Meil on kõrgemad majad, kuid madalamad kired, laiemad tänavad, kuid kitsam silmaring. Me kulutame rohkem, kuid omame vähem, me ostame rohkem, kuid naudime vähem. Meil on suuremad kodud, kuid väiksemad pered, rohkem mugavusi, kuid vähem aega. Meil on rohkem teaduslikke kraade, kuid vähem arusaamist, rohkem teadmisi, kuid vähem mõistmist, rohkem eksperte, kuid veel enam probleeme, rohkem meditsiini, kuid vähem tervist.
Me joome liiga tihti, suitsetame liiga palju, kulutame liiga hooletult, naerame liiga vähe, sõidame liiga kiiresti, vihastame liiga kergesti, oleme liiga kaua üleval, tõuseme üles liiga väsinult, loeme liiga vähe, vaatame telerit liiga palju ja palume liiga harva. Me oleme mitmekordistanud oma varasid, kuid kahandanud oma väärtust. Me räägime liiga palju, armastame liiga vähe ja vihkame liiga tihti.
Oleme õppinud, kuidas elus rohkem mammonat koguda, kuid mitte seda, kuidas elada. Oleme juurde saanud eluaastaid, kuid mitte elu aastatesse. Oleme jõudnud Kuule ja tagasi, kuid ei jõua üle tee, et naabrile tere öelda. Oleme vallutanud maailmaruumi, kuid mitte enda sisemaailma. Oleme teinud suuremaid asju, kuid mitte paremaid asju.
Oleme puhastanud õhku, kuid reostanud hinge. Oleme võitnud aatomi, kuid mitte enda eelarvamusi. Me kirjutame rohkem, kuid õpime vähem. Me planeerime rohkem, kuid saavutame vähem. Oleme õppinud kiirustamist, kuid mitte kannatlikkust. Toodame üha rohkem arvuteid säilitamaks üha rohkem teavet, teeme trükisõnast koopiaid rohkem kui iial varem, kuid suhtleme üha vähem ja vähem.
Need on kiirtoidu ja aeglase seedimise ajad, suurte meeste ja väiklaste iseloomude ajad, suurte kasumite ja pinnapealsete suhete ajad. Need on topeltsissetulekute ja topelt lahutuste ajad, uhkete majade ja lagunenud kodude ajad. Need on kiirete reiside, ühekordsete mähkmete, kahepalgelise moraali, üheöösuhete ja ülekaaluliste kehade ajad, tablettide ajad, mis võivad panna sind naerma või nukrutsema või tappa. Need on ajad mil vitriinis valitseb küllus, kuid laoruumis on tühjus. Need on ajad, mil tehnoloogia suudab tuua sinuni selle kirja, ajad, mil saad otsustada, kas jagada seda nägemust, või lihtsalt klikkida „Kustuta“.
Ära unusta veeta aega oma lähedastega, sest neid pole sinuga igavesti. Ära unusta öelda hea sõna sellele, kes sinu poole alt üles vaatab, sest see väike inimene kasvab suureks ja läheb oma teed. Ära unusta kinkida soe kallistus oma kaaslasele, sest see on ainus kink mida saad südamega anda ja see ei maksa sulle sentigi. Ära unusta öelda „Ma armastan sind“ oma partnerile ja oma lähedastele ning eelkõige seda nii mõelda. Suudlus ja kallistus suudavad uhtuda minema valu, kui tulevad sügavalt sinu südamest. Ära unusta hoida käest kinni ja nautida hetke, sest ühel päeval seda inimest su kõrval enam ei ole. Võta aega armastuseks, anna aega rääkimiseks ja jagamaks oma hinge sügavaimaid mõtteid.
Elu mõõt pole mitte hingetõmmete arv, vaid hetked, mis hinge kinni võtavad.
Autor? Kes teab! Ühed väidavad, et Dalai Lama, teised räägivad Hillary Cooperist, kolmandad annavad au George Carlinile. Arvan, et igal juhul on antud tekst väärt jagamist.
