema õlale laskus.
“Sa oled ju nii väike!”
“See ei loe, ma olen suur, ainult väikest kasvu,” teatas merineid õhinal.
Vana Draakon oli juba seitse päeva jälginud, kellega tema poeg, Dragon Flai, üks noorim tema kolmest pojast, ometi aega viidab. Ja kuhu ta kaob igal hommikul?
Ta oli keelanud kõigil oma poegadel, kõigil oma alamatel, võõraste olenditega tegemist teha.Dragon Flai teadis, et kord saab temast tõeline suur merede ja maade hirm ja tõeline koletis,.aga sinna oli veel aega. Kunagi tulevikus! Praegu oli ta noor ja et merineidu mitte ära ehmatada, kasutas ta võlujõudu, ja moondas end igal hommikul tillukeseks vesikiiliks.
Terashall kogu kattis taeva, koletu suure draakoni hõbedased tiivad varjutasid helede päikesekulla merineitsi ja tillukese draakoni eest.
Vuhinal lendas vihane draakoniisand vee ja maa piirile,
“Sa rikkusid reeglit!” kähistas ta tulekeelte välkudes tillukesele Dragon Flaile.
“Sa muutsid end väikeseks ja kohtud võõrastega!” koletisdraakoni küüniste vahelt kukkus veepinnale mürklilla sädemeid pilduv kristallkera.
“Ma tean sinu unistust!” kriiskas ta merineitsile.
Vanal Draakonil oli tohutuid rikkusi, kuid koralle, opaale ja pärleid temal ei olnud. Tema silmis süttis ahnus, kui ta merineidu nägi. Ta teadis et kalasabaga tüdruk tõuseb meresügavustest veepinnale igal hommikul.
“Too mulle korvitäis koralle,” käskis ta “ ja ma täidan su unistuse!”
Merineid tegi nii nagu kästud, temas oli peidus nii suur igatsus…
“Oh,need pole midagi väärt!” käratas Draakon väikesle merineitsile, kui ta korallide korviga merepinnale jõudis.
“Nüüd too mulle mereopaale! Ma täidan su unistuse, kui sa sõnakuulelik oled!”
Merineid sukeldus uuesti sügav mere põhja ja rühkis uuesti merepinnale, vedades enda järel kotti sinkjasmustade, maailmas väga kõrgelt hinnatud haruldaste opaalidega..
“Oh, need pole mitte midagi väärt!” ütles koletu Draakon, raputas tuld sülitades pead ja tõstis tiivad,et minema lennata.
“Ma toon sulle kõige ilusamaid pärleid!Kõige suuremaid, mis maailmas leitud!” sosistas tüdruk, ja sukeldus uuesti mere sügavustesse, Väsinult lükkas tüdruk merepinnale kasti maailma ilusaimate pärlitega.
“Kui sul just tõesti midagi paremat pole!” kirtsustas Draakon oma tohutut nina, surus väsinud Merineitsi kristallkuuli sisse, krabas kinni ka Dragon Flai ja nad alustasid teekonda sinsie mere taha.
Hirmas kiirusega, nii et sellest terve maailm kõmises, tormasid nad üle tumedaks tõmbunud taevalae.
Kui merineid kohkumusest toibus, olidki nad teiselpool merd. Kauguses sinetasid metsadega kaetud mäed.
Sinna, ühe mäe otsa, vana draakon lendaski. Temal oli seal kõrge- kõrge, taevasse kõrguv loss. “Et ikka õhku ja avarust oleks,” kiitless Draakon, kes ei kartnud mitte midagi ega mitte kedagi.
“Kui palju keerdtreppe!”imestas Merineid, ikka veel kristallkera sees, kui ta treppidest alla lükati ja ta tohutusse akvaariumi sulpsatas.
“Kellel seda kalasabaga näkki vaja on? Nüüd teab ta kõiki meie saladusi ja me peame ta endale jätma!” kinnitas vana draakon kurjalt.
“Kui sa ellu tahad jääda, siis pead meiesuguseks saama!” kärkis Vana Draakoniisand nii, et maa värises ja puud kõikusid.“Kõik on nii põnev!” sositas kalasabaga tüdruk tillukesele draakonile.Joogid ja söögid maitsesid teisiti, vangistus kristallkera sees, elu akvaariumi põhjas, soomustega laetud ürp, mida ta nüüd kandma pidi.,..
Ta tahtis draakoniks saada, sest nii saaka ta ju kõik võõraid ja kaugeid maid külastada ja taevalaotuses liuelda. Tal oli unistus!
Ja siis nad käskisid tal lendamist õppida.. Ta õppis ja harjutas,nuttis, pühkis higi, ahmis õhku ja harjutas jälle.
Mäest alla lendlemisega oli asi lihtsam kui kõrgustesse tõusmisega. Temale oli vaja ju tiibu!Vana draakon oli talle andnud tiivad, mis ta oli murdnud karistuseks ühe oma alama seljast. See oli juhtunud juba ammu. Tiivad olid hõõrunud merineitsi seljale sügavaid vorpe.
