1.
Valentin Pikul

Sunnitöö
Möödunud aja tragöödia


Esimene osa

Negatiivid

On kaugustest nüüd toonud siia
keda käsk,
keda teenitult ta tegu,
keda unistus,
keda häda…
Al. Tvardovski



Tagaselja surma mõistetud

( Esimese osa proloog)


Ma olen vaba – mu ülim õnn…Keegi ei sunni autorit valima kangelast- head või halba. Autor paneb ta ise kokku nagu mosaiigi, hea ja halva värvilistest tükikestest. Seekord ei paelunud mind mitte kangelane, vaid see hirmus murranguline aeg , milles ta ehitas oma elu, täis kannatusi ja rõõme, tormilist armastust ja verejanulist vihkamist.
Arvatavasti oligi mul just sellist kangelast vaja nagu ta minu ette kunagi ilmus ja pani mind tundma õõvastust , kui ta mind kiskjalikult vaatas läbi vangla trellide oma kollakate silmadega, mind nii hirmutades ja samas lummates…
Vahest oleksin tahtnud talt küsida:
„Kes sa oled? Kust sa tulid? Ja kuhu sa mind viid?“
Aga algatuseks peame me ära käima Lodzis.









2.

See oli nagu Manchesteri linnake, kangatööstuse, niitide, tekstiili ja paelade pealinn mille
hingematvates vabrikute võrgustikus olid inimesed tihti haiged ja surid väga varakult.
Mitte asjata lauldi Lodzi linnakese õllesaalides surnute mälestuseks:
Ah, vanakestele ma kalmistule külla lähen
õllekapp täis viinukest
joon seal ,kus rahus lebavad neil kondid
ja seal ma nutan …

Lodz astus 20. sajandisse kui Vene impeeriumi kõige räpasem linn: vabrikud mürgitasid inimesi suitsu ja tahmaga, reostasid vett jõgedes ja lähedalolevates järvedes.
Töörahvas sebis linnaäärsetes urgastes, kus ei olnud midagi kanalisatsiooni sarnastki, kus välikäimlate ees vohasid õhtul külmast värisevad järjekorrad. See-eest rikastusid selles linnas lausa muinasjutuliselt tekstiilikuningad, aga Petrokovskil kostus hommikuni varieteedest kostuv kättesaadavate naiste lärm. Poolpaljad iludused võtsid sada rubla üksnes intiimse jutu eest kliendiga. Siinsamas, Petrokovskil, rikkuse ja pahede kuningriigis, ennekuulmatute
summadega priiskamises, kujunesid välja pankade monoliitsed struktuurid, milledesse paigutasid oma fonde kapitalistid Varssavist, Berliinist ja Peterburgist.
Lodzi linna kangrute streigid olid läinud juba revolutsioonilise võitluse ajalukku kui kõige visamad väljaastumised. Poola Tsaaripolitsei surus mässajad julmalt maha. Põranda all töötas Poola Sotsialistlik Partei( PSP) , mille tuumikusse kuulus toona Joszef Pilzudski, tulevane Poola diktaator, kes üritas murda venelase ja poolakate revolutsioonilisi sidemeid.
20. aastasaja algusaastatel moodustus PSP- sse vasakpoolselt meelestatud noorte „tiivake“, kes kutsusid end kartmatuteks „ võitlejateks“ , kus kõik otsustas Brauningu püssituli ja jultunudröövimised.
Oli külm ja tuuline päev, majade äravoolukanalist paiskus murdlainetena alla vihmavett .
Pan Vladkovskoi kõrtsi jäi terveks päevaks üks noormees. Õhtu eel tasus ta heldelt teenrile, vaatas veel kord aknasse, millest paistis hiiglasuur Kommertspank, ja astus Petrokovski tänavale, tiheda vihmasaju alla. Ta avas enda kohal vihmavarju ja suundus naabruses asuvasse Caesar Gavenchi habemeajamistöökotta , kus ta teadis olevat telefoni.
Ta võttis toru hargilt ja ütles tasasel häälel:
„Insener? See olen mina, Tigetseja…kus Vacek on?“
„ Läks ära“, kostus vastus.“ Ma olen Glogeriga siin“
„ Sa ütle neile edasi, et ma passisin terve päeva kõrtsis ja ei lahkunud sealt hetkekski, aga peale linnavahi sissekäigu juures, ei näinud ma isegi väliluurajaid. Aga mis meid seal pangas sees pool ootab, seda me ei tea.“
„ Hästi,“ vastas Insener ja jätkas „ Loodan, et kõik saab korda, aga Vaceki ma rahustan ise maha. Olgu siis, homseni.“
Väljudes habemeajamistöökojast, kadus Tigetseja pimedate tänavate rägastikku, teeseldes tugevasti purjus kontoriametnikku:
„Voola, laulukene ülemeelik
lendle paha nukrus, eemale…“







3.

Järgmise päeva keskpäeval, kui vihmahoog ajas linnavahi kangialusesse, jäi Kommertspanga ees seisma neli vankrit. Koos võitlejatega väljus sealt ka auväärne härra kolmekümnendates, hästi raseeritud nagu näitleja enne peaproovi. Käes hoidis ta mahukat reisikotti. See oli üks
„ Võitlejate“ grupeeringu liige, varjunimega Insener.
„ Kõik sõltub nüüd sinust“, sosistas talle Vacek „Pan Joszef lubas sulle selle eest tuhat šlotti tänutäheks. Kui kassiir ei ava ise kassat, ootab ees muukimine!Me hoiame niikaua panka kinni, kuni sa peakassa kätte saad.“
Insener raputas reisikotti ja sealt kolksusid metalselt vastu lukksepa tööriistad, siis ütles ta:
„ Pole esimene kord! Et vaid ei satuks mannlicheri luku peale, aga mellerovski riividega saan ma kiiresti hakkama…“
Igal võitlejal oli kaks brauningu püstolit ja neli pakki padruneid. Panga kalleimad aardeid hoiti salajase kassa seifis, sinna oli vaja hiilida Inseneril. Aga „ Võitlejad“ võtavad samal ajal raha ära suure saali kassadest, kuhu saabusid kõik jooksvad tulud.
Vaikselt astusid nad trepist üles, pealtnäha üksteisele võõrastena.
Uksehoidja siiski märkas neid ja küsis:“ Teie, panid, milleks ja kelle juurde lähete?“
Vacek näitas talle võltsitud vekslit ja ütles , et soovib nende pangast ühtteist kätte saada.
Võitlejad hiilisid üldsaali, kus oli mitte rohkem kui nelikümmend inimest. Nad võtsid sisse kohad järjekordades kassiiride juurde ja jäid ootama Vaceki märguannet. Nende järgi astus saali uksehoidja, kes helistas kuhugile telefoniga ja alles siis sai Vacek aru, et Kommertspanga sisevalveametnik.
„ Näidake oma vekslit,“ ütles ta Vacekile.
„Näh sulle!“ karjus Vacek ja tulistas.
Vana juudimutt tormas uste poole karjudes: „ Oi, oi , vargad tulid!“
Uste ees seisev Gloger käsutas kõik väljajooksjad tagasi panka ja diivanile istuma.
Tänava poolt tulnud linnavahi oli ta tapnud täpse lasuga.
„Kõik põrandale!“ karjus Vacek.
Tigetseja vehkis brauninguga ja ütles:“ Võtame, mis saab ja lahkume!“
„ Sa ära unusta Inseneri, kes praegu seifi kallal töötab,“ vastas talle Vacek.
Direktorite kabinettide poolt kostus klaasiklirinat ja ukseklaasid lendasid eest nagu illuminaatorid laevapardal. Tekkinud avadest suruti välja käed, pimestavate mansetinööpide ja kallihinnaliste sõrmustega kaunistatud käed. Nendes hellitatud kätes olid revolverid - panga direktorid vastasid tulega!
Tigetseja jõudis kolm korda valust karjatada ja kukkus põrandale.
„ Tegutseme plaani kohaselt!“ ei kaotanud Vacek pead.
Võitlejad tulistasid hästi, aga pangaametnikud lasid huupi ja hirmutasid sellega saalisolijaid. Läks lahti paanika. Inimesed, kes olid juba haavatud, roomasid põrandal ja üritasid varjuda toolide ja laudade alla. Hoone täitus karjete ja müraga.
Vlacek laadis oma brauningut juba kolmandat korda.
„ Gloger!“ hüüdis ta kaaslast“ Ma katan mehi, mine sa jookse kassasse ja kiirusta Inseneri tagant, ärgu kohmitsegu! Tuleta talle meelde ,et vanker ootab teda Vultšanski tänaval, aga kohtume nagu alati Kontnoil- Püha Jaceki kiriku taga…
Gloger komistas joostes surnud kassiiri otsa. Insener seisis rahulikult hiiglasuure seifi ees. Tooli peal olid laiali laotud tööriistad, oma pintsaku aga oli ta elegantselt riputanud tooli seljatoele.
Gloger ütles vihaselt:“ Mida sa siin urgitsed? Kas kiiremini ei saa? Tigetseja juba veritseb ja Vacekil on kuul jalas!“


4

„ Pidage vastu,“ ütles naeratades Insener ja kergitas oma soni“ Mulle juhtus melleri lukk seekord, aga salalukud hoiavad lukku kindlalt nagu koer rasvast konti.“
„ Su vanker ootab sind Vultšanski tänaval,“ tuletas Gloger talle meelde.
„ Kontnoil kohtume,“ vastas talle Insener ja samal hetkel avanes seif tema ees, paljastades oma kuldse sisu…
Gloger naasis suurde saali. kus ikka veel lendas direktorite akendest kuule.
Vacek vaatas vaevaliselt Glogeri poole ja küsis:“ Noh, kas ta sai seifi kätte?“
„ Sai,“ vastas Gloger.
„ Siis taganeme. Võtame Tigetseja … võta kinni!“’
Kahekesti võeti Tigetseja maast üles, ise samal ajal tulistades vastu, kuid siis jäeti Tigetseja maha: Temaga on juba kõik… Ruttu, välja siit!“
Kuskilt kaugelt kostus vahimeeste ja politseinike vilesid , aga kõik lõppes väga õnnelikult ja peale pooletunnist vankriga kihutamist jõuti kohtumispaika Kontnoi tänavale.
„ Kus Insener on?“ küsis Vacek esimese asjana.
„ Teda ei olnud“, vastas üks haavatutest.
***************************************************************************
Insener ei tulnudki Kontnoile, ei õhtul ega öösel. Niimoodi oodati teda mitu päeva. Salajasi kanaleid pidi sai Gloger teada, et kinni ei olnud teda võetud- ei elusalt ega surnult.
Ta oli lihtsalt kadunud koos reisikotiga.
„ Gloger, kas sa ise nägid, et seif oli juba avatud?“ päris Vacek.
„ Jah, Vacek…see oli kulda pilgeni täis.“
Vacek avas vihaga viinapudeli ja ütles:
„ Mälestame Tigetsejat tema lemmiklauluga!“
…Voola, laulukene ülemeelik,
lendle, paha nukrus, eemale…
„ Nüüd on kõik selge,“ ütles Vacek. „ Seni, kuni meie seal tulevahetust pidasime, võttis Insener pangast kogu saagi ja kadus. Ma pidasin vajalikuks sellest teatada Joszef Pilsudskit, kes ütles, et nüüdsest peale on Insener tagaselja surmamõistetud. Kes meist ka teda kuskil ei näeks, tuleb viivitamatult see otsus ka täide viia!“
Gloger ulatas Vacekile Berliini ajalehe ja palus, et too viskaks silma peale, mida sakslased kirjutavad Poznanist. Poznan kuulus toona Saksa impeeriumisse. Press teavitas lugejaid, et ühel ööl oli Poznani panka röövitud, kusjuures oli ära märgitud, et varas oli osavasti kõrvaldanud ka seifi salalukud.
„See on tema… muidugi, meie Insener!“ Ütles otsustavalt Vacek. „ Nüüd, konspireerituna ja relvastatuna, omades sellist mõistust, on ta kõigeks võimeline. Seegi poolest jääb talle määratud surmaotsus jõusse- surm talle! Ainult surm.“
„ Vannun, et tapan ta,“ vastas Gloger.











5.

1.peatükk

Teen panuse kolmekümne kuuendale.

Õhtune ekspressrong jõudis Cannesi, vedades siia patsiente, kes janunesid ravi järele krooniliste haiguste vastu, mida nad põdesid. Nende seas podagra, valgeveresus ja teised halvaendelised haigused. Nende reisijate seas oli keegi Gleb Viktorovitš Polõnov, kes saabus Bernist, kus ta oli olnud Vene saatkonna juures. Tema osalemisest diplomaatias sai esimesena teada Žanna Lafebre, kes oli juhuslikult temaga kupeed jaganud. Ta näitas üles, et ta peab härra Polõnovit väga korralikuks ja religioosseks inimeseks.
Polõnov rääkis, et sõidab Cannesi mitte valgeverelisuse raviprotseduurideks ,vaid selleks, et kuulata rahuldusega kapellmuusikuid, kes laulsid suure usukannataja Aleksandri õigeusukirikus.
Polõnov palkas vaksali juures kutsari ja tundus, et ta oli kohalike oludega juba piisavalt hästi kursis.
„ Viige mind kohe „ Villa Delfiini“ juurde, mis asub Rue De Fregousil, maja number kuuskümmend kaheksa. Muuseas, kas doktor Baratatil töötab tema elektriteraapiamasin, mille ta lubas eelmine aasta Berliinist tellida?“
Nagu hiljem selgus, ei mäletanud saksa kliinikupidaja Baratat, kes pidas rikaste jaoks raviasutust, oma patsientide hulgas Polõnovit. Seda sel lihtsal põhjusel, et viimane polnud tema poole varem pöördunud. Midagi ei osanud tema kohta lisada ka õigeusukiriku juures teenivad venelased, kes ehk polnud märganud teda oma kirikus palvetajate hulgas. See-eest hotelli teenindus kinnitas, et Polõnov meenutab oma kommete ja käitumisega Varssavi elunautlejat ja keigarit. Nad olid ükskord isegi kuulnud teda poola keeles laulmas:
Kui ei mängiks sa, sõbrake
siis ei käiks sa ilma püksata
ah, hoiaks püksipaari sa
ja et võlgadesse ei langeks sa…

Tõsi küll, austatud Žanna Lafebre tuletas hiljem meelde, et oli näinud Polõnovit ka korra sanatooriumi tenniseväljakul koos ühe inglasega tennist mängimas. Teda ei olnud põrmugi imestama pannud see, et Polõnov soravat inglise keelt rääkis, sest ühelt diplomaadilt võikski ju seda oodata. Ometigi valdavad ju diplomaadid hästi võõrkeeli, oli ta arvanud.
Oli arusaadav, et härra Polõnovit huvitas Cannes `is miski muu, palju tähtsam, kui kiriku kapellmuusika võluv kõla või uued saavutused elektriteraapia alal. Selles ei kahelnud ka mitte „ Villa Delfiini“ soliidne portjee, kes oli alandlikult kuulanud ka Polõnovi esimest tellimust:
“ Broneerige mulle homseks pilet õhtusele reisile, ma otsustasin külastada Monte-Carlot…On siit palju sinna sõita?“
„ Rong sõidab sinna tund ja nelikümmend minutit,“ oli vastanud portjee.
„ Väga hea!“ oli vastanud Polõnov.
Portjee oli kummardades ära saatnud Vene diplomaadi ja seejärel helistanud kuhugile:
„ Homme, õhtuse rongiga. Jah. Mängima hakkab.“
**********************************************************************




6

Praegu on raske otsustada, kas on tark või rumal inimene, kes tahab saavutada rohkem kui teised, ise sealjuures midagi tegemata. Küllap selliste inimeste –tarkade või rumalate jaoks- sumisebki petlikult kurjakuulutav ruletilaud. Küll oli olnud alles jahimehi, kes üritasid välja selgitada võitmise süsteemi, milliseid teooriaid olid välja mõeldud tõenäosusteooria spetsialistid. Ja kõike seda selleks, et ära petta ringis keerlevat odavat luust lihvitud pallikest, kuigi midagi mõistlikku nendest ponnistustest ei tulnud. Lugejale tuletan meelde, et sellest ajast, kui Saksamaa sulges oma ruletilauad Baden-Badenis, sai rahvusvaheliseks hasartmängude pealinnaks väike Monaco vürstiriik. Monte-Carlo ruletilaudade juurde ja kuumale Vahemere rannale tormasid tuhanded avantüristid.
Monaco on linn, mille iga restorani orkester on suurem vürstiriigi relvastatud jõududest. Samas peab aga märkima, et salapolitseid on seal alati Euroopa kõige virtuoossemaks politseiks peetud, mis on iseenesest selge, sest seal, kus kõlisevad suured rahasummad, on ka kurjategijad alati kohal.
Monte-Carlosse saabudes ei vahtinud Polõnov turisti kombel ümberringi, vastupidi, ta jalutas kindlal sammul inimesena. kes oli siin juba varem viibinud. Ja ongi kasiino! Diplomaat kõndis rahulikult esimestest saalidest mööda, kus laudade taga värisesid ahnusest väikesekaliibrilised tähtsusetud inimesed-pudulojused ,kes muretsesid oma paari-kolme frangi pärast. Ja varsti jõudiski ta suurde saali, kus käis nii suur mäng, milles võib õnnest lämbuda või õnne puudumise korral kuuli pähe kõmmutada.
Liikudes ruletilaudade poole poetas ta kõigest ühe sõna:
„ Banco!“
„ Kas te ütlesite banco? päris Polõnovilt uuest portjee.
„ Jah,“ vastas Polõnov „Mängin kõige peale, mis teil kassas on.
„ Siis nimetage üks number, monsieur,“ palus teda krupjee.
„ Teen panuse kolmekümne kuuendale“, vastas Polõnov.
Publiku seas tekitas see ärevust. Daamide kleidid sahisesid, kui nad ruletilaua poole kiirustasid.
Kolmekümne kuuendale numbrile ei pane keegi panust, sest selle numbriga lõppeb ruletilaud, aga sealt edasi tuleb vaid sügav ahastus. Võidu puhul toob see aga mängijale kolossaalsed summad- kolmkümmend kuus ühele!
Krupjee vaatas Polõnovile tähelepanelikult otsa.
„ Viis aastat tagasi te nägite noorem välja,“ ütles ta äkki.
„ Milline mälu!“ hüüdis Polõnov jahmunult.
„ Suurepärane, ei vaidle. Aga eelkõige on see professionaalne mälu. Aga tookord tulite te Monte- Carlosse …“
„ Berliinist!“ kiirustas diplomaat ise vastama .
„ Te eksite, isand, ja ma pean teid parandama. Viis aastat tagasi te olite siin läbisõidul Peterburgist.“
Krupjee nägus tõmbus karmilt äkki tõsiseks ja ta ütles:“ Lubagem mängida. Seega te panustasite kolmekümne kuuendale?“
Ta keerutas õnneratast, kuulike veeres kaua ja lõpuks maandus ta augukesse kolmekümne kuuenda numbri alla.
Kuuldus rõõmuhõise: „ Rien ne va plus: kolmekümne kuues number.“
„ Lõhki,“ ohkas ühe hingetõmbega publik .
„ Pank on lõhki,“ ütles külmalt krupjee ja tõmbas laia žestiga ruletilauale musta leinariide nagu seda tehakse lahingus langenud rüütlile.


7

See tähendas seda, et tema laua taga enam mänge ei toimu, sest kassas ei ole raha…
Polõnov ei jõudnud isegi küsida, kui suure summa ta oli võitnud, kui tema juurde tuli üks kasiinotöötaja ja ütles:“ Vabandage monseiur , teid kutsutakse telefonile.“
Kramplikult muutus miskit diplomaadi hoolitsetud näos. Ta isegi üritas teha sammukest eemale, kuid raskekaallase välimusega kasiinotöötaja astus talle teele, mis viis uste juurde ja kordas:“ Teid palutakse… kiiresti.“
„ Hästi, aga kust?“ päris Polõnov.
„ Bernist, Vene saatkonnast.“ vastati talle.
Polõnov liikus kabineti poole, teda saatis hiiglane kasiinost. Kabinetis ootas teda soliidne härra, kes ulatas talle kohe telefonitoru ja hoiatas:
„ Liiga tõsine jutt.“
Torust kostus käskiv hääl:“ Monsieur Polõnov, pange oma relv laua peale ja…“
Telefonitoru lendas soliidsele härrale vastu pead. Polõnovi käsi kadus juba taskusse, kuid teda takistas kõrend, kes keerutas käes revolverit.
„ Ongi kõik,“ ütles ta ja jätkas „Võib isegi protokolli kirjutada, et „ Diktaatori“ süsteemne Brauningu revolver, kaliiber 6.35. Välja lastud Rootsi firma „ Husqvarna“ poolt…“
Soliidne härra pühkis rätikuga otsaesist.
„ Seda tegite te ilmaaegu“, ütles ta Polõnovile „Ise teete oma saatust raskemaks. Ma ei jätaks võimalust teile end tutvustada: olen Belgia politseikomissar De Chatlier.“
Polõnov ajas end tema ees sirgu ja ütles:
„Te ajate mind kellegiga segamini. Ma võin esitada diplomaatilise passi. Ma töötan juba teist aastat Bernis Vene saatkonna teise sekretärina. Vannun teile auga, et tegemist on mingi teiepoolse eksimusega.“
Komissar puudutas toru otsaga oma pead.
„ Muidugi, teie poolt oli imeväärne viga see, kui te röövisite tühjaks Liege- Luksemburgi liini kullerrongi postivaguni…“
Aken purunes klirinal. Polõnov, ise üleni kaetud klaasikildudest, hüppas välja teise korruse aknast. See ei tekitanud De Chatler` is mingit hämmingut.
„ Me nägime seda ette. All on meie inimesed…“ ütles ta.
Kui ta alla jõudis ,siis olid Polõnovil käed juba raudus ja teda talutati vanglafurgooni.
„ Kuulge, ma palun teilt ainult üht, mul jäi „ Villa Delfiini „ reisikott…“ palus Polõnov komissari.
„ Sellepärast pole vaja teil muret tunda,“ rahustas teda De Chatlier „ teie reisikott on juba meie käes ja nendest rahadest, mis seal sees on jätkub, et maksta kinni postivaguni rööv.Aga me veel ei tea, kuhu kadusid need summad, mis te saite Saksa pangast Poznanist!
**************************************************************************
Kupeevanker veeres ja kõikus mööda linna kõveraid tänavaid. Kupee akendest oli näha Provance` i linna kollakaid tulesid ja siis saabus pimedus. Ainult kuskil väga kaugel võis aimata, et liigavad suured vankrid hobustega.
Politseikomissar De Chatlier palus vangil magama heita, aga enne seda palus tal püksid jalast võtta.
„ Nii te ei jookse ära,“ ütles komissar.
Polõnov mahutas end alistunult alumisele voodile. Tema peas aga ümises lausa rütmiliselt üks viisike:
Kui poleks mänginud sa sõbrake,
ei käiks sa ilma püksteta.


8

„ Mulle tundub kogu see lugu kahtlane. Milleks mulle teie postivagun, kui ma olen rikas inimene ja pole kunagi sellistes vagunites sõitnud, mis asuvad kohe veduri taga.“ ütles diplomaat.
„ Lõpetage!“ käskis De Chatlier „ küll te Brüsselisse jõudes mulle kõik ära räägite. Ja lõpetage mu ees selle suure Vene poja mängimine ära, kelle pärast kogu Venemaa nutma hakkaks. Ma pole teilt isegi küsinud veel, kes te olete ja miks te langesite Belgia politsei hoolde.“
„ Ärge segage mul magada!“ ütles järsult Polõnov.
Ta sulges silmad ja ta silme ette ilmus valge linn suure vene jõe kaldal. Õhtuti täitis tänavaid vana ja roostetanud metalli krigin ja kolin. Need olid kaupmehed, kes arvutasid kokku summasid, ja lukustasid oma aidad vanade lukkudega. Ja kohe hakkasid haukuma koerad, keda lasti ööseks kettide küljest lahti .Aga selle kõige patriarhaalse Vene provintsi dekoratsiooni taustal ilmus muinasjutuline pilt kaunistatud puusärgist, mida meistrimees kaunistas kõiksuguste uhkete väljalõigete ja dekoratsioonidega , nagu seda teeb kondiiter, kes kaunistab torti pähklite ja tuhksuhkruga. Kõige lõpuks nägi Polõnov iseennast noore üliõpilasena sellest höövlilaastu täis olevast kirstust väljumas. Matusebüroo kohal nägi ta kõrgumas silti, mis ütles:
„Väikekodanlane S.V Pridurkin
Tal on parimad kirstud kogu maailmas“

Mitte midagi ei saa aru! Küll pärast kõik selgub.






2. peatükk
Välja anda kogu täiega

Rahvusvahelise politsei loomisele ( praegu kuulus Interpol) ei olnud inimkond siis veel tulnud. Aga Euroopa riikide politseitöö praktikas oli juba omavahel kasutatud tagaotsitavate kurjategijate kohta käiva info jagamist. Politseid jagasid meeleldi üksteisega informatsiooni ja fotografeerimine oli saavutanud juba oma populaarsuse jälitusgruppide hulgas. Daktüloskoopia ehk sõrmejäljendite uurimine ei olnud veel saavutanud sellist usaldust kriminalistide hulgas. Kusjuures oli Brüsseli vanglas Polõnovit pildistatud otse ja profiilis, isegi sõrmejäljed olid võetud. Kuid Euroopa riikide pealinnade politseiarhiivid ei olnud tuvastanud Polõnovit oma kartoteekide põhjal. Kontrollimiseks kulus palju aega, mille peale De Chatlier tahtis Polõnovit näha. Seekord paistis komissar palju hoolitsevam.
„ Mida te tegite Šveitsis Montrexis?“ päris ta.
„ Millal ?“
„ Selle aasta kevadel.“
Polõnov mõtles enne, kui vastas:


9




„ Ma vist aiman , miks te mult pärite Montrexi kohta…Täpselt, seal oli tänavatulistamine, millesse oli segatud keegi venelane. Aga mina pole ju venelane. Ma esitlesin ennast tsaaririigi ametnikuna, et saada sellest isiklikku kasu.“
De Chatlieri hakkas see legend isegi rahuldama ja ta pakkus Polõnovile kallist sigarit.
„ Lõppude-lõpuks on minu kuninga valitsusele teie saatus sügavalt ükskõik. Belgia politsei maine selle all ei kannata, kui te pääsete meie koodeksi küüsist. Seda enam, et teie reisikoti sisu on juba tasunud kogu postivaguni kaotuse.“
„ Millesse ma kuidagi ei puutu!“ ütles Polõnov.
„ Olgu, olgu,“ ütles vahelesegavalt komissar „Ärge üritage mind lolliks teha. Meie, belglased, hoiame Euroopas häid suhteid kõikide riikidega ja me ei tahaks tekitada Berliinile liigset ärritust.“
„ Ei saanud hästi aru, härra komissar.“ ütles Polõnov.
„ Kohe saate. Ma räägin eelmise aasta loost, kui lennati peale Lodzi pangale ja see tundub Berliini politseile olevat seotud rööviga Poznanis. Aga kas teile ei tundu nii?“
Polõnov ainult mühatas.
„Ilmaaegu väljendate oma ükskõiksust,“ märkas De Chatlier „ parem on, kui te sellest lahti saate, sest Berliini politseipresiidium palus teie väljaandmist kui retsidivisti, kes on pannud toime kuritegusid Saksamaal. Ja mul on kahju, sest Alexanderplatzil ootavad teid ees tõelised katsumused.“
Seekord reisis juba Polõnov Saksa vagunis , mis oli mõeldud vangide jaoks, ümbritsetud trellidega nagu ohtlik kiskja. Berliini ta siiski ei näinud. Otse vagunist paigutati ta ümber vanglafurgooni ja sealt otse kambrisse. Kambriukse juurde jõudes jäi Polõnov seisma ja vaatas selle kambri numbrit.
„ Kolmekümne kuues?“ imestas ta.“ Kas pole mitte tasu selle ruletimängu eest? Ega ma ei lootnudki teie huumorisoone peale.“
Terav löök rusikaga kuklasse kukutas ta asfalteeritud põrandale, mis oli poleeritud väljakannatamatult läikivaks. Polõnov oli sattunud kuulsasse Moabiti vanglasse, kus hinnati väga puhtsüdamlikke ülestunnistusi, hoolimata sellest, millisel viisil nendeni jõuti. Põrandalt üles tõustes pühkis ta näo verest puhtaks.
„Teen panuse kolmekümne kuuendale!“ sosistas ta omaette „ või vastupidiselt ei tasu üldse mängida… Et ma ainult ei unustaks seda rumalat pangaarve numbrit Hongkongi pangas:
XVC-23847/A-835.“
*************************************************************************
Pärast ülekuulamisi, mis olid kestnud juba kuu aega, oli ta juba murtud, ja keegi poleks temas osanud ära tunda seda suursugust härrat, keda ta oli endast diplomaadina kujutanud. Näo asemel oli tal ülespaistetanud mask, huuled liikusid veel vaevu- vaevu ja valutavad ribid ei lasknud tal enam välja magada. Lõpuks peksis uurija Scholl tal neerud ja Polõnov märkas, et tema uriin oli veresegune. Kõrvalkambrites istusid kaks kurjategijat, kes Polõnovile kaasa tundes, teda õpetasid:
„ Teid viiakse varsti päris äärmusteni, sellepärast on parem tunnistada süüd. Ainult ärge mõtelgegi alustada näljastreiki, sest Moabitis selliseid lahjasid avaldusi ei mõisteta. Viiendal päeval lükatakse teile sisse selline sond, et te olete nõus kasvõi sitta sööma.“
„ Mul pole milleski end süüdi tunnistada,“ vastas Polõnov.


10

„ Sellisel juhul on tervise mõttes kasulikum välja mõelda mingi kuritegu mujal, et saada Alexanderplatzi krimkade käest minema. Muide, te ei ole eriti sakslase moodi. Kas teile poleks kasulikum paluda kohe end välja anda kodumaale?“
„ Kardan, et kodumaal puuakse mind kohe üles.“
„ Siis soovime sulle, et sa säilitaksid mehelikkuse!“
Uurija Scholl trampis jalgadega Polõnovi peal ja karjus:
„Meid jätab külmaks see kuradi belglaste postivagun ja kõik, mis juhtus Venemaal Lodžis! Meid huvitab, kuhu sa panid raha, mis sa said Poznani pangast! Vasta, vasta ,vasta!...“
Kui ta oli Polõnovi peksmisest väsinud, hakkas ta rääkima:
„ Mul on kõrini teiega jändamisest. Pidage meeles, et tõestusmaterjal teie vastu täiendusi ei vaja. Salariivide läbilõikamisel on nii Lodziz kui ka Poznanis kasutatud ühte ja sama instrumenti. Belgia komissar De Chatlier osutus meile vastutulelikuks ja saatis meile sinu reisikotist… ei mitte raha! Me saime tööriistakomplekti, millega te seife avasite ja kõik need instrumendid on silmnähtavalt Vene päritolu. Ma küsin teilt veelkord, kes te olete?“
Polõnov hakkas järsku valjult nutma. Näib, et ta oli jõudnud kriisini, ja Scholl, kes lähenes talle, koputas talle näppudega õla peale ja hirmutas teda nagu pedagoog kahetsevat õpilast:
„ Me arvame, et sa oled venelane või poolakas. Aga ärge te lootkegi , et ajaleht „ Forwerts“ hakkab teie saatuse pärast muretsema. Saksa võimude jaoks jääte te alati röövliks ja alatuks vargaks, kes ei vääri isegi mingit primitiivset väikekodanlikku kaastunnet. Kui teil Venemaal on harjutud lõhkama, tapma ja röövima, siis siin, vanas ja heatahtlikul Saksamaal, need numbrid läbi ei lähe. Tutvustage end!“
„ Ma ei tea midagi. Mul on paha olla“ ,vastas Polõnov.
„ Millisest riigist te pärit olete?“
„ Ma ei mäleta midagi,“ ulgus Polõnov.
Scholl lõi teda paksu kaustikuga vastu pead ja ütles:
„ Saa aru, et see, mis juhtus Belgias selle ekspressiga meid ei huvita. Aga me peame oma ühiskonnale näitama, et Poznani kuritegu on avastatud ja kurjategija on toimetatud kohtu ette. Noh? Viis aastat vanglat…kuuled sa? kõigest viis aastat! Luban sind Moabitist üle viia Müncheni vanglasse. Hea söök. Ventileeritud kambrid. Jalutuskäigud ja kirjavahetus lubatud.
Noh, räägi? Räägi, räägi, räägi!“
„ Mind pole Poznanis keegi näinud,“ vastas Polõnov.
Berliini kriminaalkomissar oli krahv von Arnim. Hellitatud aristokraat, kes välimuselt meenutas Briti milordi. Ta kuulas tuimalt ära uurija Scholli ettekande ja ütles:
„ Selle jäärapäise idioodiga on asjad palju tõsisemad. Ta on arukam, kui tavaline murdvaras. Näib, et tal on mõjuvad põhjused selleks, et endast vaikida. Praeguseks on ta juba tugevasti kokkuvarisenud isik. Tihti nutab ülekuulamistel ja kindlaks jääb ainult ühes- oma vaikimises.
On teil mingeid järeldusi tekkinud?“ küsis lõpuks krahv.
„ Kahtlused! Ma kahtlustan, et ta on provokaator. Selliseid hoiab tsaari salapolitseiamet Euroopa linnades, et need hoiaksid silma peal emigrantidest revolutsionääridel. Näib, et ta üritas mustalt raha teenida, aga nüüd kardab paljastamist. Kas mitte siin ei ole tema vaikimise ja mälukaotuse põhjus ülekuulamistel ?“
Krahv von Arnim vaatas aknast välja Alexanderplatzile, kus kriuksusid pööretel trammid, v kus kiirustasid oma tavalisi toimetusi tegevad berliinlased ja daamid hoidsid kätega üleval oma seelikuservi, et mitte nendega kõnniteed pühkida. Krahv tõmbas akna ette paksu kardina.
„ Ei vaidle, midagi siin on…Täna õhtul ma õhtustan „ Altoni“ restoranis härra Gartingiga. Tema aitab meil seda asja lahendada. Aga, kui ta on venelane, mis te arvate, kas meil tasub teda välja anda neile õigusemõistmiseks. Kogu tema ärapekstud kontidega!“

11

Garting juhatas sel ajal tsaari ihukaitse tööd Berliinis ja oli saanud just keisrilt Punase Kotka ordeni. Garting nõustus vaatama kurjategijat. Kokkusaamine leidis aset advokaatide ruumis.
„ Ei, ma ei ole advokaat,“ ütles Garting „Ma esindan soliidset „ Armendirectioni“ hooldusametit, kes hoolitseb haigete eest mitte ainult Berliini haiglates, aga ka vanglates. Meile teadaolevatel andmetel ei ole teil Saksamaal ei lähedasi ega sugulasi, aga me oleksime valmis teid aitama nende leidmisel…“
„ Ärge üritagegi mind keelest tõmmata!“ segas Polõnov vahele. „ Ma sülitan kogu teie hooldusameti peale! Aga sugulasi on mul samapalju kui hallil hundil metsas…“
Garting rääkis pärast von Arnimile:
„ See hobune ei ole meie aedikust ja pole selge, kelle sadula all ta kappab. Arvatavasti on ta tehnilise haridusega muukija, kuid selliseid on Euroopas küllalt. Pole välistatud, et Lodzi PSP-lased palkasid ta selleks, et ta teeks ära töö, mida ise ei suudetud…“
Polõnov aga kuulis seda Gartingi juttu ja hakkas nõudma uurijaga kokkusaamist. Scholl muidugi ei keelanud talle seda, sest ta arvas, et asi hakkab lõpuni jõudma.
„ Kas ei aita mitte meile juba sellest jutustamisest? Mul on, ausalt öeldes, kahju sellest hernepudrust, mida sa hukkamispäeval sisse helbid. Annaks sind hoopis välja Saksamaalt nelja tuule poole- ongi lihtsaim võimalus pääseda lisa paberitest. Lõpetame sellega asja ära, nimeta maa, mis sind ilma tõi.“
Polõnov ütles, et on valmis üles tunnistama :
„Jah, ma olen venelane ja ma palun end Venemaale välja anda, kus käitutakse minuga paremini kui Berliinis.“
„ Ammu oleks võinud nii teha!“ rõõmustas Scholl. „ Seda enam, et meie keisri ja teie tsaari vahel on kehtimas kurjategijate väljaandmise seadus. Me ei jõua teie sotsialiste üle piiri tõkkepuude enam loopida…“
Polõnov näitas äkitselt välja teadmisi rahvusvahelisest õigusest ja ütles, et kurjategija väljaandmine on võimalik ainult sel juhul, kui kuritegu, milles teda süüdistatakse on karistatav nii väljasaatvas kui ka vastvõtvas riigis.
„ Õnneks olen ma selle seadusega kursis kui diplomaat,“ muigas Polõnov ja jätkas : „Kehtiv Inglise kuningliku komisjoni otsusega aastast tuhat kaheksasada seitsekümmend kaheksa. Kuid tuli sirvida ka Oxfordi resolutsiooni maapaos olevate kurjategijate kohta. Juriidiline suutmatus algab sellest momendist, mil on vaja eristada poliitilist kuritegu kriminaalsest. Vastutustundest pühin ma endalt kõik kahtlustused poliitiliste kuritegude osas ja soovist kodumaad rõõmustada, naasen kodumaale kui tavaline kriminaalkurjategija.“
Uurija üllatus sellest:
„ Kuulete, kes te olete? Kurat teid võtku, esimest korda kohtan kurjategijat, kes tsiteerib mulle peast rahvusvahelise õiguse paragrahve… Öelge vähemalt nüüd, kes te olete?“
Polõnov kummardas kergelt vastates ja ütles:
„ Te juba peksite minust välja kõik tunnistused selle kohta, et olen venelane. Jätke vähemalt tsaaripolitseile see võimalus, et nad saaksid välja uurida, kes ma olen.“
„ Hästi,“ jäi Scholl hetkeks mõttesse „Aga ma sooviksin, et teile jääksid meie kriminaalpolitseist ainult kõige meeldivamad mälestused.“
„ Selles ärge kahelgegi,“ lubas talle Polõnov.
Uurija näis mõistvat tema huumorit ja ütles:
„ Arvan, et Venemaal töödeldakse teid meist veel paremini…“
***************************************************************************



12
Veržbolovo piiripunkti varuteedel andis Saksa kriminaalpolitsei ta Vene politseile üle.
Taas vanglavagun trellidega akende ees, aga seekord paistis sealt hoopis teine vaade:
tasandatud teede asemel, mis laiusid nagu linad, olid lagunenud külavaheteed ja telliskividest talupoegade majade asemel olid vildakad vihma all ligunevad urkad. Ja vana surnuaias, kadunud esiisade haudade kohal tiirutasid vareseparved.
Vagunkambri uksel lükati aknaluuk eest ja sealt vaatas sisse sõduri ümar nägu. ta pani luugile teekruusi ja leiba.
„ Ega sa vaeseke poliitika pärast kannata?“ küsis ta.
„ Ei. Ma võtsin kassasid. Muukisin.“
„ On see siis kena-võõrast ära võtta?“
„ Sellepärast läksingi Euroopasse, et omasid mitte tühjendada.“
„ Miks sind Piiterisse viiakse?
„ Pooma.“
„ Mes- mes?“
„ Ma räägin, et üles poovad. Nagu ikka, kaelapidi.“
„ Oleksid pidanud sakslaste juurde jääma. Nad on vististi lahkemad?“
„ Kõik nad, vennas, on sõbralikud, kuni nende varakasti ei puutu. Poliitika on seal lihtne: minu oma on enda oma ja võõras pole minu oma.“
„ Mina arvan samuti,“ ütles soldat „ sa puutu vaid mu oma, teen sellised laternad silme alla, et öösel ka näib kõik valge!“
Rong kogus kiirust ja kihutas palavikuliselt läbi inimtühjade väljade, ja varesed lendasid surnuaia kohal.
„ Banco, banco, banco“, näisid rongirattad korrutavat ja Polõnovi mällu näis end igaveseks sööbivat saladuslik number: XVC-23847/A-835.
…Vacek ei eksinud: see inimene on kõigeks võimeline!


3.peatükk
Isamaa magusas suitsus

Noor staabi rittmeister Štšelkalov kohtas teda kabinetis, seistes seljaga tumeda õhtuse akna poole, mille ruudukestest helkisid vastu Peterburi nõiduslikud tuled.
„ Õnnitlen saabumise puhul,“ alustas sandarm tervitades „ ja nagu me mäletame gümnaasiumiaegsetest lugemikest: ja kodumaa suits on meil meelepärane ja magus. Niisiis, olete te jälle südamele armsas paigas, seetõttu ei pea te mitte häbenema. Muidugi sõitsite te siia, teades, et te rääkima meiega ei hakka, on ju nii?“
„ Umbes nii,“ vastas Polõnov.
Štšelkalov istus tugitooli ja küsis hingest:
„ Ainult meie vahel, kuidas seal Moabitis tingimused ka olid?“
„ Närused. Palju peksavad ja vähe toidavad.“
„ Aga meie Krestõs*?“
„ Parem, aga rohkem kloostri moodi, mis mõeldud patustajatele.“
„ Mis teha, selline on juba süsteem. Inimese piinamine üksindusega. Ega see teid liialt ei rusu?“
„ Ei, tänan teid. Mulle meeldibki üksindus.“

*Krestõ – Kindluselaadi vangla Peterburis. Tõlkija märkus
13

„ Aga miks teile meeldib üksindus, lubage küsida?“
„ Minu arust on inimene siis tugevam, kui ta on üksinda. Üksik inimene vastutab ainult enda eest. Aga grupis peab indiviid elama kamba otsustes! Aga parimad mõtted sünnivad ikkagi traagilises üksinduses.“
Štšelkalov ei hakanud talle öeldu kallal pead vaevama.
„ Mingis mõttes on see mingi nietzschelik igand. Kuigi ma pole mingi suur filosoofia tundja. Aga ühtteist, pean tunnistama, olen siiski lugenud, isegi tööga seoses. Võib ma kutsun teid nime ja isanime järgi. Gleb Viktorovitš, kas pole?
„ Mul on ükskõik. Ja teil on ka. Te ju, härra staabi rittmeister, saate isegi aru, et see on mu fiktiivne nimi.“
„ Ehk siis tutvustate end pärisnime pidi? Mina, uurijana, pean ju selle välja selgitama, kes te olete. Küllap sotsialist?“
See fraas tõi Polõnovi mängimise tujusse.
„ Lõpetage! Sotsialistid tahaksid luua sellise riikliku aparaadi, mille kohaselt mina oleksin neile ebasoovitav, ja selliseid nagu mind, hävitaks nad kohe ära.“
„ Nõustun,“ noogutas Štšelkalov „ aga eksisteerib palju erinevaid rahulolematuid ühiskonnakihte: lindpriid, hajevkad, anarhistid ja muud sellised revolutsioonilised boheemlased. Piisab vaid, et meenutada plahvatust „Bristoli“ restoranis Varssavis või pommiplahvatust odessa kohvikus Liebmanis…Ega sa ei oska arvata, kelle töö see võiks olla?“
„ Te ärge segage mind oma töösse,“ ütles Polõnov kõva häälega „Ma olen küll tuttav anarhismi õpetustega, aga tervenisti iseseisev igasuguse parteikontrolli suhtes. Loomu poolest olen ma äärmuslik individualist, ja mitte ainult riiki vaid ka ametlikku kooselu loen ma päitseteks igale vabale ja iseseisvale inimesele. Uskuge mind, pole sellist naist, kes mind endaga suudaks viia.“
„ Tunnen ära štirnerlikke motiive selles pühalikus egoistlikus väites… Milline on teie haridus?“ küsis äkki Štšelkalov.
„ Olen iseõppinu,“ keerutas Polõnov.
„ Selgitage täpsemalt mulle oma poliitilisi nägu.“
„ Mul on õilsameelse kurjategija nägu, kalduvustega täielikule vabanemisele pärisorjusest, et olla vaba ja iseseisev indiviid,“ ütles Polõnov.
„ Mugav positsioon!“ ütles Štšelkalov naerdes. „ Panga röövisite tühjaks ideelistel kaalutlustel, aga rahad jäid partei kontrolli alt puutumatuks… Räägime asjast. Ma ei usu iivanitesse, kes ei mäleta oma kodumaad. Kuidas ma peaksin teid kutsuma?“
„ Kas poleks parem mitte jääda selle nime juurde, mille all mind Belgia politsei vahistas?
Muide, ma oksendasin endast kõik juba Berliinis välja ja kodus ma eriti oksendada ei tahaks.“
Štšelkalov pani peopesa paksule toimikule:
„ Nende dokumentide kohaselt, mis saadeti meile Aleksanderplatzilt, siis teist vaevalt pigistati välja info teie rahvuse kohta. Võtkem vaikselt läbi, mis siis juhtus. Teid tabati ruletilaua tagant, kui te üritasite ühe käiguga oma kapitali suurendada. Öelge, mis teid selleks ajendas? Milliste eesmärkide jaoks te vajasite sellist rahalist olukorda? Te…vaikite?“
Polõnov hingas raskendatult välja:
„ Ma jäin rumalasti vahele! Ma oleksin pidanud minema Kanadasse või haihtuma Austraaliasse. Mina aga, nagu lihtsameelne lollike, ronisin otse Monte-Carlosse… Mis mul seal veel nägemata oli, tahaks endaltki küsida?“



14

„ Te ei vastanud mu küsimusele, kuigi see kõik käib paragrahvi alla,“ tuletas Štšelkalov meelde „Kui te hankisite raha selleks, et mööda kuurorte sõita, lõbutseda ilusate naistega ja lõõgastuda, siis see on lihtsalt kriminaalkoodeksi alla kuuluv paragrahv. Aga kui te läksite surmavale riskile selleks, et hankida vahendeid mingisuguse revolutsioonilise partei jaoks, siis siin on juba hoopis teine paragrahv, ja te satute minu ette hoopis uues valguses. Millega muutuks kohe ka karistusmäär…“
Polõnov vastas vihjamisi:
„ Igal saatanal on oma põrgu ja sellesse isiklikku põrgusse ei julge isegi Peltsebul minna!“
„ Ma siiski kaldun mõtlema teie üllamate plaanide peale,“ vastas Štšelkalov „Nõustute, et sundvõõrandamised diskrediteerivad revolutsioone ja samal ajal väikekodanlase silmis on kõik ranged repressioonid revolutsionääride vastu suunatud.“
„ Loogiline,“ nõustus Polõnov „Aga minu kohta teie sandarmilik loogika ei kehti mitte kuidagi.“
„ Sellest vastusest oli mulle piisav, et aru saada, et teile on praegu kasulikum jääda murdvargaks, selle asemel, et seista kohtu ees kui ideeline inimene. Ma ei eksi ju ometi?“
märkis arukalt staabirittmeister.
See lausa väristas Polõnovit.
„ Las see jääda!“ hüüdis ta häiritult „Võtan enda peale selle postivaguni ja sellest piisab.“
Štšelkalov kummardas ja tõmbas laua alt välja reisikoti ning hakkas sealt välja võtma varga- instrumente- nad olid läikivad ja teravad nagu kirurgiinstrumendid.
„ Olgu. Tuleme poliitilise paragrahvi juurest tagasi kriminaalse juurde, ja siin ma pean tunnistama, et te töötasite nagu professionaal .Postvaguniga on kõik selge ja Poznani jätame praegu kõrvale kui meie jaoks võõra linna. Aga …Lodž?
Järsku hakkas Polõnov kiiruga rääkima:
„ Teil on õigus, parem on poliitikat mitte puudutada. Jah, ma olin osaline selles pealelennus sellele kommertspangale Lodžis, aga uskuge mind, ma ei puutunud kuidagi sealsetesse revolutsionääridesse. Nad lihtsalt palkasid mind kui kogenud murdvarast, seifi avamiseks, lubades mulle kolm protsenti panga kassast saadud summast.“
„ Ja peale seda, kui te olite avanud selle panga kassa, võtsite te kõik sada protsenti ja kadusite?“
„ Ega ma loll ole, et ronin üldsaali, kus niideti publikut nagu muru. Aga neid PSP- lasi, vannun, et ei tea. Ma ei jätnud isegi nende nägusid meelde.“
Štšelkalov mõtles ja siis rõõmustas äkki:
„Kuulge, ega te juhuslikult Jaroslavskist ei ole?“
„ Miks te nii arvate?“ küsis Polõnov hirmunult.
„ Murraku järgi…Tänaseks lõpetame.“
Polõnov tõusis püsti ja läks uste poole. Sandarm saatis tema lahkuva selja poole üheainsa sõna, aga see-eest sellise mõrvarliku, mis lõikas terava noana abaluude alla:
„ Insener!“
Polõnov, juba ukselingist kinni võttes, küsis:
„ Vabandage, kas te mulle ütlesite?“
„ Teile, teile, teile,“ ütles Štšelkalov talle lähenedes „ Kas ei aita mitte valetamisest? Või teile tundus, et peale Brüsselit ja Aleksanderplatzi on teil juba kõik lihtne. Arvasite, et siin on sellised lollakad, keda võib ümber näpu keerata. Ma raputan teilt hinge seest välja, aga kõik saan teada. Te jätsite sinna panka oma sõbra laiba. Jah, me juba saime kedagi kätte. Üles poome! Ärge siis solvuge, kui nöörike ka teie kaela hakkab riivama.“


15
Laua juurde tagasi tulles, kirjutas staabirittmeister kiiresti ärarebitavasse kalendrisse: Külm julmus. Nutikas, igavene madu. Esimene mulje isegi hea, kuid see on rikutud selle vastiku pilgu eest, mis tal on. Kusjuures just sellised kurikaelad meeldivad alati korralikele ja puhastele naistele.
***************************************************************************

Mitte ammu juhtis politseiametit Aleksei Aleksandrovitš Lopuhhin, mees, kes oli tark ja otsusekindel ( hiljem ta edastas revolutsionääridele provokaatorite andmeid, kes töötasid neil põranda all. Ta aeti töölt ära ja see vapustas avalikkust ning ta lõpetas oma elu pangateenistujana).
Läbi oma näpitsprillide klaaside jõllitas Lopuhhin Štšelkalovit.
„ Mis jama see on?“ purskas ta „Veendunud inimene tuleb röövima, riskides peaga, aga, kui pank on võetud, siis lippab minema nagu viimane petis. Uuri välja, kes ta on?“
„ Ta vaikib nagu oleks äraneetud ja ma kardan, et ta jääbki sellest vastusest eemale hiilima. Proovin vanadest arhiividest midagi leida,“ lubas Štšelkalov „võib-olla leiab midagi reaalselt eksisteerivat ka selle raudse maski taga.“
Põhjalikult järele mõeldes külastas staabirittmeister Krestõ vanglat Viiburgi poolses Peterburis ja rääkis vanemjärelvaatajaga, et teada saada Polõnovi meeleolu kohta.
„ Midagi erilist ei ole märganud. Pretensioone ei ole avaldanud. Iseloomult rahulik. Vahel keeldub jalutamisest, aga poliitilistest jalutab kaugemal nagu väldiks neid.“
Štšelkalov palus end viia Polõnovi kambrisse.
„ Selles kambris juba istus kunagi keegi, kes , sarnaselt teile, soovis jääda tundmatuks,“ ütles talle staabirittmeister. Ta ostis endale isegi kanaarilinnu , et see siis leevendaks tema hingelist muserdust. Teate, millega ta maksis oma vaikimise eest?“
„ Millega?“
„ Me lihtsalt mädandasime ta ära üksikkongis. Sa ei taha ennast tutvustada, noh, kurat sinuga! Puhu pealegi, kui tahad. Teie õnn, et politseid juhib Lopuhhov ja ta on humaansete vaadetega mees ja ei taha jääda ajalukku nagu Maljut Skuratov. Aga teil ma ei soovitaks sellegi poolest jääda nimetuks.“
„ Aga kui mu nimi ongi Dmitri Nimetu,“ vastas Polõnov „ Siis uskuge mind, et mitte laostunud põhjakihi sugukonnast.“
Štšelkalov helistas õhtul Krestõsse:
„ Öelge mulle,milline oli minu vahialuse meeleolu pärast seda, kui olin teda külastanud üksikkongis.“
„ Ta muutus lõbusamaks ja palus osta kanaarilinnu…“
Štšelkalov läks Lopuhhini juurde järjekordse ettekandega:
„ Näib, et ma sain sellel nööril sabast kinni. Nagu te teate oli Lodži röövi ajal keegi nimega Insener asjaga seotud. Ma otsisin nüüd politsei arhiivid läbi ja avastasin, et viis aastat tagasi istus Krestõs ka keegi …“
„ Kes täpselt?“ küsis Lopuhhin.
„ Pealinnas oli ta tuntud kui Ivan Agapitovitš Bondarski, aga sõpradele lihtsalt Insener.“
„ Huvitav. Edasi!“
„ Bondarski tuli Sankt-Peterburgi mingist provintsist, valdas keeli, oli heade maneeridega ja oli naiste seas edukas. Ja tema juttudest tuli välja, et ta tunneb hästi Euroopat ja et on mitu korda ka Lõuna-Aasias olnud ning isegi Prantsuse või Hispaania Alžeerias…“
„ Edasi!“
„ Tal oli pealinnas isiklik tehniline kontor „ Joonestaja“, aga tegeles kõikide asjadega: kuni salalukkude valmistamiseni ja järgitehtud templiteni. Tema edukus ühiskonnas aitas tal tõusta kolleegiumi juhi auastmesse.“
16

„ Edasi!“
„ Sellega lõppes imeline vaatemäng. On vaid teada, et tuli välja et Bondarski oli petis. Mingit tehnilist haridust tal ei olnud. Aga uurimise käigus ei suudetudki selgeks teha, kust ta pärit on ja mis ta päris nimi on. Toimikus on vaid kahtlevad arvamused, et ta ema oli poolatar Grodnast, neiupõlve nimega pani Tselikovskaja. Aga see on ka kõigest oletus.“
„ Liiga palju versioone ja mitte midagi kindlat,“ ütles Lopuhhin „ Aga kuhu see tarkpea kadus?“
„ Põgenes kriminaalide abiga. Aga pangaröövlite toimikutes on läbivateks sellised hüüdnimed nagu Insener, Kuningas, Pan ja Rulett.“
Lopuhhin puhastas pikalt oma näpitsprillide klaase.
„ Edasi. Pealinna arst doktor Bertenson kohtas ükskord Bondarskit Monte-Carlos, kus Insener mängis. Kusjuures, Bertensoni mälu järgi tegi ta kohe panuse kolmekümne kuuendale, mida normaalne inimene ei tee kunagi.“
„ Kuidas öelda,“ keerutas end toolis Lopuhhin „ Võib-olla kolmekümne kuuendale ei pane just panuseid kõige normaalsemad…Igal juhul on aeg sellega lõpetada. Homme räägin temaga isiklikult!“
Kohtumine toimus ja Aleksei Aleksandrovitš ei pakkunud vangile isegi istet vaid jättis ta keset kabinetti seisma.
„ Ma ei päri teilt, miks te langesite kuritegelikku äärmustesse. Ma sülitan juba selle peale, kes te olete- isehakanud insener Bondarski või isehakanud diplomaat Polõnov. Teie saatuse üle otsustab ideaalselt paragrahv üheksasada viiskümmend neli, mis sätestab karistused oma pärisnime ja elukoha varjamise eest.“
„ Tänan,“ mühatas Polõnov „ Seda küll ei oodanud!“
„ Ärge kiirustage tänama,“ vastas Lopuhhin „ Sellele komplektile kingime juurde paragrahvi varguse ja sissemurdmise eest. Selle kõige eest saate mitte neli vaid viisteist aastat sunnitööd.“
„ Ma olen ka viieteist aasta sunnitööga nõus,“ ütles Polõnov „ aga vabastage mind poliitilistega suhtlemisest ja nende juttudest vabadusest, võrdsusest ning vendlusest, mida ma puhtfüüsiliselt enam välja ei kannata.“
Lopuhhin arvas õigesti, kui ta ütles, et sellel inimesel peavad olema tõsised põhjused, et isegi poliitiliste väljasaadetutega sunnitööle ei soovi kohtuda. Ta mängis portsigariga ja ütles:
„ Ma täidan teie soovi: teid saadetakse sinna, kus on poliitilisi vaid üksikuid. Sahhalinile- vot see on koht!“
Štšelkalov käsutas Polõnovile ahelad panna ja ütles:
„ Salatit valmistades ära unusta äädikat lisada.“
„ Teil on õigus,“ vastas Polõnov „ Aga te unustate, et iga salati võib rikkuda äädikaga liialdamine.“
Ta rautati ahelatesse enne Odessasse sõitu ja Polõnov libistas sepale salaja nelikümmend rubla.
„ Ainult tihvtidega,“ ütles ta talle tasaselt.
Vangla sepp, saades altkäemaksu, ei hakanud ahelaid kinni neetima vaid kinnitas need ainult tihvtidega, mida saab vajaduse korral kiiresti välja tõmmata. Aga tehtud olid nad väga osavalt, et paistsid pealtnäha tavaliste neetidena.
„ Kuhu sa lähed?“ küsis sepp pärast töö tegemist.
„ Sahhalinile.“
„ Seal alles nutame.“
„ Pole hullu. Inimesed elavad igal pool.“
„ Olgu, mine, jumalaga…ela!“
17
Polõnov oli ülekuulamistel aru saanud, et Vaceki võitlejate grupeering oli laiali löödud, aga Sahhalinil vaevalt poliitilised teda tunnevad. Seal ei kohta ta ei Joszef Pilzudskit ega veel enam Glogerit…



4. peatükk
Vene „Suur sõit“.


Kui ameeriklastel oli metsik lääs, siis meil oli metsik ida ja Vene suur sõit Vaikse ookeani äärde paistis ohtlikum ja palju pikem, kui Ameerika suur sõit, mis kunagi vankrite kolisedes kolistas lõunaosariikide preeria väljajagatud maalapikestele. Lühikese aja jooksul läbisid venelased kogu Siberi, Kolõma, Kamtšatka ja Kuriilid, ületati purjedel ja aerudel ookean ja saadi naabriteks alaska punanahkadega, läheneti hispaanlaste alluvuses olevale Kaliforniale.
See oli tõepoolest „ Suur sõit“!
Võõramaalased hindasid venelaste rändu, kes Jermaki aegadest saati olid kiirestijõudnud nende paikadeni, kus praegu tuksub tugevalt ameeriklaste San Fransisco. Oxfordi professor John Baker kirjutas, et venelaste liikumine läbi Siberi 17. sajandi jooksul toimus vapustava kiirusega… Sellele tundmatule sõdalaskonnale sai osaks selline edu, mis jääb igaveseks ausambaks tema vaprusele ja ettevõtlikkusele, millele ei leidu ühegi Euroopa rahva seast võrdset. Aga Sahhalini , mis lamab seal Venemaa lähedal, me omastasime palju hiljem. Veel hiljem, kui Alaska, Kamtšatka, Kuriilid ja Kalifornia…
***************************************************************************
Meie ammused esivanemad ei kahelnud, et Sahhalin on saar, mida lahutab emamaast kitsuke väinake. Aga vana aja kaardid läksid kaotsi ja Euroopas kujunes välja arvamus, et Sahhalin on poolsaar ja Peterburi haritlased uskusid seda. Kuulus meresõitja Laperus kinnitas oma autoriteediga sellist arvamust ja alles Jaapani ekspeditsioon Rindzo Maliaga eesotsas ning ka Gennadi Nevelski meremeeste saavutused hajutasid eksitava udud.
Euroopa arvas veel pikalt, et kusagil pärapõrgu piiri peal, kaugel Siberi taga, õitseb legendaarne Tataaria , ja Laperus, kes uskus selle maa olemasolusse, nimetas ka selle väina Tatari väinaks. Tõsi küll, ajalugu tegi selle juurde hiljem väikese paranduse ja nimetas kõige kitsama koha selles väinas Nevelski väinaks. Meid ei pane enam imestama, miks on Kaug-Ida kaartidel paikasid, mille nimed on venelaste kuulmisele imelikud.
Me oleme nende nimetustega ära harjunud ja me ei muuda neid nagu me ei muuda ka neid nimetusi, mida andis Nevelski oma laevas teeninud ohvitseride järgi. Sõna ise- Sahhalin- on ju Mandžuuriast.
Sahhalini asustasid giljakid( nihvid- Kaug-Idas elav rahvas), ainud ja karvkattesse mattunud orotšid.
Nende aborigeenide sõnade järgi oli juba ammu nende rahva seas elanud venelasi. Pärismaalastel olid säilitanud isegi lehekese lauluraamatust, mille külgedele olid meeldetuletuseks üleskirjutatud õigeusklikud nimed: Ivan, Danila, Pjotr, Sergei, Vassili. Nevelski rännumehed leidsid Sahhalinil asunduse, mille elanike välimus, keel ja kombed, isegi olmeriistad meenutasid millegi poolest omast-venepärast. Aborigeenid ei eitanud, et nende eellased olid ammustel aegadel venelastest sisserännanutega lähedaseks muutunud.
„ Vot sealt!“ ja näidati kätega lääne poole. Ainud nimetasid jaapanlasi sõnaga shisham.
Vene meremeestele rääkisid nad: „Shisham magab, meie töötame. Kui me ei tööta, siis shisham peksab valusasti.“

18
Vahel harva kohtasid nad metsas jaapanlaste aitasid, mis olid täislöödud hinnaliste karusnahkadega, mis olid röövitud kohalikelt elanikelt. Ustel seisid lukud; giljakkide ja teiste hõimude ausus oli selline, et lukk võis aastaid seista ja roostetada ja keegi ei puutunud. Sel ajal viibis Sahhalinil sõjamees Andrejevitš Rimski-Korsakov (helilooja vend), kes nimetas saart ootamatute üllatuste maaks. Ükskord hakkas giljaki tšummis lõke kustuma ja giljakk viskas tulle musta kivi ja lõke süttis taas lõkkele. See oli kivisüsi, mille tükke madrused lihtsalt Sahhalini rannast korjasid ja imestasid:
„ Emake kallis! Selline õnn vedeleb maas , aga meie ostame teda kulla eest inglastelt.“
Siberi laevastiku meremehed olid esimesed, kes avastasid selle saare rikkused. Aastal 1857 rajati saarele Duesse vastav ametkond, siis algas kivisöe ammutamine Vene laevastiku vajaduste rahuldamiseks.
Aleksander Teise valitsemisajal ilmnesid kaks tähtsat probleemi, mis näisid lahendamatud: vaba maa puudumine, millest tekkis riigis toidupuudus, ja vanglate puudus, kus vangid magasid sõna otseses mõttes üksteise peal. Ministrid kandsid imperaatorile ette:
„ Vanglate küsimus on üks tähtsamaid praeguse aja Venemaal. Kui Siberi vangalad on juba arestante pilgeni, siis ei ole olukord parem ka sunnitöölaagrites impeeriumi euroopa poolsemas osas. Ei tohi ju , et võimsa riigi piduliku fassaadi ukse avavad vanglaväravad. On vaja lahendusi, et välja juurida see alandav ja häbiväärne olukord.“
Siin pöördusid võimukandjate pilgud kauge Sahhalini poole ja peagi kujunes välja ka ametlik arvamus.
„ Millest siin pikalt rääkida on?“ otsustati senatis „ Prantslased asustasid Uus-Kaledoonia kurjategijatega ja nüüd elavad seal nagu Kristuse hõlma all. Inglased saatsid kõik oma pätid ilma pikema jututa Austraaliasse ja nüüd on seal kujunenud rikkaim koloonia, mis toidab sedasama Inglismaad. Kas me mitte ei suuda neid kogemusi, et asustada oma Sahhalini?“
Aastal 1869 astusid rannale esimesed sunnitöölised ja kui uskuda pealtnägijaid, siis paljud neist nutsid kibedalt, nähes, kuhu nad olid sattunud. Aga koos sunnitöölistega valasid pisaraid ka konvoi sõdurid, kes neid valvasid… Tšehhov tundis Sahhalinile jõudes ängistavat rahutust, nostalgiat, kohati isegi hirmu. Tegelikult oligi vaatepilt õõvastav!
Mägede sünged siluetid mattusid suitsuvinesse. Kuskil kõrgemal taeva piiril mühisesid metsapõlengud ja majakavalgus tungis vaevu läbi sellest suitsusest põrgust, aga hiidsuured vaalad, kes ujusid läheduses, paiskasid õhku veeauruseguseid jugasid ja kukerpallitasid meres nagu eelajaloolised koletised. Aga kui isegi kirjanik Tšehhovile oli siin ebamugav, siis millist pilti pidi see kõik pakkuma sunnitöölisele, kes pidi siin elama ja surema? Kas mitte siis ei sündinud kuulsad sõnad Sahhalinist: ümberringi meri, keskel õnnetus, ümberringi vesi, aga sees häda.
Ja kui varem kõlasid rahva seas õudusega sellised nimed nagu Šilka, Akatui, Nertšinsk, Jakuutia, siis nüüd räägiti Sahhalinil värisedes Due, Arkovo, Onor ja Derbinka-vanglate nimed, mille ümber hakkasid vohama inimasulad.
***************************************************************************
Aga enne veel, kui saarele jõudsid esimesed sunnitöölised, saabusid sinna kolonistid-vabatahtlikud. Vabatahtlikud asunikud, meelitatutena puutumata maa küllusest, kus pole mõisnikku ega järelvaatajat. Need naiivsed vaesekesed tulid siia, et istutada uut elu-naiste ja laste, riidekirstude ja hilpudega. Neile lubati igaühele lehm ja ämbritäis vilja, et saaksid külvata esimese põllu. Nende saatus aga osutus traagiliseks.




19

Inimesi ei pandud laevadelt maale seal , kus oleks pidanud. Nad pidid raiuma metsasihte taigast läbi, et jõuda oma asulani. Lund sadas ja külmad näpistasid, vilja neile ei antud. Laste ja naiste haudade kohal kõrguvad ristid tähistasid teed vabaduse ja külluseni. Muldonnides talve veetnud kolonistid tõmbusid tagasi ja kaebasid ülemustele, kuid neid saadeti tagasi taigasse.
„ On alles elu!“ hädaldasid nad. „Küladest söövad meid karud -ja linnadest ametnikud välja. Kuhu nüüd meil minna? Surema? Heidad magama ja ei teagi, kas hommikul ärkad või ei. Karjus kardab loomi karjamaale lasta- tapavad ja söövad ära nurjatud muu-usulised.“
Need ümberasujad kaebasid alati äralõigatuse kohta kodumaast ning mõrvade ja röövide kohta, aga samas ei suutnud varjata vaimustust maisest vabadusest, kalade küllusest jõgedes ja metsas leiduvast eluks vajalikust. Aga juba algas ka teistsugune kolonisatsioon- vägisi toomine!
Seal, kus lõppesid Vene raudteede relsid lõppesid, aeti sunnitöölised korratutesse kolonnidesse ja neid aeti jalgsi läbi terve Siberi, kuni nad veavad oma jalad Vaikse ookeani randadeni. Kolmeaastase rännaku lõpus juba veeti nõrkenuid saanide peal. Nõrkenud inimestesummas sai alguse uus põlvkond, keda sünnitati siinsamas põõsaste all. Õiguse eest lõigati nugadega ja teineteiselt varastati viimast tükikest leiba. Veeuputuseelsed lodid loksutasid üle äärte Sahhalini randadele nälginud ja räbalates, kaltsudest jalavarjudes inimesi, kes vihkasid Sahhalini sellest momendist, kui nad teda läbi sombuse sinise mere nägid.
Sahhalinile ehitati uusi vanglaid, aga politsei ei suutnud hakkama saada kurjategijate jultunud massiga. Piitsad vilistasid timukate käes, surnuaiad kasvasid, metsad põlesid, metsloomad jooksid ringi ja pudeli piirituse eest tapeti. Sahhalini kardeti nagu katku ja süüdimõistetud, kes pidid sinna sunnitööle sõitma, sageli sandistasid end, et mitte ainult etappi minna Sahhalini poole. Sel ajal näis isegi surmanuhtlus palju kergema karistusena…
Et pääseda üle jõu käivatest töödest, surusid kinnipeetavad talveöödel käelabad läbi akende õue, soovides neid ära külmutada. Nüpeldati end tugevate harjadega, et imiteerida kahtlasi nahalööbeid, leotati mahorkat tee või viina sees ja peale selle joomist väriseti nagu paralüütikud, mille tagajärjel lõpuks surdi.
Sunnitöö valmistas haudu ette- sadade kaupa korraga, et pärast poleks vaja askeldada iga surnu pärast eraldi. Värvimata kirstud plärtsatasid soisesse vette. Lõpuks läksid inimesed Sahhalinil lihtsalt hulluks ja saarele oli vaja asutada hoone hullumeelsetele.
Minu arust ei saanud ei Kaledooniat, ei Austraaliat ega isegi Cayenne`i võrrelda Sahhaliniga, millest Peterburis unistati teha paradiisinurgake. Õigus küll, et sunnitööliste hulgas oli ka palju teadlasi, haritud inimesi ja tulnute seas oli ka romantikuid- agronoom Mitsuli suguseid, kes nägi Sahhalinis rikast pinnast kolossaalsete viljapõldude kasvatamiseks, milliseid juba ei suutnud kanda Euroopa ärakurnatud pinnas. Aga need olid üksikud mõtted, nad hukkusid sunnitöö tingimustes, suretades inimestes kõik hea, kõik elusa…
„ Parem juba võllapuu või surnuaed,“ rääkisid sunnitöölised „ Ega ma ometi siin leivatüki eest küürutama ei hakka!“
Kaevandajate lähedal Dues tekkis ja kujunes välja saare administratiivne keskus-Aleksandrovsk, mida kohalikud teravmeelitsejad hakkasid nimetama Sahhalini Pariisiks. Vladivostokist tõmmati mööda merepõhja Aleksandrovskisse telegraafikaabel ja nüüd said sõjaväelastest kubernerid isiklikult nõuda emakese Venemaa käest seda, mida kõige enam vajas Sahhalini sunnitöölaager:




20

„ Leiba! Millal saadate transpordi jahuga? Saage aru, et väljasaadetud, kes on juba vabastatud, naasevad kampades tagasi vanglatesse… Jaa- jaa, ma ei tee nalja! Vanglaelu tundub neile magusam kui vabadus, sest vanglas on küll vähe, aga kausitäie balandat* saab kindlasti. Aga Sahhalinil müüs ta maha kõik, mis tal üldse oli. Osad müüvad oma naisi ja emad oma tütreid…Või kas te siis ise ei tea, mis sunnitöö selline on?“
Läbi Siberi etapeeritavate inimeste surevus oli nii suur, et edaspidi otsustati hakata saatma sunnitöölisi laevaga. Saatmine sai sunnitööliste hulgas nimetuseks „parvetamine“. Iga aasta kohta tuli kaks parvetust-kevadine, mis oli meeskurjategijatele ja sügisene, mis oli naiskurjategijatele. Kurjategijate transpordi eest hoolitsesid vabatahtlike laevastik sõjaväelastest meeskonnaga, kes võtsid oma koorma peale Odessas. Arvatavasti siis ilmus välja see ahastav, kuid reibas laul:
Jää hüvasti mu Odessa
lõbus karantiin
me homme ära seilame
meid ootab Sahhalin




5.peatükk
Me homme ära seilame…

Odessat täitis Jaffa apelsinide ja Sitsiiliast toodud röstitud kastanite õrn aroom. Forkatti aias mängis orkester muretult motiivi Donicetti ooperist. Kohalesõitnud külastasid prantsuse restorani Jekaterina tänaval Brodski majas, kus ühe rubla eest toodi kõigile ette kuuekäiguline toit, tass türgi kohvi ja pool pudelit veini.
Kevade algusest saadik elasid odava „ Londoni“ hotelli toas perekond Tšeliševid, kes olid saabunud Peterburist, et saata noorukest Klaudia Petrovnat Sahhalinile. Ema, kes oli murest murtud, ei võtnud enam musta kleitigi seljast, kandes endaga sügavat leina, pigistas peo sisse must ümarat rätikest.
„ Ei tea, ei saa aru,“ kordas ta tihti „Kuidas saab noores eas ära rikkuda oma elu?“
„ Emake,“ vastas talle Klava, roosapõskne ja sihvakas tüdruk „ kas maksab ikka muretseda? Ei tohi ju elada ainult endale. Rohkem kui varem vajab Venemaa , et meie, noored, külvaksime igale poole mõistmist, headust ja jätkusuutlikkust.“
„ Kes sul segas headust ja mõistmist siin Venemaal külvata? Miks sulle ronis pähe soov sõita Sahhalinile?“
„ Oh, emake, kuidas sa ei saa aru? Halastajaõdesid on Venemaal ilma minutagi, aga mina otsustasin minna appi kõigile Sahhalini kannatajaile, kus elavad kõige õnnetumad inimesed…“
Ema avas ridiküli, masinlikult kontrollides ega ole kaotanud piletit aurulaev „ Jaroslavlile“, mis lahkub sadamast homme hommikul koos partii kinnipeetavatega. Kusjuures oli tütre pilet esimese klassi oma ja söömas hakkab ta käima ühises kompanii kajutis.
Jutuajamisse sekkus tädike, täheldades rangelt:


* lahja vanglatoit
21
„ õnnetuid on Venemaalgi piisavalt, kas siis tasub ikka rikkuda oma parimaid aastaid bandiitide, varaste ja igasugu nadikaelade pärast? Selle peale sa näib, et pole mõelnud…“
Tehniku mundris noor nõbu ütles:
„ Mina arvan, Klavake, et kui sa poleks lõpetanud neid Bestuževski* kursuseid, kus professorid vabameelitsesid loengutel, valades pisaraid vaese mehe eest, siis sulle poleks tulnud pähe seda idiootlikku mõtet Sahhalinist… Inimesed annaks kõik, et sealt ära joosta, aga sina sõidad sinna vabatahtlikult. Milleks?“
Neile vaatas numbrisse sisse noor insener-geoloog Obolmasov , kes oli nende aurikuootamise päevade jooksul saanud nagu oma inimeseks Tšeliševite perekonnas. Geoloog seilas ka Sahhalinile, aga neid ei juhtinud kaastunde lüürika oma ligimese vastu. Obolmasovit ajendas , nagu ta ise tunnistas, mõtestatud teaduslik-ökonoomiline idee.
„ Täna on väga kena õhtu,“ ütles Obolmasov, „kas ei võiks me seda koos veeta Forkatti aias?“
Ema sättis tema rinnas Mäeinstituudi märki:
„ Georgi Georgievits, armas Žorž!“ hakkas ta anuma, „Ma näen teid praktilise ja suuremeelse inimesena. Kõikide pühakute nimel, vaadake mu tütreke Klavakese järgi, aidake teda.“
Obolmasov suudles emakese kätt ning peaaegu armunult vaatas ta tütre ilu ja sihvakust.
„ Anna Pavlovna,“ vastas ta paatoslikult, „Võite minule loota…Te olete absoluutselt täpselt mõistnud minu iseloomu. Ja ma jään alati Klaudia Petrovnale heaks rüütliks, olles valmis kaitsma tema veetlevat ilu kõige räpase ja häbistava eest, mis saab teda Sahhalinil ümbritsema.“
***************************************************************************

Varahommikul Odessa sadamas, hoidis politseiahelik kinni ärasaatjate suurt hulka-naised, kes alati kaotasid mehi, emad, kes enam iialgi oma poegi ei näe ja pruute, kellele on ette määratud silmad oma peigmeeste pärast välja nutta, keda viiakse Sahhalini sunnitööle. Kui palju oli siin pisaraid, hüsteerikat, karjumist, vandumist ja needmist…
„ Tagasi, astuge tagasi!“ karjusid linnavalvurid.
„ Jaroslavl“ juba tossutas sadamakai ääres, vahepeal vaatemänguliselt vilistades nagu tahaks kiiremini kallastest lahti kiskuda. Lõpuks avanesid sadamaväravad ja konvoeerivate sõdurite keskele venis hall, lärmav, peaaegu ühehäälne arestantide kamp. Kostusid ahelate kõlinad, plekist kruuside ja vööde kõla, hala ja nutt, ropp sõim ja ebaviisakad teravmeelitsused. Ärasaatjate hulgast halavad teelesaatvad sõnad:
„ Sašake, kirjuta kohe, kui kohale jõuad!“
„ Nikola, ega sa suhkrut ei unustanud?“
„ Kummardus Jura Žigalovile, kui te kohtute!“
„ Oh, Mitjake! Kellele sa mind jätad?“
„ Pojake, jään ootama…ilma sinuta ei sure…“
„ Tagasi! Astu tagasi, kas ei saa aru?“
Selles valjus rahvamassis, mis laiali mööda trappe ja luuke, täites laevavanglat, oli paljude vanade ametite esindajaid: „maravihjöörid“ ehk taskuvargad, „mokrušnikud“ ehk tapjad,
„ pliinitegijad“ ehk valerahategijad, „ torbohvatid“ ehk turu sullerid, „klamberhaarajad“ ehk kägistajad, „ kondinärijad“ ehk saamatud vargad, „ pööningumehed“ ehk pesuvargad,
„ samorodkad“ ehk tulekindlate seifide muukijad, „ unekad“ ehk magavatelt joodikutelt varastavad, „lapošnikud“ ehk altkäemaksu võtjad, „farmasoonid“ klaasikildude müüjad briljantide pähe, „ pahhaanid“ ,varastatud kauba ostjad,



* krahv Bestuževski, kes korraldas koolitusi
22
„zubtšikud“ ehk alfonsid ja sutenöörid, „skripušnikud“ ehk vaksalivargad, „margaritkad“ ehk meesprostituudid ja pederastid, „ marušnikud“ ehk kirikute ja surnuaedade taskuvargad, „šopenfillerid“ ehk juveelipoe röövijad, „halturtšikud“, kes varastasid korteritest, kus käis asja juurde ka laip, „ogoltšikud“ ehk suvitushooaja vargad ja viimasena selles pundis olid need ,kes olid tõepoolest õnnetud inimesed, keda oli süütult vangi pistetud. Aga kogu selles korratus kambas kõrgusid uhkelt teistest kõrgemale retsidivistid „ ivanid“- vanglate ja sunnitöölaagrite isandad, kelle sõna oli seaduseks kõigile ja nad löövad mättasse kõik, kes ei soovi nende kapriisi täita. Ümber ivanide , sarnaselt adjutantidele, kes ümbritsesid ohvitsere, keerutasid närused kaasajooksikud, kes olid kõigeks valmis leivatüki eest, äraandvad, kes elasid leivapurust, mis isandate laualt põrandale kukkus.
„ Liiguta, elukas selline!“ käsutasid konvoinikud.
Klaudia Tšeliševa ja Georgi Obolmasov seisid eemal paljude teiste „ Jaroslavli“ reisijate seas, kes ootasid laevaleminekut ja kui sunnitöölised neist möödusid, jättes endast maha vastiku haisu, ütles Obolmasov tüdrukule:
„ Ah, Klavotška! Mul on selged eesmärgid Sahhalinil, sellepärast näengi selles räpases kurjategijate massis vaid orje oma suurte eesmärkide täitmiseks…“
Reisijatele lähenes viisakas sandarm:
„ Daamid ja härrad, hetk kannatust. Kohe viiakse veel üks seifivaras ja peale seda algab teie laevaleminek.“
Kohale sõitiski vanker, milles kurjategija oli kahe valvuri vahele kokkusurutud. Seifimuukija peas oli kortsutatud madrusemüts, ruutu äss tema kitli seljal oli vaat et sametist, aga tema ahelad läikisid väljakannatamatult. Nad olid puhastatud vangla igavusest tulenevalt, et saavutada veelgi enam arestantlikku uhkust.
Obolmasov seletas autoriteetselt Klavakesele:
„ Millised ahelad tal on! Kiirgavad nagu Faberge briljandid…Kohe näha, et tegemist on ohtliku kurjategijaga. Selline kägistab lihase emagi ära. Loodus on ise hoolitsenud selle eest, et jätta ta näole jäljed julmusest ja kõige räpasemast kõlvatustest.“
See sai öeldud prantsuse keeles ja reisijate imestuseks pöördus arestant nende poole. Lühikese, kuid paljutähendava pilguga vaatas ta Tšeliševat, seejärel kergitas oma madrusemütsi ja vastas Obolmasovile puhtas prantsuse keeles:
„ Te andetu füsiognoomik* ! Tulenevalt inimese välimusest, pidas Cicero Sokratest rumalaimaks naistearmastajaks. Vabandage, monsieur, aga teie rahulolevast näost loen ma vabalt degeneratsiooni jälgi. Muide, soovitan teil puhkehetkel lugeda teaduslikku traktaati
„ Tunnete väljendamine“, mille kirjutas suur…“
Konvoi andis talla laksu vastu kukalt:
„ Astu-astu, lobiseb siin teine veel tühjast-tähjast!“
Vahialune astus kuulekalt „ Jaroslavli“ trapile.
„ Imelik inimene, kas pole nii?“ päris Klaudia.
„ Intelligentne elajas,“ vastas talle Obolmasov.
Insener-geoloog oli šokeeritud sellisest vastuhakust, mis ta sai kinnipeetava käest. Selleks arestandiks oli muidugi mõista meie Polõnov. Konflikt nende vahel kujunes juba välja.
***************************************************************************






* näo ja ilme seletaja

23

Mustast merest väljuti vaikselt. Konstantinoopolis tehti väike peatus, et panna maha vene moslemeid, kes kiirustasid Mekasse palverännakule, peale mida Vabatahtlikute laevastiku vali transport liikus edasi. Kuumus tugevnes…
Transpordi ohvitserid , lõbusad ja muretud noored, silmnähtavalt rõõmustasid, et kajutiseltsi oli ilmunud haritud naine, kes oli lõpetanud Bestuževski kursused ja enne ärasõitu oli edukalt sooritanud veel sõjaväevelskri eksamid.
„ Meie,“ ütles talle üks mitšmanitest „hindame kõrgelt hinge imepäraseid puhanguid. Uskuge, ka meil on vahel pisarateni kahju sellest publikust, aga…mis sa ikka teed? Teenistus on teenistus.
Pardast vasakul vilkusid tuttavalt rikka Beiruti tuled. Hingata oli selles kuumuses aina raskem. Ohvitserid soovitasid Tšeliševale riietuda õhemalt. Nad ise olid ju nagu inglased lühikestes pükstes ja kandsid korgist kaitsemütsi.
„ Veaks ainult läbi Punase mere, Adeni taga hakkab juba kergem. Ärge küsigegi, mis toimub praegu all türmides, kui isegi varikatuste all ülemistel tekkidel on võimatu hingata. Küll teil ikka vedas, Klavotška! Me näitame teile maapealseid paradiise Colombos ja Singapuris. Te näete seda, mis pole igaühele määratud näha.“
Öösiti kostus laevalaelt piinavat metalli kiunumist. Tšeliševa ei saanud kaua aru, mida see tähendab. Aga ükskord, kui ta laevalaele tõusis, nägi ta surnuid, kellelt laevasepad haamritega peksid ahelaid maha. Laeva vanemohvitser Terentjev palus tal lahkuda:
„ Minge nüüd kajutisse, tuvike. Teid see ei tohiks puudutada. Täna on ainult neli inimest, aga eile oli veel rohkem…“
Kolmanda klassi ruumides, kus vilkalt jooksid tarakanid, sõitsid „vabatahtlikult järgijad“ , nagu neid nimetati laevaraamatus. Need nende olid sunnitööliste naised ja lapsed, kes istusid juba Sahhalini vanglates ja nüüd sõitsid lähedased kaugele „ Pistrikusaarele“ selleks, et kergendada nende ränka saatust pereringis. Kinnipeetav, kes lõi saarel pere, sai automaatselt vanglast vabaks, minnes nii üle vaba asustaja staatusesse.
Nii nad seilasidki - keset korratuid sõlmi, keset haledaid kompsusid, mis teele kaasa võetud. Üks vanamuttidest, kes kiigutas põlvede peal väikelast rääkis murelikult:
„ Rääkisin ma enda omale: ära joo, ära joo. Aga tema ikka ajas oma rada! Püha Nikolai päeval jõi klaas klaasi järel. Noh ja läkski külakakluseks ja tappis seal. Kirves häviski kodus pihuks-põrmuks. Nõudest on kahju, olid kenad potid teised. Koos laadalt ostsime. Aga eimiskit, näe, kirjutab mulle: anna andeks, Agafjuška, et ei kuulanud sind, aga kui sa ei tule kohale, siis küll imestan ja sinu peale jääb patt.“
Noorik värvilises seelikus, selline maatüdruk, eputis ja maiasmokk, nagistas sihvkasid, mida oli teele kaasa võtnud:
„ Aga minu oma kirjutab, et ülemused andsid lehma. Kui ma kohale jõuan, lubasid põrssad ka anda. Kurke pidi seal nii palju olema ja rediseid tagumikuni, nii et söö lõpmatuseni! Nüüd kirjutab, et moskva ranttallaga poolsaapad soetas mulle. Löön end üles!“
Kajutiseltsis olid aga sootuks teised jutud. Sahhalini ametnik Slizov, kes koos oma koleda naise Žoržettaga naasid puhkuselt, rääkis avameelselt:
„ Olgu ta neetud, see Sahhalin, aga…ära ka ei saa minna! Juba imes endasse. Ja jällegi, näete ise, teenid Venemaad ja selle kahekümne kaheksa rubla eest liigutad vaid vaevaliselt jalgu. Aga Aleksandrovskis on metsikud rahad ja korralik pension. Ja kindel koht ühiskonnas. Puid niipalju kui vaja. Proovige te Moskvas teenijat palgata- tõmbab teilt kolm nahka maha ja varastab veel paljaks ka. Aga Sahhalinil võtan ma kontorist korraga viis sunnitöölist; voorimehe, aedniku, veekandja, puuraiduri ja koka ja… isegi naisrätsepa võtan oma Žoržettakese jaoks. Ja kõik ilma eest, pange tähele! Kas pole mitte elu?“
24
Ametnikke võeti Sahhalinile tööle, kus iga viie aastaga kasvas palk ja elujärg paranes. Oma osa selles mängisid ka pooleteisekordne palgalisa ja veel „ amuuri“ juurdemaks palgale.
Aga Terentjev juba sosistas Klavale:
„ Ärge uskuge neid jutumehi! Kui neil pole jõudu, et endale normaalset saatust emakesel maal luua, siis kuidas nad suudavad Sahhalinil teiste inimeste sandistatud saatust parandada? Kuberner Ljapišev on neid veidi tagasi hoidnud, varem sellised Žoržetta sugused peksid vaeseid pesunaisi ja kokakesi surnuks…“
Obolmasov hoidis end reisijate hulgas veidi mõistatuslikuna, sest teda ootas ju Sahhalinil salamissioon, aga Trentjev keelitas teda rääkima, küsides otse:
„ Mis teid ka, noormees, viib sunnitöömaile?“
„ Vaadake, härrased, ma otsustasin Nobeli firma käest naftamonopoli ära rebida ja Sahhalinile uue Bakuu luua! Kaua peame meie, venelased, puid juurima ja inglastelt ihnuskoidelt süsi ostma? Sisepõlemismootori ilmumisega läheb inimkond üle vedelkütusele. Ja meie, geoloogid, näeme juba Venemaad naftat purskavate puurkaevudega ja siis…Mis siin varjata?“ jätkas Obolmasov tagasihoidlikult „ Ma pole kaugeltki mitte omakasupüüdmatu nagu mõned idealistid. Ma sooviks Kaug-Idas keerutada miljoneid nagu Nobel teeb Kaukaasias, et mu Sahhalini kütus süütaks lampe iga mehe tares- Amuurist Vislani välja…“
Võiduka väljendusega vaatas geoloog Klavotška poole, aga noored mitšmanid isegi plaksutasid talle käsi:
„ Braavo! Bravissimo! Aga sääski on Sahhalinil selline must-tuhat nagu publikut teatris, kus esineb poeet Šaljapin…“
Silla pealt kanti ette vahis olevale šturmanile:
„ Otse ees kursil on näha Port-Saidi majakatuled.“
Klavotška riskis laskuda laeva alumistele tekkidele- kolmanda klassi alustesse vaheruumidesse ning seal tabas teda vastik kleepuv lämbus. Madrused vintpüsside ja padrunikottidega vöödel, kes seisid trellitatud ukse ees ütlesid järsku.
„ Siia, lilleke, ei tohi tulla. Me ei käi isegi seal. Ära veristavad! surnuid kisume jalgupidi läbi luugi välja…“
Kõik oli ette mõeldud ja juhul, kui toimus mäss, lasti türmid laevakateldest kuuma auru täis, et inimesed elusalt keeks nagu oad suletud kastrulis.
***************************************************************************
Noored on liiga uudishimulikud. Klaudia Tšeliševa sõitis esimest korda nii suure laevaga. Tema jaoks oli see eksitav metallist kõmisev labürint, milles olid pimedusse viivad luugid, taevasse kõrguvad trapid ja salapärased koridorid. „ Jaroslavli“ ninas kutsus teda kitsas koridorike vöörpiiki(otsmine ruum laeva vööris) , mis oli eraldatud trellidega. Tunnimehi siin ei olnud, lamp paistis väga eredalt, aga trellide taga istus inimene…see sama!
Hetkeks tüdruk lausa ehmatas:
„See olete teie, armuline härra? Miks teid eraldi hoitakse?“
„ On ju selge, et olen teistest ohtlikum,“ vastas Polõnov, „selliste kiskjate jaoks ,nagu mina, on vaja eraldi isolatsiooni.“
Ta hiilis näoga trellide varbade lähedale ja Klavotška tardus tema silmade pilgust-kuldsetest nagu vask, peaaegu merevaigused. Vikerkesta sügavusest ilmusid aeg-ajalt välgatused, justnagu põleks inimene seest ja ei suuda lõpuni põleda. Polõnov küsis:
„ Kas mademoeselle kiirustab Vladivostokki peigmehe juurde?“
„ Ei, sõidan lihtsalt Sahhalinile.“
„ Millise karistusparagrahvi järgi?“ küsis ta.
„ Südametunnistuse ja kodanikukohuse paragrahvi järgi.“
„ Sellist seadust impeeriumi seadustekogus küll ei ole.“

25

„ Aga ta eksisteerib, isegi kui ei ole üleskirjutatud, iga ausa inimese hinges, kui ta soovib olla ühiskonnale kasulik.“
Vöörpiik asus päris laeva ninas ja seal oli kuulda, kuidas vööritääl purustab enda all laineid.
„ Aga kas te pole mõelnud sellele küsimusele, kas meie ühiskond üldse väärib seda? Näiteks mina,“ ütles Polõnov, „kas tõesti te aitaksite ka mind?“
„Mul on teist väga kahju, armuline härra,“ ütles südamest Klavotška „Kui on võimalik, siis olen nõus ka teid aitama. Aga, milles?“
„ Ma oleksin erakordselt tänulik teile, kui te uuriksite, kas on sunnitööliste hulgas ka poliitilisi arestante?“
„ Ma küsisin ise selle kohta härrastelt ohvitseridelt. Ja kui te olete selles veendunud ,et on, siis pean teid kurvastama: „ Jaroslavlil“ on ainult kriminaalkurjategijad, aga poliitilisi ei ole.“
Polõnov noogutas. Tšeliševa naeratas talle:
„ Muuseas, ma võin teid rõõmustada…Juhuslikult on siin laevas siiski üks poliitiline, kellest keegi midagi ei tea.“
Polõnov astus närviliselt trellide juurest tagasi:
„ Kes ta on? Mis protsessiga teda mõisteti? Venelane või poolakas?“
„ See olen mina,“ vastas järsku Klavotška…
Sireenivile summutas ta sõnu: „Jaroslavl“ tõmmati suurde Port-Saidi sadamasse, et võtta kivisüsi ja joogivett, et täita tehisjää varusid köögikajuti jaoks. Klavotška ei läinud isegi maale. Ta tundis lausa õudusega, et on armunud sellesse hirmsasse inimesse, kes istus vöörpiigi trellide taga.
Tuleb välja, et staabirittmeister ei eksinudki, kui kirjutas, et just sellised inimesed nagu Polõnov, meeldivad puhastele ja habrastele naistele…





6.peatükk


Sõitke kohale ja jääte rahule



Kõrge samba otsast õnnistas kõiki Suessi kanalisse sissesõitjaid Ferdinand Lessepsi mälestusmärk. Aga sunnitööliste jaoks, kes juba korra või kaks olid põgenenud Sahhalinilt ja nüüd järjekordselt sõitsid sama teed tagasi, nende jaoks tähendas Lessepsi kuju uusi kannatusi.
Punane meri tervitas „ Jaroslavli“ kuiva ja kuuma tuulega, mis puhus Araabia kõrbedest ja peeneteraline liiv täitis laevaventilatsioonide laiad sõõrmed, mis tegi hingamise raskemaks. Madruste nägudest koorus nahk maha ja naiste huuled kattusid valusate lõhedega. Surevus vangide seas laeva türmis tõusis järsku.
Vanemohvitser Terentjev, sapine ja haiglane inimene, üllatas Tšeliševat oma iseloomu kontrastidega: pehme heatahtlikkus võis hetkega vahetuda ohjeldamatu julmusega. Asjatult andsid valvurid türmis häiret sillal viibivale vahile, mis kutsus surnuid ära viima, sest ohvitser ei pööranud neile häiretele tähelepanu, öeldes vaid:
26

„ Siin on elava mereliiklusega rajoon, aga laibad võivad kaldale jõuda, püüdes nii välismaalaste tähelepanu. Las aga vedelevad oma naridel, kuni me pole ookeani jõudnud, küll siis viskame!“
Obolmasov ütles Klavotškale laua taga:
„ Kujutan ette, milline aroom on praegu türmides…Vana Vabatahtlike laevastiku traditsiooni järgi alustati Punases meres ahelate avamist. Aga enne Tseilonisse jõudmist aeti sunnitöölistel jälle juukseid. Retsidivistidel aeti parem pea pool paljaks, aga hulgustel, kes ei mäletanud oma sugupõlve, aeti vasak pool. Aga kriminaalses maailmas on alati piisavalt põhjusi ühest süüdimõistetute kategooriast teise üle minekuks ja varsti käisid kõik kurjategijad üleni kiilakatena.“
„ Ei mõista,“ imestas Obolmasov õhtusöögi taga, „ Kas tõesti siis vanglas ei olnud läbiotsimist? Kust nad said žiletid?“
„ Vaesed on leiutamiste peale kavalad,“ seletas Terentjev. „ Võetakse plekist teekannu kaas. Üks serv sellel teritatakse teravaks nagu žilett. Peale seda- palun väga, raseerige…“
Avatud ookeanis toodi pooleldi teadvuseta sunnitöölised türmidest ülemistele laevalagedele, kus madrused pumpasid neile tuletõrjevoolikutest peale pardatagust vett. Nii pestakse ainult tapamajas loomi. Sunnitöölisi lasti türmidest välja kõrvalistesse kohtadesse, mis asusid üleval. Aga valvurid, kes olid lõpuks kuumast jahmunud, ei viitsinud vange ühekaupa saata.
„ Kes ma teile olen!“ karjus konvoinik. „ Selleks tulin siia tööle, et teiega jännata? Oota ära, kuni teised tahavad ja siis küsi uuesti! Vähem kui poolsada inimest ma ei vii!“
Sunnitööliste keha kattis troopiline tolm, mis tekitasid kiiresti nahal mädanikke. Aina tihemini lendasid üle parda laibad, kes olid hooletult purjeriide tükkidesse mähitud. Enne seda anti masinatele STOP käsklus, et surnuid ei tõmbaks hooga sõukruvisse, mis hakiks laiba kohe tükkideks. Õhtul läks Klavotška silla ühele tiivale, et imetleda tähti ja võimast India ookeani.
Terentjev läks ise tema juurde ja seisatas ta kõrval, toetudes reelingule. Vesi kohises uniselt reelingu taga.
„ Kas teil on Sahhalinil sõpru või sugulasi?“
„ Ei. Ja kuis saakski?“ vastas Klavotška.
„ Mille peale te siis loodate, mu vaeseke? Ei saa ju idealismil rikkumata noorust absurdsuseni viia. Kuuendat aastat parvetan juba neid sunnitöölisi Sahhalinile ja ma tean kõigist paremini, millised tingimused seal on…Te ju hukkute seal ja isegi süüdistada pole kedagi, sest sunnitöö jääb alati sunnitööks!“
See lõõmav ülestunnistus elatanud inimese poolt lausa häiris Klaudia Petrovnat, ja ta ei leidnudki kohe mida vastata:
„ Ega ma ei saa siis tagasi minna.“
„ Enam ei saa tagasi minna…Nüüd,“ jätkas Terentjev, „ on sõjaliseks kuberneriks Sahhalinil Mihhail Nikolajevitš Ljapišev. Ta on küll hea hingega kindral, niipalju, kui see Sahhalinil võimalik on. Ta tunneb mind. Ma kirjutan talle soovituskirja, et teisse suhtutaks heasoovlikult.“
„ Aitäh,“ tänas Klavotška teda hingest.
„ Aga ma hoiatan, et sunnitöö naerab pisarate ja vandumiste peale. Ja kui te kedagi usute, siis hukkute kohe. Kurjategijad oskavad paremini kui keegi teine, kutsuda inimestes esile sümpaatiat enda vastu, aga isegi kaastunnet. Vangla žargoonis kasutatakse erilisi väljendeid. Näiteks „ kuurionuke“, mis tähendab seda inimest, kes usub kõike, mis talle räägitakse.“
Neist triivis mööda ööpimeduses pimestav aurulaev, mis säras elektrilampide rohkuses ja sealt kostus „ Jaroslavlini“ laevabaaride muusikat, kus vabad inimesed flirtisid, nautisid napsude ja tantsudega, isegi teadmata, vist, mis on selline sunnitöö. Hetkeks hakkas tüdrukul kurb: see aurulaev naasis Euroopasse, ja Terentjev lohutas isegi kuidagi kaastundlikult Klavotškat:
27

„Olgu! See-eest oleme me varsti Tseiloni paradiisis.“
Vabatahtlike laevastiku aurik seilas veel India ookeanis, aga türmides, kuhu ei ulatunud troopiliste puuviljade aroomid, arutasid kinnipeetavad ägedalt seda, millises vanglas Sahhalinil on järelvaataja metsloom ja millises ostetav, kui palju maksta mõrtsukale, et ta ühe löögiga sul selgroogu ei murraks.
Ivan Kuterma- inimene, kes oli juba seal olnud, jagas elutarkusi:
„ Na Onore- suur meister, piitsaga lööb lauajupist läbi, ja kui lajatab, siis tabureti lööb tükkideks. See-eest anna talle rublake- ta silub sind nii ära, nii hellaks teeb nagu oleks tervendava veega üle valatud ja tuled lavalt maha veel tervemana…“
Mis neile küll tähendab praegu Tseiloni paradiisi ilu?
***************************************************************************
„ Jah, varsti olemegi Tseilonis,“ ütles Polõnov, kui Klavotška, ajendatult naiselikust uudishimust, külastas vangi kauges laevaninas asuvas vöörpiigis.“ Soovitan teil laevalt maabuda Colombos ja te satute paradiisi, kus ammustel aegadel elasid õndsuses enne pattulangemist Aadam ja Eeva…“
Vahel oli raske aru saada, millal Polõnov rääkis tõtt ja millal ironiseeris.
„ Kas te tõesti olete Colombos olnud?“ küsis ta.
„ Olin. Aga see oli enne mu pattulangemist.“ Seekord esitas Polõnov talle ise abipalve. Õhtuti hakati alt türmidest laevatekile igasugu rämpsu ja sodi tooma, et nad saaksid hingata värsket õhku. „ Ma palun teil leida võimalus, et öelda edasi Ivan Kutermale, et ma ootan…Ammu ootan ja väga ootan…“
„ Mida te ootate?“
„ Mandoliini. Kuterma saab aru, mis see selline on, aga teil, imeline olevus, pole vaja ilmtingimata selliseid asju teada.“
„ Ivan Kuterma? Aga kuidas ma ära tunnen?“
„ Kasvult hiiglane. Koljat! Peas on tal suur ,kole arm kirvelöögist. Teda mitte ära tunda on võimatu.“
„ Hästi, ma püüan,“ lubas Klavotška talle…
Järjekordse vangide väljaviimise ajal lähenes tüdruk ringi vaadates Kutermale. See kuulas ta ära ja ütles kiirelt vastuseks:
„ Olgu, preilike. Homme ja siinsamas kohas…“Järgmine päev viskas Ivan talle jalgade ette kompsu, mille sees oli midagi rasket. Ta tegi seda nii rahulikult, et Klavotška ei pidanud isegi talle lähenema, sest valvurite tähelepanu oli koondunud häälekale kaklusele, mille olid selleks momendiks korraldanud Ivani „ jooksupoisid“. Kui tüdruk andis kompsu Polõnovile üle, ütles too talle:
„ Tänan. Hongkongini on veel jäänud kõigest kaheksa päeva…Te siiski peaksite kaldal ära käima. Seal on suurepärane hotell „ Continental“. Aga võtke tuba kohe kahele.
„ Kes see teiseks siis hakkab?“ kiirustas Klavotška.
„ Arvatavasti…mina!“ naeratas Polõnov, ja jälle oli võimatu aru saada, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt…
Ookeanis algas surnud lainetus. „Jaroslavl“ võppus oma raskes korpuses; raskelt ja sujuvalt vajutas ta laineid enda alla tumedasse ookeani vette. Peale sunnitööliste oli veel laeval ka kaubanduslikke tooteid ja neid oli vaja sihtsadamatesse toimetada. Moskva parfümeeriafirma „Brokar“ saatis suure partii lõhnasid ja odekolonne Jaapani sadamasse Nagasakisse, aga Vladivostokis asuvad „Kunzti“ ja „Albertsi“ poed ootasid Lyonist ostetud sameti kohalejõudmist.
„ Ongi hea,“ arutas Obolmasov õhtusöögilaua taga, „tähendab me siiski näeme veel Nagasaki geišade tantsu…suurepärane elu!“
28

„ Teile,“ ütles Klavotška mürgiselt, „meeldis kõige enam siiski viibimine Port- Saidi magusas sadamas…“
Nende head suhted lagunesid just nimelt Port Saidist alates, kus Obolmasov ostis kiirustades igasugust näotut kraami. Nüüd nähti ju teda tihti kolmanda klassi vaheruumis, kus ta meelitas neidudega, kes sõitsid Sahhalinile oma meeste kutsetel. Asjata püüdis nüüd geoloog jääda Tšeliševa ees armsaks kavaleriks, sest tüdruk lükkas kindlalt tagasi kõik tema katsed ta eest hoolitseda:
„See ohtlik kurjategija Odessa kail osutus tõesti osavaks inimestetundjaks…Ärge üritagegi minu järgi vaadata ja selle juures nägu teha nagu te omaksite minule mingeid õigusi!“
„ Mitte mingeid, vaid lihtsalt moraalseid,“ vastas Obolmasov.
„ Teie moraalist olen ma küll kaugel…“
Keset ööd äratas Klavotška madruste jooksmine mööda treppe ning vastu laevalae metalli laksusid valvurite vintpüssidest tulistatud kuulid .Tüdruk viskas öömantli selga. Reisijate salongis nägi ta Obolmasovit. Ta oli ehmatusest valge.
„ Mis juhtus, Georgi?“ küsis talt Tšeliševa.
„ Mäss…Katlaruumides juba valmistatakse ette üht sahmakat kuuma auru suure surve all, et neid elajaid seal all ära kõrvetada nagu tarakane. Õudus! Meid kõiki oleks võidud tappa…“
Neist möödus kiirustades sissemaganud mitšman, kes kinnitas laiale vööle kabuuri revolveriga.
„ Pole hullu,“ sisistas ta, „ pole veel ükski reis Sahhalinile ilma trikkideta möödunud. Minge magama. Kohe saab kõik korda. Hea, et õigel ajal märgati.“
Kuskil laeva sisemuses kostus lask. Pärast veel kord ja veel. Salongi veeti trümmivanem, kes kohe viskas põlvili ja hakkas ikoonide ees palvetama:
„ Au sulle, Jumal! Pole hullu, kirjutan ise kirja isakesele-tsaarile, ehk andestab? Milline hirm, imega pääsesin…“
Tuli välja, et see vanake( ka sunnitööline) oli iga päev visanud trellide taha kirjakesi ülemustele, et mäss on käärimas. Aga laeval möllav tuul viis kirjakesed laiali nagu tähtsusetu prügi ja tunnimehed ei pööranud nendele tähelepanu. Lõpuks siiski oli üks neist ühe kirjakese üles korjanud , aga ei suutnud seda kirjaoskamatuse tõttu lugeda.
„ Kõik on prügi täis, parasiidid,“ ütles ta.
Türmides oli juba võimatu elada. Puudulik ventilatsioon ei suutnud välja imeda põrguliku transpordi rooja haisu. Vangide jalad libisesid selles roojas, mis kõikumise korral loksus ühelt laevapordist teisele. Nendes hulludes oludes hakkasid „ivanid“ otsima türmist väljapääsu. Nad avastasid augu kitsasse tunnelisse, mis oli kaetud trellidega. Kangiga õnnestus neil see laiali suruda. Ivan Kuterma surus ühe oma jooksupoistest sinna avasse ja ütles talle karmilt:
„ Edasi! Jumala, tsaari ja isamaa eest! Rooma, kuni selle toru lõpuni. Ehk jumal annab ja leiad midagi väärtuslikku…“
„ Ivanid“ unistasid relvade saamisest, et siis valvureid lüües saaks laeva üle kontrolli võtta ja sellega seilata kuhugile nii kaugele, kus isegi ei haise sunnitöö järgi. Lõpuks ilmus tunnelist välja truu jooksupoisi pea. Ta tuli luurelt tagasi-purjus, mis purjus, aga kaasas kaks suurt lõhnaõlipudelit.
„ Seal on kõike küllaga,“ teavitas ta, „nüüd alles pidutseme…“
Ivan Kuterma tutvus sildiga:
„ O-DE-KOLONN SPUTNIK REISIJALE. Värskendab õhku lämbes kajutikupees tehes olemise mugavaks. Sobib ka kõikidel juhtudel desinfitseerimiseks. Soovitame ostmise puhul panna tähelepanu firma numbrile 4712. Hoiduge võltsingu eest!“


29
„ Sobib,“ ütles Ivan ja tühjendas pudeli põhjani. „ Meie võltsingut ei karda, põhiline, et kange on…“
Lõpuks leidis ühe trümmivanema kirjakese masinist, kes oli kirjaoskaja ja kandis sellest ette vanemohvitserile.
„ Häire!“ kuulutas Terentjev. „ Seal on kõik juba end täis joonud. Aga kõigepealt tooge sealt iga hinna eest trümmivanem välja.“
„ Trümmivanem kutsuti välja, et ta nagu kontrolliks haigeid. Aga järgmine päev, täpselt Tseiloni paradiisi vastas toimus hukkamine. Et kõigile kaheksasajale peksa anda, selleks ei jätku lihtsalt jõudu. Juba neljakümne seitsmes ei pidanud peksmisele vastu ja andis vandenõu välja, mida kinnitasid veel kolm. Kõik „ ivanid“ aheldati kohe raudadesse ja eraldati erinevatesse laevakartseritesse. Hongkongini jäi veel päevake heal kiirusel sõitu, kui Terentjev ütles kajutiseltsile:
„ Meil pole enam mõtet külastada Nagasakit, sest kõik firma „ Brokar“ lõhnad ja odekolonnid on ära joodud. Ma ei tea, mis saab Vladivostokis , kui me anname „ Kunzti“ ja „ Albertsi“ poodidele üle lõhkilõigatud ja kaltsudeks kistud sameti.“
Vaevalt jõudis ta seda öelda, kui tuli pootsman.
„ Teie kõrgeausus,“ kobistas ta, „ nagu oleks kurjad jõud mängus… See intelligent, kes meil seal vöörpiigis eraldi istus, on kuhugi kadunud.“ Hommikul veel oli, aga praegust pole enamp…“
Klavotška vaat et karjatas: jutt käis ju temast, Polõnovist! Pootsman raputas ohvitseride ees jalaraudade kimpu:
„ Ise muukis lahti. Polnud mitte neetide vaid tihvtidega kinni. On alles mölakas…kas neil häbi pole? Kas neil südametunnistust pole?“
***************************************************************************
Hongkongini jäid vaid loetud miilid, aga Polõnovit ei suudetud kuskilt leida ja mitšmanid hakkasid juba rääkima, et küllap ta merre hüppas, et ujuda kaldani. „ Võib ka nii olla“, nõustusid kaaslased, „aga mis meetodil ta sai välja oma salastatud kambrist vöörpiigis?!“
Imelikud mõtted tulid ka Tšelisevale pähe, ta ei tahtnud uskuda, et Ivan Kuterma oli andnud Polõnovile muukrauad edasi, mis tagasid talle vabaduse. Kas tõesti oli ta kaasosaliseks kurjategijale. Horisondil joonistusid gravüüridena välja ranna piirjooned, aga Polõnovit polnud veel leitud. Läbi puistati kõik laeva nurgatagused ja sealjuures kiirustati, sest Hongkongi lähedus andis jooksikule rohkem võimalusi enda varjamiseks laevalt. Olemegi reidil, kus võib ankru hõivata…
„ Leidsime!“ kostus pootsmani võidukas hääl.
„ Kust leidsite?“ küsis teravalt Terentjev.
„ Ah, majaka seest…“
Majakaks nimetati vasest seest tühja posti , mis oli umbes inimese pikkune ja mille sees põles pardatuli, mis andis teistele laevadele märku, et kokku ei põrgataks. Ohvitsere ja reisijaid pudenes ruttu laevalaele. Polõnov otsiti läbi, aga „ mandoliine“* tema juurest ei leitud.