Aeg olev ja aeg möödunud
Kestavad ehk mõlemad veel ajas tulev
Ning ajas tulev möödunud ajas.
Kui kõik aeg on igaveselt kohal
Siis kõik aeg on lunastamatu.
Mis võinuks olla, on üldistus
Püsib nagu alaline võimalus
Vaid sõnas, mis spekuleerib.
Mis võinuks olla ning mis on olnud,
Osutavad ühise otsani, mis alati on.
Jalasammud kajavad mälestuses
Mööda rada, mida me ei võtnud
Ukseni, - me eales ei avanud -
mis roosiaiani viib. Minu sõnad kajavad
Nõnda sinu vaimus.
Kuid mis eesmärgil
Häirides tolmu roosilehtede kausil
Ma ei tea.
Teised kajad
Elutsevad aias. Kas järgneme me?
Kiiresti, ütles lind, leia nad, leia
Nad nurga taga. Läbi esimese värava
Meie esimesse maailma, kas järgneme me
Tõuke pettusele? Meie esimesse maailma.
Seal nad olid, väärikad, nähtamatud,
Liikusid surveta üle kuivanud lehtede
Sügise kuumas, läbi väreva õhu
Ning lind hüüdis, vastates
Kuulmata muusikale puhmastiku varjus
Ning nägemata silmakiir ristus, sest roosid
Näisid nagu lilled, mida nähtakse.
Seal nad olid nagu külalised meil, vastu võetud ja vastuvõtvad.
Nõnda liikusime ning nemad, korrapärases mustris,
Mööda tühja tänavat loožiringini,
Et vaadata alla tühjendatud tiiki.
Kuivata tiik, kuiv betoon, pruunikülgne
Ning tiik täitus valgusest veega
Ning lootos tõusis vaikselt, vaikselt
Pind sädeles valguse südamest
Ja meie taga nad olid, peegeldunud tiigis
Siis möödus pilv ning tiik oli kuiv.
Mine, ütles lind, sest lehed olid täis lapsi,
Elevalt peidus, hoides tagasi naeru
Mine, mine mine, ütles lind: inimsugu
Kannatab halvasti tegelikkust
Aeg möödunud ja aeg tulev
Mis võinuks olla ja mis on olnud
Osutavad ühise otsani, mis alati on.
II
Küüslauk ja safiirid mudas
Pahhetavad lasutud teljepuud.
Verine judisev traat
Laulab allpool alalisi arme,
Lepitades ammuläinud sõdu.
Tants mööda arterit
Lümfi ringlemine
On mustrid tähtede triivis
Tõus, et suvitada puu tipus
Me liigume üle liikuva puu
Valguses, mustrilise lehe kohal
Ja nätskel põrandal kuuleme
All, on kuldikoer ja kult
Järgnemas radu nagu varem,
Kuid lepitunud tähtede vahel.
Pöörleva maailma tasasel täpil. Ei liha ega lihatu;
Ei sealt ega sinna; seal, tasasel täpil, on tants,
Kuid ei peatus ega liikumine. Ega ära kutsu püsivuseks seda,
Kuhu minevik ja olevik koguneb. Ei liikumist sealt ega sinna,
Ei langus ega tõus. Kuid vaid täpil, vaid tasasel täpil,
Pole mujal tants ja tants ainsana on.
Ma saan öelda ainult, seal oleme olnud: kuid ei saa öelda, kus.
Ja ma ei saa öelda, kui kaua, mis tähendaks tema asetamist aega.
Sisemine vabadus asjalisest ihast
Vabadus kannatusest ja teost, vabadus sisemisest
Ja välimisest sunnist, ometigi ümbritseb
Tajude arm – valge valgus, tasa ja liikuv,
Liikumatu Erhebung, koondumine
Jätmata välja, ilmutatud
Nii uus maailm kui vana, mõistetud
Selle osalise ekstaasi lõpul
Selle osalise õuduse lahendusel.
Siiski mineviku ja tuleviku ahelus
Punutud muutliku keha nõtruses,
Kaitseb inimkonda taevast ja hukatusest,
Mida keha kannatada ei suuda.