Vana Draakon sülitas taevasse tõusavid leeke ja sulatas kaevandustes leitud hõbedat, tema meistrid meisterdasid neist lauahõbedat ja joogipeekreid ja kõikide draakonite tarbeks tiibadele katteid ja kaunistusi..Osavad meistrid valmistasid isegi hõbetiibu! Ühel päeval, kui draakon maailmareisile oli läinud, haaras Merineid endale maalausest töökojast kaunid hõbetiivad…
Ta tõusis lagendikult õhku, kerged tiivad takerdusid puuokstesse, jaks hakkas lõppema..See polnudki nii ahvatlev, kui oli olnud tema unistustes.
“See elu siin pole üldse niisugune, nagu ma unistasin,” imestas ta unetutel öötundidel akvaariumipõhjas hommikut oodates, Lihtsalt veel üks aasta mööda saata, täpselt samasugune kui seitse eelmist Kõik oli ju nagu olemas, aga õnne ei olnud ta leidnud. Imestamise aeg oli otsa saanud juba ammu. Seitse pikka aastst oli Merineid elanud draakonite juures. Alguses oli ta püüdnud kõigest hingest nende sarnaseks saada.
“Kui ma saan nende sarnaseks koletiseks, ehk saan siis õnnelikuks?” nukrus oli tema näole tumedad varjud jätnud.
Nüüd sunniti teda hõbedasi tiibu oma seljal kandma isegi õhtusöögilauas. Kummalisel kombel tundusid need nüüd tinarasked., tundus, nagu muutuksid need iga juurdetulnud aastaga üha raskemaks..Kord õhtusöögilauas, pikas ja pidulikus, ksüsis ta enda kõrval istuvalt draakonilt.
“Miks keegi ei küsi, kuidas minu päev läks?”
“Oh, me teame seda ju niigi,” müristas Draakon ja tema näost kustus igasugune huvi ja ta haigutas häälekalt, nii et lõualuud naksusid.
“Ja üldse, ära sega mind!” teatas ta pahuralt. Draakon nimelt mõtles, kui õnnelik on tema elu.
” Sa oled ju nüüd päris meie moodi, mina tean, mis sulle parim on!” võttis vana Draakon vastamise enda peale.Nii oli juhtunud igal õhtul, seistme aasta jooksul.
“Sa oled ju siin õnnelik?” Merineitsi näole libises kahtlusevari. Oli ju selge, et päris ise ei saa ta iialgi lendu tõusta….
“Sa pead olema siin õnnelik, sest meie ju oleme!” kinnitas Draakoniisand. Ja Draakon purskas tulejoa õhku. Õhus oli ärevust, õhus oli hoiatus.
“Ma raiskasin ju ära korvitäie koralle!” mõtles merineid.
“Ma raiskasin ära kotitäie mereopaale!” imestas merineid
Ma raiskasin kastitäie pärleid!” ja merineid vangutas pead.
“Ja nüüd sa pead õnnelik siin olema!” lõpetas Draakoniisand, kes mõtteid lugeda oskas.
Draakoniisand oli Merineitsi lukustanud seitsme luku taha kristallkuuli sisse.,Ta on hakanud võõraid mõtteid mõtlema!” ühmas Draakon igal õhtul, kui kambri ukse enda selja taga kriginal lukku keeras..
Selles varakambris, kus Merineitsi ükildasi nukraid öid veetis, oli nurgas kast pärlitega..Ühel õhtul kui Draakon järjekordsele riingkäigule tuli, oli Merineid Dragon Fly abiga kamaluga pärleid kastist võtnud. Nad puistasid need põrandale. ..
Kõrinal veeresid pärlid ülepmarmorist põrandaplaatide, kui vana Draakon astus kambrisse.
Ta komistas ju kukkus, komistas ja kukkus veel ja veel, kuni oimetult lebama jäi. Dragon Flai oli kärme, ta lükkas kogu jõudu kasutades kristallkuuli veerema. Pisar niisutas ta silmanurka: ta oli Merineidu armastama hakanud.
Ta armastas kalasabaga tüdrukut nii väga, et andis Merineitsile tagasi ta vabaduse.
Klik-klõk, klik- klõk veeres mustjas kristallkuul tuulepöörist tekitades keerdtreppe mööda alla. Vuhinal, ikka allapoole, krigisevate lossiuste vahelt läbi, kristallkera takerdus metsaalustesse, veeres mööda käänulisi radasid,, veerles ja keerles kuni peatuski mere ääres. Sinine mets, kõigega, mis seal see oli, oli jäänud selja taha.
Kolm päeva oli möödunud, ühel hommikul avas Merineid oma silmad, sinise mere ääres, maismaa piiril, kristallkera hulpis rannavees.
Ta hõõrus oma silmi, mõtted keerlesid tema peas.