* muukrauad

30
Terentjev oli hullumas:
„ Arvad, et sa pääsed vaid kartseriga? Ei, tuvike, ma topin su tagasi majakasse ja lukustan ukse ning tunnimehe panen valvesse. Jäädki sinna kursil helkima. Kutsuge kohe sepad siia! Aheldata kätest ja jalgadest!“
„ Jaroslavl“ seilas jälle ookeanile, päike seisis seniidis, aga vasest majakaots kuumas nii, et seal peal oleks kooki praadida. Hirmutav oli mõelda, et selle majaka sees oli kinni elus inimene. Laevaarst kannatas kaua, kuid hiljem enam ei pidanud vastu ja ütles Terentjevile:
„ Teil on muidugi õigus karistada inimesi, aga teil puudub õigus neid tappa. Mina kui arst protesteerin avalikult sellise barbaarse piinamise vastu, mida te siin korraldate inimesele.“
„ Jaroslavli“ vanemohvitser vastas:
„ Kas teate, miks ma ei pannud vöörpiiki tunnimeest valvama? Seal oli trellidel salalukk. Algul teed kaks pööret kinni keeramise suunas ja siis saad avada…Ta kurivaim sai sellest ka aru! Ja ma ei lase teda ennem sellest majakast välja, kui ta üles tunnistab, kust tal -peale paljusid läbiotsimisi- olid tekkinud „mandoliinid“. Ega ta ei saanud ju muukida salalukku näppudega…“
Kõikidest nendest juttudest ajendatult näis Klavotškale, et tema on selles süüdi, et toimetas sinna muukrauad ja Klavotška ei teadnud, mida teha ja kuidas olla, ja lõpuks puhkes ta tormiselt nutma.
Terentjev pani sigari tuhatoosi äärele ja ütles:
„Noh, kui Klaudia Petrovna nutab, siis …laseme välja!“
Kui avati metallposti uks, kukkus laevalaele elutu kotina Polõnov.
„ Laatsaretti, ruttu!“ kamandas doktor.
Laatsaretis tuli kurjategija teadvusele ja lõpuks sai ta vaadata Tšeliševale näkku. Ta huuled tõmbusid naervaks grimassiks.
„ Nüüd on teil selge,“ ütles ta, „miks ma palusin võtta luksuslikus „ Continentalis“ toa kahele?“
„ Ärge üritagegi teha minust oma kaasosalist!“
Vastus oli lausa solvav tüdruku jaoks:
„ Aga te ju olete…poliitiline, kas pole?“
„ Aga mitte sunnitööline!“ vastas talle Tšeliševa.
***************************************************************************
Kui mööduti Tsusimast ja siseneti Jaapani merre, hakati jagama kõigile vangidele tasuta ümbrikke ja paberit, et nad kirjutaksid kodumaale. Kirjaoskajad kirjutasid koju ise, aga pärast võeti kirjaoskamatutelt viie kopika kaupa, kes palusid neil kirjutada selliseid kaebekirju, et pisarateni tungiks. Retsidivistid teadsid hästi Sahhalini korda: seal ei hakata inimest vanglas piinama, kui tema juurde sõidavad naine ja lapsed. Tervet peret ju vanglasse ei pane, et neid riigiraha eest toita. Sellepärast peetigi paremaks vang välja lasta ja las elab, kus tahab; siit tuligi Sahhalini väljend-„ kodune sunnitööline“( see tähendab vaba leiva peal elavat). Laevatrümmides õpetasid kogenenumad vargad neid, kes sinna esimest korda läksid:
„Kirjuta naisele, et lehma juba said ja et varsti annavad kaameli ning paabulinnu ka. Aga, kui, umbes, et kui ei tule, siis juhatus lubas mulle juba nooriku. Tal on huuled nagu lehvik, taguots prinkis ja ise nii „ fik-fok“ kiigub küljelt-küljele. Nii kirjutagi!“
Ja kirjutatigi. Isegi need, kes muidu kirikupühadel peksid oma naisi, suhtusid nüüd oma kaasadesse kõrgema austusega:
„ Meie kullakallis Avdotja päikseke Ivanovna! Tulge nii kiirelt, kui võimalik minu juurde veetma lõbusat sunnitööd - jääte ülimalt rahule…“



31


7.peatükk
Võimuhoidjad

Tatari väin on ohtlik oma sagedaste tormide pärast. Kivine merepõhi hoiab halvasti ankrut ja et mitte vastu Aleksandrovski lähedasi kaljusid end puruks lüüa, triivisid laevad kaua avamerel; kiirustati end varjama De Castri lahes või otsiti pelgupaika Imperaatori( praegu Sovetskii) sadamas. Paljudel Sahhalini elanikel tekkis maailmaga kontakt ainult talvel, aga suvel laiusid nende vahel metsikud kraavid; üle taiga jõgede oli loodus langetanud puid, mis olid kui sillad ülekäijatele. Mägedes ja taiga sügavustes ei sulanud lumi enne kui juuli alguseks, aga oktoobris tuli juba uus lumi. Juuni möödus härmatisega murul. Sahhalinil külmutas varakult. Gonceuri majakas lasi kurvalt sireeni ja sarnaselt matusekelladele andis häirekell tormist märku. Aleksandrovsk, see sunnitöö pealinn, oli koduks neljale tuhandele elanikule, ja nagu Pariisi elanikud olid uhked Eiffeli torni üle, oli sahhalinlased uhked oma vanglaameti maja üle:
„ Vaata! Kaks korrust. Pilgu heidad ja pea käib ringi… Kõik linna ehitised on üleni puust, tänavaäärsed olid laudadest kriuksuvate sildadega kaetud. Asunike majadel oli kaks-kolm akent, nende ees longus aiake. Rohelust ja puid oli vähe-kõik oli juba maha raiutud. See-eest kaunistasid linna kaks kirikut, mošee, katoliku kirik ja sünagoog. Oli varjupaik lastele, kes olid vanemate poolt hüljatud ja vaestemaja sunnitöö veteranidele, kes muldvanaduse tõttu enam varastada ja röövida ei suutnud. Oli veel haigla kahesajale voodile ning Mihhailovka külas maja hullumeelsetele. Aleksandrovka jõekeseni kulges turu juurest Relsovaja tänav, kuni ta jõudis metsa ja mööda teda polnud õhtuti üksinda eriti soovitatav käia. Millest siin inimesed elasid, ei tea tont kah, aga nad elasid, ja õhtuti, peenikese sääskede undamise saatel, summutasid majaaknad hasartseid hääli:
„ Panen viis rubla! Lämbu nende kätte, ahnepäits!“
„ Bardadõm, mina jätan juba vahele, jaga vasakule!“
„ Hoian lehtsaba…tapan daamiga!
„ Käi, muidu saad sule ribide vahele.“
Sunnitöö oskas kõikjal mängida. Isegi lämmatavates Due söekaevandustes. Kaartide nimel anti ära viimane leivapaluke. Hasart viis täieliku isiksuse rüvetamiseni, isegi enesetapuni. Kui enam polnud millegi peale mängida, anti panka oma neetud elu. Kaartide eest anti ära naisi ja lapsi. Kõik kuus Sahhalini vanglat olid mõeldud ainult meestele. Naistevangla aga tuli kinni panna peale seda, kui kõik selles istuvad naised sattusid huviorbiiti. Peale kaarte ja naisi hinnati Sahhalinil üle kõige viina! Kroonupalatist saadud pudel piiritust maksis 25 kopikat. Peale erinevate spekulantide ja avantüristide käest läbi käimist maksis juba pool veesegune
piiritus kuni 10 rubla. See-eest isiklikku vabadust ei jätnud sunnitöö kübetki. Inimesed sunnitööl rääkisid:
„ Vabadus jäi koju ahju peale lebama, aga siin olen ma hullemas olukorras kui hulkuv koer! Ja iga kaabaka ja ametniku ees pean veel kahekümne rubla eest mütsi kergitama ja kummardama nii, et kõnnitee muda suudlen. Mis vabadusest siin rääkida, arvatavasti pole sellist asja Sahhalinil isegi lojus näinud!“
See on tõsi. Ise kogu elu aheldatud sunnitöölised ei andnud isegi oma loomadele mingit vabadust. Kui sõbralik koer ka polnud, ikka pandi ta ketti; kanu pandi nööriga aia külge ja sigadele seoti rasked puuklotsid kaela külge.

32
Kõige viimased laevad lahkusid Sahhalinilt alles sügaval sügisel. Trappidele kogunesid nutvad inimesed, kes anusid, et neid Venemaale viidaks. Need olid sunnitöölised, kes olid kandnud oma karistuse ja olid juba vabad, aga mitte kuidagi ei suutnud koguda raha tagasipileti jaoks. Neile öeldi:
„ Saa aru, kuidas ma sind ilma piletita võtan?“
„ Armas inimene, võta mind. Kust ma sulle piletiraha kokku kraabin? Kas tõesti tapma või röövima pean? Kas pole nii?“
„ Saan kõigest aru. Tunnen kaasa. Aga ilma piletita ei saa.“
„Eh, kurat võtku teie emasid! Tuleb välja, et nii võibki siia jääda. Ei saa lapsi näha ega omakeste kalmule kummardada.“
„ Kao siit minema…teiesuguseid on palju!“
***************************************************************************
Päris Aleksandrovski vangla juures surus end tema vastu, nagu laps oma toitja ligi, kaugusesse veniv Nikolajevskaja tänav, millel elasid aristokraadid, kes juhtisid saare sunnitööd. Siin oli rivis palju riigiasutusi-ametnike majad, kohalik klubi koos puhveti ja tantsusaaliga ning garnisoni ohvitseride perede korterid. Nende seas mitte ei kõrgunud, vaid lihtsalt paistis välja klaasterassiga maja, mis kuulus kogu Sahhalini sõjakubernerile.
Mihhail Nikolajevitš Ljapišev, justiitssüsteemi kindral-leitnant, kes oli juba enne Sahhalinigi jõudnud hammustada paraja tüki kohtupraktikat: ta oli Kaasanis sõjakohtu prokurör ja peale seda Moskva regioonis. Täna ärkas ta rumala tujuga. Kevad-see oli ärajooksmiste aeg; veidi aega tagasi olid sunnitöölised teinud konvoi relvituks, võttes ära kümme vintpüssi ja pärast andsid korraliku vastulahingu tervele polgule.
„ Päris ülbeks on juba läinud,“ kirus kuberner.
Olles visanud mundri selga, aga veel mitte kinninööpinud, suundus Ljapišev kööki, kus pliidi ees juba askeldas tema isiklik kokk sunnitööliste hulgast, oma ala meister peene gastronoomia alal-parun Schepping, kellele oli määratud kaheksa aastat sunnitööd alaealiste pilastamise eest.
„ Mis lõunaks on?“ päris talt kindral.
Pliidi ette lasi mürinal maha sületäie puid kuberneri kojamees Jevsei Žabin (kümme aastat sunnitööd pühaduseteotuse eest).
„ Vaiksemalt,“ noomis Ljapišev, „inimesed magavad veel…“
Tema juurde tuli hoolitsetud mägedetüdruk Fenetška Ikatova, tema kauane armastatu (kaksteist aastat sunnitööd rotimürgiga mõisaproua mürgitamise eest, kes pidas teda oma mehe armukeseks).
„ Mihhail Nikolajevitš, kohv või kakao?“ küsis temake.
„ Tee,“ vastas Ljapišev lühidalt.
Minnes kantseleisse, kus istus kirjutaja Maksutovite vürstkonnast ( viisteist aastat riigirahade omastamise eest), sisenes kuberner kabinetti ja nööpis alles nüüd mundri kinni. Siis silus ta peopesaga jahedat laia kiilaspead ja kohendades habet kaheks, istust ta laua taha. Fenetška Iskatova tõi talle peale tee ka veel Sahhalini kõige värskemaid kuulujutte:
„ Eile tuli Korsakovskist Jaapani konsul. Räägitakse, et japsid, kes meie linnas elavad, tahavad fotograafia ateljeed avada. Kõiki hakatakse paberile salvestama.“
„ Milline lollus!“ vastas Ljapišev. „ Võib arvata, et meil on kõik olemas, aga fotoateljee puudub.“
„ Öösel,“ jätkas Fenetška tema kurssiviimist, „ tehti Relsovajal üks ihnuskoi vagaseks, palju võeti pole teada, aga laip leiti turult. Prokurör Kušelev juba sõitis välja…“



33
Mitte ammu saatis Ljapišev kodumaale Sofia Bleufsteini, keda teatakse ka nime all Sonka Kuldkäsi, kellele omandati suurem osa Sahhalini kuritegevuse juhtimine tapmiste ja röövimiste alal, aga ilma selle aferistitagi ei vähenenud tapmiste ja röövimiste arv. Siis ilmus Ljapiševi asetäitja linnaasjades, riiginõunik Bunge. Ta tõi kurbi teateid: ärajooksnuid sunnitöölisi 319, aga tabatuid ainult 88 inimest…Bunge ütles:
„Ma ei tea enam kuidas olla. Kirjutame kodumaale aruandesse, et jooksis kakssada, aga sada oleme juba kinni püüdnud. Niikuinii ei saa meie raamatupidamisest isegi kurat ise aru.“
„ Ei,“ ütles Ljapišev, „tuleb olla aus. Nende juurde ja maha kirjutamistega ei tea, kus on ots ja äär.“
Bunge ulatas talle ajalehe „ Amurskii krai“, kus ta esimesel leheküljel märkas rasvaste tähtedega kirjutatud nurgake: SAHHALIN JOOKSEB LAIALI.
Kuberner ahastas:
„ Ma ei saa! Pea läheb lõhki. Vot, kui sõidan puhkusele ja ei tulegi enam tagasi Sahhalinile, et ta laguneks.“
„ Varem oli lihtsam,“ tundis talle asetäitja kaasa. „ Põgenes. Saadi kätte. Poodi üles. aga nüüd on hoogu läinud mingid humaansuspuhangud. Levitavad siin mingit liberalismi… Ei või enam üles ka puua inimest! Kohe tõuseb kära: verejoojad, timukad, julmurid! Aga pane neid meie olukorda…Muide, Kabajasi on linnas.“
„ Juba tean. Mis konsulile vaja on?“
„ Kas jaapanlased siis ausalt räägivad? Telegraaf töötas terve öö,“ kandis Bunge ette. „ Jaroslavl on ka juba lähenemas Vladivostokile, Slizov tuleb oma Georgiettaga puhkuselt tagasi…“
Õhtul võttis ilma mingi isuta Ljapišev vast Jaapani konsuli. Kabajasi palus talt luba firma „Sigura“ kaupa müüvate poodide avamiseks Sahhalini linnades.
„ Härra konsul,“ vastas Ljapišev väsinult, „te küsite tihti mult luba poodide avamiseks. Iga kord ma annan teile loa. Aga „ Sidura“ pood veel ei ole. Ja te tulete jälle minu juurde palvega, et ma lubaksin poode avada.“
Kabajasi kuulas naeratusega kuberneri ära:
„ Meie, jaapanlased, ei oska seletada seda Sahhalini turunõudlust. Kui me oleme hästi aru saanud , mis meeldib Pariisi naistele või mis meeldib hiinlastele Kantonis, siis me ei oska mitte kuidagi ära tabada teie elanike nõudlusi.“
„ Muidugi,“ vastas Ljapišev, „siin pole ju koht, kus müüs lehvikuid, samuti nagu pole vaja siia sunnitöölistele kimonoid. Aga me ei ütle ära teie puuviljadest ja suurepärasest riisist. Aga milleks on vaja fotoateljeed Aleksandrovskisse?“
Kabajasi kiitis Sahhalini ilusaid maastikke. Tema sõnul, kui välja anda album Sahhalini vaadetest ja kohalikest, siis ostavad jaapanlased need silmapilkselt ära, aga seda summat on konsul nõus jagama Sahhalini juhtiva kuberneriga.
„ Pole vaja meile seda raha,“ ütles Ljapišev laua tagant tõustes. „ Ma ei vastuta Sahhalini maastiku eest, aga tema elanikke…Parem, kui mu silmad neid üldse ei näeks!“
Kabajasi kummardas. Kui ta oli lahkunud kabinetist, jäi Ljapišev veel kantseleisse, kus vürst Maksutov kandis talle ette, et vastu on võetud telegramm Nikolajevskist:
„ Amuuril saadi kätte juba neliteist jooksikut…Võib-olla oleks teil kasulikum viivitada veidi aruande saatmisega Amuuri-äärsesse kindralkubermangu? Ootame, kuni saavad rohkem kätte.“
„ Ma arvan samuti,“ nõustus Ljapišev. „ Loodame, et saavad veel paljud kätte. Olgu siis päris Amuuri-äärses Nikolajevskis või saadakse nad kätte Imperaatori sadamas…“



34
Ljapišev läks oma tubadesse, võttis mundri seljast ja kutsus Fenetška:
„ „Jaroslavl“ juba läheneb. Kuhu me topime veel kaheksasada kaabakat-mõistus ei võta! Ma olen juba surmani väsinud sellest ja ma ei tea, millal see kõik lõppeb.
***************************************************************************
Poliitiline sunnitöö oli juba Kares eksisteerinud alates 1890. aastast. Enne selle likvideerimist asendati see „poliitiliste“ sunnitööga Sahhalinil, mis kestis 18 aastat(1886-1903). Selle lühikese aja jooksul käis Sahhalinilt läbi 41 inimest, neist viis suri, kolm lõpetasid enesetapuga, sest ei pidanud vastu kohalike julmurite vägivallale. Võrdselt kurjategijatele, ei istunud ka revolutsionäärid kaua vanglas, sest Sahhalin vajas alati ausaid ja korralikke inimesi. Just tänu „ poliitikute“ pingutustele oli loodud sunnitööle lastele koolid, ilmajaamad saatsid emamaale täpseid ilmaennustusi. Lõpuks ometi oli nende seas ka haritlasi, nad kirjutasid palju teaduslikesse väljaannetesse ja nende etnograafia-alane töö Sahhalinil sai tõlgitud euroopa keeltesse.
Ljapišev, erinevalt teistest kuberneridest, rääkis poliitiliselt teie-vormis. Ta ei kartnud rikkuda igasuguseid instruktsioone ja andis julgelt neile kätt, mida tema ametnikud kunagi ei teinud…Mihhail Nikolajevitš tunnistas:
„ Kui mul on vaja laoülemat, siis ma usaldan selleks „ poliitiku“, mitte oma ametnikku, sest ta ei varasta headust, vaid hoiab seda. Ja üldse, härrased, kui Sahhalinist jääb üldse midagi head tulevatele põlvedele mälestuseks, siis on see seotud just poliitiliste kurjategijate nimedega!“
Hommikul telefoneeri kuberner 600 versta kaugusele Korsakovi linna- Sahhalini kõige lõunapoolsem linn, kus kliima on meeldivam ja elu vabam. Ta hoiatas parun Zaltsi, et too võtaks „Jaroslavlilt“ maha kõik sunnitöölised, kel karistus väiksem kui neli aastat:
„Aga kõiki pikkade srokkidega* las saadavad põhja-meie juurde, kus on järelevalve tingimused karmimad ja elu neetum kui teil seal, vaat et kuurordis…Kõike paremat!“
Ükskõik, mis laeva saabumine Euroopast oli ametnike jaoks alati riigipühalik: daamid õmblesid varakult uusi tualette, aga nende mehed ei varjanud soovi külastada laevapuhvetit. Oli sombune ilm, sadas peenikest vihma, kui telegraafid teatasid, et „ Jaroslavl“ möödus Imperaatori sadamast ja kui jää ei sega teda Amuuri limaanist välja sõitmast, siis võib teda homme Aleksandrovskisse oodata. Varahommikul tuli rannale konvoibrigaad , linnast veeres kohale terve kalessivoor ametnikega. „ Jaroslavl“ juba suitses reidil. Valvemeeskonnad( merelaevastiku koosseisust) ajasid praamidele käratsevat massi kurjategijaid laevatrümmidest, keda siinsamas kohe karantiinibarakkidesse pandi. Kohe algas kõikide saabujate meditsiiniline läbivaatus ja registreerimine. Sealjuures olid dialoogid väljendusrikkad:
„Noh, mis nimi on? Mis paragrahviga tulid?“
„ Peregulov Ivan, hulkurluse eest.“
Samas kohe rusikaga-mats:
„ Sa auklik sindrinahk! Sa ju olid siin üle-eelmine aasta Filonovi nime all…jooksik? Kas nüüd siis ristiti sind ümber? Ahelatesse see siin! Järgmine, davai…“
Komisjonilaua juurde tuli poiss talurahva seast-talle ka vastu kõrvu.
„ Mille eest tambite, teie kõrgeausus?“
„ Mis meil sellest? Või peame sulle ordeni andma?“
Seisis kotiga üks kurb venelasest intelligent.
„ Küllap poliitiline. Mis parteist?“
„ Vabandage, olen ainult taimetoitlane.“



*karistusmäär

35
„ Teame teiesuguseid. Alustasite Tolstoist, aga nüüd olete juba tsaari vastu läinud…Kas sa saad! Ogurtšenko, anna aga talle…“
Ogurtšenko taha asi küll ei jäänud: käsk on käsk.
„ Terve!“ karjuvad arstid ja murelik intelligent eemaldub teiste poole.
„ Mille eest?“ küsivad talt kurjategijad.
„ Kui vaid teaks,“ kõlab kurb vastus, „ vist olen süüdi, sest ei soovinud liha süüa…“
Ljapišev seisis oma hallis kindralikuues seisis koos Bungega eemal, kui neile lähenes noor mees .
„ Ma sooviksin end tutvustada…Georgi Georgijevitš Obolmasov! Kiitusega lõpetanud Mäeinstituudi, aga nüüd, patriootiliselt meelestatud indiviid, sooviksin oma teadmisi rakendada suure isamaa kallile altarile.
„ Vabandage,“ katkestas kohe Ljapišev ta mesijutu, „kui teil nii väga oli seda isamaa altarit vaja, siis Sahhalini sunnitöölt otsite te teda ilmaasjata. Mis on teie siia saabumise eesmärk, härra? Ah, jälle nafta!“ ütles kuberner, kui oli geoloogi ära kuulanud.
„Sahhalini naftale on palju jahtijaid. Laevastiku leitnant Zotov juba ammu kuulutas edu, aga polnud läbikukkumisest kaugemale jõudnud. Ja nüüd sõidavad siia kõik need, kes isegi kaugelt asfaldi ja petrooleumi lõhna tunnevad…Seega, vabandage, härra Obolmasov, aga ma ei ole teile mingi abimees!“
Geoloog läks minema, aga Bunge küsis Ljapiševilt:
„Miks te olite nii karm selle noore entusiasti vastu?“
„ Ma ei ole eriti usaldav inimeste vastu, kes avalikult liiga palju oma patriootlikkust ülevoolavalt kuulutavad. Sellises käitumises on alati midagi võltsi. Ega asjata pole idas vanast ajast selline ütlus: see, kes omab muskust taskus ei kisa sellest tänavail, sest muskuse lõhn annab ise sellelt tunda.“
Nüüd märkas kuberner Tšeliševat: tüdruk oli lühikeses karusnahast jakis, tema pead kattis mütsike, mis olid populaarsed naiskursuslaste seas. Ta pakkus talle oma teenuseid:
„Tean juba Korsakovist, et te võite olla nii õpetaja kui ka velsker. Uskuge, et mul on hea meel teid aidata, sest Sahhalin vajab haridust. Õpetajaid on meil vähe ja arste neljakümne tuhande peale kõigest viis. Mademoiselle, palun teid oma kalessi! Olete mu isiklik külaline…“
Kui järjekordseid arestante toodi välja karantiinibarakist ja rivistati kolonni, siis kaks sunnitöölist oli puudu. Nad jäid barakki-juba kägistatutena. Need olid need hädavaresed, kes ei kannatanud peksmist välja „ Jaroslavlil“ ja reetsid „ ivane“, kes tõid trümmidesse firma „Brokar“ odekolonni ja laotasid oma naridele lyoni pehmet helesinist sametit…
Mihhail Nikolajevitš tõmbas kätte nahkkindad.
„ Näete,“ ütles ta Tšeliševale istudes kalessi tüdruku kõrvale, „Sahhalin on koloriitne! See sunnitöö värving on isegi minu, justiitskindrali, peale laskunud. Vaid vähesed asjad panevad mind imestama…“
Ljapišev valdas suuri õigusi. Ta võis anda 100 vitsahoopi või 20 piitsahoopi, teda ümbritsevad ülemused aga ainult 50 vitsa- või 10 piitsahoopi.










36


8.peatükk
Naride peal ja naride all


„ Jaroslavl“ oli alles Vladivostokis, aga sunnitöölised teadsid juba täpselt, mis toimus Sahhalinil. Neile oli teada, et Ljapišev oli suurte ülemuste arust sunnitöö käest lasknud, et kord on nõrgenenud ja jooksud, mis on saaresisesed(mitte emamaale) saavad vaid kergelt karistatud kuberneri poolt. „ Ivanid“ teadsid juba laevas, millises Sahhalini vanglas on kergem istuda, kuidas on lood viina ja kaartidega, keda järelvaatajatest karta ja kelle peale võib sülitada. Asjata murti Peterburi vanglate peaametis päid, kust jõuab nendeni täpne informatsioon. Kõik oli lihtsalt seletatav. Telegraafijaamades Sahhalinil ja mujal Kaug-Idas töötasid endiste sunnitööliste pojad, kes hällist saati olid omastanud sunnitöö seadused. Nemad olidki need, kes teavitasid nendest teadetest, mis mööda telegraafitraate liikus, aga konspiratsioon oli neil tugev-nagu mõnes põrandaaluses massoonide organisatsioonis. Riigikvartalis olid kõik ülemused juba läinud oma korteritesse laiali, aga äsjasaabunud sunnitööliste kolonn venis veel kaua, kuni sisenes saare lahtiolevatest väravatest, mille kohale kõrguvale kaarele oli kirjutatud: ALEKSANDROVSKI RANGE JÄRELVALVEGA SUNNITÖÖVANGLA . Pikkade vangla koridoride ääres olid meeletu suured kambrid mitmekorruseliste naridega, kambriuksed olid ülelöödud rauaga ja löömise korral nad kõmisevad nagu soomus. Ahju juures oli aga paraskiämber kolmele, mida kutsutakse väikse austusega „Praskovja Fjodorovnaks“. Akendel olid trellid. Kõik seinad olid rõvedusi täis soditud ning mööda neid sündsusetuid joonistusi jooksid terved lutikate leegionid.
Diagonaalis üle kambri oid tõmmatud nöörid erinevate kaltsude kuivatamiseks. Kitsukesele riiulile olid ritta seatud kruusid, kausid söömiseks ja teekannud. Kogu vangla haises roiskunud kalast ja karulaugust(metsik küüslauk) tehtud balanda järgi. Järelvaatajatel olid vormideks sinised galoonid, sinised nöörid jooksid lõua alt kuni revolvriteni. Nad karjusid:
„Suruge aga julgemalt, kohti rohkem pole, davai, davai, ärge häbenege! Kohe aheldatakse teid uutesse raudadesse ja siis kutsub kuberner teid teed jooma! Ha-ha-ha!“
„ Ha-ha –ha! He- he- he!“ irvitasid pugejad neile kaasa.
Kohe vanglaväravatest alates algas tormijooks magamisasemetele, sest nari asendist sõltus sunnitööl inimese väärikus. „Ivanid“ hõivasid parimad kohad, nende ümbrusesse said kohad kaasajooksikud, kes jala- ja rusikahoopidega peletasid oma ülemustest eemale igasuguseid tonte*. Peale „ivane“ said kohad „hrapid“, kes polnud veel „ivanid“, kuid kes neid jäljendasid, võttes nõrgematelt jõuga kõike käest ära, mida neil vaja oli. Peale hrappe, said kohad naridel „glotid“- matsid ja tülitegijad, kes hoidsid oma autoriteeti üleval tänu ülbusele, kuid kes ohu korral kõik teiste kaela ajasid. Kui kõrgemad ninad kurjategijate eliidi seast olid oma kohtadega parimatel naridel rahul, kaugemal „Praskovja Fjodorovnast“, siis kakluste, sõimu ja võitlustega täideti ülejäänud kohad kitsalt nagu silgud tünnis „kukerpallitajate“ poolt, kes ei omanud mingeid positsioone. Viimasena, kõige armutumatele, kõige õnnetumatele ja nõrgematele jättis sunnitöö suurehingeliselt mõnitavalt kohad naride all.
„ Rooma!“ kostus ülemistelt naridelt,“ uhked teised veel ja häbenevad…rooma käpuli, sa sabata tõhk selline!“


* räpane kinnipeetav, alandatud

37
Närused paariad, hüljatud ja unustatud, ronisid naride alla räpase löga sisse-mineviku mustuse sisse. Aga olid ju nemadki inimesed! Neidki kasvatasid hellalt emad, näidati arstidele, kammiti lokilisi juukseid, nad jooksid koolidesse, armusid, värisesid esimesest suudlusest, aga nüüd…Nüüd vahib nari alt välja endise inimese nägu, ehmunult vaatab ta kõiki ja peagi kaob ta sunnitöö süngusse.
Inimene- vahel kõlab see kibedasti!
***************************************************************************
Õhtu koitis Aleksandrovski kohal. Linn põletas tänavatel petrooleumilampe, mis valgustas oma aknaid kollaka elektrilise valgusega. Pealinnas klubi juures nägi kuberner Ljapišev jälle Obolmasovit, kes näiski teda ootavat.
„ Mihhail Nikolajevitš, teie suursugusus…veel kord pöördun teie poole, et teile meenutada oma häid omadusi…“
„ Pole vaja,“ katkestas teda Ljapišev. „ Ma juba rääkisin teile, et nafta asjus on ennegi jutte tehtud, aga tegudeni pole keegi jõutud. Uusi inimesi nafta otsimise jaoks ma teile ei anna, sest sunnitöö-see pole erapood. Aga maksta kinni riigile kutsarite, kandjate, metsaraiujate ja maakaevajate kasutamise eest omast taskust…selleks pole teil raha. Millest siis jutt käib?“
Klubis sees oli soe ja mugav. Laudade kohal rippusid marmorist „matadoori“ stiilis lambid ja pirniujulised elektrilambid sunnitöölistest lakeide kutsumiseks, kellele pandi härraste teenimiseks ette valged põlled. Klubiruumide sügavusest kostus piljardikuulide kolksumist ja klubi puhvetist kostusid purjus ametnike hääled. Siinsamas olid ka kohalikud daamid, kes piineldes pöörases ängistuses, võrdlesid kadeduses oma tualette, ja mida koledamini istus kleit sõbranna seljas, seda ülistavamalt nad seda kiitsid, kusjuures kriitika alla sattus ükskõik milline korralik riietus:
„Oh, kallike! Kus teid küll niimoodi sandistati? Öelge ometi oma mehele, et ta teie õmbleja risti letile paneks ja talle 40 piitsahoopi annaks, just nagu vanal heal ajal…“
Mihhail Nikolajevitš Ljapišev juhatas Klaudia Tšeliševa ise naiste juurde, soovitades teda kõige paremast küljest: „ Klaudia Petrovna on sunnitud jääma minu majja, sest noorele tüdrukule, ise teate hästi, et pole kerge leida head korterit meie segasel Sahhalinil.“
Ta eemaldus kaardilaua juurde, aga Tšeliševale kanti ette detailne analüüs kõigest. Selle juures proua Maslova , politseijuhi naine, hoiatas teda:
„ Tuvikene, te käitusite äärmiselt järelemõtlematult, et kasutasite Mihhail Nikolajevitši lahkust. Keegi ei vaidle vastu, et ta on suurepärane inimene, suuremeelne ja tark, aga…Tema majas pole mitte tema peremees, aga kõike korrastab sunnitöölisest raibe Fenetška Ikatova ja te olge temaga ettevaatlik. Selline elajas mitte ainult ei varasta teid paljaks, vaid võib une pealt ära kägistada…“
Klavotška sai daamidega rääkides aru, et nende huvid on piiratud sellega, mis toimub põhiliselt sunnitööl. Teadlikult arvustasid nad karistusmäärasid ja tegid maha liberalismi, kiites varasemate aastate seadusi, kui kõik oli olnud lihtsam:
„ Välja juurida ja ongi kord majas! Kuhu vaatavad küll Mihhail Nikolajevitši silmad? Isegi magada on hirmus: ronivad aknast sisse ja veristavad ära.“
„ Vaja üles puua! Varem poodi ja kohe oli rahulikum.“
Pärast läksid daamid üle eelseisvale Jaapani firma „ Sigura“ poe avamisele:
„ Ega Kabajasi ilmaasjata Aleksandrovskisse ei tulnud ja ninapidi ta meid ei vea. Varsti saab siit osta jaapani siidi, vahast lilli kübarate jaoks, mis isegi on aromatiseeritud.“
Klavotška vaatas sisse lugemissaali, kus sirvis ajalehti, mis olid siia jõudnud „ Jaroslavliga“, kiitsakas teravasilmaline kohaliku garnisoni staabikapten. Tüdruku sisenedes ta tõusis:
„ Bõkov Valeri Pavlovitš…Olen kuulnud, et teid tõi Sahhalinile mõistuse ja südame suuremeelsus. Lubage mul, vanal olijal, teid hoiatada ohtude eest, mis võivad tulevikus teie teele sattuda.“
38
„ Palu väga. Ma kuulan teid.“
„ Kui te soovite meie tingimustes ellu jääda, siis hoiduge suhtumast sunnitöölistesse positiivselt. Siinne administratsioon elab võõrastest kannatustest ja toitub võõrast murest. Kõik nad vihkavad oma leiba, millest nad siiski kõik toituvad. Kartke avaldada kaastunnet inimestele. Vastupidi, kritiseerides humanismi, te valate magusat palsamit vanglaametnike hingedele, ja alles siis saavad neist teie liitlased. Vastasel juhul…teid süüakse ära!“
„ Kas siis tõesti on siin kõik nii hirmus?“
„ Te naiivne lapsuke, te ei tea veel elu,“ jätkas Bõkov. „Teile meeldib idealiseerida elu, te püüate näha inimeses ainult head. Pean teid kurvastama. Ärge otsige romantikat sealt, kus teda olla ei saa. Sunnitöö õilsust ei tunnista. Ja kus siin saakski olla õilsust, kui teadlikult tehakse inimesest elajas?“
„ Kas üldse saab siis nii elada?!“ imestas Klavotška.
„ Saab,“ vastas talle staabikapten, „ ja milline elu mind ka ei ümbritseks, säilitan ma oma mundri au, nagu teilgi soovitan hoida oma ideaale kõige räpase eest.“
„ Teie, ma näen, olete ka idealist?“
„ Vabandage, aga …ma olen karjerist!“ tunnistas Bõkov. „Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest minu helesiniseks eluunistuseks jääb Peastaabi Akadeemia.“
„ Või nii? Aga astuge siis sellesse akadeemiasse.“
„ Kahjuks on garnisoni elu mind oma rutiiniga tapnud ja vaevalt suudan ma Sahhalini oludes uuesti õpikute taha istuda, aga ilma keeltevaldamiseta ohvitser karjääri ei tee…“
Selleks ajaks, kui nemad seal vestlesid, sai kurvameelsuses siplev Obolmasov puhvetis jagu juba kolmandast pitsist, ise veel kainelt mõistes, et vanglaametnikud tema ümber isegi ei joo viina-nad lihtsalt õgivad seda. Riiginõunik Slizov, kes hädaga hoidis kahvliotsas roosat tükikest kalaliha, veenis Obolmasovit mitte kurvastama:
„ Pole see Ljapišev ka igavene! Koristatakse ära…liberalismi eest nagu niuhti. Ma olen juba viis kuberneri üle teeninud ja kõik on nagu haneselga vesi. Tuleb uus, teete oma avaldusi, annate meile kütust, ja meie tähistame seda nii kuis peab…Noh, võtame!“
Obolmasovist üle laua ilmus äkki jaapanlane, kes oli eurooplase kostüümis; täpse liigutusega võttis ta välja visiitkaardi, mis oli trükitud kolmes keeles-vene-, jaapani- ja inglise keeles- Lauale toodi kohe šampanja.
„ Takasi Kumeda! Ma esindan firmat nimega „Sigura“. Kas teil on piinlikud ebameeldivused kuberneriga? Konsul Kabajasi palus mul teile kinnitada, et meie jaapani koloonia on alati nõus teid rõõmuga aitama. Kui see teile raskusi ei tekita, siis külastage homme konsulit minu majas.“
Obolmasovit imestas, kui puhtalt ja veatult valdas Kumeda vene keelt, kui suurepäraselt istus ta seljas poolfrakk, kui silmatorkavalt läikis teemant tema sõrmuses, milline võluv naeratus kattis tema laia heatahtlikku nägu. Lootustega võttis geoloog vastu tema visiitkaardi:
„ Ma külastan teie konsulit suurima hea meelega.“
Külalistemaju Aleksandrovskis ei olnud, igal juhul ehitada ei suudetud. Ajutiselt seadis Obolmasov end sisse Slizovite majja, kuhu kutsus teda Žoržetta Juditšna, kes juba korduvalt oli vihjanud:
„ Mulle meeldib lugeda Maupassanti, millised kannatused, milline pinge! Kas teile ei tundu, kallis Žoržik, et meie nimede sarnasus on meie vahel tekitanud maagilise sideme? Ma ju näen teie silmist, et te jumaldate klassikalist kirjandust…“
***************************************************************************




39
Ivan Kuterma hingel lasus pea viiskümmend röövmõrva, mille eest saigi „ tähtajatu“ sunnitöö. Ainult temasugused võisid kaunistada särgikraesid punaste kikastega, uhkustades väljaõmmeldud kraega, nagu kindralid uhkustavad oma ülekullatud õlakutega. Nüüd jälgis oma kõrge nari otsast igavalt ja uniselt oma kambris toimuvat, kus kõik kuuletusid talle nagu varblased, kes märkavad pistrikku lendamas sellises kõrguses, mis neile pole iial kättesaadav.
Ööhakul, kui kambris juba valmistuti magama minema, avanesid rauast uksed ja järelvaataja kuulutas:
„ Tõmba koomale! Siin on veel teile üks isehakanud kaabakas!“
See oli Polõnov, kes oli ahelates. Ta hoidis kaenla all pampu. Kogu kamber jäi vaikseks ootuses: mida ta ütleb, mida teeb, kus otsib omale koha-nari peal või nari all? Polõnov ei öelnud midagi. Vaikides läks ta äkki Ivan Kuterma juurde ja viskas ta ette oma vahistatu pambu:
„Noh! Sa litsi udar selline…Võta koomale.“
Kambris peeti hinge kinni. Aga Ivan Kuterma tõmbas vastuvaidlemata end koomale, tehes ruumi enda kõrval, ja Polõnovi sotsiaalne asetus sunnitööl oli sellega otsustatud. Polõnov vaatas vaikinud kambrit oma kiirgavate silmadega ja ütles kõigile:
„ Kõrgeaulised džentelmenid õnneotsijad! Elajad, lurjused, varganäod, bandiidid, nurjatud ja kaabakad! Kui keegi teist on olnud suurepärases Šveitsis, siis on ehk pööranud tähelepanu sellele, et vanglate kohal lehvivad sel täissöönud maal tihti valged lipud. See on märk sellest, et vanglas pole ühtegi kinnipeetavat. Aga meil, vaesel Venemaal, oleks paras aeg panna vangla kohale rippuma mustad lipud, mis sümboliseeriksid seda, et vanglas pole meil enam kuhugi isegi pöörata…“
Lohaka žestiga libistas ta käe väljaveninud vangi kitli taskusse, võttis sealt portsigari ja klõpsutades selle kaanega, tõmbas ta sealt ühe sigari ja surus selle ühe varganäo nina alla:
„ Egiptuse omad, Kairost saati…palun, senjoor!“
Kamber hingas pingest. Üks vana kaabakas ütles endamisi:
„ Elavad ju inimesed, isegi vanglas elavad!“
Kui kamber jäi magama, sosistas Polõnov Kutermale kõrva:
„Kuule, Vanka, mul oleks vaja korraldada „ristimine“, et nime vahetada. Vahetada paragrahvi. Sunnitöö pikkust. Et minevikust puhtalt välja libiseda ja et saada kätte
„ korteripilet“.“
Teisisõnu, soovis Polõnov vanglast pääseda ja minna sunnitööahelatest üle vabakäiguvangi seisusesse, millele omasid õigusi lühikeste karistustega inimesed.
Kuterma pööras oma jämedat kaela ja vastas vaikselt:
„ Mhm! Otsime sulle sarnase…töötleme läbi. Vahetame su viisteist aastat kolme vastu. Aga kalliks läheb.“
„ Palju?“ küsis Polõnov.
„ Viis „ sinist“ ja mitte kuidagi vähem…Vaata ise palju siin kaasajooksikuid ja kõrilõikajaid on, keda toita vaja.“
(Viis „sinist“ tähendas sunnitööl 100 rubla)
„ Läheb läbi,“ ütles Polõnov ja vaatas, kuidas pimeduses ronis rasvane lutikas, verd täisjoonuna, mööda seina.
Ivan litsus lutika katki suure näpuga. Kuterma teadis Polõnovit juba peterburi „ Krestõ“ ajast, kus Polõnov ükskord ,nagu tark jurist, päästis ta suurest hädast, ja sellest ajast saati hindas ta seda tarkpead, tundes ära , et tegemist kõrgelennulise tüübiga, kes on võimeline sellistes kõrgustes lendama, mis temale on kättesaamatud.



40
Öösel saabus merelt tõus ja Aleksandrovski jõgi tõusis kolme versta jagu üles poole, jättes enda alla haledad linnaäärsed nurgad, kus keegi mitte kunagi polnud veel kunagi vaba…



9.peatükk
Inimesed, nafta ja armastus

Kõik juhtus Aleksandrovski ääremail, Relsovaja tänava päris alguses, kus seisis väike majake, mis oli ümbritsetud tugeva aiaga, mille taga paistsid peenrad, mis olid valmis seatud kurkide ja kartulite mulda panekuks. Selles logudikus elas poliitiline väljasaadetu Ignati Volohov, sotsiaaldemokraat.
Olga Ivanovna, tema naine, istus akna juures ja õmbles „Singeri“ masinal tellitud kleidile pikka õmblust, ja nuttis. Meest ei olnud kodus, ta andis koolis tunde. Õues kriiksus aiavärav, sealt sisenes Ignati semu Võtšegdov, kes oli ka poliitiline väljasaadetu.
„ Tere, Olja…kas sa nutad?“
„ Ära pane tähele,“ vastas naine, „mul lihtsalt ei jätku enam jõudu seda matslikkust taluda…“
Nad läksid tuppa. Võtšegdov istus toolile.
„ Sa ikka, Oljake, ütle, kes sind solvas?“
„ Mulle virutati täna kõige alatumal moel vastu põske. Tead sa seda nurjatut Žoržetta Slizovat? Vot nii…Kohalikud kaunitarid kritiseerisid tema uut kleiti. Täna läksin talt raha saama õmblemise eest. Ta viskas mind rublaga ja pärast…pidin vaikima. Mehe pärast. Laste pärast.“
„ Toimisid õigesti. Isegi see läheb mööda nagu palju muudki meie eludes…jäljetult!“
Mees tuli koolist tagasi. Naine kattis meestele lõunalaua. Volohov vaatas sõpra kurbusega:
„Miski masendab sind? Ega ma ei eksi?“
Võtšegdov kergitas korraks õlgu ja laskis need siis jälle longu:
„ Ma ei tea isegi, mida öelda.“
„ Räägi, mida sa ise ka ei tea…“
„ Kuula! Kohtasin veidi aega tagasi ühte partiid aheldatuid viimasest parvetusest, keda aeti tööle. Läbinisti kurjategijad! Aga ühe nägu neist näis mulle väga tuttav. Kuskil olen ma teda varem näinud, ja kohtunud.“
„ Mis sind siis imestama paneb?“ küsis Olga.
„ Näib, et ta tundis minu ka ära. Aga selle juures pööras ta pilgu ära liiga ettekavatsetult, see ärataski minus kahtlusi. Kui ta on üks „ poliitilistest“, siis peaks ta rõõmustama mind nähes…Löö või maha, aga ma ei suuda tema perekonnanime meenutada. Aga peast ei lähe ära tema põrandaalune varjunimi: mitte tehnik, ka meister mitte, aga midagi selle sarnast,“ ütles Võtšegdov, „ tal tekkisid pärast mingid kontaktid Poola PSP võitlejatega.“
„ Volohov sõi rahulikult taldrikust kalasupi lõpuni. Ta ütles, et selles asjas tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte äratada lisatähelepanu tema suhtes.“
„ Ta ,võib-olla, meelega pööras sinust ära, et anda sulle märku, et ta saabus Sahhalinile võõra nime all ja et meil ei ole mõtet temaga enne õiget aega kohtuda. Tuleb ise!“
„ Täiesti võimalik,“ nõustus Olga mehega. „ Praegu käib Varssavis protsess Lodži panga röövlite üle, ja kui ta on seotud PSP võitlejatega, siis on talle kasulikum kaduda kuritegeliku rämpsu massis.“
„ Olgu nii,“ vastas Võtšegdov, „ma ei hakka temaga kontakti otsima, aga mul on vanglas pättidega ühendus. Ma proovin nende kaudu teada saada, millise nime all ta Sahhalinile saabus…Ehk on see lihtsalt saatuslik kokkusattumus!“
41

„ Ka seda juhtub,“ lisas Volohov.
Ja rohkem nad selle teema juurde tagasi ei tulnud.

***********************************************************************
Sahhalini naftalõhn oli ammu hakanud erutama paljusid aferiste. Sumatra saarelt saabus keegi van Klaye, kes kutsus end hollandlaseks; tema järgi hiilisid Sahhalini taigasse ka teised välismaalased, kes janunesid mõtlematutest kasumitest. Kindralleitnant justiitsalal, Ljapišev, nägi kõigis neis naftaotsijates kampa sulisid, kes soovivad soojendada oma käsi tulevaste tõrvikute meeletutel leekidel, mis kõrguksid Sahhalini sügavusest…
Obolmasov sõlmis ülimalt püüdlikult peegli ees lipsu, võttis kätte jalutuskepi ja ütles endale:
„ Vaatame veel! Kus on nafta, seal on raha. Kindel, et vanake Nobel muutub kadedaks minu leidude peale…“
Jaapani koloonias teda oodati. Pärast paljusid olmelisi ebamugavusi, mida ta oli Slizovite juures tundnud, oli meeldiv tunda jaapani elamu mugavusi. kaks noort jaapanlannat kummardasid sügavalt noorele geoloogile. Takasi Kumeda ütles, et konsul ei lase kaua oodata. Nagu ka Kumeda, valdasid peaaegu kõik jaapani koloonia liikmed suurepäraselt vene keelt, mehed pidasid end üleval uljalt, suure sisemise väärikusega ja äärmiselt viisakalt. Üks neist ütles Obolmasovile:
„Me elame Aleksandrovskis nagu üks suur, sõbralik pere. Iseenesest mõista, näeme ka palju puudulikku Sahhalinil, kuid meile, kõrvalistele jälgijatele, pole kohatu sekkuda võõrastesse asjadesse.“
Peale seda ilmus Kabajasi ise.
„Meid tegi kurvaks see, millise käitumise osaks te saite kuberneri poolt. Te juba teate,“ rääkis Kabajasi, kergitades prille, „ et meile ei lähe korda Sahhalini sunnitööasjad, aga meile teevad muret siia ilmuvate naftahuvilised välismaalased. Venemaa ja Jaapan-sõbralikud naabrid, ja meile ei saa meeldida, et teie leitnant Zotovi jälgedes ronivad taigasse igasugused avantüristid nagu insener van Klaye.“
Obolmasov asetas käed aukartlikult põlvedele, veel aru saamata, millele kaldub see jutt ja miks temale, värskele tudengile, pööratakse niipalju tähelepanu. Kõrval toas mängisid jaapanlannad vaikselt keelpilli ja Takasi Kumeda valas lahkesti pokaalidesse prantsuse šampust.
„ Meile,“ ütles ta naeratusega, „on meeldivam näha Vene naftatööstureid Sahhalinil selle asemel, et jälgida kahtlaste välismaalaste aktiivsust, mis hakkab tulevikus ohustama meie piiride rahu. Me oleme juba kindlaks teinud, et Klaye- see polegi van Klaye, vaid von Klaye.
Ta on lihtsalt sakslane, abielus jaavalannaga, aga saabus Sahhalinile ameerika kompanii „Standard oili“ poolt saadetuna.“
„ Ma saan teist hästi aru,“ ütles Obolmasov tähtsa näoga, näides sel momendil iseendale täiesti abituna, mitte kellenagi, sest tema ees istusid energilised, tähtsad inimesed, kes teadsid just sellest, mida lehtedes ei kirjutata.
„ Härra Ljapišev,“ jätkas Kabajasi, „ käitus teiega ülemäära karmilt. Me tahaksime viisakuse ja au nimel parandada kuberneri vea, aga seejuures ei taha me esile kutsuda tema rahulolematust. Mis te ütleksite, härra Obolmasov-san, kui me pakuksime teile o m a abi?“
„ Kuidas palun?“ kangestus kohe Obolmasov.





42
Takasi Kumeda kallutas pudelit tema pokaali kohal:
„ Austatud härra konsul väljendas end piisavalt selgelt. Meie, jaapanlased, oleme nõus toetama rahaliselt teie naftaotsinguid. Anname teile omad kandjad, kes on vastupidavamad kui teie äranälginud sunnitöölised. Tagame varustuse ja söögimoona, et te ei peaks millestki puudust tundma. Oleme läbi viinud geoloogilised uuringud nendes saare piirkondades, mida me teame ja neid näitame teile ka.“
Vein soojendas üles veel eile kadunud olnud unistused.
„ Aga kui ma ei leia naftamaardlaid nendes kohtades, mida teie mulle ette näitate?“, küsis geoloog.
„ Siis polegi meil naftat vaja!“ hakkas äkki konsul Kabajasi naerma. „Teie töö viljaks jääb siis saare kaardistamine: metsasihid, isegi loomade rajad, mis viivad joogikohta, kõik harujõed ja…Muide, teiega tuleb kaasa ka meie suurepärane fotograaf!“
„ Milleks?“ tundis Obolmasov sügavat huvi.
„ Peame ju ka meie , sellesse ekspeditsiooni investeerinutena, midagi tagasi saama,“ seletas Kumeda. „ Me anname välja Jaapanis ilusa albumi Sahhalini maastikupiltidega ja sellise albumi ilmumise kiitis juba heaks ka kuberner Ljapišev isiklikult.“
Kabajasi puudutas hellalt geoloogi õlga:
„ Meie oleme äriinimesed ja meie sõbralikke suhteid ei sega ka lepinguga kindlustamine. Arvan, et viissada rubla töötasu rahuldab teid esialgu. Lepingus räägime täpsemalt sellest, et suvise perioodi te võite veeta Nagasaki eeslinnades, kus teid saab ootama suvila ilusate teenijannadega…“
Obolmasov muutus täiesti pehmeks: selline jäine külmus venelasest kuberneri poolt ja selline külalislahkus ja soojus päikeselise Jaapani poolt. Veel rõõmustas teda muinasjutulised geišad, kes saadetakse talle suvilasse, mis upub õrnas magnoolia aroomis.
„ Te päästsite mind!“ vastas ta jaapanlastele.
Kumeda avas teise pudeli nagu ehtne lakei.
„ Venelastel,“ ütles ta, „on tore komme fikseerida kõiki asju hea napsuga. Meie, jaapanlased, armastame sõprust kinnitada veel fotografeerimisega…mälestuseks!“
„ Kabajasi luges Obolmasovile avanssi uutes kupüürides, mis lausa krõbisesid, ja siis asetas neile kõvakübara peale.
„ See pole siit kaugel. Päris siinsamas,“ ütles ta.
Mugavas fotoateljees tegi vilunud jaapanlane mõned võtted jaapani koloonia grupist, mille järel Kabajasi pani Obolmasovi toolile istuma, aga tema kõrvale seisid tema ja Kumeda.
„ Ma olen hingepõhjani liigutatud,“ tunnistas Obolmasov, tänades jaapanlasi. „ Tõesti te liigutasite mind hingepõhjani.“
Rahatähed krõbisesid tema taskus.
Mis talle enam sellest vanast irisejast Ljapiševist.
***************************************************************************
Sellest ajast, kui Ljapiševi majja ilmus noor, värske ja punapõskne Klaudia Tšeliševa, käis Fenetška Ikatova ringi mossis huultega. Ta kolistas halastamatult köögis nõusid, jagas kokale ja kojamehele kõrvakiile, andes nii oma käitumisega Sahhalini sõjalisele kubernerile märku, et…
„ Südametunnistust peab ka olema! Ega me mingi rämps ole. Mis sest, et mõrva eest siia sattusime, aga enda kohta ikka mäletame, mitte nagu see sipleja. Saabus siia ja nüüd teeskleb end daamikeseks…“
Riiginõunik Bunge paistis juba aru saavat, et üleliigsed kuulujutud ei kaunista kuidagi Ljapiševi uute loorberitega, ja Tšeliševa ilmumine Sahhalinile oma humaansete teenuste sooviga oli selgelt kahtlane, sest siin ei vaja neid keegi. „ Ma muidugi tervitan teie üllaid eesmärke,“ ütles talle Bunge. „ Aga vaadake ise , kuhu ma teid siin määran?
43
„ Taigasse väljasaadetute juurde te ei taha ise minna, aga Aleksandrovskis…Teate mis?“ otsustas ta. „ Pühapäeviti longib siin igasuguseid muidusööjaid mööda tänavaid, saadetuna skandaalidest ja kaklustest. Kas te ei võtaks oma õlule korraldada pühapäevaseid lugemisi.“
Mihhail Nikolajevitš Ljapišev võttis soojalt vastu oma abilise idee, soovides Klaudia Petrovnale kõiges edu:
„ Mina omalt poolt käsin politseimeister Maslovil tagada teile Tööliste majas väärilise kohtlemise, aga ametnikel käsin muretseda grammofoni.“
Kuberner patsutas kätega mundritaskuid ja ajas lehti oma laual laiali. „Terve päeva otsin portsigari. Kuhu ta küll kadus?“
Klavotška pühendus asjasse oma täie nooruslikkusega, ka teised pühendusid saare uude toimetusse. Sunnitööliste hulgas leidus suurepäraseid lauljaid, vangidest koor oli ammu juba siin olnud. Neiu tellis Vladivostokist piltideseeria Vene ajaloo teemal, riputas seinale värvilisi pilte joodikute maksadest ja õppis pähe luuletusi populaarsest kogumikust „Lugeja-deklamaator“.
„ Mu tuvike,“ ütles talle Ljapišev, „kõik see on suurepärane, aga mina, vana lollike, unustasin kõige tähtsama…Miks te ei küsi mult palka oma püüdluste eest?“
„ Ma pole selle pale kuidagi mõelnudki. Andestage.
„ Ärge vabandage. Ega ainult pühast vaimust ära ela…“
Kahtlustada Ljapiševi armumises poleks õiglane, aga tema eestkostmine Tšeliševa suhtes-peaaegu isalik- kutsus esile palju kõveraid jutte Aleksandrovskis, kus ametnikkudest messalinad rõõmustasid igasuguste kuulujuttude üle, mis mustas ükskõik keda. Lõpuks kaunistati ülestõusmispäevaks Tööliste maja seestpoolt kuuseokstega ja väljas kõndiv rahvas vaatas uulitsa pealt uudishimulikult:
„Mis siin toimuma hakkab? Palvetama panevad ja kuidas veel?“
„ Lugemine hakkab! Hakkavad meile lugema siin, aga pärast määravad kümme laksu piitsa, et me oma kohta ei unustaks.“
„ Parem näidaku meile fookus-pookust. Kui ma veel Moskvas elasin, siis käisin ikka alati palaganidel. Algul vaatasin fookusnikke, aga pärast lasin kellelgi rahakoti taskust vilistama…“
Rahvas siiski kogunes. Oli ka naisi väljasaadetute seast, siinsamas jooksid lapsedki. Klavotška tegi suure vea, avades esimese õhtu loenguga Sahhalini kliima kohta, mida palus ette lugeda väljasaadetud intelligendil Sidoratškovol, kes teenis Aleksandrovski ilmajaamas. Oma loengut alustas ta atmosfääri rõhumise teooriast, mis tundus algusest peale veidi imelik, sest Sahhalini publik oli alati tundnud üht rõhumist-ülemuste poolt, aga atmosfääri peale polnud veel keegi kaevanud.
„ Ära meile lollusi seal vala!“ öeldi saalist. „ Kui me siia juba kogunesime, siis tantsi juba. Olles selgelt tüdinenud juba kirjeldatud metsikust võitlusest tsüklonite ja antitsüklonite vahel, hakkas publik vaikselt uste poole voolama, et minna tagasi turuplatsile, kus keerutas pidulik karussell, purjutajad kuraasitasid Pahom Nedomjasovi trahteris.
Aga siin tõusis saalisügavusest teine intelligent, samuti sunnitööliste hulgast, aga kurjategija. Kerge vaevaga hüppas ta lavale.
„ Minu kallid kaasmaalased!“ pöördus ta publiku poole. „ Ma räägin teile Sahhalini kliimast paremini kui see tarkpea. Saatus va kurivaim on meie elusid nii korraldanud, et me oleme sattunud imelisele maale, kus pole kunagi olnud mingit kliimat, aga see-eest on alati olnud vilets ilm. Peale selle, kui vaadata kaardile( ta osutas julgelt plakatile, mis kujutas kõdunenud alkohooliku maksa), siis me näeme, et Aleksandrovsk on peitnud end samale laiuskraadile Kiieviga, kus algab Venemaa, aga sunnitöölaager Korsakovskis asub samal laiusel Veneetsiaga, kus Itaalia rahvas, kes sõbrutsevad Venemaaga, hommikul vara, isegi hommikut einestamata, tantsivad leegitsevat tarantellat. Võite lugeda, et meil on vedanud!
44
Teised inimesed kulutavad metsikuid summasid reisi peale, aga meid toodi nendele laiustele tasuta, ja veel valvatakse tähelepanelikult, et me ära ei jookseks. Eelmisel aastal võttis väljasaadetud asunik Stepan Razin, seesama, kelle naine jooksis härra järelvaataja juurde köögitööliseks, oma aiast korraga kümme kotti head kartulit. Sinna hulka sattus ka veel maasikaid, mis olid kõrvitsa suurused. Aga Manka Putanova aias kasvas nii suur kurk, et see anti muuseumile näitamiseks kui kordumatu Sahhalini looduseime.“
Publik elavnes, kuid lektor ütles, et ovatsioone pole vaja:
„ Parem kostitage mind paberossikesega…kas leidub?“
Peale sellist „ kliimat“ polnud Klavotškal lihtne üle minna deklameerimise juurde, aga juba sammus ta lava äärele:
„ Mu sõbrad, ma loen teile luuletusi, milliseid soovite.“
Ta nägi esimeses reas räpast vanameest, kelle silma kattis kae ja kes kähiseval häälel nõudis:
„ Armastusest, neiuke…loe meile armastusest!“
„ Hästi,“ ütles tüdruk, „kuulake siis armastusest.“

„Ma tunnen jõudu ja ka püüdlust
teenida teisi, armastada, võidelda
neil altarile viin ma innustuse
et raskel tunnil neid siis julgustada…“

Selle luuletuse kodanlikud motiivid ei rahuldanud vanameest:
„ Armastusest, sellestsamusest,“ kähises ta.

„Kuid kes mõistab, et tühjad hääled mitte
ei kõla mu algelises luules
et iga riim…“

Ja nüüd nägi Klavotška, kuidas see kaega vanamees, kes nii väga janunes armastusluuletuste järgi, libistas juba oma käe kõrvalistuja taskusse ja silmi Tšeliševalt võtmata, näppas ta sealt rahakoti. See oli nii nahaalne ja vastikusttekitav, et Klavotška ei pidanud vastu.
„ Milline häbi!“ hüüdis ta vargale. „Mina loen teile luuletusi kõige pühamast siin ilmas, aga teie…kas teil tõesti häbi ei ole?“
Vanake saatis ta oma pilguga“ alla Volga jõest“, mis pidi tähendama halba.
„ Püha risti nimel-pole võtnud. Eks otsige läbi.“
Rahakotti ei leitudki. Aga kaetatu pandi publiku poolt Tööliste maja külje peale ja saalis oli hästi kuulda, kuidas ta karjus löökide all, aga pärast hakkas armu paluma. Siis ütles üks vana hobusevaras Klavotškale:
„ Loe aga meile edasi, neiuke! Ega tuu vana juurikas enämp pühapäeviti vargil ei hakka, sest me lõime tal käed ukse vahele. Aga armastusest hellakesest oleme alati valmis kuulama, sest tuu on püha asi, ja kuni me elampe , puutub ta meitesse kõigisse… Sinusse kah, neiuke!“









45

10.peatükk
Ristimine koos muude kimpsude-kompsudega

Istudes naridel, arutas Polõnov doktorlikult:
„ Muidugi, vangla konserveerib parimad omadused, millega inimesed siia tulid, aga seesama vangla tugevdab ka kõik puuded, millega paheline inimene vanglasse astub…“
Viimasel ajal elas ta ägenevas ärevuses. Polõnov tundis ette, et kui tal ka õnnestub saada vabakäiguvangiks, siis elu linnas ei lase tal vahetada pikka karistust väikese vastu, ja fabritseerida enda jaoks uut biograafiat koos uue nimega, on kordades raskem, kui ta istub siin naridel ja ahelates.
„ Mis sa piinled?“ küsis talt Kuterma.
„ Ei piinle, aga mõtisklen…“
Sahhalini seaduste järgi pidi kahekümneks aastaks süüdimõistetu aheldatuna ära istuma neli aastat, kes sai viisteist-kolm aastat, kümne aastaga kaks. Aga see režiim muutus pidevalt kambrikohtade puudumise tõttu, ning vahistatuid viidi aheldatu režiimist üle „ vabasse“ režiimi, aga mõned aeti lihtsalt õue. Aga selliseid varustati kuiva pajukiga ja iga päev pidid nad tulema vanglasse tagasi-tööle! Kavalpead aga andsid oma pajuki näljastele, kes tegid siis nende eest sunnitööl tööd, aga ise nad tegelesid, millega tahtsid.
„ Kuterma,“ ütles äkki Polõnov, „ ma kohtasin mõne päeva eest tänaval inimest, kes suure huviga mind vaatas. Andku jumal, et ta ei mäletaks mu perekonna- või hüüdnime…Ma pean kiirustama oma „ ristimise“ korraldamisega sunnitöö moodi koos kõikide kimpsude-kompsudega. Ise saad aru!“
„ Olgu,“ kraaksus Ivan, „ma räägin maidantšikuga (rändkaupmees).“
Sunnitööl oli maidantšik tähtis tegelane. Ei oskagi öelda, kumb neist oli lõpuks tugevam, kas „ivan“ või maidantšik. Juhtus ka nii, et „ivan“, kes oli tüli norinud maidantšikuga, lõpetas nuga seljas, aga maidantšik tuli nagu rändkaupmees oma kraamiga:
„ Lennake peale-kõik on odav! Paberossidki valmiskeeratud ja munale soolagi peale raputatud…“
Kast, milles maidantšik vedas oma kraami mööda vanglat laiali oli kahepõhjaline: pealtnäha tavalise kaane all peitsid end uudistavate pilkude eest piiritusepudelid, kaardipakid ja „ marafeti“(kokaiini) portsjonid. „ Ivanid“, nagu korda ja kohus, lõpetasid oma elutee Aleksandrovski kalmistul, aga maidantšikud vabanesid vanglast põrandaaluste pankuritena, kellest said majaomanikud Sahhalinil, turuputkade omanikud Nikolajevskis ning poodide omanikud Habarovskis…Kuterma istus hiilides maidantšiku kõrvale:
„ Ibrahim, aita välja-oleks vaja head „ kuurionu“(kellega identiteedid vahetada).“
Ristimise jaoks oli vaja naiivset lihtinimest, kes poleks veel kaotanud rumalat kommet kõigesse uskuda, mida talle räägivad head inimesed. Kuterma hoiatas maidantšikut ette, et „kuur“ ei tohiks olla vana, et ilmtingimata oleks kirjaoskaja, et ta välimus ei oleks silmatorkav, et „ kuuri“ kuritegu oleks lahja ja et sunnitöö pikkus oleks ka tühine.
„ On üks selline. Hei, kus siin seminarist Speranskii on?“
„ Näh, toidab seal „ Praskovja Fjodorovnat“…
Paraskil istus noor ja nägus noormees, ja Kuterma, vaadates teda üle, läks tagasi oma nari juurde Polõnovi juurde.
„ „Kuur“ on sobiv,“ kandis ta ette.
„ Aga kas sa oled välja uurinud, kes ta on ja mille eest ta Sahhalinil on?“


46
„ Mingi tühja-tähja eest. Ise on usklike seast. Saadeti külla seminarist salmilauljaks. Aga seal kirikus popitütar selline madu! Rääkis poisi pehmeks, et too aitaks popist vabaneda, et too ei segaks armastusel areneda. Vot nii kukkuski kinni…Kaabakas!“
Seni kuni Ivan otsis „ kuurionu“, jõudis Polõnov oma kuuel nööbid eest lõigata, millede sees oli raha peidetud.
„ Viis „ sinist“ igasuguste kimpsude-kompsude jaoks, võta.“
„ Alustame ristimist jumala abiga. Ega see meil esimene kord ole…“
Endine seminarist Speranskii tegi veel „ Praskovja Fjodorovnale“ meelehead, kui rusikahoop lõi ta paraskilt põrandale. Ta tõusis püsti silmi pilgutades ja pükse üles kiskudes:
„ Mille eest?“ Ei lasta enam järele mõeldagi nagu kombeks.“
„ Äkki tahad sa veel ajalehte lugeda, ah?“
Sellest momendist muutus elu maapealseks põrguks. Kuritegelik maailm on liiga julm ja Sahhalin oli peensusteni välja töötanud jõleda ristimise süsteemi, et sunnitöö julmade seaduste ohver ei saaks kusagilt ega kelleltki abi. Speranskit kostitati metoodiliselt peksuga, talt võeti viimane pajuk leiba ära, sülitati teekruusi. Nähes kaasajooksikute poolset mõnitamist, lülitus muserdatu tagakiusamisse terve kamber, kes nägi tema kannatustes ainult lõbusat vaheldust vanglamasendusse.
„ Miks te piinate mind?“ nuttis seminarist. „ Kas ma siis pole inimene? Andke mulle veidigi haletsust…“
Narikõrgustes suitsetas laisalt Kuterma, kes vaatas teraselt ohvri järgi, et mitte mööda lasta seda ohtlikku momenti, kus inimesele näib, et läbi žiletitera või nööri on surm magusam sellest košmaarsest elust.
„ Et nüüd ainult üles ei pooks,“ arutas Ivan.
„ Jälgi,“ tuletas talle Polõnov meelde, kes ise kõrvalvaatajana ei sekkunud ristimisse.
Lõpuks, kui Speranskii ei näinud enam sellest piinamisest väljapääsu, hakkas ta paluma vangla järelvaatajatelt armu.
„ Avage!“ peksis ta rauast uksi. „ Päästke mind, head inimesed…mille eest mulle selline karistus, jumala eest?“
„ Nüüd,“ käsutas tasa Polõnov.
Ühe gigantse hüppega lendas Kuterma narilt kambriukse juurde. Tema pihus läikis metsikult terav nuga ja kõik piinajad kadusid nurkadesse nagu hiired, kes oleksid kassi näinud.
„ Lõikan ära,“ hoiatas Ivan ette. „ Mida te, elukad, poisiga teete? Kes teda veel puutub, sel tuleb mitte temaga, vaid minuga tegemist.“
Speranskii hiilis bandiidi õla kõrvale, kibedasti halades:
„ Aitäh teile, te hea inimene. Astusite välja! Ja emakesele kirjutan, et ta alati teie eest jumala poole palvetaks…“
Kuterma surus noa oma jalatsi sisse ja kallistas poissi:
„ Ära karda! Minu sõna on aus. Elama hakkame hästi, voh! Küll teised veel kadestavad, kuidas me elama hakkame, usu mind, usu.“
***************************************************************************
Esimese asjana aeti nari ülemiselt korruselt ära mingi pätt. Tema kohale paigutati Speranskii , kes oli sellise tähelepanu eest rõõmust segi minemas, sest talle soetati isegi kohev padi:
„ Voh! Miks mitte heale inimesele meelehead teha?“
Maidantšik avas oma imekasti. Seal olid tal loomalihatükid, mis oli tikkude otsa aetud ja vorstirõngad. Seminarist, kel polnud hinge taga kopikatki, oli varem voodi all oma pelgupaigas vaid keelt limpsanud, kui oli silmanud sellist gastronoomilist luksust, aga nüüd esitleti teda Ibrahimile:
„ Vali endale, mida tahad, nagu kuningas nimepäeval.“

47
„ Tahaks suitsetada…“ palus malbelt seminarist.
Isetehtud sigarid, ajalehest keeratud, maksid viieka , aga peberossipaberi sisse keeratuna juba kümme kopikat. Kaasajooksikud lendasid võltsis nördimuses Ibrahimile peale:
„ Sa, elajas, mürgita end ise oma pigiga. Me näitame sulle kuldset inimest, oma ikka veidike austust…Anna talle paberosse. Lõika halvaad. Loomaliha kah…“
Uutest sõpradest ümbritsetud Speranskii istus naril ja sõi peale pikaajalist nälgimist lihalõike, toodi viinagi ja isegi valati talle. Kõikjalt kuulis ta enda kiitmist:
„ Kuldne poiss! Sa söö nüüd, söö. Ära häbene, kui vaja, siis toome juurde. Ja miks sa varem meiega ei sõbrutsenud?“
Välja ilmusid kaardid. Speranskile räägiti: „ Sa oled õnneliku käega, kohe näha. Teeme mõne partii, või mis?“
Niidetuna kange viina ja rammusa toidu mõjust, laksutas seminarist kulunud kaarte vastu narilaudu, ise seejuures imestades, kuidas tal veab. Pärast kolme mastirea püüdmist olid tal taskud rahast pungil.
„ Kogu „ koti“* mängis tühjaks, on ikka õnn, ah!“ rääkisid vargad. „ Fortuunaga mestis, selline püüab mis tahes kaardi kinni, näha, et poiss on võtja.“
Seminarist hüüdis nüüd juba ise maidantšikut:
„ Hei, mis su nimi oligi, kasanski küürakas? Veereta aga oma masinat, et oleks kohe pudel naril, pidutseme!“
Jälle patsutati teda seljale ja lollitati kiitustega:
„ Muidugi, mis nüüd viga pidutseda? Nari alt ronis välja, aga nüüd trumpab ükskõik, millise
„ ivani“ üle.“
Hommikul järgnes sellele kõigele raske ärkamine, aga hädavaevu rebis Speranskii pea padjalt ning juba hakkasid „jooksupoisid“ karjuma:
„Ibrahim, kas sa siis ei näe, et inimene piinleb?“
Klaas viina ja parema tervise nimel peale surutud mahorka värvis jälle silme ette helesiniste lilledega võltsi õnne. Jälle, nagu eilegi, sõi Speranskii tikkudelt loomaliha ja kastis präänikut tee sisse, ise seejuures uhkustades:
„Mis mulle sellest vanglalobist, las teised õgivad!“
Juba ähmaselt ümbritsevast aru saades, märkas ta, et ei tule enam nii kergelt head kaarti, tasku rippus tühjalt ja igasugused muidusööjad ja kõrilõikajad rabasid aga pangast raha, teda seejuures rahustades:
„ Jah, vennas, täna ei saanud sa õnnelikuks. Aga kellega seda ei juhtuks? Pane aga alles olev raha tünni peale, aga homme mängid tagasi.“
Hommikul kiskus Ibrahim ta jalgupidi voodist maha.
„ Millal maksma hakkad?“ küsis ta.
„ Mille eest maksma?“ küsis ta.
„ Loomaliha ja vorsti sõid. Minu viina jõid. Minu paberosse suitsetasid. Nelikümmend rubla, maksa ära ja ära patusta.“
„ Karda sa jumalat!“ inises Speranskii talle peenikeselt vastu.
Maidantšik valas ta üle rõveda sõimuga:
„ Mina sinu jumalat ei tunne, minu teid juhatab Allah. Ja ma pole sulle Ibrahim, vaid lihane isa. Minu poest sööb ja joob terve vangla. Maksa, kui „pimedat“ ei taha saada.“
Igalt poolt naridelt kostusid imestavad hääled inimeste poolt, kes alles eile sõid ära seminaristi toiduülejäägid:

* mešok ehk pank


48
„ Kas siis seadust ei tunne? Lase aga veri ninast lahti.“
„ Verd ninast laskma“ tähendas sunnitöö keeles võlgade tasumist. Speranskii ei olnud suutnud veel leppida mõttega, et on „ lihasele isale“ 40 rubla võlgu, kui kõikjalt juba astusid ligi jooksupoisid:
„ Maksa ära kaks sinist, voolaku ninast…Kui õhtuks verd ninast ära ei anna, siis magama lähed „ sulg“ ribide vahel.
Kätte jõudis õhtu. Speranskii võttis ette parask välja viia. Kui ta oli ta väljakaevatud auku tühjendanud, viskas omale kaela pika pakkimisnööri, et jätta see neetud maailm, kuid kuulis siis pimedusest häält:
„ Mis nüüd, armsake, ronid paela otsa? Nii asjad ei käi. Ma ju hoiatasin, et minu peale võid alati loota…“
„ Kes siin on?“ hüüdis ehmunult seminarist.
Pimedast ilmus järsku välja Ivan Kuterma, ta tõmbas poisi enda ligi ja andis talle ja kinkis talle Juuda suudluse:
„ Kohe ristime su ümber, ära sa ainult karda.“
Nüüd mindi jutuga juba asja kallale:
„ Mul on üks inimene, keda oleks vaja aidata. talle lajatati viisteist aastat. Võtad enda kanda tema sroki koos nimega. Aga talle annad oma neli aastat ja oma hingelise kutsumuse. Näed ise, et halba ma sulle ei taha. Mul on ju tähtajatu ja ainus võimalus on ära joosta. Saad mul kaaslaseks. Paneme siit koos minema. Olen juba tee Pogibi neemeni selgeks õppinud, paadi veame giljakkidelt ära ja põrutame emamaale, aga seal…“
Paadunud varas maalis tulevikku selliste värvidega, et hinge võttis kinni: tuliratsudega jõuavad nad Moskvasse, kus kõige ilusamad hoorad lihvivad nende peal ebamaiseid hellusi.
„ Minuga oled kindlates kätes,“ kinnitas Ivan Kuterma.
Pea käis ringi ja hoovas jubedusttekitavatest mõtetest, et talle pannakse kanda võõraid patte, aga viisteist aastat-see pole neli aastat. Kuterma märkas kohe Speranskii kahtlemist:
„ Ära ulu! Ega sul enam midagi muud üle jää. Kogu su saatus on saapasääres. Tahad, ma annan sulle kohe raha, et saaksid ninast vere välja lasta ja mitte keegi ei puuduta sind kambris väikse näpugagi. Aga juhul, kui sa, lita, peaksid minu „ristimisest“ keelduma, siis…Ise tead, sunnitöö-see pole karamellkomm!“
Kuid nüüd tuli ka Polõnov seminaristi juurde. Ta ei hakanud laskuma lüürikasse, vaid asus kohe energiliselt ründama:
„ Tolja! Kuula mind tähelepanelikult. Sa võtad mu nime ja võtad ka minu patud. Kui küsitakse, mille eest said viisteist aastat, siis vastad konkreetselt-kolme röövi eest! Jäta meelde: kõigepealt oli Lodži kommertspanga rööv…“
„ Kardan,“ hakkas seminarist ulguma.
Polõnov võttis tal julmalt kõrist kinni:
„Siis viisid sa minema Belgia ekspressi kassa, aga mis puutub röövi Poznanis, siis selle ma annan sulle andeks, sest Berliini kriminaalpolitseil jäi mu süü tõendamata…mis sa värised, ah?“
„ Hirmus on,“ tunnistas Speranskii. „ Ja jätta meelde kõik need kohanimed…kas midagi lihtsamat ei ole?“
„ Lihtsamini ei saa, sest elu on juba selline keeruline asjandus. Kordan veel korra: Lodž, postivagun ja…Poznan! Aga kinni võeti sind, lita poega, Monte-Carlos ruletilaua taga.“
„ Mida ma oleksin võinud seal teha, armas jumal?“
„ Sa, lollike, panustasid seal kolmekümne kuuele.“
„ Ma pole seal käinud! Ma isegi ei tea, kus selline…“
„ Nii räägigi, et pole kunagi Monte-Carlos käinud. Aga sind ei usu mitte keegi, sest kõik kurjategijad eitavad nendes kohtades olemist, kus ta on korda saatnud kuriteo. Mõistad?“
49
„ Parem ehk juba tapke mind“.
„ Ära valeta,“ ütles julmalt Polõnov. „ Sa ise tapsid õnnetu kirikupapi, et tema tütrega magada. Seega ära keeruta ja võta oma viisteist aastat sunnitööd ja ole rahul, et pääsesid mu käest kergelt…“
Kõrist kinnihaaratud seminarist kohtas ootamatult kollaste silmade pilku, ta märkas isegi veidrat naeratust Polõnovi kitsastel huultel, ja siin ta mõistis, et see inimene, kes annab talle oma kuriteod, on kambris kõige kõrgem, kõrgem isegi tema „ ristiisast“ - bandiit Ivan Kutermast.
„ Olgu,“ läks seminarist pehmeks. „ Ainult laske mind lahti…“
Näpud tema kõril ümber lasid ta vaikselt haardest lahti.
***************************************************************************
Polõnov, nüüd Speranskii, vabanes varsti vanglast ja sai vabakäiguvangi pileti, selleks, et ise hakkama saada, mitte enam lootes riigi abile. Kuterma jäi oma naridele. Bandiit ei teadnud, et tuleb aeg ja ta hakkab segama Polõnovit kui ohtlik tunnistaja minevikust, aga siis peab Polõnov, nendele ümberristituna Speranskii, ära koristama Kuterma sellelt patuselt maalt, et too ei segaks tal elada…
Polõnov üüris endale nurgakese Protjažnoi tänaval Anisja korteris, kes kaubitses turul mädanenud heeringaga. See vanamutt, kes oli oma elus palju näinud, vaatas jumalakartlikult ja härdunult oma üürnikku, kes veetis tunde ikoonide ees:
„ Jumal, kas andestad ja annad armu mulle, patusele?“
Saades teada oma üürniku pattudest, Anisja isegi tundis talle kaasa:
„Ma vanamutt, arvan omast peast, et kõik mured saavad alguse meist enestest. Sa , armas inimene, hoia meie vennast kaugemale…“
Niisiis läksid ristimised edukalt. Polõnov arvestas kõik õigesti ja ei arvestanud vaid üht väikest asjaolu-suursuguseid tundepuhanguid Klavotška Tšeliševa poolt, kes näikse olla armunud temasse naiselikust kaastundest.



11. peatükk
Elu kokkupõrked
Oli hommik. Lapsed magasid veel. Olga Ivanovna Volohova kohendas neil tekki ja läks siis tagasi õmblusmasina taha.
„ Kas saab veel olla midagi rõvedamat!“ ütles ta oma mehele. „ Mina, kes ma sain hariduse Genevas, sotsiaaldemokraadi naine, naiste iseseisvuse eest võitleja, pean nüüd selleks, et teenida leivaraha, õmblema tellimuste peale kleite. Ja kellele?“ küsis ärritunult naine. „ Kurjategijast vangile Fenetška Ikatovale, sellele meie vananeva kuberneri kangekaelsele lemmikule.
„ Olgu, olgu,“ vastas Ignati Volohov, kes valmistus kooli minema, et anda tunde sunnitööliste lastele. „ Ära püüagi, mu kallis, analüüsida keerulisi Sahhalini saare elu kokkupõrkeid…Muide,“ küsis ta, portfelli kinni pannes, „mida lehes kirjutatakse sellest Lodži pangaröövi protsessist?“
Olga Ivanovna vajutas oma vana Singeri pedaalile, mis hakkas õmblema ilusat ja sirget rida:
„ Kohus sai läbi. Peasüüdlane poodi üles Varssavi tsitadellis, ülejäänutele anti pikad karistused. Pole välistatud, et mõni PSP võitlejatest saabub varsti meile siia Sahhalinile.
Õhtul avastas Volohov naise suures ärevuses.
„ Jumalale tänu, et sa tulid,“ ütles Olga Ivanovna. „ Ma juba tahtsin võtta lapsi ja minna naabrite juurde.“
50
„ Milles asi? Ja mis siin ilma minuta juhtus?“
„Ma istusin niimoodi masina taga, näoga akna poole, kui ma märkasin imelikku inimest, kes jälgis kaugelt meie maja…Mul hakkas hirmus!“ tunnistas naine. „ Kõikjal tapmine, röövimine ja vägistamine…“
„ Kuidas ta välja nägi, too inimene?“
„ Noor veel. Sirge rühiga. Tundub, et tugev. Riietatud tavalisse vatijopesse, milliseid antakse vangidele, kui neid „ahelatest“ viiakse üle vabakäiguvangi staatusesse.“
„ Rahune, Oljake, me ei ole sinuga nii rikkad, et meid röövida. Siin on midagi muud…Vot selline uudis: vanakraamiturul oli täna suur haarang koos suure ümberpiiramisega.“
„ Mida otsiti? Küllap jooksikuid?“
„ Ah mingit jama, peegliga portsigari.“
„ Portsigari pärast selline kära?“
„ Portsigar viidi minema otse kuberneri laualt, sellepärast vanamees nii marru läkski. On ju arusaadav tema ärritatus, kui kuberneri kabinetis käivad ju ainult omad inimesed…Bunge ju ei võtaks seda!“
Volohov tundis Sahhalini hästi, ta oli Vene geograafiaühenduse liige, mis palus tal hiljuti kirjutada artikli madalast sündivusest saarel. Kui naine ja lapsed uinusid, istus väljasaadetu toolile ja tõmbas õlilambilt katte pealt, et oleks valgem. Et tsensuur väga norima ei hakkaks, alustas Volohov artiklit valitsusepoolse teatega aastast 1899: „Traagiline naiste puudus tekitab kõlvatust, mis õõnestab perealgeid, ilma milleta on Sahhalini kolonisatsioon võimatu… Astudes saarele lakkab naine olemast inimene, saades isiksuseta asjaks, mis antakse asustajale koos lehma ja emisega, naist võib ära võtta, müüa, vigastada ja hävitada.“ „ Mis puudutab moraali,“ jätkas Volohov, „ kui kaheksa mehe kohta on üks naine, millest ka õitseb Sahhalinil polüandria, ning tüdrukud juba kümne aastaselt alustavad sugueluga, et teenida söögiraha. Prostitutsioon vähendab sündivust…“
Volohov võpatas tugevasti. Tema ees tumenes üks aknaruut ja sitsikardinate vahest nägi ta tundmatu inimese nägu, kes vaatas pingsalt teda. Volohov puhus kiiresti lambi ära ja astus aknast eemale, kartes lasku. Ta kuulis kuidas vaikselt sahisesid kaugenevad sammud, kriuksus aiavärav ja jälle saabus vaikus. Relsovaja uulits magas.
„ Oljal oli õigus,“ arvas Volohov, „ siin on midagi viltu. Kes on see tüüp, kes kondab öösiti? Mis tal on meist vaja?“
***************************************************************************
Oli teada, et politseimeister Maslov kannab sineli all metallist kürassi*, sest korra oli teda üritatud juba pussitada. Mis sellest Maslovist, talle pole saatangi vennaks, aga mismoodi säästa Obolmasovi elu? Tema olemine Slizovite majas juba venis ja peremees hoiatas geoloogi, et õhtul pole aia taha üldse parem oma nina toppida. Obolmasovit aitas Žoržetta Judina Slizova, kes tõi talle kaks köidet Boborõkinit ja Scheller-Mihhailovit.
„ Muidugi pole see Maupassant,“ vihjas kurnatu häälega naine. „ Aga ma kingin teile puhtast südamest klassikuid.“
„Tänan teid, aga neid härrasid olen ma juba lugenud.“
„ Oh, Žorž! Te ka ei saa aru. Boborõkiniga kaitsete end eest, aga Scheller-Mihhailov oma soliidse köitega kaitseb teid ükskõik, millise alatu rünnaku eest tagant…Nüüdsest peale olete te mulle nagu kürass, üleni turvistes.“





* rinnaturvis
51
Tänud talle: köitnud enesele vene ilukirjanduslikud teosed, ei kartnud Georgi Georgievitš enam nii väga tänavatel käimist. Peagi sai temast oma inimene ka kohalike bürokraatide ringkonnas, tihti nähti teda klubis, kus puhvet koos napsudega käis igaõhtuse tseremoonia hulka. Žorž kulutas kergekäeliselt avanssi, mille oli saanud Kabajasilt, sest jaapanlaste korraarmastusse uskus ta rohkem kui oma kaasmaalastesse: „ Jutumehed! Lubavad maad ja ilmad kokku, aga kui on aeg tasuma hakata, siis ei saa neilt kiilakat kuraditki…“
Aleksandrovski klubis räägiti aina tihemini Ljapiševi kavatsusest minna erru, kuid see versioon vajus siinsamas ka ära, sest sai julma kriitika osaliseks kainete realistide poolt.
„ Eh, ega see esimene kord pole!“ rääkis Slizov ja haakis kahvli otsa tüki heeringat.
„ Eelmine aasta ta vandus ka, et puhkuselt tagasi ei tule. Meie nagu tainapead tegime korjanduse kingituse muretsemiseks „ tänulike kaasteenistujate“ poolt, aha sügiseks- näe! – tuli tagasi. Ning selge see, et kingitust kaasteenistujatele ei tagastanud. Sama juhtub praegugi…“
„Muidugi,“ võttis nüüd Jeremejev sõna, kes oli vanglate järelevalve direktor, „ Venemaal selliseid palgamäärasid nagu siin muidugi pole, ja Fenetška Ikatovat võiks lugeda ka kohalikus mõistes täiesti arusaadavaks asjaks…Millest kõigest tema eest ei loobuks Sahhalinil?“
Nende härrade seas õppis Žorž Obolmasov jooma ülemäära, võttis kergelt omaks põlastuse sunnitöö vastu-peamine seadus ametnik-sahhalinlaste moraalis ning Aleksandrovski tänavatel jälgis ta tähelepanelikult, et tema prestiiž ei kannataks ja et kogu väljasaadetutest sunnitööliste inimrämps temast paarikümne sammu kaugusel juba mütsi kergitaks.
„ Eh,“ hüüdis geoloog, „ näib, et teilt ei nõutagi Sahhalinil kuigi palju: kergita ainult mütsikest ja ongi kõik. Niisiis ära logele, vennas, ja täna saatust, et intelligendi otsa sattusid, mõni teine oleks sulle sellise jama korraldanud…“
Nooruse unistused tundusid talle nüüd naiivsete ulmadena, kui Mäeinstituudi auditooriumis tudengid unistasid sellest, kuidas uuritakse läbi terve Venemaa pinnas, tuues selle sügavusest välja kõik, mille järele januneb Venemaa majandus ja tööstus. Žorž ei kahelnud, et just sunnitööl saab temast uus Nobel! Praegu masendas teda selles Sahhalini epopöas vaid naisterahva puudumine. Ta kartis end siduda kohalike afroditedega, kellest käisid ringi hirmsad kuulujutud, aga naisi, kes polnud veel sunnitööst rikutud, tuli oodata sügisese parvetamiseni…Jäi üle vaid tänada Žoržetta Judinat: kui mees läks hommikul teenistusse, siis see vana lehtsaba kiskus korteriüürilist just sellistesse meeldivatesse suhetesse, mida ta vajas.
Tõsi küll, vahest tundus, et Odessas kohtumisest saati ta omab veel lootust Klavotška Tšeliševa puhtusele ja süütusele, geoloog isegi helistas kuberneri majja, palus kutsuda teda telefonile, aga mikski võttis alati toru ülemäära ülbe Fenetška Ikatova:
„ Kes küsib? Aga mis teil on temast vaja? Ega minu jalad riigivara pole, et ma ta järgi jooksma peaks.“
Tšeliševat nähti klubis väga harva, ta oli liialt süvenenud pühapäevastesse lugemisõhtutesse Tööliste majas, kuhu varem ei saanud inimesi isegi nõiaväel, aga kus nüüd väljasaadetud ja sunnitöölised olid nõus tundide kaupa seisma jalgel, kuulates Vene klassikute ettelugemist. Nende jaoks muretseti isegi grammofon „ Tonarm“ membraaniga firmalt „ Exhibition“, ja kuulus Varja Panina laulis neile ahastades:
„ Peatu, kutsar! Ära kihuta hobuseid
pole enam kiiret meil sel teel…
Aga võttis Fenetška telefonitoru ja meeshääl palus tal kutsuda preili Tšeliševat:
„ Ega mul riigi jalad pole…“
Algus oli Fenetškal nagu ikka oma aforismiga täidetud, aga seekord oli mehe hääl vastuvaidlematult järsk:

52
„ Kuule sina, jõletis tärgeldatud pitsis! Ära julgegi möliseda ja kutsu kohe telefonile preili Tšeliševa.“
Klavotška võttis toru.
„ Vabandage,“ kuulis ta, „teid tülitab staabikapten Bõkov, Valeri Pavlovitš…ehk te mäletate mind?“
„ Mäletan teid ja mäletan teie hoiatusi. Nagu näete, pole ma pidanud veel kahetsema ja sügisel ma ei kavatse Sahhalinilt lahkuda „ Jaroslavli“ transpordiga.“
„ Mul on teie üle hea meel,“ vastas Bõkov; garnisoni nimel palus ta Klavotškal üles astuda Aleksandrovski kasarmutes sõduritele esinemiseks: „Te ise teate, et Caruso ja Šaljapin ei kavatse Sahhalini oma tasuta kontserttuuri raames külastada. Aga meie sahhalini sõdurid, olgugi, et nad on isamaa teenistuses, aga elu on neil samavääriline kui sunnitöölistel, nad rõõmustavad väga kuuldes teid ja teie…grammofoni!“
Õhtu kasarmus möödus kõige paremas valguses. Hiljem, saates ära Klavotškat, staabikapten Bõkov palus teda visata oma õlgadele ohvitseri sinel:
„ Ärge külmetage! Lumi jääb veel kauaks meie legendaarsesse „Pariisi“, aga vihmad on siin väga külmad…“ Muide, minu kaless on teie teenistuses!“
Klavotška võttis ilma valehämmelduseta vastu tema kutse juua tassikest teed, teener hoidis hobuseid valge savionni kõrval, mis meenutas Ukraina tänavail asuvat ohvitseri majakest. Maja sisemuses kaikus vastu steriilne puhtus, kõikjal valitses kord, mis oli kohane ainult naisterahvale, mis pani Klavotška mõtlema, kuid Valeri Bõkov arvas üllatava läbinägelikkusega tema mõtte ära:
„ Ei, ma olen lesk. Lihtsalt elu on õpetanud mind korralikult mitte ainult asjade, vaid ka inimestega ümber käima…Ma ei kahetse sugugi, et sidusin oma saatuse Vene armeega, kahetsen vaid seda, et pole minu võimuses sooritada eksameid kindralstaabi Akadeemias. Vahel näib mulle, et ma olen üks lõpmata rumalpea!“
Teenija pani samovari tulele. Ohvitseri kušeti kohal rippus seinal Sahhalini kaart ja Bõkov vedas näpuga mööda saare kontuure:
„ Pange tähele, et ta on sarnane kalafileele, millel on kaheharuline saba, mis on isegi sümboolne…Venemaa on harjunud toituma Volga kalast, kuid üks Korsakov suudab anda rahvale sellise kala, et kümnest Astrahanist suurem…Meie-pimedad molutajad!“ jätkas Bõkov, „ Kui ookeanist tulevad kalaparved, siis on nad nii tohutu suured, et miljoneid tonne kõige kallimat kala koos marjaga pressitakse otse Sahhalini rannale, moodustades neis surevate kalade veresauna, mis pärast mürgitab õhku oma roiskumisega. Aga meil pole isegi soola…vot proovige meie heeringat!“
Klavotška proovis ja ütles:
„Jah, Jelissejevi poodides seda juba ei müü, sest venelased on ammu ära rikutud astrahani kalade vähese soolasusega…“
Bõkov valmistus teda ära saatma:
„ Kui te vaid teaks, kui vastik on elada sellel saarel, kus me kõik oleme ette neetud, vaatame kõigele võõraste ja tigedate silmadega, nagu polekski Sahhalin meie maa, vaid nagu saatan ise oleks ta löönud Venemaa randa. Jaapanlased just seda kasutavadki - röövivad, veavad minema, metsistuvad. Tee käige kunagi mööda teed Anivasse…see on jube! Nagu Sahhalin ei kuulukski meile, vaid ainult jaapanlastele.“
Klavotškale meeldis staabikapten, ta polnud teiste Aleksandrovski asukate moodi, aga tüdruku südames, kus oli ammu kõlamas lüüriline tonaalsus, polnud veel vaibunud huvi selle salapärase vangi vastu, kes nagu ohvitser Bõkovgi, polnud reainimesele sarnane…
„ Kus ta küll on, see arestant selliste kiirgavate, mesiste silmadega? Küllap kannatab kuskil ahelates ja vaatab seda maailma läbi trellide.“
***************************************************************************
53
Pitsides meeldivalt sahisevalt, viis looduse ilus looming, Fenetška Ikatova kuberneri kabinetti kandiku tee ja koorega. Kohe algas ka kõige värskemate sahhalini kuulujuttudega informeerimine:
„See Slizova Žoržetta, vana nõid, elab selle…No sellega, noh, kes teilt seda naftat nii väga tahtis.“
„ Obolmasov? Mäeinsener?“
„ Seesama. Südametunnistuseta inimesed…Slizov andis talle kui inimesele korteri, aga tema mehkeldab ta kõvernäos vanamutiga. Vähe sellest, võttis veel sellise kombe külge, et siia ka helistab.“
„ Mis tal minust vaja?“ imestas Mihhail Nikolajevitš. „ Ma pole tema grandioossetele plaanidele avatud, nagu sai öeldud.“
„ Jah, teid ei olegi tal nii väga vaja,“ kihistas Fenetška naerda, soovitades Ljapiševil teesse rohkem koort lisada. „ Tal on siin teised plaanid…näib, et Žoržettast on talle veel vähe, sest ta keerutab telefonitsi preili Tšeliševaga ka armuasju.“
„ Ole nüüd! Ei või olla,“ vastas Mihhail Ljapišev, segades seejuures kuulelikult teesse koort.
„ Kae asja…on vigur!“ ütles Fenetška, vaadates läbi akna, kuidas kaks arestanti tassisid pika toki otsas turu poole hiigelsuurt lestalist, nagu oleks see vana ärapestud tekk, mis on paras ära visata.
„ Siin pole ainult Obolmasov. Ta on hakanud kapten Bõkoviga ka mehkeldama. Mulle rääkis köögis parun Schepping, et juba oli nähtud, kuidas ta õhtul tema juurest välja astus. Teame me selliseid. Mängivad suuremeelseid, aga ise…“
Ljapišev võttis viski, pistis sinna kaks suurt sõrme sisse, kujutades neid laetud revolvrite torudena, et hetkega lõpetada kõikide maiste rõõmudega.
„ Me ei saa!“ oigas ta nagu haavatu. „ Lõppude-lõpuks olen ma juba jõuetu sellest Sahhalini haisvast solgist.“
Fenetška vaatas siiski, kuidas arestandid kõvasti vandudes surusid lesta kõrtsiuksest sisse, et see seal maha juua ja mitte temaga end rohkem piinata.
„ Kuidas soovite…minu asi on hoiatada, et te pärast ise ei peaks kahetsema!“ Ja nii öeldes, liputas ta kuberneri ees oma sahisevat kleidisaba.
Ljapišev hingas üksinduses raskelt sisse, vaadates ka kabinetiaknasse ning isegi ei imestanud, kuidas kõrtsiuksest lendasid välja kaks läbipekstud arestanti, aga nende järgi lendas lestakala, mis oli hiiglama suur ja mis sillutisele maandudes hakkas veel korraks liigutama ja raputama.
„ Oh, õiglane jumal!“ ohkas Ljapišev. „ Kas poleks parem olla justiitskapten Tambovis, selmet olla kindralleitnant Sahhalinil…kahju sellest lestast, pisarateni kahju! Milles tema süüdi oli? Isegi kui me ei piinanud seda vaest kala…“
Kuberneri rõõmustas hingest Klavotška Tšeliševa saabumine, sest talle kui heasüdamlikule inimesele, pärast kõike seda räpasust ja kuulujutte, oli meeldiv näha enda kõrval seda korralikku ja õhetavat tüdrukut. Tema kohevad ruuged juuksed olid seotud tugevasse sõlme kukla peale.
„ Portsigar leiti üles!“ ütles Ljapišev, kui läks talle vastu. „ Näib, et minu kantselei kirjutaja vürst Maksutov, endine imperaatorliku laevastiku ohvitser, võõrandas ta minult. Keda iganes ka ei kahtlustanuks, aga et tema hiilgus!? Et mereväe leitnant!?“
Rääkides tüdrukuga nägi ta, kuidas läbipekstud arestandid hakkasid jälle lesta oma pika toki otsa ajama, et teda tassida järgmise kõrtsini- Pahoma Nedomjasovi omasse.
„ Ma lähen varsti puhkusele ja vaevalt, et tagasi enam tulen. Arvatavasti küsin erruminekut. Kuni võim Sahhalinil on minu kätes, sooviksin ma teiega jääda lahkeks lõpuni…Rääkige, mida te vajate. Suurima hea meelega täidan kõik teie soovid.“
Klavotška sai aru, et sellist hetke enam tal ei tule ja ütles suurte tunnetega:

54
„ Enda pärast ei palukski, vaid ühe õnnetu pärast…Kui teil leidub kantseleis kohta, palun vabastage „ahelatest“ üks noor inimene, keda ma kohtasin „ Jaroslavlil“. Näib, et ta oli mõistetud viieteistkümneks aastaks. Tema perekonnanimi oli Polõnov, aga nimi Gleb Viktorovitš.“
„ Aga kas ta on suuteline olema kirjutajaks, et asendada vürst Maksutovi, kelle ma saatsin juba „ahelatesse“?
„ Otsustades jutu järgi,“ vastas Klavotška, „ Polõnov on haritud inimene, kellel on väga spetsiifiline haridus. Vististi omab ka tehnilist haridust,“ lisas ta, ning talle meenus luku avamine laevaninas asuvas salakambris.
Mihhail Nikolajevitš lubas täita Tšeliševa palve, kuid palus tal jääda Polõnovi käendajaks.
„ Vastutan peaga,“ kinnitas talle Klavotška,“ et see inimene ei pane iialgi teie portsigarile kätt külge…“
Lastes tüdrukul minna, kutsus kuberner enda juurde Sokolovi, kes oli konvoiülem, ja käskis tal tuua „aheldatute“ vanglast kinnipeetava G.B Polõnovi, kes istub paragrahv 954 eest.
„ Kui ta on aheldatud, siis käskige need maha võtta.“
Ljapišev ei osanud muidugi arvata, nagu ei osanud ka Klavotška arvata, et pika karistusega Polõnov hulgub linnas kui vabakäiguvang, aga tema asemel kutsutakse „ahelatest“ hoopis teine inimene.


12.peatükk
Nüüd võib elada



Ljapišev kohtus temaga keset kabinetti.
„ Viisteist aastat?“ küsis ta karmilt.
„ Jah,“ vastas vang vaevukuuldavalt.
„ Röövid?“
„ Olin nendega seotud.“
„ No olgu,“ lausus Ljapišev ja näitas, et ta istuks laua taha ja valmistuks kirjutama.
„ Ärge solvuge, kuid ma sooviksin näha teie käekirja ilu ja teie kirjaoskavust. Kirjutage minu järgi: „Lahkudes teenitud puhkusele, määran ma enda ajutiseks asetäitjaks riiginõunik N.E Bunge, kes hakkab täitma Sahhalini kuberneri töökohustusi. Sellega seoses soovin kõigile alluvatele anda otsese korralduse tugevdada järelvalvet seoses suvise perioodiga, kui põgenemised sunnitöölt…“ Kas jõudsite kirjutada?“
„ Just nii!“ hüppas arestant toolilt püsti.
„ Väga hea, istuge,“ lubas Ljapišev, lastes ise silmadega üle kirjutatud teksti. „ Mis ma oskan öelda, käekiri on teil maitsekas, lauseehitus normaalne, seega, armas Polõnov, ma ei näe põhjust, miks peaksin keelduma teile kantselei kirjutaja kohast. Aga pidage meeles, et teie eest vastutas inimene, keda ma usaldan.“
„ Olge te tänatud,“ kummardas talle arestant…
Värskelt ametisse pandud Polõnov istus arglikult kuberneri kantselei massiivse laua taha. Seminaristi pähe ei mahtunud, kuidas ja miks langes temale selline saatuslik õnn. Kõikjal oli soe ja puhas. Köögist kandus tuuletõmbega söögiaroomi, mida keel ei käändu „ balandaks“ nimetama, kusagilt ei kostu ahelate kõlinat.


55

Rahutu hingega piinles seminarist küsimuse ees: kas mitte „ristimine“ ei saanud tema olukorra paranemise põhjuseks, ning süüdi oli selles see inimene, kes röövis talt tema nime ja vahetas ära ka kohtuotsuse- palju raskema, kuid näib, et palju õnnelikuma vastu…
Kantseleisse sisenes puhas mägitüdruk. See oli Fenetška, kes soovis visata pilku uuele kirjutajale.
„ Mis sa punnitad oma silmi?“ ütles ta. „Kas pole korralikku naisterahvast veel näinud? Pole viga,“ jätkas Fenetška „varem ma ei näinud unes ka sellist magusat elamist nagu siin sunnitööl mulle sülle kukkus. Nüüd võib elada…mõistuse piires muidugi!“
Seminarist meenutas õudusega, kuidas ta nari alla puges.
„ Jah, nüüd võib elada,“ nõustus ta.
Ja igaks juhuks kummardas ta sügavalt Fenetška Ikatova ees.
***************************************************************************
Ivan Kuterma ei suutnud imestusest toibuda: selle tatise seminaristi, keda ta just hiljaaegu oli ise ümberristinud, tõmbas nüüd vanglast välja kuberneri konvoiülem ise, kusjuures minema viidi ta Ljapiševi kalessis-nagu mõisahärra…
„Ei midagi muud, kui müütas midagi maha!“ otsustas kindlalt bandiit. Sellejuures tulid talle pähe hirmsad mõtted: „ristitu“ räägib ära kogu loo, Ivan needitakse käe-ja jalaraudadesse, pärast pannakse „kuivatisse“(nii kutsuti kartserit). Seni, kuni tema seal praeb, võtavad kambris võimust kõrilõikajad, aga teda vaesekest arvatakse kaasajooksikute hulka…
Kuterma sosistas maidantšikule kõrva:
„ Ibrahim, kuidas soovid, aga mul on aeg kägu kuulata.“ Žargoonis tähendas see ärajooksmist.
„ Aga pane siis minema…kuule,“ vastas talle laisalt maidantšik.
„ Ma ei roni ju konvoidele kuuli ette ega täägi otsa!“ Oli näha, et ilma rahata Ibrahim rääkima ei hakka ja Kuterma keeras tusaselt oma viimased neli rubla: „ Võta, ahnitseja, aga ütle ainult, millist posti tuleb otsida?“
Kõrged postid, mis vanglat ümbritsesid, varjasid salakäiku, et nende alt vabadusse roomata. See oli terve sunnitöö saladus. Isegi mitte kõik „ivanid“ ei teadnud, milline tuhandeist postidest on varem läbilõigatud vabadusse pääsemiseks.
Ibrahim peitis raha jaki taskusse:
„ Neljakümne kaheksas post. Seal nõgesepõõsaste juures…“
Õhtu eel harutas Ivan Kuterma lahti „ässa“ oma seljalt, rauad olid tal ammu juba läbisaetud ja vahed täidetud pehme vahaga. Juba hakati jagama kambritesse leivaportse tee kõrvale. Arestandid tassisid leiba kanderaamil, millega veeti ka surnuid kambritest välja. Kuterma ei hakanud isegi sööma. Enne magamaminekut käis kambris järelvaataja:
„ Hei, kas paraskit hakkan mina teie asemel välja viima?“
„ Praskovja Fjodorovnat“ veeti välja tavaliselt sel samal kanderaamil, millel leibagi veeti. Kaks vangi juba võtsid ette viia parask õue, kui Kuterma lükkas ühe eemale:
„Sina puhka! Täna jalutan mina auguni…“
Õues oli juba pime. Komistades jõudsid nad väljakaevatud auguni. Siis, kui nad olid paraski tühjaks valanud, ütles Kuterma oma kaaslasele:
„ Pesema hakkad seda ise. Tee nii nagu mind polekski siin…“
Ivan haihtus vaikselt pimedusse. Sirged postid, mis igast küljest vanglat piirasid, olid üle tõmmatud jämeda traadiga. Kuterma liikus selle aia poole, katsudes läbi üht posti teise järgi.
„ Neljakümnes, neljakümne esimene, neljakümne teine, ahah, neljakümne kaheksas…stopp!“
Ibrahim ei petnud: siin kasvas nõgestepõõsas. Kuterma puges selle kõrvetavasse sisemusse ja hakkas kätega maasse auku kaevama, kuni jõudis posti juureni, mis oli läbisaetud. Post liikus pinge all metallvarda küljes ja kohe avaneski urg, mis viis õndsasse vabadusse…

56
Kuterma pühkis end mullast puhtaks, vaatas korraks tähti ja astus kindlal sammul vanglast eemale, olles nii vaba ümberasuja moodi, kes on külapeale jäänud, aga nüüd kiirustab oma lutikaid täis onni, et ronida räbalate vahele magama.
Turul jalutasid aeglaselt lettide vahel suured rotid, kes nuuskisid vastikult oma teravate nägudega surmaund magavat purjus inimest. Kuterma liikus kindlalt mööda kõrvaltänavaid, keset aedu ja aiamaid, kuni jõudis majani, kus äritseti heeringatega. Tasa-tasa koputas ta äärmisele aknale. Kardinad tõmbusid laiali, aknasse ilmus nägu.
„ Insener, ava, see olen mina. Kägu kutsus mind ära! Polõnov andis talle käega märku, et tuleb ise välja tema juurde, ja ilmuski siis aeda kiiruga riietatuna:
„Kägu? Sobimatul hetkel kuidagi kukkus?“
„ Kõik räägin hiljem, aga praegu palun, varja mind…ah? Mul on vaja mööda saata nädal-kaks, kuni lõpetavad otsimise ära…Ah? Võlg on võõra oma: ma „ristisin“ sind, aita siis välja, ah?“
Polõnov värises öises niiskuses.
„ Aitan,“ lubas ta. „ Aga minu juures Protjažnoil peita ei saa. Anisja on kauplejamutt, tema juures käib turult igasugust inimrämpsu, siin võidakse sind märgata…Mis juhtus?“
„ Ära piina mu hinge! Kõik räägin pärast, aga vii mind praegu kuhugi, et minu peale ei koputataks.“
„Peidan sind kõige paremasse kohta. On selline. Siin lähedal, kohe oja taga. Ma ise saadan. Oota mind siin. Ära hoovist kuhugi mine. Panen end kiiresti riidesse ja läheme…“
Peagi liikusid nad oja poole mööda kitsast ja väänlevat rada ja terve tee Kuterma vandus tasaselt:
„Ärgu arvaku, et ta ära kägistan või ära lõikan. See pole veel surm, see on alles karamell täidisega! Ta hakkab mul veel jalge ees roomama, piinan seni, kuni ise hakkab surma paluma…“
Kostus jõe kohinat, Polõnov hoiatas:
„ Ettevaatlikumalt, siin on purded, näed?“
„ Ahah, näen,“ vastas talle Kuterma.
Talle järgnev Polõnov haaras järsku tal niimoodi kaelast, et Kuterma pea viskus tahapoole. Kogu oma raskuses vajus bandiit ise noa otsa, mis tungis sügavalt temasse.
„ Aga nüüd…vot sinna,“ tõukas teda Polõnov.
Vesi ja muda loksus uniselt. Jäi väga vaikseks. Polõnov naasis oma elamusse. Petrooleumlambi valguses viskas ta veel pilgu läbiloetud ajaleheartiklile, kus kirjutas Lodži kohtuprotsessist, peale mida heitis voodisse. Täpsemini mitte ei heitnud, vaid lausa vajus, nagu abitu inimene, keda niitis juhuslik nurga tagant tulev kuul.
„ Mitte surm, vaid karamell…“ ütles ta ja puhus lambi kustu.
***************************************************************************
Klavotška ärkas ja ei suutnud veel kaua mõista, miks on tal nii hea tuju. Siis talle meenus rõõmustamise põhjus: talle tehtud heategu, täna saab ta kohtuda kuberneri kantseleis selle inimesega, kellel ta aitas vabaneda ahelatest ja vanglast.
„ Kohe täna külastan teda…küll ta alles rõõmustab!“
Tema erutust varjutas veidi see, kui ta mõtles sellele, et seoses Ljapiševi ärasõiduga jääb ta Sahhalinile riiginõunik Bunge eestkoste alla, kes oli ammu juba heitnud tema poole hirmutavat bürokraatlikku jahedust.
„ Aga mis mul temast?“ ütles Klavotška endale.
Kuberneri vastuvõtutoas kohtas ta kohtu-uurijat nimega Podoroga ja polkovnik Danilovit Tõmski (praegu Rõkovski) vanglaringkonnast, kes arutasid delikaatsel teemal, mida kinkida kindralkuberner Ljapiševile.

57
„ Võiks ju kinkida lahkumiseks jaapani vaasi, kus on kujutatud igasugused hirmsad draakonid,“ rääkis Podoroga.
„ Sellise vaasi sai ta eelmine aasta, aga praegu peab olema soovitatavalt midagi ahvatlevamat…Ehk,“ mõtiskles Danilov, „ relvasaluut hetkel, kui ta hakkab laevaga lahkuma, see näib talle kindlasti meeldivam kui kohalikud suveniirid?“
„ Aga raha on juba kokku korjatud! Ega me ei hakka kahurist raha tulistama, mis on kõigilt korjatud…Mis nendega teha?“
Mõningase värinaga südames astus Tšeliševa kuberneri kantseleisse, kus istus laua taga mingi heledapäine nooruk, kes kõverdas oma suud enneolematult püüdlikult ja valgendas innuga riigi paberit. Klaudia Petrovna ootas, et ta näeb Polõnovit, aga kirjutaja kargas juba kiirustades püsti:
„Arestant Polõnov, sunnitööline viimaselt „parvetuselt“…Täielikult teie teenistuses. Mida soovite? Ma kuulan teid.“
„ See pole teie,“ astus tüdruk temast eemale ning korraga hakkas tal nii halb, et ta istus toolile, uskumata oma silmi. „ Kes te olete?“ Ma ei tunne teid…Kust te siia ilmusite?!“ karjus ta järsku ja tõusis toolilt püsti. „Lõpetage kohe see rumal komöödia!“
Kirjutaja vaatas tardunult ukse poole , peaaegu nagu ikooni ees palvelises ekstaasis, pai ta neiu ees käed kokku:
„ Tasa, tasa…ärge hukake mind. Palun teid kõikide pühakute nimel, ärge andke mind välja…Kui vanglas saadakse teada, et ma olen paljastatud, mind kägistatakse kohe ära nagu kõhna koer…“
Vapustus oli nii suur, et Tšeliševa pilk tardus hetkeks. Alles nüüd hakkas ta aru saama juhtunust, kuid kirjutaja ebaselge jutt „ristimisest“ selgitas talle kõik ülejäänu.
„ Olgu,“ ütles ta, „Mul pole mingit isu teile halba tekitada. Küllap on teil seda juba küllaga olnud.“
Kirjutaja põlvitas tal nuttes jalge ees:
„ Igavesti palun teie eest jumalat…Kui te vaid teaksite, kui palju ma vanglas kannatasin enne, kui siia sattusin. Ärge saatke mind tagasi sinna kurjuse ja vihkamise merre.“
„ Tõuske,“ käskis teda Tšeliševa. „ Ma luban, et vaikin sellest, et teie pole üldse teie, vaid keegi teine. Aga võib-olla te ütlete mulle, kuhu kadus see „keegi teine“?
Ikka veel nuuksudes, lehitses kirjutaja köidet, kus olid vabakäiguvangide piletid ja lõpuks teatas talle, vaat et rõõmuga:
„Leidsin! See inimene elab kaupleja Anisja juures, keda te otsige Protjažnoi tänava lõpust…sealt küsige.“
Protjažnajal otsis ta õiget kohta möödakäijate abiga, kes vahtisid kahtlustavalt seda karusnahas ja garibaldi mütsikeses olevat neiut. Turukaupleja maja uks avanes sellise ebameeldiva kriuksatusega nagu oleks võllapuud kiigutatud. Polõnov venitas Tšeliševat nähes trakse, mis jooksid üle ta rinna, nagu elutu masina ülekanderihmad. Näis nagu polekski ta nii väga üllatunud tema ootamatust ilmumisest.
„ Tänan teid, ei oodanud!“ ütles ta muiates.
„ Need banaalsed sõnad ja see muie näisid talle nii küüniliste ja vastikusttekitavatena, et ta käsi tõusis iseenesest…Klavotška jagas talle sellise jõuga lakse vastu põski, et oli isegi üllatunud oma jõust:
„Paras teile…saage veel! Ärge julgegegi end ära pöörata…Te segasite mind oma valesse!“ karjus ta vihahoos.




58

„ Te tegite mind kaasosaliseks oma kuritegudes, millest ma ei saa arugi…Mida ma veel peaksin teilt ootama?“
Polõnov-Speranskii suudles ta käsi.
„See on mu ammune põhimõte,“ ütles ta tüdrukule. „Kui ei tohi hammustada naise kätt, kes sind lööb, siis ma püüan seda suudelda…Tänan teid, sest ma ootasin teid ammu!“
„ Teie? Ootasite mind? Ammu?“
„ Te poleks tohtinud minusse armuda…“
„ Ootamatult nutma puhkenud Klavotška surus end vastu Polõnovi rinda, üle mille jooksid traksid, aga Polõnov silitas õrnalt ta värisevaid õlgu ning rääkides seejuures väga hellalt:
„Rahunege, palun teid. Ma ei kasuta kunagi ära teie nõrkushetki, sest nagu tiigergi, ei tule ma iialgi tagasi ohvri juurde, kui olen esimesel hüppel eksinud.“
„ Kas teist on üldse võimalik aru saada?“
„ Kas te olete siis unustanud, mis juhtus Hongkongi jõudes?“
Klavotška pööras oma nutetud näo tema poole.
„ K e s t e s e l l i n e o l e t e ?“ küsis ta südantlõhestavalt.
„ Kas te siis ei tea?“
„ Ei tea, kuid tahaksin teada.“
„ Praegu olen ma ainult seminarist Speranskii, kes on kogemata ärakägistanud ühe vana kirikupapi… Mul, ausalt öeldes, ei ole eriti mugav olla selles neetud rollis, aga te kannatage.“
„ Kas te peate kaua veel kannatama?“
„ Ei!“ vastas Polõnov. „ Varsti mõtlen ma midagi palju huvitavamat välja haritud naiste jaoks…“


12.peatükk
„ Ärge pöörduge küsimustega tema poole…“



Emamaalt saabunuid pani imestama, et laste kirjaoskusprotsent oli Sahhalinil kõrgem, kui muudes Venemaa kubermangudes. Suur osa selles oli just poliitilistel väljasaadetutel, aga peab tunnustama ka kindralkuberner Ljapiševi, kes teadis kindlalt, et lapsi hommikuti ei toideta ning käskis siis koolis pakkuda tasuta hommikusööki.
Kõikide heade ettevõtmiste eest on sunnitöö kindlasti tänuvõlglane just „poliitilistele“ ja intelligentidest väljasaadetuile. Pedagoogid õgvendasid laste hinges seda, mis oli muutunud kõveraks vanemate vigade tõttu; arstid kõrvaldasid sunnitöölisi rasketelt töödelt ja hoidsid piitsahoopide eest. Ega ilmaasjata siis Mihhail Nikolajevitš ei rääkinud:
„ Suured tänud meie imperaatorlikele kohtutele: nad saadavad sunnitööle niipalju imelisi inimesi, ilma kelleta Sahhalin hukkuks pussitamiste, varguste ja liiderlikkuse kätte. Mis aga on väärt tähelepanu: eluaegsed, kes siia saadetakse, jõudes maale, ei tee midagi, neilt ei saa isegi suvel kurki osta; aga poliitilised väljasaadetud see-eest, kui saavad maa kätte, siis omavad peagi suurepäraseid farme, isegi tudengid-filoloogid saavad siit head saaki…“
Tema kuberneriks olemise perioodil asustati Sahhalinile 46 tuhat inimest, neist 20 tuhat olid juba „vabad“, aga laste ja noorte jaoks sai Sahhalinist juba kodumaa, ja teist kodumaad nad ei tundnud. Siin oli neil hea, isegi väga hea, sest võrrelda nende vastikut elu teiste inimeste eludega polnud neil lihtsalt võimalik.