Aeg möödunud ja aeg tulev
Lubab teadvust vaid veidi.
Teadlik olek on mitteolemine ajas
Kuid vaid ajas; hetke roosiaias,
Hetke lehtlas, kus peksles vihm,
Tuulses kirikus, kui langes suits
Mäletada saab; hõlmates mineviku ja tuleviku.
Vaid aja jooksul alistatakse aeg.
III
Siin on rahulolematuse koht
Aeg enne ja aeg pärast
Tuhmis valges, ei päevavalgust,
Kattes vormi selge vaikusega,
Tehes varjud möödvaks iluks,
Vihjates jäävat aeglasel pöördel,
Ega pimedust, et puhastuks hing.
Tühjendades meelelist kaotusega
Puhastades kiindumust ajalisest.
Ei küllust ega tühjust. Ainult virve
Üle ajavagudes vaevas nägude
Häiritud häirimisest häirudes
Täis pettekujutisi ja tähendusest tühi
Tursunud kiretuses, mis ei koonda
Mehi ja pabertükke keerlemas tuules,
Mis puhub enne ja pärast aega,
Puhib sisse ja välja ebaterveist kopsuist
Aega ennist ja aega pärastist.
Haigete hingede röhatus
Hajusasse õhku, loiud
Kandudes tuulel, mis puhub üle Londoni ja Hampsteadi,
Clerkenwelli ja Campdeni, Putney ja Highgate'i,
Primrose'i ja Ludgate'i süngete küngaste. Siin mitte
Siin pimedust mitte, selles säutsuvas ilmas.
Lasku madalamale, lasku ainult
Alalise üksinduse maailma,
Maailma, mitte maailma, vaid sellese, mis pole maailm
Seesmine pimedusse, ilmajättu
Ning kõige omandi puudusesse
Tajulise maailma kuivatussse
Kujutluse maailma tühjendusse
Hingelise maailma mõjumatusesse;
See on ainus viis, ja teine
On sama, mitte liikumises
Vaid hoidumises liikumisest; samas kui maailm liigub
Tungluses, mööduva ja tuleva aja
Metalsetel radadel.
IV
Aeg ja kell matnud on päeva
Must pilv päikse kannab ära.
Ega päevalill meie poole pöördu, ega elulõng
Eksiteele satu ja meieni paindu; väät ja vits
Klammerdu ja haardu?
Jugapuu
Jahedas sõrmed kähardu
Me ümber? Kui jäälinnu tiib
On vastanud valgusega valgusele ja vaikib, valgus on tasa
Pöörleva maailma tasases täpis.
V
Sõnad liiguvad, muusika liigub
Vaid ajas; kuid see, mis vaid elab
Saab vaid surra. Sõna, pärast kõne,
Jõuab vaikusesse. Ainult läbi vormi ja mustri
Muusika või sõna
Tasasusse jõuab; nagu hiina keraamika
Tasa liigub, peatumata oma tasasuses.
Mitte viiuli vaikus, kui noot veel kostab,
Mitte ainult see, vaid koosolemine,
Või öelgem, et algusele eelneb lõpp,
Ning et lõpp ja algus olid alati seal
Enne algust ja pärast lõppu.
Ja kõik on alati praegu. Sõna venib,
Praguneb ja vahel koormuse all murdub,
Pinge all lipsab, libiseb ja kaob,
Ega püsi paigal. Kisavad hääled,
nääkudes, pilgates või pelgalt vadinas,
On alati sõnade kallal. Ja Sõna kõrbes
Enim ründavad ahvatluse hääled,
Leinatantsus kisendav vari,
Lohutmatu kimääri vali kaeblus.
Mustri motiiviks on liikumine
Nagu kümne tähe kujul
Tahtmine ise on liikumine
Mitte tahetav iseenesest;
Armastus ise ei liigu,
Vaid on liikumise põhjus ja lõpp
Ajatu ja mittetahtev
Kui ehk ainult ajast
Kinni piirangu vormis
Olemise ja mitteolemise vahel.