Merineid istus veepiiril: saba vees ja minekuvalmis, pikad juuksed heljusid soojas suvetuules.Eemalt paistval vesiroosilehel äsjapuhkenud õie varjus Dragon Flai, aga teda Merineid ei näinud…
Kõrge suvetaeva all oli hea mõtelda ja unistada tulevikust.
Mustjaslilla kristallkera oli värvi muutnud: see helendas! Kera hakkas aeglaselt aeglaselt keerlema, sellest kostus sametine hääl:”
Merineid! Merineid! Ma näitan sulle su tulevikku!” Ma näitan sulle su unistuste täitumist!
Merineid nägi enda tulevikku silmade eest läbi vilksatamas: see oli imeliselt sädelev, särav ja kõiges vikerkaarevärvides.
Selleks, et su unistused täituksid, et sa tõeliselt õnnelikuks saaksid, pead sa ära vastama kolm küsimust:
Kes sa ise oled?
Mida sa ise tahad?
Missugust elu sa elada tahad?”
Kristallkera, helesinine kui unistus õnnest, peatus maa ja vee piiril.
Draakonitüdrukud Lilli ja Milli kihutasid hiirhallide hobuste kabjaplagina saatel kodu poole. Tõllarataste alt sähvis tuliseid sädemeid. Kohe- kohe oli Linna Veetorni kell kesköötundi kuulutamas ja tüdrukud pidid tagasi olema enne, kui uhke tõld uuesti kõrvitsaks moondub.
Tõld peatus. Pikkade koibadega ämblik ronis tõlla ukseklaasile ja asus virgalt käte-, ei, koivakõverdusi tegema. Tema koivad olidki pikast istumisest tõlla tagaistmel, rohkete pakkide ja karpide vahel, kangeks jäänud.
“Nii võib tervise täiesti ära rikkuda,” porises ta pahaselt.
Tüdrukud krabasid istmelt paberisse mähitud pakke ja lehvidega kaunistatud karpe Oli olnud ju imeline soovide täitumise aeg. Ühest ripa- rapa rebenenud pakist pudenes välja uhke sitside- satside, teemandite ja pärltikanditega kaunistatud kleit.
“See on minu oma!” tõstis Lilli häält,” see on minu oma, sest mina olen vanem!” ja ta lükkas lõua ette. Ta tiris kleiti enda poole.
“See on minu oma!” lärmas Milli ja tõmbas kleiti enda poole.” see on minu oma, sest mina olen uuem!” ja ta turtsus õige kurjalt. Tüdrukutest sai keerlev- veerlev kisklev ja kisav pundar, käpad segi ja sabad sassis. “Krrrrrr!” kärises äsja väga ilus olnud kleit, teemandid ja pärlid veeresid tõllapõrandale. Mine tea, kuidas see täpselt juhtus, aga ühel hetkel riivas draakonitüdruku küünarnukk tõllaukse klaasi.. Või oli see rusikas? Või oli see kingakonts? Tüdrukud olid ostuöölt saadud uued kontsakingad ju jalga jätnud.
“Klirrrr!” ja olidki klaasikillud tõlla kõrval sõiduteel öises tänavalguslambi sõõris kurjakuulutavalt läikimas.
Oli kuidas oli, aga äasja uus olnud kleit oli muutunud inetuteks räbalateks ja langes aeglaselt ohates sõidutee tolmu. Tõlla ukse aken oli katki, järgemööda varisesid klirinal kildudeks kõik tõllaaknad...
Ämblik, kelle tegevust oli ju segatud, oli tõesti nördinud. Ta vaatas üle õla tüdrukute upakil kogusid ja porises:”Ma olen seda eluaaeg ju rääkinud.Ma olen alati ju öelnud, et uhkus ajab upakile!” Tema ei olnud ju tõesti mitte midagi valesti teinud. Igaks juhuks klammerdus ta Lilli kuklakarvadesse, kui tüdruk tõllast välja ronis.
“Oh, mis nüüd küll saab?” küsis Lilli ärevalt, kogu tüli ja põhjus tülitsemiseks tundusid nüüd nii tühised.
“Oh, kui kole lugu!” ehmus Milli.
“Vana Trikimeister kindalsti vihastab!”
“Vihastab hirmsal kombel ja mine tea, mis ta meiega ette võtab!” Tüdrukute silmade eest käisid läbi kohutavad pildid, mis kõik nendega nüüd juhtuda võib!
“Mis siin juhtus?” küsis Rebasedaam, kelle tõld peatus draakonitüdrukute kõrval.
Ämblik, kes Lilli kuklas istus pomises enda ette:”Mina ei tea, mina tõesti ei tea!”. Lilli, kes kuulis seda sosinat, kordas: “Mina ei tea midagi!” ja tõmbus kössi.
Milli vaatas õde, vaats veel korra ja lausus vaikselt: “Mina ei tea midagi!” ja ta tõmbus selja kühmu. Nähtamatu raskus rõhus Lillit ja Millit.