59
Aga igapäevaselt töötavaid sahhalinlasi , kes küürutades teenisid ausat kopikat, viis see peagi äärmustesse. Lüpsnud lehma, niitnud muru, püüdnud kala või vähki, korjanud aiast redist, üritasid sahhalinlased saadu kiiresti maha müüa, kusjuures ise jäid selle juures tihti söömata.
„ Halva tervisega võib veel elada,“ rääkisid väljasaadetud, „ aga proovi sa elada tühja rahakotiga, polegi nii kerge. Aga kae, kui asumiseaeg läbi saab, siis millega me siit koju seilame?“
Ja mitte ainult nemad, vaid ka need, kes olid jõuga Sahhalinile toodud, isegi ametnikud, kes olid ära meelitatud „amuuri“ lisatasuga palgale ja pensionisoodustustega, ei suutnud kuidagi oma juuri Sahhalinile maasse ajada, vaid lootsid koguda piisavalt raha ja kihutada emamaale tagasi.
„ Siin paistab päike ka teistmoodi!“ kuulutas Ljapišev, ronides kalessi, et sõita sadamakaile. Ametlikult läks ta väljateenitud puhkusele.
„ Hing on kuivanud ja keha jõuetu. Seega hüvasti, daamid ja härrad, puhkuselt emamaalt ma vaevalt enam naasen.“
Ja siinkohal sumises kogu ametkond nagu mesilasepesa:
„Me oleme ju ilma teieta nagu ilma käteta, ainult teiega oleme harjunud.“
Sadamakaile toodi Ljapiševile ikoon, kingitusi eraisikutelt ja suveniire, mis olid vangla töökodades kinnipeetavate poolt tehtud. Oli pisaraid, vandumist, suudlusi ja kallistusi.“
Lõpuks joodi tühjaks kaks kasti šampust, aga sahhalini võimas kahurivägi-isegi kõik neli kahurit! - saluteerisid lahkuvale kubernerile. Pärast voolas Aleksandrovski poole riigiametnike vankritevoog ja ametnikud kirusid sedasama Ljapiševi:
„ Tuulutab! Jälle tuulutab… kogus meilt hunniku kingitusi, aga mis erruminekust seal rääkida saab? Kes teda, tekib küsimus, Sahhalinilt minema laseb? Kui juba siia sattusid, siis istu ja ära sirista.
***************************************************************************
Bunge ja kindral-major Kušelev, kes oli Sahhalini peaprokurör, tõstsid äkki lärmi: käibelt leiti valeraha väärtustega vastavalt 10 ja 25 rubla. Tavaliselt võltsiti neid vanglas. Kušelev korjas kokku sunnitöö suurimad „pliinitegijad“ *:
„ Vastake ausalt: kas „ pliinid“ on teie tehtud?“
Selle täpse kunsti vilunud spetsialistid(endised graveerijad, kes olid lõpetanud imperaatorliku Kunstiakadeemia Jordani või Serjakovi klassi) uurisid hoolikalt võltsitud rahatähti.
„ Üldiselt,“ ütlesid nad, „ on vene raha tikkudestki lihtsam, neid võib suvaline lehm ka trükkida. Aga see pole vangla töö, seda „kätt“ me ei tunne, ja teie ärge meid sellesse segage…“
Sellest saadi teada ka klubis ja kapten Bõkov, kes hõõrus kriidiga piljardikiid, teatas polkovnik Danilovile:
„ Kui inglased tahtsid õõnestada Napoleoni, siis trükkisid nad prantsuse raha, aga Napoleon, et kahjustada Venemaa majandust, ujutas ta üle võltsitud vene rahatähtedega, siis ma mõtlen, miks ei võiks ka samuraid võtta üle seda vana moodust, kui üks naaber peab teise peale salaja vimma.“
Danilov lõik kaks kuuli järjest auku:
„ Tahaks siiski uskuda jaapani aumehelikkusse.“



*-valerahategijad



60
Bõkov käis ümber piljardilaua ja mõõtis lööki välja:
„ Ma tahaksin ka uskuda, et jaapani viisakus pole ainult naeratused. Kuigi, kui venelasi on saarel nelikümmend kuus tuhat, siis mõtelge…palju on juba jaapanlasi?“
Küsimus oli esitatud muuseas. Sankt-Peterburg , kes soovis Tokioga heanaaberlikke suhteid, oli siiski sisse lubanud väikese vea, lubades jaapanlastel peremehetseda Sahhalinil nagu omas kodus: Kaug-Ida kala veeti välja Jaapanisse, aga venelased ammutasid endiselt kala Volga ja Kaspia lõpututest tagavaradest.
„ Seega,“ lõpetas kapten Bõkov, makstes kaotuse eest, „võib olla jaapani kalurite seas ka kaabakaid, kes levitavad valeraha…“
„ Vot sellised nagu see?“ kostus äkki hääl ja kindral Kušelev võttis Danilovi käest kümnerublase. „ Härra Bõkov, kust te saite selle rahatähe? Ega ometi mitte palgast?“
Valeri Pavlovitš Bõkovist käis üle kuumahoog:
„ Nagu müstika mingisugune…dekadents, kurat võtaks! Just me rääkisime valerahast ja kohe jäin mina vahele.“ Ta seletas prokurörile, et tellis omale hiljuti uue mundri „äriosakonnast“, mis asus sahhalini ohvitseride garnisonis, kus talle anti tagasiraha: „ Vot selle kümnese. Milles siis mina süüdi olen?“
Kindral-prokurör tagastas rahatähe Danilovile:
„ Ei julge teilt ära võtta seaduslikku võitu…“
Selleks ajaks tuhnis kohtu-uurija Podoroga juba klubi puhveti kassas, leides sealt 25 rublase valeraha. Ta surus selle puhvetipidajale nina alla ning see ehmus.
„Sellega,“ vandus puhvetipidaja, „maksis just mäeinsener Obolmasov oma šampuse eest…“
Žorž Obolmasov oli sügavalt üllatunud:
„ Milles te mind kahtlustate? Ma maksin teile omast rahakotist. Ausa rahaga. Mul on sõlmitud jaapani konsuliga leping nafta otsimise kohta ja konsul ise maksab mulle palka. Või kas ma peaksin kahtlustama härra Kabajasit?“
Bõkov külastas külalistemaja klubi, kus tünnides kuivanud palmide vahel istusid sahhalini daamid, aga Tšeliševat nende seas ei olnud. Staabikapten vaatas puhvetisse, istudes ametnik Slizovi juurde, kes peanoogutusega näitas talle Obolmasovi poole, keda- maadam Žoržetta Slizova lahkest käest tulenevalt- kutsuti juba Sahhalinil raskeratsaväelaseks:
„ Tema aktiivsus on kahtlane! Kui Ljapiševiga ei tulnud midagi välja, siis niidab raha jaapani konsulilt. Oletan, et nad otsivad naftat. Aga edasi? Iga tünn petrooleumi, kui teda viia Venemaale, kallineb iga verstaga.“
„ See kõik on pettuse moodi,“ nõustus Bõkov. „ Ja ega Nobel pole ka metsas sündinud: ta paneb ogale gallonile hinnaks ühe kopika juurde, selle juures ise midagi kaotamata, aga Obolmasov jääb koos oma samuraidega kohe püksata…Muide, mis päev täna on-kolmapäev või neljapäev?“
Slizov pakkus talle napsu ja sakuskat.
„ Tont seda teab, mis päev täna on,“ ütles ta nukral pilgul. „ Venemaal on seda tarvilik täpselt teada, kolmapäev või neljapäev, aga Sahhalinil võib ilma kalendritagi elada…“
Bõkov mõtles omaette, kui ammu saabus Sahhalinile Obolmasov, sest noort geoloogi ei olnud enam võimalik ära tunda- lotendavad kotid silme all, laialivalguv hall nägu- see kõik kinnitas vana tõde, et iga päev juua on kahjulik. Sellele mõeldes kummutas staabikapten pitsi ja läks koju-magama!
***************************************************************************





61
Kui venelased hakkasid asustama seda kanti, ja tõid kohale koduloomi, siis kiskjad, nähes lambaid, põgenesid taigasse ilma tagasi vaatamata. Kes seda määgivat kiskjat teab? Vaat võtab ja sööbki ära? Karud olid küll väga verejanulised, kuid nemadki käisid algul suure ringiga esimestest asulatest mööda, et lehmadele mitte silme alla sattuda…
Siin oli kõik algul tagurpidi: suvekuudel põllul olev härmatis võttis ka kõige vastupidavama külvatud rukki, see-eest juurviljad kasvasid uskumatult suureks. Sahhalin kubises lausa imedest. Näiteks, naiskurjategijaid vangi ei pandud, vaid neid jagati uutele asunikele. Aleksandr Pavlovitš Tšehhov märkas Sahhalini külastades, et naine sunnitööl pole selline ülemeelik, kapriisne eit, vaid alandatud mingisuguse veolooma sarnaseks, töölooma seisusesse. Tšehhov tegi siis koopia Siska küla meeste palvest:
„Palume alandlikult Teie kõrgeausust saata meile lüpsiks sarvilisi koduloomi ülalmainitud asukohta ja naissugu majapidamise loomiseks.“
Sahhalin ootas alati ärevusega sügisest „parvetamist“, kui laevalt astuvad Aleksandrovski kaile naiskurjategijad ja vabad naised, keda vajavad mehed. Tugevam sugu varastas ennem poodides ja ladudes, röövis tänaval inimestelt, võttes neilt mütsid ja kalossid, et näida saabuvatele naistele kõige šikimalt. Aga kui sul oli veel lõõtspill ja olid võimeline kompvekiga ka kostitama, siis, sõbrake, olid sa hindamatu! Edvistavale ja peibutustele alluvale naise iseloomule, hankisid mehepojad värvilisi, odavast sitsist pearätte ning hoidsid käepärast tuutudes piparmündimaitselisi klaaskomme.
„ Mis siis?“ arutasid mehepojad. „ Viskan räti talle pähe, mängin lõõtsal imeilusat valssi, surun kompveki, et imeks ,ja siis vea, kuhu tahad ja juba ta minu ongi!“
„ Kaabakad!“ rääkisid mehepoegadele ümberkaudsed järelvaatajad, keerutades käes revolvrite siniseid paelu. „ Teid, sabakeerutajaid, tuleks surnuks piinata…Küllap võtad naise, mängid talle lõõtsal, aga pärast ajad ta juba uulitsale, et ta sulle viinaraha teeniks.“
„ Mis siis?“ hammustasid mehepojad häbenemata vastu. „ Selleks ta ju eit ongi, et tema eest aus mees raha teeniks…Kas meie siis siin sunnitööl ilmaasjata kannatame?“
Sügiseks elavnes ka ametnikkond, et endale köögiabilise, põrandapesija või pesunaise pähe riigi poolt tasuta armukesi saada, nooremaid ja ilusamaid. Žorž Obolmasov, kellel oli juba küllalt Žoržetta Slizova hommikustest visiitidest, lootis ka leida aurikult kenama naise. Aga geoloog kartis, et ei jõua tagasi Aleksandrovskisse „Jaroslavli“ saabumise ajaks, sest jaapanlased venitasid ekspeditsiooni algusega.
„ Härra kumeda,“ rääkis ta, „ suveperiood hakkab juba lõpule jõudma, aga kus on teie kandjad, kus on varustus?“
„ Varsti saab kõik olema,“ lubas Kumeda.
Peagi saabus suurepärane varustus, ostetud Ameerikast, saabus ka rühm mehiseid jaapani noormehi tugevates jalanõudes, nende nägusid katsid sääsevõrgud ja nad täitsid täpselt Takasi Kumeda käske ning ekspeditsioon lahkuski taigasse, mis oli juba mattunud suviste metsapõlengute tossu sisse, mis laastasid igaaastaselt sahhalini rägastikke.
Obolmasov oli vägagi asjatundlik geoloog , oli hästi kursis väärtuslike sahhalini maavarade kohta käiva kirjandusega ning sellepärast ei saanud ta aru, miks tema rühm tiirles ümber Aleksandrovski, justkui otsides linnale juurdepääsu lõunapoolsest Sahhalinilt.
„ Milles asi on?“ rääkis ta Kumedale. „ Kui me otsustasime otsida naftaväljasid, siis tasub meil liikuda kohe põhja, isegi Pogobi neeme taha, mitte siin Rõkovski kandis molutada…Mida me siin keerutame? Ja mida me siit leiame peale hunniku ahelates skelettide, mis vedelevad veel eelmisest aastast?“
Aga jaapanlased hoidsid ikka mingitele oma kindlatele marsruutidele ning Kumeda vastas järsult Obolmasovi küsimustele:
„ Te saate meilt nii head töötasu, millest peaks jätkuma teie rahulolu säilitamiseks.“

62
Ootamatuna näis ka fotograafi roll, kes oli võetud kaasa ekspeditsioonile Sahhalini vaadetestalbumi koostamise eesmärgil. Nüüd juba näis Obolmasovile, et mitte Kumeda, vaid fotograaf osutus ekspeditsioonil kõige tähtsamaks, sest jaapanlastest kandjad kummardasid tema ees erilise austusega.
„ Obolmasov-san,“ teatas fotograaf, „ see on tõsi, et me lõpetasime teiega lepingu, mis sätestas nafta otsimise, ei vaidlegi. Aga me võima ju leida mitte ainult naftat, aga ka kulda!
Lõppude lõpuks pole meid, jaapanlasi, kunagi külmaks jätnud sahhalini maastik…See on ju ka suur rikkus.“
„ Jah, ma ei vaidle,“ nõustus Obolmasov, hingates raskelt niisket õhku läbi sääsekaitse. „ Aga ma ei tahaks Aleksandrovskisse hiljaks jääda…varsti on ju sügis!“
„ Me näime teadvat teie muretsemise põhjust,“ ütles Kumeda. „ Aga ärge te muretsege:
„ Jaroslavli“ saabumine hilineb sel aastal kahe nädala võrra ja kui te vajate head köögitüdrukut, siis selle te ka jõuate saada…“
Sahhalini sügavuses oli ebamugav ja õudne. Igivanadest metsadest ja soodest hoovas metsikut minevikku ja vahel näis geoloogile, et õõtsuva, hallitanud sookamara alt ilmub kohe, hambaid välgutades, suur eelajaloolise ihtüosauruse lõust. Osa hobuseid, kes olid sellistesse laugastesse sisse vajunud, jätsid jaapanlased lihtsalt surema, sest neid oli võimatu kuivale tõmmata. Ekspeditsiooni jaoks palkasid nad giljakkidelt koeri, kes olid hundi sarnased nii suuruselt kui ka käitumiselt. Kohalikud koerad isegi ei haukunud, vaid ulgusid hundi moodi ja ainult köndini äraraiutud sabad andsid mõista, et need ei ole hundid, vaid „inimese sõbrad“. Muide, kui Sahhalinil juhtusid olema näljased talved, siis söödi nad ka kiiresti ära.
***************************************************************************
Jaapanlased ei vedanud Obolmasovit alt ja kuni „Jaroslavl“ laadis trümmidest praamidele naisi, jõudis ta käia transportijate kajutipuhvetis, kus ohvitseride ühislaua taga jõudis ära juua kolm klaasi head viskit ning puhvetipidaja müüs talle hea meelega kaks suurepärast tseiloni ananassi:
„ Isegi Jelissejevi juurest ei saa te selliseid…võtke!“
Geoloog viidi kaatriga tagasi kaldale, kus sahhalini mehed kohtasid naisi lastega, pingutasid, et tassida nendega kohale saabunud kodust kraami- otse külast.
„ Rumal!“ hakkasid nad kohe naiste peale klähvima. „ Olgu, samovari ja triikraua tõid, need saab veel maha müüa, aga milleks sa ahjuroobi tõid? Võtnud siis juba oma luuad ka kaasa...“
Selleks ajaks astusid juba mehepojad naistele ligi ja pakkusid neile siduda oma saatus just nendega:
„ Igavesti igavesed, kirstulaudadeni! Sest te torkasite mu südame nii läbi, et nüüd ma leegitsen…Sellise tõsise asja korral võin isiklikult teile lõõtsal mängida meie imperaatori lemmikromanssi „Ärge pöörduge ta poole küsimustega…“
Muidugi, parem on mitte esitada rumalaid küsimusi, mis paragrahvi alusel neid siia saadeti. Aga nende jõletiste valik on suur: rääbakaid, vargaid ja tapjaid oli seekord rikkalikult. Paku suvalist paragrahvi ja tead, et ei eksi. Märgates Obolmasovi kõhklemist, kes jälgis naisi eemalt, politseimeister Maslov soovitas talle kõige õigemat, kõige elutargemat otsust:
„ Vaata kui tahad võtta mitte armukest, vaid naist, kes oleks truu ja hea, siis võtke selline, kes on sunnitööle saadetud mehe tapmise eest…Meie, politsei, juba teame, et kui naine otsustas mehele lõpu teha, siis on see mees ka selle ära teeninud…“
Ja siin püüdis Obolmasovi tähelepanu üks naisuke, selge et mõrtsukas! Ja see ta eriliseks tegigi. Tema kõrval lonkis hooletult üks asuniku noormees. Näib, et ta oli sunnitöölisest vabakäiguvang- töömees, kes oli sattunud Sahhalinile juhuslikult ja vedas nüüd, nagu härg, oma majapidamist. Nüüd püüdis ta saamatult ja kidakeelselt meelitada noort tüdrukut enda juurde külla sõitma, et ühiselt küürutada hommikust ööni loomaaedikus ja aiamaal. Räti oli ta talle juba kinkinud ja nüüd teritas selle rästiku ees oma kõige õrnemaid ülestunnistusi:
63
„Mul ei jätku käsi, et lehmi lüpsta ja leiba küpsetada ja aeda parandada. Sellised huligaanid on siia kokku kogunenud, ainult sigatsejad. Aiast ilma sealt lippi kiskumata mööda ei lähe…Noh? Ärge mõtelge: külluses hakkate elama. Mis teie nimi ka on?“
Noorukese nimi oli Jevdokia Brõkina. Ta võttis tuutust marmelaadi ja toppis neid laia, nagu konnal, suhu: „ Aga võib-olla olete te mingi joodik? Sellepärast ma ei usaldagi mehi juba ammu. Neil on alati mõttes ainult see, kuidas meid ära kasutada, ja pärast ei saa teilt mitte midagi .“Et olla kindel, et teda mõisteti, näitas ta peigmehele rusikat.
„ Vot sulle püha risti!“ vandus noormees. „ Roppu sõnagi ma suhu ei võta, aga mis sest, lööge meid parem vastu nägu…ilma ilutsemata, sest oleme kõigega nõus!“
Hüpitades kätes suuri ja raskeid ananasse, otsustas Obolmasov sekkuda sellesse pühasse vestlusesse. Ta ütles tüdrukule:
„Kaunis! Kaunis! Mis sa seda kõvernäost kaabakast kuulad? On sul isu lehmi lüpsta või kartulit rohida? Jäta oma marmelaad, võta ananassi! Saad šampust kah. Lähme minuga.“
„ Härra!“ hüüdis järsku asunik vahele. „ Ma ju jumalakeeli palun…temast saab mulle naine, aga teie tahate teda patustamiseks!“
„ Pole midagi, kannatad järgmise „parvetuseni“,“ vastas talle haletsuseta geoloog ja istutas tüdruku kalessi.
Vaene asunik vaatas tükk aega, kuidas viiakse tema kättesaamatut õnne Aleksandrovskisse, siis haaras ta peast mütsi ja virutas ta vihaga vastu maad:
„ Oh, inimesed, inimesed! Käige kõik põrgusse!“



14.peatükk
Sunnitöö romantikud


Staabikapten Bõkov külastas ka „Jaroslavli“, mille meeskonna hulgas olid tal ammused tutvused. Kahjuks ei õnnestunud tal osta ananasse: puhvetipidajale oli jäänud veel vaid viimane banaanikobar. Kajutisalongis oli lämbe ja kitsas maalt laevale tulevate ametnike pärast, kes janunesid suutäie Euroopa ja Aasia delikatesside järgi. Vanemohvitser Terentjev ütles Bõkovile:
„ Noh, kuidas teil siin läheb? On veel vaikne?“
„ Praegu elame veel, ei punnita,“ vastas Bõkov.
Avatud illuminaatorist paistis hall merepind, Sahhalini rannad, mis olid mattunud kustutamata tulekahjude suitsu.
„Ei punnita, sest teieni ei jõua midagi, peale mingi jama. Aga Venemaal räägitakse aina tihedamini sõjast.“
„ Kellega?“
„ Jaapanlastega.“
Valeri Pavlovitš kostitas end klaasikese šartröösi likööriga.
„ Aga mis meil on nendega jagada? Ega ometi Sahhalini!“
„ Nii,“ vastas Terentjev, „arvan minagi, et jagada pole meil enam midagi. Kõik, mis oli vaieldav, sai juba kantsler Gortšakovi ajal jagatud. Aga Peterburist tuleb kuuldusi nagu oleks meie diplomaatiasse ilmunud kahtlane kriis.“
„ Kriis? Millises küsimuses?“

64

„ Korea asjus. Meie hiilgavad spekulandid on pidanud Jalu jõel mingeid läbirääkimisi, langetavad seal metsa, ehitavad barakke. Aga jaapanlastele see eriti ei meeldi, sest nad on harjunud Koread pidama enda päranduslikuks pärusmaaks.“
„ Mida on vaja meie hiilgavatele kammerhärradele Koreast,“ ütles Bõkov, „seda võib veel mõista. Aga mida on vaja samuraidel Koreast, seda ma ei tea. Kui ma oleks meie välisminister krahv Lahmsdorfi asemel, siis ma võtaks vastu sellise otsuse: kurat teiega, venemaa viib oma ärid Jalust minema, aga sel juhul, kui teie, jaapanlased, ei saa luba meie Sahhalini kalavarudega ja karusnahatoodetega äritseda.“
„ Voh!“ nõustus Terentjev. „ Teil on hea pea, kapten, sellepärast teid Sahhalini garnisoni lukustatigi. Kas te ei soovi siit välja pääseda?“
„ Välja pääseda, kuidas?“ küsis Bõkov kurvalt.
Ta külastas kuberneri maja, kinkis preili Tšeliševale raske kimbu aromaatseid banaane. Jutu käigus puudutasid nad ka viimast „parvetust“. Klavotška küsis:
„Ainult naised? Kas siis mehi ei toodud?“
„ Ei. Ainult üks poliitiline.“
„ Aga millise protsessiga seoses, kas teate?“
„ Ma ei uurinud…Muide,“ naeratas Bõkov kurvalt, „ „Jaroslavlil“ haletseti mind täna selle eest, et ma oma paremad aastad olen pühendanud teenistusele Sahhalinil.“
„ Ka mina arvan nii,“ vastas Klavotška. „ Mulle näib, et te olete ise ka oma kättesadanud saatusega natuke liiga palju rahul. Muide, andestage mulle. Ma riivasin teie valusat kohta. Ma soovin teid näha juba kindralstaabi akselbandis*.“
„ Jaa, jah!“ elavnes kohe Bõkov. „ Kui poleks neid kuradima välimaiseid keeli, ilma milleta akadeemiasse ei lasta. Küllap võiksin saada mitterumalaks staabitöötajaks. Mulle on alati meeldinuid väeosadega sealt läbi minna, kust normaalsed inimesed läbi ei lähe…läbi soo, läbi metsa, rivis läbi tapvate jõgede…Aga, unistused, unistused!“
Klavotška soovis talle head teha:
„ Tahate, ma aitan teid prantsuse keelega?“
„ Iga tund teiega on minu jaoks õnn…“
***************************************************************************
Paistis, et Fenetška Ikatova kuulas ukse juures juttu pealt. Kuigi ta ei saanud päris kõigest aru püüdlikust staabikaptenist, kes soovis käia seal, kus normaalsed inimesed ei käi, aga midagi siiski sellest vestlusest ta mõistis-taktika arendamiseks:
„ Te mul veel ahhetate, kui mina tunde hakkan andma…“
Ühel päeval, selgelt näha, et lausa oodates Tšeliševat kuberneri majas , ütles ta talle häbematusi ja Klavotška ei pidanud vastu:
„ Kaduge mu toast!“
„ See pole teie tuba,“ vastas Fenetška, pannes käed oma lopsakatele puusadele. „ Sa ise korista end siit minema, sest seda tuba on vaja Sokolovile, kuberneri konvoiülemale…Kui sa pole veel paraski peal istunud, siis nüüd kohe istud!“
Tšeliševa ei jõudnud veel mõista nende ülbete sõnade tähendust, kui uksele ilmus kantselei kirjutaja:
„ Härra riiginõunik Bunge…soovib teid!“
Bunge istus kuberneri laua taga, ideaalselt puhas, ning ei vaevunud isegi tüdruku saabumisel tugitoolist püsti tõusma.


* ohvitseri kuldne õlapael

65
Tema prillide klaasid peegeldasid külma äsjapestud aknaklaaside helki. Olümpialase rahuga alustas ta:
„ Te olete meid eksiteele viinud…ma ütleks lausa ohtlikult eksitanud! Tänu Mihhail Nikolajevitši hoolimatusele ja lohakusele, kes on harjunud oma mundri nööpe mitte kinni tõmbama ja oma uksi lahti hoidma, ta mitte ainult ei toonud teid oma majja, vaid vedas meid kõiki ee,ee…ohtlikusse olukorda!“ kordas Bunge. „ Jaroslavl ei toonud mitte ainult partii naisi, aga ka dokumente politseiministeeriumist. Istuge!“
Tšeliševa istus. Bürokraat võttis kahe näpuga laualt karbi tikke, nagu võetakse kandikult õhukest võileiba.
„ Niisiis,“ jätkas ta, „ dokumentidest selgub, et teie, armsake, olite juba Peterburis politseijärelvalve all kui poliitiliselt pahatahtlik…Julgete eitada?“
„ Ei. Ma ei eita seda.“
„ Siis on mul lubatud küsida, milliste eesmärkidega te Sahhalinile tulite ja kes teid siia saatis? Mõelge.“
„ Siin pole midagi mõelda. Ma tulin südame kohustusel. Jah, see o tõsi,“ ütles kiirustades Klavotška, „ meie, bestuževkad, osalesime aktiivselt ühiskondlikus elus, korraldasime kokkusaamisi ja protestimiitinguid. Ma õpetasin töölistele lugemist-kirjutamist Viiburi poolsetel aladel…Aga ma pole ju väljasaadetu!“
„ Lubage vastata nii nagu on,“ ütles talle Bunge. „ Poliitiliselt ebasoovitav nagu te olete- selge, et sellepärast te siia tulitegi, selleks, et läbi viia revolutsioonilist propagandat, aga teie „pühapäevased lugemisõhtud“ Aleksandrovski Tööliste majas, on veel üks katse…ee, ee… propagandat teha.“
„ Kas sa ise mitte ei mõelnud välja neid lugemisõhtuid?“ mõtles Klavotška, vastates ametnikust kõlupeale võimalikult viisakalt:
„ Mis revolutsioonilisele propagandale saab minna jutt, kui ma keerasin grammofoni üles, lugedes väljasaadetutele Polonskii, Nadsoni, Pleštšejevi ja Feta luuletusi. See kõik on ammu meie tsensori poolt läbi võetud. Kui te ei usu, võin ma tuua teile „ Lugeja-Deklamaatori“ eelmise aasta numbri ja seal on kõik see kirjas.“
„ Igal juhul,“ rõhutas Bunge, „ ma ei pea enam võimalikuks lubada teil jätkata „pühapäevasi lugemisi“ , sest nad on üpris ohtlikud rahva moraalile.“
„ Aga see on ju labane!“ ütles Klavotška nördinult. „ Tappa ja varastada sunnitööl võib, aga Nadsonilt lugeda, et „olgu keeled purunenud, akord kõlab veel“, seda juba ei tohi?“
„ Kahjuks „Jaroslavl“ juba hiivab ankruid ja välja saata ma teid ei saa. Aga kui te küsite mult isalikku soovitust, siis annan teile seda: leidke endale mees ja siis kaovad need bestuževka kursuste keerised teil pliidi ees toimetades ära…“
Klavotška läks tagasi oma tuppa, aga seal olid kõik asjad kokku pandud ja ühte kokku kuhjatud, mille peal ilutses tema garibaldi mütsike. Fenetška seisis võiduka ilmega:
„ Võite mitte kontrollida. Meile pole võõrast vaja, omast on küll. Me pole ju mingid sellised…vargad!“
Kirjutaja abiga, kes näib, et rõõmustas tema lahkumise üle, viis Tšeliševa oma asjad majatiivale, palkas vankri, teadmata, kuhu sõidab. Fenetška mõtles kaua, mida öelda solvavat hüvastijätuks, aga fantaasial on ka piirid ja ta karjus esimese asja, mis talle pähe kargas:
„Vabanda, tee aga ruumi! Ära rohkem mulle ette jää…“






66
Kaugelt mere poolt kostus kähedat huilgamist. See oli lahkuv „Jaroslavl“, kes jättis Sahhalini, et siis kevadel naasta. Aga kevadeni oli vaja veel elada. Aga elada ei olnud kerge. Ega asjata sunnitöölised sõna „range režiim“ ei vahetanud „räige režiim“ vastu. Ljapišev üritas teha nii, et võllapuud vanglahoovil oleksid tühjad. Tema kuberneriks olemise perioodil olid paljud timukad, kes tundsid töötuse survet, hakanud lapsehoidjateks ja käisid mööda linna rinnalastega ringi, aga sunnitöölised rääkisid: „ Praegu pole enam režiim nii räige kui varem. Küll pressitakse, aga kannatab ära. Poomine lõpetati ära, asi seegi.“
***************************************************************************
Kirjutaja Polõnov(endine seminarist Speranskii) istus kantseleis ja valmistas kiiresti Bunge jaoks paberit jooksikute kohta, kes olid taigasse ära eksinud ja nälga surnud ning sügisel tulid ise vabatahtlikult vanglasse tagasi, kui uks vaikselt kriuksus ja sisse astus seesama inimene…
Kirjutaja lausa viskus vastu seina õudusest tema ees.
„ Ei, ei, ei,“ pomises ta. „ Kristuse nimel palun, jätke mind rahule! Ma ei tea rohkem midagi…“
Vabakäiguvang Speranskii( endine Polõnov) ei suutnud kuidagi uskuda, et oma ilmumisega kutsub esile sellise hirmu.
„ Mis teiega on…armas inimene?“ ütles ta õrnalt. „ Ärge kartke mind, sest ma ei plaani midagi rumalat teile teha. Ma tulin tõendi järele.“
„ Mis tõendi järele?“ rahunes kirjutaja vaikselt. Õige Polõnov võttis laualt Bunge jaoks mõeldud tõendi, luges jooksikutest vangide kohta ja asetas ta endisele kohale tagasi.
„ See mind ei puuduta,“ ütles ta sõbralikult. „ Ma sooviksin teile teha järelpäringu hoopis millegi muu kohta: kas „Jaroslavl“ tõi viimase „parvetusega“ siia ka mõne poliitilise?“
Kirjutaja sai aru, et Polõnov ei tee talle midagi hirmsat ja ta isegi rahunes ning lehitses riigidokumente.
„ Jah, üks toodi.“
„ Kes?“
„ Kohe ütlen…Tema nimi on Gloger. Lodžist.“
„ Varssavi protsess?“
„Jah, süüdi mõistetud Varssavi protsessi käigus…“
Polõnov väljus kuberneri maja tiivale.
„ Gloger,“ pomises ta omaette. „ Olgu, hea, et pole Vacek…“
Järgnes löök ja müts lendas kaarega ta peast.
„ Mida sa siin mõtiskled. Või ei näe mind?“
Tema ees seisis Obolmasov, kes oli ta ära tundnud. Polõnov kummardas ja võttis mütsi maast ning pani selle tagasi pähe.
„ Mina arvasin, et te hakkate alles sunnitöö oludes surema, aga näib, et ma… eksisin! Näib et te oletegi juba surnud.“
Obolmasov ehmatas ja summutas karjudes endas hirmu:
„ Bandiit! Kao siit…lahku, sa matsinägu!“
Polõnov laskus kiirustamata mööda majatiival olevaid trepiastmeid alla:
„ Te eksite, ma pole mats-olen vaid sunnitöö romantik…“
Selle juures vaatas ta Obolmasovile otse silma, nagu madu vaatab saatuslikult küülikule. Geoloogil hakkas selle peale kõhe, koos temaga vibreerisid- rinnal ja seljal- Boborõkin koos Scheller- Mihhailoviga. Polõnov lahkus, kuid siis seisatas järsku:
„ Teie võtsite mult peast ainult mütsi, aga mina võtan teilt terve pea!“
Polõnov ei loopinud kunagi sõnu tuulde…



67

15.peatükk
Mitte range, vaid räige režiim


Tõestisündinud juhtum. Ükskord läks mööda Aleksandrovski tänavat tüdruk. Läks ja naeris. Talle tuli vastu väljasaadetust asunik. Jõudes kohakuti, suudles ta tüdrukut tema punastele huultele.
„ Oh, andestage mulle, iludus!“ ütles ta.
Ja ta pussitas ta surnuks. Aga kohtus rääkis:
„ Ma polnud teda kunagi varem näinud, isegi nime ei tea. Võtsin talt elu, sest tema oli esimene, kes jäi mulle tänaval ette. Sellel päeval oleks ma võinud oma lihase ema maha koksata. Sest sellepärast, kui jõuetuks mind vabadus tegi-olgu ta neetud- soovin ma tagasi vanglasse minna, et mitte sellel sunnitööl piinelda… Seega on põhjuseks tapmine-soov minna tagasi vanglasse!“
**************************************************************************
Mürgist aas-karukella kutsuti Sahhalinil „maadlejaks“ ja paljud kandsid endaga kaasas selle taime juuri, et neid kasutada, kui elu eest võideldes on jõud otsakorral. Sunnitööl ellu jääda on raske, eriti talvel. Kell neli öösel oli sahhalini vanglates äratus. Ahelate kolisedes ronisid vangid oma kambritest välja, summutades hoovi oma köhimistega. Aeglaselt moodustusid kolonnid, mis suundusid „komandeeringusse“. Sunnitööd ei jäetud ära ei lumetormi ega käreda pakase pärast. Kirudes saatust, peitsid inimesed oma räbalate alla, keha lähedale, oma leivapajukit, et ta ära ei külmuks, ja halastamatult kadetseti käetuid ja jalatuid, kes jäid sooja türmi. Lausa kättesaamatu unistusena tundus neile selline haigus, et saaks haigla paradiisis lebada kootud teki all.
Rappudes köhahoogudes, puistasid nad üksikuid lühikesi fraase:
„Vaska Kassitapja vedeleb juba aasta aega arstide juures.“
„ Õnneseen, vot kellel vedas!“
„ Mis tal viga on? Tiisikus ehk?“
„ Eh, vähk leiti. Nüüd enam elu ei rõõmusta.“
„ Jumal, saada meilegi selline haigus…“
Vanglaväravad avanesid ja partii „puuvedajaid“ möödus magavatest tänavatest ja küladest ning eemaldus taigasse, mis oli lumehangedesse mattunud.
Metsalangile mindi kümne-viieteist versta kaugusele ja tehti lõkked, mille kõrvale istusid konvoinikud. Jäätunud vintpüsse kordagi käest laskmata, karjusid metsapadrikusse, kus sunnitöölised sumasid vööni lumes:
„Pea meeles, et mastipuud on vaja, aga igasugu peenikesed teibad praagitakse ära…Liigutage kiiremini, nurjatud!“
Elu olenes teinekord õigest puu valikust. Lõpuks suudeti siiski kolleegide jõududega, pärast pikkasi vaidlusi ja sõimu, leida ja langetada üks mänd. Ta puhastati okstest, mässiti rihmadesse, rakendati õlarihmadele nagu burlakile* . Raske nagu monoliit, ei tahtnud mänd lahkuda ei paigast- ega kodumetsast! Kuidas ka ei tõmmataks, liigub ta vaid verssoki* jagu . Aga ees on veel verstade ja verstade jagu pikka maad…

* lodjavedaja, Venemaal
* 4,445 cm


68

„ Tõmmake korraga!“ karjusid konvoinikud.
Palk liikus paigast ja palgivedajate kohale ilmus peagi aur, nagu äraaetud hobuste kohale. Õudus tuli peale, kui mõeldi, et vangla oli veel nii kaugel, ja vanglakamber näis õnnistatud pelgupaigana, kus võib juua kruusi kuuma vett, riputada nöörile läbihigistatud portjankad*, kuued ja püksid. Päev oli juba lõppemas, kui palgivedajad raskelt hingates oma saagiga linnani jõudsid. Päris linna äärest jooksid nende juurde mõned väljasaadetud asunikud. Isegi vanamutid, vanamehed ja lapsed astusid sõbralikult rakmetesse, et aidata väsinuid. Ühiste jõududega, juba isegi rõõmsalt nalja visates, veeretasid sunnitöölised palgi praakimiskontori ette. Aga seal oli ametnik, ja tigedus, kui tal kehv tuju oli.
„ Mis te siia tassisite?“ karjus ta. „ See pole ju palk, aga mingisugune tikk…isegi nelja lipikest ei saa siit! Tean ma teid, parasiite, teil on põhiline, et saaks aga kergemini…ei lähe: praak!“
Inimesed olid juba kakskümmend-kolmkümmend versta maha käinud, aga nüüd hakkas kõik uuesti. Konvoinikud, kes muutusid tulivihaseks peksid arestante püssipäradega:
„ Et te kõik maha kärvaksite! Tassi siin koos teiega…“ Ja inimesed läksid tagasi külma metsa, aga tagasi vanglasse nad sealt alati ei tulnudki. Nad leiti pärast kustunud lõkke ümbert, nad lebasid lumel, hoides südamelähedal ärakülmunud leivapajukit, ja nende kohal, tuimade kujudena, külmunud konvoinikud.
„ Seda juhtub meil tihti,“ seletasid sunnitöölised.
Aga sahhalini elanike arust algab sunnitöö alles siis, kui ta lõpeb. Nii räägitigi:
„Ahelates on kergem karistust ära kolistada. Aga proovi sa vabaduses ära elada…Vot see on tõeline sunnitöö! See pole sul mingi palgi tassimine metsast…
***************************************************************************
Küllap ei hoidnud karistussüsteem meelega kinnipeetavaid vanglas, püüdes neid võimalikult kiiresti saata väravate taha, olles teadlikud, et vabaduses on elu ikkagi sunnitöö sarnane. Vangla pole armas koduke, aga ta pakkus siiski katust pea kohale, kohta narile( või nari alla), primitiivset mugavust ja kausitäit balandat tükikese leivaga. Ja kui kõik muutus juba liiga talumatuks ning kui sa oma elu karukella juurega lõpetada ei tahtnud, siis jäi sulle viimane võimalus- joosta!
Timukad ja piitsad, kartserid ja kaklused, väljakannatamatu igatsus vabaduse ja lähedaste järgi, aga vahest lihtsalt soov ülemustele ära teha- vot nemad olidki põhilised hoorattad, kes aastast-aastasse pidasid sahhalini kroonikat põgenemiste kohta. Sunnitöölised kinnitasid, et Karist või Nertšinskist oli ära põgeneda lihtsam kui Sahhalinilt.
Sügisel jooksevad ainult lollakad, kes on halvasti saare kliimaga kursis, aga talvel, kui keerutavad käredad tormid, siis ei joosta vanglaist üldse. See-eest iga kevad kutsub vange „ kägu kuulama“. Korsakovi ringkonnast, kus Laperuse lahe taga peitis end Jaapan, on väheseid, kes põgeneb, sest maismaa on sealt kaugel, aga väheseid õnnelikke, kes Hokkaidoni välja ujusid, annavad jaapanlased viisakalt välja Vene võimudele. Võid ujuda otse avaookeanile, kartlikult lootes, et sind juhuslikult märgatakse Ameerika vaalajahilaeva mastist. Kui jänki viitsib sinuga jännata, siis võivad nad jooksiku Ameerikasse toimetada, kust ükski pole veel tagasi pöördunud. Seega on kõik marsruudid itta ja lõunasse sunnitöölise jaoks suletud, põgeneda tasub vaid põhja.



* jalakaltsud


69

Kuid juba külatara taga näitab Sahhalin inimesele oma teravaid ja halastamatuid küüniseid. Mitte ainult loomarajad, aga ka küladevahelised teed käivad läbi selliste tormimurdude, millistest ei tea, kuidas välja saada. Murtud puude oksad ja tugevad puuharud mässivad jooksikut nagu okastraat. Jalge all lirtsus ahne mülgas, turbalaukad imevad inimese kaelani endasse ning sääskede müriaad lendavad ta poole sellise täpsusega nagu oleks igal putukal imelamp, mis näitab kohta, mis on täidetud verega ning mis on juba võimetu mõeldamatutest kannatustest. Hõredasti asustatud külades on teinekord öösiti kuulda sääsepilvede all surevate jooksikute metsikuid karjeid. Võib- olla keegi lööb risti ette, keegi, kes magab oma lavatsil ja läbi une sonib:
„ Kristus Jeesus, aita tal kiiremini ära surra…“
Vähesed jooksikud jõudsid emamaale, kus nad tihti said rannikuvalve saagiks. Aga vahel ei püüdnudki jooksikud saarelt lahkuda, moodustades jõukusid, mis külvasid õudust kogu Sahhalinil. Sellistel juhtudel administratsioon ei seganud end vahele. Eilsed sunnitöölised, praegused asunikud, kes olid hõivatud oma talutöödest, lihtsalt raevusid, kui sigatsejad tapsid veiseid, rikkusid aedu ja vägistasid naisi. Kogu ringkond tõusis üles, et neid kinni püüda, ja bandiite hävitati halastamatult, sest teist lehma selle asemele, mille jooksikud olid ära söönud, ei andnud enam keegi, samamoodi nagu ei leia ta ka uut naist…
Sügise lähenedes, külmade saabumisel, tulid enamus jooksikutest vanglasse tagasi. Piitsahoopide ja „ kuivatitega“ maksid nad nende haledate vabadushetkede eest, mis pettis neid esimese lilleõiega aasal, esimese linnulauluga metsas. Mida aga mõtles vang välja, kui ta saabus tagasi oma narile, oma balanda juurde? Nüüd võis ta valida naasmiseks mitte selle vangla, kust põgenes, võis nimetada end mitte oma, vaid võõra nimega-las ülemused tuhnivad sunnitööarhiivis, kuni ära ei tüüta:
„ Kas siit siis midagi leiab? Läks paraski peale…ja kurat temaga!“
Iga kinnipüütud jooksiku eest sai konvoinik kolm rubla. Vahest tuli ette ka kokkuleppeid konvoiniku ja sunnitöölise vahel:
„ Kuule! Me jookseme töölt ära ja peidame end oksarisu alla. Sina aga tule õhtul, tulista hirmutamiseks ja võta kinni.“
„ Aga palju teid kokku on?“
„ Kuusteist pead.“
„ Pea eest kolmekas, kokku nelikümmend kaheksa rubla.“
„ Ahaa, pool annad meile.“
„ Kas teile liialt ei saa?“
„ Ega sinu kakskümmend neli ka maas ei vedele.“
„ Olgu, jookske. Aga et oleks aus kaup…“
Vahest tehti ka näilisi jookse, kui arestant jäi vanglasse, aga tegelikult oli ta tabamata jooksikute hulgas. Ta võttis oma lahutamatu reisipauna ja ronis sellega nari alla:
„Kui mind loenduse ajal hakatakse küsima, siis öelge, et ma ei pidanud vastu ja läksin „ kägu kuulama“…“
Nari all ta elaski - mustuses ja roojas, ning tema nimi seisiski jooksikute nimekirjas. Tema jaoks polnud enam toidupajukit; sunnitöölised, kes halastasid, viskasid vahest nari alla närimata leivakoorikuid ja lubati järelejäänud balandat kausist lõpuni helpida. Salaja, kui terve kamber magas, hiilis ta öösiti nari alt välja, et istuda paraskile. „Jooksikut“ otsiti aasta- kaks, kuni tal ei katkenud põrgulik kannatus. Siis ronis ta ise pinnapeale.
„ Siin ma olengi…vahtige!“ ütles ta järelvaatajatele.
„ Kus sa küll olid, pask selline?“
„ Naride all vedelesin. Nüüd aga tahaks sauna.“
„ Noh, astu. Kohe saad s a u n a …“
70
Kandnud ära oma aja „ aheldatute“ vanglas, viidi arestant üle „vabasse“ vanglasse-milline nimetus! Nüüd võis ta elada, kus tahtis, aga kell neli hommikul pidi ta ilmuma sunnitööle. Vangla omas veel tema peale õigusi, jätkates tema riietega varustamist, jagades talle kuivpajukit, ja süüa tee endale ise- kus ja kuidas saad. Kõige lõpuks läks vang üle väljasaadetud asuniku staatusesse.
Just siin algas tema jaoks tõeline sunnitöö.
„ Noh, nüüd hakkame vaeva nägema,“ rääkisid „vabad“ inimesed.
***************************************************************************
Sunnitöö korraldajatele Sahhalinil tundus, et arestant, kes on vanglast ühiskonda vabastatud, hakkab end ümber kasvatama töö abiga. Aga ametnike bürokraatia ei suutnud kunagi tagada tööd isegi sellisele inimese, kes on mineviku seljataha jätnud ja soovib ausalt tööd teha.
Võtame järjest. Oletagem, lugeja, et mind vabastati vanglast. Nüüd saan ma, meeletult juubeldavana, riigilaost kõbla, klaasi tulevase maja akna jaoks, kirve, nööri, naelu, rangid hobuse jaoks ja kasuka endale. Selle kõige juures liiguvad ametniku näpud raamatupidamises arve kallal.
„ Kokku,“ öeldakse mulle, „ pead sa tasuma riigile seitseteist rubla ja kolm kopikat. Kirjuta üles, et ei unustaks.“
Mulle kaalutakse kotitäis vilja külvamiseks, üks puud jahu, viis naela kruupi, kümme naela soolaliha tünnist ja lubavad anda põrssa. Mina muidugi, et mitte jääda lolliks, küsin:
„Aga kus on lehm? Kus on hobune? Ja kus…on naine?“
Selle peale vastatakse mulle, et lehm antakse, kui end sisse sean, hobuse pean ise ostma, aga naist otsi, kust tahad?“
„ Aga pea meeles,“ hoiatab juhatus karmikäeliselt, „ kui hakkad looderdama, kündma ei hakka, vilja sööd ise ära ja põrssa tapad ära, siis nõuame sult nii sisse…et rõõmu ei tee!“
Selliste saatesõnadega said „ vabad“ asunikud omale eraldatud maalapid. Nad mitte ise ei valinud neid välja, vaid suundusid neisse kohtadesse, mis juhtkond neile eraldanud oli. Sellejuures ei olnud ülemused kunagi neis paikades ise kunagi viibinud ja ei teadnud, mis seal toimus. Aga Sahhalini kliima, mis on sarnane mosaiigile, koosneb mitmest mikrokliimast. Õitsvast orust, kus palavuses sumisevad mesilased ja lendlevad liblikad, koguvad asunikud hea saagi, aga mäe taga liigutavad kurjakuulutavalt okaspuumetsad, kõikuva ja ebapüsiva pinnase all kohiseb pruunikas vesi. Nii elagi! Juuri välja mets, kuivata ära soo, künna maa üles, ehita tare, lao ahi, et mitte külma kätte ära surra, pärast sulge end haagi taha, et pätid tühjaks ei rööviks, ja kuni kevadeni kuula, kuidas ulub tuulehoog…
Selge see, et kruup sealihaga on ammu söödud. Kui sulle anti põrsas, siis see on juba veristatud. Jäänud on vaid vili, mida tulevikus külvata, aga, algsete võtetega on ka see jahvatatud ja ära söödud. Riigivõlg on kasvanud seitsmeteistkümnelt rublalt neljakümneni, ja millest seda tasuda- jumal teab! Lõpuks jõuab kätte moment, kus inimene ei talu enam üksinduse hullust ja ta ütleb enesele:
„Enam ei jõua-vanglas oli parem! Võtan parem uue patu hingele, saaks vaid jälle vanglasse…“
Äärmuslikkus! Aga oli ka teisi sahhalini elu äärmusi, kus range ja räige režiim jäid jõuetuks, kui seadusetus tõusis kõikidest seadustest kõrgemale.







71

16.peatükk
Pappi voolab igalt poolt

Joomarlikkus ja kuritegevus- kaks värdjalikku kaksikut. Kuid kui kaardimängul üritati silma peal hoida, siis joomarlust ei keelatud. Kuulus õpetaja-botaanik, kes uuris Sahhalini floorat, märkas ka tähtsat sotsiaalset nähtust: sunnitöö ametkond ise jootis sunnitöölisi, lõigates sellelt märkimisväärset isiklikku kasu…
Öö. Oma sulemadratsil magab magusalt riiginõunik Slizov oma üliarmsa Žoržettaga, aga köögis on kogu öö üleval nende kojamees. Ja siin toimubki teiste jaoks märkamatu kapitali kogumine. Kostuski õrn koputus õuest ja kojamees, lükates eemale aknaluugi, lausub bassihäälselt öisesse pimedusse:
„ Hei! Anna viis rubla.“
Õuest kostub vastuseks vaikne sosin:
„ Eile sai ju veel kahega võetud.“
„ See on päeval. Öösiti- viiekas.“
„ On ikka ihnuskonnad! Hingerahugi teilt ei saa…“
„ See-eest saad piiritust- maksa ja kasi minema…“
Arestantide jootmine käis väikeste müntidest vahetusraha eest, aga pudelit viina loeti kõige kallimaks valuutaks. Kusjuures, viina ei olnud Sahhalinil kunagi, seda asendas veega lahjendatud piiritus ning ametnikud kasutasid ka kõlvatut „tõendi“ süsteemi, millega nad said piirituse tasuta. Kui väljasaadetud asunik palkas kedagi puid lõhkuma või lund lükkama hoovist, siis töö eest talle ei makstud. Ametnikule, kes teda palkas, oli lihtsam väljastada tõend: „ Asunik Ivanovile- 1 pudel (allkiri).“ :
„ Võta, vennas , ja jaluta riigilao juurde…“
Ametniku tõendi alusel oli „ Sahhalini riiklik majandusfond“ kohustatud andma talle pudeli piiritust. Fondi juures olid juba hommikust saati väljasaadetud asunike kambad- kes tõenditega, kes ilma, lootes kellegi peal liugu lasta.
„ Mul on homme nimepäev,“ rääkis üks neist.
Dialoog arenes kõikide psühholoogiliste reeglite järgi:
„Aga sul oli ju eelmine nädal nimepäev.“
„ Siis oli minul, aga nüüd on naisel.“
„ Ära valeta! Sul pole eales naistki olnud.“
„ Lubati väljastada…majapidamise loomiseks.“
„ Vot siis kõigepealt leia soeta omale naine, uuri, millal tal on nimepäev, ja siis tulegi…Järgmine!“
Kuid Aleksandrovski turuväljakul kauples endise sunnitöölisest maidantšiku Pahom Nedomjasovi trahter. Siin käisid koos mitte ainult turuvargad ja tänavatüdrukud, vaid ka härrased ametnikud. Kuigi veini oli keelatud müüa, õnnestus inimestel, kes sinna sisenesid kainetena, sealt välja roomata joobnuna, summutades Sahhalini pealinna hukutavaid hoove oma sõbraliku koorilauluga:
„ Isa turul kaupleb mul
Ema keedab samakat
Naine bulvaril mul jalutab
pappi voolab igalt poolt“
***************************************************************************
Septembri esimestel päevadel algas Sahhalinil „ sametine“ hooaeg- esimesed külmad, muru, mis kaetud härmatisega, krudises jalakäijate jalgade all. Ühel tuulisel ja külmal päeval, kui
72
Aleksandrovski tänavatel tuhises pinnatuisk, triivis Žonkeri neeme juurde nummerdatud miinikandja Vladivostokist, mis tõi kohale puhkuselt naasva sõjakuberneri.
Ljapiševi tagasitulemise uudis ei pannud kohalikke kuidagi imestama:
„ Mida ma siis teile rääkisin? Tuli tagasi. Aga meie tehku aga järgmiseks aastaks korjandus tänuliku elanikkonna poolt…Ta ju kõigest hirmutab meid oma erruminekuga!“
Kuid siiski, kui ta oli sõitnud sadamasillale, siis kohalik rahvas tervitas hurraadega Ljapiševi tagasisaabumist ja Žoržetta Slizova valas isegi heldimusest pisaraid:
„ Mihhail Nikolajevitš, ilma teieta on nii paha…Me kõik siin juba halasime: kas tõesti ei tulegi enam tagasi meie hea ja tark kuberner?“
„ Daamid ja härrad, meie ühine teenistus jätkub! Istudes sildeavasse, küsis Ljapišev Bungelt:
„ Loodan, et Sahhalinil on kõik korras? Mida head ka on?“
„ Mida ikka sunnitöölt head oodata?“
„ Aga, kas halba… oli siis ilma minuta?“
„ Seda, et valeraha käibele ilmus, te teate?“
„ Neid ilmus isegi Irkutskisse, neid leitakse Vladivostoki ja Harbini kassadest…see pole uudis!“
Uudiseks oli aga Ljapiševi jaoks see, et ta oma majas ei näinud preili Tšeliševat, ning muidugi uuris ta selle kohta Fenetškalt:
„ Ma ei saa aru. Kas ta siis siin ei elanud hästi?“
„ Mina nendesse asjadesse ei sega,“ vastas iludus. „ Nad seal tülitsesid Bungega, aga porutšik Sokolov teie konvoist rõõmustas ja hakkas asju toast välja loopima.“
Mihhail Nikolajevitš uuris karmilt Bungelt:
„ Nikolai Ernestovitš, milleks te minu eemalolekul solvasite armsat tüdrukut, meie kallist Klaudia Petrovnat?“
„ Armsat? Peterburist saadeti siin tema kohta selline resümee, et ma mitte ainult ei laseks seda daamikest omale koju, vaid ajaks ta Relsovaja tänava päris tupikusse…“
„ Milles asi?“
„ Segatud.“
„ Millesse segatud?“
„ Poliitikasse, noh. Nagu neile valgetes pluusides bestuževkatele kombeks on, nad ei näe unes mitte mehi suurte punaste roosibukettidega, vaid ennast barrikaadidel.“
„ Nii ju ei tohi!“ pahandas Ljapišev. „ Kui kõik andmed minevikust üles tõsta minu kindrali persooni kohta, siis tuleb välja, et ka mina noorena laksutasin keelt liiast…nagu teiegi, arvatavasti?“
„ Mit-te ku-na-gi!“ uhkustas Bunge.
„ Siis ärge uhkustage sellega…Muidugi on rumal see, kellest vanaduses pole saanud konservatiiv, aga veel rumalam on see, kes pole noorena olnud revolutsionäär.“
Ta käskis otsida üles Tšeliševa, ning ta leitigi, aga Ljapišev, et mitte rikkuda suhteid Bungega, ei hakanud taastama pühapäevasi lugemisõhtuid, ja, et mitte kutsuda esile pahameelt Fenetškas, ei tihanud ka toast porutšik Sokolovi välja ajada.
„ Mul on isamaaline kohustus teie eest hoolitseda,“ ütles ta Klavotškale, „seega pakun teile kultuurset korrektori kohta meie kubermangu trükikojas. Mind on ammu rusunud halvasti trükitud trükiste hulk, mis tekitab minus nördimust. Sõna „ parandus“ kirjutatakse seal „parrandus“ ja minu „reputatsioonist“ teevad nad „repetitsiooni“. Kolmkümmend rubla töötasu, loodan, osutub teile heaks toetuseks.“
Klubis oli kuberneri tagasituleku puhul korraldatud bankett ja kui Žoržetta Slizova kohtas seal Obolmasovit, siis kostitas ta teda põrmustava sahhalini „tiigri“ pilguga.


73

„Petis!“ sosistas naine Obolmasovile. „ Ausa ja korraliku naise, riiginõuniku naise, vahetasid sa kohalesõitnud litsi vastu…“
Obolmasov eemaldus puhvetisse ja sellepärast jäi tal nägemata konsul Kabajasi saabumine, kes sai kohe daamidest ümbritsetud.
„ Härra konsul,“ vadistasid nad kordamööda, „ millal küll te rõõmustate meid jaapani firmakaupade poe avamisega? Meie mehed on juba tüdinud meid laskmast maale oste sooritama.“
„ Kõik saab teie jaoks korraldatud,“ kinnitas Kabajasi daamidele; selle järel kinkis ta Ljapiševile tulevase Sahhalini vaadetega albumi maketi:
„ Kuid palun teil isiklikult kirjutada albumile eessõna, mille iga lehekülje eest te saate ühe jeeni.“
Hiljem rääkis Kabajasi, et täis mulje saamisest jääb albumis puudu sahhalini inimtüüpide
portreedest.
„ Hea meelega esitleks kohalikke kuulsaid retsidiviste, aheldatuna käru külge, -see on nii eksootiline! Hea oleks anda foto ka poliitkurjategijast intelligentidele.“
Ljapišev jäi mõttesse. Varem, kui siin oli veel Sonka Kuldkäsi, siis teenisid kohalikud võimud korralikult fotopostkaartide pealt, kus oli kujutatud teda aheldatuna jalaraudadesse. Need kaardid olid toona Venemaal populaarsed.
„ Ma annan korralduse, et aheldataks vanu sunnitöölisi, nemad hakkavad poseerima koos kärudega. Eksootika jäägu eksootikaks! Aga poliitilised…üldiselt on keelatud neid pildistada. Muuseas,“ lubas Ljapišev, „ võite teha ühe võtte ka minu kantselei kirjutajast Polõnovist, kes on segatud suurtesse röövidesse poola ja vene revolutsionääride kasuks…“
Obolmasov oli puhvetis, kui tema laua taha istus vaikselt naeratav Kabajasi, ulatades talle ümbriku rahaga:
„Meie konsulaat ei loobu teile regulaarsest palga maksmisest isegi talvisel perioodil, mille te suvisel perioodil uute geoloogiliste naftaotsimisekspeditsioonide käigus tasa töötate.“
Nafta järgi isegi mitte ei lõhnanud, kuid lõhnas kasumi järgi.
„ Teie heldekäelisus tapab mind!“ ütles Obolmasov heldinult. „ Seda enam, et sügisel ma soetasin endale köögitüdruku viimaselt „parvetuselt“, mis tõi endaga kaasa ettenägematuid kulutusi…“
Obolmasov lahkus puhvetist tugevasti kõikudes. Politseimeister Maslov märkas oma valvsa kullipilguga, et geoloogi põuest paistab välja mingi raamat.
„ Kohendage,“ ütles ta, „ muidu kukub põrandale.“
„ See on Boborõkin, aga eest kaitseb mind Scheller-Mihhailov…Teile, sunnitöö politseimeistrile, on muidugi hea. Teie ei käi sammugi ilma turviseta, aga mina pean pidevalt pöörduma klassikute poole.“
„ Kuulge,“ rõõmustas äkki Maslov,“ Mul on naine päris arust ära Boborõkini romaanide pärast…andke lugeda!“
„ Mis saab siis minust? Kes mind siis tagant kaitseb?“
Maslov naeris välja raamatutest „turvise“:
„ Kas see on siis kaitse? Mingisugune Boborõkin, kokku kolmsada lehekülge? See-eest ma luban teile kinkida kuuenda köite „ Suurest reformist“ – vot selline telliskivi! Ükski kuul ei lähe läbi…“
Järgmisel päeval läks kirjutaja Polõnov(endine seminarist Speranskii) jaapani fotoateljeesse, kus sümpaatne fotograaf-jaapanlane tegi temast mõned ülesvõtted.
„ Ega ma teile midagi ei võlgne selle eest?“ küsis kirjutaja.
„ Vastupidi- meie võlgneme t e i l e…“

74

Kardin, mis lahutas pildistamisruumi laborist, liikus äkki eest ning nähtavale ilmus Takasi Kumeda , kes andis vaesele kirjutajale kahekümne viie rublase rahatähe.
„ Mille eest mulle selline summa?“ oli kirjutaja vaimustuses.
„ See on teie… honorar. Täname, et vaevusite poseerima foto jaoks, mis saab peagi kaunistama albumit Sahhalini maastikuvaadetest ja inimestest. Aga nüüd palun, kirjutage alla…vot siia, alla!“
Seminarist kirjutas pikale ja kitsale paberile alla, mis oli täiskirjutatud jaapani hieroglüüfe, mille tähendusest ta midagi aru ei saanud, ja jaapanlased tänasid teda jälle. Sügavate kummarduste saatel saatis fotograaf kirjutaja maja ukseni. Pärast tuli ta tagasi ateljeesse, kus Takasi Kumeda ütles talle:
„ See pole Polõnov PSP „võitlejate“ hulgast…see on keegi teine! Tuleb välja uurida, kes ta on, siis hakkab see hale, ärahirmutatud kuberneri kirjatsura meie jaoks kõike tegema, mis me talle ütleme.“
Jaapani luure Sahhalinil ei maganud.
**************************************************************************
Tegelik Polõnov sättis end tööle Aleksandrovski ilmajaama. Mingit kavalust asjas polnudki, aga igapäevane töö baromeetrite ja hüdromeetritega tõi hinge meeldiva rahulolu. Kuigi viieteistkümne rublase töötasuga ei olnud kerge ära elada. Tõsi küll, ühtteist oli tal veel jäänud arestandi vatijope nööpide sisse, aga kõik nööbid oli tulnud veidi aega tagasi maha lõigata, et osta „ põranda alt“ hea brauning. Praegu oli ta rahulik-see väärtuslik omadus kasvas temas juba põrandaaluse elu käigus. Kuid kui osava mängur-professionaalina, mõtles Polõnov läbi eesoleva suure mängu tähtsamad trumbid. Õhtuti nähti teda tihti turul Pahom Nedomjasovi trahteris, kes juba vaikselt hakkas oma imelikku klienti jälgima. Polõnov ei alandanud end kunagi ametnike käest „ tõendi“ väljalunimisega, et saada fondist piiritust. Kordagi ei rüvetanud ta end trahteris alkoholiga. Vastuseks trahteripidaja küsivatele pilkudele vastas ta alati samamoodi:
„ Mulle, palun, klaas piima.“
„ Piim hammustab Sahhalinil valusalt.“
„ Ma tean, et piim on kallis. Aga ma maksan…“
Selle piimaklaasiga Polõnov istuski tundide kaupa, väliselt täiesti osavõtmatu, kuulates purjus kaabakate karjumisi, turupättide sosistamisi, pöördus ära väljakutsuvatest müüdavatest naistest:
„Tänan teid, madam, aga te ei huvita mind üldse.“
Hoorad läksid lausa pööraseks sellistest vastustest:
„ Mida sulle siis vaja on? Kas peab tissiga vehkima, et sind huvituma panna…kah mul selline, psühhopaat, ebanormaalne!“
Ööseks keerutasid Sahhalini kohal rajutuuled. Pahom Nedomjasov tõstis ukse taha viimaseid kliente, ja saanud raha Polõnovi käest tema poolt joodud piima eest, istus ta talle laua taha:
„ Näen, et sa oled ohtlik ja raudadest vabastatud mees. Palju ma teada ei taha, aga küsin: mis paragrahvi eest sa siin oled?“
„ Ettekavatsemata. Kolmekümne kuuenda eest.“
„ Selge.“
„ Asja juurde!“ nõudis talt Polõnov.
„ Näed ju, et leti alt müütan piiritust.“
„ Ma panin seda juba tähele,“ ütles Polõnov.
„ Sellepärast sulle räägingi nagu vaimule…Vedada piiritust Nikolajevskist merd mööda või koertega üle lahe ei ole kasulik. Siin aga ajavad mõned isegi jalarättidest piiritust. Sellist kangust, võtab lausa hinge kinni, kui nuusutad. Võib-olla saame jutule?“
75

„ Milles?“
„ Sina mulle samogoni, aga mina sulle- raha!“
„ Palju pudeli eest annad?“
„ No…rubla.“
„ Kolm!“ nõudis Polõnov.
„ Ilma noatagi lõikad.“
„ Kuidas soovid. Võin ka ilma noata lõigata.“
„ No, kaks…käed?“
Polõnov arvestas selle ettevõtmise kasulikkust. Piirituseomanik on alati Sahhalinil pankuri sarnane, kes hoiab enda käes hindamatut aktsiapakki. Sunnitöö oludes andis alkohol inimesele sellise võimu, mille ees kahvatusid kõik järelvaatajate autoriteedid koos nende revolvritega…
Polõnov ütles Nedomjasovile:
„ Hästi. Olen nõus olema teie kõrtsliku kõrguse isiklikuks varustajaks…Aga palun avanssi!“
„ Pardon, aga mille eest?“ üllatus kõrtsmik.
„ Loomingulise innustuse jaoks, muidu võib mu elu süžee kokku variseda juba esimestel lehekülgedel…anna aga, saadanas, üks „sinine“.“
Pahom Nedomjasov ei rõõmustanudki enam nii väga oma avameelitsemise pärast:
„ Ma ei tunnegi ju sind. Annan sulle „sinise“ kätte ja siis kalpsad tänavale ja niipaljukest sind nähtigi.“
„ Siis loeme kokkuleppe tühistatuks.“
„ Oota, oota…söö see sisse endale!“ pillas Nedomjasov ootamatult kahekümne viie rublase rahatähe lauale.
Polõnov kontrollis seda vastu õlilambi valgust:
„Kohe näha välimaist tööd. Õigus küll, siin on veidi joontega eksitud, ja siin on riigipanga peakassiiri allkirjale punkt veidi madalale pandud. Selliste jaapani tehtud rahatähtedega on hea hommikul lõkke peal muna praadida…Kust said?“
Kuberneri kirjutaja jooksis siia jooma. Tema käest!“
„ Kas see, keda kutsutakse Polõnoviks?“
„ Just, seesama! Käib juba lipsuga ja puha.“
„ Siis on kõik selge,“ ütles tõeline Polõnov ning pani ilusti saadud 25 rubla omale rahakotti. „Kui isegi Sahhalini tähtsad ülemused teenivad piirituse pealt, siis mulle, sunnitöölisest mollile, käsib jumal ise ennastki mitte unustada.“
Polõnov hakkas lahkuma, nööpides kinni oma vahistatu vatijope kõiki nööpe. Kõrge ja puhta baritoniga laulis ta äkki:
„…Voola, laulukene ülemeelik,
lendle, paha nukrus, eemale…“












76


17.peatükk
Süžee kulgemine


Terve päeva keerutas lumetorm, mis mässis Aleksandrovski mahalangenud lume hangedesse. Piitsutav tuul tuuseldas valjult plekitükke, mis olid katustelt lahti kistud. Kusagil Relsovaja tänaval purunes valjult üks tänavalatern. Õhtuks jäi aga kõik korraga vaikseks, puhas taevas kõrgus tähtedesäras sahhalini hädaoru kohal.
„ Kui me juba omale külalised kutsusime,“ ütles Olga Ivanovna mehele, „ siis pole hea, kui nad lumehangedesse kinni jäävad. Sa võiksid parem oma ajalehed jätta ja võiksid aiaväravast ukseni tee puhtaks teha.“
Volohhov võttis puust labida ja loopis maja äärest laiali lumevalle, et külalised saaksid läbi tulla. Nad ootasid täna Võtšegdovi, neid lubas külastada ka poolakas Gloger, kes oli tulnud Sahhalinile viimase „parvetusega“. Olga Ivanovna, kes laotas varakult lauale linast laudlina, kuulis aiaväravat kriuksatamas.
„ Tee lahti,“ käskis ta, „ paistab, et Võtšegdov tuleb…“
Võttes salli kaela ümbert, vaatas Võtšegdov lausa naeratades Volohhovide lauda, mida kaunistas suur pannitäis praekartulit.
„ Olen ma esimene?“ küsis ta. „ See on hea…Kas te uudist ei kuulnud?“ Eile õhtul oli keegi täpselt kubernerihoone kõrval rünnanud konvoiametnikku. Kiskus talt vintpüssi käest ja kadus. Praegu otsivad, aga kuidagi ei suuda leida.“
See juhus ei olnud Sahhalini elus välistatud, ja poliitilised isegi, kui olid sisse elanud, muretsesid endale salaja relva- isikliku kaitse otstarbeks, sest politsei kaitse peale ei olnud vaja loota; siin olid inimesed harjunud ise röövidele ja vägivallale vastu võitlema.
„ Istu. Küllap varsti tuleb ka Gloger.“
„ Mul on Glogerist kahju,“ ütles Olga Ivanovna, tõstes kaant pannilt. „ Ise alles noor mees, aga juba terve ilma peale vihane ja hambad hundisarnaselt irevil…“
Võtšegdov astus Glogeri kaitseks välja:
„ No, Olja! Kui istuda varssavi tsitadellis nii, et iga päev ootad nööri kaela ümber, - nii ei jää iseloom pehmeks. Aga kogu see Lodži rööv on üldse üks mõttetu asi. Seal juhtus neil midagi…midagi mitte väga ilusat rahadega!“
„ Muide,“ küsis peremees Võtšegdovilt,“ kas sa oled välja selgitanud, kes see inimene oli, keda sa kord tänaval kohtasid ?“
„ Ei! Nagu mulle selgitas üks sunnitöölisest pätt, on ta tavaline „ nukk ümmarguse tsaaririigi nelinurksest kubermangust“. Kõigile arusaadavas keeles, kui tõlkida ümber vangide keelest, siis on see inimene, kes ei ole ülekuulamistel avaldanud oma tõelist nime ega oma päritolu. Nii et sunnitöö teda ei tunne…“
Keegi koputas uksele- kolm korda järjest.
„ Ava,“ ütles Olga mehele. „ See on Gloger.“
„ Kes alati hilineb,“ märkis Võtšegdov.
Uks avanes hooga-lävepakul seisis inimene, keda nähes kõik hämmeldusid. Esimesena meenus naisele:
„Ma tundsin teid ära…jah, jah, see olite teie, kes te jälgisite meie maja. Mis teil meist vaja oli? Kes te olete?“


77

„ Teie nägu on mulle tuttav,“ ütles Volohhov. „ Ega teie mitte ei hiilinud ükskord öösel mu akna taga, vaadates tänavalt sisse?“
„ Aga eelmisel aastal nägin ma teid „ aheldatute“ hulgas, aga te pöörasite end mu eest ära…“
„ Kõigil kolmel juhul olin see mina!“ naeratas Polõnov. „ Ma olen kuulus, kas te ootate Glogerit, kel on komme hilineda. Ma tahaksin kohe tunnistada, et just minu süül toimus Lodzis midagi…väga koledat rahadega!“
„ Mida-a-a?“ karjatas Võtšegdov. „ Kas teie olete siis saatan?“
„ Ei, ma olen i n g e l . Aga langenud ingel. Ja enne kui ma sisenen võõrasse majja, pean ma teadma, mida seal minust räägitakse…“
***************************************************************************
Kohe alguses tunnistas Polõnov, et jah, ta oli jälginud Volohhovide maja, kus käisid tihti poliitilised väljasaadetud. Tal oli soov välja selgitada, kas pole mitte nende hulgas poolakatest PSP liikmeid, kes olid seotud Lodži asjaga, kuid nüüd, teades, et Gloger on saarele jõudnud, soovib ta temaga kohtuda.
„ Gloger lõpetab teie elunatukese,“ märkis kuivalt Volohhov.
„Las ta kõigepealt küsib mu käest, kas ma soovin olla lõpetatud või ei,“ vastas selle peale Polõnov rahulikult.
Võtšegdov väljendas end üleliia konkreetselt:
„ Teie saatus on otsustatud. Kui te ei soovi endale suuri ebameeldivusi, siis parem on teil Glogeriga mitte kohtuda…Just Glogeri sõnade järgi arvasin ma juba, kes te selline olete.“
„ Kes ma küll olen?“
„ Insener! ja minu hea soovitus teile: pange müts pähe, tõmmake oma uus mantlike kinni ja kaduge siit kus kurat.
Polõnov võttis mütsi peast, nööpis mantli lahti ja viskas ta oma õlgadelt. Ignati Volohhovi hämmastas tema ülbus:
„ Olen varemgi näinud selliseid kangelasi! Alguses on ideeline ekspropriaator, aga pärast vulgaarne varas. Lõpetasid nad kõik, nagu kord ja kohus, nii et nad mõnitavalt irvitasid oma endiste ideaalide üle, unistades lõppude lõpuks teha väike „ eks“ või röövike isiklikult enda jaoks ja sellisele summale, et pärast saada jõukaks rantjeeks.“
„ Te pole tegelikkusest kaugel,“ nõustus Polõnov. „ Võitluslikust PSP parteist läksin ma seaduslikult üle MOP parteisse, mis tõlkides tähendab „ minu oma partei“.“
„ Milline küünilisus,“ oli Olga Ivanovna hämmeldunud. „ Milleks te tulite, kartmata meie põlgust teie vastu?“
„Ma ju seletasin, et tulin Glogerit vaatama…“
Ootamatult kriuksus aiavärav, kuuldusid sammud.
„ Hoidke nüüd- G l o g e r t u l e b,“ ütles Volohhov…
Gloger oli kõvasti muutunud, isegi vananenud. Polõnov, tõustes kergelt püsti, pöördus ise tema poole küsimusega:
„Mis seal siis meie Vacekiga juhtus?“
„ Poodi üles! aga veel enne, kui „ võitlejad“ kinni võeti, jõudsime me sulle kohtuotsuse välja kuulutada, sellise, millise oled sa ära teeninud…Soovitan teile tähelepanuväärset kaabakat!“
ütles vihase naeruga Gloger ja näitas Polõnovi peale.
„ Kui meie pangas žlotte kokku ajasime, valades verd tulevase Poola vabariigi eest, tühjendas see hoorapoeg kassa oma taskusse… Ma imestan, et teda jälle näen! Teadku ta, et partei kohtuotsus jääb jõusse.“
Polõnov võttis Võtšegdovi pakist paberossi ja selle žestiga andis ta välja oma ärevuse.


78

„ Kuula mind!“ ütles ta järsku Glogerile. „Ma ei tunnista seda kohtuotsust, mis on fabritseeritud Ujazdovski allee restoranis, klaasi konjaki ja pokaali šampuse ees istuva Joszef Pilzudski enda poolt. Veel enne, kui ta mulle surmaotsuse välja kuulutas lõhkus ta teid laiali pankade ja kassade röövimisega ning te sarnanesite tavalisele kuritegelikule bandele. Aga kuritegelikus maailmas ongi ainult banded, ja kunagi pole seal mingeid parteisid…“
„ Lõpeta!“ nõudis Gloger julmalt.
„ Ei,“ seisis Polõnov vastu. „ Praegu ei mõista mitte sina mulle, vaid mina sulle kohut, veel hullemini ja palju põhimõttelisema…Mul on kahju vaesest Vacekist. Aga mul on ka sinust kahju, Gloger.“
„ Kas sa jääd vait või ei?“
„ Ei jää,“ vastas Polõnov. „ Kas sa korrakski mõtlesid, mille nimel sa ohverdasid oma elu, kui ajasid röövidel kokku raha selle sama pan Pilzudski jaoks?! Kas mitte tema ei vii ellu poola sotsialistlikus parteis oma i s i k l i k k u poliitikat, aga see Pilzudski poliitika saab kogu Poola jaoks hukutavaks?“
„ Ära julge nii patriootidest rääkida!“ hullus Gloger. „ Kes sa selline oled, hädine moskvalane, et meie asjadesse end segad?“
„ Jah, ma olen venelane,“ vastas Polõnov. „ Aga minu ema on poolatar, sellepärast on mul ka Poola ja Venemaa suhtes ühesugused huvid. Ma pole end teie asjadesse seganud, sest ma olen alati arvanud, et revolutsiooni eesmärgid on poolakatel ja venelastel erinevad…“
Olga Ivanovna, kattes suu peopesaga nagu seda teevad naised lihtrahva hulgast, kuulas vihaste meeste vaidlemist ja kartis väga just nimelt vaidluse lõppu.
„ Lõpetage!“ palus ta. „ Kaduge mõlemad tänavale ja seal vaielge, kes on õige, kes vale, kelle heaks teenib Pilzudski ja kelle heaks teie teenite…Mind on see juba ära tüüdanud!“
Volohhov ja Võtšegdov toetasid naist:
„ Tõepoolest, minge parem Relsovaja tänavale…“
Glogeri nägu oli juba vihast kõveraks tõmbunud; ta sai sellest soovitusest omamoodi aru ja tõmbas taskust välja revolvri:
„ Ärge kuulake teda! See inimene on võimeline ükskõik kelle oma laimudesse segama, ja siiani pole ühelgi õnnestunud teda üle rääkida. Kuid partei kohtuotsus jääb jõusse: s u r m !“
Olga Ivanovna hüppas kisaga nende vahele, rippudes terve kehaga Glogeri käel ja valjult nuttes:
„ Ainult mitte siin! Ainult mitte minu majas…halastage mulle ja minu mehele…minu lastele, viimaks!“
Gloger langetas vabandades revolvri:
„ Andestust, pani. Selle naise pärast, tema mehe ja laste pärast, kellel on veel kaks aastat jäänud sunnitööd, ma lükkan otsuse täideviimise edasi. Kuid sa ei pääse mu eest…ei pääse!“
Ja alles nüüd ta märkas, et Polõnovi varrukast vaatab teda ammu ning pingsalt brauningu õudne toruots.
„ Aga teie olete suur lollpea, Gloger!“ ütles Polõnov. „Sa olid vaevalt sisse astunud, kui juba hoidsin sind kirbul. Ja küllap sa mäletad, et mul on õnnelik omadus tulistada pool sekundit varem kui teised. Peida oma hernehirmutis ära! Mul on teist kõigist kahju, kes te olete saanud pan Joszef Pilzudski veendumuste ohvriteks.“
„ Pange relv ära!“ nõudis Olga Volohhova.
Mehed panid relvad taskusse. Polõnov võttis mantli, viskas kuidagi mütsi pähe. Keerates järsku ära Glogerist, pöördus ta äkki Võtšegdovi ja Volohhovi poole:
„Teil on õigus, et Lodži pangas oli kole lugu. Mis aga puudutab neid Lodži panga rahasid, siis ma…tagastan need! Mitte kohe, palju hiljem, kui ma olen veendunud, et need rahad lähevad rahva kasuks…Hüvasti!“
79
Uks tema järgi sulgus ja kõik vaikisid kaua.
„ Aga milleks ta tuli?“ küsis äkki Võtšegdov.
„ Küllap minu kuuli järgi,“ mühatas Gloger.
„ Vaevalt see kuul teda hirmutas,“ vastas Volohhov. „ See inimene on liiga ettevaatlik ning sinust kavalam…“
Võtšegdov märkas, et kartul on ammu jahtunud.
„ Sellised polõnovikesed on alati ühiskonnale ohtlikud,“ ütles ta, „ ja selles küsimuses olen ma kindlalt Glogeri poolt.“
Olga Ivanovna võttis taskust niidipooli ja hakkas seda õmblusmasinasse panema:
„ Kuidas peaksin mina, lastega ema, elama selles maailmas?“
***************************************************************************
Polõnov varustas trahterit mitte väikese koguse samagoni pudelitega, ja Nedomjasov oli rõõmsalt üllatunud tema edust:
„ Noh, mees…sinuga võib asju ajada. Kustkohast sa nii palju kokku ajasid? Kust välja pressisid?“
„ Pole üldse tähtis. Ise istusin kännu otsas ja ajasin, nii mõtlegi.“
„ Kuidas ma sinu eest ei peaks paraski peal istuma.“
„ Anna aga ninast verd!“ nõudis Polõnov.
Nedomjasov maksis talle ausalt nagu oli varem kokku lepitud, siis avas ta ühe pudeli ja nuusutas:
„Lõhn lööb ninna! Sellisel juhul pole patt juua meie äri terviseks. Kallame kohe klaasitäie korraga.“
„ Klaasitäie piima,“ vastas Polõnov.
Klaasi piimaga läks ta trahteri suurde saali ja hüüdis kööki, et talle muna vorstiga praetaks. Siis võttis ta pataka lehti, mis olid hiljuti Venemaalt saabunud. Ühes neist-„ Novõi Krais“ – teatati, et valitsus eraldab suuri rahasid Kaug-Ida omandamisse, sellepärast luuakse neis metsikuis paigus selliseid tingimusi, milles inimene ei tunneks enda äralõigatust metropolist.
Siinkohal tuli Polõnovi juurde sunnitöölisest poeet, kes pakkus, et ta võib pitsi piirituse eest lugeda ette terve poeemi oma armastuse kannatustest.
„ Pole vaja. Parem räägi, mille eest sa Sahhalinile sattusid.“
„ Ma tapsin ta, võidurõõmsalt!“ õigustas end poeet.
„ Tapsid kelle?“
„ Liiderdaja.“
Kortsutades ajalehte, Polõnov viskas ta endast eemale:
„ On siis hea tappa naist, kes läks teisega, lootes, et see teine osutub sinust, kretiinist, paremaks?“
„ Kuidas siis nii?“ hüüdis poeet. „ Kui teatris kägistab Shakespeare`i Othello Desdemonat, siis plaksutab terve saal uhkele armukadetsejale. Aga mina maksin kätte truudusetuse eest, selle eest mind sunnitööle saadetigi…Kus on loogika? Ja miks ma ei kuule hämmeldunud publiku ovatsioone?“
Polõnovit lausa raputas vastumeelsusest:
„Tead, kao siit…koos oma poeemiga!“
Tema lauale lähenes teine sahhalinlane, kes oli nõiutud söögilõhnast, ja kutsus oma väljanägemisega esilöe haletsust, ning Polõnov lükkas panni munadega tema poole:
„ Ma olen täis. Söö lõpuni, vennas. Mis paragrahvi alusel?“
Näljase inimese vastus hämmastas teda:
„Mul polegi paragrahvi kunagi olnud. Naisel oli paragrahv. Tema järgi tulingi Sahhalinile, et oma abikaasa kohust lõpuni täita, sest armastasin ju teda, armuline härra.“
„ Noh?“
80
„ Jõuan kohale, aga tema, vaatan, juba teisega…Hele valgus hämardus silme eest. Midagi pole vaja. Süüa ja soojas kohas välja magada.“
„ Ja kuidas edasi?“
„ Ei tea. Näed, siia sattusin, aga minema ei saa. Ja mille eest seda tehagi? Ei ela, vaid piinlen. Kellele mind vaja on?“
Polõnov andis talle raha:
„Sellest piisab, et üle Tatari lahe postiga minema saada, mida veavad Nikolajevskini koertega giljakk – kajurid*. Aga Amuuri peal teenid ise raha kodutee tarvis. Ainult ära nuta, vennas. Ära isegi täna mind. Ei maksa…“
Samas lähedal sättis end istuma korralik vanahärra, kes märgates Polõnovi heldekäelisust, muutus kohe teravamaks, ja oli näha, et ta otsib ettekäänet, et seda „vabakäigu“ meest härdaks muuta. Aga Polõnov ei pööranud vanamehetäile mingit tähelepanu.
„ Mindki!“ inises peenikeselt vanamees, kes ei kannatanud välja. „ Haletse mindki. Pole mul kunagi rahateragi olnud.“
Mille eest sa, vana põhk, sunnitööle jõudsid?“
Vanamees istus elavnedes Polõnovile lähemale:
„Kannatan kõigest viie rubla ja mõne kopika eest.“
„ Kuidagi odav on su patt. Räägi.“
„ Elasin nagu kõik inimesed elavad. Oma hoidsin ja võõrast ei ihaldanud. Pere oli. Piisas. Pojagi sättisin gümnaasiumisse. Palkasin ühe vanaeide omale teenijaks. Maalt. Ta võttis ja varastas mult raha. Kummutis oli. Oma aluspesu all peitsin. Kes see teine, kui mitte tema võttis? No ja hakkasin ma siis eite hirmutama. Ma teda peksin ja peksin, ise ennastki piinasin ära. Sandistasin kuis sai. Igasuguseid piinasid mõtlesin välja. Isegi kuuma veega põletasin. Ei, madu, ei tunnista üles. Aga pärast ajas oma silmad pahupidi ja suri ära. Siin mind kinni võetigi. Kus on küll õiglus siin ilmas? Kui ta oleks üles tunnistanud, südamest, et tema võttis raha, kas ma poleks siis talle andestanud? Nüüd siin maitsen…tema pärast! Poo või üles…aga ei tea, kuidas. Pole korralikku nöörigi kuskil, pole mille külge end riputadagi.“
„ Hästi, õpetan?“ päris Polõnov asjalikult.
„ Osuta jumalikku headust.“
„ Võtad rätiku. Riigi oma on kõige parem. Ta on tugevam. Seod omale kaela, aga teise otsa jala külge.“
„ Vot-vot, kallike. Kuldsed sõnad sul.“
„ Pärast lükkad jalga vähehaaval endast eemale, aga sõlm läheb kaela ümber tugevamaks. Loe, et juba oledki paradiisis.“
„ Valgustasid! Andku jumal sulle tervisekest. Selle teaduse eest võiks sa mulle veel rahagi anda, et oleks lõbusam.“
„Ilma rahata on kergem puua. Astu minema.“
„ Kas tänu ei tulegi? Mu jutu eest?“
„ Mine, mine, saadana elukas! Jumal annab sulle…“
Polõnov väljus trahterist, hingas endasse kergendatult puhast ja külma õhku. Hämardus. Uksel viirastus talle, et keegi jättis kiirustades räpased kaltsud trepile maha, aga need olid inimesed. Kurnatud naine, kes oli longu vajunud kirjeldamatu häda all, lebas külmetades trepi peal ning temaga oli noor tüdruk, kes oli mähitud mõeldamatutesse kaltsudesse.
„ Mis te siin teete?“ küsis Polõnov.
„ Müün,“ vastas vaikselt naine.


* loomaajajad

81
„ Mida müüd?“
„ Oma last…Osta hea inimene, ole armulik. Niikuinii sureb nälja kätte, kui nii jätta.“
Lõunas, Due pool, hakkasid koerad haukuma.
„ Milliselt „parvetuselt“ sa oled?“
„ Sügisesest.“
„ Paragrahvi eest või…“
„ Mehe juurde. Sõitsime kohale. Kodu jätsime maha. Naabrid jooksid ja vedasid kõik laiali. Toodi meid kohale, aga teda ei leidnudki.“
„ Kuidas ei leidnud?“
„ Ah, vot nii, armas jumal. Otsisid teda siin igasugu ametnikud, riigipaberites oli nagu selline. Aga kõik vanglad vaadati läbi, räägitakse-ei leidunud…“
Polõnov kuulas, kuidas koerad hauguvad.
„ Aga kas sa surnuaial oled käinud?“
„ Pole ka surnute hulgas…Osta!“ hakkas ta jälle ulguma.
Polõnov võttis tüdrukul lõuast ja keeras teda järsult üles poole, et vaadata ta nägu. Teda vaatasid hirmust suured silmad, kus igas võrkkestas oli täheke.
„ Mis su nimi on?“ küsis ta.
„ Veera,“ vastas ema veidi hilinenult.
Krudistades viltidega lumel, läks eemalt mööda konvoinik, kes togis püssiga enda ees kõndivat hulgust-lähedaloleva vangla suunas:
„ Liiguta end! Roomav täi!“
„ Ma pole võtnud…pole võtnud,“ õigustas end hulgus. „ Et valgust mitte näha, ma seisin ju eemal…Noh? Lase minna. Mitte mina, vaid teised tegid tühjaks, aga mina pean vastutama, jah?“
„ Liiguta, värdjas, kuni ma sind maha ei löö…“
Nad eemaldusid, jätkates sõimlemist. Ema oli jäänud liikumatuks, murest tapetuna, mida juhtub vaid nendes paikades, neetud sunnitööl. Aga tüdruk, kes oli pea kuklasse ajanud, vaatas ootusega alt üles inimest, kes võib ta osta. Polõnov mõtles kaua ja pingsalt. Siis viskas ta põrandale oma uue mantli, võttis rahakotist lugemata raha, mida oli umbes sada rubla ja pani need raha naise põlvedele:
„ Ära ulu-ma ei tee talle liiga, usu mind…“
Võttes tüdrukul käest kinni nagu isa armsal tütrel, viis Polõnov ta Protjažnoi tänavale, kus võttis ta räbalad Veeral seljast ja märgates riidetäisid, viskas ta need ahju. Ta ütles, et ostab tüdrukule ilusa kleidi ja nööridega saapad, aga praegu mingu pesema, peale mida hakkavad nad õhtustama:
„Aga magama hakkad voodis…vot siin, lavatsi peal.“
Polõnov süütas laua kohal lambi, et saaks paremini oma omandust vaadata ja märkas, et see oli kena tüdruk, kuid teda rikkusid natuke laiali kõrvad.
Ta ütles tüdrukule:
„ Minuga ei pea sa midagi kartma. Jäta see meelde ja tulevikus ära midagi karda. Olgu mu sõnad sulle esimeseks soovituseks…“
Kui nad magama läksid saabus rusuv vaikus ja selles vaikuses kuuldus äkki sosinal hääleke:
„ Onuke, aga mida sa minuga teed?“
„ Teen sinuga kõike, mida tahan. Läheb aega, ja kui tahan, teen sinust… kuninganna!“
Jälle saabus vaikus, veidi aja pärast küsis tüdruk:
„ Aga kas kuninganna on siis hea olla?“
„ Küllap…sellise kuninga kõrval, nagu mina!“
Polõnovi meeles hakkas töötama täpne mehhanism, ja nagu tabloole, ilmusid need numbrid, mida ei tohi unustada: XVC-23847/A-835.
82

„ See saab olema Hongkongis,“ sosistas ta unne vajudes, aga unes keerles jälle ruletiratas, näidates talle jälle saatuslikku numbrit 36.


19.peatükk
Lõpus saab öeldud

Jaapani fotograaf, kes külastas kuberneri kantseleid, vaatas ka nagu muuseas kirjutaja kabinetti, öeldes talle, et asjata ei tule ta oma fotokaartide järele:
„ Teie vananenud vanematele on meeldiv veenduda, et poeg näeb isegi sunnitööl väga rõõmsana…“
Aga fotoateljees tuli suhelda mitte fotograafi, vaid härra Kumeda endaga, kes teatas:
„ Kantselei kirjutaja ametikohal saate te olla meile kasulik. Alustuseks palun ma teid teatada mulle tääkide arv Sahhalini sõjaväe garnisonis.“
Endine seminarist Speranskii, aga praegu näiliselt Polõnov, ei saanud päris kohe arugi, mida jaapanlased temalt nõuavad.
„ Milleks?“ küsis ta juhmistunult.
„ Selleks, et te juba nõustusite meid aitama. Ja isegi mitte tasuta, nagu teile teada on,“ tuletas talle Kumeda meelde.
„ Ma pole teile midagi lubanud,“ vastas neile segaduses kirjutaja, „ ja pole kunagi nõustunud teie heaks spioneerima.“
Kumeda näitas talle pikka paberirulli, mis oli täis hieroglüüfe, mille alumist osa kaunistas venekeelne allkiri:
„See olite ju teie, kes kirjutasite alla raha saamise kohta?“
„ Mäletan. Kui mind kaardile pildistasite.“
„ On siin teie allkiri?“
„ Minu.“
„ Kinnitate selle tõelisust?“
„ Kinnitan. Aga…mis siis?“
„ Sel juhul, lubage, ma loen teile kõva häälega ette selle lepingu teksti, tõlkides seda vene keelde. Kuulake: „ Mina, allakirjutanu, kohustun teenima vaprat jaapani imperaatori armeed, kelle jumalikus päritolus pole mul mingit kahtlust, aga juhul, kui ma keeldun tema käsku täitmast, tabab mind hirmus karistus…“ Lepingu lõppu on kirjutatud: „ Avanss summas kakskümmend viis rubla olen kätte saanud, mida olen kinnitanud oma alloleva allkirjaga“
„ Ma ei tea sellest midagi!“ kiirustas poiss ukse poole.
Takasi Kumeda keeras paberi peenikeseks toruks.
„ Läbimõtlemata vastus,“ naeratas ta kirjutajale, „ on hinges soov teid karistada, aga meie, uskuge, ei tahaks üldse teiega karmilt käituda. Vabandage, palun.“
Nii öeldes, vajutas Kumeda Speranskit näpuga külge, kutsudes esile ta kehas väljakannatamatu valuhoo, mis niitis ta põrandale. Halades palus ta enda lahtilaskmist.
„ Te soovite meie juurest lahkuda pattu kahetsema? Minge siis, me ei hoia teid kinni,“ ütles Kumeda. „ Aga kas meil tasub siis helistada kindral Kušelevile või uurija Podorogale, et neilt küsida: kuhu küll kadus Polõnov, kelle perekonnanime Speranskii endal kannab nagu võõrast pintsakut? Olen kindel, et pärast sellist küsimust ärkate te homme jälle naride alt…“
„ Ärge andke mind välja!“ hakkas Speranskii paluma.
Kumeda lahkus. Aga siinsamas ilmus sirmi tagant fotograaf:
„ Me ei anna teid välja, kui te meid alt ei vea…“
83

Järgmisel päeval, unetusest räsitult, rusutult, tõi Speranskii häbenedes Kumedale nimekirja sõjaväelastest, kes on Sahhalini garnisonis:
„ Korsakovi komando-296 inimest.
Aleksandrovski komando- 479 inimest.
Due komando( Dues) - 335 inimest.
Tõmovski komando( Rõkovis) -317 inimest.“

Kumeda maksis kirjutajale 100 rubla, kostitas teda hea šampusega ja palus väga tervise eest hoolitseda:
„ Meie töö jaoks on vaja tugevaid, elujõulisi inimesi…“
Selle nimekirja saatis ta Kabajasile Korsakovi, kus konsul veetis talvist perioodi, ja seda palju pehmemas kliimas-lähemal Jaapani rannikule. Kabajasi võrdles numbreid oma andmetega.
„ Praegu min kõik täpne,“ ütles ta. „ Siia oleks vaja lisada neli väsinud süsteemi kahurit, aga kuulipildujaid neil pole…Suured sündmused lähenevad! Varsti kustutatakse kõikidelt maailma kaartidelt nimetus „ Sahhalin“ ja kirjutatakse jaapani sõna „ Karafuto“! Sahhalinist tehakse suureks Jaapani imperaatori maaks…“
































84

Teine osa

Amnestia

Vaata esimesse lompi,
sealt leiad mao,
kes oma koleduses lööb
ja varjutab kõiki…

M.E. Saltõkov-Štšedrin




Venemaa „must pärl“
( Teise osa proloog)


Kui Sahhalini poleks antud sunnitööle maarendile, oleks arvatavasti selle kallihinnalise
„ musta pärli“ saatus, nagu seda saart meie haritlased nimetasid, teistsuguseks kujunenud.
Nõukogude võimu esimestel aastatel tegid saare elanikud otsuse: nüüdsest alates ei pea Sahhalin tundma kuritegevust, me alustame uue elu külvamist heade algetega, aga kõiki seaduse ja korra rikkujaid ootab kõrgema määra karistus:
„ Bandiidid ja vargad saata…emamaale!“
Paljud sunnitöövangid ei lahkunud saarelt, kus praegugi elavad nende järglased kolmandast või neljandast põlvest. Igaveseks sidus oma elu Sahhaliniga ka viimane sunnitööline- Stanislav Bugaiskii. Talle pakuti 1920. aastal mitu korda korterit Moskvas, aga ta keeldus saarelt lahkumast. Aga 1941.aastal, just Suure Isamaasõja hakul, tuli meie maa ekraanidele dokumentaalfilm Bugaiskist. Sahhalini sunnitöö viimane mohikaanlane, ta suri 1944. aastal, ja Mihhailovskis on tema järgi nimetatud kesktänav.
Nüüd on Sahhalin ehitud paljude mälestusmärkidega. Ja neile, kes hukkusid sel maal,
„ piinatud raske orjusega“, ja neile, kes hukkusid selle maa eest – julmas võitluses jaapani anastajatega.
Võidukat Sahhalini ajalugu varjutab sunnitöö!
Ütleme ausalt: Sahhalini omastamisega võime meie, venelased, õigustatult uhkustada. See-eest Sahhalini sunnitöö – see on häbistav lehekülg sahhalini ajaloos.
Tsaarivõim suunas „sahhalini paradiisi“ loomisesse kolossaalseid vahendeid, oodates kuuldamatute kasumite tulva, aga… Ministritel oli häbi kanda ette kolonisatsiooni tulemustest:
„ Teie kõrgeausus, Sahhalin on saatnud Nižegorodski turule oma looduse eksponaate: saanidele sahataldu, ühe käsitööna tehtud panni, puust ämbri, malelaua, komplekt tünnivitsasid, uksehingi, aknariive, komplekt saapanõelu ja…vabandage, kaks triikrauda.“
„ Ja see on kõik?“ küsis tigedalt Aleksandr III.
„ Just! Praegu kõik…“


85
Andes peaaegu mitte midagi riigile, võttis sunnitöö iga sammu taiga, iga söekoti, iga männipuu eest inimestelt metsikult tulumaksu-verega, kannatustega, eludega. A. P Tšehhov kirjutas jutustuse ülevaatajast Viktor Šelkingist, kes viis sajad inimesed enesetapuni. O n o r jäi Sahhalini jaoks liiga meeldejäävaks. Niivõrd meeldejäävaks, et Anton Pavlovitš tahtis seda unustada-nii õudne oli olnud Onori sunnitöö! Rõkovskoi vangla juurest rajasid vangid läbi tiheda rägastiku teed lõunasse- Aniva lahe juurde, kuid kusagil nende tormimurdude vahele oli end peitnud see hukutav koht- Onor! Siin vilistas hommikust ööni timuka piits, konvoinikud purustasid püssipäradega inimestel ribisid ja käsi, löödi välja hambaid. Nõrkenuid lasti maha, aga kui agoonia aeglustus, siis ei lõpetatud inimest isegi mitte kuuliga, vaid kaigastega. Onoril varastati arestante niimoodi paljaks, et nad palvetasid leivapajuki eest, nagu pühakule, nad sõid sammalt jalgealt, närisid puukoori, inimesed halasid öösiti, olles kaetud sääskede parvedest, lõpuks algas Onoril inimesesöömine…
Kui Ljapišev tuli Sahhalinile kuberneriks, kohtas ta veel selle metsiku mineviku väljasurevaid relikte, neid sahhalini jubedaid uunikume. Juba töölt vabastatutena, hallidesse salkudesse kasvanutena, ärapekstutena-äratambitutena, unustanud kõik oma sugulased, istusid Onori vanamehed vaestemaja vooditel, varjamata, et nad toitusid inimlihast:
„Noh, sõin, jah…mis sellest? Jumal annab andeks. See ju ka liha, pistad toika otsa ja lõkke peal praedki. Pärast sõin. Pole see minu patt, vaid nende patt, kes mind selle patuni viisid…Mis seal enam meenutada? Üks sõna- s u n n i t ö ö !“
***************************************************************************
Sahhalin on oma mõõtmetelt kaks korda suurem teistest euroopa riikidest, tema poliitiline ühiskonnakord- sunnitöölis-vangla, aga seda „riiki“ domineeris vangla, kes võttis inimestelt mitte ainult nende füüsilist jõudu, vaid ka anded ja teadmised. Kui sa midagi ei tea ja ei oska-hakkad kaevama kanaleid, puid langetama, palke tassima, tööriistu puhastama. Aga vanglates töötasid sepad, lukksepad, sadulsepad, köitmistöökojad, milles köideti kokku ehtsaid šedöövreid – ülemuste jaoks, müügiks, lihtsalt hingele. Laostunud insener, kes Venemaal sillutas tänavaid või ühendas veetorusid, võis Sahhalinile sattudes saada erakordsete projektide autoriks, milliseid sai luua ainult sunnitöö olukorras.
Sunnitöö ei säästnud kunagi inimest. Selle põhimõttega võttiski sunnitöö ette kõiksugu projekte – kasvõi lend kuule kahurist, saaks vaid inimesi tööga hõivata, olgu või mõttetuna näiva tööga. Siit siis tulidki Sahhalinil ideaalsed metsasihid, mida mööda vedelesid ahelates skeletid, kuid taiga unustas peagi inimeste pingutused, ja need sihidki unustati. Püstitati imepäraseid vahitorne, mille kõrgustest polnud midagi vaadata. Venemaal, kus töö eest tasutakse rahaga, ei hakata niisama, heast peast, kaljust auku läbi tegema, aga Sahhalinil on ükskõik, mille jaoks seda „auku“ vaja ja kuhu ta viib. Ülemused tahavad omada „auku“ – ja nii tekkiski Sahhalinile tunnel, mis, tõsi küll, lühendas vahemaad Aleksandrovskist Due kaevandusteni, kuid inimesi suri selles tõusu ajal, kui tunnel täitus merega… Kasutada ressursse endale soodsalt ja riigile kasulikult, Sahhalin siis ei osanud. Kala ei püütud õnge, vaid kätega; noota asendas sunnitöölistele tavaline särk – ja sellises olukorras toodi kala külluses sisse Nikolajevskist, ning sunnitöö ei õppinudki ära meetodit, kuidas kala soolata. Kalamarja suhtuti siin isegi vastikusega, lugedes seda kasutuks ülejäägiks. Tõsi küll, giljakid sõid kalamarja, tehes sellest mingi omalaadse salati, pooleks vaarikate ja jõhvikatega. Aga vene perenaised praadisid vahest „ ikrjankat“( pannkoogid kartuli ja kalamarjaga). Aga kaaviari valmistada ei osatud ja ei tahetud…
Iga sahhalinlane, isegi töötav ja alkoholi mittetarbiv, jäi riigile võlgu 40-50 rubla. Igaüks neist mõistis, et kui ei ehita omale hurtsikut, kui ei külva vilja, ei lase sunnitöö teda kunagi emamaale. Sellepärast sügiseti, kui saak oli korjatud, püüdsid asunikud kõigest jõust võimudele tõestada, et oma viljasalve on nad ääreni leiba täis ajanud.

86
Sellel ajal sõitsid tavaliselt mööda külasid ametnikest raamatupidajad, kes koostasid kuberneri jaoks nimekirju – maaharimise edusammudest. Asunikud katsid juba ette laua koos napsudega, vanurid hoidsid altkäemaksuraha käepärast. Askeldav kamp vaeseid astus ametniku teele.
„ Sa ära mängi mäkra…kirjuta!“ hüüdsid nad, vaat et põlvili kukkudes. „ Kirjuta, mida me terve aasta läbi põllult korjasime. Saak aga oli… –selline vilets! Nii kirjutagi, ära häbene: külvasime umbes viis puuda, aga korjasime poolteistsada.“
„ Petised!“ ärritus ametnik, vaadates suupistetega lauda, kuid samas piiludes punapõskset Tanjakest, kes näris oma rätiku serva. „ Ise hakkate näljast paistetama ja kärvama…Kus need poolteistsada puuda teil on, kui teil kõigil püksid kaltsudena tilbendavad! Ja minult hakatakse pärast selle juurdekirjutamise eest sisse nõudma.“
„ Kirjuta!“ karjus kamp, lükates värsket Tanjakest ette poole. „ Sest ilma sinu juurde-kirjutamiseta ei näe me enam ilmavalgustki, siia suremegi…Aga meie juba, tõsi jutt, proovime, millist tüdrukut vaid tahad, sinu meeleheaks anda. Proovi meie omasid!“
Vanurid juba jagasid aktiivselt korraldusi:
„ Tanka! Nüüd on sinu kord…eelmine aasta võeti Petrištševade tüdruk, aga see aasta püüa sina, kogukonna jaoks. Et, tähendab, patju kloppida härra raamatupidaja jaoks.“
Tanja pööritas silmi:
„ Hoidku mind! Stepan ju lööb mu maha.“
„ Ei löö,“ rääkisid külaelanikud, „ ei julge. sest ega sa enda pärast, aga kogukonna jaoks. Aga meie teeme Stepanile pudeli, et ta ei piinleks…Vii aga padjad tarre!“
Kubermangu kantseleis võrdles andmeid rahvakuberner Bunge, kes ei jäänud tulemustega kuidagi rahule. Ta oleks ammu tahtnud endale Annat kaela saada, aga need kuradid ei võinud siin tema karjääri parandamiseks rohkem saaki korjata.
„ Miks nii vähe?“ ei mõistnud Bunge. „ Peterburil on õigus küsida: mille jaoks me siin istume? Kuidas soovite, härrased, aga siin jamas tuleb meil natuke juurde kirjutada…lisame puudasid! Vastasel juhul, kõike head, ja meie sunnitöö pannakse kinni.“
„ Ljapišev „lehvitas“ paberit ja see alusetu vale olematutest Sahhalini saakidest saadeti kauguste tagusesse pealinna. Seal aga hämmastusid soliidsed bürokraadid:
„ Vaadake, millised silmnähtavaid edusamme oleme me teinud! Eelmine aasta oli saak viieteistkordne, aga sel aastal on juba kahekümnekordne. Küll on meil alles sunnitöö! Lausa imesid teevad, ja mitte ainult…“
Vanglate pea-ametis ei saanud võimukandjad aru, et miks Sahhalini kuberner hakkas peagi küsima, et saadetaks leiba, sest rahvas nälgimas. Siinkohal peakski neile näitama külas lauda hunnikute suupistetega ja viia nende ette häbenev Tanjake, kes kannatab „kogukonna“ nimel.
***************************************************************************
Vene haritlased, kes järgnesid meie meremeestele, tegid ära suure töö Sahhalini rikkuste tundma õppimises, ja piiri taga jälgiti nende tegemisi väga tähelepanelikult. „ Must pärl“ kiirgas lausa suursugustest aaretest, mis peitusid tema maapõues.
Sahhalini kivisöe saatus kujunes traagiliseks!
Due kivisöekaevandused varustasid kütusega Port-Arturi eskaadrit, Siberi mereväe laevu, Vladivostoki sadamat, Ussuriiskoi raudteede auruvedureid. Oma suurepärase kvaliteediga võis sahhalini kivisüsi konkureerida Donbassi söebasseini kivisöega, kohati leidus ka antratsiiti – raske, nagu kullakamakad, peaaegu et mitte käsimääriv. Sajad inimesed ajasid end tööga hauda Due rõhtkaevudes, aga süsi jäi aastast – aastasse aina viletsamaks. Sunnitöö on ükskõikne sundusliku töö tulemuste vastu. Sellepärast võetigi vahest süsi ainult ülevalt, sellist, millist tuli, aga suurtes sügavustes, kus ta on kõrge kvaliteediga, lõppesid kaevamised ära.