Äkiline valguse vihus,
Isegi kui tolm lendleb,
Laste peidetud naer
Lehestikust kostub,
Kiiresti nüüd, siin, nüüd, alati-
Naeruväärne see raisatud kurb aeg,
Mis ulatub nii enne kui pärast.
Sest ma enam pöörduda ei looda
Sest ma ei looda
Sest ma pöörduda ei looda
Ihaldes selle mehe annet ja tolle mehe mõõtu
Ma ei püüa rohkem püüelda taolisi asju
(Miks vana kotkas peaks sirutama tiibu?)
Miks peaks ma leinama
Tavalise ilma hajunud jõudu?
Sest ma enam teada ei looda
Elava tunni põdurat hiilgust
Sest ma ei mõtle
Sest ma tean ma ei tea
Ainsat mööduvat jõudu
Sest ma juua ei saa
Seal, kus puud õitsevad ja voolavad lätted, sest pole midagi enam
Sest ma tean, et aeg on alati aeg
Ning koht on alati ja ainus paik
Ning mis on tegelik on tegelik vaid korra
Ning vaid ühes kohas
Ma rõõmustan, et asjad on nagu on ning
Ütlen lahti õnnistatud näost
Ja lahti häälest
Sest ma enam pöörduda ei looda
Järelikult tunnen rõõmu, vajades ehitada midagi
Mille üle rõõmu tunda
Ning palvetan Jumalale, et Ta meile halastaks
Ja palvetan, et ma unustaks
Need asjad, millest endaga liiga palju pean nõu
Liiga palju selgitan
Sest ma enam pöörduda ei looda
Las need sõnad vastaku
Sest mis on tehtud, pole tegemiseks jälle
Et kohtuotsus liiga raske meie peal poleks
Sest need tiivad enam lendamiseks pole
Vaid pelgalt laperdamaks õhus
Õhk mis on nüüd läbini väike ja kuiv
Väiksem ja kuivem kui tahe
Õpeta meile hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meile istumist vaikselt
Palveta meie patuste eest nüüd ning meie suremise tunnil
Palveta meie eest nüüd ja meie suremise tunnil.
II
Emand, kolm valget leopardi kadakapuu all istus
Päeva jaheduses, olles toidetud küllastuseni
Mu jalgadest, südamest, maksast ja sellest, mida hoidis kord
Minu kolju õõnes ümarus. Ning Jumal ütles
Kas veel elavad need luud? kas veel
elavad need luud? Ning see, mida hoidsid kord
Need luud (mis kuivana juba) ütlesid sädisedes:
Selle emanda headuse
Ja tema kauniduse tõttu ja kuna
Ta austab Neitsit mediteerides,
Me särame eredusega. Ja mina, kes ma siin teeseldes
Pakun oma teod unustusele ja oma armastuse
Kõrbe järelpõlvele ning kõrvitslaste viljad.
See on, mis paraneb
Mu sisikond, minu silmade kiud ja need seedmatud osad,
Millest leopardid keeldusid. Emand on tõmbunud tagasi
Valges kleidis, mõtiskluseks, valges kleidis.
Las luude valgesus lepitagu unustusse.
Nendes ei ole elu. Nagu ma olen unustatud
Ning oleks unustatud, nõnda ma unustaks
Nõnda pühendunud, keskendunud põhjusega. Ning Jumal ütles
Ettekuulutus tuulde, tuulde ainult, sest ainult
Tuul kuulab. Ning luud laulsid säutsudes
Rohutirtsu lohisemisega, öeldes
Vaikuste emand
Rahulik ja mures
Lõhki ja tervik
Mälestuse roos
Unustuse roos
Kurnatud ja eluandev
Mures rahulik
Üksainus roos
Nüüd on Aed
Kus lakkavad
Kõik armastused
Lõpetavad piina
Rahuldmata armust
Suurem on piin
Rahuldatud armust
Lõputu lõpp
Teekond eikuhugi
Järeldus kõigele
On järeldamatu
Sõnata kõne ja
Kõneta sõna
Armu Emale
Aiale
Kus lakkab
kõik armastus.