Rebasedaami näole kerkis parastav muie. Temal olid draakonitüdrukutega omad arved klaarida.
“Mina olen kuulnud, et Suur Trikimeister on väga kuri, kui asju lõhutakse!” teatas ta tähtsalt.
Ta võib saata teid vana lossi keldrisse nõidadelemeelelahutuseks, ta võib saata teid sügavasse metsa kurjade haldjate meelevalda, ta võib saata teid näkkide juurde meresügavustesse. Mina olen seda ise kuulnud!” noogutas Rebasedaam jutule kaasa.
Tüdrukud olid mures. Nende nägudel peegeldus hirm.
“Ma võin teid aidata!” pakkus rebane teeseldud lahkusega. “Räägitakse, et vanas lossikeldris on igasuguseid tõldasid, suuri ja väikeseid, küllap leiate sealt sellise, nagu just see siin. Ja nii ei saagi Trikimeister iial teada, millega te hakkama saite!”
Rebasedaam keeras end minekule, tema uus kleit sahises ümber tema jalgade ja tema uhuuued kingad olid laitmatult puhtad.
Oli täiesti pime, ainult tema näis teadvat teed lossi juurde, Draakonitüdrukud järgnesid talle, nad sisenesid lossikeldrisse. “Kui nüüd nõiad nad kinni krabavad!” vasardas mõte Lilli meelekohtades.Nad jooksid käänulistel keerdtreppidel, nad olid tõesti väsinud, kolm tundi olid möödunudigavikku.
“Mina ei näe siin ühtegi tõlda!” lausu Lilli ja peatus ühel trepiastmel.Ta ohkas.
“Siin pole üldse mitte midagi!” ütles Milli väsinult ja ohkas ka.
“Ah, mina ei tea midagi!” kostis Rebasedaam üle õla, korjas kleidisabad käppade vahele, ja läinud ta oligi. Kadunud nii, nagu vaid rebased hääletult kaduda oskavad.
Draakonitüdrukud astusid rõskest lossikäigust lossi ette. Iga trepiaste kägises nende jalge all: mina ei tea midagi. Ei salapärasest tõllast, ei nõidadest.
Lossipargi puud sahistasid lehtedega pahaendeliselt.
Vana hall vares, keda ootamatult saabunud lossikülalised unest üles olid ajanud, laskus tiibade sahinal teele tüdrukute ees.
“Mis teie siin teete?” küsis ta pahaselt, välgutas oma ümmargusi silmi ja asus nokka puhastama.
“Me otsime tõlda, “ alustas Lilli lootusrikkalt ja koos Milliga jutustasid nad vanale linnule kogu loo.Uus lootus tärkas nende südametes!
“Oh, ma võin teid ju aidata!” pakkus vares, kes elus nii mõndagi näinud, Tema pahameel polnud veel lahtunud ja mitte miski ei üllatanud teda enam ammu.
“Mina olen kuulnud, et mitte siit kaugel paksus metsas elab üksildane kuningas. Temal on suur uhke tõllakuur, sealt leiate kindlasti sellise, nagu teil vaja ja Trikimeister ei saa iial teada, mis te korda saatsite!”
Lilli ja Milli astusid kärmelt varese kannul metsa. Pimedus tekitas kõhedust.Oksad sahisesid, rohi kahises tüdrukute sammude all. Tundus, et iga puu okstes varjab end mõni kuri haldjas..
Kolme tunni möödudes, mööda metsaradu ekseldes jõudsid nad väikesele lagendikule.Üksildane kuukiir piilus korraks läbi puulatvade, tüdrukud nägid, et lossi ei paistnud mitte kusagilt.
Küsivalt vaatasid nad varese silmadesse.
“Mina ei tea midagi!” kohmas vares, ta isegi ei pilgutanud silmi, suur lind lendas tiibade vurnal kõrge kuuse latva. Kuusk kõikus tuule rütmis ja kohises tumedalt:
“Mina ei tea midagi!Mina ei tea midagi!”
Kannikesed metsa all sulgesid õisi ja viimane kui üks õhkas:“Mina ei tea!”
Piibeleht tüdrukute jalge ees kahisesta nukralt õiekellukestega: “Mina ei tea midagi!” Keegi metsaasukatest ei teadnud tõesti mitte midagi.
Lilli ja Milli astusid kuukiire valguses metsast välja. Nende nägudel oli nõutus.
“Mu südametunnistus on must!” kurtis Lilli.”Vaata, kas on juba täiesti must?” küsis ta ja keeras end õe poole.
Ämblik, kes kogu teekonna mõnusalt Lilli kuklakarvades mööda oli saatnud, hüppas tüdrukte ette teerajale ja teatas:”Mina võin teid aidata! Merineitsi olevat linna tulnus d külastma. Ta saabus uhke tõllaga, te võite selle tõlla endale võtta!”