87

Arestant kaevandab tonne ükskõik mida, et ainult mitte päeva lõpus ei peaks riigipajukiga
kausitäiest ilma jääma…Kohalesõitnud geoloogid jälgisid õudusega, kuidas šahtist välja jõudnud süsi lihtsalt pudenes tükkideks ja kõlbas vaid ahjus leekide kustutamiseks. Laevakaptenid, kes punkerdasid sütt Sahhalinil, kandsid mööda ilma laiali juttu vene kivisöe halvast põlemisväärtusest. Peale selle teati Jaapanis Due tegelikku olukorda, admiral Togo avaldas ettenägelikult arvamust:
„ Meie jaapani kivisüsi ei kannata konkurentsi isegi rumalate austraalialaste omaga, isegi mitte hiinlaste omaga, aga Sahhalin võib anda brittide kardiffi söest paremat sütt, ja tulevikus, ma loodan, peab ka meie merevägi sõitma sahhalini söega. Lõpuks, nüüd, kui maailmale läheb korda vedelkütus, peame me varakult mõtlema sahhalini naftamaardlad…“
Legendid naftasoodest, kuhu uppusid karud ja hirved, veeresid ammu mööda Sahhalini. Giljakid tõid vahel Amuuri-äärsesse Nikolajevskisse pudeleid kahtlase „ petrooleum-veega“.
Naftat leidis Ohhaas jakuut F. Pavlov, vene mereväe leitnant Grigori Zotov märgistas naftat sisaldavad piirkonnad saare põhjaosas. Lõhkudes auku läbi riikliku ükskõiksuse seina, näib,et ei olnud ta vastu isegi konkureerima Nobeli endaga, kuid teda keelduti toetamast igalt poolt, põhjuseks oli, et ei saadud toetada, sest „ vastavatel ametipostidel olevate inimeste hõivatusega“ . Keeldumise seletus oli lihtne – nagu Saltõkov Šedrinilgi (aga edaspidiseks olgu öeldud: vaatame!“). Leitnant Zotov külastas Peterburi, kus Nobel üleliia järjekindlalt soovis saada tema kompanjoniks.
„ Ilma minuta te hävite ise ja hävitate oma perekonna. Jah, nafta lubab küll suuremat kasumit, aga enne seda vajab ta tohutuid väljaminekuid…Niikuinii,“ ähvardas Nobel, „ piisab ainult Sahhalinil pursata esimene naftajuga, kui teie nafta saab kohe m i n u omaks. Ei usu, härra leitnant?“
„ Ärge hirmutage!“ vihastus Zotov. „ Mina kulutan naftapuuraukudesse oma isiklikke vahendeid, aga ei loe naftat oma isiklikuks, sest ma usun, et tulevikus saab ta kuuluma vaid vene rahvale, isamaale…“
Alles mitte ammu, 1950. aastatel, elas Moskvas tema tütar – Zoja Grigorjevna Zotova Hamilton; ta jutustas:
„ Isa, kellel oli minu emalt suur kaasavara, oleks võinud elada oma lõbuks, nagu elasid toona kõik rikkad inimesed, aga ta hävitas ennast ja ka meid, omandades just need kohad, kus kõrguvad praegu sahhalini naftatornid- O h h a a !“
„ Must pärl“ varjas endas saatuslikku sära.
***************************************************************************
Iga põlvkonna sunnitööliste ellu juhtub vähemalt üks amnestia, mis annab neile vabaduse.
Nikolai II kroonimispidustused 1896 aastal vabastas Sahhalini „ amnesteeritutest“, kes läksid emamaale tagasi, aga nüüd jälgisid sunnitöölised suurendatud huviga Romanovite perekonna täienemist , sest järeltulija sünd tähendas uut amnestiat. Kahjuks sünnitas tsaarinna Aleksandra Fjodorovna neli tütart järjest ja sunnitöö kattis tsaari sõimuga:
„ Mis ta ei saa seal oma Aliskaga hakkama? Kas ei või siis pingutada, et lõpuks järglase valmis nikerdaks? Mis meil sellest? Võid nii siia kõngeda, kui neil seal ainult tüdrukud tulevad!“
Kirjaoskajad vaatasid tähtsaid kuupäevi monarhia ajaloos ning hellitasid lootusi amnestiale mitte enne kui 21. veebruaril 1913. aastal. Kirjaoskamatud küsisid kirjaoskajatelt:
„ Aga mis sel päeval saab?“
„ Kolmsada aastat Romanovite dünastia võimul.“
„ Nojah… me ei vea välja. Sureme!“
Sunnitöö ootas siiski ära järglase sünni, aga see juhtus sel aastal, kui sahhalinlastel polnud enam peotuju – isegi mitte amnestia jaoks…Sahhalini varitses häda.
88


1.peatükk
„ Sahhalin-see on KARTAAGO!“

Jaapani samuraide isu väljendas professor Tomidzu otsustades ette kolme sõda Venemaaga:
„ Esimeses sõjas peame me jõudma Baikalini, teises sõjas tõstame oma võidulipud Uurali kõrgustes, aga tuleb veel kolmas sõda, kui meie ratsavägi joodab oma hobuseid Volgast!“
Ajalehe „Nitzhi-Nitzhi“ alumistel veergudel, reklaamide, populaarsete geišade piltide ja surmakuulutuse vahel, võis märgata kurjakuulutavat üleskutset:
„Edasi Nipponi jalaväelased, edasi ka teie, Tõusva Päikese Maa ratsaväelased!“
Läbirääkimised Tokio ja Peterburi vahel jätkusid, kui härrasteklubis astus üles jaapani pankur Shibuzava:
„ Kui Venemaa jätkab oma kangekaelset vastupanu ja ei soovi järele anda, kui ta teotab meie riigi au, siis ei suuda isegi meie, rahuarmastavad pankurid, enam kannatada, ja me kõik astume mõõk käes võitlusse!“
Vene diplomaatia vehkis poliitiliste konverentside laudade kohal veel oliivioksakesega ja vene armee hoidis mõõkasid tupes. Samas „raiusid“ Tema kõrgeaususe üleliia uljad aferistid, kammerhärrad ja riigisekretärid Koreas Jalu kaldal metsa, aga kus puid lõhutakse, seal lendab ka laaste…Olukord raskenes, ja siia Kaug-Itta ilmus väga elav, väljendusrikas, vasturääkiv ja tegelikult suhteliselt kasutu sõjaministrist tegelane – kindral Kuropatkin.
***************************************************************************
Kui hiilgust saaks võita loteriipiletiga, siis küllap ostetaks neid pakkideviisi, rahast kahju tundmata.
„ Kuidas siis muidu! See on ju hiilgus – mitte nael rosinaid…“
Kuropatkin oli võitnud „loteriiga“ kõik, mida teised inimesed saavutavad raske tööga, mõtlemisega, kangelaslikkusega, verevalamisega. Kasutades käskjalg Skobelevi kuulsust, osates meeldida tsaarile, tõusis ta kiiresti kõrgele. Väikekodanlasena õukonnas, kärmele provintsiajakirjanikule sarnanedes, meeldis sõjaministrile eputada lihtlabaste fraasidega sellest, et Kartaago peab saama purustatud, aga maur tegi oma töö, unustamata ka Gogoli leske, kes endale ise ihunuhtlust tegi. Jõudes Kaug-Itta, ei julgenud minister hävitada metsa lepingulist kasutusluba Jalu jõel, Port-Arturi forte nimetas ta vallutamatuks kindlusekantsiks ja määras Sahhalini külastusaja, öeldes sealjuures:
„ Aga selle saarelise Kartaago pärast ei tasu muretseda. Proovigu ainult keegi nina toppida – meiega on ristivägi!“
Mihhail Nikolajevitš Ljapišev kutsus kiiresti kokku lähimate nõunike koosoleku – nii sõjaliste-kui ka haldusnõunike, palus tugevdada valvsust, püüda jälgida, et väljasaadetud ei tüütaks kõrget külalist isiklike palvetega otse tema kätte.
„ Aleksei Nikolajevitš hiilgab oma hea südamega, ta on inimene, kes tunneb kaasa igale kannatusele, kuid ometi ei tohiks tema ametivisiit kujuneda abipalvete vastuvõtmise protseduuriks…“
Aleksandrovskis valitses pidustuste-eelne sagimine, sunnitöölised püstitasid vangla juurde triumfaalse kaarvärava liigutava kirjaga: „TERE TULEMAST“ ; daamid valmistasid kiiruga uusi tualette:
Mihhail Nikolajevitš, aga ball…korraldate meile balli?“
„ Teen, hingekesed, teen! Kuidas saaksin ma teid ilma ballita jätta, kui Sahhalini külastab väga tähtis isik?“

89

Aleksandrovski poodidesse tulid müüki viinamarjad ja apelsinid, daamid jooksid poodidesse proovima moodsaid kübaraid, garnisoni ohvitserid ostsid krudisevaid relvarihmu ja vahetasid tuhmunud paguneid uute vastu. Vanglate ja türmide asukatele tehti neil päevil teatavaks, et sõjaminister Kuropatkini auks keedetakse riisi, mitte kartulit, lubati anda lihaga suppi, ning kõik kuus Sahhalini vanglat kohisesid lainetena äranälginud inimeste häältest:
„ Külastaksid meid sagedamini…igasugused! Muidu hakkame varsti sellest roiskunud ketakalast ja mädanenud kartulist paisuma…“
Kuropatkin saabus! Tema auks oli välja pandud auvalve ja Ljapišev – kui sõjakuberner – raporteeris talle. Võtnud vastu raporti, ütles ta :
„ Teil on viies nööp ülevalt lahti.“
„ Andestage, ma olen närvis.“
„ Pole hullu, juhtub…“
Sõjaväeorkester mängis lühikest, erksat tervitusmarssi. Kuropatkin käis läbi garnisonivägede spaleeride, läbi vanglate järelvaatajate ja konvoisõdurite ridade, ning sosistas märkamatult adjutandile:
„ On ikka lõustad! Nagu ümberriietatud sunnitöölised…“
Kuljustega paraaditroika seisis juba valmiduses. Kuropatkin istus Ljapiševi kõrvale, vaadates huviga daamide poole, kes talle hurraatasid. Minister hindas rahuloleva pilguga kutsari massiivset figuuri, kes kandis vaarikapunast vööd:
„ Kutsar on teil küll, Mihhail Nikolajevitš, aukartust äratav. Näib, et kui ta hullumeelselt kihutama hakkab, siis oleme peagi Moskva „ Jaras“, et me seal hommikuni mustlannade laulu kuulaks.“
„ Selline ta oli Moskvas ka,“ vastas Ljapišev, „ Viis kaupmehed „ Jara“ juurde, aga pärast tappis kuus inimest Sokolniku linnaosas.“
„ Ai-ai, kes oleks võinud arvata!“
„ See-eest sai suured rahad,“ täiendas Ljapišev oma seletusi, kohati juba sunnitööelu tujus…
Õhtul korraldati tänavail jalutuskäik, publiku seas olid müügiputkad, kus tuutudes müüdi pähkleid karamelliga, mudilased vaatasid klaaskukkesid, mehed hindasid tükimüügis olevaid paberosse. Sunnitööliste vatijopede ja väljasaadetute armjakkide vahelt eristusid tugevalt härrad, kes olid korralikult ja moodsalt riides, kõik kõvakübarates, jalutuskeppidega, osadel oli meelega näitamiseks kõhu peale lastud kuldne uurikett.
„ Küllap sissesõitnud?“ küsis Kuropatkin.
„ Oleks ainult!“ vastas Ljapišev. „ Maidantšikud kohalike seast. Istusid oma aja „ võrudes“ ära, nüüd peavad puhveteid, peresaunasid, kus varastavad ja hangeldavad…“
Ministri jaoks olid korraldatud õppused. Alguses lõhkusid nad enneolematu julmusega millegipärast ära naabruses oleva aia, viisid läbi manöövreid redelite paigaldamiseks naabermajade seinadele, hüppasid katuselt katusele nagu võimlejad tsirkuses, aga päris õppuste lõpus demonstreerisid oma oskusi voolikutega. Kuropatkin oli rahul nende erksusega:
„ Kohe on tunda, et tegemist on oma ala meistritega! Kust te, Mihhail Nikolajevitš, võtsite sellised vaprad tuletõrjujad?“
„ Sunnitööliste hulgast, süüdimõistetud süütajad…Siin on lihtne põhimõte: kui oskad süüdata, oskad ise ka kustutada.
Kuberneri aeda oli üles seatud koor. Solist, kes astus ette, laulis suurepärase häälega alguse:

„ Palju olen su üksiku hinge eest,
palju inimesi ära hävitanud.
Kas olen süüdi ma, et sind ma mustasilmset
üle kõige elus armastan.“

90
Mõrvarite ja röövlite koor avasid korraga oma lõustad ja võimsate bassidega saatsid nad solisti ilusa refrääniga:

„Ah, käima hakkad sa
kullast ümbritsetuna.
Magama karusnahal ja siiditulvas
Eh, hakkan käima siis ma
sissepekstud lõustaga
magama paraskil konginurgas…“

Näib et sõjaministrile meeldis Sahhalinil. Kasvõi sellepärast, et sellist eksootikat polnud ta varem kohanud. Ta tahtis Ljapiševile heameelt teha ja ta ütles:
„Arvatavasti, kui teha Jeesus Kristus kuberneriks Jeruusalemmas, ei oleks ta suutnud Pilatust niimoodi üllatada nagu üllatasite teie mind Sahhalini valitsemisega…Kiidan, kiidan!“
Adjutant võttis siinkohal pliiatsi ja tegi bloknooti märkme. Nüüd saab Ljapiševi teenistusleht paljutähendava fraasi võrra rikkamaks: „ Mais 1903. aastal saanud kiituse kõrgetelt ülemustelt.“
***************************************************************************
Tõsised jutuajamised algasid nende vahel siis, kui kõik ilutulestik oli kustunud ning Aleksandrovski tänavad tühjenesid, muutudes kohe süngeteks, õõvastavateks, peaaegu et kurjakuulutavateks. Ljapišev, kes paistis, et oli mittehalb jurist, kuid polnud eriti pädev sõjanduses. Kuigi ka talle hakkas tunduma, et küpsemas on sündmused, milliseid on veel raske ette näha. Ta kurtis Kuropatnikule, et Suur-Siberi raudtee rajamine pole veel lõpetatud, ešelonid saadetakse praamidega üle Baikali.
„ Nagu mulle on räägitud, sõidab rong Tšeljabinskist Mandžuuria Lyu-Yani kakskümmend päeva. Kui ka jaapanlased alustavad meiega sõda, siis üritavad nad alustada enne seda, kui me oleme lõpetanud Põhja-Baikali ringliikluse rajamise. Sahhalini garnisoni ohvitseride seas räägitakse, et parem oleks kohe väed Mandžuuriast evakueerida, enne kui minna sõtta, mille pidamiseks pole valmis ei armee ega Vene merevägi.
„ Meie oleme valmis!“ vastas reipalt Kuropatkin. „ Ja väike Jaapan ei julge puutuda suursugust Venemaad. Kuidas ja millise näoga me saame minna ära Mandžuuriast, kui ainuüksi Dalnõi linna rajamise peale oleme me kulutanud 19 miljonit rubla, aga ehitus ju alles algab…Praegu Mandžuuria jätta – tähendab terve maailma ees vene armee ja mereväe mahategemist. Ma pole prohvet,“ ütles Kuropatkin, „ aga võin ennustada, et üks meie soldat suudab võidelda viie-kümne jaapanlasest äbariku vastu.“
„ Annaks jumal,“ nõustus Mihhail Nikolajevitš.
„ Ebameeldivatele tujutsemistele sahhalini garnisonis tuleb viivitamatult lõpp teha,“ käskis Kuropatkin. „ Kui me oleme uhked Port-Arturi ligipääsmatuse üle, siis, mida on teil, sahhalinlastel, karta? Sahhalin on merega eraldatud, Sahhalinil pole rindejoonega paralleelseid teid, see-eest, aga teie sääsed ja sood, mida need maksavad…Sahhalin – see on ju nagu Kartaago!“
„ Kuigi, vabandage, sääsed soodes kaitserivvi ei kogune. Meie sunnitöö Kartaagos,“ vastas virilalt Ljapišev, „ on ainul neli kahurit tsaar Goroha ajast , mida ma hea meelega juba täna olen nõus saatma muuseumisse. Kuulipildujatest me isegi ei unista.“
„ Mihhail Nikolajevitš,“ elavnes kohe Kuropatkin, „ te panite mind meenutama seda Gogoli leske, kes iseennast nuhtles…Kuidas võib isegi mõelda jaapanlaste sissetungist Sahhalinile, kui me seome sõja puhkemise korral kohe neid kätest-jalgadest oma pealetungiga Jaapani ranniku külge…
91

Kas on neil midagi siis teie Sahhalinist, kus sunnitöölised ilma garnisoni abita neid ahelatega auklikuks taovad!“
Järgmisel päeval jätkus jutuajamine. Kuropatkin puudutas tahtmatult jaanuarikuist nõupidamist ülemustega, kui tsaari ministrid ütlesid välja „modus vivendi“ – ajutise nõusoleku, kuni pole väljatöötatud pikaajalisem leping. Diplomaadid viitasid sealjuures, et Jaapan käitub viimasel ajal tahtlikult ülbelt, mille pärast meil, venelastel, ei tasu Tokiot ärritada sõjalise bravuuritsemisega. USA ja Inglismaa ässitavad ammu jaapanlasi Venemaa kallale, aga Venemaa – oh häda! – jääb praegu poliitiliselt üksikuks. Septembris 1903 otsustati viia väed välja hiina Tzitzikarast, aga…
„Kas ei vii sellised taganemised mitte vene armee võimsuse prestiiži alla? Meie valitsuses,“ rääkis Kuropatkin, „ on piisavalt neid inimesi, kes soovivad siiralt Jaapaniga sõda. Nende arvates aitab väikene võit Mandžuuria väljadel ära hoida Vene riigi sees suurt revolutsiooni.“
Mihhail Nikolajevitš vastas ministrile, et igal juhul tema kui sõjakuberner, on kohustatud varakult saare kaitse eest hoolitsema – olenemata sellest, kas tuleb sõda või ei.
„ Palun väga!“ nõustus Kuropatkin. „ Kooskõlastage oma kaitseplaanid amuuriäärse kindralkuberner Linevitšiga ja saatke otse Peterburgi …me vaatame nad viivitamatult läbi. Kohandame kui vaja. Ja lõpuks – kinnitame!“
„ Vabandage, Aleksei Nikolajevitš,“ täheldas Ljapišev tagasihoidlikult, „ aga kui hea ka kaitseplaan poleks, lendab see vastu taevast, kui kaitset ei tugevdata inimeste ja sõjatehnikaga.“
Oli selgelt näha, et see kõik tüütas Kuropatkinit:
„ Selliste küsimustega on teil parem nõu küsida Linevitši käest, kes jagab teiega amuuri reservidega…“
Ljapišev ei hakanud ministrit kurnama edasiste arutlustega ja õhtul avas Kuropatkin paaris proua Slizovaga, kes oli lausa nõrkemas sellisest tähelepanust. Sunnitöölistest muusikud, kes olid publiku eest sirmiga eraldatud, kurdistasid klubi tantsusaali vanade valsirütmidega; värvilised pabersõõrikesed langesid tantsusaalis keerlevate naiste õlgadele, ringi lendlesid elastsed paberiliistudest rõngakesed ning sahhalini eliidi pokaalides kihises kuldne šampus.
„ Hästi elate,“ vaimustus Kuropatkin. „ Poleks arvanudki, et sunnitööl on võimalik nii lõbus elu.“
Ta valmistus ärasõiduks Jaapanisse, unistades tegeleda seal oma meelistegevusega – istuda kaldal õngega. Ministri viimased päevad olid hõivatud kirikuteenistusega, kasarmute ja muuseumite külastamisega. Kuidas ka ei üritanud kohalikud võimud hoida ministrit armuandmispalvetest tema nimele, kuid ,kuhu ta ka ei ilmunud, venis tema järgi pikk saba inimestest, kel olid käes paberid. Piisas ainult hetkeks jätta ministrit ümbritsevasse ringi vahe sisse, kui sealt hiilis sisse kas kaebaja või siis keegi sellistest, kes alati õigust otsivad. Nii tänagi hiilis Kuropatkinile ligi mingi mehike nimega Kornei Zemljakovõi.
„ Teie…teie pühadus, olge armulik. Mul on teile palveke. Ärge keelduge mulle oma lahkuses.“
„ Mida soovid paluda, vennas?“ küsis minister hellalt.
„ Juba neljas aasta piinlen. Kõik on olemas. Jumalale tänu. Oma lehm. Aia panin püsti. Kõik oleks nagu hea. Aga juhatus pole mulle veel naist mulle väljastanud majapidamise loomiseks.
Kuropatkin kehitas õlgu:
„ Vabanda, vennas. Ma olen sõjaminister ja sunnitööasjadest ei tea midagi. Kust mina sulle naise võtan?“



92
Kuid Zemljakov ei andnud järele:
„Sest teie olete nagu pealinnast, olete seadusi kõiksuguseid õppinud. Ärge solvuge. Ma ei taha nii tüüdata. Ma ju küsin oma.“
Kuropatkin, et mehest lahti saada, ütles adjutandile:
„ Võta talt paber vastu, muidu ei jäta rahule.“
Adjutant võttis Korneilt palve vastu, voltis ta neljaks, toppis ta mütsi sisse ja mütsi pani pähe:
„ Vastu võetud! Aga nüüd, ole terve, ära sega!“
Kornei Zemljakov lahkus rõõmustatuna…
***************************************************************************
Saabus lahkumise päev. Kuropatkin lahkus Sahhalinilt ja läks Jaapanisse viisakusvisiidile( ja kogu tema visiidi ajaks keelati Jaapani koolides laulda venevastaseid laule, mis nii väga meeldisid lastele oma ilusate motiivide poolest). Hüvastijätuks ütles sõjaminister Ljapiševile:
„ Teie kartus Sahhalini saatuse pärast on asjatu, ja siin on põhjus, miks. Rahvusvahelise kokkuleppe järgi on väljasaatmisele ja kurjategijate karistamiseks mõeldud paikadele keelatud korraldada sõjalisi aktsioone, sest need ei kuulu vaenulike alade hulka ja on kaitstud igasuguste okupatsioonide poolt.“
Siin ärkas Ljapiševis asjatundlik sõjaline jurist.
„ Kõik oleks muidugi väga armas,“ ütles ta, „ aga ainult sel juhul, kui Jaapan seda tunnistaks. Aga jaapanlased ei kirjutanud sellele alla, justkui jättes endale varakult õiguse Sahhalinile sisse tungida.“






2.peatükk
Sahhalini lehtsabade kannatused



Ajaloolased kirjutavad naiste oludest sunnitööl, et saarele astudes ei olnud ta enam inimene, vaid muutus esemeks, mida võib osta või müüa. Naisi vahetati viina vastu, neid mängiti maha kaardimängus. Kaubaks muutumine – sahhalini naine maksis selle eest kätte muutudes parasiidiks. Kui elukaaslane suvatses nõuda talt tõsise töö tegemist ja oleks talle peale pannud talunaise kohustused, oleks naine ta kohe maha jätnud ja oleks läinud teisele. Tõsi küll, eksisteeris ka õnnelikke kooselusid, mis olid tekkinud juhuslikus sidemest, kui mees ja naine vahel, kes olid oma saatused ühendanud juhatuse äranägemise järgi, armastasid üksteist palavalt. Aga üldine statistika Sahhalinil oli kole: keskmiselt ühe naise kohta tuli seitse-kaheksa meest, mille pärast levis Sahhalinil ka sündsusetu polüandria. Vangid ise uhkustasid sissesõitnute ees:
„Meil naisi ei peksta! Venemaal neid pekstakse nagu hobuseid aisade vahel või kistakse nagu ohjasid, aga siin ei puututa neid isegi näpuga.“
„ See-eest on kuulda, et teil tapetakse naisi ?“
„ See on tõsi. Naist tappa – palun väga, seda võib, aga sakutada ei tohi, muidu jookseb naabri juurde. Pärast ulud kui hunt, enne kui uue leiad…“


93

Paljud lapsed Sahhalinil olid sündinud väljaspool seadust. Et kuidagi peresid kindlustada, andis administratsioon igale lapsele toiduainete pajuki, samasuguseid nagu anti vanglas olevaile arestantidele. Tihti just see pajuk tugevdaski kooselu, luues midagi perelaadset. Tekkis mõtlematu pereelu variant: mitte vanemad ei toitnud oma last, vaid väikelaps, kes lamas veel hällis, oli juba oma vanemate toitja. Laps sai päästjaks nälja käest, temast sai „ kasulik ja hinnaline omand, ja sellise viisil loodi uusi peresid, muidugi üpris ebakindlaid“, kirjutas botaanik A. N. Krasnov, kes oli tunginud sahhalini elu saladustesse.
Jah, kordan, Sahhalin tundis puhast, head armastust, isegi sunnitööoludes loosid inimesed purunematuid armastussidemeid. Aga ei tasu valada liigseid pisaraid kurjategijate saatuste üle, keda oli saadetud Sahhalinile tapmiste ja varguste eest. Võib kaasa tunda ka meestele, kellele langes osaks kibe osa olla sellistele naistele meheks!
***************************************************************************
Kornei Zemljakov sattus Sahhalinile talupojamässus osalemise eest, kui töömehed hakkasid omavoliliselt tühje maid omastama. Ta polnud kangelane – teda pani nördima üldine maaelu stiihia (selliseid nagu tema, nimetati sunnitööl „ agrarnikuteks“). Istudes ära oma karistuse Rõkovski vanglas, läks Kornei vabadusse, vastikustundega kriminaalse maailma vastu. Ta vabanes asunike hulka, jäi veel kaks aastat „ ära sahhaliinitada“ – ja võis minna emamaale vaba inimesena. Mitte nagu teised „ agrarnikud“, kes olid vanglast vabanenud, jõid, elatades end juhutöödest, Kornei, saades maad, väsitas end nii tööga ära, et luua korralik majapidamine. Ise lüpsis lehmi, ise söötis põrsaid, ise rohis aiamaal peenraid. Nägi vaeva ja isegi rõõmustas:
„ Kas pole see siis elu? Leiaks veel kuskilt naise kah…“
Kõik need aastad oli ta tundnud puudust naiselikust naerust, naise õlga, et toetada mures pead. Palju oli ta juba läbi käinud erinevaid kantslereid, küsinud naist – kõik asjata. Mitu korda oli Kornei end üles löönud ja läinud sadamakaile „Jaroslavlile“ vastu, kuid kõik „pruudid“ napsati teiste „peigmeeste“ poolt ära, kuid Korneil polnud nahaalsust, et seisatada nõrgema poole ees oma parimas väljanägemises – keigarlikult ja karmoška käes.
Lõpuks kevadel kutsuti ta Rõkovskisse:
„ Siin on üks üleliigne, ei tea, kas sa võtadki ta! Ta on eelmiselt „parvetuselt“ , oli ennem härra Obolmasovi valduses. Tead, ta korraldas sellele härrale sellise „tsirkuse“, et see ise ei teadnud, kuidas tast lahti saada…Võid endale võtta!“
„ Pruuti“ esitleti ilmekalt. Jevdokia Brõkina, riietatud jakikesse mustast sametist, istus riigitoolil, hoides oma jalgu laiali, mis olid jämedad nagu tumbad. Ta näris hammastega pähkleid, ning valijale paistis ta süda ütlevat:
„ Mis meile sellest? Võta aga, kui juba juhatus käsib. Kui mitte sina, siis teised kavalerid võtavad mind ikka ära…“
Kornei Zemljakov sosistas ametnikule:
„ Kas mõtlete ikka tõsiselt. Kas midagi lihtsamat ei saaks ?“
„ See pole sulle turg, kus kaubelda. Ütle aitäh, et Dunka Brõkinal on silmad, käed ja jalad alles…“
Oli ilus päikeseline päev, meeldiv, linnud laulsid, õhk haises metsatulekahjude suitsust. Kornei ajas hobuse ette ja pani Dunja vankrile istuma:
„Pange endale va heinakest tagumiku alla, sest tee on halb, raputab tugevasti. Nii on teile parem.“
„ Olgu. Sõida…maakas!“
„ Aga kas teie olete siis kuidagi linnast?“
„ Elasime linnas. Olen igasuguseid kliente näinud…“
Terve tee jutustas Kornei, kui hea ta on, kuidas ta näeb vaeva, palju tal kanu ringi siblib, kui rasvast piima lehmad annavad. Hobune, kes liigutas kõrvu, vedas vankrit auklikul teel. Dunjake jälgis süngelt ümbruses olevaid ärapõlenud kände, roosasid aasasid, millel õitsesid pajulilled, ja lõpuks ta sülitas sõnad välja:
„ Palju hoove sul külas on?“
„ Kolmkümmend tuleb ära, elame lõbusalt, rahvast on palju.“
„ Pean ma ära lämbuma seal teie lõbusas külas?
„ Milleks lämbuma ? Kui te sõidate hea südamega, siis saab kõik korda. Mitte nagu teistel…parasiitidel!“
„ Liiga palju saad aru,“ vastas naine. „ Kae, elasin ju selle Žoržiku juures, tassis mulle kakaod voodisse, nanassidega kohtas mind sadamas. Kui mulle midagi ei meeldinud, ma korraldasin talle sellist tram-tarammi…“
„ Millisest Žoržikust te räägite?“
„ Sellest insenerist – Obolmasovist! Sattugu mulle ainult kätte, ihnur selline, ma kratsin ta häbitud silmad välja! Ausat naist kasutas ära, aga pärast, näed, tänavale ajas…“
Külla sissesõidu juures istusid külaelanikud, kes vaatasid kaugelt naist, kelle Kornei oli juhatuselt saanud.
„ Tule õhtul välja…ajame juttu,“ kutsuti teda.
„ Olgu,“ hüüdis Kornei vastu.
Uhke teadmisest, et nüüd on tal perenaine majas, tõmbas Kornei õhtul jaki selga, pani sonimütsi pähe ja külastas külakaaslaseid, kes istusid maja ääres ja rääkisid tühjast-tähjast.
Oma eduga rahul olles, ta isegi uhkustas veidi:
„ Need meie omad ei saa millegagi hakkama! Aga Kuropatkin, vot, kuigi minister, hindas ta mind kohe. „ Sõida, Kornei, sa koju, küll ma su jaoks kõik teen. Kui siin hakkavad looderdama, sa kirjuta siis kohe mulle. Aadress on selline: Peterburi Talvepalee, otse imperaatori kätte. Me joome tsaariga igal õhtul ühest samovarist teed, ta annab mulle su palve edasi…“
„ Ah-ah, aga mis edasi sai?“
„ Noh, läksingi siis. Meie omade juurde. Jooksid kõik kokku sinna ,nagu oleks piitsaga aetud. Toovad siis kohe välja kuraditosina tüdrukuid viimaselt „parvetuselt“. Näha, et hoitud nagu varuks kuskil. Paluvad siis valida, keda soovin. Noh, ma vaatasin ja räägin:
„ Olgu, need jätke endale, aga ma võtan Dunjakese.“ Nii vot saingi. Naine on ta hea. Tõsi küll, kui kohale jõudsime, viskas ta pikali ja enam ei tõuse üles. Minu pärast lama. Ma saan ju aru. Ta on ju väsinud…vaeseke! Mingi insener oli teda kakaoga jootnud ja nüüd ei suuda ta veel sellest toibuda.“
Pereelu algas. Nii nagu Dunjaška Brõkina oli saabudes voodisse kukkunud, nii ta sealt enam ei tõusnudki. Vahel ainult vaatas aknakesest välja, kus nägi külaelanike halle taresid ja metsast väljuvaid kitsaid raudteerööpaid, mida mööda sunnitöölised ajasid Aleksandrovski suunas vagonette palkidega. Vaadates kogu seda õudust, ütles Dunjake põlgusega:
„ Kuhu ma alles sattusin! Siin pole kelleltki head „marafettigi“ sebida…“
Kuuldes juttu „marafetist“, Kornei lausa ehmatas: ta teadis, et see on kokaiin, mida vanglas maidantšikud müüvad tohutu hinna eest. Kornei oli hommikust juba jalgel. Lehmad lüpstud, piilus ta taresse sisse, kus vedeleb tema üliarmsake:
„ Dunjotška, ehk tahad saiakest?“
„Ei.“
Kornei toidab sead ära ja jälle jookseb kohale:
„ Äkki siis lendan poeni ja toon sulle präänikut?“
„Ei.“
Kornei korjab sõnniku ära, käib peenramaal ära, kütab ahju.
„ Dunjake, äkki sa oled haige?“
95

„Ei.“
Keskpäeval, keetes kapsasuppi, palub Kornei tal süüa.
„ Ei.“
„ Mis sulle, armsake, siis vaja on?“
„ Kakaod tahan…et oleks nanassidega!“
Kornei oli kohe löödud ja läks näost valgeks:
„ Ära oled rikutud, ma vaatan. Kuidas saab küll Sahhalinil sellest mõelda? Ja kas sul pole häbi sellist saatanlikku sõna kasutada? Nanass…mõtlevad ikka koerusi välja! Ptüi…“
Kurvana läks Kornei õhtul külameeste juurde, aeglaselt keeras omale paberossi. Talt küsiti:
„ Noh, kuidas noorik on ka? Määrid mett mokale?“
„ Oh, mis mett, jääks vaid ellu.“ vastas Kornei kurvameelselt. „ Ära on rikkunud ta igasugused härrased, kes teda mööda linnu on vedanud. On seal nanasse tarvitanud, aga mina tegelegu tagajärgedega…“
Mehed, kes tundsid talle kaasa, andsid praktilist nõu:
„ Kuidas taha, Kornei, aga tuleb teda natuke õpetada, et ta end ära ei unustaks. Kui karjuma hakkab, siis me kõik ütleme, et pole miskit kuulnud ega näinud.“
Murest räsituna läks Zemljakov koju. Dunjake keeras järsku voodis kõhuga ülespoole, viskas käed taha, nagu oleks langetõvehoog peal, ulgudes:
„ Armastust tahan… „marafetiga“! Et oleks taevalik kirg, et kavalerid mind lausa vihtleksid…“
Kornei keerutas ta juuksed ümber oma käe ja sikutas:
„ Kasi minema, elajas! Kas sul häbi pole sellist juttu ajada? Ma pole sul mingi pühak, et taevast kirge näitan…“
Ja päris võimatuks sai see Korneile, kui ükskord, kui ta tuli Rõkovskist koju, leidis enda juurest kodust vangivalvurihärra . Häbenemata meest, tõmbas ta selga siniste ääristega mundri, mis tähendas vanglateametit, ning Korneile tegi ta teatavaks noomituse:
„ Jevdokia Ivanovna siin kaebab su peale! Halvasti kohtled teda. Vaata, Kornei, sa ju tead mind, ma olen alati korra eest väljas…Kui midagi on veel korrast ära, siis võtan sult elukaaslase ära. Mul ongi köögitüdrukut vaja. Hoia Dunjat! Naine, nagu olema peab…“
Hüvastijätuks jättis ta Dunjale tuutu marmelaadidega. Enam ei pidanud Kornei vastu.
„ Kas sa kaua veel mõnitad mind? Ma sulle teen praegu selliseid nanasse, et eales ei unusta…“
Ja just jõudis ta seda öelda, kui Dunjake tormas läbi ukse õue, summutades sahhalini küla oma karjumisega:
„ Oh, armsad inimesed, kus siin politsei on? Ära tapab mind, jõhkard selline. Tal ei tõuse enam…
Kornei tõmbas naise õuest ära, et see teda ei häbistaks:
„ Kas siis võib sellist juttu minu kohta ajada! Ma ju hirmutasin sind ainult…Oh, jumal, milline häda! Heida pikali, puhka.“
„ Ära tappis! Ära piinasin end temaga… „marafetti“ tahan!“
Ei olnud südametunnistust eidel, üldse ei olnud.
„ Dunka, mine parem minema,“ ütles ükskord Kornei.
Jevdokia Brõkina istus ikka endiselt voodi peal.
„Voh, imetle!“ näitas Dunja Korneile rusikat. „ Küll leidis lolli, et ma niisama ära lähen. Ennem paned sa, raisakotkas selline, mulle viis sinist lauale, siis lähen ise minema.“
Kornei vingus lausa nuttes. Tal oli 140 rubla kogutud, et osta pilet maale, kui saabub vabadus või tsaar annab amnestiat troonipärija sünni puhul. Ei saa ju ära anda oma verega teenitut, et see lits endale selle eest „marafetti“ sisse nuusutaks? Meestel hakkas Korneist kahju:
96
„Rumal oled, rumal! Mille otsa sa roomasid? Parem oleks võtnud kõvera ja kareda, kelle peale koeradki ei haugu. Olekski siis elanud temaga hingerahus ja ta oleks iga kompveki üle rõõmustanud. Aga nende vintsabadega, mis majapidamisest saab üldse rääkida? Ainult hukatus…“
***************************************************************************
Sellest ajast, kui Polõnov oli endale selga tõmmanud suure hulga hoolitsust seoses tüdrukuga, sai elu uue mõtte, aga see-eest muutus ka veidi ärevamaks. Nüüd ei kartnud ta ainult mitte enda pärast, vaid ka Verotška pärast, kes oli hakanud kiiresti omaks võtma neiuks sirguva tüdruku kapriise ja kombeid. Minnes ilmajaama valvesse, sulges Polõnov ta alati luku taha, kurjalt hoiatas ta teda, et ta ei vaataks aknast välja Protjažnoi tänavale. Ta suhtus temasse isalikult, aga taotlusega millelegi palju tähenduslikumale…
„ Tulevane kuninganna,“ ütles ta kord talle, „ sinust peab saama haritud naine…šarmiga! Ma õppisin terve elu ja nüüd tahan, et sa käiksid läbi kõik kursused neist teadmistest, mis on inimestele vajalikud. Oled sa kuskil koolis käinud ?“
„ Kreisikoolis.“
„ Millises ja mis kubermangus?“
„ Kozelski kreisikool, meie enda kubermangus – Kalugas.“
Astudes ükskord vatijopes, mis oli riigi oma, mööda kriuksuvaid kõnniteid, märkas Polõnov kaugelt Obolmasovi turvist. Geoloog, teda ära tundes, läks ruttu teisele poole tänavat. See isegi rõõmustas Polõnovit.
„ Talitasite õigesti!“ hüüdis ta, kui nad jõudsid kohakuti. „ Ma pole ära unustanud, et teie pea on juba minu kätes, nagu näen, pole ka teie seda unustanud…“
Kogenud põrandaalusena, hiilis Polõnov vaikselt Obolmasovile järgi, kes järsku hüppas sisse jaapanlaste fotoateljee uksest sellise kindlusega nagu joodikud sisenevad trahterisse. Vaevalt, et geoloog põles lausa soovist end mälestuseks fotografeerida. Ennemalt põgenes ta lihtsalt Polõnovi häbematuse eest või… „Või on tal jaapanlastega omad asjad!“ Ega ilma asjata ei räägitud Aleksandrovskis, et Obolmasov „ jooksis ümber“ kuberner Ljapiševist endast, astudes jaapanlaste koloonia teenistusse, mida juhib konsul Kabajasi.
„ Kui see on nii,“ mõtiskles Polõnov, „ siis sel juhul…“
„Miks te mütsi peast ei võta?“ kostus hüüe.
Polõnov ei märganud kohe ohvitseri, kes oli kõrvaltänavast kiirel sammul Nikolajevskile astunud, ja nüüd võis oodata selliseid kõrvakiile, et müts ise lendab tal peast. Ohvitser staabikapteni vormis ootas rahulikult vastust.
„ Vabandan teie ees,“ ütles Polõnov, võttes mütsi peast.
Ohvitser vaatas ringi: Nikolajevski tänav oli tühi.
„ Minuga pole hullu,“ naeratas ta, „ma pole inimeste alandamise pooldaja, kes on selletagi alandatud. Aga oleksite te mõne põikpea otsa sattunud, kes on liialt agar oma autoriteeti üleval hoidma…Staabikapten Bõkov!“ tutvustas end ohvitser. „ Aga teie, nagu näha, olete juba käinud läbi meie vangla puhastusest ja olete nüüd asunik? Teil on hea vene intelligendi nägu. Vaevalt eksin, kui ütlen, et olete…poliitiline?“
„ Ma töötan ilmajaamas.“
„ Mul on au!“ vastas Bõkov, tõmmates vasakusse kätte kinda. Soovin, et saaksite Sahhalini rõõmustada hea ilmaga.“
„ Kahjuks ei sõltu ilm minust…“





97
Polõnovile, egotsentrismi apostlile, kes oli viidud rumalate äärmusteni, meeldis tüdruku võltsimatu elavnemine, kui ta koju tagasi jõudis. Märgates tema tähelepanu võimet ja suurepärast mälu, mis polnud veel rämpsu täis, rääkis ta temaga pidevalt nagu õpetaja andeka õpilasega. Ta soovis edasi anda oma teadmisi, põimida temasse oma iseloomujooni, oma arusaamist elust. Sellepärast ta kuhjaski tüdruku üle, nagu pruuti lilledega, kuid hoopis faktidega, nimedega, faktidega, sündmustega, jutustas talle võõrastest linnadest ja maadest.
Polõnov muretses raamatuid, pärast aga lasi tüdrukul tõsiselt loetu üle järele mõelda.
„ Ma teen sinust kuninganna,“ naljatas ta.
Polõnov, kes kattis peopesadega tüdruku kõrvad, mis teda mikski häirisid, vaatas nii tihti neiule näkku.
„ Varsti oled sa väga ilus. Aga mulle ei meeldi üldse su nimi…Nüüdsest oled sa minu Anita…“
„ Miks?“
„ Nii on parem.“
„ Aga kas siis tohib inimesel nime vahetada?“
„ Mina olen mitu korda vahetanud, ja usu mind, iga uue nimega sain ma juurde uue jõu tulva ja uue huvi elu vastu…“
Olles tihti elanud valedokumentide all, vahetades nimesid sellise kergusega nagu džentelmen vahetab kindaid, ei näinud Polõnov selles midagi rumalat, et talutüdruk Veera hakkab kandma uhket nime A n i t a .
„ On kätte jõudnud aeg, et maha jätta kõik kantud riided. Tule minuga, ma tahan, et minu Anita oleks kõige ilusam terves maailmas…“
Olga Ivanovna Volohhova ei osanud kuidagi oodata seda imelikku meest oma Relsovaja tänava kodus, seda enam, kui ta ei ilmunud üksinda, vaid koos tüdrukuga.
„ Kas te tulite minu juurde?“ imestas ta.
„ Jah. Ma tean, et te olete rättsepp Aleksandrovskis, õmblete kõigile meie sahhalini „Pariisi“ daamidele. Ma tõin teie juurde oma Anita, et te riietaksite teda…nagu printsessi!“
Alguse Volohhova keeldus talle sellest teenusest:
„ Mulle on ainuüksi mõte sellest iiveldamaajav, et teie, kes te olite minevikus revolutsionäär, ostsite mingilt naiselt tema lapse…Mis eesmärgil? Kas tõesti teie, kes te näib, et olete intelligentne inimene, ei saa minna mööda sahhalini eluolu räpasusest?“
„ Kinnitan teile, Olga Ivanovna, et ma võtsin selle tüdruku tänavalt, et teda räpasusest päästa. Ma ei tea, milliseks kujuneb minu saatus, aga praegu näen oma kodanikukohust ainult ühes asjas – hoida seda puhast olendit kõige häbistava eest, mida ta võib siin neetud saarel kohata.“
„ Kuid linnas liiguvad juba igasugused kuulujutud.“
Volohhova ajas nina püsti, ja Anita, nagu oleks ehmatanud millestki, pani oma peopesa usaldavalt mehe suurde kätte, nagu temalt kaitset otsides. Polõnov ütles Volohhovale:
„ Kuulujutud ? Me ei karda kuulujutte. Kordades hullem on vaikimine, mis ei ümbritse kunagi inimest, ning selles vaikuses saadetakse korda hirmsamaid tegusid…“
Oli näha, et Polõnovi jutt mõjus veenvalt ning Volohhova jäi uskuma tema tunnete siirusesse ja hakkas siinsamas võtma mõõte kõhnukeselt, veel nurgelise kehaga neiuhakatiselt. Polõnov ütles, et sooviks riietada oma kasvatatavat nii hästi kui võimalik, olles valmis maksma ka kleidi eest, mis on kõige kallimast materjalist. Olga Ivanovna vastas talle küsimusega:
„ Palju küll teile selle ilmajaama teenistuse eest makstakse?“
„ Viisteist rubla.“
„ Aga, vabandage, kuidas te kavatsete minuga arveldada, kui tegite tellimuse umbes neljakümnele rublale, mitte vähem? Või on teil sellest sunnitööst salajasi sissetulekuid?“
„ Ei, madam, ma ei hakkaks röövima sahhalini riigivarasid,“ muigas Polõnov, vihjates olnud elu rasketele tingimustele. „ Kuid teie töö saab hästi makstud.“
98
***************************************************************************

Ühel ööl, kui Anita oli magama jäänud, tõmbas Polõnov ettevaatlikult voodi seinast eemale, mille taga peitis vintpüssi (sarnane neile, millistega saadavad konvoid sunnitöölisi). Ta tõmbas vaikselt lukku, ja sel momendil ärkas Anita. Nad vaatasid pikalt vaikides teineteist: tüdruk – veidi hirmununa, aga Polõnov äraootavalt. Vaikimine venis liiga pikaks.
Polõnov laadis padrunid relva.
„ Harju vaikima,“ ütles ta, „ muidu me sinuga kaua ei ela. Ja ära kunagi imesta millegi üle! Elus võivad kõikidel inimestel tekkida ootamatud imelikud olukorrad…Maga.“
Varem magas Anita lavatsi peal ning Polõnov voodis. Kuid ühel päeval ajas ta tüdruku lavatsi pealt minema, käskides tal voodisse minna.
„ Tegelikult,“ ütles ta siis, „ kuidas ma selle peale varem ei mõelnud? Sina oled ju tulevane naine, seega lavatsil pean ma ise magama. Head ööd teile, mu kuninganna…“



3.peatükk
Veel klaas piima

Sahhalini rahvas rääkis omavahel, et Kuropatkin on kotkas, kusjuures, arvatavasti ta lendas Jaapanisse, et samuraidele oma vaprusega hirmu nahka ajada. Mõni teine kord oleks Kornei Zemljakov naernud selle peale, aga praegu polnud tal selleks tuju…Tema Dunjaška Brõkina oli kadunud ning kuhu kadus tema kõlvatu eit – kus sa seda tead? Kornei toppis käe ahjualusesse, kus oli ammu telliskivide vahele surutud puutumatud 140 rubla, kuid raha polnud enam.
„ Ära varastas!“ Silme eest läks valust mustaks. „ Mille eest ma nüüd siit minema saan? Kas peab siis surmani „sahhalinitama“, kodumaad nägemata?“
Rõkovskist läbi sõites vaatas tema juurde sisse kohalik järelvaataja. Tare uksel kloppis ta tükk aega muda oma saabastelt ära.
„ Tead sa ka, kus su Dunka praegu on?“
„ No kus?“
„ Ühes talus Prišibalovkas, kus igasugused „ivanid“ pesitsevad. Kuidas tahad, Kornei! Mina sinna ei sõida, kes ikka nuga ribidesse saada tahaks? Sõida ise, kui sulle elu armas pole…“
Prišibalovka ( talu kolmest peremeheta elamisest) asus teelt kaugel, seal ei küntud, seal ei külvatud vilja, kuid elati külluses. Seda sünget paika asustasid igasugused rüüstajad, kes olid juba ära kandnud oma karistuse „aheldatute“ hulgas, seal leidsid peavarju ka jooksikud, sellepärast sellesse „põõsasse“ ülemused ilma konvoita ei julgenudki tulla. Kornei koputas külaäärse tare aknale, aga seal sees käis mäng ja kostusid bandiitide poolpurjus hääled:
„ Tõstan raginal panust.“
„ Papagoi sulle saba alla, Vandera!“
„ Kaks münti ja üks „sinine“.“
„ Läksime aga pesema,“ ja pank oligi lõhki aetud.
Kurjategijatest kaardimängijate žargoon ajas Korneile lausa hirmu nahka: talle meenus, kuidas elas naride all, aga tema kohal „pesti“(see tähendab mängiti) bandiitide rahasid. Järsku tuli tarest välja üks mänguritest ja hakkas sealt samast uksepiidalt kusema.
„ Kes sa oled?“ küsis ta, äkitselt märgates Korneid.
„ Mu naine on teie juures… Dunjaška Brõkina.“
„ Kes seal veel tuli?“ kostus tarest.
99
„ Siia on üks maakas vabakäiguvang end kohale ajanud. Vahi milline truu mees tuli välja – tuli oma Dunjakesele järgi.“
„ Näidaku end näole,“ järgnes kellegi käsk.
Rusikalöök kuklasse juhatas Kornei taresse, kus tal tuli hirm kamba „ivanide“ ees, kes külvasid ümbruskonda õudust röövidega ja pussitamistega. Siin istusid Vasara – Ivan , Põrgu –Selivan ja Timoha – Psühh .
„ Noh, hinga nüüd meie poole,“ ütlesid nad.
„ Mulle öeldi, et Jevdokia Brõkina, minu elukaaslane, kes mulle anti juhatuse poolt, on teie juures. Nüüd tulingi siis…“
„ Ivanid“ vaatasid üksteisele otsa, Põrgu –Selivan segas vaikselt kaarte. Tema särgikrae oli juurdeõmblusega, mis tunnistas kõrgest positsioonist kriminaalses maailmas. Ta kehitas kergelt oma õlgu, visates endalt talupojavammuse, ning selle korjasid kohe üles ustavad „kaasajooksikud“ – Täi , Špigan ja Belmas.
„Dunka on siin,“ ütles Põrgu. „ Eile möllasin temaga, aga täna lasin ta Vasara kätte, tema käest küsigi.“
Kaardid jaotati laiali ja Vasar tõmbas lavatsil koomale.
„ Mis sind, lollikest, kiusata?“ ütles ta Korneile. „ Istu siia kõrvale, ehk on sul õnne – siis korja oma kaunitar siit, ega ma teda rahakottipidi siin kinni hoidma ei hakka…Kui ei usu, siis, näe, tõmba see kardin eemale, seal su kaunitar vedelebki.“
Kornei tõmbas sitsikardina eemale ja nägi segiaetud voodit, millel põõnas tema üliarmsake. Oli näha, et ilma viina ja „marafetita“ siin läbi polnud saadud. Suur sinikas Dunjaška silma all paistis säras ilusa pärlmutrina.
„ Vahet pole,“ teatas Kornei, „ milline ta ka poleks, kuid mulle ta anti ja sellepärast ma ta teilt ära võtangi. Ma kohe teadsin, et sellest head nahka ei tule, sellepärast tulingi hobuse ja vankriga.“
Nii kui ta oli seda öelnud, sai ta aru, et ei ole enam tal ei vankrit ega hobust. Nii juhtuski: Täi, Špigan ja Belmas peksid teda ilma igasuguse halastuseta, tuhnisid taskud läbi, isegi vöö võeti ära ja viidi talust eemale ning öeldi:
„ Kui veel kord oma nina siia topid, tapame kohe ära. Ütle aitäh, et sind elusalt minema laseme, ajudeta vabakäiguvang!“
Terve tagasitee Kornei kirus ja kannatas:
„ Jumal küll, kust sellised tõprad tulevad? Kas ma siis ei püüdnud tema jaoks? Kas ma ei hellitanud teda? Oli ju nii, et ma poleks ise söönud, kõik oleks talle andnud…Mille eest mulle selline karistus?“
Ta ei teadnud, et teda ootab ees veel hullem häda.
***************************************************************************
Hea kombe eeskirjad (vanadest aegadest) ei lubanud, et meesterahvas oleks suudelnud tüdruku kätt, kuid ei keelanud vihjata suudlusele, viies neiu käe huulte lähedale. Staabikapten Bõkov käituski just sarnaselt, külastades Klavotška Tšeliševat kirjastuses, kus viimane töötas Sahhalini kubermangu ametlike dokumentide korrektorina. Valeri Pavlovitš oli täna valges kitlis, ta tõi neiule valge roosi.
„ Kui imekena!“ oli Klavotška vaimustuses. „ Ja kust te leidsite Sahhalinil roosi?“
Ja kuigi tema hääl kõlas rõõmsalt, märkas staabikapten, et Klavotška on tujust ära, isegi rusutud.
„ Te ju ise näete,“ tunnistas ta, „ selmet viia rõõmu ja valgust kannatajateni, pean ma püüdma, nagu kirpe, vigasid ametlikes paberites. Ega asjata mu kallis ema ei nutnud Odessas, saates mind siia sunnitöömaale…“


100

Silmanurgast vaatas Valeri Pavlovitš kirjajäljendit, millel seisis tekst: Sahhalini kaitse peab jaapanlaste dessandi korral omama vähemalt kahte tugipunkti – Aleksandrovski lähedal (põhjas) ja Korsakovi juures ( lõunas).’
„Klaudia Petrovna,“ ütles ta, „ need on ju salajased dokumendid… Miks nad niimoodi vedelevad laua peal, et iga sissetulija võib neid lugeda palju tahab. Kas keegi pole teile rääkinud saladuse hoidmisest?“
„ Ei, mitte keegi,“ vastas Tšeliševa.
„ Muidugi! Mida ikka nõuda vaeselt halastajaõelt?“
„ Vabandage, aga kes peab võtma kirjastusest need jäljendid ja viima nad kuberneri kantseleisse?“
„ Nende järgi käib kirjutaja…“
Bõkov pani käe pingul portupee rihmale.
„ Imelik kord!“ ühmas ta, näidates välja usalduse puudust.
„ Neil jäljenditel, millele on kirjutatud Sahhalini kaitseplaanid, on hindamatu väärtus…Kabajasi maksaks nende eest puhta kullaga.“
„ Kas tõesti on kõik nii tõsine?“ oli tüdruk üllatunud.
„ Kuidas te siis arvasite? Kui jaapanlased karjuvad : „ Korea – korealastele!“ – siis kostub selle taga hoopis midagi muud: „ Korea jaapanlastele!“ Aga ainult Koreaga ei täida samuraid oma isu.“
„ Kas tõesti on tõsi, et tuleb sõda?“
„ Vot seda ma ei tea,“ vastas Bõkov.
Tšeliševa läks teda saatma kirjastuse uksele. Staabikapten andis talle au, kuid veidi oodates, ütles:
„ Tunnen, et teie kannatus on katkenud, ja tunnistan, et mul ei saa olema kerge, kui te seilate „Jaroslavliga“ tagasi, ja ma ei näe teid kunagi.“
Tšeliševa kattis oma huuled valge roosiga.
„ Ärme räägi sellest…“ palus ta.
„ Peame!“ vastas selgelt ohvitser. „ Ma ju näen, et te olete siin üksik, nagu minagi. Kuid mul on kasvõi kasarmud sõduritega, aga teie olete ümbritsetud surnud hingedest…ametnikest ja sunnitöölistest. Ma ei kiirusta teid andma mulle vastust, aga siiski, võtke mu pakkumine vastu. Ma arvan,“ lisas Bõkov, „ et meist saaks hea paar…te vaikite?“
„ Ma mikski nii arvasingi, et see saate teie olema… Just teilt ma ootasin neid sõnu, ja ma kuulsin neid. Ma olen liigutatud teie tähelepanust ja ettepanekust. Kuid kas tasub mul kohe vastust anda? Ja kas tasub teil minult vastust nõuda?“
Ta lahkus. Klavotška läks tagasi oma kontorikesse, sulges end haagi taha, et mitte kuulda kirjapresside müra, ja siin, istudes Ljapiševi dokumentidel, lasi ta pisaratel voolata…
***************************************************************************
Teadlikult sahhalinlasi jootes, spekuleerides kurikuulsate „tõenditega“ piirituse väljastamise kohta, nuhtlesid ametnikud julmalt samagoni – ajajaid , sest sellega kaasnes alati midagi tumedat, midagi kriminaalset. Suvi oli juba täiesti käes, kui taigas ühes külas, mida nimetati Mõrvakülaks, mis asus mitte kaugel Aleksandrovskist, otsustasid kolm bandiiti – Põrgu, Vasar ja Psühh – teha endale suurema koguse samogoni. Nad muretsesid praaga tegemiseks suure tünni, mille varastasid linna elektrisõlmest. Kurjategijad tundsid end inimtühjas metsas täiesti vabalt, teadmata, et läbi paksu sääsevõrgu jälgib neid juba pikka aega vintpüssiga inimese teravad silmad. Olles oma karistamatuses täiesti veendunud, võtsid bandiidid kaasa ka Dunja Brõkina, kes sarnaselt köögitüdrukule pliidi ääres, keerutas kõige enam tünni ümber, kus kääris haisva joogi praaga.
„ Praaga!“ hüüdis ta. „ Anna kruusi.“
101
Vintpüss, mis laeti kindlakäeliselt, lasi teele esimese kuuli. Kirp seisis bandiidi kõrisõlmel, mis oli tahakallutatud bandiidi poolt, kes ahnelt kruusist jõi.
„ Vasar,“ kostus tünni juurest, „ joo, kullapai…“
Kostus lask ja Vasar kukkus peaga lõkkesse, tema juuksed särisesid eredalt. Dunka Brõkina tardus hirmust, kruus käes, kuid siis kukkus Timoha – Psühh.
„ Aa-õõ-õõ,“ inises Psühh, kui oli kuuli saanud.
Dunka, kes ei saanud kohe aru, mis toimub, hakkas tünnist praagat kruusiga lahmima. Lõpuks jõudis ka talle kohale, et surm on vältimatu – peab end päästma.
„ Armsad i – n i – me – sed !“ karjus ta.
Siis Polõnov tõusis ja viskas näolt sääsekaitse. Kolm bandiiti vedelesid surnult maas, aga naine jooksis kisaga taigasse viiva tee poole. Polõnov viskas vintpüssi ühte kätte, nagu oleks see püstol, ja viimane lask rebis kõminal puruks metsaäärse vaikuse. Polõnovi jalge all ragises valjult ülekuivanud tuulemurd. Alkoholi lõhn oli alati Polõnovile väljakannatamatu, kuid sellegipoolest ootas ta, kuni tünnitäis praagat töötles end ilusti piirituseks. Siis avas ta kaane ja pesi tünni lähedalolevas ojakeses puhtaks.
Pimenes. Kuskil lähedal karjus öökull.
Võtnud selga omale tünni, milles loksus puskar, sumas Polõnov kaua läbi mätaste, hiilis läbi soost, kuni jõudis metsaäärde, kust paistsid külamajade kollased aknad. Kitsarööpalisel raudteel, keset laialivisatud puidupakke, seisis käsitsijuhitav vagonett-dresiin.
Polõnov kinnitas vagunipõhja tünni puskariga ja relva sidus redeli külge. Kõige peale viskas puid ja nagu arvata, ajas dresiinile hoo sisse, et see saavutaks kiiruse, pärast hüppas hoopealt sisse ja võttis juhthoovast kinni, töötades kogu jõust. Möödusid puiduvirnad, põõsad ja puukännud, möödusid valvurite ja aednike onnid. Lõpuks paistsid õhtuhämaruses Aleksandrovski tuled, ja Polõnov vajutas pidureid…
Nõudlik koputus äratas kõrtsmik Nedomjasovi.
„ Sina?“ küsis ta, vaadates musta aknasse.
„ Tee lahti…ja aita. Raske on.“
„ Oh, ajad mind segadusse,“ ehmus Nedomjasov.
„ Vait ole! Meil on, jumalale tänu, kõik väga odav, ainult raha on kallis… Anna viissada!“
„ Sa mu röövel,“ jäi Nedomjasov hetkeks hingetuks.
„ Anna-anna! Ja ära mängi siin vaesekest. Sa teed selle tünni pealt neli korda viissada. Noh, eluga!“
Pahom Nedomjasov luges talle raha.
„ Parem, kui ma poleks sinuga end sidunud. Ma pole ka loll, et aru ei saa, et selline puskar on verega pooleks.“
„ Vait ole! Ole ise targem. Sa hoia seda puskarit keldris, kuni läheb vaiksemaks. Rahakest jõuad temast alati saada.“
Polõnov luges kiirustamata raha üle:
„ Kõik on õige! Aga sinu käest tahan veel klaasi piima…










102


4.peatükk
Hoidke inimese elu

Ärkamine oli hirmus. Akna taga vaikselt valgenes, kuid Obolmasovi kohal kõrgus tohutu suure noaga sunnitööline Stepan, kes sai palgatud veidi aega tagasi härra Slizovi enda soovitusel. Ja polnud enam rinnal turvist „Suure reformi“ kuuenda köitega, et end kaitsta eest, nii nagu polnud ka Scheller-Mihhailovi romaani, et kaitsta end tagant noa eest.
„ Karda jumalat!“ ütles Obolmasov peenikeselt.
„ Miks ma teda kartma peaksin?“ vastas julmalt vanamehest mõrtsukas, liikudes noore mehe pea poole. Žorž kukkus voodinurka ja tõmbas endale padjad peale:
„ Mis sul mõttes on, patune? Ma tahan ju elada!“
„ Selge sott! Kes meist siis elada ei tahaks?“
„ Halasta mulle, Stepanuška, viska nuga käest!
„ Vahi, mida tahab!“ vastas Stepan, proovides noa teravust oma küünel . „ Kas siis saab meie puhul ilma noata? Tahtsingi teie käest küsida – kuidas ma lõikama peaksin?“
„ Stepan, kallike, pole vaja lõigata!“
„ Küll on alles uudis,“ imestas Stepan. Kuidas siis mitte lõigata, kui muidu ei mahu pannile ära? Seda tulingi küsima. Ise tahate ju praekala, sellepärast…“
Obolmasov lasi padjad kergendusega maha:
„ Vuih, sa räpane jõud! Nii ei tohi ju inimesi ehmatada. Mis sa käid selle noaga kikivarvul, nagu mõni pahategija?“
„ Ma ei ole ju pahategija. Tulin kala kohta küsima.“
„ Käi kuradile! Tee, nagu oskad…“
Kõige magusam hommikune uni oli nüüd kadunud. Tuli alustada tööpäeva väljamagamata. Muuseas, keegi pole sundinud Polõnovit leiba teenima palehigis. Varane visiit Takasi Kumedalt tõi talle järjekordse meeldiva töötasu. Obolmasov pani selga siidist hommikumantli, mille kinkis talle Kabajasi, ja võttis teeseldud heameelega vast ümbriku rahaga:
„ Ma olen oma närvid nende kaabakate ja pättide seas ära rikkunud, et nüüd lausa vajan viisakate inimeste seltskonda. Loodan ,et härra konsul mäletab mu soovi puhata Nagasakis?“
Kumeda vastas talle, et puhkus Nagasaki suvilas on talle tagatud, kuid tasuks teha veel üks ekspeditsioon Sahhalinil:
„ Soovitavalt võiks ta alati Poronai jõe lätte juurest, mis suubub Kannatuste lahte…Kas te olete teeleminekuks valmis?“
Obolmasov pani Sahhalini kaardi lauale:
„Imelik! Kas pole parem otsida naftat sealt, kus on varasemate ekspeditsioonidega tõestatud nafta olemasolu? Milleks kannatada sääskede all selles Poronai jõeorus? Muide,“ lisas geoloog kiirustades, märgates Kumeda näol rahulolematust, „ ma muidugi ei käi oma marsruudiga peale, aga…“
„ Aga,“ võttis Kumeda sõnasabast kinni, „ekspeditsioon peab ka omama teaduslikku tähtsust. Sel korral on teiega meie botaanik, kes hindab sahhalini bambuse väärtust võrreldes jaapani omaga. Kannatuste lahe kallastelt soovitame laskuda edasi Lõuna-Sahhalinile, lõpetades marsruudi Aniva lahe kallastel. Kuid Korsakovis olete te külaliseks meie konsuli kodus, peale mida sõidate Nagasakile, kus ootavad teid kõige meeldivamad meelelahutused.“
Žorž Obolmasov jäi ootamatult mõttesse:
103

„ See kõik on väga tore, aga lubage teilt küsida: kui õiged on kuulujutud sõjast teiega?“
„ Meiega?“ imestas Kumeda naerdes. „ Teie minister Kuropatkin oli julgem, isegi Jaapanis, kui uskuda ajalehti, ta istub igal hommikul oma õngega rannal. Millisest sõjast võib jutt käia? Tõsi küll,“ nõustus Kumeda, „ Tokio diplomaadid on närvis, kuid ainult seetõttu, et Peterburi poliitikud muretsevad liialt. Kuid selline on nende amet… Mõelge ise: kui meid ähvardaks sõda Venemaaga, kas me siis kutsuksime Kuropatkini külla? Kas hakkaksime siis talle näitama oma laevu ja diviise, varjamata tema eest meie armee puudujääke ja meie relvastuse nõrku kohti? Ja teie Kuropatkin nägi ise, et Jaapanile on liiga kallis oma suure naabri sõprus…Lugege raha üle!“ Selle tähtsa fraasiga lõpetas Takasi Kumeda oma ülespuhutud monoloogi jaapanlaste rahuarmastusest.
„ Mis te nüüd!“ vastas Obolmasov. „ Ma ju usun teid…“
Ta luges raha üle, kui Kumeda lahkus, käis ta toas edasi-tagasi, rõõmsalt tantsides:
„ Trallalaa, raha läigib, trallallaa…trallallaa!“
***************************************************************************
Fenetška sisenes Ljapiševi kabinetti, püüdes sihilikult tolmu pühkida isegi sealt, kus seda kunagi polnud.
„ Küllap kuulsite?“ järgnes ports värsket informatsiooni. „ Kabajasi tuli jälle Korsakovist kohale, küllap avavad seekord jaapani poe meie lollikeste jaoks.“
„ Ära sega,“ krimpsutas Ljapišev nägu ja jätkas kirjutamist.
„ Ma ei segagi, ainult räägin. Politseimeister Maslov sõitis hommikul linnast ära…Räägitakse, et Mõrvakülast leiti korraga neli laipa. Mingi eit oli ka koos nendega.“
„ Kas sa ei näe, et ma olen hõivatud?“
Fenetška lehvitas oma lapiga rahulolematult:
„ Võib arvata, et ma istun ilma tegevuseta…“
Rusutuna minister Kuropatkini soovitustest, töötas kuberner viimased päevad Sahhalini kaitse plaanide kallal, kooskõlastades neid Amuuri-äärse kindralkuberner Linevitšiga, kelle ametikorter asus Habarovskis. Küllap sai Mihhail Nikolajevitš alles nüüd täielikult aru, et teda, justiitssüsteemi kindral-leitnanti, võivad aukraadi järgi üle kuulata uurijad, prokurörid ja vanglateenistujad, aga garnisoni ohvitseride hulgas ta autoriteeti ei oma.
„ Nende sõjaliste küsimustega pole isegi kelleltki nõu küsida,“ kaebas ta Bungele. „ Sõjast võivad rääkida ohvitserid porutšikust kuni staabikaptenini, kuid aukraadid kättesaanud polkovnikud arvavad, et neil on elus peamine tehtud, varsti, näed, saab pensionile, las siis nende eest mõtlevadki kindralid…Mis kindral ma olen? Andke armu. Endalegi on naljakas, kuidas ma mõtlen…“
Telegraafi kaabel jooksis mööda merepõhja, kulges läbi taigapadrikute Nikolajevski ja Habarovskini. Kust kõik Kaug-Ida ärevad teated kutsusid esile traatides enneolematut pinget, mida Venemaa veel ei pidanud kahtlaseks, küttes ikka oma taredes ahjusid, kiigutades hällides lapsi, kandes pulmapärga pruutide ja peigmeeste kohal, müristades oma sõjalaevade soomusterast ja vanglauksi. Aga hukatuslikus Sahhalini idüllis, mis mattus metsatulekahjude tossu sisse, oli vahel raske aru saada Peterburi diplomaatide paindlikest manöövritest; kubernerile näisid tähtsamatena, armsamatena ja lähedasemana ainult tema kohalikud huvid.
„ Mis seal siis värises?“ küsis Ljapišev politseimeister Maslovilt, kui see ilmus tema kabinetti.
Maslov kandis ette, et kolm inimest, kes tapeti Mõrvakülas, olid tapetud kuulidega, mis pärinesid vintpüssi kaliibrist ja just sel momendil, kui nad olid ajanud puskarit. Nende mõrtsukas, kes näis olevat enneolematult külmavereline, isegi ei tulistanud enne, kui märkas, et aparaadist hakkas voolama valmiskraami.


104

„ Siis ta kõik kolm tappiski, et mitte koormata end selle surmava joogi valmistamise protsessiga. Näib, et kõik on tapetud sellesama vintpüssiga, mis eelmisel sügisel rööviti ühe pealetungi ajal konvoile.
„ Tund tunnilt läheb aina raskemaks! Tapetute nimed on välja selgitatud?“
„ Kohtu-uurija Podoroga on juba läbi viinud tuvastamise. Nendeks osutusid tuntud retsidivistid Prišibalovka talust, oma põlvnemist nad ei mäleta, aga neid kutsuti järgmiselt: Vasara – Ivan ja Timoha – Psühh, aga kolmas jäi tuvastamata…Kas tasub seda räpast punti haletseda?“
„ Aga nendega oli ju naine?“
„ Tema tuvastati kohe: see on „marafeti“ – prostituut Jevdokia Brõkina, kes oli süüdimõistetud hooramise eest ja kelle otse „Jaroslavli“ trapilt valis välja mäeinsener Obolmasov, temake varastas ta paljaks pealaest-jalatallani, peale mida anti ta naiseks asunik Kornei Zemljakovile.“
„ See asi tuleb lahendada,“ arvas Ljapišev. „ Sest kuritöösse on segatud meie konvoi relv.“
„ Uurija Podoroga juba sõitis välja, et arreteerida mõrvar.“
„ Ja kelle peale siis langes kahtlus?“
„ Sellesama asuniku Kornei Zemljakovi peale…Siin on selge, et armukadedus mängis rolli – Dunka Brõkina eest pani ta kõik siruli ja veel tünni puskarit sai pealekauba!“
Maslov, kes oli teest väsinud, läks kantseleisse, kus valas karahvinist klaasi vett ja jõi selle ahnelt põhjani. Tema saabumisel ei julgenud kirjutaja Polõnov(endine seminarist Speranskii) istuda, sellepärast tõusiski tema ees püsti ja küsis pugejalikult:
„ Aga äkki see Zemljakov ei tunnista üles?“
„ Maslov krooksus, valades endale teist klaasi.
„ No on alles see fantaasia!“ vastas ta. „ Me oleme ka igasugust filosoofiat lugenud, teame kõike. Isegi suur Spinoza kinnitas Voltaire` iga ühehäälselt, et selles paganlikus maailmas aitab just peksmine mõistusel selgusele jõuda… Vot, kui hakatakse teie Zemljakovi peksma, siis tunnistab ükskõik milline Dobrõnja Nikititš* end süüdi!“
Kirjutaja itsitas lipitsevalt:
„ Täiesti õiglane…“
Näib, et kirjutaja oli juba ära unustanud, kuidas magas naride all, isegi oma nimest jäi ilma ja sai ümberristitud sunnitöö ristimisvaagnas. Aga nüüd käis ta riides viisakalt, sõi kõike paremat juhatuse köögist – tema nägu juba läikis nuumamisest. Kelle jaoks sunnitöö, aga tema jaoks – istu laua taga ja kirjuta. Ja küllap ta mõtles, saades teada võõrast murest: Vot, kuidas teistega juhtub, kuid mis mul viga…kõik ükskama. Need sõnad, jumal küll, võivad ka siin inimesteni jõuda.“
Sel hetkel ta veel ei teadnud, et teda juba jälgivad inimese metsikud silmad, mis hiljaaegu vaatasid oma ohvreid läbi vintpüssi sihiku…
***************************************************************************






* Vene muinasjutukangelane - vägilane



105
Kornei Zemljakov ei saanud millestki aru: korraga tulid valvurid hobustel, panid käed raudu ja ajasid linna, tare jäi lukustamata ning lehm toitmata…
Nüüd vedeles ta põrandal, sülitades maha väljalöödud hambaid, tema kohal seisis uurija Podoroga, kes vehkis massiivse taburetiga:
„ Praegu panen nii vastu pealuud – ja ongi asi lõpetatud…Kas tunnistad üles? Vasta, sa räpane loom!“
Vangide seas oli korduvalt räägitud neist, keda on süütult ära piinatud, aga Kornei arvas, et see võib juhtuda kellega tahes, kuid mitte temaga.
Nuttes liigutas ta oma purukslöödud suud:
„Mille eest piinate!“
„ Tunnista üles!“
„ Mida ma pean üles tunnistama?“
„ Ära mängi siin mingit maamehest lollikest. Küll sa ise tead, kes tappis neli inimest linna taga Mõrvakülas.
Kornei võttis särgi alt väikese kaelaristi:
„ Ma suudlen püha risti ja vannun Kristuse nimel, et ma pole seal käinud…Kedagi pole tapnud. Küsige külas ükskõik kellelt, kõik ütlevad, et Kornei ei viska kassi ka kiviga.“
„ Sa käisid Prišibalovka talus?“
„ Käisin. Ei varjagi…Oma eide järgi sõitsin.“
„ Aga kust said vintpüssi?“
„ Ma pole näinudki mingit vintpüssi. Andestage, aga kust ma võtaks relva? Ma ei oska sellest tulistadagi.“
Podoroga hakkas teda ohjeldamatult mingis pöörases vihahoos peksma jalgadega kõhtu, kuni asunik jäi nurgas vaikseks, määrides puhast kabinetipõrandat oma veriste kätega.
„ Mul pole siin ainult sellised kotkad olnud,“ ütles Podoroga ja avas tulekindla kapi; ta võttis selle metalsest sisemusest karahvini konjakiga ja jõi otse pudelist.
„ Niikuinii hakkad laulma nagu kukeke koidul,“ ütles uurija ja hammustas kala peale. „ Ja ära loodagi, et enne tuleb amnestia. Ma topin sind kiiremini silmusesse, kui imperaatorlik kõrgeausus jõuab troonile järglase sünnitada…“
Kornei Zemljakov istus põrandal ja kiigutas end:
„ Mida te minuga teete…inimesed! Ma ei suuda enam, mille jaoks mind emake sünnitas?“
„ Kohe selgitamegi selle välja,“ ütles Podoroga, kes oli end konjakiga värskendanud ja näris veel kala peale, kui võttis talt juustest kinni ja lõi teda peaga vastu seina: „Räägi, räägi, räägi…“
Neist löökidest toibus Kornei vaid hädavaevu:
„ Tapke siis kohe maha, milleks nii piinata? Ma pole süüdi…pole kedagi tapnud…ja teie puskarit pole suu sissegi võtnud…“
Kornei ei pidanud õhtuni vastu. Ta andis alla:
„ Kirjutage, mida tahate. Mul on ükskõik!“
Podoroga istus kiiresti laua taha protokolli kirjutama:
„Niisiis, bandiitliku kallaletungi käigus konvoinikule, tegid sa ta relvituks, saades nii endale kroonu vintpüssi…“
„ Sain, jumal teiega,“ vastas Kornei.
„ Ja tapsid inimesed armukadedusest oma naise vastu?“
„ Jah, armukadetsesin…neetut!“
„ Ja puskarit tahtsid juua?“
„ Noh, jõin…niikuinii on kõik kadunud!“
„Kirjaoskaja?“
„ Õpetati. Kirikukoolis.“
106

„ Siis kirjuta siia alla, ja lasen su patukahetsusele…“
Kornei Zemljakov kirjutas lehele alla.
„ Mis nüüd saab, ah?“ küsis ta.
Podoroga lõi valju klõpsuga kinni portfelli lukud:
„ Poome üles! Ja ära loodagi, et sind Plevako kaitsma sõidab. Kellele sind vaja? Kuuled sa,“ hüüdis ta konvoid, „ tassi ta „ kuivatisse“, las kuivab veidi.“
Kornei aeti kartserisse. Uurija, kes vehkis kõndides oma portfelliga ja oli kindel selles, et oli pühalikult täitnud oma kohust tsaari ja isamaa ees, läks koju.
„ Olen väsinud nagu koer,“ ütles ta naisele. „ Need kuradi kirjanikud…jutupaunikud sellised…Tšehhov ja Doroševitš! On külvanud haletsust siia. Neil, näete, hakkas sunnitöölistest kahju. Aga meie peale nad ei mõelnud, kui oma kirjutistepläma eest honorari said. Meid tuleb siin haletseda! Meie elame hullemini kui sunnitöölised!“
„ Ära karju, ilma sinutagi pea lõhub.“
Uurija muutus kohe hoolitsevaks abikaasaks:
„ Oh, hingeke, peab arsti kutsuma. Tahad, saadan arsti järele…Miks sa üldse ei hooli oma tervisest? Nii ei tohi. Elu saame me ainult korra, seda tuleb hoida…“






5.peatükk
Ilmastikutingimused


Aleksandrovski meteojaam Sahhalinil edastas regulaarselt oma andmeid ilma kohta riigi peamisesse füüsika observatooriumisse ( Pulkovskisse, Peterburi lähedal), seesama asutus teenindas ka hiina Zhiha-Wei observatooriumit ( mis asub Shanghai lähedal).
Ilmajaama tööd juhatas Sidoratski – vanade rahvavabaduse võitlejate hulgast, kuid nüüdseks ammu poliitikast taandununa tsüklonite ja antitsüklonite neutraalsesse tsooni. Polõnov võttis enda peale ilma pilvisuse ja õhuniiskuse, töötades Asmani psühromeetriga
( õhuniiskusmõõtja) ja hügrograafiga firmalt Sossaur. Sidoratski hoiatas ette, et pilvede klassifitseerimine nõuab ladina keele oskust.
„ Ärge muretsege,“ vastas Polõnov. „ Ma ei aja segamini cirro -stratust kiudpilvedega ega alto-cumulust kõrgrünkpilvedega…Ma mõistan ladina keelt, nagu apteeker.“
Kunagi külastas ka Ljapišev ilmajaama, kes kinnitades oma liberaali reputatsiooni, ulatas käe „poliitilisele“ Sidoratskile:
„ Kas te rõõmustate meid hea ilmaga?“
„ Meie jaoks halb, kuid loodusele on ta alati hea. Mulle on selles ilmas juba ammu kõigest ükskõik, ma tean, et Maa peal oli jääaeg, sellepärast mõtlengi, et kas tasub pead vaevata inimkonna parandamise pärast, kui jääaeg kordub niikuinii, ning siis jäävad ellu vaid mikroobid.“
Mihhail Nikolajevitš vastas, et planeedi tulevik huvitab teda vähe, kuid juristina on ta kohuseks parandada inimtõugu – vahenditeks ahelad, kärud, kartserid ja muud sellised kasvatuslikud instrumendid, mis on loodud humaansetel eesmärkidel.“

107


„ Mina pole ju seda välja mõelnud!“ ütles kuberner solvunult. „ Juba teie armastatud kangelane Robespierre ütles särava aforismi: „ Inimesi säästa – see tähendab rahvale kahju teha…“ Aga teil, ma näen, on uus töökaaslane?“ märkas ta Polõnovit.
Polõnov vastas kerge peanoogutusega, visates oma lõua hetkeks üles kummarduse ajal, mis väga meeldis kubernerile.
„Ega te juhuslikult pole ohvitser olnud?“
„ Ei.“ Peale lühikest mõtlemist lisas Polõnov, et siiski võidelda on tal tulnud : „ Buuride poolel Aafrikas, seal võitles palju venelasi, aidates lüüa esimese suure naela uhkesse viktoriaanlikku kirstu.“
„ Oo! Küllap te tulistate suurepäraselt?“
„ Buurid…jah,“ vastas Polõnov tagasihoidlikult.
Ljapišev küsis talt tema hariduse kohta. Võõras seminarist Speranskii kehas oli tal veidi ebamugav, näib, et sellepärast otsustaski Polõnov sellest välja pugeda, mõeldes omale välja uue biograafia, kus tõde segunes väljamõeldisega.
„ Ma sain polütehnilise hariduse.“
„ Kus, kas Peterburis?“
„ Ei, Brüsselis.“
„ Kuid mille eest te jõudsite minu valdustesse?“
„ Ah, see on nii labane lugu,“ keerutas Polõnov. „ Muidugi ei saanud ka ilma saatusliku naiseta.“
„ Tunnen teile kaasa.“ ütles Ljapišev. „ Hingest tunnen kaasa.“
Sidoratski vabandas, et oli poliitikateemat puudutanud:
„ Kuidas ma ka ei peaks seda tegevust vanade Šveitslaste omaks, kes armastavad igavusest lugeda ajalehti, on mulle siiski huvitav teada, kas ei ähvarda Venemaad sõda jaapanlastega?“
„ Palju sõltub siin inglastest. London – nemad pressivad samuraisid sõtta. Muide, teie teaduslik kaastööline siin ei oma arvatavasti inglaste vastu erilist sümpaatiat.“
„ Jah, austatud härra,“ vastas Polõnov. „ Mul on siiani kahju, et Napoleonil ei õnnestunud viia oma vägesid Albioni kallastele! See mees oleks korrastanud milordide ajusid, peale mida, julgen arvata, nad ei vaataks teistest rahvustest inimeste peale nagu pedant vaatab sajajalgset.“
Mihhail Nikolajevitš itsitas südamest.
„ Te meeldite mulle,“ ütles ta.
Ja jälle, nagu esimeselgi korral, järgnes täpne peanoogutus, ja inimene, kellelt oli kohtuga võetud au, ütles:
„ Mul on au, austatud kuberner!“
Polõnov läks koju. Anita ootas teda peegli ees, ja tüdruku pea käis ringi uute riiete ilust. Kui Polõnov vahetas särki, nägi tüdruk ta kehal kahte tähekujulist armi.
„ Mis need on?“ küsis tüdruk ehmunult.
„ See juhtus Montre…tuli vastu tulistada.“
„ Sa mu vaeseke,“ haletses teda Anita.
„ Miks ma järsku vaesekeseks jäin?“ naeris Polõnov.
„ Keegi ei tea, kui rikas ma tegelikult olen…ja kui rikas sina oled!“
***************************************************************************
Kuritegelik maailm on julm, isegi liiga julm, kuid vägivaldne surm Sahhalinil – oli liiga tihe nähtus. Kuid sunnitöö kardabki surma, sest kõik tahavad ellu jääda, et tagasi emamaale minna – koju …


108


Suurepärased vangistatud konspiraatorid, kriminaalkurjategijad, kaotavad peale vabanemist enese üle kontrolli, sellepärast ei peagi kaua vabaduses vastu ning tulevad varsti oma naridele tagasi.
Teine asi – inimesed, kes kannatavad poliitiliste veendumuste tõttu, kelle jaoks on elu mõte hoopis midagi muud. Vanad poliitsunnitöölised, kes elasid kuni 1917. aasta revolutsioonini, jõudsid seisukohale, et nende ellujäämine pideva järelevalve all nii vangistuses kui ka vabaduses, sai teoks ainult tänu erilisele valvsusele ja enesedistsipliinile.
Polõnov oli noorest peast tark, kalduvusega analüüsima, suutis näha ette olukordi ja tal, kes oli juba läbi käinud konspiratsiooni karmi kooli, jäi üle vaid kokku liita kõik kogutud faktid.
Teravdatud jälgimine, mida on võimendanud tormilise elu praktika, pani teda arusaama juhustest, millele keegi isegi tähelepanu ei pööranud.
Vene vastuluure oli Sahhalinil peaaegu võimetu, ja Polõnov ei kavatsenudki hakata kellegi teise eest tööd ära tegema. Kuigi, kahtlustades halba, jälgis ta siiski teravalt Obolmasovit, selgitades välja tema seosed jaapani kolooniaga Aleksandrovskis. Uued rahatähed väärtuses 25 rubla olid selgelt võltsitud ning võisid sattuda mäeinseneri taskusse ainult ühel viisil – läbi Kabajasi! Obolmasovi teaduslikesse ekspeditsioonidesse ta ei uskunud: ennekõike oli samuraidele lihtsalt vaja Sahhalinist häid kaarte.
Obolmasov läks jaapanlastega mööda Poronai jõe orgu. Kuid siin – selline ootamatus! – Polõnovi salajase jälgimise käigus tuli vee peale ka kuberneri kantselei kirjutaja Speranskii, kes kandis praegu tema nime…
Polõnovile oli see löök. Purustav löök! Kui Obolmasovi saab veel kuidagi vahele võtta nii, et ta läheb emamaale, siis… „ Mida teha selle täiga? Aga see täi on ohtlik,“ arutas Polõnov endamisi. „ Paljastades selle kirjutaja, paljastan ka ennast, aga siis…Siis – hüvasti vabadus, hüvasti sullegi, mu Anita!“
Ülesanne ei olnud lihtsate killast. Polõnovile meenus, kuidas ta toimetas Ivan Kutermaga, isegi tema surmaeelsed sõnad „ karamellist“. Ja nii tuligi ta otsusele, et Speranskist tuleb vabaneda nagu täist, kõige lihtsamal meetodil – puruks litsuda!
Nad kohtusid Nedomjasovi trahteris ja Polõnov oli eriti viisakas, teietades kirjutajat.
„ Mul on teie üle väga hea meel! Näete, kui edukalt teie „ristimine“ läks,“ alustas Polõnov vestlust, praegune Speranskii, pöördudes Polõnovi poole, kes oli endine Speranskii. „ Küllap, mu sõber, kui te koos preestri tütrega preestrit ennast kägistasite, et pärast lõõgastuda intiimselt, siis vaevalt te mõtlesite, et teid sunnitöö saatus nii kõrgele tõstab. Ma pole kade,“ ütles Polõnov, „ ja ma ei sunni teid üles öökima kõike seda, mida te olete kuberneri köögist söönud.“
Kirjutaja tundis ohtu just oma „ristija“ viisakusest, tahtmatult toolil niheledes, vaatas ta juba ukse poole. Kuid nüüd tabas teda vestluskaaslase pingeline pilk ja ta tardus nagu tihane kulli ees. Polõnov – väga hea psühholoog – märkas kohe seda nõrkuse momenti oma vastases.
„ Ausalt öeldes,“ jätkas Polõnov, „ mulle ei meeldi enam teie juures üks asi…Kõigest üks! Näib, et te tahate jätkata m i n u biograafiat, kuid olete seda rikastanud selliste faktidega, millega ma ei tahaks kunagi mingit tegemist teha.“
Sealjuures vaatas ta kirjutajat oma mesiste, peaaegu lummavate silmadega, halvates täielikult tema nõrgenenud tahte.
„ Ma ei saa teist aru,“ pobises kirjutaja.
„ Kohe saate…Palun ärge unustage, et ma andsin teile oma imelise perekonnanime, olgugi, et ta on „laest“ võetud, kuid ikkagi minu, ja üldsegi mitte selleks, et teie teda mööda rentslit veaksite…Miks jaapanlased teile nii vähe maksavad?“ pani Polõnov lõppu küsimuse.
„ Kas see on siis vähe?“ hüppas kirjutajal suust.
109

Polõnov hingas raskelt sisse. Siis pani ta käe kirjutaja pintsaku seesmisse taskusse, võttes sealt välja rahakoti, milles, nagu oodata võiski, magas õrna und võltsitud rahatäht.
Polõnov lõi rahakoti valjult kinni, nagu läbiloetud raamatu, mis ei pakkunud talle mingit rahuldust.
„ Te pole mitte ainult reetur,“ kuulutas ta järsku. „ Ma võin teile praegu veel ühe kriminaalparagrahvi selga riputada, milleks on külmavereline „ pannkookide“ levitamine!“
„ Jumal teiega,“ kahvatus Speranskii, „ ma olen nõus jumala nimel vanduma, et ei tea miskit…millest te räägite? Mis „pannkoogid“?“
Polõnov nipsutas näppe ja Pahom Nedomjasov, kes sibas alandlikult oma sussides, tõi Polõnovi ette klaasi piima. Suursuguse žestiga käskis Polõnov tal lahkuda.
„ See pole veel kõik,“ arutas Polõnov. „ Kui te võtate trükikojast värsked paberijäljendid, siis te ei lähe nendega mikski kohe kantseleisse. Enne seda külastate te jaapanlaste fotoateljeed. Ma ei usu, et teile meeldib end mälestuseks pildistada nendest õnnelikest päevadest. Minu jälgimise kohaselt,“ hakkas Polõnov selgitama oma süüdistude tuuma, „ jääte te ateljeesse kümneks-kahekümneks minutiks. Mul on küsimus: mida te seal teete selle aja jooksul?“
„ Midagi ei tee.“
„ Õige!“ noogutas Polõnov. „ Te ei tee midagi. Te lihtsalt istute ja ootate, kuni jaapanlased teevad fotoaparaadiga koopiad nendest materjalidest, mida te kirjastusest võtsite.
Kirjutaja silmad rändasid kusagil maas.
„ Mida te minust tahate? Et ma jagaksin teiega oma töötasu. Ma võin jagada…kasvõi kohe! Mida te veel minust tahate?“
„ Mul on vaja teilt tühist asja,“ ütles Polõnov. „ Teil oleks vaja end üles puua, ja mida kiiremini te seda teete, seda parem on see teile endale. Halvimal juhul, kui te hakkate oma neetud elust järku kinni hoidma, siis ma teen nii, et ükskõik milline surm, isegi kõige hullem, näib teile…karamellina!“
Polõnov pani lauale paberi ja ütles sinale üle minnes:
„ Kuula, sa neetud täi! Enne kui pooma hakkad, pead sa kirjutama hüvastijätukirja. Ja selles ei kirjuta sa mitte seda, mida sa tahaksid oma preestritütrele kirjutada, vaid seda, mida ma sulle ette dikteerin…“
Midagi külma ja nüri tungis vastu kirjutaja kõhtu, ja ta nägi Polõnovi käes Brauningut.
„ Aitab lüürikast! Kirjuta…ilusa käekirjaga.“
***************************************************************************
Kindralmajor Kušelev, Sahhalini kubermangu prokurör, ei lubanud isegi kohtu-uurija Podorogal istuda.
„ Palun öelge, kas te oskate kasvõi natuke loogiliselt mõelda? Peab ikka olema mõistusega riius, et selline juhtum ära rikkuda!“ rääkis kindralmajor tigedalt. „ Võtsite süütu inimese, sandistasite ta ära ja nüüd viite võlla.“
Jutt käis Kornei Zemljakovist.
„ Vabandage, aga tema kuritegu on tõestatud. Süüdistatav ise kirjutas protokollile alla, tunnistades tapmisi ja…“
Sahhalini prokurör oli aus inimene.
„ Pekske mind hommikust õhtuni ja ma kirjutan isegi saatana eest alla.“ vihastus ta.
„ Tapmine armukadeduse pärast,“ õigustas end Podoroga.
„ Lõpetage juba! Ei hakka hale „agrarnik“ tapma mingit räpast hoora koos tema suksutajatega, et saada selle eest siis silmus kaela. Sellised vaiksed mehed veavad sunnitöö rakmeid, nagu härjad, ja kardavad kõike siin ilmas. Nad võivad näljas tüki leiba varastada, aga et nad määriksid end võõra verega…ei!“
Podoroga tõstis portfelli ühest käest teise.
110

„ Puskar on ju hinnas! Vot nii libiseski.“
„ Koerasitt, mitte jutt,“ vastas talle Kušelev. Külaelanikud polnud Kornei Zemljakovi kunagi purjus näinud, aga väikse viina jaoks oleks tal raha jätkunud…Jällegi küsimus teile! Kust ilmus siia juhtumisse vintpüss?“
„ Muretses.“
„ Kust oleks võinud Kornei Zemljakov selle muretseda?“
„ Selge. Ründas konvoid.“
„ Kas te seda konvoinikut olete näinud?“
„ Ei,“ tunnistas Podoroga.
„ Siis vaadake. Tal on lõust nagu see laud, käed nagu palgid. Ta oleks selle Kornei maa sisse löönud… Ei,“ otsustas Kušelev, „ selle kõige juures on tunda kogenud kurjategija kätt. Kartmatu ja tugeva. Ta tappis kolm bandiiti lõkke juures, aga Jevdokia Brõkina leiti sada sammu sealt eemal. Järeldus: kurjategija valdas relva sellise professionaalsusega, mida ei suuda järele teha isegi meie konvoi ohvitserid.“
Portfell liikus vasakust käest tagasi paremasse.
„ Mis siis nüüd saab? Kas lasta „ kuivatist“ välja?“
Vastamata sellele, võttis Kušelev telefonitoru:
„ Ühendage mind kuberneriga…Mihhail Nikolajevitš? Tere päevast, see olen mina, kindral Kušelev… Seoses selle tapmisega seal Mõrvakülas pole midagi välja selgitatud. Mitte mi-da-gi! Parem on juhtum arhiivi panna ja kauem mitte piinelda…Podoroga? Siin on, seisab mu ees…püüdis liialt teine. Nüüd ei tea isegi, kuidas oma rumalust targemalt seletada. Ahah, ja kõik „agrarniku“ eesmised hambad lõi ka välja. Kuid see konvoilt varastatud vintpüss…küll see veel kuskil tulistab… Hästi, Mihhail Nikolajevitš! Ma sain aru. Olgu, olgu. Õhtul näeme…“
Kušelev pani toru aparaadile tagasi:
„ Mida te seisate nagu känd?“
„ Ootan teie korraldust.“
„ Vabastage! Las sõidab oma külla tagasi. Zemljakov – on väga püüdlik talunik. Oleks meil selliseid vaid rohkem...“
Podoroga avas ise üksikkartseri ukse:
„ Roni välja, sa hoorapoeg…“
Kornei Zemljakovi pimestas alguses ere valgus.
„ Juba mind pooma, jah?“ värises ta.
„ Mine, mine. Tuli väike viga sinu poolt sisse. Poleks vaja olnud sul, lollikesel, protokollile alla kirjutada. Kah mul kangelane selline! Muidugi on vaja puua, kuid mitte sind, vaid neid teisi elajaid, kas mõistad? Nii osavad on, et isegi jälgi ei jäta. Davai, kõnni nüüd oma külla… ole terve.“
***************************************************************************
Hommikul läks Fenetška Ikatova kantseleisse ja ei saanud kohe aru, mis oli juhtunud. Laua kohal, jalgadega peaaegu tindipotti puudutades, rippus silmuse otsas kuberneri kantseleikirjutaja. Tema all, keset lauda, vedeles hüvastijätukiri, milles oli pöördutud otse kuberner Ljapiševi poole:

TEIE KÕRGEAUSUS!
Oma surmas palun mitte kedagi süüdistada, kuid lõpetan oma elu õnnetu armastuse pärast
TEIE IMELISE FENETŠKA vastu.

„ Ka – ra – uul!“ hüüdis Fenetška ja jooksis kiiresti minema.
111

6.peatükk
Väetist, väetist, ainult väetist…

„ Meie pole oma kodus, Sahhalinil, õppinud kala püüdma ja soolama, kuid samuraid on kogu meie kala minema viinud ja meil isegi ei sööda seda, vaid viiakse põllule väetiseks. Nüüd aga, nagu kuulsite, sõitis jaapani kalatööstur Inokawa Astrahani, et õppida meie omadelt, milliseid imesid võib teha kalast…
Peale selle on kallihinnalise lõhe põllule väetiseks kandmine samasugune raiskamine nagu briljandi pulbriks tegemine, et saaks sellest siis teha haleda teemantpuudrist keti!“
Nii rääkis juba ammu prokurör Kušelev, aga alati jutuajamine ka sellega lõppes. Kõige kallimat kala lausa kuhjus Sahhalini randadele, täites ka jõepõhjad, millest isegi jõgedes veetase tõusis. Kala läks kudema lausa kokkusurutud parvedena nii, et nad isegi lämbusid selles mõeldamatus ruumipuuduses ja kalu suri massiliselt. Kuid sahhalinlased jätkasid elamist pimedas ükskõiksuses…
Ükskord 1903. aastal olid Sahhalini sõjalised juhid selgesti häiritud. Hoolimata hoogsatest kuulujuttudest sõja läheduse kohta, tõid jaapanlased Sahhalinile terve armaada kalapüügikuunraid. Kudemise hooaeg oli täies tipus, kui jaapanlased saatsid Aniva ja Kannatuse lahte suure dessandi oma kalameestest – distsiplineeritud ja tugevad mehed, nagu regulaararmee soldatid.
„ See meenutab vaikset okupatsiooni,“ rääkis Ljapišev. „ Kui kogu Sahhalini rahvaarv on nelikümmend kuus tuhat inimest, siis jaapanlasi on saarel juba nelikümmend tuhat. Neil puuduvad ainult relvad! Kuid samuraid võivad meid ka kaigastega peksta, ja meie peame oma ahelate ja rooskadega vastu võitlema.“
„ Aga tehke siis midagi,“ soovitas Bunge.
„ Mida ma saan teha? Mul pole garnisonis selliseid jõude, et neid röövleid merre ajada.“
Ljapišev siiski helistas telefonitsi Kabajasile:
„ Härra konsul, ma olen äärmiselt häiritud sellest, et teie kalurid on jõesuud oma nootasid täis toppinud, korjates kala kulbiga, ja vaesed kalad ei saa enam minna mööda jõge edasi, et saaks kudeda. Ärge unustage, et Sahhalini sisemaal on palju pärismaalaseid, ainusid ja giljakke, kes just ülevalpool jõge kala püüavad, kes teevad sellest omale kuivatatud kala talveks. Kui kala ei jõua teie süü läbi ülesjõge, siis lasub vastutus kohalike elanike nälja eest otseselt teile, jaapani valitsusele…
„ See on ka kõik, milleks ma olen sõjakubernerina võimeline,“ mõtles Ljapišev, lõpetades jutuajamise jaapani konsuliga.
Jaapanlased – see on kõigile teada – armastavad väga loodust, kuid kala on nende jaoks peamiseks söögiks. Nad on pühalikult hoidnud kalavarusid oma randade lähedal; jaapani seadusandlus karistab karmilt kalureid ja kalatööstureid igasuguse püügikeelu rikkumise eest.
Paljud jaapani pered hoidsid oma kodutiikides peegelkarpkala , kellesse nii täiskasvanud kui ka lapsed suhtusid sellise tähelepanuga nagu vene peredes suhtuti kassi või koera.
Kuid sattudes võõrastesse vetesse, muutusid samuraid täitmatuteks kiskjateks. Sahhalini kala muutsid nad väetiseks, mida veeti Jaapanisse riisipõldude rammutamiseks, nagu Venemaal viiakse kevadel põllule s õ n n i k u t !
Jaapanlased ei puutunud Sahhalinil isegi mitte krabisid, krevette ega kaheksajalgu.
Neile oli vaja ainult väetist, väetist, väetist, ainult väetist…


112
Juba kaugelt oli kuulda imelikku kahinat, mis meenutas aias sadavat vihma. See oli ketakala, kes liikus marjast pungil Sahhalini poole. Pärast tormi olid rannad lausa täis punase kala barrikaade, kes vedelesid inimese suurustes kuhjades ja surid siinsamas, mürgitades ümbrust mädanevate mürgiste aurudega.
Kõige delikatessilikum kala, kõige toitvam heeringas sattus koos marjaga suurtesse kateldesse, milles jaapanlased keetsid oma saaki lõkkel nii kaua, kuni see muutus haisvaks ja vastikuks seguks. Pärast väänati see kalapuder välja, pressituna kuivatati teda traadivõrestiku peal, hiljem pakiti kottidesse, pandi peale firma silt – ja nii jõudiski Jaapanisse v ä e t i s !
Siin on selle aja statistika täpsed andmed: venelased said kõigest ühe sajandiku osa püütud kalast, üheksa kümnendikku kalasaagist sai endale jaapanlased ja tegid sellest väetist…
Ljapišev mängis õhtul Kušeleviga kaarte.
„ Niikaua kui meie siin sügeleme,“ ütles prokurör, „ loodi Jaapanisse juba instituut „ Suyzan Kosyudze“ , mille üks fakulteet valmistab ette ookeani jaoks süvapüügimeistreid. Kui praegu korjavad nad meie merest kõigest vahtu, siis mis hakkab saama, kui nad hakkad paljaks riisuma meie varandust nendest tumedatest põhjadest?“
„ Mul on potid,“ vastas Ljapišev. „ Ma tean, mis saab. Kogu meie ketakala keedavad jaapanlased väetiseks, ja poolesaja aasta pärast pole Kaug-Ida meredes enam isegi kalamarjatera.“
„ Mina passin!“ ütles prokurör. „ Hirmus on teid kuulata, Mihhail Nikolajevitš: mida meie lapselapsed hakkavad siis peale hammustama?“
***************************************************************************
Tulles teenistuselt tagasi koju, nööpis staabikapten Bõkov lahti mundri kaeluse, mis pigistas kaela, käskis teenijal panna üles samovar, kui keegi koputas tänavalt tema savionni uksele.
„ Lase sisse, Anton,“ käskis Bõkov teenijat.
Ilmus asunik, kes oli ennem mütsi maha võtnud, ja Bõkov tundis temas ära inimese, kellele oli teinud kunagi tänaval noomituse.
„ Mis tõi teid minu juurde?“
Asunik( kelleks oli Polõnov) ütles, et tal on tekkinud teatud kahtlused, mida, võib-olla, on parem jagada sõjaväe inimesega:
„Teiega! Te jäite mulle meelde oma hea suhtumisega, kui ma ei jõudnud kakskümmend sammu enne teid mütsi peast võtta.“
„ Istuge. Ma kuulan teid. Anton, too samovar.
Teetassi ääres küsis Polõnov staabikaptenilt:
„Olete te tuttav mäeinsener Obolmasoviga?“
„ Osaliselt. Klubis oleme mitu korda kohtunud. Kuid ta on rohkem lähedasem meie joodikute kampaaniale ning näib, et ta joob end kõigi silme all kiiresti põhja…Kuid miks te küsite minult tema kohta?“
„ Kui geoloog oleks seotud ainult joodikutega, siis ma ei hakkaks teid üldse ärritama. Ma tahaks välja öelda oma kahtlustused selle noore inimese kohta, kes prügistab siin oma „pannkookidega“…vabandust, rahadega! Vaevalt, et Obolmasov on jaapani luure agent, selle asja jaoks on jaapanlastel oma inimesed. Aga selles, et geoloog on äraostetud inimene, et nende plaane varjata, selles ma ei kahtlegi.“
„ Võimalik. Aga…kus on faktid?“
„ Jaapanlased õpivad naftaotsimise sildi all tutvuma Sahhaliniga, aga see tobu Obolmasov, kes joob rohkem kui vaja, teenib nende jaoks hea kaitsena. Vot teil, Sahhalini garnisoni ohvitseril, on täpne Sahhalini kaart?“ küsis Polõnov.
Bõkov näitas saare kaarti, mis , mis rippus voodi kohal:
„ Siin ripub, aga aru ei saa, mis on saare keskel, kuidas seal liikuda, kuidas läbi sõita.“

113

„ See-eest teavad seda jaapanlased, eelmisel aastal tuhnisid nad Tõmovski ümbruse metsas, aga nüüd võeti Obolmasov, et minna paadiga mööda Poronai jõge alla poole…“
Valeri Pavlovitš mõtles kaua. Siis ütles:
„ Rääkige ausalt: k e s te selline olete? Te ei sarnane eriti kurjategijale, kuid ma pole teid kohanud ka poliitiliste ringkonnas.
„Kas mõtlete Relsovajat?“ naeratas Polõnov vildakalt.
„ Jah, Relsovajal, Volohhovide majas.“
„ Ma olen seal käinud. Aga poliitiliste hulka ma ennast ei loe. Võite lugeda, et ma olen pettunud revolutsioonis.“
„ Kuid aina rohkem olen ma veendunud revolutsiooni vajaduses,“ vastas Bõkov. „ Millega te selgitate oma pettumust?“
„ Ma olen pidanud elama kaua välismaal. Seal jälgisin ma igasuguste parteide tööd. Nende liidrid – karjeristid ja kaupmehed, kes selleks, et pääseda parlamenti või reichstagi, keerutavad nagu ussid ja jagavad heldelt valijatele lubadusi „ kuldsetest mägedest ja jõgedest, mis on veini täis…“. Toretseva fraasi taga, mis räägib vabadusest ja demokraatiast, varjavad nad oma isiklikku egoismi ja, saades võimule, unustavad kõik, millest varem rääkisid! Sellistel juhtudel on mulle palju arusaadavamad meie Võidukate liikumine, kes on juba head selle poolest, et ei teeskle rahvale sõprust. Liiga suured on lahkhelid ka meie revolutsionääride hulgas. Kui iga religioon loeb ainult enda doktriini õigeks, siis eksivad nad kõik!“
Bõkov otsustas mitte vaielda selle salgajaga:
„ Mille eest te sattusite Sahhalinile?“
Kuid Polõnov ei andnud talle täpset vastust:
„ Kas tasub seletada põhjust, mille eest inimestel EI jäägi muud üle kui sattuda vanglasse…“
Jutuajamine lõppes. Bõkov andis lubaduse:
„ Ma saadan Poronai taha grupi vabatahtlikke. Las võtavad giljakkidelt paadid ja kasvõi ehmatavad seda jaapanlaste ekspeditsiooni, mida juhib Obolmasov. Minu poolt saab see olema omavoliakt, mille eest võib mind karistada polkovnik Tulupjev, aga mul on ilma selletagi juhatusega keerulised suhted…“
***************************************************************************
Juba Tšehhov täheldas, et Sahhalinil on enamik küladest saanud oma nimed saart külastanud kindralite järgi. Mis seal ikka oodata, kuni hakatakse nimetama sinu järgi tänavat Moskvas või väljakut Peterburis, kui sahhalini juhatus teeb seda silmapilkselt. Kõrge külaline, kes saabub Sahhalinile teenistusalasele komandeeringule, ainult vihjab, et sooviks end jäädvustada, kui tema tagasihoidlik soov viiakse juba ellu – sellepärast ongi Sahhalini geograafilistel kaartidel kaks, vahest isegi kolm korda mõne sissesõitnud „gastrolööri“ nimi…
Obolmasov jälgis, kuidas Poronai jõekäänaku taha kadus paat, milles istus giljakkide pere ja kuhu oli koormatud kogu nende varandus. Kaldal jooksid koerad, kes olid rihmadega ja rangidega paadi külge ühendatud ja vedasid paati vastuvoolu, nagu burlakid veavad Venemaal praame.
Saare sisemaal oli teistsugune elu, veel metsik, peaaegu algupärane. Puude vahel hüppasid oravad, võsa vahelt jälgisid teelisi sahhalini sooblid, kelle nahku meelsasti hiinlased ostsid.
Kaagutavad metsised möllasid roosakatel põldudel, öösiti uhhuutasid öökullid ja kukkusid käod.
Poronai jõeorg avas oma ilu. Tsivilisatsiooni saavutusena oli igas kohaliku majapidamises nähtaval kohal puskariaparaat; aparaadis mulksus vedelik, mis oli tehtud jaapani riisist.


114

Näis, nagu oleksid samuraid huvitatud aborigeenide jootmisest sama palju nagu sahhalini ametnikud. Obolmasov imestas, kui nägi, kuidas giljaki laps, kes imes ema rinda, võttis kätte tubakaga piibu. Mitmeid kordi nägi ta laagripaikades ainu naisi, kes toitsid karupoegi oma piimaga, nagu vana Venes toitsid pärisorjadest naised tõupuhtaid mõisnike jahikoeri. Kui giljakke ja orotše ei pidanud samuraid isegi mitte inimesteks, siis ainusid orjastasid nad majanduslikult igast küljest, pookides neile ammusest ajast külge jaapani riisi maitset. Ainud, kes jaapanlasi nägid, kummardasid juba kaugelt madalale. Kuid Obolmasovist ei teinud nad mitte väljagi…
„ Kes on need karvased inimesed? Kust nad küll siia sattusid?“
Kumeda, kes istus paadininas, hakkas meelsasti seletama:
„Ainud – see on mõistatus terve maailma teadlastele. Aga meil ,Jaapanis, on säilinud iidne uskumus, et kõik ainud pärinevad koerast ja jaapani printsessist, kelle tormine meri uhtus kaldale pärast laevahukku. Küllap,“ lisas Kumeda, „ sellepärast ainud meile sügavalt kummardavadki ja tunnetavad meie suursuguse mikaado* pühalikkust.“
„ Vabandage, aga ainude keel meenutab eelkõige itaalia keelt, seda juba teie, jaapani keelega, ei seo! Siraroko, Aniva või Port-an-Tomari – mille poolest pole need ladinakeelsed?“ küsis geoloog.
„ See ei tähenda midagi,“ vastas Kumeda. „ Aja jooksul nad unustavad oma keele ja hakkavad rääkima jaapani keelt…“
Väga harva juhtusid olema kõrvalistes metsakolgastes „ stanokid“( kanajalgadel majake) , milles elasid sunnitöölistest asunikud. Paljud neist võtsid naiseks giljakke, neid enam ei huvitanud sinisilmsed poljaanid( idaslaavi hõim). Juustesse kasvanuna, nähes venelasi, sirutasid nad kaldalt tema poole käed:
„ Kuule vennas! Viska leivakest…ainult riis ja riis!“
Kusagil polnud siin näha küntud maad, ja millest siin inimesed elasid – seda teab ainult jumal. Undavates ja pinisevates sääsepilvedes jõgesid ületades, liikus ekspeditsioon lõunasse. Järsku hakkasid jaapanlased karjuma, olles millestki ärritatud. Neid ajas mööda jõge taga paat relvastatud meestega.
„ Hei, mis inimesed olete?“ hüüdis neid Obolmasov.
Jõelt kostus vastus – koos tulistamisega:
„ Mis inimesed me sulle oleme? Me oleme soldatid…“
Tavaliselt vaoshoitud jaapanlaste seas algas paanika. Obolmasov ei saanud midagi nende riidlemisest. Võõrast paadist hüppas jaapanlaste juurde järsku mehine veltveebel.
„ Kes te sellised olete? Mis teil siit vaja on? Ah?“
„ Uurime…teaduslikult,“ püüdis Obolmasov selgitada.
„ Ma sind, punnsilma, hakkan ise uurima…kah teaduslikult!“ vastas veltveebel. „ Küll on alles teadlased välja tulnud…Teame me sellist teadust: vahetate sooblinahka piirituse vastu?“
Kumeda ulatas talle paberid, millele oli allakirjutanud konsul Kabajasi, kuid see isegi ei vaadanud neid:
„ Mida sa surud mulle siia tähtsusetut kirja?“
„ Vot, siin on jaapani konsuli hieroglüüf.“
„ Ma sülitaks kõikide konsulite peale! Sa näita mulle ehtsat vene paberit, et ta oleks allakirjutatud kõikide seaduste järgi kuberner Ljapiševi enda poolt…Kaduge siit!“
Ja hiljem, kuni ekspeditsioon ei jõudnud Poronai suudmesse, istusid jaapanlased vaikides, vahel harva vaid sosistasid omavahel. Kannatuse lahele lähenedes muutusid tumedad metsad närbunud soopõõsasteks, paistsid vene küla, Taraika, katused, mis olid vihmast ja niiskusest ülestursunud, nagu seened üliniiskes metsas.
* jaapani keiser
115

On lihtsalt mõistusele arusaamatu, miks ja kuidas teda ei nimetatud ümber mingiks Ljapiševkaks, Bungovkaks või Kuropatkinskiks, - Taraika jäi ikka oma nime juurde, et ka edaspidi oleskleda omaenda viletsuses. Haledate hüttide ümber ei olnud aedu ega aiamaid, ainult mere poolt tulev tuul puhus tagahoovis olevaid kartulivarsi vastu maad. Kuid see-eest oli Taraikas oma telegraafikeskus, ja Takasi Kumeda saatis kohe Korsakovisse konsuli nimele murettekitava telegrammi…
Kannatuse lahes ei näinud Obolmasov ühtegi vene nägu – kõik jaapanlased. Talle näis nagu oleks ta sõitnud täiesti võõrale maale. Tervelt kolmsada versta mööda kallast venisid pilliroost barakid, poed ja aidad, töökojad ja võrgukuivatid, ärikontorid ja jaapani firmade raamatupidamised, ning sadama ääres kiigutas meri väsimatult laevastiku laevu.
Oli kuulda jaapani kalurite laule, suured katlad, mis olid sarnased vulkaanidele, paiskasid pilvedesse kannatamatut väetise haisu. Õhtuti aurutasid jaapanlased end kuuma vee tünnides, nende rahulolevad näod rippumas üle tünniääre…
Siin ta ongi, väetis! Ainult väetis, väetis, väetis, ainult väetis…
Näis, nagu oleks Sahhalin juba nende võõraste poolt.