Kadakapuu all laulsid luud, säravad ja hajali
Oleme rõõmsad, et hajali, oli vähe kasu meist üksteisele
Päeva jaheduses, puu all, õnnistusega liivalt
Unustades end ja üksteist, ühendatud
Kõrbe vaikuses. See on see maa, kus te
Lahutute saatusest. Ning ei lahutus ei ühtsus
Oma tähtsust. See on see maa. Meil on meie pärandus.
III
Teise trepi esimesel pöördel
Ma pöördusin ja nägin all
Sama kuju käändunud käsipuul
Allpool auru, haisvas õhus
Rabeledes trepi saatanaga, kes kannab
Lootuse ja meeleheite petvat nägu
Teise trepi teisel pöördel
Ma jätsin nad käändlema, pöörates alla;
Nägusid enam polnud ning trepp oli pime,
Rõske, sakiline nagu vana mehe ilatsev suu, paranemisest möödas
Või vana hai sakiline söögitoru.
Kolmanda trepi esimesel pöördel
Oli õõnes aken, paisund nagu viigipuu vili
Ja sealt edasi viirpuu õitses ning karjamaa vaade
Laiaselgne kuju riiet sinises ja rohes
Võlus maikuud muistse flöödiga.
Puhutud juus on magus, pruun juus üle suu puhutud,
Liiliad ja pruunid juuksed;
Tähelepanu hajub, flöödi muusika, mõistuse pausid ja sammud kolmandal trepil,
Hajuv, hajuv; jaks kaugemal kui meeleheide ja lootus
Ronimas kolmandal trepil.
Issand, ma ei ole vääriline
Issand, ma ei ole vääriline
kuid kõnele vaid sõna.
IV
Kes kõndis violetse ja violetse vahel
Kes kõndis
Mitut tüüpi rohelise vahel
Minnes valgesse ja sinisesse, Maarja värvi
Rääkides tühistest asjadest
Igavese kurbuse teadmatuses ja teadmises
Kes liikus teiste hulgas nende liikumise ajal,
Kes siis tegi võimsaks allikad ja lätted värskeks
Tegi jahedaks kuiva kalju ja tegi vankumatuks liiva
Kukekannuse sinas, Maarja värvi sinas,
Sovegna vos
Siin on aastad, mis liiguvad vahel, kandes
Ära viiulid ja flöödid, taastades
Selle, kes liikus ajas une ja ärkamise vahel, kandes
Valget valgust volditud, laotatud ta kohal, volditud.
Uued aastad kõnnivad, taastades
Ereda pisarapilvega aastad, taastades
Uue värsiga iidse riimi. Lunasta
Aeg. Lunasta
Kõrgema unenäo lugemata nägemuse
Kui kalliskivides ükssarved tarivad mööda kullatud surnuvankrit.
Vaikne õde looritud valgesse ja sinisesse
Juugapuude vahel, aiajumala taga
Kelle flöödil pole hinge, painutas pead ja andis märki, kuid sõnu ei kõnelenud
Kuid allikas hoovas üles ja lind laulis alla
Lunasta aega, lunasta unenägu
Märk kuulmata sõnast, sõnamata
Kuni tuul puhub tuhat sosinat juugapuult
Ning pärast seda meie pagelus
V
Kui kaotatud sõna on kaotatud, kui kulutatud sõna on kulutatud
Kui kuulmatu, kõnelmata
Sõna on kõnelmata, kuulmatu
On ikka kõnelmata sõna, Sõna kuulmatu
Sõna ilma sõnata, Sõna maailma
Sees ja maailma jaoks;
Ning valgus paistis pimedusse ning
Sõna vastu värele aetud sõna pöörles veel
Ümber vaikiva Sõna keskme.
Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.