Lootus tõstis pead. Ämblikul näis olevat aega terve igavik, kolme tunni möödudes jõudsid nad lõpuks mere äärde. Kuu valgustas merd, see näis klaasjalt sile ja ähvardavalt vaikne.
“Näete, tõld on mere põhjas!” lausus ämblik kõiketeadvalt.
“Tõllaaknad sillerdavad läbi vee, te peate merepõhjast selle tõlla ära tooma!”
Tinakarva meri meelitas kutsuvalt. Näis, nagu oleks aeg- ajalt merineitsisidki veest vilksatamas. Lilli ja Milli vaatasid teineteisele otsa, haarsid julgustuseks teineteisel käppadest, hingasid sügavalt ja hüppasid merelainetesse.
Mitte midagi ei olnud merepõhjas, Tüdrukud ronisid kaldale, nad tilkusid veest ja jäine hirm ronis mööda nende jalgu üles ikka kõrgemale ja kõrgemale.
Lilli näol oli küsimus:”Kus on tõld?” päris ta etteheitvalt ämblikult.
“Mina ei tea!” itsitas ämblik ja kui Milli murelikult ikka veel merepinda uuris, kargas talle turjale. Tema ei kavatsenudki omil jalul kogu teekonda uuesti ette võtta.
Merelained loksusid laisalt randa: meie ei tea midagi..Keegi ei teadnud merineitsidest ega tõllast midagi.
“Ma pean Suurele Trikimesitrile kogu loo ära rääkima!” ütlesLilli ja ohkas.
“Mina olen ka süüdi!” lausus Milli, ohkas ka, ja vaikselt poetas oma käpa Lilli pihku.
“Tulgu, mis tuleb!” kinnitasid tüdrukud teineteisele otsutavalt.
Ämblik sositas Milli turjalt: “Mina ei tea! Mina tõesti ei tea!” aga tüdruk ei kuulanud enam seda eksitavat häält.
Võluväel, nagu aeg oleks peatunud, seisidki draakonitüdrukud katkiste klaasidega purunenud tõlla kõrval nende koduõues. Suur Trikimeister oli trepile astunud, et ka keksöötunni saabumist oodata.
Kuu helendas taevas, Suur Trikimeister uuris tõlda. Kuidas ometi oli juhtunud, et kõik aknaklaasid on purunenud tuhandeteks kildudeks. Kuidas oli juhtunud, et uhkest tõllast oli järgi vaid vrakk?
“Seda tõlda ei saa ju enam kõrvitsaks muuta!” pomises ta. Vana meeskõndis seitse tiiru ümber tõlla, tõld jäi ikkagi vaid kasutuks vrakiks.
Draakonitüdrukud astusid Trikimeistri juurde, vaatasid maha, vaatasid tõlda, vaatasid vana tarka meest.
“Ma pean sulle midagi rääkima!” alustas Lilli kohmetult.
“Ma tahan ka sulle midagi rääkida!” lisas Milli.
Jutustamise ajal tundis Lilli, kuidas tema selg sirgemaks läks, Milli tundis, kuidas tema pea kerkis kõrgemale, silmavaade läks selgemaks ja julgust tuli juurde iga sõnaga, mis tema suust kuuldavale tuli.
Tüdrukud märkasid, et julgus tegi nad tugevaks ja hirm oli lahtunud nede kehadest, lahkunud tagakäppade küünistestki. Pikakoivaline ämblik oli tüdruku turjalt maha veerenud, nüüd oli ta tõesti nördinud.
”Uskumatu häbematus minu hea nõuande eest!”
Ämblik sibas teeserva ja kavatses märkamatult nelja tuule poole kaduda.
Suur Trikimeister vaatas tüdrukuid:”Sa oled väga ilusaks muutunud, Lilli!” naeratas Vana mees draakonitüdrukule.
“Milli, sa oled nüüd kindlasti kõige ilusam draakonitüdruk kogu maailmas!” kinnitas Lilli, kes vaatas oma imeliselt kauniks muutunud õde.
“Tõe rääkimine teeb igaühe ilusaks!” kinnitas Suur Trikimeister vana inimese elutarkusega.
“Kas sa saad selle tõlla kõrvitsaks tagasi muuta? Küsis Lilli lootusrikkalt.
“Seda tõlda me enam kõrvitsaks ei muudagi!” lausus Trikimeister otsustavalt.
“Meil on nüüd vaja ühte väga head Meistrimeest, kes meid hädast välja aitab!” kinnitas Trikimeister draakonitüdrukutele, võttis kokkukäiva mõõdupulga, asetas rohust leitud helendava jaaniussikese paberilehele, ikka selleks et rohkem valgust oleks. ja asus aknaklaaside mõõtusid paberile märkima.
“Kes sina oled ja mis sina siin teed?” küsis Trikimesiter ämblikult kui paberilehe vajalike mõõtudega kaenla alla sättis. Ta oli just väravast välja astumas, Lilli ja Milli tema kannul.