7.peatükk
Puhkuste aeg


Üllatuslik oli viimane rahusügis – kuiv ja soe, septembris polnud veel lehedki kolletanud Põhja–Sahhalinis ning Pelenginski mäestikul suitsesid ikka veel tulekahjud.
„ Teie asemel,“ ütles Kušelev, „ ma ei kiirustaks sel aastal puhkusele. Aeg on Sahhalini jaoks ärev.“
„ Mis puhkus!“ ägenes Ljapišev kuumalt. „ Seekord ma ei tulegi maismaalt tagasi, lähen erru. Aitab! Räägin garnisoni ohvitseridega ja…sõidan minema.“
Koosolekule Aleksandrovskisse tuldi varakult – kes meritsi, kes mööda jõge, kes hobuvankriga – ohvitserid Rõkovskist, Arkovast, Onorist, isegi kaugest Korsakovist. Ohvitseride saali täitis häältesumin, nahast õlarihmade kriuksumine, vanaldaste ooberohvitseride torin ja noorte porutšikute tasased naerupahvakud. Bõkovil oli hea meel kohtuda oma vana tuttava Julian Grotto-Slepikovskiga, kes teenis saare lõunaosas kapteni auastmes.
„ Huvitav, mida ütleb täna Ljapišev?“
„ Ah, midagi ei ütle,“ vastas Bõkov. „ Mihhail Nikolajevitš – pole rumal inimene, kuid hoidku jumal, kui tema peaks kamandama inimesi sõja korral…kõik saadab hukatusse!“
„ Kas tõesti meid kõiki?“ naeris Slepikovski
„Ja ennast ka, esmajärjes,“ lisas Bõkov…
Pikkade pinkidega kolistades tõusid kõik püsti, kui koosoleku eeslavale tõusis kuberner ise. Nüüd ilmus siia ka polkovnik Tulupjev, kes tassides endaga tooli, mille pani pidulikult Ljapiševi tugitooli kõrvale, ning istus toolile, vaadates saali triumfaatori pilguga.
„ Härrased!“ alustas kuberner. „ Minister Kuropatkini visiidi ajal me arutasime lühidalt saare kaitsmisse puutuvaid küsimusi. Linevitši soovitusel, kelle strateegilises talendis keegi ei kahtle, mõtlesin ma välja kaitseversiooni meie peamiste administratiivsete keskuste kohta – Aleksandrovski ja Korsakovi kohta. Kuid palju meid siin üldse kohal on?“

116
Ta ütles, et Sahhalini põhjaosas saab kokku 1160 inimest, aga Korsakovi ringkonna kaitseks saab vaevalt 330 inimest.
„ Te saate ju ise aru, et selliste tühiste arvudega pole võimalik tervet saare territooriumi kaitsta, isegi kui lisada sellele kaitsele terve vanglate ameti töötajaskond. Peale sellist kurba sissejuhatust on mul hea meel avada vaba arutelu…“
Tulupjev oleks võinud ka vaikida, kuid soov näidata ohvitseridele oma lähedust kubernerile, oli liiga suur.
„ Mulle näib,“ ütles ta soliidselt enda häält puhtaks köhides, „ et plaan on koostatud laitmatult, ja meie, kes me ei kahtle põrmugi Linevitši strateegilises andes, usume kuberneri võimetesse, ja teame teda mitte ainult kui suurepärase juhina, vaid ka hea taktikuna!“
„ Tühi jutt,“ ei kannatanud Bõkov välja.
„ Kannata,“ vastas vaikselt Grotto-Slepikovski.
Esimese polkovniku järel esines teine polkovnik – Boldõrev, kellele oli solvavaks, et ta jäi pingile istuma, ja seetõttu otsustas jääda opositsiooniliidri rolli.
„ Millisest vaenlasele vastupanust siin räägiti? Meie nelja kahuri juures, ilma ühegi kuulipildujata…kaua me nii sõdime? Praegu on vaja nõuda mandrilt relvastust ja reserve, alles siis võib arutada plaane…mis on kahtlemata andekad!“
Nüüd soovis esineda kapten Tairov, keda Bõkov ei sallinud tema erapooletult banaalsete väljaütlemiste pärast. Seekord, sõimates vulgaarselt Jaapanit ja kõiki jaapanlasi, lõpetas Tairov oma kõne ametliku aforismiga:
„ Las proovivad! Meie, Suvorovi ja Kutuzovi hiilguse pärijad, ei astu vaenlase eest sammugi omal maal tagasi!“
„ Asjalik, kapten, asjalik,“ soosis teda Tulupjev.
Grotto-Slepikovski püüdis hoida Bõkovit tagasi:
„ Ära vähemalt sina sellesse jutumölasse sekku.“
„ Ei, ma pean ütlema!“ Valeri Pavlovitš tõusis ja, sättides vööl mõõka , rääkis ta elutähtsatest asjadest:
„ Minu arust ei suuda ükski plaan, isegi ministri poolt nõusoleku saanud, muuta Sahhalini mittekriminaalseks Kartaagoks. Saare kaitse Aleksandrovski ja Korsakovi juures on juba ette otsustatud läbikukkunuks, sest mere poolt meil ei ole mingit toetust. Kaugeltki mitte ei kinnita ma, et võitlus vaenlasega on võimatu. See on võimalik isegi väikeste jõududega, kuid ainult partisani meetoditega!“
Oli kuulda ooberohvitseride solvavat naeru:
„Bõkov tahab saada Denis Davõdovi au ja hiilgust! Kuid partisanitsemine – see on iganenud…“
Ljapišev käskis mitte segada Bõkovil rääkida.
„ Kuid kõigepealt soovin ma ise küsida teilt: kuidas te mõtlete pidada partisanisõda, kui garnisoni väed peavad jääma regulaararmee juurde kuuluvateks üksusteks, aga rahvast ei jätku, et korraldada samuraidele midagi kaheteistkümnenda aasta sarnast.“
„ Meil ei jätku vaba rahvast, kuid see-eest on meil piisavalt kinnipeetavaid. Vaenlase vastu võitlemiseks tuleb meil relvastada arestante ja kõiki talupoegi, kes kuuluvad väljasaadetute hulka.“
Pingid kriuksusid pahaste ohvitseride all.
„ Mida ta räägib? Anna neile kaabakatele relvad, nad lasevad meil kohe soolikad välja ja jooksevad kuhu juhtub…“
„ Just sellist reaktsiooni, härrad, ma ootasingi,“ ütles Bõkov. „ Aga kui kurjategijaid, kes avaldavad soovi asuda kaitsma saart, motiveerida amnestiaga, siis paljud neist haaravad himuga relvad… Jah, konfliktid sunnitöölistega on võimalikud, kuid neid võib esineda vangide omavaheliste arvete klaarimises.
117

Kuid meie, regulaararmee ohvitserid Sahhalini garnisonist, kaitseme mitte sunnitööd, vaid oma kodumaad. Kas siis tõesti ei mõtle ka sunnitöölised nii?“
Peale mida ütles kuberner Ljapišev Bõkovile:
„ Ajalugu ei tea sellist juhust, kus vang, kes istub vanglas, kaitseks relv käes oma vanglat rünnaku eest. Teiepoolne arusaam Sahhalini kaitsest, mis on meile kõigile ootamatu, teeb minu plaanidesse nii märkimisväärsed parandused, et ma pean neist teatama Habarovskisse, ja loodan, et Habarovskist saadetakse teie originaalne ettepanek veel k õ r g e m a l e. Aga nüüd, härrased ohvitserid, võite minuga hüvasti jätta, sest lähipäevadel lähen ma väljateenitud puhkusele…“
Kordus eelmise aasta lugu: Ljapišev suutis kõiki vandudes veenda, et enam puhkuselt tagasi ei tule, vangla-bürokraatlik ühiskond valmistas aga talle mälestussuveniire.
„ Jälle vassib!“ rääkisid nad omakeskis. „ Kust ta veel leiab sellist tulusat ametit nagu Sahhalinil ? Ja kas sa saad siis Fenetška maha jätta? See on ju selline tükk. nagu püssirohuga laetud. See on ju peaaegu nagu maal!“
Ljapiševile toodi auaadresse kirjutuslauamappides, mis olid ilusti formuleeritud vangla käsitöökodades ja justiitsministeeriumi kindralleitnandil tuli isegi pisar silma. Aleksandrovski klubis oli kohalike jõududega esitamiseks valmis seatud Gogoli „ Revidenti“, kusjuures Hlestakovi osa täitis taskuvaras, aga linnapealiku rolli täitis säravalt ammu mõistuse kaotanud riigivaras, kes etenduse ajaks toodi klubisse hullumajast.
„ Braavo!“ hüüdis Ljapišev, tormiliselt plaksutades. „ Daamid ja härrad, uskuge, et teenistus teiega jääb alatiseks kõige helgemaks ajaks minu pikaajalises juriidilises praktikas…“
Ljapiševi ärasõidupäeval olid kõik kroonuhobused töös, publik saatis kuberneri sadamani, kus toodi talle ikoon, kindralmajor Kušelev rikkus aga ta tuju sõnadega:
„ Siiski käitute te äärmiselt kergemeelselt lahkudes Sahhalinilt, millel seisavad ees erinevad katsumused. Kuid mina, nagu ka teised, arvan, et te tulete veel tagasi…kasvõi talveks.“
„ Mitte iialgi!“ vastas Ljapišev, astudes mööda trappi aurikule.
***************************************************************************
Kornei Zemljakov, kes oli „kuivatist“ välja lastud, ei olesklenud pealinn Aleksandrovskis kaua. Oma naiivsuses külastas ta alguses laatsaretti, lootes, et riigiametnike poolt saadud peks saab ka riigi poolt ravitud. Kaua seisis ta järjekorras, hingates kuklasse räpasele kurdile, kes äiutas oma gangreenis olevat kätt kaenlas. „ Lõigata on vaja…lõigata!“ karjus aegajalt kurd, lastes oma suurte silmavalgetega silmadel kiisata. Suured ja rasvased kärbsed lendasid surevate inimeste palatitest koridori ning lendasid pirisedes laksuga vastu haigla aknaid, aga pärast, uimasusest selginedes, roomasid mööda aknalaudasid, kus neid vajutas näpuga laiaks relvastatud valvur.
„ Mis sul viga on?“ alustas ta igavusest Korneiga juttu.
„ Ah, näed, kõik peksti ära, isegi hambaid ei jäänud järele.“
„ Näita,“ käskis valvur ja, vaadates Korneile suhu, lubas ta ambulatooriumisse ilma järjekorrata. „ Ainult et hambaid meil siin ei panda tagasi…selle jaoks peate Vladivostokki sõitma!“
Arst oli haigetest eraldatud trellidega, läbi mille ta vaatas haigeid üle ja uuris haiguse märke, ja pärast naasis laua juurde, mille kohal rippusid suurte vene kliinikuarstide, Botkini ja Zahharini portreed.
„ Ilma hammasteta saab elada,“ rahustas ta Korneid. „ Aga mis puutub siseorganitesse, siis…Küllap jalgadega peksti, jah?“
„ Täiesti ära tallati. Ribi purunes ribi järgi.“
„ Noh, ega see sulle siin mingi kuurort pole…Järgmine!“
Läbi ärapõlenud Pelenginski metsa kompis Kornei kuidagi Rõkovskini, kus magas öömajas, aga hommikul kooberdas oma külla. Kõndis ja mõtles: „ Palju vaeva sai näha, tõusin päiksega, kõigist hiljem heitsin magama, ja vedas alt mind see tume vägi – neetud
v a n a e i t!“ Külas seisis ta tare sisselöödud akendega, lehmalaut – tühi, isegi kanad ei kaaguta aias. Kornei kurvastas, istudes trepil, aga majja sisse ei tahtnud ta isegi minna – milleks liialt hinge piinata?
Muldrinnatistelt , nagu alati, vandusid külaelanikud.
„Meie, Kornei, pole sinu vara puutunud,“ ütles talle keegi. „ Huligaanid käisid. See on küll välismaa sõna, aga vene keeles on see –lihtsalt sigatsejad! Kõik, mida juua ja süüa ei kõlba, lõhuvad ja rikuvad ära… Kus sa nüüd siis lähed?“
„ Tahaks mõne vaikse nurgakese leida. Et mind keegi ei puutuks.“
„ Eh, tobuke! Selliseid nurgakesi pole enam…“
Aga Rõkovskis, kuhu ta tagasi läks, oli öömaja kodututest pungil. Korneid palgati vahel kohalikele ametnikele kööki vett kandma, aga pärast, seistes nende akende all, ootas kurvalt, kuni kokk toob talle lõuna ülejäägid.
„ Kuule, äbarik! Näh, söö lõpuni…Lusikat pole, saad niisama kah. Kõik on juba laiali tassitud, ainult anna teile kätte.“
„ Ega ma pole selliste hulgast. Ma olen „agrarnikute“ seast.“
„ Kõik te olete head, Kuulata teid vennikesi, siis on ainult inglid siia Sahhalinile kokku lennanud… Helpisid sisse? Noh, astu minema.“
Kornei läks tagasi Aleksandrovskisse, kus on rahvast rohkem, ja tööd ka lihtsam leida, ja ülejääke saab rohkem ametnike prügikastidest. Kaks päeva tassis ta sütt inglise auriku punkrisse, mis oli tulnud Sahhalinile metsa järgi. Passis turul, vaadates, kas on kellelgi vaja abi millegi koju viimiseks. Aga ohvitseride naised tulid turule koos oma meeste teenijatega, ametnike naised omasid teenijaid sunnitööliste hulgast, aga Kornei Zemljakovi teeneid ei vajanud keegi…
Kogenud hulgused rääkisid talle, murestkoormatule, korduvalt:
„ Mis sa siin jändad? Sinu asemel ma läheksin Korsakovisse. Seal on abilisi alati vaja. Kulakute juurde võib tööle saada sulaseks. Jaapanlaste juurde Maoka lahte rehadega merikapsast korjama. Me oleme olnud Korsakovis, seal pole elu, vaid paradiis…Soe, vaat et võtab hinge kinni!“
Lõpuks, jõuetuna, ütles Kornei endale:
„Tahad või ei taha, aga vangla eest ära ei jookse…“
Kui Sahhalini kohal läks pimedamaks, siis vangla väravate juurde kogunesid kambad, kes janunesid voodikoha ja katuse järgi pea kohale. Nad kuulsid õuest tuttavaid hääli, kuidas veeti kambritesse sööki laiali, kuidas kolisesid lusikad kausiäärtel, ja kadestasid õnnelikke, kes istusid vanglas – oma seaduslikus kohas. Lõpuks ilmus väravale punanäoline valvur, kes hüüdis rõõmsalt:
„Noh, näljavaresed! Kellele süüa ja magada hädasti tarvis on – tulge aga tuttavasse majja sisse, külalisteks…ha-ha-ha! Ho-ho-ho!“
Kari kodutuid tuiskas mööda pimedaid vanglakoridore, ronides kambriustest sisse, kus ilma nendetagi oli kitsas, ja ronisid naride alla, ning elasid sellistes loomalauda tingimustes, et isegi kartsas olid nõus magama. Kuid siiski ei saanud vang-vabatahtlik veel riigipajukit, vaid neid armetuid ülejääke, mis jäid vangide õhtusöögist üle. Kornei Zemljakovi jaoks oli vangla varem olnud vihatud koht, kuid nüüd näis see igasugusest „vabadusest“ paremana. Ta vedeles naride all, aga tema kohal naridel mängisid hommikuni kaarte kõrilõikajad ja kägistajad.
Kornei ei unustanud seejuures jumalat:
„ Hiilgust sulle, jumal, et mind nii aitasid…“
***************************************************************************
119
Kannatuse lahest viisid jaapanlased Obolmasovi oma kuunariga Naibuchisse, kus Kumeda soovitas sõbralikult palgata kohalik kutsar, kes viiks ta Korsakovisse:
„ Ning konsul Kabajasi on juba kursis teie tulekuga…“
Sahhalini lõunaosa meenutas paljuski Venemaad: metsadest voolasid välja vaiksed jõed, aasad lõhnasid lillede järgi, niidetud hein levitas magusat aroomi ja sumisesid mesilased. Külades oli tunda mugavust ja korda, mida ei olnud põhjapoolsetes külades. akendel, mis olid kaetud kardinatega, vahest tüllkardinatega, punetasid pelargoonid, tarede sees oli seintele riputatud palju kalendreid ja puutrükipilte, aga trepimademetel istusid täissöönud kassid ja pesid külalisi oma käpakestega puhtaks. Elu Korsakovi kandis oli muretum, parem ja korrapärasem. Nisu kasvas siin inimesest kõrgemaks, aga nõgestesse oleks võinud ära eksida, nagu tihedasse metsa. peaaegu saunalikus lämbuses võrsus bambus, küpsesid viinamarjakobarad ja kreeka pähklid, helendasid kasesalud keset saare-ja korgipuid…
Kutsariks osutus intelligent – näitlejate hulgast.
„ Elada võib!“ rääkis ta Obolmasovile. „ Kas teate, miks me elame paremini Aleksandrovski omadest? Juba Anton Pavlovitš Tšehhov kirjutas, et korsakovlased asusid elama juhatusest kaugemale. Kuis siia saata voor ametnikukraesid Aleksandrovskist, siis pole siin poole aasta pärast tükki leibagi, nii suur on kõikide juhatuse instruktsioonide tarkus.“
„ Ent teie, vabandage, mille eest te Sahhalinile sattusite?“
„ Režissööri kägistasin ära! Täpselt peaproovi ajal…Tulin Saraatovist Moskvasse, kus olin publiku lemmik. Minu pärast jätsid kolm daami oma mehed maha ja neli gümnasisti mürgitasid end . Noh, tulin. Meil Saraatovis, teate, oli kombeks nii mängida nagu jumal hingele paneb…Talent! Vot, mis on peamine. Ent siin räägib mulle see lollike: seisa nii, mine teistmoodi, siin tee hääl tasaseks kuni sosistamiseni, aga siin pane täiega. Algul rääkisin ma talle heaga: jätad mind rahule või ei? Aga tema ajab ikka oma ja oma…Näib, et talle polnud mu talenti vaja…Noh, ma hoidsin end tagasi kuis suutsin. Pärast ei pidanud enam vastu. Kargasin talle peale, kukkusime koos dekoratsioonidega ümber, ise istusin selle pläkutaja otsa, ja kui püsti tõusin, räägitakse mulle: „ Geniaalselt mängitud! Kuid ainult üks häda on – see režissöör, vaata, ei hinga enam.“ Vot nii ma teenisingi püha kunsti, peale mida mulle rumalad kohtunikud määrisid kümme aastat Sahhalini…
Peagi lõhnas mere järgi, eemal helendasid juba Korsakovi tuled. Kabajasi kohtas geoloog Obolmasovit erakordse külalislahkusega, kuid hommikul käsutas ta sekretäri:
„ Telegrafeerige Jaapanisse, et see venelane on oma töö juba teinud ja edaspidi saab ta ainult segavaks. Pange ta esimese auriku peale, mis sõidab Nagasakisse…“
Oodates aurikut, tutvus Obolmasov Kuramaa paruni Zaltziga, Korsakovi ringkonna ülemaga, kel meeldis tõmmata paralleele Saksamaa ja Jaapani vahel:
„ Nagu meid, sakslasi, ei või ka jaapanlasi mitte ärritada venelaste rahvaarvu suur tõus: viimase poolesaja aastaga on kasvanud ta kolmekümne kuuelt miljonilt saja kahekümne üheksani. Jaapanlased on ka bioloogiliselt terve rahvas, neil on juba oma saartel kitsas, nagu ülerahvastatud trammis. Tõsi küll, praegu otsivad nad oma diasporaa jaoks sooje maid riisisöömise kultuuriga, aga aja jooksul läheb neil vaja ka „ kala“ maid – nagu Kamtšatka ja Sahhalin…“
Kõige järgi otsustades, ei sallinud parun millegi pärast venelasi, kuid sunnitöölisi juba ammugi mitte. Tema elanikesse suhtumise stiil oli maha kopeeritud vangivalvurite käitumisest.
„ Panen teid kõiki siile sabapidi alla neelama!“ ähvardas ta sunnitöölisi.
Peagi viis jaapani aurik Obolmasovi viisakate inimeste maale, kus ei olnud vaja kanda enda küljes „Suure reformi“ kuuendat köidet aastast 1861 ega ka belletristika auväärt õpetlast Scheller-Mihhailovit.

120

Teda teenindavad jaapanlannad kõndisid pisikeste sammudega, vanaaegses aias õitsesid uimastavad magnooliad. Obolmasovile meenusid vahepeal karged Aleksandrovski ööd, mis liigutasid teda seesmiselt, ja talle tundus, et ta peab veel sinna naasma… Siin aga, Nagasaki kroonusuvilas, pidi ta kuulma jaapanlaste arvamusi:
„ Sõda algab veel enne kirsside õitsemist…“
Parun Zaltz Korsakovis teadis seda juba ammu!




8.peatükk
     
On ka häid inimesi

Polõnov läks mereranda, et mõtiskleda üksinduses. Oli mõõnatund ja rannaäärses liivas oli näha hirve kergeid jalajälgi, ning sügavaid karusammude jälgi. Siin, vaikuses ja üksinduses, tasus mõelda…Anitast! Temal, härral ja oma saatuse valitsejal, oli ilmunud ellu daam, kes võis saada tema valitsejannaks. Milles peitub selle äkilise muutumise suur saladus, kui noore neiu rahulolevatel, naervatel huultel, on ta juba märganud võitu enese üle, mehe üle? Kas mitte siis juba ei juhtunud see, kui nende saatused juhuslikult kohtusid, nagu hooguvõtvad vedurid, mis ratastega taeva poole lendavad, ja siin ta ongi – katastroof, väljend, mida Polõnov isegi ei tahtnud välja öelda.
„ Kuhu on küll kadunud mu uhke üksindus?“ küsis ta endalt, ja samal hetkel meenus talle number: XVC-/23847/A-835…
Kurvalt naasis ta ilmajaama. Sidoratski , kes kummardas dokumentidega laua kohal, ütles, et soe sügis on petlik.
„ Kaugelt läheneb külm front. Talv tuleb sel aastal Sahhalinil väga külm ja Ohoota meri kingib meile see aasta enneolematuid orkaane…Kuidas teil on, kolleeg?“
Polõnov seletas: õhuniiskus suureneb, mis kutsub kindlasti esile suure õhurõhu languse.
„ Kuid näib, et te tahtsite mult midagi muud küsida?“
„ Te ei eksinud, kolleeg. Ma tõepoolest tahtsin teilt küsida: miks te endale selle tüdruku võtsite?“
„ Suur tänu,“ vastas Polõnov, „ et teie, erinevalt teistest inimestest, ei kahtlustanud mind kõlvatutes asjades. Anita – ta on minu tulevik, ja sellepärast ma lihvingi, nagu juveliir, äsjaleitud vääriskivi, et teha temast perekondlik briljant. Ei,“ lisas ta otsustavalt, „ ma ei ole võtnud endale õigust suhtuda temasse kui naisesse ja tänan teid veelkord, et te uskusite minu eeskujulikkusesse.“
„ Keda te siis Anitast valmistate?“
„ Praegu on ta kõigest kleenuke printsess, aga aja jooksul peab temast saama kuninganna,“ vastas Polõnov rahulikult.
„ Teil on mingid sonivad fantaasiad!“
„ Võimalik,“ nõustus Polõnov. „ Maailmas pole enam jäänud vaba maad, et panna sinna kuningannaks metsik vene tüdruk, kes on juhuslikult tänavalt ostetud mõne hädise rubla eest. Kuningriiki tema jaoks pole veel olemas, aga see-eest selle trooni jaoks ma valmistan juba imelist kuningannat…“
121

Sidoratski oli pikkade sunnitööl veedetud aastate jooksul kuulnud nii palju igasuguseid jama jutte, et ei pidanud isegi vajalikuks jätkata seda imelikku juttu.
„ Vene elus,“ ütles Polõnov, „ on kombeks riputada üles silt, et võõrastele sissekäik keelatud, ja kõik sissepääsud suletakse suurte haakidega. Aga eile on jälle mingid pätid ilmajaama sisse hiilinud ja piirituse meie varudest ära nihverdanud…Kas poleks aeg valvur muretseda?“
„ Ammu on aeg!“ nõustus Sidoratski. „ Kuid selles asjus ma käisin juba Bunge juures, aga ta tõstis mind ukse taha, sest neil on kõige jaoks raha, aga valvurile pole millegi eest maksta.“
„Lubage, ma hakkan ise valvurile maksma.“
„ Oma viieteist rublasest palgast?“
„ No kui ma ostsin hiljuti grammofoni, tähendab, raha mul leidub. Küsin ette teie nõusolekut, et inimene, kelle m i n a palkan, saab kinnitatud ametisse.“
„ Aga kes ta selline on?“ küsis Sidoratski. „ Teie isiklik sõber? Või intelligent, kes kannatab vanglanaridel?“
„ Ei, lihtsalt õnnetu inimene, kes sattus juhuslikult sunnitööle. Hiljuti ta kannatas süütult…teiste pärast!“
***************************************************************************
Ljapišev polnud veel lahkudagi jõudnud, kui Tulupjev ja Bunge korraldasid juba vaidluse teemal, kes peaks sõitma kuberneri troikaga. Bunge seletas õigusega, et pärast kuberneri on tema teine inimene saarel, ent polkovnik oli juba sadanud vankrisse:
„ Teie alla kuulub kodanikkond, kuid minul on juhtida sõjaline pool - ja võite ei oodata mitte sunnitöölt, vaid minu garnisonilt…“
Pole teada, kust tekkis kaheldav kuulujutt, kuid sahhalinlased hakkasid hooga rääkima, et sõda Jaapaniga algab just nimelt 28. septembril. Umbusklikud kahtlustasid:
„ Millest te seda järeldate? Ja miks just kahekümne kaheksandal? Pole mingi ametlik püha ega midagi.“
„ Küll te näete!“ vastati neile. „ Kahekümne kaheksandal septembril hakkavad jaapanlased Sahhalinile maabuma.“
„ See meil veel puudus,“ torises elatanud ametnik. „ Mis me nüüd peale hakkame? Kuhu asjad nüüd viia? Ma olen siin, teate, viie aastaga kõiksugu asju kogunud…kahju, kui nüüd kaotsi läheb.“
Tasa lendasid kalendri lehed: juba ongi käes 26. september, kadus ka 27. september, saabus udune päev.
„ Noh? Kus sõda on? Kus jaapanlased on? Keda me tagasi lööma peame?“
„ Näe, seal…juba tulevad!“
Mööda Aleksandrovski tänavat, jalutuskepiga vehkides, üleni mustas, nagu tseremooniameister matustel, sammus konsul Kabajasi, aga tema järel – ühesugustes mustades silindrites – marssisid pidulikult viisteist pikka ja tugevat samuraid, kes meelalt naeratasid. Alles nüüd saadi teada, et öösel oli saabunud Korsakovist jaapani aurik just nende jaapanlastega, terve öö olid nad trümmidest asju maha laadinud…“
„ Kes nad sellised on? Mis neile vaja on?“
„ Poesellid! Kabajasi pidas ikkagi oma sõna, ja kahekümne kaheksandal ei tule mingit sõda, see-eest firma „Sugiura“ avab Sahhalinil oma poed…“
Slizov tundis suurt kergendust hinges:
„ No vot! Mis ma teile rääkisin? Lugege vähem lehti, siis olete targemad. Mõtlesite välja mingi sõja jaapanlastega, ent mul käib kodus teistsugune sõda: naine võttis nelikümmend rubla ära, kuni ma magasin, et seda siis kulutada „ Sugiuras“…On alles samurai mul selline!“
Sahhalini daamid olid langenud ostuhulluse küüsi, mis oli lähedane hullumeelsusele.

122

„ Muidugi,“ arutles madam Slizova, „kimonos turule heeringa järgi ei lähe, kuid see-eest intiimsetes oludes… nii mugav! Ja kui on veel kilpkonnast hari soengus, ja kui lüüa lehvik lahti ja sulgeda neil silmad sõnadega: „ Ah, ärge rääkige mulle rohkem tunnetest…ma olen nii väsinud elamast!“
Sunnitöölisest Fenetškat, kuigi ta oli kuberneri lemmik, need daamid oma ringi muidugi ei lasknud. Ent ta jõudis enne Slizovat käia jaapani poes, kust tuli tagasi vihasena nagu tige kass.
„ Sulid!“ rääkis ta. „ Nagu mõnitaks kohe…õnnetud kaabakad! Vanglas saab iga maidantšiku käest ka kaupa rohkem, kui sellest mannetust „ Sugiura“ firmast…Millega nad tahtsid ära meelitada? Kaabu jaoks mõeldud haaknõelaga? Või ananassi konservidega? Sattusid küll valesse kohta…me oleme ka juba ühtteist näinud!“
Naised kogesid kibedat pettumust: kui palju kordi oli Kabajasi kõigest hingest lubanud nende ees tollivaba jaapani siidiga kauplemist, kuid „Sugiura“ poodides ei olnud üldse jaapani kaupa.
Viisteist mürakat noort rivistusid poodide juurde, pakkudes väärikalt igasugust euroopa rämpsu ja tühja-tähja, mida teised oleksid häbenenud müüa isegi mõne korraliku linna kirbuturul: niidirullid, odavad kammid, kõõmavastane kreem, pulber jalgade higistamise vastu…Lae all kõrgusid tuhanded konservipurgid ananassidega, mis olid sisse toodud Hongkongist ja Singapurist… Sahhalini daamid lahkusid pettununa poodidest, ent proua Slizova korraldas poes kõige ehtsama skandaali, vehkides vihmavarjuga nagu kogenud vehkleja rapiiriga:
„ Mis te ajate mulle puru silma? Häbeneks siis vähemalt inimesi petta. Mis kaupmehed te sellised olete? Kes teie poesellid tegelikult on?“
Tema vihmavarju ots vajutas pika jaapanlase rinda:
„ Vot! Neli aastat tagasi ma kohtasin teda Tantzinis, kuid siis ta oli jaapani kindralstaabi majori mundris! Ent nüüd räägib mind pehmeks, et ma ostaks rulli rohelist niiti mehe sokkide paikamiseks. Ma ei ole mingi geiša, et te minust lollikest teete…ma seda nii ei jäta! Las teavad kõik, et mind petta ei õnnestu!“
Kõik läbimõelnud Jaapani kindralstaap ei suutnud kuidagi arvestada Žoržetta Slizova vihahooga, mis näitas tabas täpselt ohvitseri, kes oli mundri eneselt heitnud, et muutuda poeselliks. Kabajasi pani rutuga poed kinni, tundes sealjuures soovi kisavat vene ametnikust daamikest ära kägistada. Konsul varustas kiiruga poeselle õuntega ja käskis sõita Tõmovski ringkonna kõige kaugematesse küladesse, kus ollakse õunte üle alati rõõmsad.
„ Kumeda ja Obolmasovi ekspeditsioon sai sel aastal rikutud tänu sõjaliste jõudude sekkumisele,“ ütles ta. „ Te olete kohustatud läbi viima luuret Tõmovski ringkonnas.“
Tõmovski ringkonda kutsuti kaheti: Tõmovski – mööda Tõmi jõge, või Rõkovski, mis sai rajatud järelvaataja Rõkovi poolt merest seitsmekümnendale kilomeetrile.
***************************************************************************
Polõnov läks ilmajaamas Protjažnoi tänavale. Oma teel koju kohtas ta staabikapten Bõkovit, kes jalutas Klavotška Tšeliševaga käevangus. Polõnov, nagu oli ettenähtud( kakskümmend sammu „vabadest“ inimestest eemal), viskas kiiruga mütsi peast ja astus teepervele. Bõkov ütles sealjuures:
„ Kas tasub ikka nii teha?“
„ Härra staabikapten, ma olen alati soovinud jääda rüütliks Klaudia Petrovna suhtes.“
Ta vaatas neiu katkiseid kingi, ja Tšeliševa pigistas käed rusikasse, et poleks näha auke tema kinnastes.
„ Teie…ja rüütel?“ vihastas ta. „ Siis laske enda juurest minema see õnnetu tüdruk, keda te hoiate luku taga oma mingitel eesmärkidel… See ei tee teile au!“

123

Polõnov vastas tüdrukule sügava kummardusega:
„ Kuid on ju selliseid imelisi linde, kes laulavad ainult puuris, ja nad hukuvad, kui neid vabaks lasta.“
Valeri Pavlovitšile see jutt ei meeldinud.
„ Mul on au!“ ütles ta kuivalt, ja Klavotška võttis ise talt käe alt kinni, olles kindel, et temasse armunud staabikapten on tõesti aumees, aga see armetu kaabakas, kes jäi teepervele jõlkuma, pole kunagi omanud au ja ei saagi kunagi omama…Polõnov saatis seda paari kaua oma väljendusrikka pilguga, seejärel pani naeratades mütsi pähe. Astudes oma maja trepile, kuulis ta grammofoni torust tulevat raginat:

Ühel tuttaval uulitsal
ma vana maja mäletan
kõrge tumeda trepiga
ja kinnikaetud aknaga.

Polõnov avas oma võtmega „puuri“, milles elas ja laulis tema imelind.

Ei keegi teadnud milline
üksik neid seal elab,
mis jõud küll imeline
mind sinnapoole veab.

Ta sisenes tuppa, märgates kohe, kuidas Anita rõõmustas tema saabumise üle, ja grammofon ragises kannatavalt:

Mis lapsejutte selliseid
ta mulle kinnitas –
Elust seninägematust
kaugel-kaugel maal.

Polõnov tõstis membraani üles ja peatas grammofoni.
„ Miks sa seda tegid?“ küsis Anita.
„ Ma tahan nii…“
Sahisev musliin ümbritse Anita peenikest figuuri, ta – selge, et ilutsedes – läks tema eest läbi, klõpsides oma kingakontsadega.
„ Aga mida mina tahan?“ küsis ta äkki. „ Ja miks sa arvasid, et sinu soovid on minu soovidest tähtsamad?“
„ Kas sa ei hakka juba edvistama?“
„ Sa kõigepealt õpeta mind, kuidas seda teha…“
Polõnov otsustas vaikida.
Ilma mõtlemata võttis õhtul Anita karbist tiku tiku järel ja süütas neid, imetledes tuld. Polõnov ei seganud teda pikalt, kuid siis ütles:
„ Kas see on tõesti nii huvitav?“
„ Aga kui ma tahan nii teha?“
„ Imelikud soovid sul?“
„ aga kas sulle endale ei meeldi tulega mängida? Ma pole unustanud su juttu, kuidas sa tegid panuse kolmekümne kuuendale.“

124

„ Varem, kullake, oleks ma selle tikkudega mängimise eest sulle rihma andnud, aga praegu…ei sobi.“
„ Aga miks?“
„ Sa muutud liiga kiiresti naiseks. Eriti sellest ajast, kui ma sulle need ilusad kleidid muretsesin.“
„ Ilusad kleidid…Aga mina, ütle, kas olen ka ilus?“
Polõnov – nagu kunagi Nedomjasovi trahteri ukse peal sellel meedejääval ööl – võttis tal lõuast kinni, pööras pead, vaatas talle näkku, ja Anita sulges silmad, aga huultel mängles äraootav naeratus. Sel ohtlikul momendil tahtis ta talle vastu põske anda. Aga ta ei teinud seda.
„ Kraabi aga tikke edasi, kui sulle meeldib…“
„ Ei taha! Mängi ise tulega.“
Anita tõusis ja pani jälle grammofoni tööle; Polõnov oli sunnitud seda kõike lõpuni kuulama:

Andesta, malbe linnuke
ei armastada suuda ma,
elu see, mis elanud
mind päris ära piinanud…


Ükskord hüüdis ta teda eelmise nimega, ja tüdruk, kes kammis peegli ees juukseid, naeratas äkki:
„ Sa eksid: ma olen ju nüüd Anita…sinu Anita! Kui sa mu juba said, siis ära vähemalt eksi…“
Polõnov vaatas peaaegu hirmunult oma loodut ja püüdis kinni Anita silmadest selle väljakutsuvalt kelmika pilgu, mida kohtab ainult naiste silmades, kes saavad juba aru, et nad võivad meeldida.
See raputas teda. Kaua istus ta vaikides.
„ Enam ma ei eksi kunagi,“ lubas ta talle.
Saabus öö, ja tema printsess lebas laias voodis, hirmutav oma kättesaadavuses, aga tema keerutas kaua oma kitsal ja kõval lavatsil, ja sel ööl nägi ta unes suurt k i r s t u , millest oli vaja välja pääseda, et mitte lütseumisse hiljaks jääda, et kiirustada elama…
***************************************************************************
Korraga saabusid külmad. Kornei Zemljakov käis päeviti vanglast väljas kui „vaba“, et otsida tööd, aga õhtuks tuli jälle vanglasse tagasi, et mitte päris külma kätte jääda. Ja ta polnud ainus, kes nii käitus! Vangla Sahhalinil – see on kõige viimane päästeankur, et hoida elust kinni, nagu hoiavad laevad ankruga end päästvas merepõhjas. Vanglat neetakse, kuid ta päästab, kui inimesel pole enam kuhugile minna. Tänagi külmetas Kornei vanglaväravate juures, järjekorras teiste tigedate ja näljaste räbaldunutega, kes olid ammu juba „ vabad“, kuid kes küsisid tagasi – vanglasse.
„ Laske sooja! Me ju kärvame siia ära…mille kuradi pärast…Kas on meie jaoks balandat ja kohta naride all? Või me pole enam inimesed?“
Kellegi tugev käsi langes Kornei õlale ja tõmbas ta sealt järjekorrast välja. Ta nägi enda ees inimest – ei vaba, ei asunikku, kes ütles:
„ Ära värise! Ma ei tee sulle liiga. Tean, et sa süütult kannatasid. Nüüd ma vastutan sinu eest. Uusi hambaid ei pane. Aga nendega, mis veel alles, hakkad iga päev sööma. Sülita nüüd vangla peale ja tule minuga.“
„ Kuhu?“
„ Sinna, kuhu viin…“
125

Ning sellist võimu oli tunda tundmatu häälest, et Zemljakov andus tõrkumata inimese tahtele, kes juhtis teda kiiresti pimedate tänavate sügavustesse. Polõnov viis ta meteoroloogiajaama. Kornei tahtis leida Polõnoviga kontakti, ja ta küsis esimest asja, mis pähe talle pähe tuli:
„ Egas pole miskit ka amnestiast kuulda?“
Polõnov vastas:
„ Ma ei poolda sellist illusiooni. Niipalju kui mina tean, ei ole sul ju palju jäänud oodata. Veel aastake-paar, ja saadki õiguse Sahhalinilt lahkuda ja sõita mandrile…On ju nii?“
„ Nii-nii. Ainult, et mul varastati raha ära. Kui sõita vaja on, kust ma piletiraha saan? Kõik, mis on, viidi minema.“
Polõnov pani tema ette kohe viisteist rubla:
„ See on sulle algatuseks. Võta oma palk tuhande üheksasaja kolmanda aasta oktoobrikuu eest.“
„ Mille eest?“ tardus Kornei.
„ Hakkad ilmajaama hoonet valvama. Aga nüüd istu laua taha.“
Polõnov valas topsikese piiritust Kornei jaoks, keeras tema ees laual lahti paberi võileibadega.
„ Ma ei joo kunagi. Aga sina joo ja kui vaja, siis laula…Ma sulgen su ilmajaama, võid diivanil magada. Loodan, et siin saab olema mugavam, kui naride all vedeleda, nuusutades
„ Praskovja Fjodorovnat“ …“
Ta lahkus, ja tema järgi keeras valju raginaga võti lukuaugus. Kornei Zemljakov kustutas ära elektrivalguse, ja siis jälle lülitas põlema. Köetud ahju poolt kandus temani meeldivat soojust. Viisteist rubla sünnitasid lootust, ja ta hakkas arvestama, kui kaua peab ta ilmajaama valvama, et koguda raha pileti jaoks… Tuli välja, et sroki lõpuks saab raha kokku! Ja ta nuttis õnnest, sest see oli ootamatu.
„ On ju ilmas häid inimesi – polegi kõik lurjused!“




9.peatükk



Platskaartvagun– sinna ja tagasi


Kahekohaline kupeevagun (train de luxe) oli seest kaetud oranži plüüsiga, mida piserdati üle odekolonniga. Ljapišev hingas kergendatult, kui siberi ekspress lahkus vaikselt ja sujuvalt Vladivostoki perroonidest eemale. Teekaaslane kapteni auastmes tutvustas end Mihhail Nikolajevitšile ajakirjanikuna, sõjakorrespondendina ajalehest „ Vene invaliid“.
„ Žohov, Sergei Leonidovitš. End tutvustades kohtan sageli hämmingut. Peamine sõjaministeeriumi trükikoda kannab sellist nime, et tahes-tahtmata tuleb meelde karkudel Gogoli kapten Kopeikin, kes almust palub.“
„ Noh, otsustades märgi järgi teie mundril, olete te lõpetanud peastaabi Akadeemia, ning jutu järgi otsustades olete te jaroslavlane?“
„ Täpselt nii, auväärne härra!“
„ Kutsuge mind lihtsalt – nime ja isanime järgi.“
„ Tänan, Mihhail Nikolajevitš…“

126


Vesteldes kapteniga, avastas Ljapišev temas head teadmised jurisprudentsist ja see üllatas teda. Žohov vastas:
„ Pole midagi imestusväärset! Enne, kui ma sain sõjalise hariduse, lõpetasin ma Demidovski lütseumi Jaroslavlis, ning meid, demidovski lütseumiste, ootas ees juriidiline karjäär. Meil oli suurepärane professorkond, ja meie, Jaroslavski juristid, tundsime juba oma asja. Aga ma pettusin õigusjumalanna kaalude täpsuses, ja sattusin, nagu näete, sõjajumal Marsi teenistusse.“
„ Tuleb välja, et te olete minu kolleeg!“
Ljapišev viskas mundri pooleldi seljast, see oli seest kaetud punase siidiga, uhke žestiga võttis ta kindrali lampassidega pükste taskust kuldse portsigari ja avas selle lahkelt oma teekaaslase ees: „ Palun! Ta varastati mult ükskord lauast ära. Terve Sahhalini politsei oli tõstetud häirega jalgele ja vot…palun! Muide, Sergei Leonidovitš, kui ma lahkusin oma sunnitöösaarelt lahkusin, käis pea ringi kuulujuttudest, et jaapanlased kuulutavad sõja just kahekümne kaheksandal septembril.“
„ Paistab nagu tõde olevat,“ vastas Žohov. „ Kahekümne kaheksandal septembril kukkus viimane tähtaeg meie vägede evakueerimiseks Mandžuuriast. Aasta varem olime me täpselt lahkunud Mukdenist, mille pärast Londoni parlament sai pööraseks, sest iseenesest kadus põhjus sõjapuhkemiseks Jaapani ja Venemaa vahel.“
Ljapišev ütles, et Kuropatkini visiit Jaapanisse oli, arvatavasti, mänginud suurt rolli samuraide rahustamisel.“
„ Olen vastu,“ väljendas end Žohov. „ Samuraid puistasid piisavalt Kuropatkinile valesid, ja ministri ettekande tema kõrgeaulisusele võib kokku võtta ühe fraasiga:“ Nad ei julge!““
„ Ma arvan samuti, et nad ei julge,“ ütles Ljapišev heasüdamlikult, lõõgastudes rataste monotoonses tuksumises. „ Muide, Sergei Leonidovitš, kas meil pole aeg õhtustada?“
Ekspressrong „Vladivostok - Pariis“ oli kuulus oma mugavuse poolest. Restorani salongis värisesid tünnide sees laialehelised palmid, vaguni tambur oli muudetud üleni klaasist suurepärase vaatega verandaks ning seal seisis klaver muusikaarmastajatele.
Kindral ja kapten tellisid õhtusööki. Ljapišev rõõmustas pärast Sahhalini avameelselt krabisevate salvrätikute üle ning lakeide viisakuse üle, kes polnud kohtulikult karistatud, ja naiste ilusate naeratuste üle.
Žohov oli palju informeeritum kui kindral Ljapišev; ta ütles, et see on kõigest Siberi tee algus:
„ Valitsuses on juba projekt prantsuse insenerilt Loic de Dobel` ilt , kes pakub, et Siberi tee pööraks Baikali juurest Tšukotka poole, sealt lõhutakse tunnel Beringi väina alt läbi, ja iga pariislanna , kes istub sellisesse ekspressi, lõpetab oma reisimise New Yorgis.“
„ Võimalik…kahekümnendal sajandil on kõik võimalik!“
Nii sõitsid nad Baikali järveni, kus rong sõitis kuiva maa relssidelt tohutusse praami, mis ületas „ kuulsusrikka püha Baikali mere“, peale mida ekspress, mis oli tulnud praamitrümmist välja, sõitis edasi läbi Siberi, nagu polekski midagi juhtunud. Ljapišev rääkis, et Sahhalini on solvatud sõjalise ajakirjanduse poolt tähelepanu puudumisega, kuid peale selle on piirivalvegarnisoni elu väärt vähemalt lõigukest „ Vene invaliidis“.
„ Sõitke meile! Ainuke, mida ei tohi korrespondendid kajastada on poliitsunnitöölised.“
„ Ma nii arvasingi“, naeratas kapten Žohov. „ Muide, ei Tšehhovil ega Doroševitšil ei lubanud Sahhalini võimud suhelda poliitilistele väljasaadetutele…Ausalt öeldes olen ma isegi soovinud seda kannatuste saart külastada. Ma olen ammu soovinud üles otsida oma nooruspäevadesõbra kadunud jäljed. Ma ei hakkaks siin teile ette kandma tema üleliia rasket elulugu. Ma ei nimeta ka tema sünnipärast nime. Mööda uskumatuid radasid õnnestus mul teada saada, et sahhalini sunnitööle läks ta Polõnovi nime all…“
127

„ Kuidas te ütlesite?“ küsis Ljapišev üle.
„ Po-lõ-nov.“
„ Nimi?“
„ Gleb Viktorovitš.“
Ljapišev sulges käega silmad.
„ Jumal küll…“ sosistas ta.
„Mis? Kas temaga on midagi juhtunud?“
„ Ma ei tahaks teid üldse kurvastada, aga teie sõber Polõnov teeni minu kubernerikantseleis kirjutajana. Ma ei ole satraap*, kelleks jututreialid meid tihti kujutavad, ma suhtusin temasse hästi. Ta sai isegi lõunat minu köögist…“
„ Mis siis temaga juhtus?“ küsis Žohov.
„ Ta…poos end üles. Just hiljaaegu.“
Žohov surus end tükiks ajaks akna vastu. Vaikis.
„ Küllap olid põhjused, et end puua?“
„ Ei tea, kui tõesed nad on. Aga oma viimases kirjas seletas teie sõber Polõnov oma enesetappu kirega minu mägitüdruk Fenetška vast…Ma oli löödud!“
„ Mina ka,“ ütles äkki Žohov.
„ Kuidas? Kuidas te lubate end väljendada?“
„ Ma räägin, et olen ka löödud.“
„ Vabandage. Võib-olla te ei usu mind?“
„ Usun,“ vastas Žohov pilku aknalt tõstmata. „ Ma usun seda, et teie kantselei kirjutaja poos end üles meeletu armastuse pärast… Aga ma ei usu seda, et minu sõber võis end üles puua armastusest teie mägitüdruku vastu… Polõnov pole selline, ta oleks ennemalt selle tüdruku ise üles poonud.“
Nüüd oli aeg Ljapiševil muretseda:
„ Lubage, lubage…ma nägin oma silmadega. Minu nähes võeti ta silmusest alla. Kes seal siis rippus?“
„ Küllap nukk,“ vastas Žohov.
„ Nukk?“
„ Jah. Vahest on inimene võõrastes kätes nuku…“
(Ljapišev ei mõelnud, et ka tema on ju n u k k kõrgete võimumeeste kätes.)

***************************************************************************
Nii jõutigi Sankt-Peterburgi…Ljapišev, Sahhalini tsaar ja jumal, kaotas impeeriumi pealinnas kohe oma tähtsuse, sulandudes keset sarnaseid kindraleid ja kubernere; kui Aleksandrovskis pidasid tema alluvad au asjaks Ljapiševiga „tee joomist“, siis siin polsterdas ta ise hea meelega impeeriumi Olümpose piksejumalate lävepakke, püüeldes sattuda nende kabinettidesse paluja välimusega.
Vanglate peaamet osutus selles suhtes kõige demokraatlikumaks asutuseks; Ljapišev võeti viivitamatult vastu, nüpeldades teda küll veidi juurdekirjutamiste pärast jooksikute püüdmisel Sahhalinil, kuid isegi mitte kuulda ei tahetud tema soovist minna erru.
„ Mis te räägite! Kust me veel leiame juriidilise kõrgharidusega kindrali, kes on nõus juhtima sunnitööd?“
„ Aga mind te ju leidsite.“
„ Siis olid teised ajad. Siis ahvatles sunnitöö paljusid oma helge tulevikuga… Mis erru? Selline otsus nõuab niikuinii riigi heakskiitu, aga kõrgeaususeid pole kohal.“

* hirmuvalitseja Aasias
128

„ Kas imperaatorit pole siis pealinnas?“
Tuli välja, et tsaar oli juba külastanud Darmstadti, Bisbadenit ja Londonit, aga praegu on sattunud oma nõbu saksa nõbu embusesse – imperaator Wilhelm II, kellele ütles ajaloolise fraasi: „ Ma ei taha sõda, ja sellepärast sõda ei tulegi!“. Ljapišev arvas, et sellisel vastutusrikkas ja pingelises ajaloolises olukorras oleks isake-tsaaril parem istuda oma troonil. Aga selle peale võidi talle vastata täiesti põhjendatult: „ Sellisel ohtlikul hetkel oleksite ka teie võinud mitte loobuda oma sunnitöö „troonist““.
Kätte jõudis talv, ja sel talvel näis Peterburg rohkem pidutsevat kui muidu: ballid ja maskeraadid, kuulsate lauljate külalisetendused, uued balletilavastused… Ametlikes ringkondades valitses heasüdamlikkus, mis oli ükskõiksusele sarnane, keegi ei mõelnud sõjast. See-eest arutasid kõik palavalt seda, kes keerutab paremini fouette` i – Olga Preobroženskaja või Matilda Kšesinskaja?
Tsaari fraas, mille ta ütles keisrile, sai teatavaks ka Peterburi ilmas, see tõi kahjustavat rahulikkust impeeriumi beletaaži elanikele. Isegi ajaleheteated sellest, et Tokios toimus massiline antivene demonstratsioon samuraide üleskutsega alustada Venemaaga sõda, kutsus esile ainult naeratusi.
„ Ja mida need samuraid seal vehivad? Mida me neile halba tegime? Kas tõesti on meile seda Koread vaja, või hunnikut väärtusetuid mandžuurlasi, kes kõiguvad näljast ja oopiumist?“
Kaugel ookeani taga ässitas Theodor Roosevelt Jaapanit Venemaa kallale, nimetades Jaapanit „ heaks väikeseks valvekoeraks“, veel mitte adudes, et see samuraide „koer“, kes teritab Venemaa peal hambaid, on tulevikus võimeline rebima lõhki ka auväärt isandate püksid Ameerikas. Londoni poliitikud olid ammu õhinal ootamas: millal lõpuks samuraid viskuvad Venemaa kallale? Kusjuures, viktoriaanlased polnud ka ise vastu venelastele turja viskuma. Hiljem on kirjutanud nõukogude ajaloolane B.A. Romanov, et praktiliselt oli London Tokio sõjaks valmis. Iirimaa korpuse ohvitserid said käsu viivitamatult sõita Indiasse, laevastiku reservid olid kohustatud teatama Londoni admiraliteeti oma aadressid, inglise firma Gibbs ostis tšiili ja argentiina soomuslaevu jaapani valitsuse jaoks…
Detsembri esimestel päevadel (tsaar jahtis veel põtru Skernevitzis) külastas Ljapišev Vladimir Nikolajevitš Kokovtsovi, kes oli teinud kiiret karjääri. Tulevane rahandusminister oli varem teeninud vanglate ametis, aga praegu juba elutses riigisekretäri riigi poolt antud korteris Liteinoi prospektil.
„ Kas te Kuropatkini juures juba käisite?“ alusta Kokovtsov juttu.
Ljapišev tunnistas, et sõjaminister, kes oli väga armas ja sümpaatne külaline Sahhalinil, oli Peterburis muutunud kättesaamatuks, nagu seesama Kartaago, mida keegi ei suutnud vallutada. Kokovtsov ütles, et Venemaa on garandiks Korea säilitamisel sõltumatu riigina, siis kui Jaapan pretendeerib juba ammu Koreale kui oma mandaadialusele kolooniale. Tokio on oma nõudmistes karmimaks läinud, praegu tahaksid jaapanlased eemaldada vene väed isegi kõikidest võõrandatud aladelt, aga nad ei loe sealjuures Koread selleks bastioniks, mis on hädavajalik Jaapanile kui isiklikuks julgeolekuks.
„ Peale selle hakkavad samuraid tõestama, et nende julgeoleku tagamiseks on neil vaja vallutada Hiina või Filipiinid. Nagu näete,“ võttis Kokovtsov kokku, „ pole olukord kõige rõõmsam. Aga seni, kuni tsaar pole tagasi Skervenitzist, on meie diplomaatia ainult võimeline aega venitama. Te ikkagi külastage Kuropatkinit, et ta ei unustaks Sahhalini…
Kohtudes Ljapiševiga ütles Kuropatkin:
„ Kellele veel, peale teie, on Sahhalini vaja? Ja kas mitte ei hakanud te liiga vara trummi põristama?


129

Jaapanlased võivad Sahhalini rünnata ainult ühel juhul. Kui nad täielikult meie poolt kuival maal löödud ja hävitatud ka merel, siis, et päästa oma sõjalist prestiiži, on nad võimelised ära kasutama teie kaitsetut saart. Kuigi Linevitš juba telegrafeeris mulle, et Sahhalini kaitse ei tekita Habarovskis erilist ohtu.“
„ Kuid see on Habarovskis, aga mitte Aleksandrovskis!“
„ Soovitan teil naasta Sahhalinile. Te olete suurepärane administraator, ja teil tasub alati jääda oma tööpostile.“
„ Milline administraator ma ka poleks,“ vastas kainelt Ljapišev, „ kuid ma pole mingi väejuht, te mõistate seda isegi.“
Kuropatkin lõpetas vestluse isegi solvatud toonis:
„ Ma ei hoia Suvorovit reservis Port-Arturi kaitseks, pole mul ka Kutuzovit teie sunnitöö kaitseks. Las Linevitš tugevdab teie garnisoni, ja… kõike head teile!“
Neil päevadel ei saanud välisminister krahv Lahmsdorf vastata jaapani suursaadik Kurinole midagi arukat, viidates tsaari „hõivatusele“. Lõpuks naasis Nikolai II pealinna, ent Kurinot vastu ei võtnud („oli hõivatud“). Tegelikult istus tsaar juba „saba laiaks“ – just niimoodi oli väljendanud tema kohta Witte. London juba keerutas sõjarattaid, sellepärast rääkisidki jaapanlased Peterburiga ainult ultimaatumide keeles, nende pretensioonid kasvasid päev-päevalt. Uue aasta eel, vaadates Kurino poole, tuletas tsaar talle meelde venemaa sõjalist võimekust, soovitades mitte mängida tema kannatusega. Pärast seda järgnes kolm nädalat balle, sõjalisi paraade, karnevale.
Üheksateistkümnendal jaanuaril toimus Talvepalees pidulik grand-ball, millele õnnestus pääseda ka Ljapiševil; kõik külalised ootasid millegipärast, et tsaar teeb teatavaks midagi väga tähtsat. Kuid kõik „tähtsa“ ütles ta välja eravestluses krahvinna Benkendorfiga:
„Teie poeg on Port-Arturi eskaadris mitšman ja ma tahaks rahustada teie ematundeid. Uskuge, Sofia Petrovna, minu poolt on tehtud kõik, et sõda ei tuleks…“
Kaks tuhat kõrgema ilma inimest tantsisid. Kõik oli korraldatud suurepäraselt kuni selle hetkeni, kui paiskusid lahti külgmise galerii uksed, mille ette olid asetatud lauad roogadega. Hästi kasvatatud aukandjad ja aristokraadidaamid, kes polnud oma kavaleridest halvemini kasvatatud, muutusid silmapilkselt karjaks metsikuteks loomadeks.
Rünnak (teisiti ei saa nimetada) algas, ja mul, autoril, on parem uskuda p e a l t n ä g i j a juttu. „ Lauad ja puhvetid ragisesid,“ kirjutas ta, „ laualinad sõitsid kohalt, vaasid purunesid kildudeks, tordid kleepusid mundrite külge, mis olid kuldniidiga õmmeldud, käed määrdusid kreemides, haarati mida juhtus, lilleõied rebenesid lahti ja maandusid taskuis, kaabud täitusid pirnide ja õuntega. Õukonna lakeid, kes olid ammu harjunud selle labasuselaadaga, astusid vaikides akende poole ja ootasid rahulikult, kuni vaibub see koopainimese käitumise sarnane kommete hoog. Kolme minuti pärast oli puhvet nagu kurb pilt sõjaväljalt, kus purustatud kookide laibad ujusid šokolaadiniredes, mida tilkus melanhoolselt Talvepalee mosaiiksele põrandale…“ Ljapišev, see julm sahhalini sunnitöö valitseja, jõudis veel mõelda, et vanglabaika jagamisel peavad vangid end üleval viisakamalt kui aristokraadid, ja endalegi ootamatult, tagasihoidmata kindrali auarmastust, jooksis ka tema rünnakule oma saaki saama. Talle jäi tsaari lahkusest ainult muljutud düšesspirn, kuid kangelasteo tagajärg oli nutune: mundri käistelt kukkusid nööbid põrandale, vöö pannal purunes, ja üle mundri – otse üle rinna – oli kellegi õrn naiselik käsi tõmmanud pika roosast kreemist joone…See oli õudne!
Ljapišev läks tagasi võõrastemajja, kaua eelnevat üle elades:
„ Jumal, millised metslased! Kui nii võtta, siis on minu sunnitöölised – puhas kuld.“
Nukra meelega hammustas ta oma „trofeed“ ja kutsus lakei, et see puhastaks tema paraadmundri. Peagi pärast seda košmaarset grand-balli äratas teda telefonihelin – Vanglate peaametist küsiti, miks ta on veel Peterburis.
130

„Aga kus ma siis olema pean?“ imestas Ljapišev. „ Ma ootan jätkuvalt tema kõrgeaususe otsust minu erru minemise palve kohta.“
„ Otsust ei tule,“ vastati talle. „ Täna öösel sooritasid jaapanlased rünnaku meie Port-Arturi eskaadri laevadele, ja teil oleks vaja kiiresti naasta Sahhalinile.“
***************************************************************************
Pärast ümberistumist Moskvas, sattudes sõjaešeloni, ei saanud Ljapišev enam rahu. Polnud nad veel Tšeljabinskissegi jõudnud, ent vagunid olid juba ülerahvastatud neist, kes sõitsid „sinna“, mis sahhalini kuberneri jaoks tähendas „tagasi“. Isegi teda, kindralit, pressiti nahaalselt kupeesse, koridoris polnud aga põrandal istuvate ohvitseride pärast kuhugile astuda. Ent millised jutud, milline publik! Sõitis ka palju ohvitseride rääkidaarmastavaid naisi, kes soovisid olla meestele lähemal. Sõitsid ka üleslöödud halastajaõed „Kodak“ süsteemi fotoaparaatidega, et pildistada mälestuseks rinde olusid. Sõitis ka keegi võõramaalasest daam, kes ei saanud sõnagi aru vene keelest. Sõitis ka mingi suli Odessast, kes viis rindele kaht kohvritäit kaardipakke ja nelja neiut, lubades neile „luksuslikku elu“ Harbinis. Sõitis ka vabatahtlikust patrioot koos nelja koeraga, kellele oli selga tõmmatud seljatekk, mis kujutas punast risti, tüüdates kõiki oma jutuga enda patriotismist…
Raske oli! Soldatite jaoks töötasid peatustes tasuta supiköögid, mis pakkusid neile kapsasuppi lihaga, valget leiba ja suhkruga teed. Atšinskis , mida teravamõistuselised kutsusid
„ Sobatšinskiks“, kohati esimest ešeloni „sealt“, mis läks Venemaale. Oli imelik näha karkudel haavatud ohvitseri seismas vastutuleva rongi tamburis.
„ Noh, kuidas seal on?“ küsisid talt uudishimulikud.
„ Sõitke kohale – ise näete.“
„ Kas šampus on kolm või neli rubla pudelist?“
„ Millal see veel oli? Nüüd kraabitakse juba viisteist…“
Vagunite akendest, mis suundusid Novgorodi, vaatasid välja vangistatud jaapanlased, kes näisid isegi rõõmsatena, see-eest sanitaarvagunite akendest kostusid haavatud sõdurite karjed:
„ Viisid kohale ja hülgasid! Eh, kas pole teie seas siis arste? Mitmendat päeva me siin juba teineteist seome…“
Halvaks läinud vee joomisest tekkis Ljapiševil kõhulahtisus, aga järjekord tualetti , nagu meelega, venis aeglaselt. Nüüd meenus hardalt vagun train de luxe palmide ja klaveriga, kuid tunnelist Beringi väina all ei olnud soov isegi mitte mõelda. Ja kui Ljapišev jõudis juba peaaegu tualeti tõotatud usteni, leidus järjekorras keegi südametu kaabakas, kes kileda häälega kuulutas:
„ Härrad, daame tuleb tualetti lubada järjekorraväliselt.“
Ljapiševil surus kõhus – karju või „karauul“.
„ Muidugi!“ karjus ta võõra häälega. „ Igas olukorras jääme me alati suuremeelseteks rüütliteks…“
Mihhail Nikolajevitš rõõmustas Baikali üle – piiri üle, peale mida võib lugeda viimased tuhat versta. Kohe pärast Tzitzikari ja Harbini vagunid tühjenesid, igasugu kaabakad ja sõjaväelased istusid ümber teise rongi, kuid ešelon liikus Nikolskisse. Ljapišev lõi risti ette, kui haihtus järjekord tualeti ukse juurest…
Varahommikul astus Ljapišev Vladivostoki perroonile – kortsus, kurnatuna ja jõuetuna. Pärast kõiki üleelamisi sel teel näis Sahhalin talle tõotatud maana ning Fenetška Ikatova tundus talle imelise haldjana.
Enne ärasõitu saarele külastas Mihhail Nikolajevitš Vladivostoki sadama ülemat – kontradmiral Haupti.
„ Kuidas oleks kahuritest Sahhalini jaoks?“
„ Mis kahuritest?“ imestas ta.
131

„ Need, mis Habarovsk lubas mulle eraldada teie linna kindluse arsenalist.“
„ No vot!“ vastas Haupt. „ Vladivostok on täiesti kaitsetu, me ise nurume artilleeriat Habarovskist.“
„ Mis sonimine see selline on! Kas saab ükskord kord majja?“
Admiral Haupt vaatas silmipilgutamata Ljapiševi:
„ Mis te räägite? Kas elate siin ilmas esimest päeva, kindralleitnant? Kas tõesti pole te siiani aru saanud, et selles suures ülevenemaalises vaestemajas on ära sulanud see võimas jõud, mis viiks meid võidule salakavala vaenlase üle…“


10.peatükk
Võimas sahhalini „hurraa!“

Sahhalini kohal keerutasid karged lumetormid. Ametnikud, kes kogunesid õhtuti klubis, hõõrusid juba uksel oma külmunud kõrvu ja soojendasid end puhvetis jutuajamisega.
„ Kui kahekümne kaheksandal septembril ei rünnanud meid jaapanlased, siis see tähendab, et sõda ei tule üldse. Tegelikult, mõtelge , härrad, ise: ei alustata ju Tokios sõda sellega, et Sahhalinile veetakse sisse õunu ja ananasse!“
„ Kes seda teab… Ehk sõja saabudes – oleks me hinges virgunud? Võib-olla oleksime lõpetanud selle argpükslikkuse?“
„ Mine sa ka … tead kuhu? Ei saa sina rahulikult elatud. Või tahad saavutusi? Orden sulle rinda ja hemorroidid tagumikku! Sa oled oma pensioni juba välja teeninud, istu rahus ja ära rabele…“
Rühm tugevad jaapani noormehed, keda Kabajasi oli Aleksandrovskisse toonud kaupmeeste katte all, ei lahkunud sahhalini pealinnast kuni päris talveni, käies ka vene klubis. Keegi ametnik Marina Diks, nende päevade pealtnägija, meenutas, et jaapanlased sõid rahulikult oma ananassikonserve, loputades seda alla šampusega, ja, kuulates venelaste vestlusi, mühatasid salapäraselt. Kuid ükskord ilmusid nad mõõdulindiga, mõõtes täpselt tantsusaali platsi, rääkisid nad varjamatult, kui palju mahub siia voodeid. Ja mitte keegi ei ajanud neid minema, keegi ei küsinud, mida nad siin mõõdavad ( alles hiljem saadi teada, et jaapanlased mõõtsid klubi pindala, lootes sinna teha sõjaväe hospidali). Detsembris, olles jätnud endast maha prügihunnikud tühjade konservipurkide ja pudelitega, lahustusid jaapani „kaupmehed“ jäljetult lumetormide keeristesse…
Ükskord küsis Slizov klubis:
„ Härrad, aga kuhu on kadunud Obolmasov?“
„ Ah see, kes tahtis panna jalga Nobeli enda ette ning kellele meie politseimeister paksu raamatu kinkis.“
„ Mitte ei kinkinud, vaid vahetas Boborõkini romaani vastu.“
„ Mitte Boborõkini, vaid Scheller-Mihhailovi!“
„ No seal pole enam vahet, kes neist seal oli. Tähtis on see, et sellist romaani juba kuuliga läbi ei põruta.“
„ Ei, Obolmasovit pole nähtud! Korsakovist tulnud räägivad, et ta olevat sügisel jaapanlaste aurikul ära sõitnud…“
132

Sahhalin ägas lumehangede all, Aleksandrovski elanikke kiskus tänavatelt soojade ahjude poole, mažoorselt podiseva samovari poole. Kuid see ei puudutanud vange, keda äratati kell neli hommikul, nagu alati. Sülitades köhides mustale lumele punaseid klimpe hääbuvatest kopsudest, rivistusid nad vangla hoovis. Teravaks aetud aialattide kohal särasid õrnalt külmad tähed. Algas igapäevane tööjaotamine: nad hakkavad terve päeva sütt kaevama kõledates šahtide haudades, hakkavad tassima hiiglasuuri palke metsast, koristama tänavatelt tonne sinna sadanud lund, tegema kõike, mida ainult kästakse, ja ei julgeta nägugi ära pöörata, kui ülemused tahavad seda veriseks tampida. Õhtuti, tulles tagasi oma kambritesse, riputavad nad oma kaltsud nöörile, rasvased riidetäid hakkavad läbihigistatud riietes ennast liigutama…
Vahel kuuldus inimeste rivist:
„ Aus emake, millal küll amnestia tuleb?“
„ Tuleb! Kas sa pole kuulnud, mis räägitakse: tsaar olevat vedanud oma tsaarinnat mööda kuurote*, et neil ikka troonipärija sünniks.“
„ Ah niimoodi! Tuleb välja siis, et inimeste moodi ei suudeta last valmis teha. Kodus ei õnnestu, siis kohe sõidetakse kuuroti.“
„ Aga mis asi see on, see kuurot?“
„ Sulle, lollile, pole seda teada vajagi. Vot kui jood ennast täis, nagu koer, täitsa maani, siis saadki teada , kuidas on elada kuurotis…“
Jõuludel ei aetud vange tööle. Sahhalini kohal kaikusid südantlõhestavalt kirikukellad, kõik pühakojad olid pärani lahti – süütutele ja patustele; käisid pidulikud teenistused, ning hästi laulis vanadest sunnitöölistest kirikukoor. Fenetška Ikatova nuttis vaikselt… Ei tulnud Sahhalinile Ljapiševi, vot tuleb keegi teine kuberner, vaatab ta patust ilu ja küsib: „ Mis paragrahvi eest sa oled? Ah, kõigest rivaali mürgitamise eest? Me leiame sulle kiiruga hea maha!“ Väikeses lootuses püüdis Fenetška kinni seljataga põlvitavate ametnike juttu:
„ Oo, kenake… ära taha, aga lausa imetlema võib jääda!“
„ Nutab, nagu oleks Magdaleena patukahetsusel.“
„ Täpselt. Selline pilt on Tizianil, ta oleks selle nagu meie Fenetška pealt maha joonistanud.“
„ Küll on võrdlus! Magdaleena kahetses ju kõrbes.“
„ Aga meie Fenetškat juba kõrbe ei aja. Kui tuleb uus kuberner – ta teeb temast uue Ljapiševi…“
Pühad möödusid liiga lõbusalt. Ametnike Sahhalin sõitis karjadena Duesse, Arkovosse ja Rõkovskisse – vanglateameti peole. Korraldati amatööretendusi naiskinnipeetavate osalemisel, joodi ja näriti üksteist metsikult skandaalide eest, leides endale rahuldust vanade asjade meeldetuletamisest: üks ütles valesti, teine vaatas valesti… i g a v!
Ent sunnitöö kulisside taga käis salajane võitlus võimu pärast, mis seoses Ljapiševi ärasõiduga oli saanud eriti soodsa pinnase. Nagu kaks ämblikut purgis, võitlesid kaks võimast sahhalini gladiaatorit – riiginõunik Bunge ja polkovnik Tulupjev. Bunge rääkis, et ta ennemalt sureb, aga Sahhalini riigipitsatiga ta lahku ei lähe, ent Tulupjev kinnitas, et Sahhalini garnison ei hakka kunagi kuuluma linnavalitsuse võimu alla.
„ Mis puudutab teie pitsatit, siis ma külastan Rõkovski vanglat, ja seal teeb kurjategija mulle pudeli viina eest selliseid pitsateid terve tosina…“
Slizova läks ükskord prokurör Kušelevi juurde:
„ Kindral, kas siis võib talvisepühadel nii vihaselt olla? Te olete nii tõsine, nagu tõesti mõtleksite kurje plaane välja.“
„ Jah, mõtlen surmaotsusele läbi poomise.“
„ Keda siis, kui see saladus pole, te pooma hakkate?“

* kuurort
133

„ Meie Monteccit ja Capulettit. Kuid esimesena pooks ma Tulupjevi, aga Bunge paneks ma enne seda nööri seebitama…“
„ Kas te pole kuulnud, kes saab uueks kuberneriks?“
„ Vist määratakse Fenetška Ikatova…eh-oh, proua Slizova, tema juhataks Sahhalini ja tema sunnitööd Bungest ja Tulupjevist paremini. Kas te ei usu mind?“
„ Küll teil on tige jutt!“
„ Sellepärast mind siia saadetigi… prokuröriks!“
Ent ühel päeval külastas Bunge ise polkovnik Tulupjevit ja võttis sametist vutlarist Sahhalini kubermangu juhatuse pitsati.
„ Teie võitsite,“ ütles ta irvitades. „ Võtke see mänguasi endale ja võite ta panna kuhu iganes soovite.“
Tulupjev muutus lausa õrnaks:
„ Mu kallis tuvike, Nikolai Ernestõtš, mis teiega küll on?“
„ Minuga pole midagi, aga mis teist nüüd saab?“
„ Ei saa aru. Seletage lahti oma sügavmõttelisus.“
„ Suurima heameelega,“ vastas Bunge sapiselt. „ Ma loovutan teile pitsati, sest Sahhalini omavalitsus tagandab end kõigist tähtsatest asjadest…“
„ Ikka ei saa aru? Milles asi?“
„ Asi on selles, et eile öösel sooritasid jaapani laevad Port-Arturis reeturliku rünnaku meie eskaadrile.“
Tulupjev hakkas toppima pitsatit vutlarisse tagasi:
„ Mis nüüd siis teha, ah? Mis me nüüd teeme?“
„ Kuidas, mis me teeme?“ ütles Bunge talle paatoslikult. „ Võtke kohe oma kangelaslik garnison ja maabuge Jaapani rannikul ja hakake Tokiot tormijooksuga ründama.“
Pitsat kukkus polkovniku värisevatest kätest maha, mille üle rõõmustas kassipoeg, kes vallatult mängides ajas ta musta rotiauku.
***************************************************************************
Meri kattus jääga, ja mandrilt, nagu oli seda ka varem juhtunud, rändas Sahhalinile hulkuv ussuuritiiger ( „austatud triibuline vanake“, nagu kutsusid teda austusega hiinlased). Ent see „austatud“ tegi tüli: ta hammustas postiljon-giljakki, sõi ära pool koera tema koerarakendist. Hiljem leiti Harkovist ühe külaelaniku jäänused. Lõpuks blokeeris ta julmalt tee Rõkovski ja Aleksandrovski vahel, tema raevukaid möirgeid kuulsid öösiti juba ka Relsovaja tänava elanikud…
„ Ma tapan ta ära!“ otsustas staabikapten Bõkov, võttes hästi laskva jahipüssi ja laadis selle teravatipuliste padrunitega. Seda ütles ta Klavotška Tšeliševa juuresolekul, kes oli just teada saanud sõjast jaapanlastega. „ Sõda või mitte sõda,“ lisas Bõkov, „ kuid tiigri peab ära tapma. Võite arvestada, et teil saab olema tiigrinahast vaibake, mille saate oma voodi ette asetada, et mitte end külmetada.“
„ Ma kardan,“ vastas tüdruk vaikselt.
„ Mida te kardate? Sõda või tiigrit?“
„ Ma kardan… teie pärast,“ ütles ta ja selle kartusega tunnistas tahtmatult Bõkovile ka oma tunnete tärkamist.
Bõkov sai sellest aru. Ent sai aru ka millestki muust: tunded ei tekkinud mitte päris südame sügavustest, vaid eelkõige antud sündmuste ajel, mis on seotud sõjaga, kui kõik naised muutuvad heldemaks ja õrnemaks meeste sõnadele, kes peagi lahkuvad nende juurest(võib-olla alatiseks).
Staabikapten hüpitas jahipüssi käes:

134


„ Kas tasub teil minu pärast karta, kui risk – on minu ametiks, ja ma kardan rohkem tiigri pärast, kellega tuleb hakkama saada üheainsa kuuliga otsaette, et mitte rikkuda tema ilusat nahka…“
Ta naasis taigast alles teisel päeval, külmast ja tuultest mustana, tõi ta kelgu peal Aleksandrovskisse tapetud tiigri. Kohe jooksid kõik vaatama tapetud kiskjat, poisikesed kiskusid „austatut“ ilma igasuguse hirmuta tugevatest, nagu traadist, vurrudest.
„ Mis uudiseks?“ küsis Bõkov.
„ Ljapišev tuleb tagasi,“ sosistas Klavotška.
„ Küllap järjekordne kuulujutt.“
„ Ei, tõsijutt. Konvoiülem Sokolov sõitis juba koertega välja, et kubernerile vastu minna.“
„ Mul on selle üle hea meel,“ ütles Bõkov. „ Olgugi, et Mihhail Nikolajevitš pole suurem asi sõdalane, kuid tema aususe ma ei kahtle. Ta pole Tulupjev, kes on raha ja teenistuslike soodustuste eest kõigeks valmis… isegi suuremeelseks alistumiseks!“
Ljapišev pidas Tulupjevi korralikuks inimeseks. Ent polkovnik Tulupjev juba saduldas Sahhalini, muutes garnisoni liiderlikuks, makstes välja „edendamistasusid“. On selge, et ohvitser, kes sõidab sõdima Mandžuuriasse Voronežist või Samaarast, vajab alati „edenemistasusid“. Aga siin, saanud raha, ei sõidetud Sahhalinilt kuhugile, sellepärast olid ka „edenemistasud“ võltsid! Nende väljastamist organiseeris Tulupjev sellepärast, et ka ennast mitte ilma jätta. Ta oli juba peadpidi roninud rahalaekasse, ilmutades kroonuametniku psühholoogita, mis ilma midagi äranihverdamata ei rahune. Peale selle, need rahad, mis taevast alla sadasid, lõhkusid silmnähtavalt garnisoni distsipliini, ja ilma selletagi mürgitatud küünilist sunnitööd. Ohvitserid hakkasid mürgeldama, mängiti kaarte, korraldati mõtlematuid orgiaid sunnitöölistest naistega… Kušelev rääkis kõikjal avalikult:
„ Ma ei usalda üldse meie polkovnikuid, keda on toonud meie garnisoni teenima vaid soov saada suuremat pensioni. Meie ooberohvitserid, kes hooplevad vanglaametnike ees, on võimelised andma noortele vale eeskuju. Ma ei tea, kuidas peavad end üleval Boldõrev, Tarassenko või Danilov, aga Tulupjev on lihtsalt ohtlik Sahhalini kaitsele… Minu arust, parem siis juba kalk pedant Bunge, kes on võimeline karmilt instruktsioonide järgi käituma!“
Mobilisatsioon väljendus „edenemisrahade“ väljajagamisel, ja peagi sai kroonukassa tühjaks, mille üle küllap ka Bunge rõõmustas.
„ Vot nii käitugegi,“ kiitis ta Tulupjevit heaks, „ et jaapanlastele ei jääks kopikatki trofeeks. Loodan, et isegi Fenetška Ikatova tundis teie sahhalini sõjajõu mobilisatsiooni hiiglaslikku haaret… Mis seal koonerdada? Andke talle ka „edenemistasu“, et ta saaks sõita kuhu iganes, kuid siit kaugemale, et oma pattu kahetseda…“
Vaevalt, et Tulupjev ei märganud Bunge teravmeelsust, kuid ta osutus piisavalt targaks, et sellele oma tähendus anda.
„ Mobilisatsioon – see on seal… Venemaal!“ ütles ta. „ Aga meil saab olema ainult elanike ja riigiametite evakueerimine.“
„ Evakueerimine… k u h u ?“
„ Kaugemale merest,“ selgitas Tulupjev. „ Ma saadaks vangid ka saare sügavustesse, et siin nende järgi ei haiseks. Kui ka Mihhail Nikolajevitš tuleb tagasi, üllatub ta, et kõik on tehtud ilma temata – ainuisikuliselt minu jõududega.“
„ On, mille üle imestada!“ itsitas Bunge.
„ Aga teie naerate ilmaasjata… Minu autoriteet garnisonis on muutunud tugevamaks, minu eest minnakse nüüd nii tulle kui ka vette. Kahju, et jaapanlased ei maabu, me litsuks nad siin laiaks.“
„ Millega?“ küsis Bunge. „Edenemistasudega“?...“
135

Vangla- ja sõjaväeametkonnad – kogu oma kohmaka varaga . Tulupjev evakueeris kiiruga Rõkovskisse elanikke ning kuhu sundis ka ümber asuma ametnike perekondi. Kroonuhobuseid ei jätkunud, vedama pandi härjad; kõige lõpuks pandi vangidki kraami vedama. Selles peaaegu paanilises rahvasummas läks kõik segamini ja kindral Kušelev ei saanud aru, kuhu kadusid kohtuotsuste köited.
„ Nagu oleks ära pühitud!“ rääkis ta. „Sunnitöölised tassisid neid arhiive. Kellel siis veel kui mitte neil on kasulik neid laiali vedada? Nüüd otsi-uuri, kellele ja kui palju antud, kellel kui palju jäänud ja keda juba aeg vabasse vabadusse lasta…“
Aleksandrovsk tühjenes nagu pärast mõnda pogrommi, tema tänavaile jäid üksikult jäätuma vaid neli kahurit. Kapten Tairov, Tulupjevi aatekaaslane, oli täis ametialast innukust. Märgates tuld ilmajaama akendes, hakkas ta jalaga ust peksma, karjudes nõudlikult:
„ Avage! See olen mina, kapten Tairov…“
Polõnov muidugi kuulis lööke vastu ust, mis tulid tänavalt; ometi jätkas ta oma jutustamist Anitale Napoleoni sõjakäigu kohta Venemaale:
„ Peale mida, saabudes öösel tagasi Pariisi, peksis Napoleon kaua vastu Tuileriesi palee uksi ja karjus šveitseritele, kes olid kapten Tairovi sarnased: „ Avage, see olen mina – teie imperaator!“
„ Kas ta lasti sisse?“ küsis Anita.
„ Jah. Imperaatorit ei visatud siis Tuileriesi paleest välja, nagu ma praegu viskan ilmajaamast välja kapten Tairovi…“
Kornei Zemljakov oli juba kartusest kapten Tairovi sisse lasknud ja kohe sai „tervituseks“ vastu hambaid:
„ Müts maha! Või ei näe, kes ma olen?...“
Äkki kostus ülakorruselt käskiv karjatus, mis lausa kõrvetas:
„ Proovige te ainult mu valvurit lüüa!“
Tairov jäi ootele. Mööda trepiastmeid, liigselt kiirustamata ja täis sisemist väärtuslikkust, laskus alla keegi elegantne härra poolkuues, tema saapad, mis olid kaetud halli karusvildiga, kriuksusid kriuksuvate trepiastmetega ühes taktis. Ebameeldivalt läikivate hammaste vahel suitses pikk sigar. Tairov ei saanud kuidagi aru, kes see on, milline on selle härra tõeline positsioon sahhalini hierarhias.
„ Miks te ei avanud?“ küsis kapten juhmistunult.
Sigar veeres vasakust suunurgast paremale.
„ Te ju koputasite jalaga.“
„ Millega siis veel koputada?“
„ Auväärt inimesed koputavad uksele alati peaga. Uskuge, et nii on kombeks Pariisi parima kihi seas…“
Tairov ei jõudnud solvangule vastata, kui sai hävitatud naisterahva naeru poolt, mis kostus ilmajaama ülakorruselt. Kapten tõstis pead ja … tardus. Nõjatudes käsipuule, seisis seal tüdruk natuke laialihoidvate kõrvadega, tema peenikest kaela ümbritses kaelakee hinnalise vääriskiviga ning näppudes, mis olid vabalt lastud üle käsipuu ääre, särasid kuldsed kaunistused. Tairov otsustas end näidata tõelise mehena. Ta võttis esinedes ettekavatsetult kabuurist revolvri ja ilma igasuguse vajaduseta keerutas selle trumlit padrunitega ning ütles kõrgusesse:
„ Nii, tähendab, et ma olen sattunud ilmajaama? Kuid kas teie kõigi kohta ei käi mitte polkovnik Tulupjevi korraldus?“
„ Milline?“ küsis härra sigariga.
Kornei Zemljakov võttis taldriku ja viis selle Polõnovile, et ta kasutaks seda tuhatoosina. Raputades sinna sigarilt tuhka, vastas Polõnov Tairovile:
136

„ Näete, härra kapten – ilmajaamateenistus pole teile mingi kahur, mida saab nööri otsas tassida. See peab jääma oma postile, sest ilmaprognoosi puudumine Sahhalinil ei riku mitte ainult teadlaste tööd Pulkovo observatooriumis, aga ka meie Šanghai kolleegide oma Hiinas.“
„ Aga, härra, kelle hulgast teie olete?“
„ Jaroslavlaste hulgast. Mis siis?“
„ Ei midagi,“ vastas Tairov segaselt, vaadates ülakorrusele, kus naeratas noor neiuke. „ Ma lihtsalt ei tea, kes te olete ja kuidas ma peaksin teisse suhtuma.“
„ Suhtuge austusega,“ soovitas talle Polõnov. „ Sest mina kuulun väga vanasse kriminaalide suguvõssa. Mina, andestage mind suuremeelset, olen ammune sunnitöö romantik!“
Vari laskus üle Tairovi. Ta vehkis revolvriga:
„ ah vot nii… matside järeltulija. Ja veel julgeb…“
Ja kohe, kui ta jõudis seda öelda – nagu iseenesest lendas revolver tal käest, ja kapten Tairov, lendas kukerpallitades nagu tsirkuse kloun, ilmajaamast välja. Tema järgi lendas hooga revolver, mis maandus toruga lumehange.
„ No kaabakas… kohe!“ ütles Tairov.
Ent revolvri trumlis polnud enam ühtegi padrunit – Polõnov oli sellega arvestanud. Vehkides jõuetult oma revolvriga, karjus ta ilmajaama akende poole.
„ Oota sa, siga… või et tema mängib intelligenti! Olete siin oma teadustesse kaevunud ni9ng meid, ohvitsere, ei peeta enam üldse inimesteks. Ma jätan su meelde… sa veel vedeled mul jalge ees.“
Kõikides ilmajaama akendes kustusid korraga tuled. Kuid maja seest kostus veel kaua sillerdavat naise naeru. Tairov puhus revolvri toru lumest puhtaks.
„ Ma panen teid mõlemaid ühele paraskile istuma!“
***************************************************************************
Veebruari lõpus elas Sahhalin, mis oli Venemaast ära lõigatud, täielikus teadmatuses, mis toimub riigis, kuidas edeneb rindel, ja oleks leidunud inimest, kes oleks öelnud, et Tokio on juba vene vägede poolt ära võetud, siis oleks teda vist isegi usutud.
Keset ööd kuuli Fenetška Ikatova väsinud koerte haukumist ja niuksumist. Ta süütas küünlad. Pannud vildid jalga, olles kaetud vaid öösärgiga, otse voodist, unest veel roidunult, jooksis mägitüdruk trepile, kus teda kohe ümbritses pimestav lumetorm. Ljapišev sai vaevu välja koerarakendi kelgust. Ta oli üleni mähitud karusnahka, tema habe oli jäätunud kasuka krae külge. Muidugi, tee läbi lumetormi on tema vanuses inimesele raske. Ta ütles Fenetškale:
„ Ära külmeta! Mis sa siin küünlavalgel istud?“
„ Meil pole voolu ju.“
„ Imelik! Kuhu ta siis kadus?“
„ Polkovnik Tulupjev käskis kõik masinad lahti keerata viimase kruvini, Aleksandrovski elektrikud saatis ta küladesse laiali, et kui jaapanlased tulevad, istuksid nad ilma valguseta, pimeduses.“
„ Mis jaapanlased? Kust nad tulid? Mis lora see selline on!“
Hommikul tundis ta suure vaevaga ära sahhalini pealinna. Aleksandrovsk oli ilma selletagi rõõmutu, kui nüüd meenutas ta suurt, rüüstatud küla, mis on elanike poolt maha jäetud, kes on jätnud kõik nii nagu juhtus ja päästsid end jooksujalu. Kuberneri majas oli nüüd ebamugav, miski rusus, isegi hirmutas. Mihhail Nikolajevitš kutsus Tulupjevi välja, temaga koos ilmus ka Bunge, kes läks kohe nurka, nagu karistada saanud koolipoiss.
„ Mida te küll siin korda olete saatnud, head härrased? Miks on väed ja elanikud rannikult lahkunud? Miks on garnison linnast välja viidud? Miks on keset tänavat laiali kahurid? Ja kõige lõpuks, kuidas sai üks vene polkovnik selline lollpea olla ?“
„ Aga ma tahtsin ju ainult paremat?“ vastas Tulupjev.
137

Bunge tegi nurgas häält, et evakueerimata jäid ainult tüpograafia ja meteojaam, telegraaf on kinnipitseeritud.
„ Polkovnik keelas garnisoni võimudel võtta vastu telegramme elanikelt, isegi neid, mis olid adresseeritud sugulastele Venemaal, et Jaapanisse ei imbuks salateateid.“
„ Kuidas sa muidu saad ilma valvsuseta?“ küsis Tulupjev.
Ljapišev polnud veel pärast rasket teekonda toibunud, tema silme ees sähvisid veel koerte kohevad sabad, mis vedasid enda järel saani. Täielikult nördimusest võimetuna vajus ta tugitooli, ent Bunge, kes ei lahkunud nurgast, sättis oma juttu kuberneri meele järgi:
„ Mina, otse loomulikult, ei seganud end garnisoni asjadesse, ent kuna ma juhin tsiviilelu, julgen täheldada, et finantseelarve järgi ei ole meil enam võimalik varustada sunnitöölisi ja kohalikke piisava koguse toiduga.“
Ljapišev puhus küünalde poole, tuba jäi päris pimedaks.
„ Kui ma läksin puhkusele, siis jätsin ma teile täis varasalve.“
„ Täielik õigus, teie suursugune,“ tagus riiginõunik rauda seni, kuni see kuum oli. „ Kuid polkovnik Tulupjev tasustas lahkelt garnisoni „edenemistasudega“, mis lõpuks koorisid paljaks meie finantsid, mis selletagi olid tagasihoidlikud.“
Pimedust väljakannatamata, süütas Ljapišev uuesti küünlad.
„ Polkovnik Tulupjev, kas see on tõsi?“
„ Mis siin siis sellist on?“ õigustas ta end. „ Sõda ju algas, vaja vägedele hing sisse ajada…“
„ Millega hing sisse ajada? Rahaga?“
„ Mitte ainult! Ma pidasin ka kõnesid. Jällegi – ümberkolimine Rõkovskisse, igasugused väljaminekud… ettenägematud.“
„ Minema siit!“ lõi kindralleitnant korra majja.
Neljandal märtsil 1904. aastal jõudis Sahhalinini imperaatori käsk, mis teatas seda, et sunnitöölised ja väljasaadetud, kes soovivad osa võtta Sahhalini kaitsmisest jaapani okupeerijate vastu, saavad kohe amnestiat.
Kurjategijate koloonia sai endale tsiviilelanike õigused.
„ Hurraa!“ hüüdsid korraga kõik kuus Sahhalini vanglat. „ Hurraa!“ karjusid sunnitöölised, kolistades oma ahelatega nagu võidukelladega. „ Hurraa!“ kaikus üle igaveses idüllis elavate koletute sahhalini asulate, mis olid uppunud sügavatesse lumehangedesse…
Ljapiševil ei olnud praegu teist vestluskaaslast peale Fenetška Ikatova ja sellepärast, mõtiskledes, ütleski talle:
„ Juriidiliselt näib olevat kõik korras. Vabatahtlik ei hakka võitlust pidama mitte oma vangla pärast, vaid hakkab kaitsma oma õigust vabadusele. Nii tulebki välja, armas Fenetška, et staabikapten Bõkovil oli õ i g u s…“
***************************************************************************
Selle peatüki lõpus ma tsiteerin amnestiakorralduse teksti sellisel kujul, millisena ta säilis väljasaadetud armeenia revolutsionääri Solomon Kukunjani mälus:
„ Sunnitöölistele, kes soovivad end kirja panna vabatahtlikena vaenlase vastu, lugeda üks kuu sunnitööd üheks aastaks. Sama ka sunnitöölistele, kes on juba üle läinud väljasaadetud talunike staatusesse, kui nad registreerivad end Sahhalini kaitsemalevasse, siis on neil õigus pärast sõda naasta kodumaale riigi kulul ja asuda elama mistahes Venemaa piirkonda, isegi tema pealinnadesse.“
Kõik see on hea. Aga… kas me elame kuni vabaduseni?




138



11.peatükk
Vaadake, kuidas mina elan…

Õmblusmasina vurin jäi korraga vaikseks.
„ Jumal küll! Ta tuleb jälle meile.“
„ Kes?“ küsis Volohhov naiselt.“
„ See, noh…keda Gloger nii väga tappa tahtis.“
„ Las tuleb. Mida tal jälle meilt vaja on…“
Polõnov nägi hea väljas. Isegi liiga hea. Pärast mitte midagi ütlevaid sõnu ilmast, kiirest evakuatsioonist ja üldisest korratusest Sahhalinil, pöördus ta Volohhovi poole:
„ Ja mida teie siis kavatsete edasi teha?“
„ Mis mõttes?“
„ Ma pean silmas amnestiat, mis anti tsaari ukaasiga kõigile, kes haarab relva Sahhalini kaitseks.“
„ Leidsid lollid!“ ühmas Olga Ivanovna. „ Kuidas meie, isevalitsuse vastased, kes kannatame siin tema ikke all, võime järgida tsaari üleskutset, aidata tal ikestada inimesi?“
Polõnov vastas, et sõjale Venemaa ja Jaapani vahel ei saa ta vaadata kui tulekahjule, mis põleb teiselpool jõge ja kui inimesed ei saa aidata kannatanuid. Demonstratiivselt naise poolt ära pöörates, küsis ta Volohhovilt:
„ Aga kuidas teie, poliitilised väljasaadetud, suhtute minusse, kes ma vabatahtlikult astusin sahhalini lippude alla?“
„ Miks te mult seda küsite?“ Volohhov ütles seda isegi pahaselt. „ Ma ei tunnegi teid. Ja kui tunnengi, siis kahtlemata väga rumalast küljest. Teie poliitiline nägu on laialivalgunud, nagu ebaõnnestunud fotol. See-eest kriminaalne sangarlus võib olla kõrgesti hinnatud kurjategijatest retsidivistide kambris. Aga mittemingil juhul siin!“
Polõnov sügas oma väikese näpuga kulmu. Ta vastas Volohhovile ärritumata, häält tõstmata:
„ Muide, just neid minu kalduvusi sai varem kasutatud kõige üllamatel eesmärkidel. Praegu te ainult solvasite mind. Kuid kas te vastasite minu küsimusele?“
„ Tehke, mida tahate,“ segas end jälle vestlusesse Olga Ivanovna. „ Meie jaoks olete te kõrvaline inimene.“
„ Mis puutub isiklikult minusse,“ lisas Volohhov, „ siis ma ei liiguta sõrmegi, kui jaapanlased siia Relsovaja tänavale, mis meie aknast paistab, ilmuvad.“
Polõnov, keda oli riivatud, läks jutuajamise teravdamise peale, ja oli näha, et ta ei anna oma loogikas alla:
„ See tähendab siis, et jaapani samuraid, kes ründavad Venemaad, pole teie vaenlased, ja te oletate, et…“
„ Lubage!“ segas Volohhov talle vahele. „ Mina näen Jaapanis meie liitlast, kes seda sõda alustades, toob lähemale tahtmatult ka tsaari isevalitsuse vältimatu krahhi. Sellepärast ei saagi ma nagu lollike rõõmustada vene vägede võidu üle… Olen veendunud, et selle sõja tagant paistab revolutsioon!“
„ Võimalik,“ nõustus Polõnov.
„ Mina arvan samuti,“ ütles Olga Ivanovna õmblemist jätmata, „ ja me ei looda mitte tsaari manifestidele ega ukaasidele, mis kingivad amnestiat. Meid vabastab vene revolutsioon.“
Volohhov vaatas võidukas poosis olevalt Polõnovit:
139

„ Vot nii! Aga teil, ma näen, pole selle peale vastata midagi.“
„ Ma mõtlen,“ vastas Polõnov. „ Ma mõtlen sellele, et Port-Arturi kaitsjate hulgas, meie eskaadrite ekipaažides leidub inimesi, kes vihkavad isevalitsust veelgi rohkem kui teie! Kuid Venemaa au küsimus on neile saanud siin ilmas kõige tähtsamaks… Ma ei häbene tunnistada, et tahaksin, nagu nemadki, surra ausa vene inimesena.“
„ See ei õnnestu teil enam kunagi. Te olete niipalju oma korratus elus patustanud, et nüüdsest kõlbate te vaid sahhalini panteonile…“
Polõnov vastas selle peale kibeda naeruga:
„ Te ei halasta mulle eriti, ent võlg on väärt maksmist. Ka mina ei hakka teid haletsema. Ärge unustage oma naist ja oma lapsi. Kui Relsovajale jõuavad samuraid, siis te ei saa neist lahti kerge kummardusega. Ma ei soovi teile halba, seltsimees Volohhov, kuid mul… ma ei varja, mul on hirm teie pärast! Teeme nii, et seda jutuajamist pole olnud. Kuid ma ei tulnud teilt ainult nõu saama. Küllap nüüd on mind vaja…“
„ Kellele?“ naeris selle peale Olga Ivanovna.
„ Isiklikult teile! Loodan, et pärast järgnevaid sündmusi saate te muuta oma arvamust minu isiku kohta.“
Ignati Volohhov lõi laialt uksed lahti:
„ Kaduge siit! Et teie jalgu siin enam poleks…“
Nagu täissülitatuna tuli Polõnov tagasi ilmajaama, ja siin kummardas Kornei Zemljakov talle – südamest :
„ Aitäh teile, et te minu jaoks seda tegite. Poleks teid, oleks ma kuskil aia ääres juba kõverasse tõmbunud. Kuid nüüd, näete, amnestiat anti, otsustasin astuda rahvamalevasse. Kuigi kannatasin siin Sahhalinil, olgu ta kolmekordselt neetud, ent nüüd pole Sahhalin minu jaoks mitte ainult sunnitöö, vaid ka kodumaa, mida ei tohi kellelegi ära anda… See oleks patt!“
Polõnov jäi üksi ja ei kuulnud isegi Anita kergeid samme, kes pani ta õlale oma sooja käe:
„ Tõsi, et ma ei sega sind?“
„ Tõsi.“
„ Tõsi, et sul on minuga hea?“
„ Tõsi. Kuid ma tunnen ette suurt häda… meile!“
Ta kirjutas paberitükile: XVC-23847/A-835.
„ Anita, sa pead selle numbri meelde jätma. Praegu olen ma valmis sulle kõik ära andma. Kuid sind ma ei anna kunagi kellelegi ära…
***************************************************************************
Valeri Pavlovitš Bõkov einestas ohvitseride kokkutulekul, süvenedes ohvitseride häälte mitmehäälsusesse; Ljapiševi tagasitulekut paljud heaks ei kiitnud, silmnähtavalt vihates kuberneri.
„ Liberaalist seaduseväänaja. Lasi sunnitöölised täitsa vabaks. Ta peaks teenima kuskil semstvos, ükskõik millises kubermangus, ja ilukõnesid pidama maakonnakongressil hea ja halva põhjustest.“
„ Kamandama on hakanud. Lausa vastik kuulata.“
„ Aga kuidas sa ka ei keeruta, ikkagi kindral.“
„ Mis kindral! Õppis koodeksi paragrahvid pähe, mille järgi võib inimese kupatada kaugele, kogu tema taktika . Aga strateegia järgi on vaja Habarovskisse saata.“
„ Olge ikka armulised, on siis polkovnik Tulupjev parem?“
„ See on oma inimene, saab ohvitseridest aru ja hindab neid. Akadeemiat, jumalale tänu, pole ta lõpetanud, see-eest tunneb kasarmut. Soldati katlast mööda ei lähe, tingimata proovib kapsasuppi.“
140

„ Voh, see on juba suvorovlik! Mitte nagu teised.“
„ Aga nüüd tuldi mõttele jagada sunnitöölistele relvad kätte. Nad korraldavad siin meile kõigile Pärtli öö…“
Samal ajal muutus kuberneri pingutustel Aleksandrovsk jälle sõjalaagriks, kus kõik oli allutatud distsipliinile. Ta andis korralduse taastada sahhalini telegraafide töö.
„ Me elame siin nagu veeuputuseelsed metslased koobastes, mitte midagi teadmata. Viimane post jõudis siia koertel veebruaris, ent navigatsioon Vladivostokiga avaneb alles aprillis. Sel põhjusel lubangi saata ja vastu võtta emamaalt mitte ainult agentide telegramme, vaid ka eratelegramme…“
Veealune kaabel emamaale läks tihti rivist välja, rohkem loodeti „koera“ postile.
„ Tah-tah-tah!“ kuuldusid loomarakendiajajate käsklused. Amuuri-äärsesse Nikolajevskisse loeti nelisada versta. Nartade peale pandi pikad madratsikotid, mille peal kõik kolm teekonna päeva reisijad vedelesidki.
Elanikke oli Aleksandrovskisse vähe jäänud. Vaikus hirmutas harjumatult, hommikuti tunti puudust jalaraudade kolinast, mis asendas paljude jaoks Sahhalinil äratuskella. Need, kes olid linna jäänud, vajasid pidevalt midagi – küll voodipesu, küll nõusid, küll lambiõli. Juba märtsist oli märgata toidu kasinust.
„ Ärge muretsege, mõtlen kõik läbi,“ kinnitas Ljapišev. „ Kui ma olin Peterburis, siis vanglate peaamet lubas mulle vandudes, et leivavarud Sahhalini jaoks ostetakse tingimata kevadel Hiina sadamatest.“
Selle peale täheldas Bunge õiglaselt kubernerile:
„ Kui jaapanlastel õnnestus blokeerida meie võimast eskaadrit Port-Arturis, siis veel lihtsam on neil mitte lasta kaubalaevu Aleksandrovskini, et me siin näljast kõngeksime.“
Ljapišev mõtles veel mineviku kategooriatega, hõljus veel igivanades illusiooni pilvedes, üllastest rüütliturniiridest:
„ Noh, peab ju Tokiogi aru saama, et Sahhalin vajab sisseveetud leiba, ja mitte lasta meie saareni jahu – see… see on naturaalne sigatsemine! Talv oli ka kuradi külm, jää lahes, annaks jumal, kui sulab alles mai lõpus, ja me jääme isegi Nikolajevski varustamisest ilma. Kus on siis primitiivne üllus?“
Ei ole arusaadav, millisel eesmärgil, kuid jaapanlased saatsid juba sügisel kõigile Sahhalini silmapaistvate inimeste aadressile foto Obolmasovist koos tema enda allakirjutusega:
„ Vaadake, kuidas mina elan!“ Politseimeister Maslov pani ohates, selgelt kannatades, selle foto kuberneri ette. Obolmasov oli pildile jäädvustatud rikka villa foonil Nagasaki looduses, ta istus riietuses, mis paistis kohane heatahtlikule inglise kolonisaatorile (valgetes šortsides ja korkkaabus), tema kohal rippusid puudel suured mandariinid, ning noor jaapanlanna seisis põlvedel noore geoloogi ees, ulatades talle kandikul veini.
„ On ikka ära sättinud end, raibe! Meie pole sellist elu uneski näinud,“ kommenteeris seda pilti ausalt politseimeister.
Ljapišev ütles, et ta ei saa aru, millistel eesmärkidel otsustasid jaapanlased hoida enda juures sellist räbalat inimest:
„ Alguses jootsid nad teda šampanjaga, kuid siin pildil on näha juba täielikku isiksuse degradeerumist. Kardan, et ilma oopiumita see läbi ei läinud. Kuid milleks oli samuraidel vaja seda vähetähtsat inseneri, kes kõikidest Sahhalini väärtustest suutis üles avastada vaid vargaplikast Jevdokia Brõkina?“
Maslov palus kuberneril järeldustega mitte kiirustada:
„ Mäletate, meil oli selline viiuldaja, Kramarenko. Ta viiuldas vanasti kaupmeeste pulmades Odessas masurkasid.

141

Kuid Sahhalinil tegid jaapanlased temast silmapilkselt rikka kalatöösturi, ehkki see viiuldaja andis heeringat välja ainult sakuskana. Samuraid töötasid tema kontori kattevarju all, et kogu vastutus varguse eest ajada selle viiuldaja kaela. Kas pole mitte nii ka Obolmasoviga? Arvatavasti on ta nagu see Kramarenko, keda oli vaja lihtsalt mugavaks sirmiks.“
„ Igal juhul,“ käskis Ljapišev, „ kui see litapoeg ilmub Sahhalinile, siis arreteerige ta koheselt, istudes naride all, näeb ta, kuidas meie elame…“
Mihhail Nikolajevitš meelitas enda juurde külla staabikapten Bõkovi, Fenetška Ikatova viis kabinetti tassid aurava kohviga. Ljapišev ütles, et kaevikuid kaevata Sahhalini rannikul loodab ta alles mais, kui pinnas ära sulab:
„ Ilma kaeveriistata oleme me võimelised kuidagi hauda surnuaial välja kaevama, aga kaevikuid ette valmistada ei suuda. Minu poolt on juba koostatud saare teine kaitsevariant, juhuks, kui vaenlane ründab. Otseloomulikult kinnitasin ma selle ennemalt ka Amuuri-äärse kindralkuberneriga. Ent Peterburg ei taha vasikat sünnitada. Meie ettekandeid Sahhalini raskest olukorrast ei hinnata pealinnas. Teil, Valeri Pavlovitš, on õigus selles, et kui sõda jõuabki saarele, siis ilma mingi kahtluseta, võtab ta partisanisõja vormi.“
Bõkov veendus järjekordselt kindrali jõuetuses. Kuid üldplaanis arutles justiitskindral õigesti.
Garnison jääb regulaararmee õigustesse, kuid enamiku partisaniarmeest moodustavad sunnitöölistest ja väljasaadetutest malevlased.
Fenetška lisas ohvitseri tassi koort, rääkides sealjuures tähenduslikult:
„ Jooge terviseks. Kasarmutes teile ehk pole midagi, aga meil on kõike… Tänu jumalale, ega ma siis niisama ela, me oleme ju siiski – kubernerid!“
Bõkov ei unustanud öelda Ljapiševile, et partisanisõjas on väga tähtis tunda maastikku:
„ Aga meie, kes me oleme truud tolade soovitustele, pole siiani suutnud isegi muretseda enda korralikke Sahhalini kaarte, me ei tunne teid ega taigaradu, sahhalini jõgede sügavust ega koolmeid. Ma ei imesta, kui ohvitserid juhivad oma sõdurid tapvasse laukasse.“
„ Mu armas,“ vastas kuberner hingest, „ kust ma võtan teile kaardistajaid, kasvõi õppinud ohvitsere, kes oskaksid määrata kohalikku triangulatsiooni?“
„ Siin ma ei saa kuidagi abiks olla,“ tunnistas Bõkov. „ Kuigi olen saanud sõjalise hariduse.“
Uks avanes, sisse vaatas politseimeister Maslov.
„ Kas te olete minu juurde?“ küsis Ljapišev.
„ Jah, teie eminents. Kapten Tairov koostas siin raporti tema ohvitseriau riivamise kohta.“
„ Teame me seda Tairovit! Las kooberdab vähem mööda trahtereid ja tantsusaale, siis ei saa au ka riivatud.“
„ Aga seekord,“ ütles Maslov, „ läks tal kurjasti ilmajaamas.“
„ Mis tal siis viga on? Ei saanud ise Sidoratskiga hakkama?“
„ Mida seal vanake Sidoratskil olekski Tairoviga jageleda!“ itsitas Maslov. „ Siin sekkus asjasse tema abiline…see…mis ta nüüd oligi?“
Bõkov ei tõusnud lauast kohe:
„ Kas lubate mul lahkuda?“
„ Jaa, jaa, staabikapten. tänan vestluse eest…“
***************************************************************************
Ainus, kellega Polõnov kohtuda ei tahtnud, oli fanaatik Gloger! Kunagine vapper „võitleja“, Gloger, lausa hullus tsaarivõimu peale, mis oli teda Sahhalinile saatnud. Ta otsustas mikski, et kogu Venemaa on süüdi tema kannatustes. Polõnov teadis, et surmaotsus tema kohta on endiselt jõus, ja alati võib oodata arveteõiendamist.
Juhus viis nad tänaval kokku. Alguses näis Gloger rahulikuna, isegi naeratas sõbralikult Polõnovile. Vaadates küljele, kaebas Gloger rikutud närvidele:
„ Magada ei saa. Košmaarid! Laibad. Poomislavad…“
142


Peale seda ütles ta , et nüüd, pärast neid kannatusi vene piinakambrites, veendus lõplikult, et kodumaale on jäänud vaid üks helge pea – pan Joszef Pilzudski, kes hoiatas ammu: Poolale on kasulikum olla Austriaga või Saksamaaga, kuid kindlasti mitte selle neetud Venemaaga.
„ Käisin eile isegi pühakojas, põlvili palusin meie helget jumalaema, et jaapanlased siia kiiremini jõuaksid. Las vähemalt nemad päästavad mind nendest sahhalini košmaaridest… Mis elu küll Venemaal on! Kes keda saab, selle ka ära sööb.“
„ Näib, et paremas taskus,“ tegi Polõnov kindlaks koha, kus Gloger peitis oma relva, ja vastas rahuarmastavalt:
„ Olen tuttav kohaliku preestriga. Teda saadeti Sahhalinile Varssavi kohtu otsusega surijate vägistamise eest, kes pidid talle pihtima. Ta on ka Venemaa peale vihane – sarnane sinule, sarnane sellele samale Pilzudskile… Kõige ennem, Gloger, tee selgust oma tunnetes. Venemaa on paljus süüdi, aga vene rahvas pole süüdi sinu eksimustes.“
„ Sul on ju lihtne!“ kostis Gloger. „ Mis sul poolakatest? Sa oled juba kodus. Sahhalini sunnitöö – kas mitte see pole su isamaa?“
Polõnov üritas pehmendada jutuajamise teravust:
„ Ära vihasta jumalat, Gloger. Kui nii raske on, siis anna end malevasse üles, ja sina, vapra mehena, võitled teistest loodritest kiiremini omale vabaduse kätte. Aga hiljem juba, kurat sinuga, tee mis tahad. Kuid, tantsides viini valssi, ära unusta ka krakovjakki masurkaga.“
Gloger vaatas kahtlustavalt enda ümber:
„ Siin on kõik minu jaoks võõras, ja ma ise olen ka võõras! Kas peaksin mina, poolakas, pealegi väikeaadlik, segama end vene asjadesse? Miks siis ise pole end malevasse üles andnud?“
Glogeri näole ilmus kurjakuulutav naeratus. Polõnov, nagu saatus, oli just täna oma brauningu ilmajaama peidikusse jätnud, ja praegu tundis ta selgelt puudust selle raskusest, et vastu tulistada, kui jutuajamine muutub keerukaks. Kuid siiski vastas ta Glogeri naeratusele samuti naeratusega:
„Ära üritagi mind vahele võtta! Venelasena täidan ma isamaa ees oma kohuse… Praegu sa, Gloger, ainult sülitad Venemaa peale. Kuid ma kardan ,et tuleb aeg, mil sa võtad koos pan Pilzudskiga Poolal juustest ja kisud poolakaid väikeaadlikulikus soost Venemaa poole…“
Gloger oli samuti piisavalt vilunud võitlusasjades ja arvas, et Polõnov on täna relvitu.
„ On ikka mugav hetk, et meie panna punkt meie vestluse lõppu… keset otsaesist sulle! Kas sa ei kardagi siis mind? Tunnista, et sa kardad mind juba ammu.“
„ K a r d a n,“ vastas Polõnov ausalt.
Gloger otsustas mõnitada relvitut:
„ Sa oled ju nagu kassipoeg mu ees. Noh, ütle „mjäu“. Siis ma võib-olla halastan sulle. Ära häbene.“
„M j ä u,“ ütles Polõnov, ja Gloger kiitis teda:
„ Hästi nurrud. Aga nüüd näita, kuidas sa väriseda oskad. Las ma kuulan, kuidas su kondid hirmust värisevad…“
Vastamata eemaldus Polõnov vaikselt. Ent tajudes seljaga tulistamise ohtu, pööras ta järsku.
„ Tõmba käsi taskust välja!“ karjus ta Glogerile. „ Ära ole lurjus – ära tulista selga. See pole aus… Ma ju kõigest nurrusin sulle, kuid ma võin ka möirata!“





143


12.peatükk
Jääme patriootideks


Ammu on täheldatud, et vangistuse tingimustes, kui aju juhmistub julmusest ja väljakannatamatust ängist, hakkavad inimesed otsima midagi sellist, mis suudaks värskendada nende ängi täis meelt. Küllap sellepärast lugeski sunnitöö ajakirjade viimaseid lehekülgi, mis olid kaunistatud piltmõistatuste ja peadmurdvate ülesannetega; sunnitöö hakkas ajalehti lehitsema tagantpoolt, kus olid ristsõnad ja šaraadid. Sunnitöö on alati – kõige ammusematest aegadest saati – hinnanud ebatavalist igapäevast informatsiooni, kuid ainult sellist, et sellest jääks hing kinni. Valetada võis seejuures palju tahes, töötagu ainult jutustaja aju vahetpidamata.
Ühes nukras Rõkovski barakis, kuhu oli majutatud esimesed malevlased, küllap just sel põhjusel Kornei Zemljakov teeniski ära oma autoriteedi, jutustades ebatavalisi lugusid tööst ilmajaamas. Kirjaoskamatute jaoks oli uudiseks, et Sahhalini ilm, mida nad olid harjunud ainult kiruma kui väljakannatamatut, on otseselt seotud ka sellega, kas sajab homme Tambovis vihma, kas ei ole mitte oodata põuda Tšernigovšinas.
„ See pole veel midagi!“ seletas Zemljakov. „ Aga vot, vennad , on selline „ susjur“, et teada saada, kui palju niiskust on õhus. Selles masinas tõmmatakse pingule naisterahva karv. Kui väljas muutub niiskemaks, siis see karv muutub pikemaks, aga kuiva puhul – lühemaks. Kusjuures karvake masina jaoks võetakse ainult punapealt.“
(Kornei rääkis Sossuari hüdromeetrist.)
„ Mis sa nüüd!“ ei usutud teda. „ Miks siis punapealt?“
„ Ma isegi ei tea, see on maailma teaduse suur saladus. Aga teadlaste hulgas on suur huvi kõigi punapäiste eitede vastu. Nii kui professor näeb vaid kuskil punapead, siis kohe lõikab tal tuusti juukseid soengust ära. Karjugu ta või mitte, ükski linnavaht ei aita, sest punapäistelt eitedelt oodataksegi, et nad teaduse pärast kannataksid. Ühte võin öelda,“ lõpetas Zemljakov oma juttu, „ ilmateaduses on head inimesed. Üks selline maksis mulle ise töötasu, andku jumal talle tervist!“
Kevadel jagati malevlastele kätte berdankad*, teiste hulgas läks ka Kornei ja vandus preestri risti ees, et kohustub „ usus ja õigluses“ teenima isamaad. Siiski ei tasu arvata, et kõik sunnitöölised tõusid otsustavalt naridelt isamaad kaitsma. Aasta 1904 – see pole 1812. aasta, ent sunnitöö ka ei kasvatanud inimesi patriootilises vaimus. Paljud metsistunud kurjategijad jäid naridele vedelema, kuigi nende keeldumisel haarata relv, polnud mingit mõtestatust, peale lihtsa omakasupüüdlikkuse.
„ Mida veel?“ rääkisid nad. „ Hakkan verd valama… mille eest? Selle sunnitöö eest, kus ma omale küüru olen kasvatanud? Käigu see kõik kuradile, parem juba „Praskovja Fjodorovnat“ suudelda.“
„ Õige!“ kuuldusid elajate, bandiitide, murdvaraste ja aferistide hääled. „ Sahhalin – surnud koht, ainult naerid ja kapsad nõgestega, näri neid või juurteni…Mida ma siia kaotanud olen? Ja mida ma siit leidnud olen?... Jaapanlased ei tee mulle midagi, ainult ahelatest vabastavad… Esimese asjana kaon Moskvasse Hitrovi turule, jooksen trahterisse ja kohe võtan tosin pudelit õlut…“


* vanaaegne püss
144

Malevlaste seas polnud ainult Vene patrioodid, vaid ka selle sama Sahhalini patrioodid – kohalikud, kes siin sündinud, kelle jaoks oli saar saanud tõeliseks kodumaaks, ja sellepärast võetigi ilma kahtlusteta relvad, et isamaa au eest seista. Sellised sahhalinlased ei vajanud amnestiat!
Kõiki malevlasi pandi puhtasse pesusse, lubati juuksed kasvatada, nagu „vabadel“. Riietatuna hallidesse vatijopedesse, oli neil arestandi mütsidele pandud ristid, mis olid tehtud tsinkplekist, - märk võitlusest ja kohuse täitmise pühadusest. Kõik unistasid furaškast*, et natukenegi sarnaneda soldatile. Selleks, et arestant-malevlane eristuks silmnähtavalt inimeste seas, käskis Ljapišev malevlastel õmmelda vatijope varrukatele triibud punasest riidest.
Töökodades valmistati nende jaoks padrunitaskuid – vanadest jahukottidest, mis olid äramärgistatud Šanghai ja San-Fransisco firmade poolt, ent jalga jäid endiselt vene kotad. Malevlastele anti ports leiba, aga lõunaks, nagu varemgi, said nad lahjat vanglalurri…
Garnison hoidis malevlastest kaugemale. Soldatile, eilsele töömehele või talunikule, jääb kurjategija alati halvaks inimeseks, kelle eest on kõike vaja peita, et ära ei viiks. Ent iga sahhalinlane on harjunud nägema ülemustes ainult karistusorganeid. Endised konvoinikud ja vangivalvurid tehti tavalisteks lipnikeks, nemad kamandasid kasarmutes, nagu vanasti vanglates. Seejuures nägid nad kaitsemalevlastes ainult arestante, kellele oli hetkeks antud vabadust, et siis hiljem jälle kõik tagasi saata – keda naride peale ning keda naride alla. Malevlased suhtusid sellistesse isadesse-komandöridesse metsiku vihkamisega, mis sai just vanglast kaasa võetud. Nad hakkasid juba tõrkuma:
„ Sina mind, vastik nuhtlus, naride alla tagasi ei suru! Ma pole sulle mitte keegi ja mütsi su ees maha ei viska.“
„ Aga vastu lõusta ei taha?“
„ Ainult puutu! Me teeme sulle „pimedat“…“
Garnisoni ohvitserid kartsid arestante kamandada. Ainult staabikapten Bõkov tugevdas oma salka malevlastega. Muidugi, selle mitmemastilise rämpsu seest leidis ta meelestatust, mis ei tohiks sõduritele omane olla. Bõkov pidas salga ees kõne:
„ Kuulake mind! Ma saan aru, et paljude teie jaoks on meie emake maast, suurest, imelisest, mõõtmatust Venemaast, saanud kõigest kuri võõrasema. Ent mina, teie ülemus, ei vaja nende teeneid, kes on läinud kaitsmisele ainult tsaari amnestia pärast, kulbitäie balanda pärast, puhaste pükste pärast, mis on tehtud soojast baikast. Selliseid „kaitsjaid“ isamaa ei vaja!“
„ Kuldsed sõnad,“ toetas teda Zemljakov.
Valeri Pavlovitš viis ta näo juurde oma tugeva rusika, mis oli tõmmatud uude krigisevasse nahkkindasse:
„Kas sa seda oled näinud? Hea, et sa minu peale sattusid, aga sattunud sa mõne teise ette, oleks ta sul kõik hambad välja löönud just selle eest, et sa segad ohvitseri jutule vahele.
„ Juba!“ hüüdis Zemljakov.
„ Mis „juba“?“ ei mõistnud teda Bõkov.
„ Esimese juba pole. Närin ainult külgmistega.“
„ Küllap oled ära teeninud… Ma,“ jätkas Valeri Pavlovitš,“ formuleerin oma salga ainult ausatest inimestest, kes siiralt astuvad partisanisõja ohtlikule rajale, võitlemaks armastusest isamaa eest. Ent teise pole vaja! Kõik laisklejad – minema siit!...“
Teised aga nii ei toiminud. Tõmovski ringkonna juhatus ajas kõik kinnipeetavad Rõkovski vanglast tänavale, kus neile teatati selgelt:
„Noh, neetud kaabakad, miks me ei näe naeratusi? Imperaator-riigihoidja oma südamlikkuses käskis anda amnestiat nendele, kes astuvad malevasse… Seisame ju püha Venemaa eest, kõiki paneme kirja. Kõik saavad püksid ja vildid!“
*siin tsaariarmee sõduri nokkmüts
145