Kus võiks leida veel sõna, kus küll sõna
Heliseb vastu? Mitte siin, siin on vaikusest puudu
Mitte merel, ega saarte, mitte
Maismaal, kõrbes või vihmasel maal,
Nendele, kes kõnnivad pimedas
Nii päeval kui öisel ajal
Õige aeg ja õige koht ei ole siin
Armul pole kohta nendel, kes väldivad nägu
Rõõmul pole aega nendel, kes kõnnivad kesk müra ja salgavad häält
Palvetab siis looritud õde
Nende eest, kes kõnnivad pimedas, kes valivad Sinu ja on vastu Sinul
Nende eest, kes on lõhutud sarve peal hooaja ja hooaja, aja ja aja
Tunni ja tunni, sõna ja sõna, jõu ja jõu vahel, nende eest, kes ootavad
Pimedas? Palvetab siis looritud õde
Laste eest värava ees
Kes ei lähe ära ja ei saa minna ära
Palvetab nende eest, kes valivad ja on vastu
Oh, mu rahvas, mis teiega olen ma teinud.
Palvetab siis looritud õde saledate
juugapuude vahel nende eest, kes teda solvavad
Ning kes on hirmul, ega saa alistuda
Ning kes kinnitavad maailma ees ja eitavad kaljude vahel
Viimases kõrbes enne viimaseid siniseid kaljusid
Kõrb aias, aed kõrbes
Täis põuda, sülitades suust närbunud õunaseemne.
Oh mu rahvas.
VI
Kuigi ma enam pöörduda ei looda
Kuigi ma ei looda
Kuigi ma pöörduda ei looda
Vaakudes kasu ja kaotuse vahel
Ses põgusas läbimises, kus unenäod ületavad
Uneületatud videviku sünni ja suremise vahel
(Õnnista mind isa), kuigi ma ei soovi soovida neid asju
Laialt aknalt graniitkalda poole
Valged purjed ikka veel sõidavad merele, merele lennates
Murtdmata tiivad
Ning eksinud süda kõveneb ja tunneb rõõmu
Eksinud lillas ning eksinud mere häältes
Ning nõrk hing kiireneb mässule
Sest painutatud kuldsau ning eksinud mere lõhn
Kiireneb parandama
Vuti karje ning tiirlev plüü
Ning pime silm loob
Tühjad vormid vandliväravate vahel
Ning lõhn toob tagasi soolale liivase maa maitse
See aeg on pinge aeg suremise ja sünni vahel
Üksilduse koht, kus kolm unenägu kohtuvad
Siniste kaljude vahel
Kuid kui juugapuust värisema löödud hääled kanduvad ära
Siis las teine juugapuu värisegu ja vastaku.
Õnnistatud õde, püha ema, allika vaim, aia vaim
Ära luba meil end valedega mõnitada
Õpeta meid hoolima ja mitte hoolima
Õpeta meid istuma vaikselt
Isegi nende kaljude vahel
Meie rahu Tema tahtes
Ning isegi nende kaljude vahel
Õde, ema
Ning jõe vaim, mere vaim
Ära luba mind olema lahus
Hea Jumal, suvi oli suur.
Kuid nüüd on aeg - Sa lase varjud päiksekellal' valla
ja nõmmedele mühisema tuul.
Las kasvab vili põllul täiuseni
Su antud kahes viimses suvepäevas veel
ja küpseda Sa käsi viinamarjal seni
kuiks veini raskest magususest tuigub meel.
Kel kodu pole, ei seda enam raja.
Kes üksi on, see nõnda jääma peab,
tal seltsiks unetuna öösel pikad kirjaread
ja tühjal tänaval vaid siia-sinna sammukaja,
kui leheprahis kõndides ei sihti tea.
-Rainer Maria Rilke
originaal:
Herbsttag
Herr, es ist Zeit. Der Sommer war sehr groß.
Leg deinen Schatten auf die Sonnenuhren,
und auf den Fluren lass die Winde los.
Befiehl den letzten Früchten, voll zu sein;
gib ihnen noch zwei südlichere Tage,
dränge sie zur Vollendung hin, und jage
die letzte Süße in den schweren Wein.
Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.
Wer jetzt allein ist, wird es lange bleiben,
wird wachen, lesen, lange Briefe schreiben
und wird in den Alleen hin und her
unruhig wandern, wenn die Blätter treiben.