“Ma ei tea!” susistas ämblik ja kadus oma lülilistel koibadel komberdades rohukõrte varju. Mitte keegi ei näinud teda enam iial.
See lugu sai alguse Nõidade ööle järgnenud hommikul. Aastaring oli väsinud talve minema saatnud ja värske, krapsakas kevad astus üle maa. Veel oli jahedaid ilmu, pori ja sulalumevett, rändlinnud kaugetest maadest olid tagasi pesapaikadesse pöördunud, tärkav maa lõhnas raskelt ja rammusalt, õhus oli tunda kevadet...
Draakonitüdrukud Lilli ja Milli otsustasid oma kevadriided ja suverõivad üle vaadata. Nii suur oli igatsus paksud vammused ja kohmakad saapad kapipõhja ära peita. Veel ei olnud õige aeg, aga see vabastav ja vabadust tõotav aeg oli kohe kohe saabumas.
Tüdrukud tõstsid kapist välja jakke ja pluuse, pükse ja seelikuid, kingi, susse ja sandaale.
“Oi, me võime ju kõiki neid asju selga ja jalga proovida,” ütles Lilli rõõmsalt ja nad otsustasid korraldada tõelise moeetenduse, täiesti iseendile..
“Tuletame eeslmist kevedet ja suve meelde” olid tüdrukud ülemeelikud ja lükkasid ka muusikamasina käima. .
Kui nad esimesed kevadised jakid ja püksid selga panid astusid nad suure peegli ette.
“Oh vaata, mis siin on juhtunud!” ahastas Lilli, kelle käppadel jaki varrukad olid nüüd tunduvalt lühemad, kui need eelmisel aastal olid olnud.
“Vaata, missugused püksid mul on!” imestas Milli, “Sellise pikkusega püksid on kukepüksid,” lisas ta itsitades.Talle meenus naabrite kukk, kes tõesti sarnase pikkusega pükse kandis. Aga tema oligi ju kukk!
Pükste sääred olid draakonitüdrukule lühikesed, mis lühikesed.
Tüdrukud proovisid ka teisi riideid, aga enamasti olid jakkide ja pluuside varrukad lühikesed ja pükste sääred napid, mis napid, seelikute altservast siilud kadunud.
Tüdrukud ohkasid. “See on kindlasti nõidus!” arvas Lilli
“Kurikaval nõidus jah,” oli Milli nõus ja ohkas ka. Miks oli nõidadel vaja nende rõivaste varrukaid lühemaks lõigata, pükste säärtest tükke varastada ja kingi rikkuda? Imekspandav oli see, et nõidus oli toime pandud nii, et riiete- jalatsite lõikumisest -lõhkumisest ei olnud märkigi!
Draakonitüdrukud proovisid kingi: kõik olid väikesed, nad proovisid susse ja sandaale: kõik olid napid, mis napid. “Imelik, eelmine aasta, eelmine kevad ja eelmine suvi olid nad ju täiesti parajad!” Lilli vangutas uskumatult pead,
“Ja need olid veel minu lemmikud!.” pisar veeres Milli silmanurgast, kui ta oma lemmik kingapaari vastu rinda surus.
Lilli paitas Milli pead, patsutas teda õlale ja ütles: Lõpuks on need kõik ainult asjad ja meie oleme ju teineteisele olemas!”
Midagi peab ette võtma” arvas Lilli, kui nad riided uuesti riidepuudele sättisid.
“Mina kuulsin eile hilisõhtul sahinat!” tuli nüüd Millile meelde.” Sahinat nagu keegi oleks tasahilju meie maja ees, maja sees ja tänaval ka, ringi liikunud.
Aga ma olin juba magama jäämas ja rohkem ma ei tea!” vabandas ta end kohe.
“Susside sahinat? Küsis Lilli ja kergitas kulme.
“Aga loomulikult! Sussidega on hoopis kergem õhku tõusta!” õigustas Milli oma mõtet,” ma ise nägin, kuidas nad susse sahistasid, joostes hoogu võtsid ja luua seljas taevalaotusse kadusid.
“Tõsi jah, eile oli Nõidae Öö!” oli Lilli nõus.
“Kindlasti on see nõidae töö! Ma usun, et siin tegutsesid Varruka Varas, Sääre Suli, Seeliku Siilutaja ja Kinga Kratt. Nad tuleb üles otsida ja nad peavad vabandama sellise rumala nalja eest!” oli Milli endiselt pahane.”See pole nali ega midagi!” oli ta nördinud.
Tüdrukud otsisd veelkord välja enda talvised joped ja saapad ja paksud püksid ka.
Täiest oranz kõrvits veeres kõminal vastu majaseina. “Mürts!” jäi kõrvits pidama just majaukse ees, trepi kõrval.
“Mis küll toimub?” ehmatas draakonitüdruk Milli end riidekapist eemale,
Lilli oli juba maja välistrepile astunud: “Kõrvits, mis kõrvits, täiesti ümmargune kõrvits!” imestas ta.