Polkovnik Danilov kinnitas seda üleskutset sõnadega:
„ Tunnen ma teid, lurjuseid! Anna aga püksid ja vildid kätte, ja siis, kõike head, joote maha või mängite maha esimesel võimalusel. Ma palun teid kristlasena: hoidke kõike riigivara vähemalt võiduni!“
„Kõrilõikajad“ ja „kägistajad“ karjusid talle kolonnist:
„ Kevad on käes! Varsti koidab ka suvi, mis siis? Peame hauduma viltides ja vatipükstes?...“
Tulupjev kandis rõõmuga Ljapiševile ette tervest Rõkovski vangla mobilisatsioonist, mis oli hetkega tühjenenud:
„ Nüüd ava või külalistemaja selles türmis! Polkovnik Danilov oli „ tragina sündinud, tsaari teenistuses, isaks soldatitele“. Ühtki ei jätnud vanglasse, kõik ajas välja. Isegi vigased ajas rivvi. Meie jõud suurenevad, ent maidantšikud nutavad. Millest elama hakkavad, kui kambrisse on jäänud ainult lutikad ja rotid?“
„ Idioodid!“ vastas kuberner veenvalt. „ Oli ju selgelt öeldud: vaja on vaid vabatahtlikke, sest jõuga ei sunni kedagi sõdima. Kõik vanglasse tagasi!“
„ Kuidas neid sinna ajada?“ kiirustas Tulupjev. „Proovi neid uuesti istuma panna, kui pooled on juba laiali jooksnud… ühes riigivaraga! Nüüd kisuvad nad polkovnik Danilovit jalgupidi puruks nagu konna…“
Mihhail Nikolajevitš haaras peast kinni:
„ Meil on kõik ülepeakaela, ülepeakaela, ülepeakaela…tantsides! Miks pean mina kõik teie eest mõtlema? Mõtelge ise…“
Bõkov külastas kuberneri tüpograafiat. Klavotška Tšeliševa näitas talle terava pliiatsiga reale Ljapiševi uuest korraldusest, mis kutsus ohvitsere üles võtma eeskuju Bõkovist:
„ Teadlik ohvitser tegutseb maleva loomisel energiliselt ja arukalt, mis on väärib jäljendamist.“
„ Kuid teie, ma näen, olete millegi pärast liialt mures?“
Valeri Pavlovitš liigutas vööl oma ratsaväemõõka:
„ Jah! Ma sain teada midagi sellist, mille pärast peaksime me külastama meie ühist tuttavat, kes töötab ilmajaamas.“
Klaudia Petrovna vastas kuivalt, et see vastik inimene ei ole seda väärt, et teda külastada.
„ Kõige parem – hoida temast kaugemale.“
„ Vastupidi,“ väljendas end staabikapten, „ mulle see inimene isegi meeldib millegipärast. Ärge imestage mu sõnade üle: minu ja tema vahel on midagi ühist.“
„ Ah, või nii?“
„ Küllap me sobitume milleski…“
„ Kui see on nii, siis on see õudne!“ mõtles Klavotška, saates Bõkovit ära ilma kahetsuseta.
***************************************************************************
Polõnov oskas end nii üleval pidada, et inimesed, isegi need, kes omavad võimu, hakkasid tundma tema üleolekut, sattudes tahtmatult selle inimese mõju alla, kes näis üldse mitte tundvat oma sunnitöölise seisundi raskust.
Ta üllatus, nähes saabuvat Bõkovit, kuid seejuures käitus nii nagu oleks teda ammu oodanud.
„ Ma kuulan teid huviga, härra staabikapten.“
„ Mida te selle Tairoviga korda saatsite?“
„ Viskasin ta kõigest ilmajaamast välja, et ta ei segaks mul elu nautida.“
„ Kuid kas te enda peale mõtlesite? Lõppude lõpuks, oleksite võinud vähemalt tüdrukut haletseda, keda olete võtnud omal meetodil ettevaatamatult kasvatada… Ma soovitan teil kohe end varjama hakata.“
146

„ Kas mind siis ähvardab miski?“
„ Ma sain teada , et teid vahistatakse.“
„ Väga armas… A-ni- ta!“ kostus Polõnovi suust laulval häälel ning ta võttis taskust kella, vaatas aega. „ Anita,“ ütles ta lähenevale tüdrukule,“ härra Bõkov pole selles kindel, et ma sind õigesti kasvatan. Kahjuks pole meil enam aega su ümberkasvatamiseks tavalisel meetodil. Me jääme hiljaks! Sellepärast pead sa olema viie minuti pärast valmis.“
„ Valmis… milleks?“
„ Meid ootab ees sentimentaalne reis erinevate unustamatute seiklustega, mis sind väga rõõmustavad.“
Kui Anita eemaldus, küsis staabikapten:
„ Huvitav, kuhu te küll jooksete?“
„ Ma pole seda veel otsustanud, kuid ma juba mõtlen sellele.“
Bõkov pani kindad oma furaškasse:
„ Sellisel juhul mõtleme koos. Mul on Korsakovis sõber – kah staabikapten, Julian Kazimirovitš Grotto-Slepikovski, ma annan teile kirja tema jaoks, ja tema aitab. Arvan, et te ei jää oma praeguse nime juurde.“
Polõnov naeris lõbusalt:
„ Ega ma loll pole, et oma vanu patte kaasa tassida!“
Polõnov võttis taskust uue passi:
„ Teil on õigus. Ma olen ettenägelik inimene. Kuid sellest ajast, kui ma sain Anita, olen lausa pelglik. Rõkovski vangla – see on ideaalne passilaud, kus „ koogitegijad“ meisterdavad välja uusi kangelasi uute nimedega… Võite tuttavaks saada: Fabian Wilhelmovitš Backlund, väikekodanlane Bauska linnast, mis asub Kuramaa kubermangus, kaubandusfirma „Kunzt&Alberts“ poesell, mis tegeleb ammu universaalpoodidega Kaug-Idas, saabusin Sahhalinile Harbini linnast, lootusega varustada soolaga Kramarenko kalatööstust, mille kohta on ka passis allkiri, k e l l e o m a?“
„ Ei tea,“ vastas Bõkov.
„ Minu saabumine Sahhalinile on tõendatud sõjakuberner Ljapiševi enda allkirjaga… veenduge oma silmadega.“
Bõkov võttis passi ja uuris seda tähelepanelikult.
„ Jah, see on Mihhail Nikolajevitši käsi… puhas töö.“
„ See veel puuduks! See-eest olen ma nüüd minevikust lahti saanud,“ vastas Polõnov ja hüüdis jälle pikaldaselt: „ A-ni-i-ta-a!“
„ Kohe olen valmis,“ kostus hääl.
„Hobuseid ei leia te isegi suure raha eest,“ tuletas Bõkov meelde, „ ent teekond Korsakovi on kuussada versta, mida sahhalinlased tihti jalgsi läbivad. Tee on sarnane kinnikasvanud metsasihile, aga metsasiht muutub vahel lausa ojakeseks, mulksuvaks rabaks, kus hukkuvad nii inimesed kui ka hobused. Kuidas elab üle selle teekonna teie noor sõbranna?“
„ Ärge muretsege. Teil on sõbraks Grotto-Slepikovski Korsakovis, aga minul on Aleksandrovskis trahteripidaja Pahom Nedomjasov, kes ei julge mulle ära öelda oma hobustest. Ma tean, et Onorini peavad hobused vastu…“
Valeri Pavlovitš läks tagasi tüpograafiasse, kus Klaudia Tšeliševa küsis talt varjamatu ärritusega:
„ Aga see tüdruk laiali kõrvadega, nagu nahkhiirel, riietatud udusulgedesse, nagu pruut, kas ta on ka temaga?“
„ Jah. Aga neid pole enam Aleksandrovskis.
„ Kuhu see paarike siis kadus?“

147

Staabikapten hoiatas, et ta on avameelne.
„ Mulle näib,“ ütles ta kurva tooniga hääles, „ et te võiksite andestada sellele inimesele kõik-kõik, kuid ei või talle andestada seda, et ta kõrvale ilmus Anita.“
Tšeliševa punastas:
„ Kas pole mitte rumal mind armukadeduses kahtlustada?“
„ Vabandage. Aga täna ma kadestasin seda inimest, tahes-tahtmata, kes tuhiseb juba mööda taigat Onori poole, ning tema kõrval on truu Anita, kes on nõus temale järgnema kasvõi tapalavale.“
„ Leidsite aga mida kadetseda!“ kostis Klavotška. „ Vajalikul tunnil olen ka mina teie kõrval…“
***************************************************************************
Kuni Onorini sõitsid nad ilma seiklusteta, rääkides palju. Kuulates Polõnovi jutte, liigutas tüdruk vahepeal huultega, endamisi korrates kuuldut. Ta ju teadis, kui nõudlik on tema käskija: iga hetk peab ta olema valmis vastama eksamil kõikide küsimuste kohta, mis kunagi olid nende vestlustes kõlanud. Anita rikastus iseenesest Polõnovi juttudest, nagu õrn oksake puumahladest, ent vahel ta muheles:
„ Mind isegi huvitab, millal sa küsid mult midagi sellist, millele ma ei oska vastata… Küllap oled sa väga väsinud? Muide, Onori taga puhkame me Kannatuse lahe randadel.“
„ Kannatuse? Aga miks kutsutakse lahte niimoodi?“
„ Näed,“ ütles Polõnov, „ sa oled hakanud suhtuma minusse kui entsüklopeediasse, kes peab andma vastuseid igale küsimusele, ka kõige ootamatutele. Küllap just Kannatuse lahe randadel lõpeb meie pikaajaline kannatus.“
„ Nii et sa ei oska vastata?“
„ Oskan! See oli väga ammu, kui Venemaad juhtis alles esimene tsaar Romanovite dünastiast. Sel ajal otsis selles kandis kulda Hollandi meremees De Friez. Sahhalini ranniku lähedal kannatas ta kõvasti tugevate tormide käes, sellepärast andiski sellise nimetuse – Kannatuse laht…“
Alati ettevaatlik Polõnov ei läinud kohe Onorist möödudes Korsakovi. Alguses tegi ta aega parajaks külas nimega Otradna(praegu Dolinsk), mille järel elasid nad Anitaga Vladimirovka külas(praegu on see Južno-Sahhalinsk, tähtsaim linn nõukogude Sahhalinil). Vladimirovka oli täis vabatahtlikke, kes olid saabunud Vladimirovski kubermangust, kes elasid külluses, tõestades kõigile ja kõiges, et Sahhalini maa on võimeline inimest hästi toitma, ainult ära laiskle, tööta… Siin, näis, et oli hoopis teine maailm, kaugel sunnitööst. Kukkede laul koidul, kasside nurrumine, kes läksid lehmalüpsmise juurde, et limpsida auravat piima, - kõik meenutas elu vene külas. Ent meri oli samas kõrval, metsa taga, tema mühin segunes puude mühinaga, segunes värskete briisidega.
„ Varsti tuleb torm,“ ennustas täpselt Polõnov. „ See on isegi hea! Mulle ei meeldi üldse selged ilmad. Ei tea miks, aga mulle on alati meeldinud looduse kataklüsmid: tormid ja rajud, äikeseragin ja orkaanid. Nõrk ehmub, ent tugev vaimustub… Kas sa ei tahaks vaadata Kannatuse lahe tormi?“
„ Kas meil jagub kannatust?“ küsis Anita…
Nad jõudsid mere äärde siis, kui karm torm juba lõpetas möirgamist, ja nüüd viskasid lained laisalt kaldale meretaimi, liival liigutasid end tormi jõust uimased suured krabid oma teravatel jalgadel. Anita, nagu alati, pani oma käekese Polõnovi tugevasse kätte.
„ Ma olen vaimustuses!“ ütles ta äkki. „ Ma näen siit isegi puruksrebitud purjeid De Friezi karavellil, kes loodab siit rannast leida kulda ja hõbedat…“
Kui nad läksid rannast tagasi külla, ütles Polõnov tüdrukule:

148

„ Ma ei oleks kunagi osanud oodata sinu ilmumist minu kaootilisse ellu. Sa ilmusid rikkumaks kõiki julmi reegleid, mis olin juba noorena omaks võtnud. Ma ju oletasin alati, et inimene on tugev ainult sel juhul, kui tal pole mingeid kohustusi teiste suhtes. Kuid sa ilmusid, ja siis kõik muutus… See on isegi mulle arusaamatu!“
Anita kõndis tema ees mööda väga kitsast rada, ja Polõnov rääkis talle selga. Tüdruk vaikis. Lõpuks kuulis ta tema sõnu:
„ Kui sa ei saa isegi endast aru, siis küllap sa ei saa ka kunagi minust aru.“
„ Miks sa seisma jäid?“
„ Küllap ma tahtsin nii…“
Oli kuulda, kuidas metsa taga tegi meri oma titaanlikku tööd. Suured silmad vaatasid Polõnovit õrna pidulikkusega, ja Polõnov, sattudes hämmeldusse, hakkas kohendama tema paeltega mütsi:
„ Ära ainult külmeta.“
„ Sa ei tahtnud ju seda öelda.“
„ Aga sa oled saanud liiga nutikaks, ja see on mulle ohtlik. Minu olukord on praegu äärmiselt halb. Ma ei saa sinuga ülbitseda, sest sa oled saanud täiskasvanuks. Inetu pardike, kelle ma odavalt ostsin, sa hakkad muutuma ilusaks luigeks. Kuid ma ei saa sind suudelda, veel liialt noort…“
Ühe pealiigutusega raputas Anita peast mütsi, juuksed langesid laiali, varjates tema harali kõrvu.
„ Ütle – armastad sa mind juba?“
„ Siin ta ongi, see küsimus, millele ma ei oska vastata.“
„ Siis ära vasta! Ainult suudle mind…“
Järgmisel päeval sõitsid nad Korsakovisse.
Peatänavat, mis oli kaunistatud puude ja laternatega, pühkis räbal vanamees, kelle otsaette oli kõrvetatud märk „V“, vasakul põsel „O“ ja paremal „R“. Polõnov küsis talt, kuidas leida politseivalitsuse sekretariaati.
„ Näe, seal… maja terassiga,“ näitas „VOR“*, vehkides luuaga. „ Sekletariks on siin minu lapselaps…“
Sekretär, vana sunnitöö järglane, vaatas hooletult Polõnovi-Speranski-Backlundi passi, ja kostis:
„ Olgu. Homme, kui ajakest on, tulge minu juurest läbi, et märkida, kus peatusite. Hotelle meil ei ole, otsige erakorter…“
A.P.Tšehhov kirjutas, et Korsakovi ringkonnas on inimesed konservatiivsemad, ja enamalt isegi rumalad, ent peavad paremini vastu. Võrreldes põhjaga määratakse siin tihemini ihunuhtlust, ja juhtub, et ühe korraga karistatakse kuni 50 inimest… kui teile, vabale inimesele, juhtub tänaval vastu tulema grupp vange, siis kuulete 50 sammu kauguselt järelvaataja hüüdu:“ Valvel! Mütsid maha!“ Sellepärast polnudki Polõnov eriti üllatunud, et korteri omanik käis uute elanike ees kõverdatud jalgadega, nagu kõik alandatud inimesed, nimetas asju ainult väiksemakstegevate nimedega: lilleke, võikeses, toolike, voodike… Oli näha, et ta pidas Polõnovit tähtsaks inimeseks Sahhalini administratsioonist, ning nüüd kartis väga, kuidas mitte eksida.
„ Mis paragrahvi eest?“ ei pääsenud ta Polõnovi küsimuse eest.
„ Üheksasada viiskümmend kolm, võtke palun teatavaks.“
Minnes tuppa, ütles Polõnov naeratades Anitale:
„ Paragrahv on sarnane minu omale. Ainult et mina sirutasin end püsti, ei kummarda kellelegi, aga tema on ära vajunud…“
* varas
149


Kõrvalmajas elas räpakas vanaeit, kes mäletas veel Tšehhovit. Nooruses oli ta elusalt matnud oma vastsündinud lapse, et pääseda häbist kogu külale.
„ Hapukest! Ja ma palju ei küsi…“ pakkus ta pealetükkivalt Polõnovile oma kapsast müüa.
Polõnov ostis kapsast ja siinsamas viskas selle prügi hulka, kuhu kohe jooksid ruiates majapidamise põrsad.
„ Vot sellised, nagu see vana arutugi, elavad, ent Tšehhov, kes käis Sahhalinil, haigestus tiisikusse ja suri… Vihkan sunnitööd!“ tunnistas korraga Polõnov. „ ent nüüd olen isegi tänulik sellele sunnitööle, mis aitas mul leida sind.“
Polõnov otsis kerge vaevaga Korsakovi ohvitseride seast üles Grotto-Slepikovski ja andis talle Bõkovi kirja, muuseas huvitudes sellest:
„ Kas teil oleks mugavam minuga poola keeles rääkida?“
„ Kui te seda valdate,“ vastas Slepikovski.
„ Piisaval määral.“
„ See on hea. Kuid minu sõbra soovitus tähendab minu jaoks väga palju. Tema kiri – see on vaat et atestaat teie korralikkuse kohta. Ma ei hakka teid tüütama küsimustega teie ilmumise kohta Korsakovi , ent kaldun arvama, et teie koht on just seal, kus teid ei tunta.“
„Umbes nii,“ nõustus Polõnov. „ Ei tahaks meelde tuletada, et mul on head dokumendid.“
„ Ei kahtlegi, et te tegite nad täitsa õigesti,“ noogutas Grotto-Slepikovski, vaadates hetkeks Anitat. „ Kuid teil tasub teada, et Korsakovis on ülemuseks parun Zalts, kes on pagendatud ihukaitseväest hoolimatu suhtumise eest riigirahadesse. Pean oma kohuseks teid hoiatada: see inimene pole mitte ainult vastik, vaid ka liialt kahtlustav kõikide vastu, kes külastavad tema Korsakovi valdusi…“


13.peatükk
Sahhalinil on kõik rahulik

Fenetška Ikatovat, kes varem polnud kunagi haige olnud ja oli valmis elama saja aastaseks, piinas palavik ja külmavärinad, teda raputas köha, ning ta rääkis, et on külmetanud.
„ Just sel ööl, kui te mandrilt saabusite. Nii kui kuulsin koerte haukumist, nii püsti hüppasin… otse voodist! Aga hoovis keerutas lumetorm, puhus mind üdini läbi.“
Ljapišev, vananev inimene, külastas kaastundlikult oma mägitüdrukut. Nagu arst, pani ta oma peopesa naise kuumale otsaesisele, otsis tema õrnalt randmelt pulssi.
„ Hingeke, ära jää väga haigeks. Sa tead minust paremini, et Sahhalinil ei ole häid arste, ning need, kes on, on võimelised ravima ainult sunnitööliseid.“
„ Kas ma siis pole sunnitööline?“ hakkas Fenetška nutma.
„ Andesta. ma ei tahtnud sind solvata. Ent siin, Sahhalinil, on selge, et pole kunagi vabu inimesi olnud. Kui sina oled sunnitööline, siis olen ka mina, sinu kuberner, seotud sunnitööga…“
Kikivarvul lahkus ta tühja kabinetti ja istus seal kaua ja turritas, riietatuna hommikumantlisse, mille alt paistsid teravalt ja silmatorkavalt kindrali lampassid . Vahest tahtis ta nutta, ja et teda haletsetaks. Ent tal oli ju õigus: kui Sahhalinil ei tohi haige olla, siis tähendab, et ei tohi olla ka haavatav…
Oli juba 1904. aasta mai, kui malevlased hakkasid Sahhalini randadele kaevikuid kaevama.
**************************************************************************
150

Sellest, kuidas andetu Peterburi sõjaline bürokraatia – juba enne sõda Jaapaniga – kägistas Kaug-Ida kaitset hunnikute ebavajaliku paberite ja kirjutistega, kontrolöride ja revidentide visiitidega, kopikatäpsuse ihnutsemisega kulude kohalt, mis kulutati armee ja laevastiku peale, - seda kõike teatakse juba ammu. Ent tuleb välja, et mitte üldsegi väiksemat hunnikut paberit kirjutasid vene patrioodid, ausad ohvitserid, kes hoiatasid kõrgemaid võime selle eest, et mingit Kaug-Ida kaitset lihtsalt ei eksisteeri: ta on väljamõeldud erinevate külaliste poolt – nagu näiteks Kuropatkin ja tema legendaarne „Kartaago“. Ja üllatav pole mitte see, et sõda samuraide Jaapaniga, keda hambuni relvastasid Inglismaa ja Ameerika, lõppes Tsusimaga, vaid hoopis midagi muud: kuidas said vene armee ja vene laevastik nii kaua, vapralt ja ennastsalgavalt, edasi lükata asja, mis oli määratud kaotusele viimase isevalitseja ja tema nõunikest looderdajate süü läbi. Seda traagilisem näib kogu asjatu, ent kangelaslik vene rahva pingutus.
Mis puudutab konkreetselt Sahhalini – siin ei või kogu süüd ajada Ljapiševi kraesse. Justiitssüsteemi kindralleitnant püüdis kõike teha nii nagu vaja, ent osutus abituks, ja Voban ja Todtleben ei oleks saanud tema asemel aiaga piirata Sahhalini suurt rannariba vaenlase kaitseks, kus harva tossas mõni giljaki püstkoda või läigib taiga hämarusest mõne soobliküti hüti tuleke.
Mihhail Nikolajevitš koostas neli korda sarnaseid plaane saare kaitseks, Habarovskis neid loeti ja arutati, pärast mida sattusid Amuuri kallastelt plaanid Neeva kallastele, kus neid ei lugenud ja ei arutanud mitte keegi. Mitte ühtegi neljast plaanist ei kinnitatud sõja jooksul – ei Kuropatkini poolt, ei kindral Sahharovi poolt, kes asendas Kuropatkinit sõjaministri kohal. Viimaks käskis Linevitš kõigega tegeleda kindral Subbotitšil, ent kindral Subbotitš saatis Sahhalinile oma adjutandi – väga taibuka noore inimese, kel jooksid ohvitseri akselbandid üle rinna…
Ljapišev kuulas kannatlikult ära tema monoloogi:
„ Lähtudes kõrgema strateegia sügavamast analüüsist, siis väejuhatus eeldab, et Sahhalin ei ole kuidagimoodi Jaapani sõjaliste eesmärkide ihalusobjektiks, kes on niigi juba kätest-jalgadest seotud nii maal kui ka merel. Ma olen volitatud teile teatama, et kindralid Subbotitš ja Linevitš, kes ei soovi oma suhteid Peterburiga teravaks muuta, mis on selletagi pingul, pakuvad teil üldse loobuda Sahhalini kaitsest…“
„ Kuidas?“ venitas kuberner.
„ Vähe sellest,“ siristas ööbikuna uhkete akselbantide kandja, „ teil soovitatakse eemaldada Sahhalinilt kõik regulaarväed, laiali saata kõik rahvamalevad, ning las Sahhalin jäädagi oma endisele sunnitöö seisusele. Ainult sunnitöö asumisega saarel, garnisoni puudumisega saarel kaotab ta samuraide silmis igasuguse väärtuse.
Sellest anekdoodist rumalamat oleks andnud välja mõelda.
„ Olete te üldse täie aruga?“ ärritus Ljapišev. „ Kui samuraid ka ronivad Sahhalinile, siis mitte selleks, et võtta maha sunnitööliste ahelad, mitte ka selleks, et maha lammutada vanglad ja heisata saare kohale „vabaduse lipp“. Neil on hoopis teised eesmärgid, ning need on selged isegi meie malevlastele: haarata endale Sahhalini rikkused, mille kohta teatakse Tokios rohkem, kui teate nendest teie, kes te õnnelikult seal Habarovskis istute… Mida ma siis tegema pean, kurat võtaks? Kas koostama viienda kaitseplaani arhiivide jaoks, või sülitama kõigele ja laskma käed rüppe? Minge tagasi Habarovskisse ja öelge seal, et vene rahvas ei andesta meile iialgi, kui Sahhalinist saab jaapanlaste Karafuto…“
Bunge polnud veel kuberneri nii vihasena näinud, riigiametnik kartis isegi pöörduda küsimustega tema poole. Igaks juhuks, patust kaugemale, võttis Bunge koha sisse kabineti nurgas ja ootas seda pintslitõmmet, mis maalib geniaalselt lõpuni terve sahhalini tragöödia pildi.
151


„ Ja pärast,“ tulistas Ljapišev vihahoos, nagu jätkates veel poleemikat habarovski adjutandiga, „ pärast hakkavad tulevase Venemaa ajaloolased, arhiivides sorinutena, hakkavad oma monograafiates kirjutama sellest, et kõik oli lihtsalt suurepärane, kõik oli läbimõeldud. Ainult see Ljapišev oli ikka nii rumal, et ei teinud midagi selleks, et lüüa korda Sahhalini kaitses.“
Bunge tõusis aralt oma nurgast:
„ Muide, kuidas on meie armsa Fenetška tervis?“
„ Halb,“ vastas Ljapišev ja vajus kohe norgu, „ Halb…“
Peagi teatas Habarovsk talle telegraafi teel, et lisavägede saatmine Sahhalinile lükkub edasi kuni… 1906.aastani! Ent suvel aidatakse mandrilt millega saadakse.
***************************************************************************
Malevate loomine lõhkus sunnitöö peamise korra, ning amnestiagi, mida tsaar lubas pärast võitu Jaapani üle, rikkus märgatavalt õnnelike ametnike ja järelvaatajate olukorda, kes elasid sunnitööliste töö arvelt. Kõlvatud selles, et elasid külluses – kuningale semu, saades kõike tasuta, vanglateameti töömesilased hirmutasid malevlast, eilset sunnitöölist. Teda ei konvoeerinud keegi, vastupidi, ta marssis jultunult, vanaaegne berdanka püss üle õla, nagu soldat, ja ei mõelnudki enam hakata mütsi peast maha viskama, mis oli ehitud rahvaväelase ristiga.
„ Kellele kaevata?“ küsis Slizov vingudes.
Ent proua Slizova lihtsalt piinles meeleheites:
„ Esmalt lahkus meie juurest kojamees, kes meilt halba sõnagi ei kuulnud, aga eile hiilis kokk minema. Kastrulid seisavad siiani pesemata, puid ei lõhu keegi – nüüd aga maksa kõige eest! Hirm lausa mõelda, et kõik need närukaelad said „isamaa kaitsjateks“, ent meie õiguste peale ei mõelnud keegi… kus need on?“
Staabikapten Bõkov pidas vastu raske võitluse.
„ Valida saab ühte,“ tõestas ta Bungele, „ kas minu rahvaväelased hakkavad saart kaitsma, või nad kaotavad õiguse võidelda, süüdimõistetutena rügama sunnitöödel. Ei saa ju inimesi kahest otsast korraga kiskuda…“
Kornei Zemljakov liigutas vaevaga sellest ajast jalgu, kui temast sai „isamaa kaitsja“: hommikust aeti teda püssiga, õpetati tormijooksuga võtma külaaedasid ja täägiga torkama „suvorovi moodi“, keskpäevast aga aeti ta üldtöödele, et kannataks ikka sunnitöölise moodi. Tasus vaid püss-berdanka maha panna ja haarata kirve või labida järele, kui vangivalvurid hakkasid peksma.
„ Siin ta on, rist mütsi peal,“ rääkis Kornei, „ ega ma sellepärast malevasse ei läinud, et mind pekstaks.“
„ Sa veel haugu mul siin!“ vastas talle endine vanglaametnik lipniku auastmest. „Kui vaja, siis teeme su nii tümaks…“
Kuni suveni kaevati mööda mereranda kaevikuid, Aleksandrovski vastu – mere poolt – ehitati lahingupositsioone. Selgetel päevadel, vaadates kaevikust välja, nägid malevlased rohekat mandri massiivi ja miraažid tõstsid mere kohale kauged nägemused. Ükskord vaadati Sahhalinilt, kuidas De-Castri lahte pööras võõramaine aurik. Erafirmade kommertslaevad heitsid kiiresti Aleksandrovski reidil ankrud, lootes soodsate lastirahade pealt teenida. Saksa kaubalaeva „Lodzi“ kapten soovis hakata vedama Sahhalinile sõjavarustust Nikolajevskist, ja keelitas Ljapiševi tulistelt mitte koonerdama:
„ Mis maksab teile välja käia kolmkümmend kuus tuhat, ja reisi lõpuks täidan ma terve teie sadama kaubaga.“
„ Kallis,“ keeldus talle Ljapišev.

152

„ Kallis“, sest polkovnik Tulupjev ajas kubermangu kroonukassa lõhki oma „edenemistasudega“, mis rikastasid trahteripidajaid ja kohalikke prostituute, kelle mugavuse jaoks avati isegi erilisi „tantsuklasse“, kus nad siis tantsisid sunnitöö juhatusega. Ega ilmaasjata kindral Kušelev ei rääkinud Ljapiševile:
„ Andke mulle polkovnik Tulupjev, mina aga juba leian paragrahvi, nii et ta mul „kuivatist“ välja ei pääseks.
„ Mu kallis prokurör,“ ütles Ljapišev ohates, „ ma pooksin ise hea meelega üles pooled oma töölised, kui tapalava aitaks ja nad tooksid tagasi kogu nende poolt kokkuriisutud riigivara…“
Äkki anti Žonkeri majakast esimene häire: Tatari lahel viirastusid kahtlased siluetid, millede kohal hõljus aur. Ljapišev käskis vägedel astuda relvade alla, ise sõitis troikas koos käsitrummidega sadamasse, relvastatud, nagu väejuht enne lahingut, suure binokliga.
„ Miinikandjad!“ määras ta täpselt vaenlase laevade klassifikatsiooni. „ Näen selgelt jaapani miinikandjaid. Tooge kahurid kohale!“
„ Nad ei tulista, kahuritorud on kaetud.“
„ Ikkagi tooge kahurid sadamasse, las vaenlased näevad merelt, et me pole sõnniku pealt riisutud, vaid valmis enda eest seisma…“
Ent miinikandjad, mis meeletult merel aurutasid, nagu oleksid saanud tabamuse katlaruumi, liikusid vaikselt mööda lahte edasi, ning siis tuli kuberneri juurde Kornei Zemljakov, kellel polnud ammu enam hambaid, kuid see-eest oli uus sinikas silma alla:
„ Teie auväärsus, lubage silma paista?“
„ Paista silma, vennas! Aga mille poolest?“
„ Me põrutame meestega paadiga sinna ja vaatame, kes nad sellised on. Te ärge kartke: mandrile ei lähe, sest Bõkovi komandos on ausad inimesed!“
„ Ruttu tulge tagasi – kõigile Georgi rist selle eest,“ lubas Ljapišev.
Malevlased tulid paadiga häbistatult tagasi, kubernerile ei vaadanud isegi silma. Mihhail Nikolajevitš küsis:
„ Noh, mis seal on, vennad? Vaatasite vaenlase üle?“
„ Just nii, sõnnik ujus,“ ütles Zemljakov. „ Kevadel Nikolajevskis, näib, et on loomaaedikuid puhastatud, kõik sõnnik visati Amuuri jääle, nii ta siia ujuski jäätükkidel. Ent sõnniku kohal on alati auru palju, sellepärast ta sõnnik ongi…“
Ljapišev andis binokli lipnik Sokolovile, oma isikliku konvoi ülemale, ja lõpetas ära väejuhi kehastamise:
„ Mis sa mulle selle kaalupommi andsid? Kanna teda ise…“
Igal õhtul saatis kuberner telegraafi teel kõrgematele ülemustele ettekandeid: „ Sahhalinil on kõik rahulik.“ See fraas, peaaegu eepiline, rahustas teda ennast, kuid see-eest tõi see meelde kindral F.F Radetski kuulsat valemit: „ Šipkal on kõik rahulik“ Sel teemal maalis kunstnik Veregaštšin isegi kuulsa maali. Kušelev täheldas:
„ Kuidas saakski siin mitte rahulik olla? Ent sahhalini rahulikkuse pildil oleks vaja kujutada mitte balkani järsakuid, vaid loomade sõnnikuhunnikuid…“
Andestame neile. Olgu! Sõjas juhtub kõike.
**************************************************************************
Pärast seda juhtumit – ära mitte loodagi! – vigu enam ei juhtu: jäätükke sõnnikuga ei aja enam keegi segamini laevadega. Olles rääkinud sel tähtsal teemal, läksid Žonkeri majaka soldatid magama. Nad magasid nii magusalt, et isegi ei märganud, kuidas merelt lähenes hiilides terav, nagu nuga, miinikandja. kui aga märgati ja hakkasid telefoni teel häiret andma, andis miinikandja kaldale juba kinnitusotsad…
See oli meie miinikandja – Vladivostokist!
Sunnitöölised küsisid viisakalt madrustelt:
153


„ Noh, kuidas seal Vladivostokis elu ka on?“
„ Pole viga. Aitäh. Räbal.“
Ljapišev võttis enda juures vastu miinikandja komandöri.
„ Jumal tänatud, Sahhalinil on praegu kõik rahulik,“ lausus ta, eelkõige enda rahustamiseks. „ Ent me elame nii, et me ei näe, mis toimub välismaailmas. Kas te valgustaksite meid lühikese loeteluga võidukatest sündmustest.“
Miinikandja komandör võttis istet Ljapiševi vastas:
„ Mis võidukad sündmused? Sellest, mis juhtus Jalul, seda te kindlasti teate paremini kui mina, va patune.“
„ Kes meid teavitab?“
„ Ma siis kannan ette, et Jalul meie väed taganesid. Pärast lõikas kindral Oku läbi ühenduse Port-Arturiga, blokeerides selle põhja poolt.“
„ Esimest korda kuulen,“ imestas Ljapišev.
„ Kas te tõesti ei tea, et me andsime ära Dalnii linna?“
„ See ei saa ju olla tõsi!“
„ Ja viimaks,“ võttis mereväe ohvitser kokku, „ kuni teil siin kõik rahulik on, nüpeldavad jaapanlased Vafangou juures meie vaprat kindral Schtackelbergi… Seniks kõik !“
Ljapišev oli kaua tuimas tardumuses.
„ Te jahmatasite mind,“ ütles ta. „ Kui praegu minu laua all plahvataks miin, siis ei üllataks see mind nii nagu üllatasid teie sõnad. Nüüd saan ma aru, miks pole Habarovskil ega Peterburil Sahhalinist sooja ega külma. Ent see, mida teie rääkisite, see, vabandage, ei mahu sisse ühestki väravast. Mina, vana sõjaväe jurist, keeldun aru saamast, kuidas valitsus seletab nüüd rahvale, kuhu haihtusid rahad, mida koguti erinevate maksudega mereväe ja armee jaoks…“
Kuberneril polnud mingit peomeeleolu, ent siiski, tulles vastu daamide tujudele, siis korraldas ta ikkagi balli miinikandja saabumise auks. Mereväe ohvitserid ilmusid Aleksandrovski klubisse, eristudes teravalt oma välimuses kohalikest. Ilusates mundrites, säravkuldsetes õlakutes ja kardpaelades, kolmnurksete mütsimärkidega, nõjatusid uhkelt oma väljateenitud paraadsaablitele ja näisid tulnukatena võõralt maalt, kuhu pole ligipääsu haledatele saareelanikele ega sunnitöölistele.
Ljapišev oli kõnepidamise meister, armastas lauaäärseid tooste, ent seekord pöördus ta meremeeste poole lihtsate sõnadega:
„ Ärge te, palun, jätke meie vaest Sahhalini ilma oma tähelepanust. Me oleme siin päris üksildased, meil pole kusagilt abi oodata. Ent vaadates teid, noori ja ilusaid, tahaksin uskuda, et vene laevastik, mille kohal särab ammu võidukas Andrei lipp, ulatab meile abikäe, nagu te täna ulatasite maandumisköie Sahhalini sadamakaile!“
Järgmisel päeval tõstis miinikandja kateldes rõhku, eemaldudes vaikselt trööstitust sahhalini sadamakaist, ja Žonkeri majakateenistujad nägid, kuidas ta vaikselt lahustus mere päiksesesse peegeldusse, libisedes kergelt üle merealuste kivide.








154


14.peatükk

Ettevaatust: veealused kivid


Grotto-Slepikovski osutus suurepäraseks inimeseks. Ta oli haritud ja kultuurne ohvitser, uskudes möödapääsmatusse revolutsiooni mitte ainult Venemaal, vaid ka… Poolas.
„ Ma tõmban teie minoorset keelt,“ ütles talle Polõnov. „ Teile, poolakale, pole vist päris mugav jääda vene huvide relvaks kaugetes venemaa soppides?“
„ Miks te minust nii halvasti mõtlete?“ ütles solvunult Slepikovski. „ Mitmed tuhanded poolakad loevad auasjaks teenida vene armees. Ei vaidle, et mul, sünnipärasel poolakal, oleks soov tõsta tuhast võimast Poolat, tagastada tema rüppe need maad, mis on ebaõiglaselt sakslaste poolt röövitud. Ja Varssavi tänavatel,“ ütles ta naerdes, „ ei sooviks ma üldse näha teie linnavahte oma ratsaväemõõkadega. Ma pole venelaste vastu, ent ma ei kannata Pilzudski poliitilisi keerutamisi, mis tahavad moonutada suurt ideed Venemaa ja Poola sidemete ajaloos. Võib-olla sellepärast meenubki mulle liiga tihti Jan Sobeski traagiline elu ja tema „Igavene rahu“ Venemaaga…“
Pärast seda rääkisid nad kaua Sobeski tegudest – kuningas Jan III, meenutades teda kaastundliku kurbusega. Anita kuulas neid tähelepanelikult.
„ Praegu sõidavad Korsakovi vahest Vladivostokist kaupmeeste kuunarid,“ rääkis Slepikovski. „ Miks ei võiks ka teie, kes te omate häid dokumente, sõita Sahhalinilt mandrile?“
Polõnov vastas, et see on võimatu, sest mandril vahistatakse ta kiiremini, kui siinses Sahhalini kaoses, ja siis järgneb sellele mitte ainult tõeline sunnitöö, vaid ka igavene lahusolek Anitast. Seda ütles ta tüdruku juuresolekul, ning, minnes tagasi koju, ütles Anita vaiksel tänaval talle: „ Aitäh! Sa siiski armastad mind…“
Polõnovi vastus pani Anita mõtlema.
„ Ma ei palu, et sina mind armastaksid,“ ütles Polõnov tüdrukule. „ Ma palun ainult üht – et sa ei lakkaks mind armastamast…“
Just sel aastal viibis Joszef Pilzudski Tokios, kus lõi sidemed jaapani kindralstaabi luurega, et siis koos samuraidega kahjustada kõikvõimalikel viisidel Venemaad ja vene rahvast. Polõnov oli teadlik, et Pilzuldski oli süüdi mõistetud 1887.aastal protsessi käigus, milles mõisteti vene imperaator Aleksandr III tehtud atendaati. Siis ta saadetigi Siberisse. Kahtlemata olid tal praegugi säilinud mingid sidemed laialiaetud „võitlejatega“ Lodžist, pole välistatud, et reetmise niidid viivad Sahhalinile. Vaist andis mõista Polõnovile tema ja Glogeri viimase kohtumise kohta, kus teda sunniti kräunuma nagu kass. Anita märkas Polõnovi juures kõrgendatud närvilisust, ja ta ei pidanud vajalikuks varjata Anita eest oma muretsemise põhjust.
„ Näib, et sa ootad minult tõtt?“
„ Jah. Räägi mulle kõigest.“
„ Kõike ma sulle ei räägi. See-eest räägin sulle tähtsaima. Mitte ammu ilmus Sahhalinile üks poolakas, kes lubas mind matta. Surmaotsus, mis on selgesti aru saada, et on Pilzudski enda poolt määratud… Kurb on elada koguaeg valvel, kartes lasku selga. Aga nüüd,“ ütles Polõnov, „pärast Pilzudski ilmumist Jaapanisse, muutus olukord koheselt.“
„ Muutus…paremuse poole?“
155

„ Jah! Nüüd ei tapa juba mitte Gloger mind, vaid ma pean ise Glogeriga ühele poole saama, ja minu surmaotsus edasikaebamisele ei kuulu. Muidugi, see saab olema raske… isegi väga raske!“
Sellest, et Pilzudski saabus Tokiosse, kuulis ta Slepikovskilt, ja otseloomulikult küsis: kust ta seda teab? Staabikapten vastas, et parun Zaltsalt:
„Parun isegi ei varja, et tal on säilinud endised sidemed Kabajasiga, küllap temalt parun kuuliski Pilzudski kohta. Ent ma hoiatan, et, et teil ei tasu paruni silme alla sattuda: ta on väga kaval ja läbinägelik. Omades passi Fabian Wilhelmovitš Backlundi nimele, paljastab ta teid kohe.“
„ Käigu ta oma kavalusega kaugemale!“ vastas Polõnov ärritatult. „ Ma sattusin sunnitööle enda rumala vea pärast, kuid ma pole teie parunist rumalam…“
Korsakov vajus unne. Vangla kolises sunnitööliste ahelatest, haigutavad ametnikud kustutasid tulesid, unes värisesid vanglate järelvaatajad, oma revolverit kobades, magas magusalt ka parun Zaltsa, selle surnud tsaaririigi valitseja.
Linnas oli vaikne. Ja väga vaikselt riietas end pimedas lahti Anita.
Peenikeste kätega embas ta Polõnovi kaela.
„ Mulle nii meeldib sind kuulata,“ sosistas ta. „ Räägi veel midagi…kasvõi sellest Sobeskist.“
Polõnov kattis peopesaga ta näo.
„ Elas kunagi kuningas keegi…“
„ Tema juures elas kirp!“ naeris Anita.
„ Ei. Kuninga juures elas kuninganna, ja teda kutsuti Marõsinkaks. Mälestusmärk sellele naisele seisab Peterburis suveaias, kus sa pole veel käinud. Marõsinka oli ilus – nagu sinagi, ning Sobeski armastas teda, nagu armastan mina sind.“
Oma käega tundis ta Anita pisaraid.
„ Ära nuta. Ma teen sinust kuninganna, nagu Jan Sobeski tegi kuningannaks tundmatu Marõsinka, ja nad ei läinud iial lahku…“
„ Mitte kunagi?“
„ Mitte kunagi! Kuni kuninga surmani…“
Kriljoni kõrge majakas, mis asus Sahhalini kõige lõunapoolsemas tipus, saatis öhe lühikesi, ärevaid helke, ent põhjas plinkis sõbralikult Žonkeri majakas.
***************************************************************************
Politseimeister Maslov kandi Ljapiševile ette, et on alanud kahtlased sildade põletamised, kellegi kuri käsi oli eile ümber paisanud raudtee vagunite laed, aga Due kaevandustes juhtus varing, koheselt hukkus neliteist sunnitöölisest kaevurit. Kindralmajor Kušelev sõitis juba sündmuskohale.
„ Kuulduste järgi olid toestused šahtides läbisaetud…“
Ljapišev lausa laiutas käsi:
„ Kahtlemata, jaapani koloonia ei lahkunud Sahhalinilt lihtsalt niisama, kergitades oma silindreid pea kohal – ta jättis siia oma agentuuri. Aga mida me saame oma kaitseks ette võtta? Ma olen jõuetu… Kust ma võtan niipalju inimesi, et kaitsta kogu saare rannajoont, kui me vaevu kraapisime kokku kaks tuhat inimest berdankadega* Aleksandrovski ja Korsakovi kaitseks… Üldiselt, tänan. Arvestame ka sellega.“
Maslov pani paberid portfelli ja küsis siis asja tehes:
„ Kuidas Fenetškal läheb? Ons halvem või juba kergem?“
„ Pole tähtis. Tema juures ongi praegu arst Brusentsov…“

* vana püss

156

Sõjaväearst Brusentsov, kes ravis linnas kuberneri ja veel seitset sahhalini juhatust, väljus Fenetška toast rusuva ilmega.
Ta ütles:
„ Kui see naine on teile väga kallis, siis soovitan teil teda mandrile saata, et teda Vladivostoki arstidele näidata.
„ Saan aru, doktor, teie kartusest, kuid Fenetška pole mulle ju naine, vaid ainult sunnitööline, kes on võetud minu poolt teenindama. Inimesena võin ma talle südamest kaasa tunda. Ent kui kuberner, ei ole mul õigust lasta sunnitöölist Sahhalinilt minema. See oleks räige seaduse ja õiguskorra rikkumine, mille valvuriks ma siin aga olen oma monarhi soovil.“
„ Siis,“ ütles Brusentsov, visates mantlit selga, „ ärge meid, arste, süüdistage liialt, kui teie mägitüdrukuga midagi halba juhtub. Selleks peate te valmis olema…“
Mihhail Nikolajevitš läks Fenetška tuppa ja, kummardades tema kohale, suudles tahtmatult värisedes tema käsi:
„ Ah, Fenja, Fenja… Miks on meil selline kõver ja väärastunud elu? Kui sa vaid teaks, kui raske mul on? Kuidas ma saaksin sind aidata?“
„ Kas tasub teil mind haletseda, sest olen ju ise kõiges süüdi,“ ütles talle mägitüdruk. „ Näe, rahva seaski räägitakse, et vangla ja kerjakoti eest ei pääse, mida ma siis enam surma eest ära pööran? Suren – sinna on meil tee…“
Neil päevil tegi Ljapišev heateo – vabastas Klavotška Tšeliševa kuberneri käskkirjade korrektuuride tegemisest. Halastajaõel oli sõjaväevelskri kooli diplom, ja nüüd õmmeldi tema jaoks kenake halastajaõe kostüüm. Mihhail Nikolajevitš küsis tüdrukult:
„ Millises meie salgas te teenida tahaksite?“
„ Kui on võimalik, siis staabikapten Bõkovi salgas…“
Muidugi, proua Slizova ja teised temasugused keelepeksjad levitasid juba linnas kuulujutte, et nagu oleks see puhtusearmastaja , kes kujutab endast puutumatut , „punub“ pesakest Bõkoviga, ent Mihhail Nikolajevitš oli üle nendest sündsusetutest juttudest.
„ Ma ei näe põhjust teile ära öelda,“ ütles ta…
1904.aasta suveks oli malevate nimekirjades juba kaks ja pool tuhat vabatahtlikku, ning konvoikomandod, kes varem valvasid sunnitööliseid, viidi üle reservpataljonide koosseisu. Hobuseid ei jagunud(Sahhalini põhjapooles oli vaid poolsada saduldatut, ent Korsakovis leiti suure vaevaga poolteist kümmet). Viimaks saabus Amuuri-äärsest Nikolajevskist abiväge – kindlusepolgu pataljon, mis oli komplekteeritud elatanud inimestest, keda oli püssi alla kutsutud reservist. Kušelev väljendas ennast selle kohta liiga täpselt:
„ Kärnaselt lambalt saad vähemalt villatuusti, ja selle eest suur tänu nendele Habarovski tarkpeadele…“
Häid relvi polnud, peale vanade berdankade, polnud sidemeid ega ravimeid. Ja neli kasutut kahurit vaatasid rumalalt Tatari lahe sina. Kapten Tairov tõotas vandudes kaartide taga, et jaapanlased Sahhalinile ei roni:
„ Oman kõige täpsemaid andmeid! Pole neile vaja meie risti ja viletsust koos meie kõrilõikajatega… Mida nad siin veel näinud pole?“
„ No nüüd te juba luiskate, kapten,“ vastas talle kaardimängu partner. „ Jaapanlased võivad tulla. Ent tulevad ainult sel juhul, kui kaotavad sõja Mandžuurias.“
„ Lõpetage, härrad! ütles porutšik Sokolov. „ Port-Artur võttis jaapanlastelt kogu jõu, juttude järgi, Baltikumis kogutakse kokku võimast eskaadrit admiral Rožestvenski juhtimisel. Ütlen enamgi – varsti saadetakse meile uued kahurid…“
Õigus! Mandril, näib, pingutati ja leiti veel oma varudest terve patarei jagu kahureid Sahhalini jaoks.

157

Relvad võeti sadamas vastu nagu triumfitoojaid, garnisoni orkestri saatel; kahuriväe saabumise auks lubas Ljapišev korraldada rahvale jalutamise Aleksandrovski tänavatel. Sel samal jalutamisel nägi Bõkov Klaudia Petrovnat uues halastajaõe kleidis ja ei varjanud oma rahulolematust:
„ Küsin teilt otse! Miks te küll nii tegite?“
„ Kas te siis ise ei kujutanud ette, et ma nii teen?“
„ Tunnistan, ei.“
„ Mind puudutasid valusalt teie sõnad, mida te ütlesite selle tüdruku kiitmiseks, kes koos selle vastiku inimesega meie juurest minema läksid. Ma tahtsin teile tõestada, et ka mina võin olla teil kõrval…“
„ Kas tõesti minu kõrval…“
Bõkov ütles talle kõige hullemat. Jaapani armees olid ka halastajaõed. Ent nende kaader formuleeriti avalike majade koosseisust. Samuraid arvasid, et vene halastajaõed on samasugused, ja sellepärast niitsidki nad meie sanitare lahinguväljal oma kuulipildujate halastamatu tulega.
***************************************************************************
Vahest ehk ainult parun Zaltsa, kes oli Korsakovi ringkonna ülem, nägi asjade tegelikku seisu, olles teadlik, et jaapanlased maabuvad ilmtingimata Sahhalinil, sest saare hõivamisest samuraide poolt olid kõige rohkem huvitatud USA äriringkonnad. Nafta – ja kivisöeväljad tekitasid ammu ookeanitagustes kapitalistides isu. Zaltsa, jaapani massaaži austaja ja džiu-džitsu õppija, polnud mitte kõigest konsul Kabajasi sõber! Ei, ta läks veel kaugemale, võites sõpruse insener Kleiega, kes otsis Sahhalinil naftalätteid. Ameerika kompanii „Standard oil“ salaagendina oli Kleie aastast 1898 tolknenud Sahhalinil, afišeerides kõikjal, et loob naftasündikaati, peale mida langevad isegi „aheldatud“ sunnitöölistele kolossaalsed sissetulekud… Ent tõde on selline: isegi mitte konsul Kabajasi, vaid just see „vaikne ameeriklane“ van(või von) Kleie oli parun Zaltsa peamine informeerija, tema käest sai parun teada pan Joszef Pilzudski saabumisest jaapani kindralstaapi.
Kleie rohke lahkus nõudis vastuseks informatsiooni, ja pärast teavitas parun Zaltsa teda kõikidest toimetustest vene Sahhalinil, ning pole raske aru saada, kuhu lõpuks see info jõudis…
Selle Kuramaa baltisaksa kaabaka biograafias ei olnud kõik korras, sest muidu poleks parun kolistanud Sahhalinil.
„ Teie ekstsellents,“ telefoneeris ta Aleksandrovskisse kubernerile, „ mul on Korsakovi ilmunud keegi kaubandusfirma agent nimega Fabian Wilhelmovitš Backlund. Ma juba korraldan tema varjatud jälgimist, ent midagi taunitavat pole seni märgatud. Kas te teate teda?“
„ Ei tea,“ vastas Ljapišev. „Ent mäletan, et viseerisin tema Backlundi passi tema saabumisel Sahhalinile.“
„ Backlund kinnitab, et sõja algus tabas teda sahhalini pärapõrgus, kus ta oli jäänud toppama oma vennatütre haiguse pärast…“
„Ja, Ja,“ vastas Ljapišev, „ nüüd tuleb meelde! Näib, et ta oli minu juures enne minu ärasõitu puhkusele…“
Ljapišev oli tõepoolest kohtunud Backlundiga, ent too Backlund oli Sahhalinilt lahkunud juba eelmise aasta sügisel, mida kuberner aga ei teadnud. Ja parun Zaltsa jäi rahule. Ent Polõnovil seisis ees tõsine katsumus! Muidugi, nägi ta ette, et tema järgi hakatakse luurama, millele järgneb kohtumine kohaliku ülemusega. Sellistel juhtudel tuleb minna otse tiigrile peale, mitte tema eest ära joosta.

158

Grotto-Slepikovski käest küsis ta:
„ Kus käib õhtuti teie rumal parun?“
„ See tark parun mängib klubis piljardit.“
„ Ja sina istud kodus,“ käskis Polõnov Anitat.
„ Ära mine ilma minuta… ma kardan ilma sinuta!“
„ Rumalus,“ vastas Polõnov, laadides brauningut…
Klubi piljardisaalis pakkus Zaltsa Backlundile mängida partii piljardit. Backlund vastas talle nõustumisega saksa keeles, mis meeldis parunile. Suurepärase mängijana, käis Zaltsa ümber laua ringi, hoiatades oma vastast:
„ Ma teen teile „aadlilöögiga“, olete nõus?
„ Aadlilöögiga“ veeretas parun auku kaks palli järjest – „modisti“(nr.2) ja „trummipulgad“(nr.11). Polõnov-Speranski-Backlund täheldas:
„ Oma oskustega olete te pannud mind meeldivalt muretsema. Ma teen teile… „ahjuroobiga“ otse „vanaema pärandusse“!“
Seitsmega hävitas ta kaheksa, pärast puhastas ta täpsete kii löökidega terve rohelise kalevi pallidest.
„ Te mängite nagu inglise aristokraat.“
Paruni kiitmise peale vastas Polõnov:
„ Tunnistan, et Mukdenis oli mul pidevaks partneriks, inglise konsul Arthur Bridgestone.“
„ Tähendab, et te valdate siis ka inglise keelt?“
„ Jah. Ent ma ei kannata inglise kirjandust.“
„ Miks?“ tundis parun Zaltsa huvi.
„Ma ei mõista inglise huumorit. Küllap, peab sündima inglasena, et tunda inglise teravmeelsust. Kui palju kordi olen mina, sakslane Bauskast, süvenenud briti kirjatehnikasse, olen jõuga sundinud end naerma, ent pole isegi muiet näole mananud.“
„ Ent teadjad peavad inglise huumorit peenikeseks.“
„ Võimalik! Ent, on selge, et see on peenem inimese juuksekarvast, ja sellepärast normaalsele inimesele polegi ta ilma mikroskoobi abita nähtav, nagu me ei märka mikroobegi…“
Parun Zaltsa tasus kaotuse eest Polõnovile:
„ Te siis, tuleb välja, olete mu kaasmaalane? Kah kuramaalane? Mul olid Bauskas head tuttavad. Aga… teil?“
Esitades küsimuse, ootas Zaltsa värisedes närvilist vastust, ent sai vastuseks täiesti ausa vastuse:„Ma olin Bauska peaaadliku, parun Bucholdi, majas, kelle õde läks mehele Eestimaa parunile, Eduard Tollile, kes oli teinud end kuulsaks polaaralade avastajana.“
Zaltsa oli üllatunud jutu täpsusest.
„ Aga mis pani teid teenima kaubandusfirmades?“
„ Soov maailma näha. Lõpuks, vanemate rahakoti kasinus, mida ma olin juba õnnetult valinud enne oma sündi.“
„ Ma kuulsin, et teiega on teie vennatütar?“
„ Mu vaene vaeslaps!“ ohkas „kaupmees“ murelikult. „ Ta on minuga nii harjunud. Volens nolens*, ent mul seisavad ees suured mured seoses sellega, kuidas talle tagada kaasavara…“
„ Kas me ei võiks mitte napsu võtta? pakkus äkki parun. Näib, et parun otsustas teda jootma hakata. Ent Polõnov tõi ettekäändeks oma ammuse orgaanilise sallimatuse alkoholi vastu:
„ Juua ma teiega võin… klaasi piima!“
„ Kuulge, aga kuidas te siia kanti sattusite?“

* Tahad-ei taha


159


„ Paraku, sõda ajas mul plaanid sassi. Ma tahtsin Maoka lahes püsti panna trepangi püüki hiina turu jaoks ja meriheina saaki , laminaria digitata, jaapani restoranide jaoks. Aga… paraku küll! Praegu on päevakorrale tõusnud väga terav nõudlus soolaga varustamise järele.“
(Maoka lahes asub nüüd suur linn Holmsk.)
„ Millist soola siis on vaja?“
„ Kõige parem on sool on Iletski kaevandustest,“ seletas Polõnov.
Zaltsa kompas teda visalt igast küljest:
„ Iletsk… vabandage, aga, kus see on?“
„ Kuuskümmend versta Orenburgist lõunas.“
„ Kas siis jaapani sool on halb?“
„ Pole tähtis. Tal on ebameeldiv lõhn ja imelik kõrvalmaitse, ega ilmaasjata jaapanlased ei osta ise soola Ameerikast.“
„ Ma näen, et te olete oma ala spetsialist.“
„ Siiski pole lihtne teenida kaubandusfirmades,“ vastas Polõnov. „ On vaja isegi tunda soolakvaliteeti – eltoni, karpaatidetagune, išlski, jevpatori, strasfuri ja nii edasi. Jah, pole lihtne…“
Polõnov naasis koju – otse Anita embusse.
„ Räägi, mis sul juhtus?“
„ Panin jälle kõik kolmekümne kuuendale.“
„ Kas sul vedas?“
„ Näib, et ma võitsin…“
Kriljoni neemelt saatis majakas jätkuvalt ööpimeduses olevale merele signaalide helki, teatades kõigile Laperuse väina sõitnutele: ettevaatust, olge tähelepanelikud, muidu lööte end vastu veealuseid kive puruks.





15.peatükk
Härrased tervenejad

Sungari kollased veed voolasid aeglaselt Harbiini räpastesse tagahoovidesse. Magada segas kaherattaline veok, mida kutsarid juhtisid vitsahoopide ja kisaga. Loikudes plärtsusid paljasjalgsed sandid, kes tassisid õlgadel kaelakookusid, ent ämbrite asemel, vene kommete kohaselt, rippusid kookude otsas kaks punutud korvi, ja kummaski istus laps, juuksetukk otsaees… Kapten Žohhov jälgis Harbini igapäevaelu läbi sõjaväehaigla akna, tihti ta riidles santidega:
„ Saite nüüd! Omal pole midagi süüa, aga paljunevad uskumatu kiirusega, nagu maltusiaanluse seadus neile ei kehtikski.“
Harbiin, see uinunud Kirde-Hiina pealinn, mille relsid venivad Mandžuuria sügavustesse, muutus sõja ajal riigi peamiseks haiglaks, võttes igal ööl vastu kuni neli sanitaarrongi.


160


Tervenejatel ja puhkajatel polnud midagi teha, aga kõige lõbusam koht Harbiinis – selleks oli vaksal restoraniga. Kirurg J. V Pavlov kirjutas, et ohvitserkond demoraliseerus siin. Kurbus ja lõbu läbisegatult. Tagasihoidlikkuse kõrval võimutseb prassimine. Oli juhtunud, räägitakse, tulistamisi ja kaklusi vaksalis.
Sergei Leonidovitš Žohhov, olles paranemisel pärast haavatasaamist, üritas isegi hospidalis olles kirjutada „ Vene invaliidi“, ent olukord rindel ei rõõmustanud, ta kiitis nüüd mitte enam kindraleid, aga vene arstide ja halastajaõdede märkamatusest. Nüüd kirjutas ta amputeerimisest Lisfranki , Šopari ja Granžo meetodite järgi, kirjutas sellest, et rindemehed, kes valu välja ei kannatanud, lasid end maha otse harbiinski hospidali koikudes. Kui kirurg Kablukov kinkis Žohhovile jaapani kuuli, mis oli operatsiooni käigus tema kehast eemaldatud, siis kapten vaatas seda eeskujuliku ja pädeva kindralstaaplase silmadega:
„ Kuus ja pool millimeetrit. Kinnitatud melhiorist kesta. Väljatulistatud Mauseri süsteemiga relvast. Pean ütlema, et see iludus on palju humaansem, kui see, mille ma sain päris kahekümnenda sajandi alguses „bokserite“ käest tormijooksul Taku kindlusele! See-eest jaapani šimoza – hoidku jumal sul selle alla sattumast, ja tema plahvatuse tagajärjel tekkivad tükid on teravad, nagu kalapüügi konksud…“
Kindral Nadarov külastas ohvitseride palatit:
„ Härrased tervenejad! Mina, tagalaarmee ülem, olen kohustatud tegema teile ettepaneku. Sahhalin on veel ohus ja piirioludes on võimalik pidada ainult partisanisõda, ja teile pakutakse komandöride kohti partisanisalkades. Keegi teid selles otsuse sundida ei saa, siin on asi puhtalt vabatahtlik. Palun, otsustage ise.“
Üks selle kohtumise pealtnägija kirjutas: „ Komandeering sellistes oludes näis ahvatlev. Otsustada, kas jah või ei, paluti kohe… peas sündisid kohe mõtted, arutlused, küsimused. Tahtnuks tuua isamaale suurt kasu, meelitas ka iseseisvus. Seal, Sahhalinil, võib-olla, saab ehk rohkem ja olulisemalt teenida armast Venemaad, seal võib korduda Port-Artur…“
Ent suurem osa ohvitseridest keeldus kohe sellisest aust:
„ Sahhalin on meil muutunud impeeriumi solgiauguks, kuhu visatakse kõiksuguseid ühiskonna jäänuseid, mille pärast mina, aus vene ohvitser, keeldun võitlemast selle solgiaugu eest!“
Alles jäid vaid mõned vabatahtlikud, kes soovisid sõita Sahhalinile, nende seas oli ka kapten Žohhov.
„ Aga milleks see teile?“ imestas kindral Nadarov.
„ Ma olen ju korrespondent ja sellepärast pean koguaeg olema seal, kus mind mitte keegi ei oota. Ning ma olen isiklikult tuttav sahhalini sõjakuberneriga. Armas ja sümpaatne inimene…“
Õhtul seiklesid ohvitserid, kohvrid käes, kaua relssiderägastiku, ešelonide, vedurite ja tohutute vagunite vahel. Olid vagunid – sidumisvagunid, operatsioonivagunid, vagun-isolaatorid, pesumajavagunid, jäävagunid, restoranvagunid ja lihtsalt kaubavagunid, mis olid täidetud tigedate mandžuuria lutikatega. Lõpuks pigistasid ohvitserid end mugavasse vagunisse, mis kuulus isiklikult vürstinna Zinaida Jussupovale, kes, õõtsudes pehmelt elastsetel vedrudel, liikus vaikselt Amuuri poole.

Seal, kus Amuur oma laineid kannab
tuul oma ärevat laulu laulab…

***************************************************************************



Amuuriäärse sõjaväeringkonna staabis (see on juba Habarovskis) näidati „härrastele tervenejatele“ ülisalastatud instruktsiooni Sahhalini partisanisalkade jaoks. Žohhov, kindralstaaplasena, oli äärmiselt pahane:
„ Milleks meile seda jama surutakse, mis on koostatud kaheteistkümnenda aasta põhjal? Praegu on kahekümnes sajand ja partisanisõja pidamisviisid saavad olema hoopis teised. Lõpuks, te andsite meile Sahhalini kaardid, nagu oleks need väljarebitud gümnaasiumi geograafia õpikust, nende järgi ei saa aru saare lõunaosas asuvate mägede kujust ega ka jõgede läbivusest…“
Ohvitserid sattusid vastamisi täieliku Sahhalini ja tema tingimuste mittetundmisega. Kõik olid haritud, kõik teadsid Prantsusmaad ja Saksamaad, ajalehtede põhjal arutati Hiina, Egiptuse ja Guatemala üle, aga, vot, oma kanti ei tuntud. Suure hädaga muretsesid nad Habarovskis kaks raamatut Sahhalini kohta – Tšehhovi ja Doroševitši, et lugeda neid teel. Ikka olid nad hämmastunud:
„ Neis on ainult üks vingumine ja hammastekrigistamine…“
Mööda Amuuri liikusid siis suured, mugavad aurikud, suurte ratastega ahtris, mille pärast ussuuri elanikud kutsusid neid „jõutagumikeks“. Ohvitserid majutasid end kajutitesse ja, silmitsedes viletsaid jõeäärseid maastikke, triivisid nad tundmatu poole. Tšehhovit ja Doroševitšit lugesid nad kõva häälega, kommenteerides loetut:
„ Kurat võtaks! Kõike oleks võinud arvata, aga et Sahhalinil on veel muuseum – see ületab kõik ootused…“
Statistika jahmatas: Venemaa kulutas igal aastal Sahhalini peale poolteist miljonit rubla, saades vastu peaaegu mitte midagi, aga jaapanlased, olemata saare peremehed, teenisid sealt miljoneid.
„ Kuhu küll vaatab meie kiidetud administratsioon?“
„ Rahunege, härrased tervenejad! Sahhalini administratsioon vaatab kõigele läbi vanglakartseri ukse silmaava…“
Iga venelane meenutas sel ajal Sahhalini nimetust hinge kriipides, nagu rasket, ravimatut haigust, sest terve elu polnud nad kuulnud Sahhalini kohta mitte üht head sõna. Nüüd sõitsid aga ohvitserid ise sellesse põlastusväärsesse paika, olles valmis kaitsma seda viimse veretilgani, nagu tähtsamat piiriala meie maa kauges servas.
„ Aitab kriitikast! otsustas Žohhov. „ Mida te, härrad, nii tuliselt kirute seda Sahhalini? Tuletage meelde Nekrassovi „ Raudteed“, seal oli ju ka sunnitöö, kõige ehtsam, ainult ei vaevatud tammide juures konvoid relvadega ja ei kõlisenud meie kaevurmeestel jalarättide kohal ahelad. Aga kas Dostojevski „Surnud majas“ oli siis parem? Eh-eh, härrased tervenejad, vaielda võib veel, kus on parem karistust kanda – kas „Krestõ“ või Schlisselburgi vangla üksikkambris või Sahhalini sunnitööl.
Inimtühjad Amuuri kaldad kutsusid esile igatsuse. Harva vaid esinesid vene külakesed. Koduveiseid asendasid seal kõhetud koerad, haukudes kõigi peale enneolematu püüdlikkusega. Külaelanikud ise aga – polnud isegi esimese sordi inimesed. Kui neilt küsiti, kuidas nad sattusid sellesse pärapõrgusse, vastasid nad:
„ Meie sahhalinitasime oma aja ära, nüüd, seaduse järgi, peame ära istuma oma aja Amuuri ääres metsas, et pärast edasi sõita – oma koju, kodumaale…“
Pidevat paiksust ei esinenud, iga sunnitööline, kes siia sattus, tahtis ära istuda juhtkonnast kaugemal, kõikide õiguste ja mitteõigustega „rahakest kokku ajada“, ja siis pärast kaduda. Sahhalinlaste arvates oli siin kõikjal halb, ainult Venemaal oli kõik nii nagu taevases paradiisis.



„ Kolonisatsiooni häbistav resultaat,“ rääkis Žohhov. „ Ma usun, et kui Amuurile ilmuvad uued inimesed, headuse ja pühalikkuse ideaalidega, siis muutub kohalik elu tundmatuseni…“
Sofiiski külas randuti aurikuga kustutatud tuledega, mille seest kostusid hüüded ja saatanlik naer, nagu oleks selle „jõutagumiku“ türmides piinatud patuseid. Žohhov hüüdis madrust:
„ Mis teil seal toimub?“
„ A kus?“ küsis madrus, plätsutades oma lampjalgsete kandadega.
„ Teil, teil. Kes seal karjub ja naerab?“
„ Psühhid!“
„ Kust nad tulid?“
„ Me Sahhalinilt vedasime kohale. Piirivalve kuberner käskis sõja ajaks viia nõrgamõistuslikud mandrile, et neetud psühhid ei segaks tal jaapanlastega sõdimist…“
Kiirustamata jõuti Amuuri-äärse Nikolajevskini , mida Vene impeeriumi maakaartidel nimetati „kindluseks“. Ent sadamakai ääres hulpisid vaid kuus jõe miinikandjat, nende pardalt püüdsid madrused õngedega kala. Tõsi küll, linn kaitses Amuuri jõesuuet, mille pärast olid ka jõekallastele pandud kahurid, ent siiski tegi süda valu, nähes seda „kindluslikku“ viletsust… Omavahel rääkisid ohvitserid:
„Kas tõesti on Sahhalinil ka selline olukord! Košmaar!“
Poodides küsiti paki paberosside eest rubla.
„ Kas te olete siin Amuuril hulluks läinud?“
„ No sõida siis odavate paberosside järgi Venemaale…“
„ Härrased tervenejad“ otsustasid pesta enne Sahhalini. Saunamees, küürides selga, nõudis Žohhovilt selle eest kolm rubla.
„ Moskvas võetakse Sandunovi juures küürimise eest viiskümmend kopikat.“
„ Aga siin pole teile Moskva, et viiekümnega poosetada. Kui hakkate vigurdama, siis ma korraldan silmapilkselt skandaali. Mul, et te teaksite, teenib kaim politseis… Ma pole teile mingisugune, ma istusin sahhalini paraski peal kuus aastat!“
Nikolajevskist sõideti sahhalini suurärimehe Biritši erakuunaril, endine kurjategija, kes sattudes Sahhalinile, hakkas maidantšikuks, soetas tuhandeid, nüüd elas saksana, omades Sahhalinil maju ja terve flotilli jagu kuunareid. Biritš veenis ohvitsere mitte uskuma rumalaid kuulujutte Sahhalini kohta:
„ See on kõik logelejate väljamõeldis… igasugused kirjanikud! Oleme lugenud nende loba. Annaks jumal, et oleks Venemaal selline „režiim“ nagu Sahhalinil… vabadus! Sahhalinil on hea elada inimesel siis, kui ta oskab oma ajusid liigutada…“
Biritš hooples, et tema tütar lõpetas Vladisostoki gümnaasiumi, nüüd käib tal kosjas krahv
Keizerling, kes teenib Port-Arturis soomuslaeval leitnandi auastmes.
„ Ja pole viga! Isegi krahvidel pole häbi meiesuguste sunnitöölistega pere luua. Vot, jõuate Sahhalinile, näete ise…“
***************************************************************************
Ametnik Slizov oli esimene, keda kohati Aleksandrovski sadamas, ja ta lausa laiutas käsi Žolohhovi ees.
„ Mida ma näen!“ järgnes hüüatus. „ Kui palju aastaid sahhalinitan, olen näinud tulnuid mitmete märkidega, ülikooli ja kadettide korpuse märkidega, aga kunagi veel pole kohanud inimest vene kindralstaabi Akadeemia märgiga…“
Ljapišev rõõmustas rindelt saabunud ohvitseride üle, kes olid juba saanud tulistada lahinguolukorras, nende saabumises tahtis ta näha head märki sahhalini kaitse tugevdamisest, ja, muidugi, oli kuberneril eriti hea meel kohata kapten Žohhovit.
„ Sergei Leonidovitš,“ ütles ta talle, „ garnisonis on palju tumedaid inimesi, keda oleks parem valgustada. Me ei tea veel sõjast midagi, ei tea, kuidas sõdivad jaapanlased, ja oleks hea, kui te peaksite klubis loengu, mis?...“
Õhtul astus Žohhov garnisoni ohvitseride ees üles:
„ Ma pean ütlema, et Mandžuuria väljadel kohtasime me tugevat ja ohtlikku vastast. Jaapan võitles põlastusega, peletades eemale inglise-buuri sõja kogemused Aafrikas, samuraid ei lasknud end peibutada inglaste sõjalisel doktriinil, mis koondas endas mitte vaenlase surumist, vaid tema petmist… Jaapani armee, vastupidiselt, oli omaks võtnud energilise rõhumise, mille oli välja mõelnud kindral-feldmarssal Moltke-vanem – kiired manöövrid, paindlikud tiibhaarangud. Lõpuks, jaapanlased näitasid end selles sõjas maskeerimise meistritena: võib minna mööda jaapani soldatist ja teda märkamata, tervenisti sulades gaoljani* rohelusse…“
Žohhov ei varjanud kuulajate eest, et kord on jaapani armees parem kui meil:
„ Neil, erinevalt minust, puudub kindrali auastme väljateenimine ärateenitud aastate eest; neil pole karjerismi, mis meie armeed sööb. Jaapani armees võid sa olla mikaado enda lihane vend, ent kui sa pole silma paistnud eeskujulikult sõjaolukorras, siis ei saa sa midagi. Jaapanlased autasustavad inimesi vaid tõeliste teenete eest, aga mitte soosimise pärast, nagu see, suureks kahjuks, on Venemaal… Veel,“ lisas Žohhov, „ tahaksin ma pöörata sahhalini ohvitserihärrade tähelepanu sellele, et jaapanlased – on spionaažimeistrid. Nii suures kui ka väikestes asjades! Meie vene press on juba korduvalt kirjutanud, et neile meeldib luurata isegi oma sugulaste ja sõprade järgi, ja Tokio lehtede ajakirjanikud – need on tõelised nuhid. Kui öine varas hiilib oma saagi järele, siis ei karda ta enam politseid, vaid ajakirjanikku, kes käib tema järel märkmikuga. Kui neiu kiirustab salaja kohtamisele, siis ei lase reporter temalt silmi. Homme saab lehtedes äratrükitud tema elulugu, kõik saavad Jaapanis teada tema kavalerist: „ Ajalehetoimetus peab oma kohuseks teatada neiu vanematele, et tema südame väljavalitu ei suuda juba teist aastat oma pesumajas pestud pesu eest…“ Pärast sellist avaldust ei taha enam peigmees määrata neiuga uut kohtamist!...“
Klubi uksel tuli Žohhovile vastu staabikapten Bõkov.
„ Kuidas ma küll teid kadestan!“ ütles ta talle kuumalt.
„ Kadestate…mille eest?“
Bõkov viitas tema kindralstaabi Akadeemia märgile.
„Ega see siis orden ole,“ hakkas Žohhov naerma.
„ Minu silmis,“ vastas Bõkov, „ on see märk hinnalisem ja tähtsam kõikidest ordenitest, sest akadeemia teeb ohvitserist haritud inimese, ent paljudel meist on puudu isegi kõige lihtsamatest teadmistest…“
Žohhov mõistis, et Bõkov teenib ammu Sahhalinil, ja hakkas ettevaatlikul vormil staabikaptenilt uurima, mida teab ta sunnitöölisest väljasaadetu Polõnovi kohta.
Ent Bõkov jäi kohe vait, vastates üsna kuivalt:
„ Selles asjus pöörduge te parem politseimeistri poole…“
Maslov kohtas sõjaajakirjanikku erakordse külalislahkusega. Küsimuse Polõnovi kohta, kes poos end üles jagamatu armastuse pärast kuberneri mägitüdruku vastu, pakkus politseimeister meelsasti varianti, et Polõnov pole end kunagi üles poonud.
„ Te olete sattunud imedemaale! Meil on siin täis igasugu eksootikat. Täna üks inimene, aga homme juba teine. Võimalik, et Polõnoveid pole Sahhalinil üldse olnud.“
„ Ah nii?“
„Ent ma oletan, et neid oli kaks.“
„ Ka see on võimalik?“
„ Muidugi! Mida te tahate, kui mul on sunnitööl kolm kuulsat röövlit, ja kõigil kolmel on sama nimi, kõik nad on Tengiz-Amurat-Baba-Oglõ-Bei.“
„ Kuidas te küll neid eristate?“
„ Lihtsamast lihtsam. Võtan kõik kolm kokku. Timukas on mul alati valmis. Panen röövlid pakule ja hakkan riigitempleid välja andma. Esimesele viis hoopi, teisele kümme, aga kolmandale viisteist. Nüüd ei hiili enam kõrvale!
* Hiina sorgo
Tuleb teada saada, milline Tengiz-Amurat on süüdi, timukas nühib ta riidetükiga selja puruks, aga seljal on punased triibud: viis, kümme, viisteist… Te ainult ärge mu nime üles kirjutage,“ ütles politseimeister Maslov, ehmatades, nähes ajakirjaniku käes märkmikku.
„ Teate, ma kuulun ajaga kaasas käivate inimeste hulka, isegi igasuguseid reforme tervitan, ja mu naine õpib isegi härra Boborõkini teoseid pähe. Andku jumal, et te mu nime kuskil trükitakse. Siin mürgitavad mind kõik ära… kadedusest!“
Seejärel soovitas ta Žohhovil külastada kohalikku muuseumi:
„ Mis on teile Louvre, kus on ainult madonnad lastega! Mis on seal meie ermitaaž, kus pole midagi vaadata! See-eest meie sahhalini muuseumis on selliseid eksponaate, et ahhetate vaimustusest… Sellised piitsad, sellised ahelad, sellised relvad, milliseid te ei näe kunagi. Tingimata külastage. Ja sissepääs on meil tasuta. Me ei ole ju mingid „röövlikõrid“, et viimast kopikat vaestelt ära võtta…“




16.peatükk
Tsensuur ei luba seda läbi

Vangla poeesia kinkis harva kirjandusele šedöövreid, ja suurem osa luuletustest kadus meie jaoks minevikku, kustudes tasakesi koos oma tundmatute autoritega. Täiuslikkusest kaugena, võlus sahhalini poeesia mitte vormi täiuslikkusega, vaid sisu dokumentaalsusega… Nii kirjutas Sahhalinist vana poliit-sunnitööline I. I. Meisner:

Häbistav paik, kus võimutsemas vägivald,
kus võlg ja au on timuka piits,
kus naise häbi kutsub esile vaid pilkeid,
räpaseid märkusi ja kaabaka nalju.
Kus tuisus on igavene hala ja kettide kurb kõlin,
kus elu on tuhm nagu matusetõrvik,
õnnetu paik, kus süda nutab verd,
kus meretäis pisaraid on toitnud maad,
kus kõik – kurbus… kurvalt tuul veel hingab!“
Kurb, kurb see maa.


Selline tunne pani isegi mööda sahhalini sunnitöö muuseumi rändama.
Avatud detsembris 1895. aastal, kui muuseum asutati poliit-sunnitööliste poolt, nemad olid ka selle esimesteks teadustöö tegijateks ja giidideks. Muuseumimaja ees, mis oli puidust tall, oli nagu suur laev, mis on teinud just raske randumise, vaala skelett, mille suur torm kord randa uhtus. Aga muuseumi sees –mõned toad, milles pole vaat et üldse publikut. Kurb ekskursioonijuht Võtšegdov, nähes kapten Žohhovit, kaebas avalikult:
„ Meie juurde ei tulda! Keda huvitab, kui kõike siia kogutut võib näha elus? Küllap, ainult siis, kui siin enam sunnitööd ei ole ja vahetuvad mõned põlvkonnad, tulevad praeguste sunnitööliste lapselapsed ja lapselapselapsed muuseumisse kampadena, ja iga eksponaat saab nende jaoks unikaalseks reliikviaks sahhalini minevikust…“


Tegelikult, kas on huvitav vaadata fotosid kuulsatest timukatest, kes on sind peksnud. Vaevalt, et ahelad, mida sa ise oled kandnud, kutsuvad esile sul meeldivaid emotsioone, või piitsad, mis on su seljalt lihatükke lahti rebinud nii, et kondid paistsid… Muide, muuseumi loojad panid üles ka etnograafilise osakonna, kunstmannekeenid riietati ilmekalt kohalike aborigeenide rahvariietesse, näidati esemeid nende primitiivsest eluolust. Piiritusepurkides säilitati kummalisi kalu, pärliteradest silmadega vaatasid linnutopised. Siinsamas võis näha ka keemilisi kolbe sahhalini nafta näidistega, kivisöetükke ja isegi sahhalini päritoluga kullaraasukesi.
Sergei Leonidovitš küsis üllatunult Võtšegdovilt:
„ Öelge, aga milleks on siin vanad ajalehetükid, tükike räpast kaltsu ja isegi tükike ärarebitud saapatalda?“
„ Need on mängukaardid,“ seletas Võtšegdov.
„ Andestage, aga mis kaardid need sellised on?“
„ Te lihtsalt ei saa aru kaardimängu hasardi jõust, mis vallutab sunnitöölist meeletu ängi pärast. Kui neilt kaardid ära võtta, siis lähevad käiku kõige ootamatumad vahendid. Ükskord rebis lodi koos kurjategijatega Sahhalini rannast lahti ja viis tormiga avaookeanile. Kui neid viiendal päeval leiti, siis leiti vangid trümmist isetehtud kaartide tagant. Nad isegi ei märganud, kui kaldad nende eest kadusid…“
…Tundmatu skulptor-arestant oli savist vollinud terve kompositsiooni – sunnitöölisi, kes tassisid taigast palke. Neid voolitud vatijopedes inimeste figuure peeti teiste puust ja bambusest nikerduste hulgas parimateks. Sahhalini kobrulehed, mis oli nagu varikatus, mis end muuseumi võlvide alla püsti ajanud, kutsudes esile kujutelmi sissesõitnutes, kes polnud tuttavad Sahhalini imelise loodusega.
„Kui teil on sellised kobrulehed,“ täheldas Žohhov, „ siis on nende alt hirmus läbi minna – et neilt ei kukuks alla seasuurust kihulast…“
„ Kui te veel meie nõgeseid näeksite!“ vastas Võtšegdov…
Paljude fotode sealt paistis välja pilt tursunud näoga naisest. Raske oli uskuda, et see oli kuulus Sonka Kuldkäsi, kes kunagi pettis rikast klientuuri oma originaalse iluga, esitledes ennast aristokraadina.
„ Kaabakas!“ iseloomustas teda Võtšegdov. Kõige enam töötas rongides, tehes tühjaks usaldavaid lihtinimesi. Kui tema üle Moskvas kohut mõisteti, siis kogu publik ahhetas, nähes kohtuniku tooli, mis oli kulla ja briljantidega täis kuhjatud, need, mida ta oli kokku röövinud. Siin, Sahhalinil, juhatas see eideke pusakariajamist, planeeris rööve ja tapmisi, kuid alati keerutas välja, nagu madu, igast asjast. Hoiaks jumal selle eest, kui järeltulev põlv hakkab temas nägema kangelannat… Ta oli ehtne lurjusnaine, milliseid annab otsida!“
Nüüd on Sahhalinil palju erinevaid muuseume, ent seda, vana, kõige hinnalisemat ja unikaalsemat, ei saa me enam kunagi tagasi. Kahju! Isegi vaala skelett võeti kondikesteks laiali… Aga miks nii juhtus, saab lugeja teada järgmistelt lehekülgedelt.
***************************************************************************
Vene kindralstaabi kapten ja ajalehe „Vene invaliid“ korrespondent lahkus muuseumist ja möödus vaalast, lugedes püüdlikult ta ribisid üle. Naise naer pani Žohhovit ümber pöörama, ja ta nägi sümpaatset tüdrukut edevas halastajaõe kostüümis, mis oli selgelt tellimuse järgi õmmeldud.
See oli Klavotška Tšeliševa, kes ütles talle:
„ Vabandage mind kohatu naeru pärast, kuid ma sain teie käitumise järgi kohe aru, et te olete Sahhalinil uus inimene. Kohalikest ei huvitu enam keegi vaalast, kõik on temaga ammu harjunud, nagu tänavalampide põlemisse…“



Nad tutvusid üllatavalt kiiresti, ja üllatavalt kiiresti hakkas Tšeliševale meeldima nooruke kapten Žohhov. Ei vaidle, Valeri Pavlovitš Bõkov oli suurepärane inimene. Klavotška jäi talle paljus tänulikuks. Ent tagasihoidlikus Sahhalini garnisoni teenistujas polnud seda sära ja seda sarmikust, mida omas pealinnast pärit kindralstaabi Akadeemia lõpetaja Žohhov, kes oli juba palju näinud ja oli palju mõelnud. Olles pakkunud end tüdrukule saatjaks, Sergei Leonidovitš, üldsegi mitte tema ees varjates, tunnistas, et tema elus, näib, on kätte jõudnud kriis, mille saab ära lahendada ainult erruminemisega, et pärast pühendada end kirjandusele.
„ Vabandage, aga millises žanris siis?“
Žohhov, aeglustades sammu, tunnistas ootamatult:
„ Ma tahaksin lõpuni kirjutada võõraid romaane.“
„ Imelik soov,“ imestas Klavotška.
„ Üldsegi mitte! Vene kirjanikud, nagu ma olen märganud, on võimelised kirjutama head romaani, aga nad kaovad, kui asi hakkab lõpule lähenema. Tavaliselt lõpeb nende romaan kangelase hukuga, aga veel sagedamini suudlusega, mille kingib talle tema südame kangelanna! See kõik pole õige,“ arutas Žohhov. „ Minnes erru, tahaksin ma luua põrandaalust kontorit, mis kirjutab romaane lõpuni. Olen kindel, et minu võimeid jätkuks selleks, et aidata õnnetuid autoreid välja rabeleda tumedatest süžeelabürintidest. Minu kangelane ei hukkuks ja ei hakkaks suudlema imelise kangelannaga…“
„ See on huvipakkuv!“ nõustus Klavotška.
„ Jah. Ma mõtleksin välja selliseid lõppe, et lugejad, kes oleks täiesti jahmunud, jookseksid mööda linna, karjudes: „ Andke mulle kätte see neetud autor! Ma pussitan ta surnuks! Ma söön ta ära sinepi ja mädarõikaga…““
„ Küll teil on alles naljad,“ isegi solvus Klavotška.
„ Hoopiski mitte!“ väljendas Žohhov. „ Šokolaadijumal Žorž Borman seisab juba õigel teel. Ta lasi müüki grammofoniplaadid, mis on tehtud šokolaadist. Iga naispsühhopaat, tagaselja armununa Fignerisse või Sobinovisse, võib alguses kuulata nende aariaid, aga pärast võib triumfeerida, süües grammofoniplaati oma lemmiklaulja häälega.“
Klavotška väljendas pahameelt:
„ Te teete minu kulul lihtsalt nalja! Ma usun teid ainult ühel juhul: kui te siinsamas, siit kohast lahkumata, mõtlete sellise lõpu sahhalini sunnitöö romaanile, mis raputaks mind hingepõhjani oma ootamatusega.“
Ei jõudnud ta ära öeldagi, kui Žohhov hüüdis:
„ V a l m i s ! Ma mõtlesin juba välja. Sahhalini sunnitöö romaani lõpp on selline: Sahhalinil ei saa olema mingit sunnitööd.“
Tšeliševa raputas suurte kahtlustega pead.
„ Te ikka ei sus mind? Siis kuulake, mida ma teile ütlen: juba Aleksander Esimese ajal, veidi enne dekabristide ülestõusu, parimate venelaste parimas seltskonnas sündis mõte – sõidaks kõik Sahhalinile ja looks seal metsikul saarel vabade inimeste vaba demokraatliku vabariigi… Mida ütlete te selle peale, Klaudia Petrovna?“
„ Tsensuur ei lase seda läbi,“ ohkas tüdruk.
„ Nõustun, et tsensuur seda läbi ei lase,“ noogutas talle Žohhov. „ Aga me veel vaatame, milline saab meie juhusliku kohtumise romaani lõpp olema. Selleks ei piisa praegu isegi minu fantaasiast.“








Kolmas osa

KAITSE



…Usutavasti ei jää sahhalini epopöa puutumata
saladuste päevavalguse ette tulemisest,
ja siis saab sellest päris sünge finaaliga farss.
N. D. Dmitrijev(1908.a)


Sahhalini „Varjaag“

(kolmanda osa proloog)


28. juulil 1904.aastal läks Port-Arturi eskaader Kollasele merele, et võtta vastu ebavõrdne lahing jaapani flotilliga. See lahing lõppes neile traagiliselt. Aga brigaad ristlejaid murdis vapralt läbi jaapani tõketest; tulistades vastu, lahkusid ristlejad täiskäigul võitlusest, ja nende seas – esimese järgu ristleja „ Novik“ – parim „liikuja“ vene flotillis, tšempion kõige kaugemates distantsides. Järgmisel päeval jõudis „ Novik“ sakslaste kolooniasse nimega Tsindao, kus Saksamaa omas sadamat oma laevade jaoks, ja saksa ohvitserid lugesid kaastundega üle auke kuulsa vene ristleja pardas:
„ Teie jaoks on sõda juba lõppenud, kas poleks parem interneerida meie Tsindaos, kust saate koju sõita…“
„ Novikil“ oli suur kuulsus. Isegi jaapanlased vaimustusid ristleja edust, arvates, et see on „nõiutud“ vaenlase mürskude vastu. Tokio korrespondent kirjutas London Times` es : tihti on jaapani meremehed kiitnud saatust, et neil tuleb tegemist teha vaid ühe „Novikiga“ – vastasel korral võinuks kogu see merelahing välja kukkuda täiesti teisiti. Ristleja komandöriks oli noor Mihhail Fjodorovitš Schulz.
„ Sõda pole „Noviki“ jaoks lõppenud,“ ütles ta, tänades sakslasi nende viisakuse eest. „ Andke meile oma sütt, me laeme oma varud täis, ja te ei näe meid enam kunagi oma võluvas Tsindaos…“
Ristleja kajutikompaniis oli otsustatud: murda Vladivostokini läbi avatud ookeani, vältides Tsusima ohtlikke kitsusi, kus tingimata ootab vaenlane, mööduda Jaapanist idast ja täiendada söevarusid Korsakovis juba sahhalini söega. Kõik said aru, et minna tasub väga ökonoomsel režiimil, et kütusevarusid säästa…
Kuidas ka sakslased neid ei palunud, et nad laseksid alla Andrei lipu, et nad interneeriksid Tsindaos, läks ristleja juba kümne tunni pärast merele ja peagi kadus ookeani ääretusse.
„ Novik“ oli veel väga noor, tema mootorid tuksusid korralikult, nagu terve inimese süda. Vööripoolses kahurikabiinis istus tugitooli sihiku taha noor mitšman Sanetška Maksakov, silitas käega viike oma valgetel pükstel ja, kui komendor Arhip Makarenko pööras horisondil sihtimise rooliratast, ütles:
„Noh, Arhip, võib öelda, et me oleme juba kodus.“
„ Ärge kutsuge häda kaela, teie ekstsellents. Kes siis räägib, et ta on kodus, kui Vladivostokini on veel sõuda ja sõuda?...“
Ookean tõstis kergelt ristlejat laineharjadele, hoidis teda seal sekundit kaks-kolm, ja pärast lasi valju kolinaga alla; külma vahu ilusulgedes hakkas ristleja jälle kõrgustesse tormama, kust paistis horisondi äär kaugemale. Kitsast kambrist kuulasid raadiotelegrafistid eetrit, rääkides muretsevalt:
„ Jaapanlastel on kõik rannajaamad hõivatud latramisega. Midagi ei saa aru, on ainult kuulda „Novik“ ja „Novik“. Näib, et nad kaotasid meid silmist, aga nüüd otsivad ja tuuseldavad.“
„ Horisont on puhas,“ kanti vahist ette, ja see rahustas…
Tavaline kurseerimise elu. Ohvitserid puhkavad kajutites, lugedes koikudes Paul Bourge ja Maupassani romaane, madrused on kirstudes või kiikvoodites, kiikudes kubrikulagede all, nagu muretud suvitajad võrkkiikedes, lehitsedes odavaid „rahvaliku lugemise“ väljaandeid. Öösiti jälgis ekipaaž kaugeid jaapani linnade tulede virvarre, mis kadusid vasaku poordi taha, - ristleja hoidis ainult nordi suunda, millel, nagu loodeti, ei võinud neid oodata jaapani jõud admiralide Kamimura ja Kataoka juhtimisel. Saaks ainult tuledest kiiremini mööda, et mitte ainult sattuda „neutraalse“ otsa, kes lobiseb eetrisse, et kohtas vene ristlejat. Kambüüsi kateldes keetsid kokad Port-Arturi varusid.
„Koeralihani pole asi veel jõudnud – praegu on veel siga! Aga vot millega meid Sahhalinil kostitatakse? Räägitakse, et neil pole seal endalgi midagi süüa. Vaata, kui soldat keetis kirvest suppi, siis Sahhalinil, küllap, keedame ahelatest…“
Sanetška Maksakov jälgis navigeerimiskambris laisalt, kuidas tüürimehe pliiats veab peakurssi põhja suunas.
„ Ahah, lähme jaapani maa Edzo ja Shikotano vahelt, aga sealt juba Laperus, ja sealsamas juba Korsakov. Ausalt öeldes,“ tunnistas mitšman, „ olen nõus isegi sahhalini maad suudlustega katma, sest tervelt poolteist aastat olen väljaspool Venemaad kiikunud, aga Peterburis on mul ema…Muretseb! Juba vana teine.“
„ Kui palju aastaid su emal ka on?“ küsis tüürimees.
„ Oi, juba kolmekümne viies aasta läheb.“
„ Ja-ah,“ tundis tüürimees kaasa, „ päris väetike. Kui merelt tagasi lähme, annaks jumal, elusate ja tervetena, olen ma nõus sinu vanamutikese eest hoolitsema…“
Sillal tekkis sekeldamine, võeti välja binoklid.
„ Briti kaubalaev „Celtic“… sattusime jama otsa!“
Ohvitserid saatsid teda pika pilguga, ja juba kandsid raadiotelegrafistid ette:
„ „Celtic“ alustas eetrisseandmist.“
Sanetška Maksakov vihastas südamest:
„ Kui paneks sellele lobisejale sõukruvisse, et jääks vait. Aga ei saa – neutraalne…“
Ristleja meeskonnas oli tuju silmnähtavalt rikutud.
Ent neid ei märganud mitte ainult „Celtic“. Nad ei teadnud, et neid oli märgatud juba jaapani Atoi majakast, mis töötas Shikotani saarel. Täpselt kuuenda augusti seitsmenda tunni neljakümnendal minutil anti teada vene aurik „Novikist“ Laperuse väinas.
Admiral Kamimura ütles admiral Kataokale, et jaapani ristlejad „Titose“ ja „Tsusima“ on juba saadetud sellesse rajooni:
„ „Titosel“ on parem jääda eemale, sest ta on juba korduvalt „ Novikiga“ kohtunud, ja venelased on tema väljapaistva silueti juba meelde jätnud. Tuleb otsingutele saata „Tsusima“, millel on kolm korstnat ja kaks masti, mis teevad ta venelaste „Bogatõri“ sarnaseks, mis võib viia „Noviki“ meie jaoks soodsasse pettekujutelma.“
***************************************************************************
Raske on kirjeldada seda sekeldamist kirjeldada, mis tekkis Korsakovis, kui sai teatavaks, et polegi vaja taigasse põgeneda koos oma koduse kraamiga – see polegi jaapani, vaid vene ristleja, ja kaldalt juba vaadati tema Andrei lippu. Parun Zaltsa riietus kiiresti mundrisse, kinnitas mõõga.
„ Kurast ise tõi ta siia! Ja enda järel toob ta siia kindlasti häda meie kohale… Olgu, las linna vanurid kostitavad neid leiva ja soolaga.“
Linnast aeti just lehmakarja karjamaale, ja keset ammuvaid loomi tiirlesid inimesed, kes kiirustasid sadamasse. Kohalik orkester valmistus ette mängima bravuurset Radetski marssi, aga politseiametnikud vaatasid ärevalt „Novikut“:
„Vot kui põrutab – me ei korja oma kontegi kokku!“
„ Mille eest peaks ta meile põrutama?“ väljendas end kohtu-uurija Zjablov. „ Me oleme ju õigeusklikud. Püha armulaua eest pole kunagi keegi ära pööranud.“
„ Aga ristlejal on ükskõik… Mereväelastelt ära head oota. Nad ajavad seal mingid näidikud segamini ja omadele – pahh, minu lugupidamine!“
Schulz lõi randudes vaevaliselt Zaltsale kulpi:
„ Praegu pole aeg tseremooniateks! Eetris on kuulda vaenlase vestlusi, sellepärast võtame kiiresti sütt ja vett.“
„ Kas anda teile sunnitöölisi laadimiseks? Mul on ju Korsakovi vangla ääreni täis.“
„ Pole vaja,“ vastas Schulz parunile, „ mereväes peavad kõik tööd madrused ära tegema…“
Siiski olid Korsakovi elanikud rõõmsad „Noviku“ üle, et koos madrustega töötasid elanikud, isegi vanurid ja naised. Kohale jooksid ka lapsed . Kõik tahtsid ristlejaid aidata. Eeter aga värises kogu selle aja jaapanlaste rääkimisest, ja peagi järgnes sillalt ettekanne:
„ Merelt läheneb meie „Bogatõr“!“
„ Mis „Bogatõr“ see on, see on ju „Tsusima“…“
„ Laadimine lõpetada!“ andis Schulz käskluse.
Pasunapuhuja andis signaali lahinguks. Ristleja, vappudes pingest, nagu inimene vihast, suundus lahingusse. Külgmise kahuri optika püüdis kirbule jaapani ristleja varju.
„ Ma ju ütlesin – ärge sõnuge ära,“ ütles Makarenko Maksakovile.
„ Parem on juba, Arhip, kodus surra…“ Mitšmani jalg vajutas vetruvalt lahingupedaalile.
„ Tuld!“
Kaugelt paistsid jaapani ristlejate siluetid libedatena, nagu kalad, libisesid nad sihikust välja. Jaapanlased ütlesid avatud teksti vene keeles: „ Au teie vaprusele. Pakume austatud kapitulatsiooni“ Selle peale vastas „Novik“ kahuritulega – vöörist ja ahtrist, tabades ja vigastades „Tsusima“ tekiehitist, kuni see hakkas eemalduma, kaldudes vasakule poordile ja tossates leekides. Ent jaapanlased ei lõpetanud võitlemist, „Titose“ hakkas lähenema. „Novik“ sai ka tabamuse, tapetuid ei korjatud isegi oma postidelt ära, läbi aukude, vanade ja uute, tulvas ristleja sisemusse vett, mis uputas ära roolipinni vaheruumi. Mitšman Maksakovil kiskus killuga mütsi peast ja põletas juuksed ära. Ta ütles Schulzile, et rooli abita, juhtides ainult vintidega, ei pea nad lahingut kaua vastu, ja too, näib, sai sellest aru.
„Näed, Arhip, lähme Korsakovi tagasi…“
Radistid summutasid kogu laevaantenni võimsusega vaenlase jutte. Ookeanilt saabus hämarus. Kuskil kaugel kraapisid jaapanlaste ristlejad vastu taevast oma prožektorite kihvad, nagu elevandid, kes rõõmustavad kohtumise üle läbimatus džunglis. Pärast haakusid need helendavad kihvad end lahti, üks neist surus end otse „ Noviku“ pardasse, pimestades inimesi laevatekil…
Schulz kutsus enda juurde piirkonna ülema Zaltsa:
„ Vabandage, parun, Korsakovi elanikud peitku end kaevikuisse. Ma ei tea veel, millise otsuse me vastu võtame, ent see võib olla kõige traagilisem meie ristleja jaoks.“
Sai selgeks, et „Novik“ on blokeeritud Aniva lahte, ja Korsakovis polnud remondibaasi. Ohvitseride kokkutulekul pakuti rääkida kõigil ja mitšman Maksakovil.
„ Me oleme siin samasuguses olukorras nagu ristleja „Varjaag“ Tšemulpo lahesopis,“ ütles Sanetška. „ Jäägu siis meie vapper „Novik“ rahva mälestustesse kui sahhalini „Varjaag“.
„ Ainult mitte lõhata!“ otsustasid ohvitserid. „ „Noviku“ masinad on suurepärased, me uputame ta, et pärast sõda ristleja üles tõsta, ja ta teenib veel Venemaad…“
Elanikud viisid tapetud meremehi surnuaiale, haavatud viidi aga laatsaretti. Meeskond lahkus ristlejalt. Ja „Novik“, lippu alla laskmata, vajus aeglaselt ninaga merre, ent tema ahtri osa jäi vee peale.
***************************************************************************
Sellega oli kõik lõppenud. On aeg mõelda tulevikule. Ristleja ohvitserid litsusid vastikusega puruks lutikaid sunnitöölistekasarmutes, kuhu neid ajutiselt paigutatud oli, aga mitšman Maksakov ei rõõmustanud enam.
„ Mis saab emast, kui ta saab teada, et tema armastatud pojake, Maksakovide perekonna ilu ja uhkus, sattus Sahhalinile? Ta ju võib arvata, et ma olen korda saatnud veretöö ja nüüd lükkan ahelates mööda Sahhalini sunnitöölise käru. Ei aita ka kogu palderjanist siis emale.“
„ Teil on õigus, noormees,“ nõustus tüürimees. „ Ma arvan, et meil kõigil tasuks siit kiiresti lahkuda.“
„ Kuhu?“ küsis kurvalt Schulz, vaadates sahisevaid seinu, mida mööda liikusid terved leegionid vapraid lutikaid, ahned end täis sööma.
„ Aleksandrovskini on siit kuussada versta mööda taigat, aga kas te teate, mitšman, mida kujutab endast sahhalini sääsk?“
„ Suvilas, Oranienbaumis , nad hammustasid vahel.“
„ Need on pealinna sääsed. Viisakad. Kõik kõrgharidusega. Nad küsivad ennemalt inimeselt – kas võib neid imeda? Aga te uurige kohalikelt inimestelt – teile öeldakse, et piisab kõigest ühest tunnist, et teie kõrvad hakkaksid pea küljes rippuma nagu kaks väärastunud rõngassaia, aga silmad muutuvad kitsasteks avadeks, nagu hiinlasel…“
Oli veel pime, koit tegi end alles Sahhalini kohal märgatavaks, kui „Noviku“ meeskonda külastas staabikapten Grotto-Slepikovski.
„ Mul on au!“ esitles ta ennast. „ Härrad, ma ei ole eriti pädev teie kavalates mereasjades, aga Laperusest, näib, lähenevad jaapani ristlejad…“
Õhk täitus lõikava raginaga – need olid jaapanlased, kes olid alustanud kaugusest „Noviku“ tulistamist sellise innuga, nagu ta, juba surnud, oleks võinud ikka veel neid segada. Vene ajalehed teatasid lugejatele: vaenlane tulistas Korsakovi pihta, kusjuures ei olnud jaapanlastel kahju isegi tulistada rannal olevaid inimesi. Vaenlase lahkumise järel selgitati välja, et „Novikul“ on kaks korstnat auklikuks tehtud, mis vee kohale olid jäänud, lõhki oli lastud ahtri prožektor… Üheksandal augustil maeti pidulikult tapetud madruseid, haavatud raviti terveks.
Aga mõne päeva pärast märgati Kriljoni majakast sõjatransportöörlaevu „Nippon-maru“ ja
„ Amerika-maru“. Parun Zaltsa vajus norgu:
„ Elasime endale ja ei märganud isegi lutikaid. Piisas vaid mereväel siia tulla, kui kohe kõik lendas uperkuuti. Nüüd nii kui end liigutad…“
Jaapani kaatritelt maabus dessant pooluppunud „Noviku“ ahtrile, aga Slepikovski soldatid, kes olid end ketina laiali jaotanud mööda randa, valasid samuraid üle täpse vintpüssitulega. Jaapanlased hüppasid karjudes oma kaatritesse tagasi, päästes end joostes. Schulz sõudis koos ohvitseridega paadiga oma õnnetu laeva juurde. Nad leidsid sealt üheksa lõhkepadrunit, mis nad kahjutuks tegid. Oli ebamugav ja kurb olla kobaras seal ahtrinurgakeses, mis kunagi kuulus uhkele iludusristlejale, ja Schulz hakkas nutma.
„ Ei või!“ rääkis ta ohvitseridele. „ Ei saa seda vaadata…Saaks siit kiiremini minema Aleksandrovskisse, sealt lähme Amuuri-äärsesse Nikolajevskisse, aga pärast… Meid on veel kodumaale vaja!“
Parun Zaltsal oli hea meel, kui sai meremeestest lahti. Teda isegi hirmutas nende distsiplineeritus. Madrused küsisid, muuseas, väga julgelt talt tikke, aga parunile oli selline käitumine eemaletõukav. Zaltsa veenis visalt meremehi minema oma koju.
„ Sahhalini mõistes kuussada versta – see on tühine asi. Parem juba taiga sääsed, kui korsakovi lutikad. Meil on suur kari lehmi, keda ise ajage. Kui jõuate Aleksandrovskisse, siis sööte nad ära ja ütlete veel suur tänu mulle, et teie eest hoolitsesin…“
Grotto-Slepikovski palus Schulzi ees:
„ Muidugi, te lahkute meie juurest, ja me ei hakka teid kinni hoidma. Aga võtke „Novikult“ kahurid maha, andke garnisonile. Te ju ise näete, et meil on jõudu väga vähe.“
Meremees vastas, et meresuurtükid on väga raskesti juhtida, see vajab väga kõrget kvalifikatsiooni, koos kahuritega on vaja jätta siia ka komendorid ohvitseridega.“
„ Vabatahtlikke ei jäeta,“ ütles Schulz. „ Mereväes on vanadest, Peeter Esimese aegadest, jäänud komme: otsustada saatuse üle raskendatud olukorras liisutõmbamisega…“
Üksteise järel tulid tema juurde ohvitserid, ja, lüües risti ette, tõmbasid liisku – kirjakesed, mis olid pandud Schulzi mütsi sisse. Murelikena, avasid nad paberikesi enneolematu ärevusega ja jälle lõid risti ette:
„ Tänu jumalale, mitte mina.“
„ Ka mulle mitte, issand.“
„ Kaitse, jumalalaps!“
„ Pääsesin ka mina neetud Sahhalinist…“
Liisutõmbamise järgi pidi jääma Korsakovi koos laeva suurtükiväe ja komendoridega mitšman Maksakov.
„ Ainult palun teid väga,“ pöördus ta ohvitseride poole, „ ärge emakesele teatage, et poeg jäi Sahhalinile. Las ta mõtleb, et mitšman Maksakov, nagu ka varem, seilab Andrei lipu all…“
Kahurid jäid! Aga ristleja „Noviku“ muusikud ei tahtnud jätta muusikat ja läksid kolonni ees.

Ei vaenlasele alla anna meie uhke „Varjaag“,
ei keegi soovi halastust!
***************************************************************************
„Noviku“ edu ei jää unustatuks. Sahhalinil voolab vaikne jõeke – Novikovka, saarele tehti ka mälestusmärk ristlejale „Novik“. Vana aja laevakahur vaatab pjedestaalilt Laperuse lahe suunas, nagu kõigile meelde tuletades, et siin elavad vägeva sahhalini „Varjaagi“ järeltulijad!



1.peatükk

                    Mitte heal tunnil

Kogu Vene-Jaapani sõja käigus lasi Venemaa läbi Mandžuuria lahinguväljade poolteist miljonit inimest – see tähendab, et see hõlmas sõjaväge, mis on võrdne sellele, mida omas Napoleon 1812 aastal, kui ta läks Venemaa vastu.
Kuigi initsiatiivi sõjas hoidsid jaapanlased ning venelased kaitsesid, on patt mõelda, et samuraide asjad liikusid säravalt. Sõda Venemaaga oli läbiimmutatud ülbe avantürismi vaimuga, sest Jaapan hoidis oma sõjamasinat üleval tänu Inglismaa ja USA toetusele. Jaapan väsis sõjast enne Venemaad, tema jõud olid päris kurnatud, ent Venemaal oli selline kuldne kulutamatu tagavara, mida samuraid isegi unes ei näinud.
Viimaks, jaapanlastel jäid ilma väetamata riisipõllud kehvaks, mis olid õpetatud aastast-aastasse saama sahhalini väetist. Ajalehe „Dzi-dzi“ vaatleja esitas küsimuse: millega siis veel väetada meie põlde, kui nad on harjunud sahhalini kalaga?... Kõigele sellele tuleb veel lisada vaalajaht Ohhoota merel, lesta püüdmine Tatari väinas, jaht vene kobrastele ja hüljestele… kõik see on – lugematud varandused, mis on meilt käest ära võtnud sõda Venemaaga! Keegi professor kalainstituudist „Suysan Kosyoso“ esines siis jultunud üleskutsega: Sahhalin – jaapanlaste jaoks! Kui meie valitsus kardab saart hõivata, siis las eraldavad ristlejaid meie kalatööstuse kaitseks. Ei tohi kaotada Sahhalini kuldseid randu.
Vene ajalehtedes ilmus 1904. aastal teade sellest, et Jaapanisse on ilmunud „ Sahhalini tagastamise liiga“ ; sinna astusid kõige aktiivsemad poliitilised tegelased. Kui nad oleksid igatsenud ainult krabi või väetise või merikapsa järgi… Aga „ Liigas“ lepiti kokku resolutsioonis, kus oli ülesloetud kõik, mis on Jaapanile vajalik: Port-Arturi hõivamine, uste avamine Mandžuuriasse, Korea protektsioon (loe – hõivamine), Siberi magistraalide hõivamine ja nende üleminek ühise omandi alla (selliste nagu Inglismaa, Ameerika ja Jaapan), lõpuks, sõjaline panus… Kellelegi „Liiga“ liikmetest, küllap, oli isegi häbi Jaapani isu meeletute piiride pärast. Kuid nüüd ilmus jälle välja kalapüügi professor. Võimalik, täpsustas ta, et meie poolt resolutsioonis ülesloetud asjadest me kõike ei saa. Ent meie, jaapanlased, ei või mitte mingil juhul keelduda Sahhalini hõivamisest!
***************************************************************************
Mihhail Nikolajevitš Ljapišev jäi märgatavalt kõhnaks, kurnatuks, tema korraldustesse ilmus rahmeldav kasutus. Täna nõustus ta Bõkoviga, aga homme, kuulates kannatlikult ära polkovnik Tulupjevi, muutis ära vastuvõetud otsuse. Vastuseks prokurör Kušelevi etteheidetele tunnistas kuberner:
„Süüdi, vanaks olen jäänud! Nagu rääkisid vanal ajal kreeklased oma võimetutest bojaaridest, „vanemate tarkuse kehvaksjäämine on nende nõustajate imetegude võimetus…““.
Kui isegi rahupäevadel suutsid sahhalinlased elada läbi nälja, kaubeldes mandrilt leiba ja heeringat, siis sõjapäevil toidumoona kohalevedu polnud üldse. Juba hakati rääkima mereblokaadist, hirmutas jaapani ristlejate ilmumine Aniva lahte. Kindralmajor Kušelev tegi järelduse:
„ Seni kuni me siin lobiseme ja peame kirjavahetust, tuletasid jaapanlased oma Korsakovi tulistamisega meile meelde, et sõda – see pole kantselei kirjavahetus…“
Augusti lõpus telefoneeris kubernerile parun Zaltsa, kes teatas, et ristleja „Noviku“ meeskond on saadetud nende poolt – jalgsi! – Korsakovist Aleksandrovskisse.
„ Ma andsin neile koormahobuseid ja lehmi. Meremehed kiirustavad jõudma teieni enne jäätulekut, soovides kiiresti jõuda Habarovskisse, et võtta osa sellest sõjast. Üks paneb mind muretsema…“
„ Kas jõuavad pärale?“ küsis Ljapišev. „ Tunnistan, et see tekitab ka minus ärevust. Ma ju mäletan, kuidas järelvaataja Hanov saatis Onori lähedal taigasse kaheksasada inimest, ent taigast tulid elusana välja vaid kümme. Aga meremehed pole ju harjunud käima jalgsi.“
„ Mind paneb muretsema miski muu,“ vastas kaugelt Zaltsa. „ Meremehed jätsid siia laevakahurid, ja nüüd ma kardan, et nende poolt maha jäetud suurtükivägi hakkab jaapanlasi ligi tõmbama, nagu palderjan kiimas kassi.“
Ljapišev andis targa soovituse:
„ Lööge risti ette ja sülitage üle vasaku õla…“
„Novikuga“ toimunut hoidis kuberner esialgu oma alluvate eest salajas, et ei tekiks liigseid hirmu ilminguid, ent Aleksandrovsk sai kiiresti teada lahingust Anivas reaalkooli õpilaste käest, kes sõbrutsesid saare telegrafistidega.
Ühel päeval külastas Ljapiševi kindral Kušelev.
„ Kas staabikapten Bõkov käis teie juures?“
„ Ei. Ja ma ei ootagi. Mis siis?“
„ Ah, niisama, ei midagi.“ prokurör langes raskelt toolile. „ Küllap tuleb ta veel läbi. Mul on, ausalt öeldes, temast kahju.“
„ Bõkovist? Miks?“
„ Te ju teate milline ebaterve atmosfäär on meie saare põhjaosa garnisonides. Kui meie polkovnikud naeravad välja kapten Žohhovit – tema kindralstaabi Akadeemia märgi pärast, siis naeravad nad ka Bõkovi üle – tema soovi pärast õppida selles akadeemias.“
„ Mida ma saan siis Bõkovi jaoks teha? Ma ju ei sõida Peterburgi tema eest vastuvõtueksameid tegema. Mis tal vaja on?“
„ Küsib lõunasse, kus on olukord mugavam.“
„ Ei toeta! Just nimelt Sahhalini lõunaosas võib olukord halveneda. Ent Bõkovi järgi jookseb ka preili Tšeliševa.“
„ Las jookseb. Kui ta on armunud, siis on tee sillutatud… Seda enam, et te olite nõus vastu võtma Sahhalinile terve partii halastajaõdesid Nikolajevskist.“
„ Jah! Ausad patrioodid. Ennasthülgavad.“
„ Ausad on ammu Port-Arturis mulda sängitatud, ennasthülgavad silitavad päid Mandžuurias,“ vastas Kušelev talle omase otsekohesusega. „Arvan, et Bõkovit ei tasu kinni hoida, nii nagu ei tasu kinni hoida ka Klaudia Petrovnat… las sõidavad!“
Peagi tõi eraaurik „Muha“ Sahhalinile suure vürstinna Jelizaveta Fjodorovna nimelise salga – nelikümmend neidu. Nendega koos saabus rändkirik koos munkpreestri ja salmilauljaga. Õhtul korraldasid tüdrukud klubis tantsuõhtu, ja vaimulik jutlustaja, olles võtnud jutlustajarüü seljast, näitas ilmekalt sahhalinlastele, kuidas tantsida hopakki*. Isegi sunnitöölised rääkisid:
„ Pühiks nad siit kõik pagana luuaga tagasi…“
Sügise hakul jõudsid linna esimesed meremehed Schulzi juhtimisel, nende järel venisid taigast välja mahajäänud, kurnatutena väsitavast sammumisest.
Elanikud võtsid neid vastu suure südamlikkusega, ent meremehi vaadati suure haletsusega: lõkkesuitsust mustad, räbaldunud riietes, kihulastehammustustest ülespaistetanud, näis, et nad kuukuvad kohe maha ja enam ei tõuse. Siiski vedasid noviklased end ise telegraafikontorini, soovides kohe lähedasi teavitada, et nad on elus ja et varsti võtavad uuesti koha sisse vene mereväe võitlusridades. Nende saabumise puhuks korraldati klubis ristleja ohvitseride jaoks õhtusöök. Meremehed vaikisid, kainelt ja rangelt. Pärast Port-Arturi piiramisrõngast, kõige hullemast merelahingute põrgust pääsenutena, oli neil vastik näha sisistavate vangivalvurite lõustasid, nende ülesöödud naisi pretensioonidega suurilmalikkuse vastu, nad andsid põlastavalt teed purjus halastajaõdedele. Riiginõunik Bunge vabandas, et šampust pole, aga Slizov keelitas neid jooma mingit lurri, mis lõhnas suhkrupeedi keeduvee järgi. Komandör Schulz ütles valjusti, et tal on hirm Sahhalini pärast:
„ Kui siia ilmub praegu kasvõi üks rühm jaapanlasi, siis jooksevad kõik need lurjused põõsastesse. Ja naljakas olekski oodata kangelastegusid sunnitöölt. Nüüd ma kahetsen, et jätsin meie mitšman Maksakovi Korsakovi. Noorus läheb ju hukka… Seal jooksevad ju ka kõik laiali, aga tema jääb oma kahurite juurde!“
Ljapiševil oli häbi meremeeste ees. Kui meremehed sõitsid Nikolajevskisse sellesama „Muhaga“ siis pani ta kiiresti kartserisse munkpreestri koos tema salmilauljaga, aga halastajaõdede kohapealt andis karmi käsu:
„ Jätan ainult ilusa Katja Katina, kellele meeldib mu anekdoote kuulata. Ülejäänud las lähevad Duesse, Derbinskisse või Rõkovskisse, seal neil enam naljadeks mahti pole…“
Venemaa telegraafiagentuur teavitas varsti impeeriumi, et Kaug-Itta läks Balti laevastikust suur eskaader admiral Rožestvenski juhtimisel. Ja sahhalini ametnike seas algas kohe juubeldamine:
„ Nüüd jääb Port-Artur ka terveks, ja Sahhalinile ei roni vaenlased… Balti laevastik ei kuku näoli mutta, ja ka admiral on hea, ta lööb merel korra majja. Küsitakse, miks me istume kohvritel, oodates samuraisid? Kas poleks mitte aeg minna tagasi oma kodudesse, et elada, nagu kõik inimesed elavad… väärikalt, kombeliselt!“

* Ukraina rahvatants
Rožestvenski eskaader ei läinud merele heal tunnil: vene rahvas ei jõudnud veel ära nutta oma langenute eest Lyao-yanis, kui juba algas võitlus Sha-he jõel, milles Kuropatkin püüdis haarata initsiatiivi samuraidelt, et aidata ümberpiiratud Port-Arturi. Ent Sha-he verevalamine muutus ootamatult liiga jõhkraks – nii venelaste kui ka jaapanlaste jaoks.
Mihhail Nikolajevitš soovis näha Žohhovit.
„ Teie, kindralstaaplasena, kirjeldage mulle kahe sõnaga, kes oli parim ja aktiivsem Sha-he jõel – meie või jaapanlased?“
„ Kõik olid head, ja kõik olid halvad,“ vastas Žohhov. „Jaapanlased, nagu ka meie Kuropatkin, tegi suurel hulgal vigu. Kui meil oleks olnud juhiks mitte Kuropatkin, vaid keegi teine, siis jooksime me ammu juba Nagasakis teed ja sööksime mandariine peale.“
„ Siiski ei tohi ju nii enda ülema kohta rääkida! Teid kuulates,“ ütles Ljapišev, „ ei taha eladagi. Minuga, muidugi, võite te rääkida kõigest, ent hoiduge sellistest avaldustest meie garnisoni ohvitseride ees.“
Žohhovit riivas see märkus tugevasti.
„ Ent ma olen ju kirjanik, aga tähendab, et kõrvetan end, kui on veidigi soe, ja külmetan, kui on jahe. Nagu soovite, kuid kirjandusemake ei saa ilma hüperboolideta. Raamatupidamises on vaja täpsust, aga kirjanduses on tarvilik näide – Gargantoua või Pljuškin… Vastasel juhul me ei loeks Rables`i, ei vaimustuks Gogolist!“
***************************************************************************
Nagu Kušelev ette ennustas, ilmuski Bõkov kuberneri juurde.
„ Juba tean kõik,“ võttis teda Ljapišev vastu. „ Ühe koha peal te ei saa istuda. Aga seal, Korsakovi ringkonnas, on ilma teietagi piisavalt jõude: polkovnik Artsiševski, Tairovi, Polubotko ja Slepikovski salgad, lõpuks, meremehed jätsid terve patarei, milleks on teid vaja seal oma partisanidega?“
Valeri Pavlovitš oli veendunud, et Aniva ja Kannatuse lahed avavad uksed Sahhalinile; kui midagi tõsist ka saarel juhtub, siis just Korsakovi ringkonnas.
„ Ei otsi ma sooja ega mugavamat kohta. Ma olen nõus oma väe ümber paigutama kasvõi Naibutšisse Onori taha, sest jaapanlased võivad maabuda ka seal kandis.“
„ Teiega on koos ka Klaudia Petrovna?“
„ Ega ma teda ju siia ei jäta… siia joomingule… Mispärast peaks ta ühinema halastajaõe Katja Katinaga?“
Ljapišev viis pilgu mujale.
„ Mis siis ikka,“ otsustas ta, „minge siis Naibutšisse, olen kindel, et te sulgete Sahhalini Kannatuse lahe poolt…“
Saare pealinna veeti jälle vara, asutuste arhiive, oma kodudesse naasid ka ametnike pered. Algust said endised klubiõhtud, lõunad ja õhtusöögid, keegi ei mõelnud halvast, kõik uskusid Rožestvenski eskaadri võimsusesse.“
„ Admiral – kullake,“ rääkis proua Žoržetta Slizova, tantsides polkovnik Boldõreviga. „ Mulle näidati tema fotot… Vastupandamatu mees! Kui selline ilmub unes naisele, siis hommikuni juba magada ei saa…“
Pilengiiski mäekuru, mis kõrgu Aleksandrovski kohal, ähvardas Sahhalini udude ja varajase lumesajuga.









                         2.peatükk     
Millest nad mõtlesid

Naibutši – nii nimetati kohta, kuhu Ljapišev saatis Bõkovi koos tema salgaga. Mis seal oli, selles Naibutšis? „ Meri oli pealtnäha külm, sogane, ulguv, ja kõrged hallid lained peksavad vastu liiva, nagu soovides öelda meeleheites: „ Jumal, milleks sa meid lõid?“ - nii kirjutas Tšehhov…
Nendes paikades, jumala ja juhatuse poolt unustatuna, kohtas kirjanik veel selliseid räbaldunud sunnitöölisi, kes enam ei mäletanud, millal nad Sahhalinile sattusid, aga kas olid nad ka süüdi, seda nad ka ei teadnud: „ Võib-olla, ehk oligi! Kes nüüd enam mäletab?“
Kunagi majutus Naibutšis väikene garnisonike. Valeri Pavlovitš majutas oma partisane kuhu vaid sai, taredesse ja onnidesse, kohendas mahajäetud lagunenud kasarmut. Klavotška Tšeliševa sättis end talve üle elama poodi, kust ei ostetud ülekuivanud komme pähklitäidisega, mida hoiti eemale sardiinipurkidest, see-eest kaua ja unistavalt vaadati range, mis kaunistasid kohalikku kommertskeskust. Poe omanik küsis korduvalt nukras lootusetuses kaptenilt:
„ Ehk teie ostate?“
„ Head rangid. Ainult milleks nad mulle?“
„ Vot nii ongi. Juba aasta aega ripuvad…“
Valeri Pavlovitš siiski ostis need rangid, ent eelnevalt võttis poeomanikult sõna, et tema äraoleku ajal vaatab ta Tšeliševa järgi, et talle keegi liiga ei teeks.“
Poodnik osutas kolmepuudasele hantlile:
„ Voh! Öelgu ainult keegi talle õrn sõnake, kohe panen vastu pead. Kuidas ma saan siis head ostjat mitte austada?“
„ Tšeliševa – on minu pruut,“ seletas Bõkov, „ sellepärast ma lõunasse ta kaasa tõingi. aga praegu on tarvilik olla Korsakovis…“
Mööda saaniteed sõitis ta saaniga. Kornei Zemljakov oli ohvitserile kutsariks. Teel nägid nad talvekortereid, mis olid üleni kuuliaukudes, mis olid väljalastud Winchesteritest, - kohe näha, et keegi oli rünnanud, aga seestpoolt oli keegi vastu tulistanud. Bõkov ütles, et enamus kuritegudest lõunas on esile kutsutud naiste puudumise tõttu, mille peale Zemljakov vastas:
„ Aga, et neid, neetuid, üldse ilmas poleks! Kui palju vaeva on nende pärast… ma tean ju omast käest.“
Neil päevil oli Aleksandrovski võimude tungival palvel parun Zaltsa sunnitud korraldama Korsakovi ringkonna ohvitseride koosoleku. Nad kohtusid: peale Bõkovi, tuli kapten Tairov, Solovjovkast – kapten Polubotko, kohale tulid ka linnas elavad Artsiševski ja Grotto-Slepikovski.
„ Isegi kaheteistkümnendal aastal olid partisaniliikumisel kindlad plaanid,“ rääkis Slepikovski, „ neist oli alati teadlik feldmarssal Kutuzovi peakorter. Aga meid pole varustatud isegi mitte baasidega võitluse jaoks vaenlasega, salgakomandöride vahel puudub igasugune side.“
„ Jällegi!“ ütles oma sõna Bõkov. „ Ma juba Aleksandrovskis tõestasin, et ei tohi süüvida Sahhalini sisemusse, teadmata, mis seal asub.“
Artsiševski ja Tairov, vaadates pingsalt vaikivat Zaltsad, jõudsid ühisele arvamusele, et asi pole selles:
„ Pole veel teada, mida ütlevad selle peale diplomaadid… Isegi jaapanlased räägivad: ära peksa kaikaga põõsast, siis ei tule rästikud välja. Peame end vaikselt üleval, ja keegi ei puutu meid.“
Zaltsa ütles, et sõjalised asjad teda ei puuduta, rohkem panevad teda muretsema meremeeste väljakutsuv käitumine patareidel ja oht, mis tuleb sunnitöölistest kaitsemalevlaste poolt.
„ Kurjategija peab istuma vanglas, aga mitte relvaga ringi kooserdama.“
„ Te hoidke oma sunnitöölisi Korsakovi vanglas,“ täheldas Bõkov, „ ja nad ei longi relvadega ringi. aga teie sõnu, parun, võtan ma kui solvangut minu partisanide kohta…“
Õhtustades kohalikus klubis, märkas Bõkov Polõnovit, ent isegi ei noogutanud peaga, et mitte ohustada teda tema ohtlikus rollis, mida ta täitis praegu von Backlundi nime all. Ka Polõnov märkas Bõkovit, ent vaatas ükskõikselt temast eemale, nagu polekski nad tuttavad.
Õhtul hilja, kui Anita tegi voodit, koputati õuest. Polõnov avas ise uksed.
„ Kornei?“ imestas ta. „ Kuidas sina siia sattusid?“
Zemljakov seletas talle oma olukorrast Bõkovi salgas, hoiatades, et ohvitseride koosolekul oli ka kapten Tairov:
„ Seesama, kelle te minu ajal ilmajaamast välja viskasite, sellepärast oleks teil ka parem mitte kohtuda.“
„ Aga kuidas sa mind leidsid?“ küsis Polõnov.
„ Teie juurde saatis mind staabikapten Bõkov.“
„ Aitäh, et hoiatasite. Aga pea meeles, et mind sinuga ei nähtaks. Ma, vennas, olen vanast nahast uude roninud, ja kolmandat praegu peale tõmmata on kohatu. Nii ütlegi Bõkovile…“
Valeri Pavlovitš läks tagasi Naibutšisse; siis poleks talle veel pähegi tulnud, et lähevad aastad ja see kõige surnum koht Naibutši saab kandma nime – B õ k o v o !
***************************************************************************
Esimeste külmadega elavnes Fenetška märgatavalt, võttes omaks eelneva nobeduse oma soovides. Küllap, tõstis teda voodist hirm kaotada oma mõjuvõimu vananeva kuberneri üle. Ljapišev langes üldise kiusatuse ohvriks, mehkeldades lahutamatult halastajaõe Katja Katinaga, keda ta lahkesti sõidutas oma kuljustega kuberneritroikal. Fenetška Ikatova ei hakanud korraldama talle naiselikke skandaale. Ta käitus targemalt. Riietatuna parimasse kleiti, ootas mägitüdruk kuberneri jalutuskäigult tagasi, võttes teda vastu enneolematu hellusega:
„ Oh, Mihhail Nikolajevitš! Ei hoia te ennast. Teie aastates sõita sellise tugeva tuulega?
Oleks siis oodanud, kui tuult ei ole, siis sõitke tahate.“
„ Ja ma külmetasin tõepoolest, ei varja, et külm on!“
Fenetška kohendas peegli ees soengus lokirulle.
„ Ainult ärge kunagi sõitke Katka Gadinaga*.“
„ Ta ei ole Gadina, vaid Katina.“
„ Kas tõesti?“ üllatus Fenetška. „ Kuid ta ju pasundab siin kõigile, et „sõidutab“ siin seda vana lolli – kuberneri…“
Vot sellist solvangut ei kannatanud Ljapišev enam välja:
„ Mida-a? Nii ütleski? Noh, ma talle näitan…“
Fenetška tõmbas lausa pea õlgade vahele rahuldusest:
„ Ah, kui karm te küll olete! Aga mina ikka ei õpi ära nööpide kinnitõmbamist seljal… neid on nii palju, milleks neid nii palju on? Teie ekstsellents, palun tõmmake nad ise kinni.2
Kavalpea keeraski oma paljastatud selja tema poole, ja Sahhalini kuberner hakkas oma külmetanud kätega kinni panema kõiki neljakümmend kaheksat väikest nööpi oma lemmiksunnitöölise kleidil…“
Päris 1904. aasta talveni hoidis saar ühendust mandriga postikoertega. Niipea, kui Tatari väin külmus, sõitis kapten Žohhov giljakkidega Nikolajevskini, et osta endale häid paberosse, aga tagasi Aleksandrovskisse tuli ta hobustega, veendunud, et Sahhalini ja Amuuri vahele võib avada otsese jäätee.

* v.k. elukas, jõletis. Siin sõnademäng.
„ Ohtlik,“ kahtles Ljapišev. „ Enne mind on olnud palju kubernere, ja kõik nad on arvanud, et see asi on võimatu.“
„ Aga proovitud ju pole veel,“ väljendas end kindralstaaplane.
Žohhovi poolt läbisurutud jäätrass kutsus elanike seas esile suure voolu saarelt Nikolajevskisse. Paljud jooksid, kartes külma talve ja jaapanlaste tulekut kevadel; neid inimesi ei hoitud isegi kinni, et Sahhalinil lahti saada üleliigsetest söödikutest. Paljud elanikud, saades amnestiat, kiirustasid ka üle Tatari väina; Nikolajevskist liikusid kesised sõjavarud, kuid soldateid aeti jalgsi. Vastu tulid neile pikkade keppidega, katsudes mõrasid jääs, üksikud amnesteeritute figuurid haledate reisipaunadega; vahest nende järel, nõelteravas lumetormis, kulgesid naised väikeste lastega… kah jalgsi! Naasvate vooridega saabus Aleksandrovskisse padrunikastid ja püssirohi, kuid nende kohaletoimetamine läks riigile liiga kalliks, ent Ljapišev hoidis alati kroonukopikat. Eraisikud, kel oli raha, tellisid vooridega jahu ja liha, viina ja suhkrut. Klubipuhvetis vahutas jälle pokaalides šampus, tantsivate peade kohal lendasid jälle kamalutega konfetid. Proua Slizova istus klaveri taha, teritades näppe, toksis ta äravajunud klahvidest välja vulgaarse polka… Püüti halvast mitte mõelda, pannes lootused Rožestvenski eskaadrile.
Oli päev nagu päev ikka, ja keegi ei tundnud halba ette, kui kiretu telegraaf võttis vastu teate mandrilt, et 20. detsembril langes vallutamatu Port-Arturi kindlus.
Ljapišev lõi tugitoolis kõikuma, hüüdis Fenetškale:
„ Vala mulle midagi… Halb!“
Fenetška viis jõuetu kuberneri kabinetist magamistuppa, sundis teda lamama.
„ Živoderov kutsuda või saate ilma temata hakkama?“
„ Saan hakkama,“ vastas Ljapišev, vaevu huuli liigutades. „ Ei suuda uskuda, et Port-Artur, see Kartaago, nagu teda kutsus Aleksei Nikolajevitš, see Kartaago… l a n g e s !“
„ Lamage, praegu pole aega Kartaagodeks,“ käskis Fenetška. „ Poleks vaja olnud sõita tugeva tuulega. Oleks istunud minuga kodus, ja midagi poleks juhtunud.“
„ Milles siin tuul süüdi on? Kuidas sa siis aru ei saa, et Port-Artur on ära antud ja admiral Rožestvenski eskaadri tulek ei aita enam midagi selles rumalas sõjas…“
Venemaa alistus 1905. aastal – revolutsiooni aastal!
Veebruari alustas Kuropatkin kuulsa võitluse Mukdeni all. Andetu võitluse juhtimine, sõdurite moraalne laostatus, kes ei uskunud oma käskudesse – see kõik viis kaotuseni. Kuropatkin jättis armee maha, kurnatuna košmaaridega endistest ebaõnnestumistest ja vigadest. Uueks juhatajaks määrati kindral Linevitš, kellele oli jäänud üpriski ebasoodne pärandus. Armee taganes mööda vana Mandariini teed, juba kerkisid esile ka stiihilised killavooride liikumised Harbiinisse. Nendes oludes hakkas Linevitš jagama autasusid .
„ Aga kuidas siis muidu?“ õigustas ta end. „ Siin on kõik laiali jooksnud, nagu tarakanid, väeosades on pidev koosseisu puudumine. Aga ordenite järgi jooksevad kohe tagasi, ja polgud saavad jälle täiskomplekti…“
Jaapani marssalid, ärahüpnotiseeritutena „Moltke geniaalsusest“, valmistasid Mukdeni seinte all ette mandžuuria varianti Sedanist*. Ent Sedan ei õnnestunud: vene armee, isegi laiali paisatult, murdis läbi ümberpiirangu pihtide vahelt. Linevitš hoidis vägesid Sõpingai kõrgendikel, ja peagi tekkis siia võimas grupp, mis oli võimeline mitte ainult kaitsma, aga ka korraldama pealetungi. Päev-päevalt see suurenes täiendustega metropolist. Linevitšil oli õigus öelda:
„Mina olen oma töö teinud, armee on nüüd täies koosseisus, ta on kõigega varustatud, ent kuulame, mida ütlevad diplomaadid…“
***************************************************************************
* Saksa-Prantsuse sõjas piiras Saksa vägi Sedani juures ümber keiser Napoleon III juhitud armee.




Just sel ajal ütles Terautzi, jaapani sõjaminister, lõunatades Ameerika saatkonnas, Roosevelti saadikule:
„ Ma avaldan oma arvamust kui kõigest eraisik: see sõda Venemaaga on aeg lõpetada. Aga mul oleks hea meel, kui teie, saadik, annate edasi minu eraisiku arvamuse presidendile…“
Oli selge, et Terautzi „eraisiku“ arvamus ühendab endas kogu samuraide sõjaväe arvamust, mis oli juba jõuetuks muutunud.
Theodor Roosevelt võttis selle teatavaks.
„ Ma olen alati soovinud,“ ütles ta, „ et jaapanlased ja venelased üksteist täielikult ära räsiksid. Aga pärast rahu sõlmimist on tähtis säilitada Aasias vaieldavad rajoonid, kus puhkeks tihti ohtlikud hõõrdumised, ja siis ei hakka Jaapan, võisteldes Venemaaga, ronima sinna, kuhu koonduvad meie, ameeriklaste, huvid…“
Päris Tsusima päevani välja toetas USA president meeleldi „ meie jaoks kasulikku mõlema rahva hävitamist“ (need on tema otsesed sõnad). Roosevelti tegi ärevaks ainult üks: mitte lasta käest võimalust, kui vaenlased väsivad kaklemisest, et õigel ajal astuda välja maailma kaitseks, võttes sellega endale rahuvalvaja kuulsuse, enne, kui seda sama ei jõua teha teised riigid – Prantsusmaa või Saksamaa.
„ Selles küsimuses,“ kinnitas Roosevelt, „ peame me ennetama kõiki rahuarmastajaid, sest ameerika demokraatia peamine ülesanne – viia inimesteni rahuõisi ja kristlikku armastust…“
Jaapanlased olid juba kolm korda sondeerinud Euroopa pinnast rahukõneluste tarvis, ent sealjuures sooviti, et Venemaa ise paluks tahu. Just 1905. aasta kevadel väristas Euroopat „Maroko kriis“: Saksamaa tungis ülbelt Aafrikasse, surudes sealt välja prantslased, ja sellepärast Prantsusmaal, nagu mitte kunagi varem, oli vaja, et Venemaa sõlmiks Aasias rahu, et saada jälle võimeliseks seismaks vastu sakslaste ähvardustele. V .N. Kokovtsovi, kinnitatud rahandusministri sõnade järgi, oli ametlik Peterburg olnud mingisuguses kangestuses: Rožestvenski eskaader juba lähenes jaapani vetele, kõik tahtnuksid hirmsasti imesse uskuda, enamik sulges lihtsalt silmad selle ettevõtmise uskumatu riski ees. Rahvas uskus pimedalt edusse, ja, näib, et ainult Rožestvenski ise andis endale aru sellest, mida võib talle saatus ette valmistada… Just nüüd otsustas prantsuse kapital dikteerida oma soove Venemaa poliitikutele. Pealinna ilmus prantsuse finantsist Netzlin. Ta vestles kaua Kokovtsoviga, kuid kõike selles vestluses tema poolt öeldut võib kokku võtta väga lühidalt:
„ Kui te soovite meiega rääkida uutest krediitidest, siis peate te kõigepealt üldsust rahustama, kes on hirmunud üheksanda jaanuari veristest sündmustest. Pole ju teie huvides pidada mõttetut sõda, mis segab sisekonflikte lahendada. Kes hakkab Pariisis andma raha Peterburile, kui terve Venemaa on haaratud revolutsioonilistesse streikidesse?“
Kokovtsov polnud mitte ainult finantsist, aga ka poliitik, ja sellepärast saigi kohe kõigest aru ja oma peatses ettekandes imperaatorile, ütles ta:
„ Kõik krediidid Prantsusmaalt on ammendatud, ja meile ei anta ühte santiimigi seni, kuni teie kõrgeausus ei lõpeta seda sõda…“
Terve maailm, kes vaenulikult, kes kaastundega, jälgis, kuidas Rožestvenski eskaader siseneb aeglaselt väina, mis piiras Tsusima saart. Inglise poliitikud Whitehallist ootasid seda tundi mõningase kahjurõõmuga, ja austatud lord Lansdown ütles noil päevil prantsuse saadik Paul Gambonile:
„ Kui see eskaader – on viimane vene tsaari panus, siis ei maksa segada tema mahamängimist… nagu heas pokkeris!“
See fraas öeldi Londonis 3.mail, aga 15.mail mängis tragöödia maha vene flotilli. Tokios mõisteti, et pole paremat momenti sõjast väljumiseks. Nüüd juba jaapanlased enam ei oodanud, et Venemaa paluks rahu – nad pöördusid ise Roosevelti poole palvega, et viimane oleks vahemees sõja kiires lõpetamises. Vene imperaatori kabinetti ilmus ameerika konsul Mayer, kes pakkus USA presidendi nimel alustada läbirääkimisi.
„ Aga mina,“ vastas Nikolai II, „ hoiatan ette, et, kuidas ka ei läheks rahukõnelused jaapani poolega, ei hakka Venemaa kunagi maksma Tokiole alandavaid kontributsioone. Muide, ma pean nõu oma lähimate inimestega…“
Mõne päeva pärast korraldati tsaari eesistumisel Tsarskoje Selos koosolek. Selle salajase kohtumise stenogrammidest avaldame me lühikesi katkeid, püüdes tuua lugejani arutelu mitmehäälsust ja üleüldist kaost, mis – pärast Tsusimat! – valdas aukandjaid, kes olid imperaatorile lähedased. Kiire revolutsiooni kasv riigis manas kohtujatele leina taolise grimmi…
Kindral GRODEKOV: Sahhalin on ammu kriitilises seisus, meri on Jaapani valduses. Hiina sadamates olid valmis jahuvarud Sahhalini jaoks, mida oleks pidanud kohale toimetama Rožestvenski eskaadri saabumise järel, aga enam sellele loota ei saa.
Admiral ALEKSEJEV: Selle sõja varustamine ületas kõik ootused. Mis aga puudutab vägede saatmist Sahhalinile, siis see on juba võimatu, sest Amuuri jõesuue, usutavasti, on jaapani mereväe poolt blokeeritud. Võib lugeda, et Sahhalin on ära lõigatud.
Admiral DUBASOV: Venemaa ei saa olla võidetud! Ta peab vaenlasi võitma. Vaenlane peab saama löödud ja laialipaisatud. Selle saavutamiseks on vaja saata Kaug-Itta kõige paremad, kõige võitluslikumad väed.
Sõjaminister SAHHAROV: Sellistes tingimustes on sõda võimatu lõpetada. Omamata ainsatki võitu, isegi edukaid tegusid, see – on häbi! Häbistav rahu rikub Venemaa prestiiži, viies ta kauaks suurte impeeriumide kirjast välja. Ma olen selle poolt, et jätkata sõda Jaapaniga, ja mitte ainult materiaalsetel eesmärkidel, aga et pesta maha häbistav plekk suure Venemaa otsaesiselt.
Õukonnaminister FREDERICS: Jagan kogu hingega ministri arvamust, et praegu rahu sõlmida ei tohi. Aga meid ei sega teadmine, millistel tingimustel on jaapanlased nõus rahu sõlmima.
Imperaator NIKOLAI II: Jaapanlased ei võidelnud meie maal, ja ükski neist pole veel astunud Venemaa pinnale. Seda ei tohiks unustada. Kuid flotilli puudumise juures Sahhalinil, võivad Kamtšatka ja isegi Vladivostok saada jaapanlaste poolt hõivatuks, ja siis on juba palju raskem astuda läbirääkimistesse…“



3.peatükk
Ajaleht „Asahi“ kutsus üles…

Reetmine algas Sahhalini lõunaosast, kus ringkonna ülem Zaltsa nimetas Venemaad millekski räpaseks, arvates, et progressi oleks pidanud peatama trammi leiutamisega, ja rohkemat polegi venelastele vaja:
„ Otsustada ühe maa kultuuri üle saab tema surnuaedade seisukorra ja välikäimlate puhtuse järgi. Aga kui Korsakovis ei või panna õue pinki, kus ta lõigatakse täis igasugu roppuseid, siis sellisele rahvale, nagu venelastele, ei olegi vaja tsivilisatsiooni saavutusi, talle ongi vaja ainult piitsa ja soolaputkat.“
Polkovnik Artsiševski, garnisoni komandör Korsakovis, Ei julgenud parunile vast vaielda. See-eest kuramaa õukondlase kirumisele vastas mitšman Maksakov:
„ Suur tänu sakslastele trammi loomise eest! Mina, nagu ka teie, tunnen vastikust surnuaial ümberkukkunud ristide vastu ja ei kannata roppusi. Aga ma protesteerin teie sündsusetute solvangute vastu, mis käivad Venemaa vastu, sest te võrdlete sunnitööl olevate vene inimeste olukorda terve vene rahvaga…“
Muidugi, Zaltsa ei rääkinud ohvitseride ringkonnas kõigest sellest, millest teatas teda Jaapanist ameerika insener Claye. Aga von Backlund (Polõnov) oli juba võitnud paruni usalduse, ja Zaltsa ei häbenenud temaga avalikult arutada:
„ Asi jõuab selleni, et kaua me vastu ei pea. „ Standardbank“ andis Jaapanile kohe laenu viiskümmend miljonit dollarit, ent kindla garantiina sahhalini kivisöe ja naftaväljade vastu. Siin pole ju London! Ameerika kapital sunnib neid garanteerima seda laenu Sahhalini hõivamisega.
Korsakovi vangla, näib, ei hirmutanud parunit. See-eest reageeris ta väga närviliselt ristleja kahurite kohalolule, mis olid välja pandud patareile linna põhjaosas, vaikses Lõhe lahes. Oli juba kevad, kui parun kutsus Maksakovi ringkonna kantseleisse.
„ Härra mitšman, teie madrustel on kuidagi anarhistlikud kombed, ja ka teie, näib, ei soovi näha mind enda ülemusena. Nüüdsest peale ei juhata te enam patareid. Teie kohale ma määran kohtu-uurija Zjablovi.“
Maksakovile tundus, et Zaltsa teeb nalja.
„ Kui teie kohtu-uurija mõistab meresuurtükiväe asju, siis ma ei julge teile vastu vaielda. Ent vaevalt Zjablov saab midagi aru tulistamise tabelitest.“
Parun Zaltsal tundis selgelt kahjurõõmu.
„ Jah, Zjablov ei taipa neist mõhkugi. Aga teid hoian ma nii kaua linnas, et te mõtleksite kohaliku võimu autoriteedist. Siin pole teile Port-Artur, kus te käitusite nii nagu tahtsite. Siin pole ka admirali, kes vaidlustaks minu otsuse!“
Kolleegiuminõunik Zjablov, saabudes Lõhe lahte, luges algatuseks üle kõik kahurid. Arhip Makarenko ei hakanud talle korraldama eksamit meretulistamise tabelite kohta – ta ütles midagi muud:
„ Me ei tea sinust midagi. Kus on meie mitšman?“
„ Räägitakse, et juba vahistatud.“
„ Mille eest?“ pärisid madrused.
„ Ringkonna ülema solvamise eest.“
Makarenko tõmbas relva tupest, suunas ta toru horisondile, kombates läbi sihiku Korsakovi katuseid.
„ Lahinguhäire! Vennad, aitab jukerdamisest… Otsetabamusega sellele rohelise katusega majale… tulistame – lae!“
Lukk lõgises, lukustades rasvase lõhkelaengu suurtükki. Makarenko käskis tõmmata telefonitraadi patareini.
„Kas see olete teie, von Parun?“ karjus ta torusse. „ Sinuga räägib ristleja „Noviku“ pardasuurtükk… Kaputt saabus!“
„ Mis kaputt?“ küsis Zaltsa komendorilt.
„ Vot kui põrutame su kontorisse, siis jääb sust ainult „von“ järele. Me oleme närvilised inimesed, terve sõja oleme läbi teinud, meil pole midagi kaotada… Mitšman taldriku peal tagasi!“
Maksakov tuli samal päeval tagasi patareisse.
„ Aitäh, vennad,“ ütles ta. „ Kui poleks olnud teie otsesihtimist paruni kantseleile, oleks ma näinud maailma läbi trellide… Vaene ema! Elab ja ei tea, kuhu kadus tema pojukene!“
***************************************************************************
Juuni kujunes kuumaks, isegi liiga kuumaks Sahhalini jaoks. Kubermanguvalitsuse majas olid hommikust saadik kõik aknad pärani lahti ning Ljapišev nööpis mundri lahti. Õue lõhnas hurmavalt õitsevate maikellukeste järgi. Mihhail Nikolajevitš võttis Fenetška käest vastu esimese tassi teega.
„ Ma näen, sa paraned. Mis uudiseid on?“
Fenetška asetas tema ette lehe vene keeles:
„ Vot uudis! Hommikul leidsin trepilt…“
See oli vaenlase proklamatsioon. Selles rääkis, et Jaapan ei võtnud sõja jooksul vastu ühtegi kaotust, kõik vene diviisid on ammu hävitatud ning jaapani armee seisab Harbiini väravatel. „ Jaapani väed toovad vabadust vene rahvale, ja see vabadus lööb peagi lõkkele Sahhalini saarel…“ luges Ljapišev. „ Teadke, et jaapani väed tulevad, et teid päästa teie valitsuse kätest, mis, on aheldanud kõiki ketti, reetis teid enneolematute kannatustega. Kuigi teie vastupanu ei oma suurt tähtsust võidukale jaapani armeele, peame me siiski hoiatama kõiki sunnitöölistest vabatahtlikke, et nad kõik, kes julgevad meie vastu relva tõsta, SAAVAD HALASTAMATULT HÄVITATUD“.
„ Kuidas see teile meeldib? küsis kuberner kabinetti sisenevalt politseimeister Maslovilt. „ Fenetška leidis selle sigaduse trepilt, ei mõista, kes võis selle sinna sokutada.“
Maslov vastas, et selliseid lehekesi on leitud ka kaitsemalevlaste kasarmutest, isegi ohvitseride korteritest.
„ Sülitan nende kirjutiste peale!“ krimpsutas ta nina. „ Meil pole ju kõik kirjaoskajad. Rohkem läheb see paber plotski keeramiseks. Mind häirib midagi muud: Sahhalinil on jälle alanud sildade põletamine…“
Sunnitöö elas veel täielikus teadmatuses sellest, mis toimub maailmas. Vene telegraafiagentuur teavitas saareelanikke telegraafikatketega suure hilinemisega. Elanikud rahuldusid pigem tühipaljastest kuulujuttudest, lapates läbi vanu ajaleheteateid, jätkasid nad uskumist admiral Rožestvenski eskaadri võimsusesse, mis on võimeline tugevalt olukorda muutma.
Ljapiševi külastas sõjakirjutaja Žohhov:
„ Kardan, et te hakkate mind jälle selles noomima, et ma ronin võõrastesse asjadesse. Aga praegu me kapten Somoviga läksime lodjaga lahele, et vaadata üle meie tugevdatud rajooni. See, mida me nägime, on hirmus! Kollased kaevikute rinnatised paistavad mere poolt nagu pitskrae volangid, neid on kaugele näha. Sellise kaitse maskeeringuga me ainult aitame jaapanlasi.“
„ Ega mina ju neid kaevikuid ei kaevanud, ja, kui nad on halvasti tehtud, siis nüüd neid ümber teha on hilja… Muide,“ meenus äkki Ljapiševile, „näib, et teie või Bõkov kaebasite, et meil pole Sahhalini kaarte. Kas ei nõustuks kapten Filimonov, kes tunneb geodeesiat, viima läbi saaresisest kaardistamist?“
„ Kardan, et on hilja,“ ohkas kindralstaaplane.
„ Kardan ,et seda pole üldse vajagi,“ vastas Ljapišev. „ Aga ma saadan siiski Filimonovi sääskede söögiks, et teil ei kujuneks minust halb arvamus. Uskuge, ma olen alati hoolega kuulanud noorte ohvitseride nõuandeid…“
Mihhail Nikolajevitš austas tõepoolest Bõkovit, arvestas Žohhovi arvamusega, ent kuberneri lähikonnas neid polnud. On teada, et korratu juhatuse lemmikuteks saavad vaid harva ausad, tugeva iseloomuga, vaid igasugused petised, mehkeldajad, lipitsejad, kes on valmis lõõritama kiidulaule ülemusele omaenda kasu saamise eesmärgil. Ega muidu ei hoiatanud prokurör Kušelev kuberneri:
„ Andestage, kui kasutan suuri sõnu kohusest, aust, sellest, et isamaa on venelasele kõige tähtsam… Meie enda polkovnikute taskud on pungis „edenemistasudest“. Need garnisonihärrad ei ohverda isamaa eest mitte midagi.“
„ Milline raske päev!“ vastas Ljapišev. „ Fenetška surus mulle kätte rumala jaapani proklamatsiooni, Maslov kandis ette sildade põletamisest, Žohhov rääkis, et kõik kaevikud on merelt läbinähtavad, ja nüüd kinnitate teie, et minu ooberohvitserid ei kõlba kuradilegi. Ma tunnen, et see päev lõppeb metsiku katastroofiga…“
Oli juba juuni, ent nad ei teadnud veel seda, mis juhtus mais.
Vene flotilli katastroofist Tsusimas teatas kubernerile parun Zaltsa kaugelt Korsakovist. Ljapišev, hoides kabinetiseinast, nagu pime, keda oleks nagu äkki hüljanud saatja, jõudis vaevu oma magamistoani ja kukkus siruli voodisse.
„ Vaene Venemaa… sellised vapustused,“ sosistas ta. „ Alguses Port-Artur, aga nüüd Tsusima… mis meist saab?“
Fenetška pani ta otsaesisele märja rätiku:
„ Sõitsite omale! Kuljustega… Ehk, kutsuda kedagi?“
„ Aga keda?“
„ Teie peaksite teadma… Äkki Tulupjevi?“
„ Ah, mida tema teab!“
„ Žohhovi?“
„ Olgu. Helista, et tuleks…“
„ Vene invaliidi“ korrespondent teadis juba Tsusimast ja, kohates Ljapiševi küsivat pilku, hakkas ta südantlõhestavalt rääkima:
„ Nüüd, olles jäänud ilma flotillist, ei ole Venemaa enam võimeline kaitsma ääretuid Jaapani, Ohhoota ja Beringi mere kaldaid. Nüüdsest võivad jaapanlased muretult randuda seal, kus tahavad – kas Amuuri suudmes, või isegi siin, Sahhalinil. Kui varem me võitlesime ainult võõral maal, siis nüüd on ohus ka meie kodumaa – Venemaa!“
„Sergei Leonidovitš, mida teie teeksite minu asemel?“
„ Kõigepealt ma kutsuks kokku kõik linna garnisoni ohvitserid, et neid innustada karmilt vaenlast lööma.“
Mihhail Nikolajevitš viskas rätiku laubalt:
„ Kõige karmimalt! Homme koguneme…“
***************************************************************************
„ Head on vähe,“ rääkis Žohhov, kui klubi, mis oli kõvasti rahvast täis, nagu odav trahter, hakkas täituma ohvitseridega. „ Ma ei tea, mida mõeldakse Tokios, aga Ameerika pankurid tõukavad samuraisid selga, et need hõivaksid Sahhalini kiiremini.“
„ Mida neil veel meist vaja on?“
„ Mul õnnestus lugeda sõjavaatleja Bernsti artiklit, olles Londonis, kes ise rääkis, et Jaapan otsustas ameeriklastele lubada Sahhalini kalatööstused – praegu veel lepinguline kasutusala.“
Tõmovski ringkonna ülem Mitrofan Danilov, kes tuli koosolekule Rõkovskist, ütles:
„ Jaapanlastele on vaid väetist vaja! Ainult väetist.“
Selle peale vastas kapten Žohhov:
„ Küllap hakkas väetis ka nafta moodi haisema…“
Paljud vihkasid Žohhovit – tema pealinna maneeride pärast, selle eest, et ta ei kasutanud žargoonsõnu. Sahhalini käpardid naersid kindralstaabi Akadeemia märgi üle, millest nad ise unistadagi ei võinud. Nagu ka praegu, peites end puhvetis, rääkis polkovnik Semjon Boldõrev polkovnik Georgi Tarassenkole – garnisonireservide komandörile:
„ Aga keegi ei kutsunud teda siia! Nüüd ajab igasugu jama kokku, aga meie lollid kuulavad suud ammuli, nagu lihtsameelsed. Kui kapten Žohhov oleks andekas, siis istuks ta toimetuses, aga teda kisub meie juurde… Kohe näha, et pole Puškin!“
Teda on Relsovajal ka mitmeid kordi nähtud,“ segas end jutuajamisse alampolkovnik Domnitski, kes oli saabunud Duest. „ Ta külastas poliitilisi. Teie, härrad, peaksite hoiatama Mihhail Nikolajevitši, et ta selle tarkpeaga eriti ei laterdaks…“
Nende kolme ohvitseri kätes seisnes põhiline kaitse jõud. Domnitski juhatuse all Dues oli 1120 inimest. Boldõrev, kes kattis rannikut Arkovi suunast, juhtis 1320. inimest
„ Aga mul on kohe kaks tuhat hinge… koos berdankadega!“ hooples Tarassenko.
Algas kuum pühapäev. Õigeusklikud läksid oma kirikusse, katoliiklasi meelitas linna ääres peenike katolikukiriku torn, kurvalt kostusid mulla hüüded mošee minaretist. Õrnas valguses paistsid mööda Aleksandrovka jõge sadamasild ja sinkjashall salguke Tatari väina. Panoraam meeletu suurest surnuaiast lõpetas sahhalini vaatluse… Ljapišev jõudis kogunemisele paraadmõõgaga, sättides kindad kolmnurgale.
„ Härrad,“ alustas kuberner, „ jaapani proklamatsioonidest te olete juba kuulnud ja küllap ka lugenud neid. Meid ähvardustega ei hirmuta. Ainud, kes on jätkanud Jaapanisse seilamist, et ajada oma koduseid asju, räägivad, et varsti ilmub Sahhalinile lugematu hulk samuraisid. Umbes nagu kakskümmend tuhat samuraid maabuks Aleksandrovski sadamasse ja kümme tuhat Korsakovis. Meil, nagu te teate, on ainult kolm-neli tuhat võitlusvõimelist inimest, ja me oleme ammu kõigeks siin ilmas valmis…“
Kaitse ümberpositsioneerimine mustandil oli määratud, aga kaitseplaan kooskõlastati Ljapiševi poolt saare sisemaale taandumise kohta.
„ Alguses taandume Rõkovskisse, pärast mida – kogu massiga! – taganeme lõunasse Korsakovi, kus tekitame vaenlasele suurimat kahju. Mida kaugemale me veame jaapanlasi merest, seda enam on lootust sellele, et nad jäävad kinni meie läbimatutesse tormimurdudesse, hukuvad mädasoodesse, ja partisanid viivad lõpuni nende hävitamise. Meile järgnedes, on jaapanlased sunnitud maha jätma oma kahurid, nad väsivad enda järel kuulipildujate vedamisest, kui näevad, et Sahhalini sügavuses on raske liikuda isegi kogenud jahimehel…“
Ta kinnitas kindlalt, et garnisoni taganemist katavad kaheksa kahurit ja neli kuulipildujat. Aga suurtükiväelased ütlesid kohe, et kõik nende vananenud konstruktsioonidega kahurid on ammu „äralastud“:
„ Lõhkelaengud jäävad torusse kinni, mille pärast ei saa ka väga täpselt tulistada.“
Ljapišev püüdis neid veenda, et tulistamiseni asi ei lähegi:
„ Vaevalt, et jaapanlased riskivad rünnata Aleksandrovskit. Me ei arutle oma kaitsevõimest sellepärast, et meil seisab ees kaitsmine, vaid niisama… igaks juhuks.“
Saalist kostus kapten Žohhovi hääl:
„ Niisama igaks juhuks oleks me võinud jätta ka koosoleku ära…“
Nüüd ilmus õuest rõõmust särav kapten Vladimir Somov, kes vehkis õhukese telegrammilehega:
„ Härrad! Kõik meie kartused osutused liigseteks ja ennatlikeks. Just võeti telegraafis vastu teade sellest, et imperaator väljendas nõusolekut Roosevelti ettepanekule kiire vaherahu sõlmimise kohta…“
„ Huraa-aa!“ tõusid kõik toolidelt hetkega püsti.
Ljapišev oli sunnitud mööda tema jaoks häbistava Žohhovi etteaste. Ta pani kindad kätte ja tõmbas kolmnurkmütsi pähe. Ta käsi puudutas paraadmõõga pidet, ta ütles:
„ Ma olen õnnelik, et saan olla teie keskel sel unustamatul momendil sahhalini tagasihoidlikus ajaloos. Kas ei peaks me mitte läbi viima pidulikku tänupalvust?...“
***************************************************************************
Neil päevil astus populaarne jaapani ajaleht „Asahi“ välja üleskutsega: „Sahhalin peab olema m e i e omand. Tokugava valitsemise aegade vead, kui me ei hinnanud seda saart piisavalt, oleks nüüd aeg parandada. Saar tuleb teha meie omaks, äraootamata rahukõnelusi Venemaaga. Muidugi oleks pidanud me ta hõivama kohe pärast sõja algust. Kui me oleksime Sahhalini hõivanud eelmise aastal(1904), siis ei peaks praegu meie majandus kannatama, aga meie põllumajandus ei kannataks terava väetise puuduse all… Praegu on saarel olematult vähe vene vägesid!“ joonis alla „Asahi“, pöördudes oma sõjaväe poole. „ Siis võtke Sahhalin viivitamatult ära, see innustab meie armeed ja flotilli…“
Kätte jõudis 22.juuni päev. Lipulaeva ristleja „Akatsuki“ sillal tervitas admiral Kataoka Sendaisko diviisi komandöri, kindralleitnant Haraguchit:
„ Teie näol, kindral, on mul imperaatorliku mereväe nimel rõõm näha teie kuulsa diviisi edu…“
Vägede laevale minek ja armee varade laadimine algas Hakodate sadamas Hokkaido saarel. Siin, Sangarski väinas, formuleerisid jaapanlased kiiresti erilise „ Põhja grupi“, mille jaoks admiral Togol ei olnud kahju kahte eskaadrit jaapani neljast eskaadrist. Kataoka sai kaks võimast soomuslaeva, mitu lahinguristlejat ja hulga miinikandjaid . Mööda kõrgeid trappe, püssipäradega koputades, läksid transpordilaevale soldatid. Mööda laiu sildu viisid ratsaväelased laevale saduldatud hobuseid. Suurtükiväelased lasid ettevaatlikult trümmide põhja suuri relvi, nende järgi veeretasid kuulipildurid oma sinna oma kuulipildujaid, mis olid inglise firma „Wikkers“ toodang .
Haraguchi esitles Kataokale oma adjutanti:
„ Major Takasi Kumeda, tunneb hästi Sahhalini olusid. Muide, meiega on ka endine Korsakovi konsul – Kabajasi.“
Pataljon pataljoni järel läks mööda trappe laeva. Trümmides hirnusid hirmutavalt mandžuuria hobused, mis olid hiinlastelt omandatud, ja vastupidavad täkud, mis olid Austraaliast ostetud.
Kaldalt anti laeva tonnideviisi ameerika konserve hautatud lihaga, troopiliste puuviljade kimpe, pressitud heina pakke ja telegraafijuhtmete rulle. Kataoka märkas Kumeda lähedal talle tundmatut inimest.
„ Kes ta on?“ küsis admiral majorilt.
„ See on vene geoloog Obolmasov, aga ta pole erilist tähelepanu väärt,“ seletas Kumeda…
„ Akatsuki“ päästes kinnitustrossid, keerutas ahtris vett, liikudes aeglaselt edasi. Haraguchi ja Kataoka, seistes lipilaeva sillal, andsid au. 83 imperaatorlikku vimplit lehvisid metsikult mastide kohal – eskaader hõivas ankrud. Trümmide sügavusest kostus samuraide laul :

Lahinguväljale kui lähme – laibad põõsastes.
Merele kui lähme – laibad lainetes…

Jaapanlaste maabumine Sahhalinil – see on Jaapani jõudude demonstratsioon just sel hetkel, kui tal enam jõudu rohkem pole. Kuid seda demonstratsiooni oli hädasti vaja Tokio poliitikutele, et mõjuda Venemaa diplomaatiale eesolevatele rahukõnelustes.




4.peatükk          

Lõhe lahest ja edasi


Grotto-Slepikovski kutsus Polõnovit koos Anitaga veetma päeva Aniva lahe kallastel, kus tema salk 190 täägi ja ühe kuulipildujaga baseerus Tšepisani kalurikülas. Siin, Korsakovi kandis, ei heitnud jaapanlased laiali proklamatsioone, aga ringkonna elanikud olid maailmas toimuvaga paremini kursis, kui „pealinna“ Aleksandrovski elanikud.
„ Paljud kohalikest ainudest,“ rääkis Slepikovski,“ on harjunud seilama Hokkaidole, et külastada seal oma sugulasi. Nüüd, naastes tagasi, nad isegi ei varjanud, et varsti saab tervest Sahhalinist jaapani Karafuto.“
Polõnov ütles, et Venemaa teadlaste ringkonnas on olnud liiga palju jutte Sahhalini rikkustest.
„ Aga sõjaväeinimesed on lasknud silmist tema puhta strateegilise tähtsuse. Kujutage ette, kui Aniva lahes, Laperuse väina kallastel, oleks praegu võimas mereväebaas ja kindlus. Siis kuuluks väljapääs ookeanile Venemaale, ja meie Kaug-Ida ei kogeks praegu sellist hirmu, mis rõhuvad teid selle küla vaikuses…“
Slepikovski kostitas Anitat mandariinidega, tunnistades külalistele, et need on Jaapanist, ainude poolt toodud. Anita hammustas teadmatusest mandariini nagu õuna.
„ Kas nad kasvavad peenardel või puudel?“ küsis Anita.
Slepikovski oli üllatunud tema naiivsuse üle, ent Polõnov ei lasknud käest hetke, et lugeda Anitale loengut pomerantsiistandustest, ja seletas, et mandariinid kasvavad põõsastena.
„ Ära mõtlegi süüa neid koortega ja, palun, ära aja söödavaid mandariine segamini mittesöödavate ametnikega Hiinast, kes kasvavad keisrinna õukonnas…“
Seejärel küsis Polõnov huvitatult, kuidas sujub Bõkovi ja Tšeliševa eluke koletus Naibutšis. Slepikovski takerdus, vaadates väljendusrikkalt Anitat.
„ Tema juuresolekul võite kõike rääkida,“ lubas Polõnov.
„ Valeri Pavlovitš, näib, on käitunud ettevaatamatult, liites oma rühma juurde halastajaõe. Ma saan aru: sunnitöö oludes, kus kohtad tihti korralikku naist, sai Klaudia Petrovna tema ees taevalikuks loominguks. Aga mina, ausalt öeldes, ei armasta haritud tüdrukuid, kes kalduvad meespoolele esitama võimatuid nõudmisi.“
„ Minugi pärast,“ nõustus kuidagi tahtmatult Polõnov. „ Sellised naised on võimelised hukutama. Ja mitte sellepärast, et teie poolt nimetatud Klaudia Petrovna on rumal naine, vaid sellepärast, et ta on liiga korralik. Liialt kaalutlevad naised on meestele ohtlikud sama palju nagu ka väga rumalad.“
„ Ega te ei eksi?“ küsis Slepikovski.
Ütles ja järsku hääl katkes: teda vaatasid pingsalt Polõnovi kullakarva silmad, neis märatsesid metsikud leegid.
„ Ma kardan väga eksida,“ vastas ta ohvitserile. „ Üks minu viga võib maksta mulle elu… Küllap, just sel põhjusel ma hülgasin ma selle tunde, millest ilmaaegu joobub Valeri Pavlovitš.“
On selge, et kõike ei oleks saanud arutada Anita juuresolekul, sest ta täheldas paljutähenduslikult:
„ Olgu, ma jätan meelde need teie mandariinid…“
Slepikovski pani ette külalistele laskuda soolajärve äärde, ja Anita, käies meestest eespool, jooksis ülemeelikult sörkides mööda sinnaviivat teed päris veeni välja. Saates teda pilguga, küsis kapten Slepikovski:
„ Kes ta küll teile on, see tüdruk, kes vahest arutleb vabalt tõsiseid asju, aga vahest kohmetub kõige primitiivsemate asjade mitteteadmisel?“
„ Ta on minu… Galatea,“ vastas Polõnov. „ Mina, nagu Pygmalion*, tegin tema, et temasse pärast armuda.“
„ Riskialdis armastus! Te ju teate isegi, kui halvasti lõpetas Pygmalion, voolides imelist Galatead…“
Polõnov viipas käega Anita poole, kes, tõstes kleidiääre üles, jooksis paljajalu mööda soolajärve kallast. Ta korjas väikeseid krabisid ja viskas neid vette tagasi.
„ Ma ostsin ta,“ seletas ta lihtsalt. „ Nüüd on temast saanud minu viimane lootus ja minu esimeseks rõõmuks liiga karmis elus. Häda sellele, kes julgeb teda minult ära võtta.“
Grotto-Slepikovski viis pilgu metsa poole:
„ Teil, peab olema, küllalt ebamugav elu?“
„ Ebamugav on tubades,“ tunnistas Polõnov, „ aga selles elus on mul vahel lihtsalt
h i r m u s…“



kreeka müt-s andekas kunstnik, kes naistevihkajana oli otsustanud mitte kunagi abielluda, kuid loonud suurepärase elevandiluust naisekuju, armus sellesse ja oli äärmiselt õnnetu. Pygmalioni palvel elustas Aphrodite kuju, kelle P. nimetas Galateaks, ja austas oma kohalolekuga nende pulmi.


Õhtu eel sõitsid nad Korsakovi sinna suunda liikuva linnaelaniku vankriga, möödudes Amuuri-äärsest Merei külast, paistis juba Sevastjanovka tagant linna vangla. Väsinuna pärast teed, heitsid Polõnov ja Anita magama, et ärgata teises maailmas. Täiesti teises, nende jaoks hirmsas… Nad ei pidanud teadma, et samal ajal külastas parun Zaltsad kantseleis kättemaksuhimuline Tairov.
„ Ma kohtasin juhuslikult linnas inimest, kelles tundsin kohe ära kurjategija, kes varem teenis Aleksandrovski ilmajaamas,“ kandis Tairov ette.
„ Poliitilist?“ läks Zaltsa kohe pingesse, mõistes, et kurjategijal pole ilmajaamas midagi teha.
Tairov polnud veel unustanud tema jaoks mõnitavat noore iluduse naeru, kes liiga avalikult naeris tema alandamise üle. Tairov kinnitas paruni kahtluseid.
„ Poliitilist!“ ütles veendunult Tairov. „ Ma jälitasin teda, tehes kindlaks aadressi, kus ta elab, ja äkki saan teada, et te olete seda kurjategijat vastu võtnud kui enda kaasmaalast kuramaalast, mängite temaga piljardit.“
„ Ta mängib minust paremini,“ mainis vaikselt Zaltsa…
Praegu istus parun suure vene imperaatori portree all. Tema küünarnukist vasakul oli pakk inglise ja jaapani ajalehti (mis olid sattunud talle, arusaadavalt, mööda sama teedpidi, nagu ka mandariinid Tšepisani külla – läbi ainude).
„ Oletan, et jutt käib härra Backlundist, kes on minu teada kaubandusfirma Kunst ja Albertsi esindaja. Kui te ei eksinud,“ sõnas Zaltsa, vaadates kella, „ siis sellele „kaupmehel“ seisab homme ees ebameeldiv äratus. Minge tagasi, kapten, oma Petropavlovskisse, ma vahistan selle… isehakanu!“
„ Ärge unustage,“ tuletas Tairov ringkonna ülemale meelde, „ et ta pole üksi. Temaga koos on veel mingi imelik tüdruk… Siin on kogu kamp. Kas pole nad mitte selleks ilmunud teie Korsakovi, et müüa maha teid ja müüa maha Sahhalin jaapanlastele?“
„ Kamp,“ nõustus Zaltsa. „ Teie poolt äratuntud kurjategija von Backlund pole mitte ainult minu usaldust võita proovinud, ta lõi sidemed ka ohvitser Slepikovskiga, kes on minule kahtlane isik… kui poolakas! Olge kindel: homme on Backlund vanglas.“
„ Ja koos tüdrukuga?“ küsis Tairov.
„ Ei. Ma kingin ta… t e i l e!“
***************************************************************************
Linnataguses Lõhede Lahes oli praegu kõik vaikne…
Arhip Makarenko äratas tseremoonitsemata Maksakovi:
„ Teie ekstsellents… härra mitšman!“
„ Kui sina magaks… noh, mis sa tahad?“
„ Merel on mingid tuled. Just nii,“ ütles komendor, „ ma tunnen isegi söepõlemislõhna… suitsu ja tuld!“
Oli öö teine tund. Mitšman haigutas:
„ Pole suitsu ilma tuleta. Nii hästi magasin, nii magusalt… Sina, Arhip, kutsud häda kaela, nagu mina kutsusin ristlejal.“
Maksakov helistas Kriljoni neemele. Vahimees majakalt kinnitas, et merelt on näha häguseid tulesid.
„ Ükskord mulle näis, et need on illuminaatorite tuled. Ja ega ainult mina suitsu ei tunne, aga isegi mootori müra kostus…“
Polkovnik Artsiševski, kuulanud ära ettekande telefonitsi, käskis mitšmanil liigutada Lõuna-Korsakovi patareid, pannes relvad sihtima mere poole. „ Noviku“ suurtükid võtsid sisse uued positsioonid – Poraontomari küla kõrval, ja siin sai selgeks, et Mereja külas maabuvad juba jaapanlased. Mitšman arvestas ruttu, et „ülevisatud“ tulega – üle künka – katta jaapani dessant rannas tulega. Aga vahist, mis vaatas merehorisonti, kanti talle siinsamas ette nelja miinikandja ilmumisest.
„ Oh, veel seitse!“ täpsustas seejärel signalist.
„ Üksteist meie nelja toru vastu,“ lõi Arhip Makarenko kokku. „ Pole midagi, vennad, ristlejal oleme hullemaski lahingus olnud!“
Jaapani miinikandjad liikusid kiiluvees, kattes tulega laia osa rannast. Esimesed vaenlase lõhkelaengute plahvatused kedagi imestama ei pannud, nagu ei heidutanud ka madruseid esimene veri – sellega olid nad juba laeval harjunud, rohkem muretseti täpse tulistamise pärast. Tühjad hülsid, mis haisesid püssirohu järele, lendasid sõdurite relvadest välja, etteandjad tassisid aga kahurite juurde värskeid laenguid…“
Maksakovi jalge ette kukkus kõrgustest surnud kajakas.
„ Mehed, pidagu kõik meeles – vene merevägi alla ei anna!“
„ Olemas… pihtas,“ kandis Makarenko ette.
Üks miinikandjatest, kiskudes enda järel punastest leekidest saba, läks rivist välja ning tema paarilised, kartes otsetabamust, keerasid ka mere poole. Polkovnik Artsiševski, helistades telefonitsi patareisse, ütles Maksakovile edasi oma viimase käsu.
„ Aidake välja, mitšman!“ karjus ta. „ Korsakovi sadamasse on ilmunud jaapanlased… lööge sadam puruks! Ma ei jõua enam hoida ja taganen Solovjovkasse, seal kohtume…“
Mitšman ei näinud enam kunagi polkovnikut. Tema patarei ülesanne oli muutunud raskemaks: tuli anda vastutuld miinikandjatele, külvata šrapnellidega üle mets Merei küla juures, kus varjasid end dessantnikud, aga nüüd oli vaja veel tulistada sadamat.
Korsakovi poolt tõusis suitsu, kostusid plahvatused – seal juba põles midagi, midagi plahvatas. Maksakov, pööramata tähelepanu lendavatele tükkidele, keskendus tulistamisetabelitele , nagu maletaja, kes korraga kolme lauaga mängib. Temast mööda veeti surnuid madruseid.
„ Hukume, kurat neid võtku!“ ütles kahurite juurest-
„ Kõik hukume!“ vastas vihaselt Maksakov. „ Aga ristleja „Novik“ ei andnud kunagi alla… Tuld, vennad!“
„ Veel tabamus!“ karjus talle Makarenko sihiku juurest. „ Surm tuleb ühe korra, aga peale meid pole meidki. Tuld!“
Linna polnud vägesid jäänud. Kõik Korsakovi elanikud peitsid end keldrites, ja ainult kiunus, ulgus, riivite taha suletud vangla vähkres palvetes, mille lähedal lõhkesid jaapani miinid. Akendel olevate trellide vahelt suruti välja ahelates käsi, kuuldusid hüüded:
„ Avage ometi.. ärge laske hukkuda! Halastage…“
Zaltsa ette ilmus uurija Zjablov:
„ Artsiševski pani juba ajama! Kogu sadama lõi laiali. Need mereväe omad panid fugassiga - nagu kümnesse.“
Parun näitas Nikolai II paraadportreele:
„ Ei hakka unustama oma kohuseid püha vene imperaatori ees. Minge kohe kaubaagent Backlundi korterisse, tegelege tema kohta protokolli koostamisega, mina aga saadan selle ajaga tema juurde konvoi tema vahistamiseks.“
Vanglast kostus metalne kõla – need olid aheldatud, kes murdsid välja kambritest, ja lõhkusid juba vanglaväravaid. Saatnud ära Zjablovi, läks parun, ringi vaadates, sadamasse, mille juurde lained tassisid purukslöödud kaatrite juppe, pehkinud vaiehitisi, mis olid pinnasest välja kistud plahvatuse jõu poolt. Talle tormas põõsastest vastu jaapani ohvitser.
„ Andke oma laevadele signaal,“ ütles parun Zaltsa, „ et nad ei lase õigesse kohta oma laenguid. Ristleja „Noviku“ patarei tulistab Poraontomarist… Sinna ongi vaja tulistada!“
Zjablov tabas Polõnovi kodust. Anita viskas kiiresti kotti oma ilusaid kleite. Polõnov vaatas uurijat ja sai aru, et ametniku hinges on juba hirm.
„ Te ütlesite, et tulite protokolli koostama. Selle üheainsa sõnaga muutsite te mind haledaks mittemillekski. Ma ei ole ju Madu-Gorõnõtš ega isegi Röövel-Solovei, et teid mitte karta.“
Polõnov võitis endale rääkides aega. Aga tema sõnadest, mis olid lausutud naeratusega, muutus haledaks mittemillekski hoopis Zjablov.
„ Ärge siin puhuge mulle hambasse! Ja ärge mõelgegi vastu hakata. Kohe tulevad teie järgi konvoid…“
Anita tõmbas järsku taburetti eemale, näidates lavatsile.
„ Kui te juba tulite, siis istuge!“ käskis ta.
Polõnov oli selle ajaga juba nihutanud voodit, et kätte saada peidetud vintpüssi. Zjablov vaatas kogu selle aja murelikult aknasse – kas parun saatis ikka konvoi välja?“
„ Voh, tulevad,“ tahtis ta petta. „ Lõpuks…“
„ Parunil pole teie jaoks aega,“ lausus Polõnov, jõudes vaadata aknasse. Ja äkki kuulis ebameeldivat raginat – see oi Anita, kes oli läinud uurijale selja taha ja virutas talle taburetiga pähe. Seejärel hakkas ta kotti kinni panema.
„ Sa hakkad mul nutikaks saama,“ kiitis teda Polõnov.
„ Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina…“
Polõnov võttis uurija taskust dokumendid, tema voolt aga viielasulise „lefousse“.
„See on sulle, mu imeline Galatea! Jookseme…“
Jaapanlasi ei olnud veel Korsakovi tänavatel, aga vangla värises, nagu vana kindlus, mille väravaid tulistava katapultidest rüütlid, üleni rauda kaetutena. Polõnov näitas Anitale teenistusdokumente, mis ta võttis koos revolveriga Zjablovi mundritaskust:
„ Jäta igaks juhuks meelde, keda me teise ilma saatsime: kolleegiuminõunik Ivan Nikititš Zjablov.“
„ Seal ta koht ongi,“ vastas Anita.
„ Aga dokumente võib meil vaja minna,“ ütles Polõnov, peites neid taskusse. Tänaval kostus kabjaplaginat. „ Ohoo! Sõidab tähtis isik… Kas pole see mitte parun Zaltsa ise?“
Nurga tagant keeras välja hobustepaar vankriga.
„ Seisa!“ karjus Polõnov kutsarile, tõstes käe.
„ Mine sa ka…“ kostus ohjade tagant.
Anita hüppas silmapilkselt hobustele ette ja peatas nad.
„ Roni maha!“ käskis Polõnov kutsarit.
„ Kas sa mõikad-taipad, kelle vanker see on?“
„ Roni maha!“ kordas Polõnov.
„ Ringkonna ülema enda käru, parun…“
Polõnov lõi rusikalöögiga kutsari sadulast maha.
„ Istu!“ kutsus ta Anitat, võttes ohjade taga koha sisse.
Hobused võtsid paigalt, ja Korsakov kadus vaateväljast.
„ Kuhu me sõidame?“ küsis Anita.
„ Praegu põhja… Naibutšisse… Bõkovi juurde!“
Mahlakas õhk, mis lõhnas männimetsa ja mere järgi, lõi neile näkku, visates Anita kohevaid juukseid seljale ja paljastades tema harali kõrvad.
„ Minuga ära karda sa midagi,“ ütles ta Polõnovile.
„ Sinuga kardan ma ainult sinu pärast…“


5.peatükk
Uhkuse ja häbi leheküljed

Kostus kauge mürin – ranniku tulistamist alustas raske tornisuurtükk admiral Kataoka soomuslaevalt, ja plahvatused, mis kündsid üles maapinna Poraontomaris, lõid relvad alustelt minema. Maksakovi heitis mürsulehtrisse, kuhu ta lendas pea ees. Põrutada saanuna, tõmmati ta sealt jalgupidi välja. Makarenko karjus mitšmanile kõrva:
„ Persses! Nelikümmend seitse kaliibrit pole, aga viietolliseid on neli tükki järgi… Mida teha, ah?“
„ Tulistage neli tükki jaapanlaste pihta. Relvad õhata, et pilusilmadele midagi ei jääks!“ käskis endassetulev mitšman.
„ Selge! Aga telefonid on juppideks löödud.“
„ Kus Artsiševski on?“
„ Taganes ammu.“
„ Ka meie peame taganema. Ajage salk kokku, ma käin Korsakovis – et uurida, kas pole mingeid korraldusi Aleksandrovskist tulnud. Arhip, kamanda ise senikaua madruseid…“
Maksakov jõudis linna, kui vanglaväravad olid juba mahalõhutud. Mööda tänavaid, hoides üleval segavaid ahelaid, liikus kähisedes hingates sunnitööliste kamp. Kõigi ees jooksis kärmelt poolpaljas tugev tatarlane, vehkides oma käeköntidega. Kõik see inimeste kari, kõlistades rauaga, ulgudes üleelatud õudusest ja adudes äkki saabunud vabadust, tilkus laiali linna hoovidesse, peites end aedade taha.
Enamik jooksid metsa suunas.
Parun Zaltsa ringkonnakantseleis, näib, ei olnud väga palju üllatunud Maksakovi saabumise üle.
„ Tulistasite vastu?“ küsis ta lühidalt
„ Jah. Laskemoon sai otsa. Relvad on lõhatud. Madrused taandusid Artsiševski järgi, aga mina lubasin, et ajan neid…“
Piksesarnane löök kõhupiirkonda – ja mitšman kramples põrandal väljakannatamatu valu käes. Zaltsa ütles:
„ Tutvuge Ju-jitsu võtetega, millele jaapanlased on andnud lüürilise nimetuse, „kevadise pääsukese lend“.“
„ Kaabakas!“ ägises mitšman. „ Kus su õilsus on?“
„ Mul on seda headust nii, et võta või vähemaks. Hei, on seal keegi?“ hüüdis Zaltsa konvoikomandot. „ Korjake see tattnina mu juurest ära, ja las ta istub „kuivatis“…“
Ajalehed teavitasid lugejaid sellest, et parun, minnes jaapanlastega kohtumisele kui parlamentäär, pidas maha kiitva kõne humaansete jaapanlaste auks, aga sunnitöölisi nimetas kõige ohtlikumateks vaenlasteks – nii nagu venelastele, nii ka jaapanlastele. Saades teada ülemuste vennastumisest jaapanlastega, jätsid Korsakovi elanikud kodudes kõik maha, ja kadusid linnast kaugemale, peites end metsas. Siis avasid jaapanlased šrapnellitule taiga peale. Neil õnnestus vangistada kõigest 135 inimest…
25. juunil maabus jaapanlaste dessant Tšepisani juures, tihedate kampadena sumpasid nad laevadelt kaldale, vallutades täielikult Lõuna-Sahhalini pealinna. Ringkonnajuhatuse majas võttis parun Zaltsa külalislahkelt vastu külalisi. Tal oli hea meel jälle kohata endist konsulit Kabajasit, aga teda imestas, et Kabajasi oli tulnud üle võtma tema kohta.
„ Kuhu ma siis lähen?“ vihastus parun.
Kabajasi pani tema ette paki dollareid:
„ Võite mitte üle lugeda. Siin on rohkem, kui te ootasite. Nüüd võite rahuliku südamega minna Jaapanisse, et puhata meie terviseallikate ääres. Need dollarid on teile „Standard oil“ firma poolt tänutäheks selle informatsiooni eest, mida me Tokios teilt kogu selle aja saime.“
Zaltsa kutsus uhke peremehe žestiga külalisi banketilaua juurde, mille taga istus juba geoloog Obolmasov.
„ Aga kuidas teie Korsakovi sattusite?“
„ Kus ma siis olema peaksin?...“
Kabajasi istus kindlalt hiiglasliku laua otsa.
„ Obolmasov-san,“ ütles ta, „ unistas saada sahhalini Nobeliks, ja meie, jaapanlased, oleme valmis jagama naftavarusid meie heade ookeanitaguste sõpradega.“
Nende sõnade juures näitas Kabajasi Obolmasovi poole.
„ Kuid teie, näib, et ei saanud millestki aru!“ naeris ta, avades Zaltsa ees oma passi. „ Ja ärge vaadake mind sellise võltsi hirmuga… Teie, lollpea, puhkate jaapani kuurordis, peale mida terve elu hakkate oma leivale saksa margariini määrima. Aga minu tulevik on palmipuude all Florida osariigis, tasuks sain ma Ühendriikide kodanikuks… Lõppude lõpuks,“ võttis Obolmasov kokku, „ on inimkonnale ükskõik, millistesse vaatidesse tilgub sahhalini nafta – jaapani, vene või ameerika omadesse.“
„ Jah, ma tegin seda kõike oma vaterlandi pärast,“ vastas parun Zaltsa vihaselt, „ aga erinevalt teist, pole ma kunagi olnud kosmopoliit! Ja teie asemel ma ei näitaks end Sahhalinil, vaid istuks „ameerika palmide kaitsvas vilus“, unistades vene viinast.“
„ Kas te ähvardate mind?“ küsis Obolmasov.
„ Ei! Aga siin võite te halvasti lõpetada…“
Aknast oli näha selginev meri koos suurelt reidilt paistvate dessantkaatritega. Klaasveranda panoraami, mida valgustas ere päike, ujus admiral Kataoka vimpli all vaikselt ristleja „Akatsuki“. Neli lamedat, nagu pannid, kahuripaati tulistasid tihedat tuld metsa pihta, mille sügavustes peitsid ennast ärajooksnud elanikud ja sunnitöölised.
„ Reedeti!“ kostusid meeleheitlikud karjed. „ Tühja asja eest hukume nüüd…“
„ Siin sõbrutsesid kõik jaapanlastega!“
„ Issand, kuhu meil nüüd minna on?...“
Jaapani šrapnellid rebisid kõrvulukustava löögina, inimesi kukkus maha väänlema. Kännu kõrval istus surnud poiss, surudes enda vastu surnud punast kassi…“
***************************************************************************
Teisel päeval asusid Korsakovist põhja poole teele kaks jaapani dessandipolku – mööda teed, paralleelselt Susuy jõe voolusängiga, mis voolas Lõhede Lahte. Hobused, vehkides peadega, vedasid ükskõikselt mägikahureid, laskemoonakaste ja välikööke. Jaapanlased surusid ilma lahinguta Artsiševski välja linnaäärsetest küladest, järgnedes väsinud inimestelekiire marsiga mööda siledat teed, mis lõppes Ohhoota mere ääres Naibutšis.
Madrused „Noviku“ pardalt jõudsid oma jalaväega kõigest Solovjovka lähistele. Arhip Makarenko kandis polkovnikule saabumisest ette. Artsiševski vaatas viivuks vaid komendori poole: „ Kurat teid võtku! Olete siin tähtsaks läinud… mul ei ole teie venna jaoks aega. Kui tahate, siis seadke end sisse.“
Samal ajal sisenes kuus jaapani miinikandjat Lõhede Lahte, kust hakkasid Solovjovkat fugassidega tulistama. Artsiševski käskis taganeda:
„ Edasi! Lähme Homutovkani, seal juures on juba Vladimirovka… Paluge jumalat, et meid ainult ümber ei piirataks.“
Arhip Makarenko pöördus madruste poole:
„ Vennad, me ei saa ju üksi jääda, võtame end jalaväelastele sappa… Võib-olla, saab õhtuks kõhtugi miskit…“
Mõlemal pool teed, mis viis Ohhoota mereni, sahisesid heinad, taevas kääksusid põldlõokesed, aga hinges oli kõigil nii tülgastav – hakka või nutma! Eemalt paistsid mäed, hirmutades oma järskusega, metsasaludes, ojade vulina saatel, valitses pimedus, oli palav ja lämbe. Madrused tõmbasid madrusesärgid seljast, hiljem ka läbihigistatud telnjaškad*. Mindi jalaväelaste järel, vööni paljastena, käes kanti vintpüsse. Homutovka juures peatati kõiki.
„ Kui vaikne on,“ ütles Artsiševski, „ siin on vist lõks. Parem on teelt ära keerata. Teisele poole, metsas on veel kaks küla – Bližnjaja ja Dalnjaja, seal võtamegi uue positsiooni sisse…“
Arhip korjas oma madrused jälle ringi:
„ Mul pole usku neisse küladesse, kes siin aru saab – on ta Bližnjaja või Dalnjaja? Millise ohvitseri käest ka ei küsiks, keegi midagi ei tea ja ei tahagi teada. Ent kusagil meie taga võitleb veel kapten Polubotko salk.“
* madruse triibuline maika
Madrused kukkusid väsinult murule.
„ Davai, Arhip, heida sinagi pikali.“
Artsiševski juhatas oma salga metsa, madrused liikusid teele lähemale ja jäid ootama Polubotko taganevat salka.
„ Mida te siin vedelete?“ küsis neilt kapten.
„ Teid ootame,“ tõusid madrused murult püsti.
„ Kus on siis polkovnik Artsiševski salk?“
„ Läks, voh, sinna,“ näitas käega Makarenko.
„ Mis seal on?“ küsis talt kapten.
„ Kust mina tean, kui teie isegi ei tea. Räägiti, et metsa taga on veel kaks küla. Kõik!“
Polubotko vaatas kaua mingite paberite hunnikut, millel oli keemilise pliiatsiga käega tõmmatud jooned, mis tähistasid Sahhalini teid ja jõgesid. Makarenko läks eemale madruste poole:
„ Tal on selline spikker, et viib meid kurat teab kuhu, kust enam välja ei pääse… Kah mul – härrased ohvitserid!“
Polubotko juhtis salka mööda teed edasi. Ööseks varjati end metsatukka, lõkkeid ei süüdatud. Kuuldi segast müra tee pealt, aga ei omistatud seda millelegi. Hommikul mööduti Homutovkast, kus talurahvas hoiatasid neid:
„ Kas te üldse aru saate: ega te ometi Vladimirovkasse ei hoia kurssi, nii satute kohe jaapanlaste kätte…“
Polubotko andis Makarenkole oma paberi:
„ Oled sa oskaja? Kuhu kadus polkovniku salk?“
„ Rääkis, et on kaks küla, umbes, et üks on Bližnjaja ja teine Dalnjaja, kus nad on, ma ei tea. Aga mis teil siia joonistatud on?“
„ Mul seisab siin punkt – Lugovaja küla.“
„ Ma ei ole ju kohalik,“ vastas Makarenko. „ Mida te torgite mind oma geograafiaga? Koolis kuulsin, et on selline Sahhalin, aga ei unistanud temast kunagi.“
Metsapadrikust käsutas Polubotko:
„ Seis! Kõik relvad panna hunnikusse…“
Soldatid, madrused ja malevlased täitsid ta käskluse. Pärast lühikest arutamist ohvitseridega teatas ta, et salk on ümberpiiratud ja pääsu pole.
„ Muidugi, igaühel on vabadus taganeda, kuidas ise tahab, aga minu soovitus – parem alla anda võitja heameeleks…“
Makarenko tõmbas oma vintpüssi välja.
„ Vot ise annagi alla!“ karjus ta.
„ Madruste järel haarasid ka teised maast relvad.
Polubotko istus maha ja hakkas vastikult nutma.
„ Ma ei ole ju reetur,“ nuuksus ta. „Ma soovin teile ju ainult head… Kuhu meil enam minna? Kuidas päästa?“
„ Otse lahingusse!“ vastasid talle soldatid.
Aga kapten Polubotko, tundes jalgades valu, keeldus. Kuni nad niimoodi vaidlesid, hakkasid jaapanlased salka ümber piirama. Polubotko karjus:
„ Kuhu te kõik jooksite? Seiske, kurat teid võtku… Ei taha mind kuulata – teil saab ju veel hullem olema!“
Pingutusest raskelt hingates, tõusid madrused mööda mäekülge üles, hoides kinni seal kasvavast metsast. Kaugelt nägid nad, et jaapanlased läksid kiirustamata Polubotkole ligi, kes näitas neile oma spikrit. Jaapani ohvitserid võrdlesid seda oma kaartidega ja naersid. Terve see stseen tekitas madrustele hirmsa mulje. Arhip Makarenko sihtis Polubotkot, kuid siis langetas püssi:
„ Padrunist on kahju! Lähme, vennad!“
„ Aga kuhu?“
„ Metsa. Seal küsime.“
„ Kellelt küsime? Karult või?“
„ Küll me kuhugi välja jõuame…“
Viiendal päeval, räbaldunud ja näljased, kohtasid nad juhuslikult kapten Tairovit, kes liikus Maoka lahe suunas Petropavlovski külast... Tairov ei rõõmustanud madruste üle, ainult küsis, kus on mitšman Maksakov.
„ Läks Korsakovi ja ei tulnud tagasi.“
„ Teame me neid trikke. Praegu joob ta jaapanlastega šampust, aga teie, nagu lollid, ronite mööda metsi…“
Need kahtlustused viisid Makarenko endast välja.
„ Mitte ainult meie ei roni,“ vastas ta Tairovile. „ Teie ronite, Artsiševski ronib, aga Polubotko ronis välja selleni, et nüüd pesevad samuraid temalt paska sitta maha.“
„Ära siin ülbitse minuga!“ ägenes Tairov.
„ Mida te mulle teete?“
„ Lajatan – ja ongi asi vask.“
„ Eks lajata! Ei tee sina, siis jaapanlased lajatavad…“
Olukord Tairovi salgas oli tähtsusetu: Makarenko pani kohe tähele, et soldatid ei usalda malevlasi, aga malevlased hoiavad eemale soldatitest. Kuigi just sunnitöölised ja väljasaadetud kutsusid madruseid oma lõkete juurde, pakkusid neile putru lihaga. Madrused soolasid putru oma soolaga.
„ Sool on meie, aga puder on teie…“
Suured ja selged tähed tulid sahhalini kohal välja. Midagi ei olnud veel otsustatud nende inimeste saatustes, ent igaüks, uinudes, mõtles, et surm kõnnib kikivarvul kuskil lähedal…
***************************************************************************
„Korsakov on liinil!“ kanti Ljapiševile ette.
„ Jumalale tänu!“ rõõmustas kuberner, võttes telefonitoru. „ Olete see teie, parun Zaltsa?“
Telefonist kostus temani lühike Kabajasi naeratus:
„ Tere päevast, kallis Mihhail Nikolajevitš! Nüüdsest olen mina Korsakovi ringkonnaülem, aga teile Aleksandrovskisse tuleb varsti asju juhatama Takasi Kumeda, praegune major võidukas imperaator Mutzuhito armees…“
Alles nüüd mõistes, et Sahhalini lõunaosas on võimul jaapanlased, karjus kindralleitnant torusse:
„ Me ei tunnista teie imperaatori võimu vene pinnal! Mina kui jurist, teatan, et Jaapanil puudusid igasugused õigused Sahhalini ründamiseks. Teie operatsioonid vene Sahhalini vastu – on seadusevastane tegutsemine, seda ei saa õigustada mingite sõjaolukorra õigustega. Teie, jaapanlased, tõite Sahhalini elanikele kaela sõja sel momendil, kui Tokio väljendas ise soovi rahule, aga Venemaa on andnud juba nõusoleku rahukõneluste läbiviimiseks ameerika Portsmouthis… Vene rahvas ei unusta seda kuritegu! Ta ei unusta ja ei andesta mitte kunagi.“
„ Ühendus on katkestatud,“ kanti Ljapiševile ette.
Telefonitorus valitses ebameeldiv vaikus – kuberner oli väljendanud end tühjusesse. Sahhalin lehitses edasi oma uut ajalugu – uhkuse ja häbi lehekülgi.









6.peatükk
Õppige surema

„Praegu elan ma Naibutšis, päris Ohhoota mere kaldal, Kannatuse lahes, ja siin on praegu vaikne, aga kuuldused igasugustest jaapani jälkustest tunduvad kurja võluri väljamõeldistena. Kallis emake, ei hakka varjama, et minu kõrval on hea ja hoolitsev inimene, keegi V. P .Bõkov, ta on juba staabikapteni auastmes, aga ammu on püüdnud saada kindralstaabi Akadeemiasse, et kiireneks tema teenistuse tõus. Ta tegi mulle juba ettepaneku, aga ma…“ Klavotška Tšeliševa kirjutas kirja emale, olles mitte väga kindel, kas ta jõuab tülgastavast Naibutšist pimestavasse Peterburgi. Ta kirjutas seda kohalikus poes, istudes kopitanud jahukoti peal, keset räpaseid konfetikotte ja halvaksläinud konservikaste. Järsku kostus õuest väsinud hobuste puristamist, kriuksusid logisevad vankrivedrud, ja tuttav mehehääl, kunagi libekeelne, mis hiilis südamesügavustesse, aga nüüd võimukas, kuulutas:
„Ongi kõik! Näib, et oleme jõudnud sahhalini Mountreposse, kus meie elu on praegu väljaspool ohtu…“
Klaudia Petrovna läks poe trepile.
„Head päeva,“ tervitas teda Polõnov.
„ Head ma ei oota,“ vastas Klavotška, vaadates salamisi Anitat, kes ronis vankrist alla. Tšeliševa märkas puhtalt naiselikust vaenulikkusest, et tüdruk on ilusamaks muutunud, vanemaks saanud, neiulik rind joonistus välja tema tolmuse kleidi alt. „ Ma unustan alati, kuidas teie nimi on.“
„ Minu?“ imestas Anita, rõõmsalt naeratades.
„ Ei, mitte teie, vaid teie valitseja…“
Polõnov seletas:
„ Praegu meeldiks mulle väljendada Korsakovi kohtu-uurija Ivan Nikititš Zjablovi sõnadega…“
Anita tõusis mööda trepiastmeid otse poodi, kust kostus tema poolt avatavate kommipaberite krabinat.
„ Aga kas teid, härra, pole juba ära tüüdanud nimede vahetamine?“
Polõnov vabastas hobuseid suuraudadest, tõmmates neid suust välja. Ta tegi seda oskuslikult, nagu oleks ta terve elu kutsarina teeninud.
„ Vastupidi!“ vastas ta. „Iga kord, ronides võõrasse nahka, tunnen ma mingit kergendust, mida, küllap, tunneb ka madu, ronides välja oma trööbatud nahast…“
Tšeliševa tuletas meelde kirja emale, mille keskel oli lõpetamata fraas: „ Ta tegi mulle juba ettepaneku, aga ma…“
„ Milline õudus!“ mõtles äkki Klavotška. „ Miks ma olen selle tüdrukukese Anita peale kade, kes nagu kõhna rott prügihunnikus, kaevab võõrastes kommikottides…“
„Öelge oma maadamile, et ta ei tuhniks võõrastes asjades – siin kandis maksab karamell raha.“
Polõnov, hoides käes piitsa, vastas, et Anita on teel nälginud, aga karamellituutude eest tasub ta poe omanikule. Peale mida ütles ta asjalikult:
„Mul on vedanud! Ma pääsesin läbi Vladimirovka, mis oli jaapanlaste poolt hõivatud, ainult tänu sellele, et paruni hobused osutusid väga vastupidavateks. Vist jääme teiega. Aga enne tahaksin näha staabikapten Bõkovit.
„ Teie jaoks – härra staabikapten!“
„ Aga teie jaoks?“ vastas Polõnov…
Bõkov kohtas teda kõige tähtsama küsimusega:
„ Kus on küll Slepikovski salk?“
„ Mul on raske vastata. Ma nägin teda jaapanlaste dessandi eel, teie sõber oli rahulik. Kui tema salk taganeb Tšepisanist, siis võib ta jõuda ainult Homutovkani.“
„ Kus istuvad juba jaapanlased,“ täpsustas Bõkov.
„ Jah.“
„ Aga kuhu kadus Artsiševski tugev väesalk?“
„ Ei oska öelda, sest ma pääsesin mööda teed Naibutšisse, küllap, kõigist taganevatest vägedest ennem.“
Bõkov surus näpud lukku nii tugevasti, et küüned muutusid siniseks.
„ Ma juba parem ei küsigi Tairovi salga kohta, kes võib taganeda ainult Maoka kalatööstuse poole. Aga tunnen, et meie häbistavates asjades pole läbi saadud ilma reetmiseta.“
„ Te olete taiplik, staabikapten, ja ma isegi nägin seda reetmist ette… pärast tutvumist parun Zaltsaga! Kogu hingest kummardudes vastu saksa keisri rinda, müüs ta end jaapanlastele.“
„ Lepime ka sellega,“ ütles mõtlikult Bõkov. „ Minu salk võitleb kuni lõpuni. Head inimesed! Õigus,“ lisas ta, „ partisaniliikumised on edukad ainult seal, kus partisanid leiavad kohalike elanike toetuse. Me võtame teid hea meelega vastu oma salka, ja ma ei hakka norima teie kriminaalse mineviku pärast.“
„ Mul teda lihtsalt polegi,“ naeris Polõnov. „ Ma olen üleni täis indu pürgida kristallselgesse tulevikku.“
„ Lõpetage!“ ütles vihastades Bõkov. „ Ma ei saa enam aru, millal te räägite tõsiselt, ja millal te mängite klouni. Parem öelge tõtt: millega ma saan kasulik olla?“
„ Teil,“ vastas Polõnov,“ on imeline „frankotka“*, millega te käisite üks-ühele assuuritiigri jahil. Ma võin anda teie salka konvoide vintpüssi, aga teie lubate mul kasutada oma „frankotkat“?“
Bõkovil oli kahju minna lahku oma täpsusvõitluse relvast, ent siiski pani ta oma snaiperi „frankotka“ lauale, hoiatades, et pärast sõda võtab ta selle tagasi.
„ Ilmtingimata!“ Polõnov hüpitas relva lausa armunult käes. „ Selle eest luban ma tuua teie salka viis jaapani vintpüssi „arisaka“ ja… ja isegi kuulipilduja!“
„ Kust te nad saate?“
„ See on ju minu elukutse: avada pankades seife ja võtta sealt relvi keelatute jaoks. Muide, ma saabusin Naibutšisse, näib, tööasjades – kui kohtu-uurija Zjablov.“
Bõkov ei rõõmustanud eriti sellest muundumisest.
„ Siis ma küsin – kuhu kadus Zjablov ise?“
„ Ta… on tapetud.“
„ Kelle poolt?“
„ Muidugi, jaapanlaste,“ seletas Polõnov külmalt. „ Teie juba teate Zjablovi kommet käia ringi oma teenistusmundris. Küllap, jaapanlased pidasid teda vene ohvitseriks…“
Kornei Zemljakov hakkas lausa nutma, nähes Polõnovit:
„ Küll on vedanud… milline rõõm! Kui ka teie olete meiega, siis me ei huku. Te toote õnne…“
Polõnov palus sõbralikult Korneil hobuste järgi vaadata, et nad puhkaksid pärast meeletut kappamist Korsakovist Naibutšisse. Seejärel otsis tema abiga ka elamiskoha.
Kord, kui Polõnov jäi poodi üleliia kauaks istuma, rääkides poodniku ja Tšeliševaga elumetamorfoosidest, siis kohtas Anita teda tigedana ja andis kohe laksu vastu põske.
„ Mille eest?“ küsis Polõnov.
„Ära julge võõrastega rääkida!“ lausus Anita raevunult. „ Ma ei tea, mida ma teen sinuga, kui minu teele astub teine naine… Sa arvad, et ma ei saanud su sõnadest aru, kui te Slepikovskiga mind mandariinidega toitsite?!“

*vana Prantsuse-Vene sõja aegne püss
Polõnov laskus lavatsile ja, vapustatuna oma Galatea enneolematust vihast, püüdis ta meenutada, kui palju ta maksis selle aarde eest-
„ Sa ei mäleta, kui palju ma su eest andsin?“
„ V ä h e! Ma maksan palju rohkem…“
27. juunil jõudsid Bõkovi salgani Polubotko väe jäänukid, kes olid jaapanlastele alla andnud, ja Valeri Pavlovitš Bõkov otsustas rünnata Naibutšist, et anda samuraidele õppetund.
„ On aeg anda lahing sellele liiga kaugele läinud kaabakale…“
***************************************************************************
Kontradmiral Kataoka oli veel noor. Euroopalik soeng ja kohevad vuntsid tegid teda vähe jaapanlase sarnaseks. Kataoka võitles julgelt Port-Arturi müüride ääres, ta käis läbi Tsusima põlevast ahjust, tema mundri krae oli kaetud tähtedega, nagu ka rind ordenitega… 27. juunil kanti talle ette, et neljalt miinikandjalt Kriljoni neemele paisatud dessantidest ja majakas, mis plingib Laperuse väina laevadele, on nüüd jaapanlaste käes.
„ Banzai,“ ütles Kataoka, vaadates kaarti. „ Nüüdsest peale hakkab ta plinkima ainult meie graafiku järgi.“
Kataoka võttis vastu Haraguchi adjutandi – major Takasi Kumeda, kes teatas oma ülemuse rahulolematusest asjade arengus. Alguses sai admiral temast nii aru, et on aeg pommitada merelt Naibutšit, aga Kumeda palus teha tal midagi muud:
„ Slepikovski väesalk on palju peavalu meie armeele tekitanud.“
„ Palju tal inimesi on?“
„ Meie andmete järgi, sada seitsekümmend ühe kuulipildujaga. Aga, kahjuks, Slepikovski salka on hakanud jooksma sunnitöölised ja elanikud, tal töötab seal juba sepikoda, kus võetakse vangidelt ahelaid maha, ja vabadena haaravad nad kohe relvad. Haraguchi palus teid teavitada, et just Slepikovski pidurdab meie liikumist Sahhalini põhjaossa.“
„ Kuidas saab räbaldunud kamp rikkuda hiilgava jaapani armee plaane? Näidake mulle kaardil Slepikovski salga asukohta…“
Grotto-Slepikovski taganes taigasse Tunaitši järve juures, kus ta kaevus positsioonidele. Tal ei olnud enam peaaegu soldateid alles, see-eest võttis ta salka vastu palju vange, kes olid vanglast välja murdnud ja relvastatud vangla ahelatesse.
„ Kas tõesti peab ahelad ümber käe keerama ja samuraile vastu pööningut põrutama, sellest tõuseb ju palju tolmu…“
Haraguchi saatis lahingusse 400-500 tääki korraga, aga Tunaitši rannad oli läbimatuks bastioniks, ja kuulus Sendai diviis ei julgenud liikuda Naibutšisse, kuni nende kuklasse hingas Slepikovski. Kindrali näpp rändas piiritult operatiivkaardil, kuni jõudis Homutovkani.
„ Muidugi, see usin poolakas, et ühineda teiste salkadega, võib minna siia, ja siis on meie kommunikatsioonid nende poolt läbilõigatud… Mida ütles Kataoka?“
„ Admiral saadab ristleja dessantide ja patareiga merele,“ vastas Kumeda. „ Aga sealjuures naeris Kataoka kaua sellel, et me oleme takerdunud juba Korsakovist väljumisel.“
„ Kas ta rohkem midagi ei öelnud?“
„ Kataoka ütles, et Slepikovski matused võtab ta oma peale ja on sealjuures valmis avaldama talle sõjaväelist au!“
Jaapani laevad paiskasid segi Slepikovski positsioonid vägeva tulega. Jaapani dessandid piirasid salga kolmest küljest ümber. Slepikovski tõstis vaevaga maast raske, sumiseva pea.
„ Taganeda,“ käskis ta, „surnuid mitte võtta! Pole aega haudu kaevata…“
Ta kaugenes taigasse, võttes positsioonid sisse läbipääsmatutes rägastikes – Homutovka ja Ohhoota mere ranna vahel. Kumeda ilmus jälle admirali ette, kandes ette, et Haraguchi diviis ei saa liikuda edasi, kuni teda ohustavad külgedelt Bõkov ja Slepikovski. Aga Sahhalini lääneosas hulgub ringi Tairovi salk, kes on väljajõudnud Maoka külla, kust viib otsetee mööda randa Aleksandrovskini.“
„ Mida te minust tahate?“ küsis Kataoka.
Tairovi salgas oli mitte rohkem kui 170 inimest, ent hirmul on suured silmad, ja Kumeda ütles:
„ Tairovil on üle viiesaja bandiidi. Minu kindral palub neid tulistada „Jasimal“ ja „Akitsusimal“.
Kataoka oli meelitatud armee sõltuvusest mereväest.
„ Palun öelda kindral Haraguchile edasi minu austus tema kogemustele ja vaprusele,“ vastas ta. „ Aga varsti vajavad minu ristlejad mootorite remonti, sest nad peavad tihti armeed aitama. Peale selle, peaks mu eskaader juba seisma ankrus Aleksandrovski juures… Sendai diviisi toppamine lõhub imperaatorliku mereväe operatiivplaane!“
Etteheide oli viisakas, ent Haraguchi haavus valusasti…
***************************************************************************
Mäetipust helendasid Tatari väina veed, madrused, võttes peast mütsid, lõid rõõmustades risti ette.
„ Noh, jõudsimegi pärale, mere ääres virgume.“
Maoka sadama lähedal hulpisid neli jaapani kuunarit. Madrused hõivasid nad ühe vapra äkkrünnakuga, pärast kraabiti trümmidest välja sõduritekid, tünnid sakega ja riisikotid. Vangistatud jaapanlastele anti väike kaljas koos purje ja aerudega, lubati naasta koju – Jaapanisse.
„ Ja öelge seal omadele, et me pole veel vihaseks saanud, magu teie, ja päid kellelgi maha ei löö… Kaduge siit, lihunikud!“
Kurnatuna pärast hulkumist mägedes ja taigas, jõudis Tairovi salk Maokasse. Ilma soolata oli söök maitsetu. Paljud keeldusid magedast söögist, mis kutsus neis vastikust esile, ja sellepärast ka nõrgenesid . Lühike hingetõmbeaeg sai rikutud jaapani ristlejate saabumisega. Ühes neist tundis Makarenko ära „Yasima“ tuttava silueti:
„Vahi raibet! Palju me teda „Novikult“ nüpeldasime, aga nüüd on siia kah roninud – rööpaid me teel ära väänama…“
Suitsedes läksid lõhkelaengutest põlema kalurite barakid, lõbusa leekideraginaga lahvatasid põlema jaapani kuunarid. Tairov käskis taanduda rannast, et peituda paksus rohus. Ristlejad tulistasid šrapnellidega. Pärast maabus jaapanlaste dessant, kes kogupauguga külvasid rohu üle, lootes tabada meremehi ja nende peidupaiku. Aga nad vaikisid, sest, kui nad oleksid astunud lahingusse, oleks ristlejalt neid kohe tulistatud. Oodates öö saabumist, lahkus salk Maokast, kadudes jälle Sahhalini padrikutesse. Peale kuute päeva väljakannatamatuid raskusi, jõudsid nad Naibutši jõe allikateni, mis kuskil taigas pööras itta – otse Naibutšisse.
„ Ongi korras,“ ütles Tairov, „ siit saame mööda jõge Bõkovi juurde, aga seal otsustame juba koos, mida edasi teha…“
Ette saadetud luure tagasi ei tulnud. Peagi leidsid soldatid ja malevlased värsket võitlusjäljed. Paljudel võttis see silme eest ähmaseks. Kõige erinevamates poosides vedelesid päikeselõõsas ülespaistetanud samuraide laibad, igaühe kõrval vedeles palju tühjakslastud hülsse.
„ Tulge siia!“ kostus kellegi hääl. „ Siin lebavad meie omad…“
Surm oli ka venelased ära moonutanud, kes olid langenud surmavas lahingus. Polnud arusaadav – kes nad olid, millisest salgast, kuhu läksid? Surnukehade kohal sumisesid tuhanded kärbsed. Mööda Naibutšit, lükates pika kaikaga kaldalt hoogu, hulpis paadil kohalik elanik. Ta kinnitas, et siin oli kõva lahing.
„ Aga kes siin jaapanlastega võitles?“
„ Kapten Bõkovi salk.“
„ Kuhu ta siis hiljem läks?“
„ Näib, et Otradna külla.“
„ Siis peame meiegi minema Otradnasse,“ otsustas Tairov.
Madrused, kes olid harjunud võitlema väikese „lapikese“ peal laevalael, tassisid vaevaga oma jalgu, neil ei jätkunud enam jõudu läbida selliseid vahemaid ilma teedeta. Peagi jõudis luurelt tagasi lipnik Hnõkin.
„Tagasi! Jaapanlased on juba ees,“ kandis ta ette.
„ Kas neid on seal palju?“
„ Mida te veel küsite? Meie kõigi jaoks jagub…“
Tairov keeras salgaga tagasi mööda Naibutši jõge, ent enam mitte voolumööda üles, eemaldudes Otradna külast. Kolmandal päeval kuulsid inimesed koera haukumist – liikumas oli suur jaapani salk . Tairov käskis moodustada pika keti mööda jõeäärt, aga ise jäi keti sabasse. Jaapanlased hakkasid koertega taganema, meelitades venelasi lõksu. Lipnik Hnõkin hüüdis vabatahtlikke, ja nad järgnesid talle karjudes „hurraa!“, jätmata ellu ühtegi samuraid.
Tulistamine vaibus. Otsustati minna Naibutši teisele kaldale. Ent ületamisel juhtus jama: jaapanlased piirasid Tairovi juurest ümber ühe jao, surusid selle jõe kalda vastu, mille juures kõik ka maha lasti.
Teine jagu päästis end mööda jõesängi äärel , mille all laius sügav kuristik. Samuraid surusid nad päris kuristiku äärele, ent nad ei andnud end vangi.
„Ainult mitte häbi!“ hüüdsid nad. „ Parem juba surm…“
Tulistanud ära kõik oma padrunid, läksid inimesed kuristiku äärele ja, heites hüvastijätva pilgu puhtasse taevasse, hüppasid nad alla. Nii hukkus terve jagu. Esimesest kuni viimase inimeseni. M i t t e ü k s e i a n d n u d a l l a … Vene vaprus jahmatas vaenlasi. Nad seisid kaua päikeselõõsas. Pärast jaapani ohvitser, peites revolverit kabuuri, läks kuristiku äärele ja vaatas alla, kus lasusid vene sõjameeste laibad, mille vahelt läikisid relvatorud ja ahelatelülid.
„ Õppige surema,“ ütles ta oma sõduritele.