Suure jooksuga jõudis Rebane draakonitüdrukute koduõue. Seesama salesäärne senini alati moekas Rebasedaam, Talv oli tema välimusele rängalt mõjunud: punaksapruun kasukas tokerdunud, sabaots tolmune ja sagris, eelmisel sügisel täiestu uued olnud saapad porised ja nüüdseks õige kulunud, Rebasedaam näis ise ka oma välimust häbenevat.
Nähes draakonitüdrukute küsivaid nägusid hakkas ta rääkima:
“No vaadake nüüd ise! Ma veeretasin supermarketist kõrvitsa ära. Kõik läks ilusasti, uksevehelt sain sellega läbi, sõidutee ületasin täiesti ohutult ja nüüd selline äpardus!” ja ta ei olnud iseendaga üldse rahul.Rebane oli kavatsenud kõrvitsa koopasse veeretad, aga künklikul teel oli see isepäiselt veeredes pöörase hoo sisse saanud ja veerenud just draakonitüdrukute koduõue.
Rebasedaam puhkas natuke ja jätkas: “Ma otsustasin uusi rõivaid ja kingi minna ostma! Kevad ju õues, maa hakkab rohetama, puudel hiirekõrvad ja mul pole ühtegi uut tualetti ega ühtegi uut kingapaari...”
“No, aga see kõrvits?” katkestas ta juttu uudishimulik Milli, kes mõtlikult kõrvitsa koort käpaga silitas.
“Tuhkatriinu lugu teate?” küsis rebane.
“Jah, me teame seda,” ütles Lilli, kes ikka veel ei taibanud, kuhu rebane oma jutuga tüürib.
“No, vot, seal loos on see koht, kus Kõrvits muutub uhkeks tõllaks ja Tuhkatriinu läheb ballile.” tuletas Rebasedaam tüdrukutele muinasjuttu meelde.
“Mina kavatsen minna uusi rõivaid ja kingi ostma just nimelt tõllaga!” Siis ma ei pea ise asju koopasse tassima! Ja see oleks ju väga uhke saabumine suure kaubamaja ukse ette,” arvas Rebane, kellele meeldis uhkeldav eluviis.
Rebasedaami silmadest peegeldus unistus, kuidas ta rõivaid valib, tualette selga proovib ja uusi kingi jalga sobitab....Kuidas poemüüjad järjest uusi rõivaid talle käppade vahele kannavad ja kingakesi jalga aitavad sobitada,
“Ja mul on veel üks kaval mõte,” lisas Rebane juurde.Tema silmis tärkas kavaluse tuluke.
“Kui see suur kerakujuline kõrvits tõllaks muutub, siis selle tõlla sees istub ju Tuhkatriinu! Muinasjutus oli ju nii?” ta vaatas küsivalt draakonitüdrukutele otsa. “ja kui ma nüüd just täpselt õige aja ära taban, saan ma ju Tuhkatriinu ka endale.”
“Mida sa kavatsed temaga teha?” küsis Milli kohkunult, tal oli suu lahti vajunud.
“Ah, ei midagi halba,” lõi rebane käpaga läbi õhu nii, nagu poleks tema plaanis midagi erilist.”Esiteks Tuhkatriinu aitab mul uusi rõivaid ja kingi välja valida! Ta oli ju õige osav võõrrasema tütreid ballile saates?” ja ta viskas küsiva pilgu draakonitüdrukutele.
“Ja teiseks saan mina endale koka! Tõelise päris koka! Tuhkatriinu oskab kindlasti maitsvaid roogi kanafileest valmistada” ja Rebasedaam naeratas õnnelikult,
.
“Kas sina tead, kes meie rõivad ja jalatsid väiksemaks muutis?” küsisid tüdrukud rebaselt.
“Ei, mina ei tea, ja mul on üldse muud mured!” vastas rebane nipsakalt ja kõndis ümber kõrvitsa.
“Hmm,” Lilli ja Milli vahetasid nukralt pilke.
Õhtu oligi kätte jõudnud, tänavalaternad süttinud ja kahvatukollane valgus heitis tänavale pikki veidraid varje puudest, mis tänavaäärt palistasid.
Rebsedaam heitis rahutuid pilke ümberringi, ta ootas kannatamatult et kõrvits muutuks uhkeks tõllaks. Tal oli aega ju vaid mõned napid tunnid, kuni võluvõim kaob ja tõllast saab taas tavaline talve üle elanud kõrvits.
Kaugel eemal kraaksatas üksik vares.
Ühel hetkel oligi draakonitüdrukute maja ees uhke, värviliste laternate ja tugevate, väledate hiirekarva hobustega tõld ja Tuhkatriinu istuski tõlla sees. Rebasedaam seadis end Tuhkatriinu kõrvale sametpadjale istuma ja nad kiirustasid ostuööle.
Suur Tikimeister astus puudevarjust draakonitüdrukute juurde. Tüdrukud rääkisid, mis juhtunud oli nende rõivaste ja jalatsitega.
“Me kirjutame kirja Ülemnõiale!” Pani Lilli ette. “Me oleme tõesti pahased tema alamatele: ulakatele nõidadele! Me kirjutame Ülemnõiale Varruka Vargast, me kirjutame Sääre Sulist ja Seeliku Siilutajast, me kirjutame Kinga Kratist.”
Lillil oli paberirull kaenla alla ja Millil pikk pliiats sõjakalt tervaks teritatud.
Kõik kolm astusid majja.
Trikimeister vaatas lahke pilguga Lillit ja Millit: “Te olete talve jooksul kasvanud, See on tõeline ime ja see juhtub lastega alati” kinnitas ta ja pilgutas silma.
“Millal see juhtus” küsis Lilli
“Mis kuupäeval täpselt?” tahtis Milli teada.
“Mina küll aru ei saa, et sina suurem oleksid, märkis Lilli, kes Millit silmadega mõõtis.
“Minu meelest pole ka vahet!” arvas Milli.
Tegelikult on see ikkagi nõidade töö, olid tüdrukud veendunud.
Suur Trikimeister juhatas tüdrukud seina peale kinnitatud mõõdupuu juurde, sinna olid märgitud nende mõlema pikkused, kui nad kooli olid tulnud.
“Näe, ongi vahe sees!” imestasid nad, kui Trikimeister möödupuule uued sälgud sisse lõikas.
“Vaat see on alles trikk!” imestasid tüdrukud ja silmitsesid teineteist.
“Aga Vinks- Vonks, Murelik ja Natuke, Kas nemad kasvavad kord suureks ka?
“Ei, nemad on sellised nagu nad on, juba ammu. Kui teie nendega tuttavaks saite, olid nemad juba täis kasvanud”
“Ja ikkagi nähtamatud?
“No jah, nemad on sellistena loodud! Mitte keegi, mitte kunagi, mitte kusagil pole neid ju näinud” ja Trikimeister naeratas.
“Kas meie kasvame taevasse? Küsis Lilli
“Ja kas meie käpad kasvavad ükskord tulevikus maani? tahtis Milli teada, ja silmitses mõtlikult enda esikäppi.
“Seda siiski ei juhtu,” arvas Trikimeister, “sest teie olete just sellisteks draakonitüdrukuteks loodud!”
Teid saab väiksemaks tagasi võluda ka!” teatas Suur Trikimeister. “Või jätmae nii, nagu praegu on?” uuris ta tüdrukutelt. “Natuke pikem on ka tore olla,” arvas Lilli, “saab ülemistelt kapiriiulitelt asju paremini kätte, kes upitas end kikivarbail riiuliteni, milleni ta eelmisel sügisel kuidagi ei ulatunud.
“Pikem olles näeb õues kaugemale ka!” oli Milli kindel.
“Nüüd ei jää muud üle, kui me peame endale uued rõivad ja jalatsid saama.” ja tüdrukutele meenud Rebasedaam, kes ostuööle oli kihutanud...
“Aga inimesed? Kuidas on nendega? Ja loomadega? Ja lindudega? “
“Kui suureks keegi kasvab, oleneb nende vanematest ja vanavanematest.. See on looduse trikk ja seda kasvamise tegevust valvavad keha sees kasvuhormoon ja kasvufaktor”.
“See on osa geneetikast” ütles Lilli, kes laual olevast entsüklopeediast kasvamise kohta märksõnu otsis, ta lõi raamatu plakastusega kinni.
“Loodusel on imelisi trikke varuks!” arvasid tüdrukud. Neil oli hea meel, et osa loodusest valvab ikka ise ka looduse üle,
“Enamasti on looduses kõik ju kenasti kontrolli all!” muheles Suur Trikimesiter
Lillil ja Millil oli tuline heameel, et nad ikkagi draakoniteks jäävad, olgu muuga kuidas on. “Hea, et me teineteisel alati olemas oleme!” ja nad võtsid teineteisel käppadest kinni.
“ Ja pole ju tähtis, kuidas keegi välja näeb, kui pikk või kui pisike,..
Tähtis on, et süda oleks õiges paigas!” Suur Trikimeistri pilk oli mõtlik, ta pani oma pikkade sõrmedega vanadusest kortsulise käe sellele kohale rinnal, mille varjus süda tuksus.
.Suur Trikimeister plakustas käsi, puhtalt nalja pärast lennutas ta draakonitüdrukud õhku, kui Lilli ja Milli uuesti tagakäppadele õnnelikult maandusid, veeres maja ette imeilus hõbedane tõld hiirekarva käristute hobustega. Lilli ja Milli istusid tõlda ja kihutasid ka ostuööle, nad pidid tagasi jõudma ju enne südaööd, siis, kui hõbetõld uuesti kõrvitsaks muutub.