7.peatükk
Õppige sõdima


Vene ajakirjanduses vilksas vaevu lakooniline teade hirmsast lahingust, mille andis staabikapten Bõkov jaapani hõivajatele Jelani ja Vladimirovka vahel. Selle juures viidati Sahhalini kuberneri 29. juuni telegrammile, milles too teatas Linevitšit, et Bõkovi salk osales lahingus, mis läks lausa tääkideni, vaenlasega, kel oli tähelepanuväärselt suuremad jõud.
Jaapanlased ise aga vaikisid sellest lahingust, varjates oma suuri kaotusi. Ent kindral Haraguchile sai selgeks, et tema armee kuklasse korraldab reidi vapper partisaniarmee ja ta saab päev-päevalt jaapanlaste jaoks aina ohtlikumaks… Bõkov osutus püüdmatuks! Ta korraldas luuret, oskas ohtudes mööda käia, hoides ühendust harvade külade elanikega, saades neilt teada igast samuraide liikumisest. Tema salk põrmustas vaenlase garnisone, pühkis neid oma positsioonidelt. Jaapanlased hakkasid teid kartma. Haraguchi staabis tekkis kaos, mis pole võitjatele kohane.
Oma salgaga, pagulaste, pättide, ja väljasaadetutega, kes uskusid endasse ja oma komandöri, sai Bõkov mingiks ajaks olukorra peremeheks.
„ Sendai diviisi paigutus lõuna Sahhalinis on ebamugav,“ kritiseeris Haraguchi Kumeda ees.
„ Meie vastu võitlevad Slepikovski, Tairovi ja Artsiševski salgad, need tuleb hävitada, kuni nad pole Bõkoviga liitunud.“
Kumeda, kindralstaabi kogenud luuraja, ütles:
„ Sellega tuleb kiirustada! Eile sain ma teada, et kuberner saatis Bõkovile appi salga garnisonivägedest, eesotsas kapten Vladimir Somoviga.“
„ Kas te tunnete teda?“ küsis Haraguchi.
„ Jah, sümpaatne noor inimene.“
„ Teda kinni pidada juba Onoris,“ seletas kindral. „ Teie olete selle paigaga tuttav, mingegi Onorini.“
Kumeda tahtis võtta endaga kaasa koerad ja… Obolmasovi.
„ Ta on juba selle marsruudi läbi teinud, tunneb seda kohta, aga nüüd, talle kui ameerika kodanikule, pole enam venelased hirmsad.“
„ Hästi,“ nõustus Haraguchi, „ võite võtta koeri koos ainudega kui saatjaid, võtke see ameeriklane Obolmasov ka… saaks vaid Somovi kinni pidada!“
***************************************************************************
Bõkovi salgani jõudis peagi teade sellest, et polkovnik Artsiševski kapituleerus. Enne relvade mahapanemist, kauples ta tervelt kolm päeva samuraidega, võideldes endale välja vangistuse tingimused. Ent osa tema salgast haaras relvad ja kadus mägedesse ja metsadesse, sellepärast pidigi Bõkov ootama, usutavasti, uusi täiendusi.
„ Tema – polkovnik… homme - kindral,“ muretses Valeri Pavlovitš, istudes metsaonnis. „ Mis õigus oli tal häbistada oma paguneid ja teiste vene ohvitseride paguneid? Ma ei tea, kus on Tairov ja millest ta mõtleb, aga Slepikovski tuleb välja aidata…“
Bõkov kutsus enda juurde Kornei Zemljakovi ja ütles talle, et usub tema taibukusse ja ellujäämisse sahhalini padrikutes.
„ Muidugi, Slepikovski ei istu ühe koha peal, ta tahaks meieni välja jõuda. Ma ei käsigi sind, aga ainult palun: võta ükskõik milline hobune parun Zaltsa vankri eest ja otsi Slepikovskit, et ta teaks, kuhu tal vaja tulla, kust meid leida… Las ta ise määrab kohtumise paiga ja aja!“
Kümne päeva jooksul puistasid jaapanlased Bõkovi oma teadetega üle: „ Meie, Japan, Teid austas, särav vene ofitser…“ Teised olid aga täis ähvardusi, needmisi. Samuraid kirjutasid Bõkovile, et, kui tema bande ei pane relvi maha, siis põletavad nad ta lõkkes… elusalt.
Polõnov, astudes sisse Bõkovi juurde, leidis ta eest mitte just kõige paremas tujus.
„ Te, näib, et olete kurb, staabikapten?“
„ Mõtlen.“
„Millest küll?“
„ Kas tõesti ka pärast sõda, võttes arvesse mu sahhalini teenistuse, ei võta kindralstaabi Akadeemia mind oma kuulajate hulka ilma võõrkeelte eksamita?“
„ Ei võta,“ vastas Polõnov. „ Seal on liiga suur konkurss neile, kes tahavad vahetada garnisoni elu särava vene sõjalise mõtteliidri elu vastu. Mina teie asemel laulataks end juba kiiremini Klaudia Petrovnaga, et ta räägiks teiega ainult prantsuse või saksa keeles.“
Pimenes. Bõkov süütas küünlajupi.
„ Kahjuks, pole meil pärgade jaoks aega. Aga mina, küllap, ei oska avada naiste südant armastuse jaoks.“
„ Rumalus!“ ärritus Polõnov. „ Seda peab oskama iga mees.“
Staabikapten ühmas kibedalt vastuseks, ümbritsedes pihkudega õrna, võbelevat küünlatuld.
„ Õpetage, kuidas seda tehakse,“ palus ta.
„ Väga lihtsalt! Iga naine – on nagu tulekindel seif tundmatu lukusüsteemiga. Ma valin õiged muukrauad ja muugin tema salajastel keeltel. Kostub meeldiv heli: klõks! – ja seifi uks avaneb, nagu ka naise süda.“
„ Jälle naljad! Kas te suudate olla avameelne?“
„ Muidugi.“
„ Ükskord te istusite Naibutši poes, vesteldes kaua Klaudia Petrovnaga…“
„ Ärge armukadetsege,“ segas Polõnov teda vahele. „ Selle vestluse eest on meie Pygmalion saanud juba oma Galatea käest vastu kõrvu.“
„ Aga millest te Klaudiaga rääkisite?“
„ Preili Tšeliševa küsis minult, kas tasub tal usaldada teie tundeid ja võtta vastu teie ettepanek,“ vastas Polõnov ausalt.
„ Ja mis te ütlesite?“
„ Ma ütlesin, et te kuulute väga tugeva iseloomuga inimeste hulka, kes on võimelised üle elama ka kõige tugevamad saatuse löögid, ent te ei suuda kunagi üle elada oma kaotust.“
Bõkovi nägu teravnes ebameeldivalt, kattudes sügavate varjudega, nagu surnul. Ta kustutas küünlajupi.
„ Ma ei saanud teist aru.“
„ Küllap sai minust aru Klaudia Petrovna.“
„ Ja mis järeldused ta tegi.“
„ Aga seda küsige temalt juba ise.“
Hingetõmme lahingutes pikenes. Polõnov külastas peagi taas Bõkovit, leides tema juurest ka Tšeliševa. Seekord tuli Polõnov, „frankotka“ käes, saatjaks Anita.
„ Ega te pole vastu, kui ma käin luurel põhjas, Onori suunas? Minu pärast te kartma ei pea.“
„ Ma ei karda mitte teie pärast, vaid teie saatja pärast.“
Anita seisis äkki nende kahe vahele.
„ Minuga ei pea ta midagi kartma,“ teatas ta uhkelt.
Kui nad kiirustamata metsa poole kaugenesid, ütles Klaudia Petrovna Bõkovile:
„ Kas pole tõsi? Ta tegi tüdrukust oma koerakese.“
„ Oh, ei,“ vastas Bõkov kurvalt. „ See on eelkõige naine, kes juba tunneb oma võimast naiselikku võimu mehe üle, ja vahel näib mulle, et Polõnov on hakanud teda kartma. Ka minul poleks rahast kahju, et osta sellist, vot… koerakest!“
Klavotškale selline seletus ei meeldinud.
„ Aga mina ei hakka teie koerakeseks mitte kunagi…“
***************************************************************************
Pärast lahingut Naibutši jõel liikus Tairovi salk jõe teisele kaldale. Küllap, kapten oleks võinud ka mitte jõge forsseerida. Ta ei teadnud isegi, milleks ta seda teeb, käitudes vahest mõistuspäraselt, taktikast väga kaugena. Räägiti ammusest väsimusest, pidevast näljast, pidevatest putukatest, lühikesest unest niiskel mullal – inimesed liikusid kiiremini harjumusest, juba mitte adudes, kuhu tormavad, et ainult mitte paigal seista.
Jõekohin uinutas, tekkis tahtmine pikutada.
„ Kaua võib ometi rännata?“ küsisid madrused.
„ Võib-olla jõuame Bõkovini.“
„ Aga kus ta on, tema lahingsalk?“
„ Ega nad ilma asjata meid vea. Küllap teavad.“
„ Kust nemadki seda teavad? Ise ekslevad…“
Kapten Tairov tõusis ohvitseridega mäkke, vaadates ringi. Peagi kostus kaitseketist tihedat tulistamist. Malevlased ei jõudnud adudagi, kui jaapanlased avasid nende peale tule korraga igast suunast.
„ Piiravad… ümber piirasid!“ kostusid karjed.
Salk võitles vastu kõigest jõust, ent juba poole tunni pärast saabusid suured kaotused. Jaapanlasteni jõudis veel täiendusi, nii et neid sai nüüd nelisada. Madrused ja malevlased tulistasid rivis koos oma berdankadest, ent neile oli välja antud vanad padrunid, mis olid täidetud suitseva püssirohuga, ja suitsujoad, mis hõljusid heina kohal, näitas jaapanlastele kohe sihtmärki. Tundes end vaenlase piiramisrõngas, hakkasid inimesed sagima, teised tõusid püsti, et ära joosta, aga siinsamas, kuulist tabatutena, langesid, ülejäänud roomasid oma surnud sõprade kõrval, surudes end vastu maad. Tairov, seistes sendiselt mäekõrgendikul, tõstis rätiku ja hakkas sellega vehkima, karjudes:
„ Hei, jaapanlased!... Lõpetage tulistamine…“
Lahingusse tekkis paus, mille ajal Arhip kadus vaarikapõõsastesse. Läbi põõsavahede ja lehtede jälgis ta, mis hakkab saama edasi. Ta nägi, kuidas jaapanlased ründasid mäge, torgates ruttu tääkidega neid, kes üritasid põgeneda, aga Tairov aeti koos ohvitseridega mäelt alla. Saabus vaikus, ja, näib, et ta venis kaua. Makarenko ei lahkunud oma peidikust, kartes, et tulistamine algab uuesti. Heinas ja põõsastes peitis end veel umbes sada venelast. Lõpuks kostus kuskilt orust Tairovi kutsuv hääl:
„ Minu lahingusõbrad! Kas ma hakkaks teid petma? Ma räägin teile puhast tõtt… Tulge siia! Minu juurde. Ärge kartke.“
Pärast väsitavat mõtlemist tõusid malevlased ja läksid ohvitseri hääle suunas. Makarenko märkas, et uskudes Tairovit, tõusid maast ka madrused. Tairov jätkas kutsumist orust, et midagi ei kardetaks, et ilma hirmuta tuleks kõik tema juurde. Küllap, suutis ta ära petta suure osa salgast. Nüüd kutsusid koos tema häälega sõpru ka teised hääled:
„ Vanjuška, siin on jaapanlased lõbusad! Sõbralikud…“
Makarenko kuulas ka oma madruste hüüdeid:
„Arhip, ära karda… Arhip, tule meie juurde!“
Siis jäi värske sõjatandri kohale rusuv vaikus, Arhip istus põõsa all, süües ahnelt tooreid vaarikaid. Põõsastest roomas tema juurde malevlane.
„ Mis tahad?“ ehmus alguses Arhip.
„ Ma ei uskunud. Jäin.“
„ Mina ka. Kust sa pärit oled?“
„ Mina, või? Me oleme Tambovist.
„ Tapmisega? Varguse eest? Või mis?“
„ Ei. Ma olen „agrarnikute“ hulgast. Väljasaadetu.“
„ Tuleb välja siis, et huvi pärast jõudsid Sahhalinile…“
Edasi läksid nad kahekesi ja ekslesid kaua metsas, kuni jõudsid luhale, mis oli täis surnukehasid. Need olid malevlased. Nende hulgast leidis Makarenko ka oma madruseid, kelle hääled alles hiljuti kõlasid tema kõrvus: „ Arhip, ära karda… Arhip, tule meie juurde!“
Kõigile tapetutele oli kaltsust tehtud silmside, aga nende riided olid puruks lõigatud ja läbitorgatud jaapani tääkide poolt. Juhuslikult sattusid nad ka kapten Tairovi surnukehale, mis vedeles teistest veidi eemal, tükkideks raiutuna, tema kõrval aga vedeles peata lipnik Hnõkini laip… Arhip nuttis oma kaaslasega kibe-kibedalt malevlaste kehade kohal, kes olid lakanud eksisteerimast.
„ Lähme siit,“ kutsus „agrarnik“ madrust.
Toitudes marjadest ja kalast, mida nad Naibutši jõest püüdsid kätega, nagu eelajaloolised metslased, nad läksid kaks nädalat järjest. Otradna külas olid juba jaapanlased. Tuli mööduda külast ja kaduda taigasse, kus nad sattusid lobudiku küla peale.
„ Noh,“ rõõmustasid nad, „ siin jaapanlast pole…“
Vanurid ütlesid, et jaapanlased olid juba nende juures: viis venelast, sealhulgas velsker, näljast nõrkenutena, tulid ja andsid jaapanlastele alla, nood aga sidusid neil rahulikult käed kinni, silmad kinni ja, viies nad jõe äärde, torkasid kõik viis läbi, vaesekeste laibad vedelevad nüüd augus.“
„ Võite jääda,“ lõpetasid vanurid jutu.
„ Mina… jään,“ otsustas „agrarnik“.
„ Aga mina hakkan omasid otsima,“ vastas Arhip…
Mõne päeva pärast jõudis Bõkovi välilaagrisse taigast mitte inimene, aga mingi metslasesarnane olend – see oli Arhip Makarenko, halli habemesse kasvanuna, üleni sääskedega kaetuna, kelle hammustusi ta enam ei märganudki.
„ Kõik said surma,“ ütles ta. „ Mina üksi jäin. Rohkem mitte kedagi. Võtke mind vastu, head inimesed!...“
Näib, et ta mõistus oli saanud kahjustada, teda painasid košmaarid. Tihti ta tardus avatud suuga, kuulates, kuidas Sahhalini tihnikutest hüüavad teda surnute hääled:
„ Arhip, ära karda… Arhip, tule meie juurde!“
***************************************************************************
Terve öö kostus Otradna külast laulu.
„ Kes see laulab?“ küsis Anita.
„ Kas sulle meeldib?“
„ Jah, ilus viis.“
„ Need on jaapani sõdurid, kes laulavad. Nad laulavad alati enne pikki rännakuid, kui saavad palju saket. Ootame neid siin, niikuinii peavad nad mööda seda rada Onori minema.“
„ Aga mida me teeme, kui me neid näeme?“
„ Loeme üle ohvitserid, et nende arvu järgi saada ettekujutus soldatite hulgast. Uurime välja, mitu vankrit, kas neil on kahureid, kuhu nad lähevad,“ seletas Polõnov.
Nad veetsid kogu öö maapinnal, kattes end arestandi vatijopega, aga koidikul vinnastas Polõnov Bõkovi „frankotka“, lükates padruni rauda.
„ Anita, ärka. Kogu sake on juba ära joodud, kõige ilusamad laulud on juba kõlanud, meil on aeg… laulame oma laulu! Loodame, et selle viisi jätad sa elu lõpuni meelde.“
Peites end metsatukas tee läheduses, ootasid nad jaapanlaste pataljoni lähenemist. Ees jooksid koerad, nende järel vedasid visad austraalia hobused vankreid, mille järel sammusid reipalt soldatid, kes olid matkaranitsate koorma all kõverasse surutud.
Polõnov lükkas põõsast vintpüssi toru välja:
„Seal ta ongi, lurjus! Viimaks sain kätte.“
„ Kes?“
„ Obolmasov. Aga temaga koos vankris – Kumeda.
„ Ent Obolmasov on ju venelane?“
„ Kahjuks, jah. Reeturlik värdjas. Kunagi sundis ta mind enda ees mütsi peast ära võtma, aga mina lubasin tal pea maha võtta.“
„ Tulista siis, mida sa venitad?“ kiirustas teda Anita.
„ Ma saan teha ainult ü h e lasu.“
„ Miks ainult ühe?“ küsis Anita sosinal. „ Näe, Obolmasovi kõrval sipleb jalgadega ju jaapani ohvitser.“
„ Teist lasku ei ole meile antud,“ vastas Polõnov. „ Sest pärast esimest lasku hakkavad koerad meid puruks kiskuma…“
Anita hingas vaiksemalt. Polõnovi „frankotka“ kirp eksles kaua Takasi Kumeda ja Žorž Obolmasovi vahel: kellele neist kinkida kuul? Ent vastikus täissöönud reeturi vastu kaalus üle vihkamise vaenlase vastu.
Raksatas lask. Obolmasov kukkus kotina vankrist maha.
„ Jookseme!“ kutsus Anita ja, haarates revolvri, hakkas tulistama koeri, kes haukudes ja urisedes olid nende järele jooksmas.
„ Ära ainult maha jää,“ julgustas teda Polõnov joostes…
Mõne päeva pärast jõudsid nad tagasi salga juurde ja mitte tühjade kätega. Polõnov tassis enda turjal inglise kuulipildujat, Anita sõitis suure mandžuuria hobuse seljas. Tüdruk ei suutnud end tagasi hoida, et uhkustada Bõkovi ees oma trofeega:
„Nagu koer! Viskan tüki leiba – hoo pealt püüab kinni.“
Ta näitas naeratades leivatükki, ja hobune, hirnatades lõbusalt, paljastas hambad, olles valmis seda haarama.
Polõnov kandis Bõkovile ette, et suur pataljon samuraisid liigub Onori poole, et haarata kinni kapten Somovi salk, kes on rännakul.
„ Olete te kindel, et Somov peab sellele löögile vastu?“
„Kardan, et Volodja ei pea vastu… Aga kus on Kornei Zemljakov?“ hüüatas Bõkov. „ Miks ta juba tagasi ei tule? Kui minu kohtumine Slepikovskiga saaks teoks, siis meie salgad suudaksid veel Aleksandrovski päästa!“




8.peatükk
Tuli merelt

Rikka küla, Vladimirovka, hirmus saatus ei ole põlvkonna mälestustest kadunud. Vananenud kolhoosnik, juba uue – nõukogude Sahhalini! – meenutas pisarsilmi:
„ Meie isad ja emad ei olnud ei sunnitöölised ega väljasaadetud. Nad otsisid Sahhalinil paremat elu. Kui jaapanlased tulid, oli meil siin juba kakssada hoovi. Oma kool oli, kirik, veski, isegi piimafarm. Samurai lõhkusid kõik, kõik röövisid tühjaks, puhtaks pühiti. Kahjurid on nad: kus näevad õmblusmasinat, siis ta, elajas, keerab ta viimase kruvini lahti, ja viskab kõik tänavale laiali. Et meid hirmutada ja sundida meid Sahhalinilt lahkuma, vaenlased põletasid kogu vilja juurteni maha, metsa langetasid maha. Aga kakssada meie oma, vladimirovkasid, mehi ja naisi, viidi järve taha orgu. Kui neid leiti, siis p o l n u d n e i l p ä i d… Siin meie, kes jäime ellu, põgenesime kohe. Kes sooviks sellist surma surra?...“
Saare tragöödia sai lõplikult selgeks. Giljakkide hobustel, jalgsi või koormahobustel, kandes enda seljas lapsi, liikusid üle mägede ja läbipääsmatute soode põgenikud Sahhalini lõunaosast. Alguses ei tahtnud keegi uskuda nende hirmutavatesse juttudesse samuraide metsikuste kohta:
„ Nad tapavad kõiki. Nende eest pole isegi väikelastel pääsu. Millised uskmatud! Alguses annab konfeti, paitab pead, aga pärast… pärast peaga vastu seina. Me jätsime kõik maha, mis olime vaevaga saanud, et ainult jääks ellu…“
Põgenikud rääkisid tõtt. Kui varem leiti Port-Arturi või Mukdeni läheduses vene sõdurite laipu, piinamistega sandistatuid, siis jaapanlased rääkisid, et see on Hiina keisrinna sõdurite töö. Saare elanikud nägid anastaja halvemat poolt. Just siin, vene pinnal, otsustasid jaapanlased säästa padruneid: sõdureid või malevlasi, kes olid vangi sattunud, torkasid nad läbi püssitääkidega, kohalikel elanikel löödi aga saablitega pead maha, nagu timukad. Väljasaadetud poliitsunnitöölise S. Kukunjani sõnade järgi olid nad ainuüksi esimestel saabumispäevadel võtnud pead maha üle kahe tuhandel talunikul. Võõramaine sõjavägi hävitas kaitsetuid inimesi, kui tema diplomaadid, venitades Roosevelti ees magusamaid naeratusi, arutasid oma pingutusi rahu nimel Venemaaga!
Justiits-kindralmajor Kušelev ütles Ljapiševile:
„ Meie häda, et Sahhalinil pole kunagi olnud välismaiseid ajakirjanikke. Kui nad oleksid, Port-Arturis või Mandžuurias, siis samuraid, kartes rahvusvahelist avalikkust, ei julgeks niimoodi loomastuda. Vot, Mihhail Nikolajevitš, lugege, mida kirjutab sõjaline vaatleja Vožin…“
Aga see kirjutas, et jaapani vägede soldatid on ära hirmutanud isegi välismaised sõjaagendid, kes istuvad jaapani staapides. Euroopa lehtedes nad tunnistasid, et selliseid soldateid Euroopas pole… Aga teil, Venemaal, otsitakse miljoneid ilma drillimata ja fanaatilisusega, ent erakordselt selge usuga oma ideaalidesse, tugevaid just nimelt oma ennastsalgavas armastuses oma suure Kodumaa vastu!
***************************************************************************
Veidi aega pärast põgenike ilmumist Aleksandrovskisse tulid kaks aurikut – „Tunguus“ ja „Kamtšatka“, mis tõid garnisonile soolaliha nii suurtes tünnides, et neid ei saanud panna kärule, ja uusi kahurialuseid.
„ Aga kus kahurid ise on?“ küsiti kaptenitelt.
„ Praegu on ainult alused, kahurid hiljem…“
Kaptenid palusid Ljapiševile edasi öelda, et järgmise reisiga saabub kindral Fletcher, kes hakkab Sahhalini kaitset juhtima. Ärgu Mihhail Nikolajevitš paanitsegu. Muidugi, mingit kindral Fletcherit ei tulnudki, ja Põhja-Sahhalin jäigi oma ilma kahuriteta oma uute kahurialuste juurde. Seda „ vene lohakust“ hakati teistel aegadel nimetama palju konkreetsemalt – „kahjurlikkuseks“. Ent garnisonis loodeti liialt Fletcheri tulekusse. need illusioonid hajutas kapten Žohhov, teatades autoriteetselt, et sellise nimega kindralit lihtsalt vene armees ei eksisteeri.
„ Pole Fletcherit, ja polegi meil vaja Fletcherit, ise saame hakkama!“ ütles veendunult välja polkovnik Boldõrev. „ Sest on lollilegi selge, et samuraid siia ei roni. Neile meeldib soe, aga põhja Sahhalini ei meelita neid riisiga kah mitte…“
Tasapisi rahuneti Aleksandrovskis, veendunutena samuraide „soojaarmastusse“. Slizov kõneles klubis, et kogu see segadus sai alguse Kannatuse lahest.
„ Nad tahtsid kala! Püüdsid nad seal kala, noh, las püüavad edasi, aga meie külmusesse nad ei roni…“
Selliseid tujusid esines ametnike hulgas, ja neile ei leia mingit õigustust. Seda enam, et Lõuna-Sahhalini tragöödia ähvardas pöörduda ka kujuteldamatute hädadega ka põhjaosa saareelanikeni. Ent Aleksandrovskis tunti veel mõnu. Bunge kehitas õlgu, kui kuulis põgenike jutte.
„ Kas tõesti on see kõik tõsi? Kes oleks võinud arvata, et jaapanlased on võimelised sellisteks julmusteks? Alati viisakad. Naeratusega!“
Selle peale vastas kapten Žohhov, kes oli käinud läbi mandžuuria lahingutest, Bungele:
„ Pole need samuraide naeratused krossigi väärt! Me ju ei küsi huntide käest, mida nad tunnevad oma ohvrit puruks kiskudes?...“
Sergei Leonidovitš külastas kehvas tujus Volohhove Relsovaja tänaval. Olga Ivanovna, jättes oma lõpmatu õmblemise, keetis ajakirjaniku jaoks värsket teed. Siin oli ka Gloger, kes vaevu kaptenile peaga noogutas. Ignati Volohhov pani jalanõudesse uusi taldu, vaadates prilliklaaside alt ootusega ohvitseri.
„ Küllap, on jaapanlased juba tulekul?“ küsis ta.
„ Te ei eksi,“ nõustus tahtmatult Žohhov, „ ja sellepärast soovitangi teil mitte ringi liikuda, kui nad tulevad. Võtke kohe asjad ja lapsed ja minge siit… mida kaugemale seda parem.“
„ Kus siin Hukkumise neemest kaugemale minna on?“ ütles Olga Ivanovna. „ Me ju, tänu jumalale, pole kriminaalid. Poliitilised väljasaadetud võtavad rõõmuga vastu tsarismi kaotuse. Muidugi, me ei ole ka samuraide liitlased… on ju õigus?“
Gloger tardus, aga Ignati Volohhov viivitas haamri löögiga, nagu oodates vastust sõja-ajakirjanikult.
„ Kardan, et teie veendumused, Olga Ivanovna, ei tähenda samuraidele midagi. Neile on vajalik terve Sahhalin, Kriljoni majakast kuni Hukkumise neemeni. Ent Sahhalini on neile vaja ilma vene inimesteta – ilma headeta ja ilma halbadeta! Sellepärast teile räägingi: ärge oodake vaenlaselt halastust, sest vaenlased jäävad meie k õ i g i jaoks vaenlasteks.“
„ Mitte kõigi jaoks!“ lausus Volohhov, lüües ühe hoobiga naela talda. „ Keeldudes tsaari amnestiast, saame me vabastatud jaapanlaste poolt.“
Žohhovile oli ebamugav selline kinnisideelisus, aga, minnes Relsovajale, nägi ta ette, et jutuajamine ei saa olema kerge. Mõningase lootusega pöördus ta Glogeri poole:
„ Aga teile, veel noorele inimesele, omamata veel pere ja isegi mitte vara, teil on kergem pääseda.“
„ Teiega koos põgeneda?“ muigas Gloger. „ Mulle, katoliiklasele, ei tee jaapanlased midagi halba. Vastupidi, nad on lojaalsed neile rahvustele, kes on teie poolt orjastatud, härra kapten. Kas mitte teie, moskvalased, ei pannud orjusesse minu õnnetut Poolat, aga nüüd tasute ise oma pattude eest!“
Sergei Leonidovitš tundis vihahoogu.
„ Teie, palun, ärge ajage segamini vene rahvast vene isevalitsejaga. Te ei saa midagi aru, pimestatuna oma lõuna-venemaalase uhkusest, ja ma olen kindel, et te lõpetate halvasti.“
„ Halvasti? Ei, teist paremini,“ vastas Gloger.
***************************************************************************
Ljapiševi kutsar sõidutas tihti kuberneri koos naerva Katja Katinaga, aga sõidutas neid linnast kaugemale, sest Ljapišev armukadedat Fenetškat. Ükskord käskis ta kutsarit:
„Sa, vennas, hoia hobuseid ja vankrit minu maja lähedal valmis , et oleks kohe võimalik jaapanlaste eest ära sõita.“
Flirt halastajaõe Katja Katinaga ei seganud Ljapiševil pöörata tähelepanu ka oma mägitüdrukule, kellel teravnes jälle protsess kopsudes.
„ Suren ,vot… sunnitöölisena!“ ohkas Fenetška.
„ Ah, kallike, mis rumalad mõtted sul on,“ muretses Mihhail Nikolajevitš, lugedes topsis sisse ravimitilku. „ Ja mis sunnitööline sa oled, kui justiitskindralleitnant ise on nõus sinu voodi ääres põetajaks olema?“
„ Mis need hobused vankriga seal trepi ees seisavad?“
„ Ah, niisama… igaks juhuks.“
„ Te ärge jätke mind siia – jaapanlastega,“ palus teda Fenetška. „ Kui juba surra, siis parem juba omade seas…“
Tugev torm Tatari väinas välistas jaapanlaste dessandi. Ljapišev, võttes kuulda ametnike jutte, hakkas ka kalduma mõtetele, et Korsakovi ringkonna kättevõitlemisega piirduvad samuraid oma territoriaalsete ihalustega. Aga 10. juulil hakkas torm vaibuma, ja tekkis hirm, et hakatakse laevadelt Aleksandrovskit tulistama. Sellepärast käskis kuberner kustutada õhtul tänavalaternad, aknad kinni katta, et linn, uppudes pimedusse, poleks merelt näha.
Memuaristid, kes on üleskirjutanud 10. juuli päeva Sahhalinil, on jätnud meile värvikaid kirjeldusi ilmast. Nende veendumuse järgi polnud meri kunagi nii rahulik ja tüüne olnud, ta paiskas rannale kohevaid ja kergeid vahukeeriseid. Päike paistis eredalt, taevas aga täitus imekspandava sinaga. Õhk oli nii läbipaistev, et teisel pool tatari väina võis palja silmaga näha De-Castri lahte…
Žonkeri majakast helistati kubernerile:
„ Näeme selgelt nelja ristlejat jaapani lippude all.“
Mihhail Nikolajevitš polnud unustanud oma eksimusi, kui ta, don-quiotet mängides, hakkas valmistuma lahingusse astuma jäätükkidega, milledel aurasid sõnnikuhunnikud.
„ Oli teile neid jaapanlasi siis vaja. Kust said siia ristlejad?“
„ Täpselt nii, veenduge ise…“
Ljapišev istus vankrisse. Kutsar kihutas kiiresti temaga sadamasse, mida mööda käis binokkel käes kapten Žohhov. Ent isegi ilma binoklita nägi Ljapišev jaapani ristlejaid, mis vaiksel käigul roomasid, nagu teod, mööda randa, aeglustades mootoreid rannajoone kõrval, üle mille paistsid Aleksandrovski katused. Liikudes veidi põhja poole, jäid ristlejad Arkovi juurde pidama, jälgides venelaste kaevikute liine.
„ Mida nad siin keerutavad?“ küsis Ljapišev. „ Ega mitte ei hakka ankruid heitma?“
„ Ja, sügavust proovivad, võtavad merepõhjast proove.“
Endiselt paistis päike, kajakad kiljusid laisalt kõrgustest. Mitte ükski lask ei häirinud nende rahu. Sahhalini rannad võtsid soomustatud saabunuid vastu karmi vaikimisega. „ Sügavalt solvatutena, vaatasid Sahhalini kaitsjad, kui häirimatult sõitsid vaenlase laevad, kui julmalt ja pilkavalt lähenesid nad meie randadele,“ meenutas pealtnägija. „ Kramplikult tõmburid rusikad kokku, keelelt lendas vandumisi. Oh, oleks millegagi saanud õpetada enesekindlat vaenlast! Ja siin tunnistas Sahhalin selgelt ja arukalt oma häbistavat, oma lootusetut jõuetust. Ja kui valus oli kõigile see teadmine… Jaapani ristlejad varjusid saladuslikku, sinatavasse kaugusse. Ja jätsid sahhalinlasi muretsema rusuva küsimuse üle: mis saab homme.“
„ Kõik algabki homme,“ märkis Žohhov.
„ Vill teile keele peale,“ noomis teda Ljapišev. „ Homme ei saa midagi rumalat olla, sest Witte on juba teel ameerika Portsmouthi, jaapanlased ootavad teda rahulepingu allkirjastamisele… Mida teie, kallis kindralstaaplane, soovitaksite mul teha?“
„ Kõik õhku lasta, kõik maha põletada.“ pakkus Žohhov.
„ Ärge nõudke minult Herostratose* tegusid!“
Aga see sõjaajakirjanik vastas talle nii nagu vaja oli:
„Andestage, aga keegi ei nimetanud Herostratosteks vene mehi, kes oma külades põlesid kaheteistkümnendal aastal…“
Ljapišev läks tagasi linna, käskides kutsarit:
„ Anna hobustele kaera, tõmba vedrud pingule, ja et vanker seisaks minu ukse ees valmis. Said kõigest aru?“
„ Selge,“ noogutas kutsar…
Kuberner kuulas siiski Žohhovit, ülejäänud päeva kulutas ta selle kõige hävitamiseks, mis moodustas riigi rikkuse. Põles kivisüsi Due kaevandustes, hävisid väikelaevad koos varustusega, võeti üles vagonettide relsid, kiirustades viidi linnast välja hunnikutes konservikaste ja padruneid, teavitas pealtnägija. Kaugete tulekahjude lõõmavad varjud valgustasid kuberneri maja aknaid, ja oli isegi hirmutav. Fenetška Ikatova rääkis, kuivalt köhides:
„ Näete, mis toimub? Mihhail Nikolajevitš, teie ju olete siin jumal ja tsaar… Mis see teile maksab? Sülitage kõikide seaduste peale, kirjutage mulle „võltsing“ välja, et ma saaksin surra vaba naisena, mitte sunnitöölisena.“
Sellistes küsimustes jäi Ljapišev kõigutamatuks.
„ Ära palu!“ keeldus ta Fenetškale. „ Olen valmis kõike su jaoks tegema, aga mitte seda. Seadus on seadus, kuigi ta on range.“
„ Oh teid… seadusejärgijad!“ hakkas mägitüdruk nutma. „ Kirjatükki naise jaoks kokku võltsida teil julgust ei jagu… Pole meestel mingit õilsust…“
Jaapanlased ei näidanud end. Boldõrev kattis randa Arkovo poolt – veidi Aleksandrovskist põhja pool. Linna ennast valvas polkovnik Tarassenko. Lõunapoolses sunnitööpealinnas, Due söekaevanduste kandis, asus Domnitski salk. Aga polkovnik Tulupjev jõi juba naisega Rõkovskis teed. Muidugi, „dispositsioon“ nägi välja primitiivne. Dokumentides on selle kohta säilinud üks fraas, mis kirjeldab Ljapiševi tahtenõrkust: taganeda võitluslikult, ent võitlusse end mitte segada.
Algas 1905.aasta 11 juuli koidik…
Alguses ilmus De-Castri lahesopi poolt paks suits, ja õhk täitus aina rohkema laevade cardiffi söe põlemisvinguga, must pilv rippus Tatari väina kohal. Juhatus otsustas Aleksandrovskis, et jaapanlased on süüdanud meie baasi De-Castris. Ent suitsulaviinist hakkasid Sahhalini poole liikuma laevad…
Neid oli palju, pealtnägijad on lugenud kokku kuni 80 valget vimplit.





kreeklane, kes 365 e.m.a(ööl, mil olevat sündinud Al-der Suur) põletas Efesose Artemise(üks seitsmest maailmaimest) templi, et oma nime surematuks teha.

See oli kontradmiral Kataoka Põhja eskaader, tema laevade tekil oli kindral Haraguchi Sendai diviis – samuraid kiirustasid hõivama t e r v e t      Sahhalini, kuni Portsmouthis ei ole veel jõutud veel rahus kokku leppida.
Sahhalin, näis, et tõmbas haiglaselt kängu, oodates surmavat lööki saare niuetesse – Aleksandrovskisse!
„ Aleksandrovski kuulutan kannatanute ja vägivalla vältimiseks avatud linnaks,“ ütles Ljapišev ja hüüdis kutsarit…
Fenetška korjas kiirustades pesu korvi, pannes teadlikult püksid kuberneri särkide kõrvale, nagu teeks seda naine. Ta kuulis, kuidas Ljapiševi kabinetti sisenes ohvitser Sokolov, konvoiülem.
„ Teie kutsar, põrgulik peni, pani juba vankriga ajama.“
„ Kuidas nii? Ma ju käskisin tal mind oodata.“
„ Sõitis ära. Ja mitte üksi, vaid võttis Katja Katina…“
Fenetška, pingutades end, tõmbas kinni korvi rihmad.
„ Oleks võinud häbi tunda. Ega tema pole Sahhalinil ülemus… Noh, kui ma tõesti peaksin – jumalavalgust enam mitte nägema. Kohe unustab, kuidas oli kuberneri tõllaga sõita…“
Oma ähvardusi ei jõudnud Fenetška lõpuni öelda – jaapani laevad avasid juba Aleksandrovski peale tule.



9.peatükk
Anastamine


Randumissilla jätsid jaapanlased esialgu rahule. Nad olid ennem selgeks teinud „mere hingamise“ ,ja mõõna ajal, kui paljastus sahhalini ranna merepõhi, mis oli kaetud kõva ja paksu liivaga, siis laadisid nad sellele looduslikule „asfaldile“ laevadest suurtükid, lasid maale pataljonid ja hobuseid rakmetega. Kõige ees sammusid sandarmid, hoides pikkade toigaste otsas kirju: „ Jaapani maa on KARAFUTO“. Pealetung oli alanud…
Tavalisel vankril, kohvrite ja sõlmede peal istus kuberner Fenetškaga.
„ Kõigil minna Rõkovskisse ja Debrinskojesse,“ käskis Ljapišev. „ Seal anname tugeva vastulöögi pealetungivatele anastajatele!“
Sadamat ei jõutudki õhku lasta, sest keegi ei suutnud selles kaoses meenutada, kuhu peideti püssirohu tagavarad. Jaapani ristlejad pühkisid põhikaliibriliste relvade ühe kogupauguga minema vene kahurid, mis olid paigutatud surnuaiale ristide keskele. Laengud plahvatasid tänavatel, lõhkusid maju. Linnas ei kustutanud keegi tulekahjusid. Juhatus peitis end, aga kõik madalamad paljasjalgsed, muidugi, tungisid jalatsilao kallale, joostes tänavatele tagasi juba uutes saabastes. Bunge jõudis joosta Mihhailovka külla(päris Relsovaja tänava lõppu, kus algas juba mets). Sealt ta helistaski kuberneri kantseleisse. Telefonitoru võttis vastu riiginõunik Slizov, ja Bunge käskis tal kiiresti lukustada kroonuladu.
„ Aga kõik jalatsid elanikelt jalast ära võtta kui röövitud. Minult ju nõutakse pärast!“ karjus Bunge telefoni. „ Kroonumajanduse järgi peab olema kõik arvel…“
Slizov „lakkis“ Bunge üle sunnitööliste sõimuga:
„ Mine, ja ise panegi kinni. Ma ei ole veel lolliks läinud, et riigi omandit päästa, kui siin kõik väriseb ja laguneb.“
„Aga mida te seal teete?“ jäi Bunge vaiksemaks.
„ Siin, kuberneri majas, on kogunenud peaaegu kõik juhatuse ametnikud… naistega, lastega. Istume ja ootame, kuni jõuavad siia jaapanlased.“’
„ Ja teil häbi ei ole?“ heitis talle kaugustest ette Bunge.
„ Mida siin häbeneda? Me jäime oma kohtadele… mitte nagu teised! Jaapanlased peavad meid kinni ja lasevad vabaks, aga satu sa meie röövlitele kätte, soolikad lasevad kõik välja… Kuulen õuest hääli,“ kandis Slizov ette. „ Saapad on ära jagatud, nüüd tassivad ämbreid…“
Žoržetta Juditšna Slizova võttis oma linadest kõige vanema, mida pole kahju ära visata, ja ametnikud ronisid katusele, et sinna kinnitada valge kapituleerumislipp. Just jõudsid nad seda teha, kui hoovist tulistas kuulipilduja. See oli kapten Žohhov kahe soldatiga, kes niitis jaapanlasi, kes olid ilmunud juba Nikolajevski tänava lõppu. Hoov oli täiskaevatud auke, et neis kartuleid säilitada. Joostes välja hoovile, hüppasid ametnikud nendesse aukudesse, karjudes kaptenile:
„ Kasi siit! Kah kangelane leidus… Varem oleks pidanud sõdima, veel Mandžuurias… Sa ära ehita siin meile Port-Arturi. Me oleme pereinimesed, meil pole pensionini palju jäänud…“
Slizov ootas, kuni kuulipilduja närib oma lindi lõpuni, ja alles siis hüppas Žohhovi kallale vaate et rusikatega:
„ Te ju tapate meid! Jaapanlased maksavad kätte meile nende laskude eest. Teilt pole ju midagi tahta, aga meil on naised, meil on kõik, mida aastatega kogusime… usus ja aususes… nagu peab…“
„ Kaduge siis siit kuradile!“
„ Ise kao siit oma relvaga… Sa kõigepealt vaata, millise lipu all sa tulistad!“
Žohhov vaatas valget lina, mida tuul lehvitas kuberneri maja kohal, ja krigistas hambaid:
„ Kaabakad… teid kõiki tuleks maha lasta! Koos vaenlastega…“
Jaapani dessantnikud, olles hõivanud Aleksandrovski rannaäärse riba, ei avaldanud sõjalist aktiivsust. Nad püüdsid hiilida lähimatesse küladesse, korjates kokku koduloomi - ja linde, mis kohe saadeti vankritega laevadesse. Sandarmid torkasid aga kogu selle aja maasse toikaid jaapani lippudega, küladest välja sõites panid üles kuulutused sellest, et Sahhalini elanikel on nüüdsest peale rangelt keelatud metsas jahtimine, kalapüük jõgedes ja heinategemine.
Meri jäi imekombel rahulikuks, jaapani Kataoka eskaadri kohal puhus vaevu tuul lahinguvimpleid; laevad laiusid rippvanikuna piki mereranda - Due kaevandustest kuni Arkovo küladeni…
Slizov, vaadates aknasse, hakkas risti ette lööma:
„ T u l e v a d! Jumal, hoia ja halasta meile…“
Kuberneri majja tungis sisse jaapani ohvitser soldatitega. Kõigepealt kostitas ohvitser kõiki lapsi konfettidega. Sõdurid võtsid kergelt ja sõbralikult ametnike kohvrid, visates neid õue mitte ainult ukse, vaid ka akende kaudu. Seejärel pandi ette meestel panna lauale kellad ja sõrmused, aga naised tehti kiiresti kaunistustest tühjaks, unustamata kõrvadest välja tõmmata kõrvarõngaid. Hetkega näisid ametnikud lagedatena, kaotanud kõik, mida olid aastatega kogunud sahhalini teenistuses.
Ent kaitsta ka ei riskinud keegi. Arkovo külas oli talupoeg Jevgraf Tšešin võtnud vigla, et kaitsta oma pere ja vara.
„ Ei anna!“ karjus ta. „ Tahate, lööge maha, alla ei anna…“
Samuraid kiskusid talupoja aia taha ja piinasid teda rahulikult, asjatundliku julmusega… Anastamine jätkus!
***************************************************************************
Positsioonid Arkovi all, mis kaitsesid Aleksandrovskit põhjast, olid ebaõnnestunud: Sahhalini kaitsjad, istudes rannakaljudel, võisid tulistada ainult alla – peaaegu vertikaalselt, nähes mitte tervet vaenlast, vaid kõigest tema jaapani mütsinuppu. Samuraid saatsid maale dessandi palju rohkem Arkovist põhjapool, hõivates Vladimirski kaevandused, hiljem hakkasid energiliselt Boldõrevi malevlasi kuiva maa poolt suruma, ent mere poolt põrutas kaitsjate pihta laevade suurtükid. Polkovnik Semjon Boldõrev käskis taganeda.
„ Dispositsiooni käigus on meil õigus taganeda lahinguga, aga lahingusse mitte sekkuda! Mis kurat meid siin hauda ajab? Lähme otse Derbinskisse, seal on ju kah vangla, halvimal juhul istume siis vanglas… kaitstes!“
Taganemisel kohtasid nad kohtu-uurija Podorogat – paljajalu, ilma mundrita, riietatuna arestandi kuube. Värisedes hirmust, ütles ta, et sai vaevu jaapanlaste käest minema.
„ Märkasid mul kohtuasutuse paguneid, pidasid ohvitseriks. Aitäh tõlgile – kinnitas mu sõnu, et venemaal kannavad juristid mundrit. Siis, kiskudes mult riided seljast, lasid samuraid mind minema.“
Boldõrev peitis igaks juhuks varude hulgas enda jaoks arestandi vatijopet, mütsi ja katkisi pükse. „ Nende japsidega on halvad lood,“ mõtles ta.
Jõudes välja Kamõševski mäekurule, saatis Boldõrev Ljapiševil sõnumi, et ta taganeb, olles julmalt vaenlase ülekaaluka surve all. Ta valetas! Keegi ei pressinud teda, ta osutus argpüksiks, unustades selle, et siin ilmas eksisteerib ka veel selline asi nagu ohvitseri au…
Aleksandrovski salk hoidis veel Žonkeri kõrgendikku koos majakaga mäeotsas, kui kapten Žohhov, ilmudes sinna tulise lahingu keskel, ütles polkovnik Tarassenkole, et linnas on juba hunnik jaapanlasi.
„ Kuidas nad sinna sattusid?“ imestas Tarassenko.
„ Läbi Arkovo, mille Boldõrev maha jättis.
„ Nüüd,“ mõtles kainelt Tarassenko, „ kui ma alustan taganemist, siis panen löögi alla Domnitski positsioonid Dues, nagu pani mind löögi alla põgenev Boldõrev.“
„ Tähendab,“ vastas Žohhov, „ tuleb kõigil taganeda. Muidu saab mitte ainult teie, vaid ka Due salk ümberpiiratud…“
Polkovniku reeturlikkus sulges edasiste eksimuste keti. Taganevates kolonnides tekkisid segadused:
„ Reedeti! Mis sõda siin enam? Jookseme minema, ja kõik…“
Linnast väljudes moodustusid nagu kahed roopad: põhjas, minnes Boldõrevi jälgedes, liikusid jaapanlased Derbinskoje peale, aga lõunapool linnas, Pilengiiski mäeharja poole, taganesid Tarassenko ja Domnitski salgad – Rõkovskisse! Sellisel viisil, mitte ainult ei taganenud kõik kaitsvad jõud, aga veeresid stiihiliselt saare sisemusse. Muide, Ljapišev lootis veel hoida jaapanlasi kinni Derbinskoje-Rõkovski liinil.
Nüüd, istudes Mihhailovka küla tares, jälgis kuberner kurvalt läbi akna, kuidas mahajäetud Aleksandrovski kohal tõuseb taevasse must suitsupilv – see oli „aheldatute“ vangla, mis põles. Ljapiševi kõrvale ei olnud selleks ajaks enam jäänud sõbralikke nõuandjaid, see-eest moodustus „staap“ loodritest , kes said aru, et kuberneri lähedal on neil palju ohutum…
Fenetška Ikatova sosistas Ljapiševile:
„ Juhatavad teid kuu taha kuradile need nõunikud. Kui te juba kindraliks olete end teeninud, siis olgegi kindral…“
Bunge nõudis, et Rõkovskis ei mõeldakski võidelda, sest muidu pannakse lahingukäigus põlema ka sealse vangla.
„ Aga kuhu me siis hakkame vange panema pärast seda jama jaapanlastega? Ma viisin juba oma tsiviilametnike juhatuse Rõkovskisse üle ja loen teile sõnad peale, Mihhail Nikolajevitš, anda Rõkovski ära ilma lahinguta, et vältida liigsete ekstsesside tekkimist.“
Ljapišev tegi käega määramatu žesti:
„ Aga Rõkovskis peab meid toetama ju Tulupjev.
„ Muidugi ta toetab… kuidas siis muidu!“ vastas Bunge. „ Mulle helistati, et polkovnik Tulupjev võttis oma naise, ladus kolm koormat igasugu träni täis ja sõitis jaapanlastele alla andma.“
„ Kuidas alla andma?“
„ Vangla inspektorit kehastades. Selge, et põhjusega: mind pole olnud, mina ei tea midagi…“
Kuuldes seda, vajus Ljapišev longu. Kohale ratsutas kapten Žohhov, olles mustaks päeva jooksul mustaks tõmbunud suitsust ja päikesepõletusest.
„ Nii ei tohi ju plehku pista!“ karjus ta trepilt. Tugevdame end vähemalt mäeharjal ja anname samuraidele tuld, et nad ei arvaks, et siin on nende jaoks jalutuskäik.“
Ljapišev meenutas kibedalt:
„ Jaapanlased petsid meid kõiki ära. Isegi mind, vana tobu. Kabajasi ju lubas maksta mulle jeeni lehekülje eest, et ma kirjutaksin nende Sahhalini vaadetega albumisse eessõna… Noh, ma nägin vaeva! Ainult, et kus me seda albumit nägime?“
„ Mina nägin,“ ütles äkki Sergei Leonidovitš.
„ Ei või olla. Kas ta siis trükiti?“
Žohhov võttis kotist väikeseformaadilise raamatu, mida võib mundritaskus kanda.
„Vaadake oma vaateid,“ ütles ta. „ Selle albumikese ma võtsin ära jaapani ohvitserilt, kes oli meie poolt tapetud. Siin on väljatoodud kõik, mis vaja. Ümbruskonna orientiirid, Žonkeri ja Kriljoni majakad, voh teile, tee Onorini ja tammid Poronai jõel. Selline album on igal jaapani jefreitoril…“
Kibestunud Mihhail Nikolajevitš vaikis.
Staabitareni sõitis vankril Kušelev.
„ Kui pärast Port-Arturi langemist, ja kaotust Mandžuurias me hüüdsime enda õigustuseks, et me polnud valmis sõjaks Jaapaniga, siis Sahhalinil ei ole ennast rahva ees millegagi õigustada,“ ärritus tormiliselt prokurör, „ meil oli piisavalt aega ettevalmistusteks. Aga me ei teinud midagi. Kui mitte arvestada, et saime „edenemistasusid“…“
Ljapišev isegi ei solvunud prokuröri peale.
„ Siin oli enne teid Bunge! Ta palus haledalt, et me jätaksime Rõkovski koos tema vanglaga nii nagu ta on… ilma lahinguta.“
„ Mis meil sellest?“ imestas Kušelev. „ Bunge karjääri ja tema vanglate pärast peame minema soosse ja istuma seal kõrvadeni mudas? Käigu ta kuradile!“
Žohhov viskas kiiresti märkmikulehele skeemi põhiteedest ja jõgedest, mis viisid saare sisemusse:
„ Mitte keegi ei anna vaenlasele peamist teedesõlme, mis saab tahtmatult põhiliseks vastupanu sõlmeks. Kuidas saab ära anda Rõkovski, kui temast lõunasse viib siht Onorini, aga põhja – tee Derbinskojesse. Rindejoonega paralleelseid ühendusi Sahhalinil pole, see-eest kõik joonestatakse kõiki teid jõgede käänakute järgi – Tõmi jõgi põhjas ja Poronai jõgi lõunas. Kui Bunge sellest aru ei saa, siis meie, arusaajad, peame hoidma Rõkovskit viimaste jõududeni… Lõpuks,“ võttis Žohhov kokku, „ ei tasu unustada, et Korsakovi ringkonnas pole veel relvi maha pandud, ei Slepikovski salk ega ka Bõkovi salk!“
„ Tublid, kangelased,“ kiitis neid Ljapišev. „ Ma saatsin juba Onori kapten Somovi värsked väed… appi neile!“
Kušelev tõmbus küüru ja raske kõnnakuga, veidi kõikudes, suundus ta uste poole.
„ Somovi salk kapituleerus juba,“ ütles ta.
„ Kus?“
„ Just nimelt Onoris…“
Ljapišev vaatas küsivalt Žohhovile otsa.
„ Ei tea, mida isegi mõelda,“ märkis ta. „ Ma näen kõikjal kõige naturaalsemat sigatsemist…“
***************************************************************************
Kergem, vist, on olla kangelane, kui inimesed näevad sinu saavutusi, ja raske on minna saavutustele, ette teades, et hukud kuulsusetult…
Kornei Zemljakov ei oleks kunagi leidnud Slepikovski salka, kui kohalikud elanikud poleks juhatanud – harvad üksiklased, imega pogrommidest puutumata jäänud. Ööbides tühjenenud külades, piinles malevlane vastiku lõhna käes, mille jätsid enda järel maha jaapani sõdurid(selge, et kemikaalidest, mida nad kasutasid võitluses kohalikega).
Slepikovski ei suutnud mitte kuidagi rebid välja Homutovka ja Vladimirovka rajoonist, kus teda toetasid kohalike elanike jäänukid, ei saanud ta läbi murda põhja, Bõkovi juurde, olles kinnihoitud tugevate vaenlaste poolt. Kornei Zemljakovi ootamatu ilmumine kirjaga Bõkovilt, andis talle lootust võimalusest ühendada kaks salka üheks, palju võimsamaks.
Lastes Korneil paar päeva puhata ja kõike läbi mõeldes, ta käskis tal valmistuda tagasiteeks.
„ Ma ei anna sulle mingeid kirju,“ ütles Slepikovski, „ saad ise aru, pole enam väike. Hoidku jumal, kui veel sisse kukud.“
Kornei noogutas arusaadavalt Slepikovskile:
„ Ja polegi vaja. Mälu on hea. Jätan kõik meelde.“
„ Ma ei lähe Otradnasse, vaid viin kohe salga Sirarokost kaugemale, jäta see sõna meelde: Si-ra-ro-ko. Ja las Bõkov ootab oma salgaga mind Sirarokos kümme päeva. Kui tähtajaks ei ilmu, tähendab, mind pole enam elus, las Bõkov läheb omadeni siis juba ilma minuta… Mine!“
Kornei käis kaua metsas, lehtpuumetsas ja kuusemetsas, hoides paksu metsa poole, öö veetmiseks valis välja kõige vaiksemad külad. Ent ükskord saabus öö tal mingis tühjas külas, kus oli puutumata jäänud ainult vanuri maja, kes võttis teda vastu äärmiselt viisakalt.
„ Ega sa Onori, kallike, teed ei hoia?“
„ Ei, ma niisama… päästan end.“
„ Oh, ära valeta mulle, poiss,“ pahandas vanamees. „ Kas mitte sind ei passi jaapanlased teedel mitmendat päeva?“
„ Aga milleks neile mind vaja, et mind valvata?“
„ Sai teatavaks, nagu oleks Bõkovil saadik Slepikovski juurde saadetud. Ehk, oled see sina… Aga mind, kallis, ära karda. Ma olen ju hea. Ainult fortuuna on mulle häda kaela toonud.“
„ Mis paragrahviga oled… fortuuna?“
Vanamees itsitas ja Korneil hakkas kohe vastik, kui tunnistas, et läks sunnitööle oma tütrega kokku elamise eest. Aga süüd endal ei tunnistanud.
„ Ma ju pole kurjategija! Kes teda toitis? Kes riietas? Vaata, kui turult tulen, viin talle alati külalisi… Mulle ablokaat(ta oli prillidega, õppinud härra) näitab pilti, kus vanake Lott oma tütardega lõbutseb. Lotil, tähendab, võib lõbutseda, teda isegi piltidel imetlevad igasugused, aga miks mina ei või?“
Zemljakov sättis end ööbima lavatsile ja läbi suikumise kuulis, kuidas laudas häälitses vasikas; uneeelses teadvuses mõtles ta veel: „ Kuidas jaapanlased talt seda vasikat ära ei viinud?“ Kornei äratati keset ööd sahhalini kärnase Loti poolt:
„ Poiss, tõuse üles… sinu järgi tuldi.“
Jaapani sõdurid väänasid vaikides Kornei käed seljataha, viisid te metsalagendikule. Lõkke ääres istus noor samurai-ohvitser kollaste põlvikutega ja praadis oksa otsas ussitanud pilvikuid. Kornei ette pandi pakk kortsus vene rublasid, kogumik jaapani kaarte seal poseerivate prostituutidega ja pudel inglise viskit.
„ Kõik on sinu,“ ütles ohvitser vigases vene keeles, aga Kornei sai temast aru. „ Võid endale võtta. Alguses räägi, kuhu läheb vapper Slepikovski, kus kohtab teda Bõkov…“
Kornei vaatas kuusepuude küljes olevaid käbikobaraid, mis nende kohal rippusid, kadestades lõbusalt igavlevaid oravaid. Siis langetas pea norgu, valmistudes kõige hullemaks. Aga – vaikis. Siis hakati teda piinama ja retsima nii julmalt ja ebainimlikult, et ta karjus kogu jõust. Siis tõmmati tal saapad jalast ja lükati jalgadega lõkkesse…
„ Kus kohtab Bõkov Slepikovskit?“
„ Ei tea kedagi… midagi ei tea!...“
Meenus, kuidas peksis teda uurija Podoroga ja tema, enam peksmist väljakannatamata, kirjutas alla ülekuulamise kõikidele protokollidele. Aga nüüd ei olnud vaja midagi alla kirjutada, lihtsalt oli vaja öelda üks sõna: Si-ra-ro-ko – ja piinad oleksid kohe lõppenud. Aga ta võttis samuraidelt vastu ennekuulmatuid piinasid, nii ütlemata mitte midagi oma timukatele. Viimane, mida Kornei adus, oli see, kuidas ta pandi põlvili. Siis kästi langetada pea.
Tema seljataga vihises saabel…
Aga, kaotades pea, ei kaotanud ta oma au.
Tundmatu sunnitööline ,„väljasaadetu“, Kornei Zemljakov elas teistest halvemini, aga suri neist paremini, kes elasid temast paremini. Ta jättis eluga hüvasti nagu aus vene inimene, nagu aus emakese Venemaa patrioot – saatuse tahtel – kehastus tema jaoks sellel saarel inimeste häda ja kurbus.




10.peatükk
Rõkovski tragöödia

Kušelev, kes seisis mäeharjal, tulistas jaapanlasi vintpüssist, ja oli näha, kuidas tugev tagasilöök teda kõigutab, juba elatanud inimest, aga kindrali peakohal vihisesid jaapani kuulid puudelehtedes.
„ Minge ära!“ hüüti talle. „ Teid ju tapetakse.“
„ Veel ühe salve,“ vastas selle peale Kušelev…
Tulvil meeleheitlikkust, näib, et ta otsis teadlikult surma. Jaapanlased, kes ei kohanud vastupanu nende eest põgeneva Boldõrevi poolt, murdsid end Derbinskojesse; nii malevlastel kui ka sõdureil, kes taganesid Rõkovskisse, tekkis sõjakalkus. Sunnitöö ei suutnud välja mürgitada kaitsjatest armastust isamaa vastu, ja, tulistades vaenlase poole kuul kuuli järel, oli Sahhalini prokurör nende inimestega üks, kelle üle ta varem kohut mõistis, karistas ja jälitas.
„ Neil päevil tunnistas inglaste „Daily herald“, et Haraguchi Sendai diviis on kannatanud taastamatuid kaotusi. Üks jaapanlaste pataljonidest jättis lahinguväljale peaaegu kõik sõdurid, sealjuures polkovniku, ordenitega ülekülvatud. Välismaised lehed kirjutasid, et mitte mingisugused repressioonid ei ole mõjunud sahhalini vastupanule, kuigi iga malevlane teadis, et haarates relva, on ta juba hukule määratud. Garnisoni soldat võis end anda vangi üldtunnustatud seaduste järgi, aga sunnitööline või väljasaadetu, kes tabati relv käes, saab surmatud kõige kurjemal viisil… Lendles kuulidest räsitud lehti.
„ Veel üks salv!“ nõudis kindral Kušelev ja, ajades kõrgetes saabastes olevaid jalgu harali, jätkas tulistamist.
***************************************************************************
Rõkovski, mitte arvestades vanglat, luges kokku 600 hoovi, mis pealtnäha meenutas suurt vene küla. Siia rajati varakult garnisoni jaoks lahingumoona ja söögi laod . Ümberkaudsete külade elanikud jooksid nüüd just nimelt Rõkovskisse – naiste ja lastega. Nende jaoks avati tühi vangla, ja tuhanded õnnetud inimesed otsisid päästmist „lõõmamise“ tagant. Põgenikud täitsid kõik kambrid, istusid tihedalt naridel, isegi kartserisse ei olnud võimalik ruumipuuduse pärast mahtuda. Sunnitööliste ja väljasaadetute hulgas oli vähe „vabasid“, kes leidsid ka vanglas ulualust, et mitte sattuda okupantide jalge alla.
„Vanglat ei puuduta!“ rääkisid need inimesed, olles millegipärast kindlad selles, et vangla on puutumatu…
Vaenlase pealetungist vapustatuna, kaotades palju lähedasi, jäädes oma kodudest ilma, imestasid põgenikud, et Sahhalin nii kiiresti jaapanlastega täitus:
„Noh, lihtsalt tarakanid! Roomavad ja roomavad.
„ Ja kust neid nii palju? Ise nii väetid, et eitki viskaks suvalise neist peadpidi ahju…“
„ Hullemad kui röövlid! Isegi lastelt rebisid kõik ristid kaelast ära. Saapad võtavad kohe ära. Mida ka ei näe – anna ära! Ja näitavad täägi peale. Aga hobusega ära end üldse silme alla anna – hetkega võtavad ära…“
Sahhalini memuarist Marina Diks, kes jälgis Sendai diviisi soldatite käitumist, väljendas neist arvamust, nagu oleks nad õiglased ja ausad omavahel, see-eest salakavalad teiste inimestega, justkui kained, praktilised, ent kõiges äärmiselt omakasupüüdlikud, nagu kaupmehed.
Alistatutega olid samuraid halastamatud ja julmad, ent loomad olid nende käes – kannatajad...
Venelaste seas levitasid jaapanlased metsikut versiooni, et sõda Sahhalinil lõppeb kohe, kui nad püüavad kinni saare kuberneri Ljapiševi. Näe, Jaapanis on palju vangistatud vene kindraleid: ratsaväelastest ja jalaväelastest – puudu on ainult justiitskindral…
Samal ajal hoidsid malevlaste salgad samuraisid kinni Pilengiiski mäekurul. Olles pannud mäekõrgustes fugassid maha ja jätnud maha lahingtõkked, laskusid taganejad alla – Rõkovski tee peale. Ljapiševi vankrit raputas ja loopis kivide peal. Fenetška, lamades keset vara täis kohvreid, küsis kaeblikult:
„ Mihhail Nikolajevitš, näed, kui juba saatus, kurivaim, on meid kokku ajanud, ära siis mind enam siia keset teed jäta.“
„ Pole vaja… palun sind,“ anus teda Ljapišev.
Ja Kušelev küsis kubernerilt Fenetška kohta:
„ Tema juba teid ei jäta, ainult teie, Mihhail Nikolajevitš, ärge jätke teda… haige ju teine, kahju! Kui ta ei sureks…“
Ilmus kapten Žohhov, Ljapiševil oli rõõm teda näha. Ta teatas, et kindral Haraguchi, selgemast-selgem, istub juba Derbinskoje kontoris, kust astusid välja tema väed Rõkovski hõivamiseks, aga kui Rõkovski on juba võetud, siis tuleb ta tingimata tagasi saada, kuni pole hilja.
„Selle jaoks meil jagub jõudu!“ kinnitas Žohhov…
Kuni nad rääkisid Rõkovskisse pealetungist, loovutas Bunge Rõkovski jaapanlastele. Selleks puhuks ta riietas end mundrisse, vanakestele andis kandiku leiva ja soolaga.
„ Kammi oma habe ära, pea ennast väärikalt üleval,“ õpetas teda Bunge. „ Jaapanlased on ka inimesed ja, nähes meie rahumeelseid kavatsusi, ei julge nad kurja teha…“
Rõkovski ladudest kutsuti sõjaline varustusohvitser, et tema kui ohvitser, täiendaks üldist tsiviilisikute alistumist. Sellesse seltskonda tikkus ka paljasjalgne uurija Podoroga, ent Bunge käskis tal kaugemale kasida:
„ Mida mõtlevad jaapanlased, kui näevad räpast, paljasjalgset kohtuameti mütsiga… Ärge häbistage Venemaad!“
Ise häbistasid nad Venemaad kõige ilusamal viisil, isegi uhkelt riietatutena, kogu võimutähistega – tsiviil – ja sõjalises osas. Jaapani ratsavägi galopeeris vaikseks tõmbunud Rõkovskisse, samuraid ratsutasid peaväljakuni, pannes ruttu välja oma vahimehed tänavanurkade peale. Jaapani ohvitser, kiirustades kiriku lähedal, ei saanud eriti aru, mida tahavad temalt need viisakad venelased, eriti see habetunud vanamees, kes surus talle kätte kandikut leiva ja soolaga. Näib, et ta otsustas, et nad näevad temas ostjat, kes ei keeldu ostmast neilt seda kandikut… Bunge pöördus tõlgi abi poole:
„ Öelge oma kindral Haraguchile, et Rõkovskis on kõik töökorras, vanglaametnikud on kohal, külla on jäänud ainult rahumeelsed inimesed… ja vanglasse ka!“
Öö möödus rahulikult, ent koidikul jõudsid Rõkovski juurde malevlased ja andsid jaapanlastele lahingu. Jaapani ratsavägi, mis tulistas vastu, ratsutas tagasi Derbinskojesse, et kanda Haraguchile ette kavalast lõksust, mis need salakavalad venelased olid neile Rõkovskisse üles seadnud.
Ljapišev, uhkustades võidu üle, ilutses oma „staabiga“ Rõkovski peaväljakul, rääkides elanikele:
„ Ka meie oskame võita… mitte ainult jaapanlased!“
Bunge anus kuberneri, et too kiiremini kaoks Rõkovskist, mille ta oli loovutanud jaapanlastele kõigi seaduste järgi.
„ Ärge tapke meid! Nüüd ei usu jaapanlased enam meie rahumeelsetesse soovidesse. Mida ma neile ütlen, kui nad tagasi tulevad?“
Kuberneri „staap“ nõustus Bunge põhjendustega.
„ Tegelikult,“ muretses porutšik Sokolov, „ kui sajavad siia peale, siis ei jää meist kontegi järele.“
„ Vahimeeste juurest juba teatati, et Derbinskojest liigub suur kolonn jaapanlasi,“ segas kapten Žohhov vahele. „ Jõudiski kätte moment, et anda otsustav l ah i n g…“
Ent Ljapišev ei otsustanud lahingu kasuks, ja kõik salgad tõmbusid mööda Onori teed lõunasse, kus jäid oma varustusega soosse kinni. Fenetška vaatas, kuidas vankrirattad tiirlevad vaikselt kohevas samblas, mille alt ilmus välja punakas taigasoo vesi. Mähkides õlad kohevasse rätti, värises ta külmakartlikult, öeldes süüdistavalt:
„ Sõdisid oma sõdimised ära, kurat neid võtku… kibekiiresti on kõik tarkpeadeks hakanud! Kellega ka ei räägiks, kõigil on oma arvamus. Aga varemalt olid tumedad, mingeid oma arvamusi ei omanud, see-eest vaenlaseid nüpeldasid nii, et vähe pole…“
Saabus õhtu. Prokurör Kušelev istus vetruval soomättal. Parem oli teda mitte vaadata: kortsunud nägu, ammau raseerimata, räpasesse habemesse kasvanuna, ta tõstis üles oma sinelikrae, vastates vaevukuuldava pominaga midagi Fenetškale.
„ Mida te seal pomisete?“ küsis talt Ljapišev, jälgides, kuidas põlevad niiskunud haod.
Kušelev mõistis suuresti kohut enda ja teiste üle:
„ Ma räägin, et olen elanud viiskümmend aastat, olen teeninud kuni kindralipaguniteni välja, ja mul, vene ohvitserina, pole õigust seda häbi kannatada. Me lõikame kasu kuritegelikust lohakusest ja logardlikkusest: ehk jaapanlased ei tulegi, ehk nad lähevad mööda. Aga nüüd, mina, vene armee kindralmajor, istun soomättal ja küsin endalt: kes on süüdi minu jõuetuses? Kellele ma võlgnen enda autuse?“
„ Aitab pomisemisest!“ ütles Kušelev ja, tõustes mättalt, sumas pimeneva metsa hämarusse, kaua oli kuulda, kuidas tema saabaste alla lirtsub ja lärtsub räpane sahhalini soo…
Vene laagrisse ilmus jaapani ohvitser-parlamentäär, kes saabus Derbinskojest, ta andis Ljapiševile edasi paki Haraguchilt.
„ See ei ole ultimaatum!“ ütles ta, naerdes varajamata. „ See on kõigest minu kindrali sõbralik kaastunne, mida avaldatakse isiklikult teile, ja minu kindral, kes lähtub teie väljapääsmatust olukorrast, pakub teile kapituleeruda auga… Kui teie kangelasliku staabi ohvitserid soovivad alles jätta oma vara, siis seda ei keelata neile. Esimese aurikuga viiakse kõik vangistatud meie Sendai linna, kus te saate kasutada kõiki euroopaliku elu vilju.“
Kostus lask, ja see oli nii ootamatu selles metsavaikuses, et kõik ehmatusest hüppasid. Porutšik Sokolov hüüdis:
„ Uurige järele, kes seal tulistab!“
„ See on kindral Kušelev,“ kostus kaugemalt.
„ Milleks?“
„ Otse pähe endale. Surnud…“
Jaapani ohvitser ei lakanud naermast:
„ Ja nii, mida siis edasi öelda kindral Haraguchile teie poolt?“
See oli 15. juuli päev 1905. aastal. Prokurör Kušelevi laiba kohal tiirles sääseparv.
***************************************************************************
Teist korda läksid jaapanlased Rõkovskisse korraga neljast küljest ja avasid tule, tappes linnas kõik elava, hävitades isegi kassid ja koerad. Pealtnägija sõnade järgi, kes juhuslikult osales selles õudses lahingus, ei vaikinud relvadetärin hetkekski, nagu oleks taevas ja maa ühinenud surmavates krampides, ähvardades hävitada kõiki. Tänavail ja majade ees vedeles juba 600 laipa. Jaapani kuulid ei haletsenud kedagi –ei vanureid, ei naisi ega lapsi. Nende laibad vedelesid hunnikutes igas tänavasopis.
Inimesed, ilma selletagi õnnetud, surid nüüd koduväravate juures, kus nad kandsid oma haleda eksisteerimise ahelaid. Ilmaasjata kattis vanamees oma kehaga naist-vanaeite – neid tapeti ühe läbistava kuuliga! Ilmaaegu peitis ema last kleidisaba alla – ta torgati tääkidega läbi, pärast aga peksti püssipäradega lapsel pea sodiks. Samuraid ei andnud mingit armu. Ja kui nad väsinutena kogunesid kirikuesisele väljakule, et hoobelda teineteise ees oma samurailiku külmaverelisusega, lasus nende ümber surnute kõrb. Ainult Rõkovski vangla, mis kõrgus tarekatuste kohal, vaikis saladuslikult, nuttes märgunud akendega, nagu seal, tema sees, kambrites ja kartsades, olnuks kõik väljasurnud, tardunud surmaläheduses.
Bunge ja tema autuse ametnikud istusid Rõkovski kantselei keldris ja sellepärast jäid ka ellu. Jaapanlased võtsid nad kinni, värelevaid, ja viisid nad kogu pundiga lähedalolevasse Derbinskojesse, kus asus kindral Haraguchi peakorter. Jaapani kindrali staabi juures märkasid nad polkovnik Tulupjevit, kes kõigest jõust teeskles, et, olles meelepärane jaapanlastele, ei päästa ta ennast ega oma nahka, vaid Venemaa prestiiži; siin lonkis ka väljasaadetud poolakas Gloger, kes hoidis venelaste ees üleolevat hoiakut.
Tulupjev tegi Bungele karmi märkuse:
„ Haritud inimene! Jurjevi ülikooli Dorpatis oled lõpetanud, aga suursugusust ei ole… Ütlen ausalt, et teilt ma seda ei oodanud. Kui juba võtsite jaapanlasi leiva ja soolaga vastu, miks te siis pärast neile lõksu seadsite?“
„ Milles küll mina süüdi olen?“ karjus Bunge halades. „ Selles kõiges on süüdi Ljapišev, kes on ammu arust ära. Me ju leppisime temaga ausalt kokku, et Rõkovski annan ma ära ilma lahinguta, tema aga kogus kokku oma sunnitöölised ja ründas kõiki magajaid…“
Bunget sunniti põlvitama kurja Haraguchi ees, ja näib, et alles nüüd, alandatuna äärmuseni, leidis ta sõna oma kaitseks:
„Mina, tsaari ametnik, mis on minul ühist nende venelastega? Ma ei ole ju õigeusklik, vaid luterlane. Küsige kellelt soovite, kõik kinnitavad, et ma olen alati Jaapanisse hästi suhtunud, isegi suvepuhkusele ei sõitnud ma mandrile, nagu teised, vaid puhkasin teie imelisel maal.“
Haraguchi, möödudes Bungest, pöördus Tulupjevi poole küsimusega: mis imelikud inimesed need on kogunenud Rõkovski vanglasse?
„Rämps, keda ei maksa haletseda,“ vastas too.
Pärast seda küsis Haraguchi Bunge arvamust.
„ Need pole inimesed, vaid räpased ülejäägid halvast ühiskonnast, kellele ei leidunud kohta isegi Venemaa prügimäel!“ hüüdis Bunge põlvedelt tõusmata. „ Nad ei kõlba enam millekski…“Peagi teatas ajaleht „ Vene sõna“, et Rõkovski vangla tragöödias on kõige enam süüdi Sahhalini administraatorid. Kinnitati õudset fakti, et vanglaametnikud ja ringkonna ülemused pakkusid ise jaapanlastele sunnitöölistega ühele poole saada… Aga ajalehetoimetustes ei teatud täit tõde: kurjategijad olid ammu lahkunud Rõkovski vanglast, ja selle kambrid olid täis põgenikke, kes soovisid saada katust peakohale ja kausitäit balandat, et mitte nälga surra.
Jaapani sõdurid ajasid vanglaasunikud hoovile, koos naiste ja lastega. Tõlk teatas:
„ Igaüks saab viiskümmend kopikat, kui töötab päeva taigas, kus on vaja kaevata uued kanalid…“
Inimesed viidi kümne versta kaugusele Rõkovskist, kaugesse orgu ja seal torgati kõik täägiga läbi. Räägitakse, et metsast leiti pärast 300 mädanevat laipa. Marina Diks kirjutab, et tapeti 130 inimest, kuid neil kõigil olid p e a d m a h a v õ e t u d.
Asi pole arvudes! Vahest näib, et samuraid kutsusid tahtlikult õudust esile, et vene inimesed jookseksid Sahhalinist kaugemale, sinna kuhumaani silmad näevad, et ainult ei tunneks seda saart, et isegi mitte seda mäletada.
Ja nemad – jooksidki! Kes varjas ennast taigas, pidades loomalikku eluviisi, kel õnnestud pääseda suvalise kuunari peale, mis lahkus Sahhalinilt, aga uljaspead ujusid üle Tatari väina isegi omatehtud parvedega, joobudes hullupööra sellest, et meri halastab neile ja laine viskab nad koduranda…

          On inimpelglik meie meri,
          päeval-ööl ta aina mühab;
          oma saatuslikus avaruses
          on palju häda matnud ta.
***************************************************************************
          Seal, kauge sajupilve taga,
          on õnnistatud maa…




11.peatükk
Meie ei anna alla!


Derbinskoje sai ajutiseks pealinnaks jaapani „Karafuto maal“, siit juhatas Haraguchi staap vene Sahhalini okupeerimist. Polkovnik Tulupjev, süües riisi sakega, seletas, et asula on nimetatud kellegi Derbini auks:
„ See oli õiglane vanglaametnik, rusikaga purustas päid. Vangid uputasid Derbini suurde taignavanni, mis oli leiva küpsetamiseks. Surija ei teadnud, et tema nimi mahub Sahhalini ajalukku koos teie kindrali nimega…
Haraguchi valis Derbinskoje enda jaoks välja sellel põhjusel, et siin, Tõmi jões, ujusid delikatesskalad, aedades kasvatasid elanikud arbuuse, ja väljasaadetud koor mustlasnaistest laulis kitarri saatel jaapani kindralile laule. Ühel päeval tuletas Haraguchi, kes oli oma eduga Sahhalinil rahul, Ljapiševile, et tol ei tasu oma kapitulatsiooniotsusega venitada…
Sahhalini valitseja, kes veel eile oli vaieldamatu peremees mittevabadele inimestele, ei suutnud praegu isegi toime tulla oma eluga.
Oli, mille üle mõelda! Usus ja aus teenis Ljapišev isevalitsust, mis oli teda tõstnud teiste inimeste saatustest kõrgemale, ta oli talle heldelt jaganud aukraade ja tasu, andnud talle kõik elu hüved. Ent nüüd tulu tal ette usu proovilepanek, tema õiguse ja tema vapruse - s õ d a , ja ta lonkis keset taiga soid, kartes igat lasku, ent hingesügavuses unistas ta elektriga õnnistatud kabinetist, pehmest voodist, vaiksest sahinast, mida tekitavad loetava romaani leheküljed… Nüüd see kõik lõppes! Ta jäi sellesse räpasesse soosse, kuhu aeglaselt saabusid ka tema alluvad – koos armastatud mägitüdrukuga!
Kapten Žohhov läks tema juurde:
„ Kui rahuküsimus on juba kõrgemates sfäärides äraotsustatud, siis meilt võib nõuda ainult üht – v a s t u p i d a d a.“
„ Te arvate nii?“ vastas Ljapišev loiult.
„ Olen veendunud!“ vastas kindralstaaplane selgelt. „ Kuni Sahhalinil eksisteerivad kasvõi mingisugused Venemaa sõjalised formeeringud, olgu nad kas või soosse aetud, ent kes ei mõtle kapitulatsioonile, seniajani ei julge samuraid Sahhalini endale nõuda, sest Sahhalin pole alistunud.“
„ Kõik need on sõnad, sõnad, sõnad…“
„ Ärge tsiteerige mulle Hamletit!“ katkestas Žohhov teda ärritunult. „ Jah, sõnad. Ent minu sõnad väljendavad täpset mõtet.“
„ Te ei ole võimeline end asetama minu traagilisse olukorda.“
„ Nõus, et teie olukord on „kuberneri omast hullem“. Nõus, et sõjas juhtub ka selliseid momente, kui inimene on sunnitud tõstma käed neetud vaenlase ees. Aga ei tohi i s e vangi ronida.“
„ Kahjuks ei näe ma teist väljapääsu,“ vastas Ljapišev, näidates Žohhovile järjekordset teadet kindral Haraguchilt, mis oli kirja pandud vene keeles ja valitud väljendites…
Jaapanlased piirasid metsa ümber ja selle soo ka, kus asus kuberner oma „staabiga“. Viimaks ootasid samuraid ära selle momendi… Žohhov haaras esimese ettejuhtuva vintpüssi, toppis mundritaskutesse padrunisalved ja pöördus malevlaste poole:
„ Mehed! Kes ei taha alla anda – minu järel …“
Jaapanlased isegi ei jälitanud põgenejaid. Särades õnnelikes naeratustes, nad koostasid kapituleerumisnimekirju. Neis olid 64 ohvitseri nimed, reamehi ei tahtnud jaapanlased ümber kirjutada.
Mihhail Nikolajevitš, hüpates mättalt mättale, jõudis vankrini, millel lebas Fenetška Ikatova.
„ Palun võitjatel suhtuda sellesse naisesse väärika austusega, mille ta on ära teeninud kui minu… n a i n e!“
Jaapanlased ei vaielnud vastu. Nad aitasid isegi hoolega hobustel vankrit soost välja tõmmata kõvemale teele. Vankri kõrval sammus kuberner ja, neelates pisaraid, rääkis Fenetškale:
„ Nüüd oled sa vaba. Ent see-eest pole mina vaba… Kes oleks võinud arvata, et kõik nii lõpeb. Kui õudne!“
„ Mida minul teie vabadusest, kui te ise andsite mind vangi,“ vastas Fenetška ja nuttis…
See juhtus 16. juulil – kuuendal päeval pärast jaapanlaste dessanti Aleksandrovski juures, kui Sahhalinil jätkasid veel kohalikud patrioodid võitlust okupantidega.
Ljapišev viidi jaapanlaste poolt koos oma „staabiga“ Sendaisse kui väärtuslik trofee.
***************************************************************************
Enne Sahhalinile maabumist pidasid jaapanlased end vangivõetute vastu korrektselt üleval, ja alles päris sõja lõpul, tigedatena oma kaotustest, hakkasid nad neilt raha ära võtma, kelli ja asju, jätsid vangistatuid ilma jalatsiteta. Sahhalini oludes, maailmast ära isoleerituna, ei hoidnud samuraid tagasi oma röövliinstinkte, ja, kui vangi näpust ei tulnud sõrmus ära, siis tal lõigati näpp otsast koos sõrmusega.
Sõjavangide hulgast eraldasid samuraid kohe moslemid, juudid ja katoliiklased, andes neile mõningased soodustused. Ent enamus seda kasutasid värdjad ja mõrtsukad, kelle seas olid kurjategijad nagu Skob, kelle turjal oli nelikümmend; oli katoliku vaimulik, kes oli määratud selle jaoks, et viimast pihtimust vastu võtta, vägistas teda, poolsurnut, kuid oli ka sahhalini seasingi meister, kes toitis oma sigu inimlihaga. Sellest teatasid need, kes sattusid sellesse valitud seltskonda. Tekib küsimus: milleks oli samuraidel vaja kaitsta sunnitöö jäätmeid, milleks nad neid elajaid saatsid Jaapanisse? Vastus kerkib esile iseenesest: seda tehti sihilikult, et näidata jaapanlastele – vaadake, millised need venelased on, kas sellised inimesed on väärt omama „Karafuto maad“?...
Kindral Haraguchi viis oma korteri üle Rõkovskojesse, hõivates maja, millel oli peaväljaku pool klaasist akendega rõdu. Jaapanlased riputasid igale poole üles valitsuse manifeste, milles teatati, et Sahhalin on jaapani imperaatori valdus. Okupandid tegid aktiivseid üleskirjutisi elanike ja igasuguste loomade kohta. Ühel külal lubati hoida ainult kahte lehma, ülejäänud võeti ära. Kogu saar oli jagatud jaoskondadeks, igas neist asus salk ohvitseriga, iga küla ülemaks sai aga sandarm. Jaapanlaste operatiivsust ei saanud neile ette heita. Sahhalini ja Jaapani vahele korraldati aurikuliiklus, telefonid helisesid, telegraaf ühendas saart kogu maailmale, ristteedele pandi üles postkastid ingliskeelsete (!) kirjadega. Ent sahhalinlastel ei olnud praegu posti jaoks mahti. Tsaari amnestia tuli kasuks: enamus vabatahtlikke langes lahinguis, aga elusad peitsid end; epideemiad niitsid elanikkonda, mis saabusid Sahhalinile okupantide järgi. Rekvisitsioonid viisid rahva sellisesse lootusetusesse soppa, mida ei olnud varem näinud isegi uulitsakerjajad. Iga päev – iga! – käisid samuraid elamisi läbi, võttes inimestelt ära seda, mis neile oli veel jäänud . Et anda röövidele seaduslikku väljanägemist, maksti alguses üks rubla lehma eest, kana läks viie kopika eest. Ent peagi toodi käibele jeenid, mida keegi ei tahtnud vastu võtta, ja siis said jaapanlased kõike tasuta. Aga kaevata ei tohi – kohe löödi pea maha. Surmanuhtluste julmus kutsus inimestes esile tugevaid närvivapustusi, esines hullumeelsuse juhtumeid. Talunikke aeti vägisi tööle, aga töö eest tasuti mädaneva soolaheeringaga. Rahva seas arutati nüüd:
„ Vene ikke alt jaapani malaka alla! Heida pikali ja sure. Laseks meid vabakski, neetud…
Major Takasi Kumeda, kes oli pandud Aleksandrovskis ülemaks, teatas, et kõigil ametnikel ja sõjaväelastel tuleb ilmuda registreerimisele. Teades, et võib olla registreeritakse välimuse järgi, riietusid paljud end arestantide kaltsudesse, vanglaametnikud muutusid sunnitöölisteks ja mõrtsukateks, aga endised kohtunikud esinesid kui revolutsionäärid. Peab ütlema, et samuraid ei vaevunud kunagi küsima, milles oli inimene süüdi, sellepärast nimetati kõiki surmamõistetuid „spioonideks“ või „reeturiteks“. Keegi ei küsinud, keda nad reetsid ja kelle heaks nad luurasid. Vaene, kes oli varastanud oma laste jaoks tüki leiba, suri „spiooniga“, aga kohalik elanik, kes pesi halvasti jaapani kasarmute põrandat, suri „reeturina“. Haletsemist ei olnud – samurai saabel otsustas kõik!... Takasi Kumeda lubas Aleksandrovski külastamist piletite eest, mida oli kinnitanud kohalik sandarm, ja saare elanikud tormasid linna – merele lähemale, lähemale sünnimaale. Vahest küsisid venelased jaapanlastelt:
„ Millal küll rahuleping kinnitatakse, öelge meile!“
Jaapanlased ei võinud kannatada neid küsimusi.
„ Me ei tea midagi. Te olete meie sõjavangid. Sõda jätkub. Meie armee võidab Yamato maa vaenlasi…“
Varastanud külad paljaks, võtsid jaapanlased ette linnaelanikud. Kui uskuda pealtnägijaid, siis majadest viidi isegi mööbel ja nõud välja. Ei jäetud toole, et istuda, ei jäetud tasse, et juua. Jäi vaikseks. Öösiti ei haugu koer, hommikul ei kire kukk – Sahhalin suri välja. „ Külad räägivad,“ kirjutas Marina Diks, „ et inimesed värisevad hirmust, röövidest ja põletamistest.“ Isegi kauges Onoris põletasid jaapanlased kantselei, põletasid koole, lugemissaale.
Ühel päeval nägid Aleksandrovski elanikud muuseumi ees jaapani soldateid. Samuraid võtsid kondihaaval laiali vaala skeletti, hiljem lammutasid ka muuseumi enda, hävitades ja varastades kõik hinnalised eksponaadid – nii tarbe- kui ka teadusesemed. (Pärast vaenlase vallutusretke taastasid sahhalinlased muuseumi tuhast , aga 1920. aastal hävitasid jaapani intervendid ta t e i s t k o r d s e l t, ja sellest ajast on kadunud sahhalini sunnitöö unikaalne panoptikum igaveseks!)
***************************************************************************

Žohhov käis peale lahingut surnud samuraidest mööda. Igaühe kõrval oli kuhjades väljatulistatud padrunikesti: jaapanlased ei hoidnud kunagi laskemoona tagasi, tulistades kuhu juhtus, et vaid saaks vaenlast käraga oimetuks lüüa, selleks, et kutsuda venelastes esile paanilist hirmu, kes olid sunnitud iga padrunit hoidma.
„ Võtke kõik relvad kaasa,“ käskis ta malevlasi…
Olles pääsenud kapitulatsiooni häbist, ei kahtlustanud ta veel, milliseid raskusi toob Sahhalin inimesele. Saare sisemuses asendasid teid sügavad roopad, mida mööda tihti inimesed liikusid, nagu usaldades oma metslaseinstinkti, kes läheb vee poole. Mäel aga ähvardas oht neid, kes usaldasid instinkte. Sellisel teel liikujad kadusid metsadesse ja musta veega rabadesse – vaikselt ja kuulmatult, nagu polekski neid kunagi ilmas elanud. Inimesesuurused metskõrkjad, näpu jämedused, võisid inimeses triibuliseks teha oma teravate äärtega, mida loodus oli teritanud teravaks kui žiletitera. Astudes kobrulehtede all lämmatavas palavuses, kaotas inimene suuna, nähes enda ümber mitte midagi. Süüa polnud Žohhovi salgas mitte midagi, juhuslikult tulistati karu, kuid tema liha on Sahhalinil võimalik süüa ainult talvel, sest suvel haiseb see vastikult metsiku küüslaugu – karulaugu järele…
Ja äkki – kohtumine.
„ Hei, kes te olete?“ hüüdis Žohhov mingeid inimesi.
„ Ma olen kapten Filimonov,“ kostus vastuseks. „ Mind saadeti taigasse tegema topograafilisi ülesvõtteid.“
„ Te, muidugi, tegite seda?“
„ Jah, nii nagu oli mulle kuberneri poolt kästud.“
„ Kuid praegu on seda vaja ainult mulle ja mu vennastele…“
Filimonoviga oli kõigest seitse inimest, ent nad tugevdasid siiski salka. Jaapanlased, tundes partisanide vastupanu suurenemist, saatsid nende jälitamisele korraga umbes kakssada inimest, ent Žohhov hävitas pooled neist lõksus, ja Filimonov hindas ajakirjaniku isiklikku kartmatust.
„ Ärge kiitke mind,“ vastas Žohhov. „ Ma ju tean, mis saab, piisab mul ainult hinges nõrgemaks jääda. Inimesed märkavad seda kohe ja nõrgenevad ka – siis me hukkume… See pole minu kartmatus! Vahest oleme me sunnitud olema kangelased, kui teame, et väljapääsu pole, taganeda pole kuhugi, tuleb üle elada see, mille eest sa ei saa ära põgeneda…“
Pärast ühte lahingut tegi ta Filimonovile märkuse:
„ Teie ülesvõtted Sahhalinist saavad kasulikuks ka meie lastele ja lastelastele. Mis puudutab aga mind, siis sellesse sahhalini epopöasse suhtun ma nagu kirjanik tulevase romaani materjalisse.“
„ Ka laste ja lastelastele?“ ei uskunud teda Filimonov. „ Istuge siis esimesele mättale ja hakake kirjutama.“
„ Ma pole veel romaani algust suutnud välja mõelda,“ vastas Žohhov, „ aga mul hakkab tema lõpp juba välja kujunema… traagiline!“
„ Ainult ärge meid kõiki tapke!“
„ Kõiki meid ei saa ära tappa,“ ütles Žohhov…
Partisanid möödusid Rõkovskist ringiga, et Derbinskoje tagant keerata mere poole. Metsas jalutasid ettevaatlikud ahmid, puudeokstel valvasid inimesi kollasilmsed ilvesed. Metsas oli pime ja niiske, nagu hauas, lõhnas seente ja hallituse järgi. Seedrimändide rootsud olid keerdunud keerukatesse sõlmedesse, nagu nöörid, aga jõesopis, loputasid end valjult pruusates jõesaarmad, läikides rammususest.
„ Kõik pikali!“ käskis järsku Filimonov vaikselt.
Malevlased olid hetkega pikali.
„ Milleks pikali visata? Näib, et kõik on vaikne.“
„ Eest tuleb keegi. Kuulete?“
Otse nende ees oli metsaas, ja seal mängisid jänesed. Nüüd teritasid nad kõrvu ja kadusid hetkega, kui puude tagant ilmusid välja inimesed. Esimene, teine, kolmas… Nende inimeste välimus oli hirmus: räbaldunud, mustad, kuidagimoodi oma haavu kaltsudega sidunud…
Filimonov tõusis:
„ Kas tõesti on see Bõkovi salk? Aga ongi nii – tema!“
Žohhov lõi korraga käed laiali ja läks edasi.
„ Hurraa!“ hüüdis ta – „ Lõpuks ikkagi kohtusime… Lütseum tervitab!“
Polõnov keeras tema sülelusest ära.
„ Millisest lütseumist te räägite? Te ajate mind kellegagi segamini,“ vastas ta kuivalt. „ Teie ees on hale kolleegiumiassessor Zjablov, kel on õnnetuseks saanud teenida Korsakovis kohtu-uurijana.“
„ No ja kurat sinuga!“ naeris Žohhov, saades kõigest aru…
Alles hiljem, minnes kaugemale, ütles Polõnov talle:
„ Mul on ääretult hea meel sind näha, Serjoža, aga sellest, mis oli, on parem praegu vaikida. Mul, nagu igal teisel korralikul saatanal, on oma isiklik põrgu…“
Metsast, mis oli malevlaste poolt ümberpiiratud, sõitsid trofeehobustel välja veel kaks – staabikapten Bõkov, aga temaga Klaudia Tšeliševa, kes istus lahedasti mugaval jaapani sadulal. Polõnov, märgates nende tähelepanu, ütles Žohhovile:
„ Praegu pole aeg sõbratunneteks. Aga rääkida on vaja! Ainult ilma kõrvalisteta.
„ Isegi ilma minuta?“ lausus Anita solvunult.
„ Isegi ilma sinuta,“ vastas Polõnov.
Žohhov hoidis ohjadest Bõkovi hobust ja küsis tähtsalt, mis on nüüd salkade põhieesmärgiks.
„ Mitte alla anda!“ vastas Bõkov veendunult.
***************************************************************************
Ja nad ei andnud alla. Nii ära ootamata kohtumist Grotto-Slepikovski salgaga ja arvates, et Kornei Zemljakov kadus jäljetult, viis Valeri Pavlovitš kaua inimesi põhja poole, hoides mereranna lähedale, kust tema malevlased toitusid vesipähklitest, krevettidest ja krabidest.
9. juulil, päev enne jaapanlaste dessanti Aleksandrovskisse, hävitas Bõkovi salk üle saja samurai. Kuid peagi teatasid kohalikud elanikud ka malevlastele, et Onoris alistus kapten Vladimir Somovi salk, pärast aga kadus soodes ka kuberner Ljapišev.
Bõkovi salga tee peale jätsid jaapanlased ka oma pöördumise. Neid leiti puude külge, kõrgetele okstele kinnitatutena, nad jäid silma tavalistes kohtades, üle jõe suunduvatel sillakestel. Ühes sellises pöördumises teatasid samuraid kogu sahhalini garnisoni kapituleerumisest, lootes, et nüüd paneb Bõkovi salk ise vabatahtlikult relvad maha. Vastuseks sellele korraldasid patrioodid lõksu Otosani jõesuudmes, kus löödi enamuses samuraisid. Siis saatis admiral Kataoka nende vastu ristleja „Akatsuki“, mis roomas mitu päeva mööda Kannatuse lahe mereranda, tulistades tihedalt metsa šrapnellidega. Aga Bõkov oli varakult sügavatesse padrikutesse taandunud.
„ Kas siis tõesti lükkab kindralstaabi Akadeemia mind, pärast kõike üleelatut selles sõjas, tagasi võõrkeelte, astronoomia ja geomeetria oskamatuse pärast?“ ütles ta Klavotškale. „ See oleks ebaaus!“
Klavotška osutus suureks pedandiks.
„ Te mõtlete ainult oma akadeemia unistustele, aga ma pole veel kordagi teid näinud kas või gümnaasiumi õpikuga.“
„ Mõttetus!“ vastas Bõkov. „ Toredana näiksin ma õpik käes taigas, õppides tegusõnade vorme minevikus ja tulevikus. Ärge solvuge, aga teile, vist, on ükskõik minu saatusest. Kas mitte ilmaaegu ei oota ma teilt vastust?“
„ Ma annan teile vastuse,“ ütles Klavotška, „ aga kõigepealt viige mind nendest jubedatest metsadest välja. Ma tahan koju… ema juurde!“
Nii oligi – ootamatu kohtumine kapten Žohhoviga, kes ei andnud alla, nagu ka ei andnud alla Filimonov. Valeri Pavlovitš tundis mikski armukadedust, talle näis, et peastaaplase juuresolekul Klavotška silmad särasid.
Polõnov jäi Anitaga metsapadrikusse maha, ta embas teda:
„ Vaeseke, oled väsinud, jah?“
„ Väga. Aga sina?“
„ Varsti saab kõik see läbi,“ rahustas ta teda.
Anita osutus ka piisavalt läbinägelikuks:
„ Žohhov on su sõber? Sa ei oodanud, et kohtud temaga?“
„ See,“ vastas Polõnov, „ on samasugune saatuslik juhus, nagu võitmine number „kolmekümne kuuega“… Küllap oli nii vaja, et Žohhov teaks minu kohta iga viimastki asja. Kui ta hakkab kirjutama romaani, siis ei unusta ta mind!“
***************************************************************************
Bõkov, kes oli teada saanud Žohhovi plaanist kirjutada romaan sunnitöö inimestest, ei uskunud teda, nagu ka Filimonov.
„ Aga mis teid paelub kirjanduses?“
„ Soov sattuda tõelise demokraatiaga maasse. Kirjandus ei tunne auastmeid, ei tunnista teenistusaastaid. Ükski vene kirjanik ei kirjuta selle eesmärgiga, et pensioni välja teenida. Erru jään ma kaptenipaeltega, et saada reamehest kirjanikuks.“
Nüüdsest peale te allute mulle,“ võttis Bõkov otsuse vastu.
„ Kuidas teile parem on,“ vastas Žohhov…
Aga, võttes kapten Žohhovi oma alluvusse, ei unustanud staabikapten tema teadmiste väärikust, pidades tihti temaga sõjalistes küsimustes nõu. Filimonov kui maamõõtja, ütles neile ette õigeid valikuid marsruudi valimiseks. Koos mõtlesid nad läbi salga edasise rännaku põhja – Hukatuse neemeni Tatari väina kõige kitsamas kohas.
Polõnov ei sekkunud demonstratiivselt ohvitseride asjadesse. Alati inimeste jälgimist harrastanud, oskas ta märgata seda, millele teised tähelepanu ei pööranud. Tema metslasepilgu eest ei pääsenud, ka see , et preili Tšeliševa kaugelt imetleb ajakirjanik Žohhovit, kel ei ole vaja teha eksameid kindralstaabi Akadeemiasse.
Ta isegi hoiatas Žohhovit:
„ Serjoža, ära püüa olla rohkem viisakam Klaudia Petrovna vastu, kui see vajalik on.“
„ Ma olen temaga nii viisakas, kui mees peab naisega olema.“
„ Aga naised saavad teistmoodi mehe viisakusest aru…“
***************************************************************************
Okupeerides Sahhalini, varjasid jaapanlased saare elanike eest kõike, mis puudutas rahukõnelusi Portsmouthis. Oma repressioonide jõhkrust nad justkui õigustasid „sõjaolukorraga“, siis kui sõda Jaapani ja Venemaa vahel, tegelikult, oli juba ümara laua taga lõppenud, ilmus diplomaatiasse kõige teravam küsimus – „sahhalini küsimus“!



12.peatükk
„Sahhalini küsimus“


Ameerika press kujutas Venemaad metsiku ja räpase riigina, venelasi kujutati vaat et inimsööjatena, aga Jaapan – õitsva kultuuri ja demokraatiaga riigiks; seal, Venemaal, lõid timukad punastes rüüdes õnnetutel „nihilistidel“ päid maha, aga Jaapan, lõhnates hurmavalt magnooliate ja krüsanteemide järele, viis Hiina rahvale vabadust, pookis ikke all olevatele korealastele ja mandžuurlastele külge esimesi tsivilisatsioonioksakesi… Lõhkuda neid jaapanimeelseid USA vaateid oli raske!
Vene delegatsiooni juhiks Portsmouthi konverentsil oli määratud Sergei Juljevitš Witte, kes hiljem sai krahvi tiitli. Naljamehed nimetasid teda „krahv Witte-Poolsahhalin“. Sellest teravusest solvatuna õigustas Witte end:
„Ma pole kunagi andnud Sahhalini jaapanlastele Portsmouthis – see oli imperaatori i s i k l i k allaandmine jaapanlastele!“
Witte abiliseks oli parun Roman Romanovitš Rozen, vene saadik Washingtonis. Jaapanlaste poolelt oli läbirääkimistel tähtsamaiks parun Komura, välisminister. Teda aitas Takahira, jaapani konsul Ameerikas. Peenutsevad ja kinnised jaapanlased ei meeldinud suuremeelsetele ameeriklastele, kes oleksid tahtnud kõiges näha meeltlahutavat š õ u d. Witte pani omale eesmärgiks olla Ameerikas demokraatlikum kui president Roosevelt. Jaapanlased, äärmiselt varjavad, elasid kinniste uste taga, ei näidanud end kellegi silme all. Aga Witte, kes oli uksed laialt lahti löönud, lubas enda juurde autogrammide armastajaid, tühje unistajaid, juudi miljonäre ja psühhopaatidest daamikesi, kes soovisid tema fotografeerida. Ameerika lehtede reporterid, kes janunesid sensatsiooni järele, käisid Witte sammudes:
„ Öelge, kas te armastate oma naist?... Kuidas teile meeldivad ameerika linnad?... Palju teil raha on?... Kas teid köidavad ameerika naised?... Kui palju viina te olete suuteline korraga jooma?... Millised sääsed hammustavad valusamini – meie või vene omad?“
Witte teatas, et on oma naisest hullumas, ameerika linnad näivad talle paremad Samaarast või Sõzranist, raha pole palju, ameeriklannad on kõrgid, viina ei joo üldse, aga sääsed on Ameerikas vene omadest verejanulisemad ja tigedamad. Witte, tulles maha rongilt nimega
„ Democratic“, surus masinistil kätt, reporterid aga kirjutasid, et Witte viskus masinisti suudlema, lisades sinna juurde, et ta oli ka oma karjääri alustanud rongijaamast.
Vene missiooni sekretär I.J Korostovets märkis päevikusse, et see legend masinisti suudlemisest tegi Witte populaarsusele rohkem, kui kõik tema diplomaatilised meeldivused. Jaapanlased kiristasid kadedusest hambaid Witte edu peale. Ja et jahmatada ameeriklasi oma „šõuga“, panid nad ühel päeval selga mustad smokingid, mustad silinderkaabud ja, hoides käes musti vihmavarje, marssisid kristlaste kirikusse, et kuulata lõunapalvust ja jutlust ligimesearmastusest. Ent sellest ei kujunenud mingit „sõud“, see-eest jaapani konsul Takahira hirmutas USA publikut sellega, et üks päev sõda Venemaaga maksab Jaapani jaoks kaks miljonit jeeni.
„ Kokku oleme me sõjale kulutanud üle miljardi jeeni ja nüüd nõuame Venemaalt miljardeid kahjutasu…“
Roosevelt võttis Witte ja Rozeni vastu oma suvilas.
„ Venemaa ei saa enam seista oma õiguste eest Sahhalinile,“ ütles ta. „ Seda enam, et jaapanlased on Sahhalinil, aga pärast Tsusimat pole teil mereväge, et saart tagasi saada. Nagu meie, ameeriklased, istume Panamas, mõtlemata sealt lahkuda, nagu ka jaapanlased ei kao Sahhalinilt.“
„ Näide pole sobiv,“ väljendas end Rozen, „sest Jaapan – see pole Ameerika, aga Venemaa – see pole teile Panama.“
Roosevelt käis peale, et Venemaa maksaks sõjakulud Jaapanile jaapanlaste arvutuste järgi, aga Witte vastas päris ebaviisakalt USA presidendile, et vene rahvas ei kavatse hakata Jaapani „tulevasi sõdasid toitma“.
„ Me võime läbi viia läbirääkimisi, arvestades ainult neid sõjalisi Jaapani resultaate, mida nad on sõjas saavutanud, aga me ei kavatse anda alla Jaapanile nende petlikes plaanides…“
See jutuajamine leidis aset 22.juulil, aga järgmisel päeval seilasid mõlemad missioonid, vene ja jaapani oma, mööda East Riveri jõge. Witte ja tema sviit seilasid ristlejal „ Chatunaga“ vene saadiku Rozeni lipu all, aga selle ristleja stjuuardid olid millegipärast valitud jaapanlaste seast. Roosevelt ootas diplomaate hiiglaslikul jahil nimega „ May Flower“, kus esitles venelastele jaapanlaste delegatsiooni.
„ Härra Witte,“ küsis Roosevelt, „ kas te ei sooviks süüa koos härra Komuraga sõbralikku hommikusööki?“
Kõigil neil päevil oli väljakannatamatu kuumus, ja Komura rääkis Wittega viisakalt ilmast. Võeti šampust. Roosevelt pidas kõne rahu kaitseks maailmas, aga selle juures vaatas ta liiga tähenduslikult venelaste poole, nagu oleks nemad olnud selle sõja kurjadeks „süütajateks“… Portsmouth – kuurortlinn metsavaadetega, mis meenutas soome rannikut. Peatuti hotellis „Wentworth“, kus oli vähe mugavust, akendele olid tõmmatud traadist sääsevõrgud. Kõrvalolevas jõekeses ujusid liiga saledad ameeriklannad mustades sukkades ja mustades kinnastes.
„ Kui meie vaenlased ei nõustu lepitusega,“ ütles Witte Rozenile, „näitab Venemaa, et on võimeline pidama sõda viimase hetkeni. Ja me veel vaatame, kes kauem vastu peab…“
27. juuli – esimene konverentsipäev oli pühendatud protseduurilistele küsimustele. Diplomaadid istusid laua taha, nende kohal, värskendades õhku, keerlesid elektrilised propellerid. Komura võttis rendile tulekindla kapi, et kaitsta spioonide eest iga paberit. Jaapanlased üritasid kõigest jõust hoida läbirääkimisi maailma eest salajas, et hoida salajas oma röövellikke nõudeid. Witte sai sellest aru.
„ Aga miks ma ei näe siin ajakirjanikke?“ küsis ta äkki jaapanlastelt. „ Me ju ei kogunenud siia nagu röövlid kuskil koopas, et saaki jagada. Vene delegatsioon tahab pidada läbirääkimisi nii läbipaistvalt kui võimalik…“
Üleskutse läbipaistvusele ei kadunud niisama: USA press hakkas toetama venelasi, mitte jaapanlasi. Järgmisel päeval toimus esimene asjakohane istung. Oli tunda, et jaapanlased valmistavad Venemaale tugevat lööki. Saabuvas vaikuses esitas Komura Wittele kaheteistkümnepunktilise nimekirja jaapani nõudmistest .
„Jaapani valitsus,“ tegi ta teatavaks, „ on valmis tegema kõike, et saavutada rahulepinguga nõustumine.“
Witte vaatas pealiskaudselt nõudmispunkte, mis olid äärmiselt alandavad vene rahva jaoks, ja peaaegu ükskõikselt lükkas nimekirja eemale, lubades jaapanlastele, et jätab meelde kõik nende nõudmised. Punkt nr.5 sätestas: Sahhalin ja kõik talle lähedased saared, kõik Sahhalini ehitised ja vara kuuluvad Jaapanile…
Sellega lõppes 28. juuli kohtumine.
***************************************************************************
Just sellel päeval õnnestus jaapanlastel tappa staabikapten Grotto-Slepikovski, kui ta oma 123. mehelise salgaga läks ühinema Bõkovi salgaga. Pärast seda läks Slepikovski salk laiali. Jaapanlased ei jäänud ükskõikseks vene ohvitseri vapruse suhtes, korraldades talle pidulikud matused, andes sõjalist au. Avatud haua kohal raksatas saluut jaapani vintpüssidest. Grotto-Slepikovski saavutused unustati ruttu, ja alles meie ajal nimetati tema nime järgi kaljune Sahhalini neem, mis kõrgub alati mühava ookeani kohal…
29. juulil teatas, vaatamata sellele, et taigas kõlasid veel partisanide lasud, Haraguchi, et Sahhalini okupeerimine on lõpetatud. Muidugi, see teade, selgelt sihilikult, selgelt kooskõlastatud Tokio poliitikutega, tugevdas järsku Jaapani positsioone „sahhalini küsimuses“, mis sai üheks tähtsamaks küsimuseks Portsmouthi läbirääkimistel.
Ma arvan: kui meeletult pikk maa on pimestatud Varssavist Slepikovski sünge neemeni! Nüüd mühab ainult talle igavene ookean – igavene, nagu Venemaa, igavene, nagu Poola…
***************************************************************************
Võidelda vastu kõigile jaapani kaheteistkümnele punktile oli raske, vene diplomaadid olid meelestatud milleski järele andma, et vältida kõige tähtsamat. Jaapan nõudis väga palju. Väga haavav oli Vene prestiiži jaoks samuraide nõudmine kuuldamatute sõjakahjude hüvitamise kohta. Tähtsam oli, muidugi, ka „sahhalini küsimus“. On selge, et jaapanlased ei näinud Sahhalinis mitte ainult väetiseallikat oma riisipõldude jaoks, aga ka strateegilist platsdarmi, millelt võib alati mõjutada vene valitsuse Kaug-Ida poliitikat…
30.juulil kohtusid jaapanlased uuesti venelastega, ja Komura oli üllatunud, et Vene delegatsioon, lükkas kohe tagasi neli jaapani pretensiooni, sealhulgas ka punkti nr. 5 – Sahhalini loovutamisest ja punkt nr.9 – kahjutasude väljamaksmisest. Selle juures pidas Witte end nii ülbelt üleval, et parun Komura ei pidanud enam vastu ja täheldas:
„ Te peate end siin üleval nagu võitja!“
„ Milles asi?“ vastas Witte. „ Selles sõjas meie vahel polnud võitjaid, see tähendab, et polnud ka võidetuid… Jah, me oleme nõus, et Jaapan, nagu varemgi, püüaks kala Sahhalini rannikul, aga loovutada Sahhalini on võimatu.“
Peeti teravat arvamuste vahetamist kahutasude üle.
„ Kahjutasusid,“ märkis kaalukalt Rozen, „maksavad ainult alistatud rahvad, kes soovivad, et vaenlane lahkuks kiiremini nende kodudest. Isegi Pariisi kongressil, pärast pealetungi Sevastoopolile, ei julgenud keegi võitjate hulgast Venemaalt nõuda sõjakulude katmist.“
Witte lisas, et Venemaa on nõus maksma jaapanlastele kulud, kuid ainult need, mis puudutavad Jaapani poolt kinnipeetavaid vene sõjavange.
Läbirääkimised raskenesid, vaenlased läksid üle järskustele. Vene pool küsis pilkavalt jaapanlastelt:
„ Mis, kas Tokiole pole üldse enam raha alles jäänud? Sellisel juhul soovitame teie armeel hõivata meie Moskva, siis, võib-olla, saate meilt kahjutasusid.“
„ Sellisel juhul,“ pareeris tigedalt Komura, „ ei küsiks me raha, aga dikteeriksime teile ükskõik milliseid nõudeid.“
„ Vaevalt!“ naeris Witte. „ Napoleon käis Moskvas, aga rahutingimusi dikteeris talle Venemaa… Pariisis! Istudes Moskvas Kremlis, jumal teab, mida Napoleon mõtles, aga talle ei tulnud mõttessegi nõuda Venemaalt raha, et väljuda sõjast Venemaaga…“
Witte käskis välja uurida aurikute graafiku, mis sõidavad tagasi Euroopasse. „ Asi läheb plahvatuseni!“ kirjutasid ameerika ajakirjanikud. „ Jaapani rebane ei suuda võidelda vene karuga!“ Roosevelt oli šokeeritud. USA rahva arvamus ja ajalehtede arvamus kaldus Vene huvide poole, aga kes pooldasid Jaapanit, oleksid võinud sattuda poliitilisse isolatsiooni. Läbirääkimisi läbistas kriis, aga president väärtustas liialt oma „rahuvalvaja“ kuulsust. Ta ütles Komurale, et „kontributsioonid“ võivad olla häbistavad vene valitsuse enesearmastusele:
„Edaspidi rääkige „ sõjaliste kulude katmisest“…“
2. augustil algas „sahhalini küsimuse“ arutamine. Komura ladus enda ümber dokumentidest barrikaadid, kuhu ta pidevalt pilku heitis, lootes Sahhalini „ kätte võidelda“.
„Teie,“ ütles ta venelastele, „ vaatate meie poolsele Sahhalini okupeerimisele nagu vägivallaaktile, aga mitte nagu jaapani rahva seaduslikule otsusele. Sellepärast palungi teid teha oma järeldused selle arvamuse poolt.“
„ Vene rahva õigus Sahhalinile,“ raius Rozen, „ on selge juba nendest ammustest aegadest, kui Jaapan ei esitanud veel Sahhalini kohta mingeid nõudmisi. Peale selle on Sahhalin Venemaa mandri osa, mis on eraldatud nii kitsa väinaga, mida meie jooksikutest sunnitöölised on riskinud ületada isegi kahest puutüvest parvega. Meie jaoks jääb Sahhalini saar tunnimeheks, kes on pandud vene Kaug-Ida uste ette, teie ju, jaapanlased, soovite vahetada vahte meie uste juures, vahetades neid jaapanlaste vastu.“
Komura, kes vaatas oma paberitesse, hakkas lugema tüütut loengut ajaloost, kinnitades, et jaapanlased on ammu omanud Sahhalini, mis on Jaapani arhipelaagi osa. Mille peale vene pool väljendas: reaalset juhtimist pole ju jaapanlastel saare üle olnud.
Selle peale täheldas Komura, et – õigus! – Venemaa ei teinud kunagi Sahhalinist oma sõjaväelist baasi Jaapani ründamiseks.
„ Ent kui sõda poleks alanud Mandžuurias,“ oletas ta, „ siis teie, venelased, oleksite võinud meid ohustada Sahhalini randadelt.“
„ Milleks me peaksime tungima kallale Jaapanile Sahhalini suunast, kus meil on tähelepanu pööratud ainult vanglatele ja sunnitööle?“
Kuidas ka Komura ei punninud, ent ajaloolisi õigusi Sahhalinile ei suutnud ta tõestada. Ja siis üritas ta oma pretensioone saare valdamiseks õigustada sellega, et saar on juba hõivatud jaapani vägede poolt, - kas siin tasub vaielda? Kuigi Witte ütles, et fakt, et Sahhalin on hõivatud jaapani vägede poolt, ei tähenda veel, et saar peab kuuluma Jaapanile.
„ Te pole tõestanud ajaloolisi õigusi Sahhalini saarele, te võtate aluseks ainult sõjalist õigust! Aga seejuures,“ ütles Witte, „ üritate te asjatult toetuda jaapanlaste „rahvuslikele tunnetele“, kes justkui unistaks elust Sahhalinil. Teie „rahvuslik tunne“ ei ole mitte rajatud sellele, et Venemaa on teilt ära võtnud midagi, mis kuulub Jaapanile. Vastupidi, teil on lihtsalt kahju, et Venemaa omandas Sahhalini enne teid. Kui rääkida „rahva tundest“ laiemas haardes, siis mis tunded tekivad iga vene inimese hinges, kui talt võetakse Sahhalin, mida ta omab seaduslikel alustel juba pikki aastaid?“
Läbirääkimised jõudsid tupikusse. Sahhalin rippus Portsmouthi laua kohal nagu Damoklese mõõk, ja Komura, kes tugevasti närveeris, raputas liiga energiliselt oma paberossilt tuhka. USA lehed kirjutasid: „„Sahhalini küsimus“ lahendamata; venelastelt kuuleme kõige enam sõnu „homme selgub“, aga jaapanlaste suudelt – „sikata ganai“ ( pole midagi teha)“.
Portsmouthi hotell „Wentworth“ täitus äkki lärmiga – see oli jaapani delegatsioon, kes tagastas tulekindla kapi, mille nad olid rendile võtnud. Vene diplomaadid, nagu olid reporterid märganud, nõudsid kiiresti pesu pesust tagasi…
Roosevelt tundis, et tema poliitiline karjäär võib saada mõra. Peab end päästma! Ta kohtus Rozeniga ja ütles:
„ Ma kirjutan ise teie imperaatorile…“
Nikolai II, vastates Witte telegrammile, märkis: oli ju öeldud – ei sammukestki maad, ei rublakestki maksudeks… Ent ameerika saadik Meyer hakkas teda veenma, et jaapanlased on nõus tagastama Sahhalini põhjaosa, ent kõiksugune sõja venitamine kutsub esile jaapanlaste sissetungi Siberisse. Nikolai II ajas alguses vastu, rääkides Meyerile, et ta on öelnud juba „avaliku sõna“ mitte alla anda, ent pärast kahte tundi lootusetut juttu ta andis alla.
„ Olgu,“ ütles tsaar, „ viiekümnendast paralleelist lõunapool võivad jaapanlased end peremeesteks pidada…“
Akadeemik V.M Hvostov, suurim spetsialist rahvusvahelise õiguse alal, kirjutas, et Sahhalini kättevõitlemist ei peetud Tokios kohustuslikuks. Selge, et kui tsaar ja tema diplomaadid oleksid üles näidanud väärilist vastupidamist, siis oleks võinud ka Sahhalinist loobuda!
***************************************************************************
Witte käskis maksta hotelli eest. Komura, kes oli läbirääkimiste nurjumisest hirmutatud, nõustus juba Sahhalini põhjaosa tagastamisega Venemaale, aga…
„ Me võime teile Sahhalini põhjaosa müüa!“
Witte kasutas ära seda Komura avaldust ja kuulutas seda, avaldades selle trükis, et Jaapani jaoks ei ole tähtsam mitte rahu, vaid raha, mille pärast nad seda sõda alustasidki. Ameerika ajalehed sisaldasid karikatuure: jaapani imperaator materdas bambuskepiga tsaari, küsides:
„ Palju sa mulle maksad, et ma sind lahti laseksin?...“
Ameeriklaste sümpaatia läks lõplikult üle venelaste poole. Keegi ei julgenud enam rääkida, et Jaapan alustas sõda, et viia kultuuri Aasia maadesse. „ Parun Komura, kes seisis näost-näkku sünge sõja reaalsusega, mille jätkumine oleks olnud, kahtlemata, hukuks Jaapanile, oli sunnitud järele andma,“ kirjutas jaapani ajaloolane Akagi.
16.augustil eemaldus Witte koos parun Komuraga privaatvestluseks, peale mille lõppu luges ette jaapanlaste loobumise Sahhalini põhjaosa väljaostmise kohta. Komura tunnistas omakorda, et Jaapan loobub rahalistest hüvitistest. Tokiost tuli teadaanne, et seal ei olda rahul Portsmouthi rahuga ja ähvardati: kui Komura naaseb, siis hukatakse ta kohe… Nüüd kirjutasid ameerika lehed tulevasest „kollasest ohust“, mis liigub Jaapani süngete randade poolt, nagu tsunamihoog, terve Aasia peale, terve Vaikse ookeani peale.
Portsmouthi katuste kohal mürisesid relvasaluudid, helisesid kirikukellad, USA tehastes ja vabrikutes huilgasid korraga viled.
„ Enam mitte mingeid ajakirjanikke, mitte mingeid fotograafe minu juurde mitte lasta!“ ütles Witte oma sekretärile. „ Ma olen kogu sellest lobast väsinud…“



13.peatükk
Hallide juusteni

Olles saanud suuri kaotusi, sai ühinenud salk täiendusi kohalike elanike arvelt, kes otsisid metsas kaitset jaapani repressioonide eest. Partisanid jätkasid oma reidi Hukatuse neemeni! Kõrvalisse paika inimtühja Tõmi kallastele tehti puhkepaik. Siin pidas Polõnov vajalikuks Žohhovile meelde tuletada, et ta peaks end Tšeliševaga vaoshoitult üleval, millele sai vastuseks:
„Rumal on mind kahtlustada üleliigses lüürilisuses. Üleüldse, ma ei kannata idealistidest naisi. Emake loodus on ise nii paika pannud, et naised peavad olema meist, idealistidest meestest, praktilisemad, aga mitte ei tohi alluda tühjadele fantaasiatele…“
Peagi leidsid nad aega, et metsas eralduda, soovides ammu hingest rääkida. Istudes mahalangenud puule, jälgisid Polõnov ja Žohhov, kuidas aasal mängivad rõõmsad sahhalini jänesed. Žohhov tunnistas, et pole ära unustanud õigusteadust, mille oli omandanud Demidovski lütseumis, ja et teda olid alati paelunud inimeste saatused ebanormaalsetes, sunnitud olukordades.
„ Mind huvitaks ka sinu lugu.“
„ Ma lendasin kõrgelt ja kukkusin madalale.“
„ Mulle kõlbab kõik. Räägi…“
„ Tuleta meelde, milline oli mu noorus, milline pere! Küllap proua Hedvig Tselikovskaja häda pärast, kes oli pagendatud Vilenski ülestõusu, kes läks mehele Jaroslavli väikekodanlasele Pridurkinile, kes kauples kirstudega. Ta nuttis rikutud elu pärast, peksis mind halastamatult, nagu oleksin mina süüdi tema naiselikes ebaõnnedes. Olles purjus, nuttis ja laulis ta: „ Voola Visla, voola mööda poola maad…“ Ei, ma ei taha teda meenutada!“
„ Ei ole vaja. Aga isa ju armastas sind?“
„ Jah. Suurepärane tisler. Kogu mu lapsepõlv ja noorus möödus kirstude keskel, mis olid tema poolt müügiks tehtud. Ma magasingi näidiskirstus. Ma,“ tunnistas Polõnov, „ näen vahel siiani unes, kuidas ma sellest kirstust välja ronin, et mitte maha magada oma tähetundi. Isa unistas mind inimeseks kasvatada. Küllap pidi ta taluma piisavalt alandusi ja pistiseid, et mind, väikekodanlase võsukest, võetaks Demidovski lütseumi, kust tuli õigusteaduste valgustatud tundjaid üldise ebaõigluse taustale.“
„ Mõistan sind,“ nõustus Žohhov.
„ Igaüks ei suuda mind mõista… Ma olin lütseumis parim õpilane, kas sa arvad, et mul oli kerge? Kas mul oli kerge, kui teie, õukondlased, ilmusite loengutele ametnike ja härrasmeeste korteritest, teid sõidutasid lütseumi ette hoolitsetud traavlid, ent mina ronisin hommikuti välja oma kirstust ja, süües leiba sooja teega, jooksin mööda lompe nelja versta taha, värisedes külmast, kõigest kirstumeistri põlatud pojana…“
„ Jah, sul oli raske. Sind, parimat lütseumiõpilast, jäeti ilma autasudest, isegi lütseumilõpetajate marmorseinale ei tahetud su nime mahutada, ja mul oli sinust kahju. Ma olen sinusse alati suhtun kõige südamliku sõprusega.“
Polõnov pani käe Žohhovi õlale:
„ Sellepärast oledki sa minu põrgusse sisse lastud… Ma lõpetasin lütseumi, juba solvatuna, ent tundes nende inimeste suhtes üleolekut, kes mind solvasid. Noore juristi diplomiga sattusin ma Oka-äärsesse Pavlovisse, kus sai minust väike kohtutäitur. Panin poepidajate tühjaksvarastatud aitadele pitsateid uste peale, kirjutasin üles vaeste maksuvõlglaste vara, aga öösel neelasin raamat-raamatu järgi… lugesin, lugesin, lugesin!“
Seejärel rääkis Polõnov sellest, et Pavlovi salalukkude meistrid tootsid selliseid šedöövreid, et said auhindu isegi rahvusvahelistel tööstusnäitustel.
„ Need andekad meistrid, vahel kirjaoskamatud inimesed, äratasid minus juhusliku huvi täpse mehhaanika vastu, ja, unustades oma juristi diplomi, läksin ma nende juurde väljaõppele. Küllap olin ma võimekas õpilane! Ja ükskord, olles valmistanud raskeima luku, jäin mõttesse. Kui ma olen võimeline selliseid lukke valmistama, siis tähendab, et ma olen ka võimeline neid avama! Et endas kindel olla, sõitsin ma Viini näitusele, kus „auhinnatud“ alal, riskides mitte millegagi, avasin pooleteise minutiga Evensi firma tulekindla kapi, mille eest sain tuhat marka tänutäheks.“
„ Ela ja ole õnnelik!“ hüüdis Žohhov tahtmatult.
Polõnov vaatas teda imestunult:
„ Mille üle siin on õnnelik olla? Ma sain juba lütseumipingis aru, et selle süsteemi juures, mis meie impeeriumis valitseb, jään ma kogu eluks põlatud väikekodanlaseks. Ja siis ma otsustasin kavaldada seda süsteemi üle, et elada teisiti… Ma otsustasin end ise selle neetud ilma kohal tõsta ja ma saavutasin oma!“
„ Ent kas ausal teel?“ küsis Žohhov vaikselt.
„ Alguses – jah. Ma sõitsin Liege`i , kus astusin polütehnilisse kooli, kuulates ära terve kursuse täppismehhaanikat. Ja ei saanud mitte lihtsalt diplomi, vaid kiitusega.“
„ Ela siis oma rahulduseks, insener!“
„ Just nii hakkasidki mind sõbrad kutsuma, kui ma, võltsides endale dokumendid, tõusin väikekodanlasest õukondlaseks. Uue Bodnarskoi nime all lõin ma Peterburis eratehnikakontori. Ja, võttes pirtsutamata vastu kõik tellimused, elasin laialt. Impeeriumi seaduste tundmine, hea keelte valdamine, kauane elu välismaal – kõik see aitas mul hiilida kõrgemasse seltskonda. Ja keegi aristokraatidest ei arvanud, et ma olen väljaroninud „magamiskirstust“, kus laastud asendasid mul sulgi. Ma olin peaaegu saatusega rahul, aga… juhtus midagi ettenägematut!“
Polõnov vaikis kaua, ja Žohhov, kes ei pidanud vastu, küsis:
„ Mis siis sinuga juhtus? Armusid?“
„ Ei. Minus tekkis rahulolematus süsteemi vastu, mis tegi minust, ausast inimesest, suli ja kelmi, kes elas lindpriina vale nime all. Selleks ajaks oli minu kujutlusvõime liiga lõkkele löödud Bakunini ja Štirneri, Kropatkini ja Mahaiski lugemisest. Elu kontrastid veensid mind selles, et tugev isiksus on kõigest üle ja sellisele isiksusele, nagu mina, on selles ilmas kõik lubatud.“
„ Kuid nii võib kurat teab milleni jõuda!“
„ Õigus. Nii ma jõudsingi selleni, et alguses õppisin ma seadusi tundma, pärast inimesi. Aga enne mind arreteeriti…“
„ Mille eest?“
„ Ükskord külastas mind tundmatu, kes teiste tundmatute nimel palus mul üht kassat avada. Mina, muidugi, aimasin, et nende „tundmatute“ järgi huvitub juba ka politsei ja et neil ei ole piisavalt teadmisi täpsest mehhaanikast. Algusest peale oli selge, et peale plaksutamise, ei saa ma rublagi, aga kõik raha, mis ma kassast saan, kaovad kuhugi põrandaalusesse parteisse…“
„ Ja sina?“
„ Ma nõustusin.“
„ Ja jäid vahele?“
„ Kohe. Muide, mul õnnestus põgeneda, aga meie inkvisiitorid ei saanudki teada, mis lind neile puuri oli sattunud. Ma läksin põranda alla, vahetasin uuesti nime, läksin Poolasse, sain aktiivse „võitlejategrupi“ liikmeks, pan Joszef Pilzudski jooksis mitmeid kordi minu teenuste juurde, kui tal oli raha vaja… Võib-olla, on ta selles süüdi, et hakkasin vähem uskuma revolutsiooni ideaalidesse, mida ma temas ei märganud, kes karjus kõige enam vabadusest. Ütlen ausalt, et kuuluda „võitlusgruppi“ oli väga ohtlik: kui midagi oli natuke valesti – võisid sa kaduda linnaäärde…“
„ Kuidas sa kurjategijate hulka sattusid?“
„ See oli juhus. Ükskord ma jändasin kaua ühe seifiga, millel oli Mannlicheri konstruktsioon, ja ma ei suutnud seda avada. Pilzudski raevus, süüdistades mind vaat et koostöös sandarmitega. Siis ma otsustasin: kas tasub oma eluga riskida selle demagoogi pärast? Kas poleks parem leida oma talendi jaoks uusi väljakutseid? Nii juhtuski…“
Metsamurrust kostus valju raginat. Mehed pöörasid ringi.
„ Ma otsin sind,“ ütles Anita karmilt.
Polõnov, kes vaatas kurvalt tema poole, andis „frankotka“ Žohhovile.
„ Anita, andesta, me peame lahku minema.“
„ M e i e?“ imestas Anita.
„ Ma käin Rõkovskis… ilma relvata, ilma sinuta.“
„ Ära roni sinna herilasepessa,“ hoiatas teda Žohhov, „ iga inimene käib Rõkovskist, et mitte oma peast ilma jääda. Kas sa siis ei tea, et Rõkovskis on Haraguchi enda staap? Või kas sa pole kuulnud, mis seal toimub?“
Polõnov seletas: tal on kätte jõudnud aeg lahkuda alatiseks Sahhalinilt; kuidas – seda ta ei tea veel isegi, ent tema tee viib kuhu iganes, ainult mitte Hukatuse neemeni.
„ Ära mõtle välja!“ nördis Žohhov. „ Milleks pead sa Rõkovskisse ronima, kui sulle kui malevlasele antakse vabadus amnestiaga?“
„ Ma tean seaduse jõudu, aga tema aususesse ma ei usu. Kui ma peaks uuesti Venemaale ilmuma, siis pannakse mind jälle trellide taha. Aga ma ei saa jätta Anitat… üksinda.“
„ Aga sa jätad ju!“ hüüdis Anita.
„ Sa jääd kapten Žohhovi hoole alla, ja te võite mind oodata kolm päeva. Ainult kolm päeva, pärast mida võite minna, kuhu tahate… kasvõi tanu alla!“
Anita, kes toetus kasepuule, hakkas nutma. Žohhov otsustas, et parem on neid mitte segada. Lahkudes, käskis Polõnov tal anda „frankotka“ Bõkovile tagasi.
„ Ära mängi lolli,“ vastas Žohhov…
Polõnov ütles Anitale, et ta kordaks numbrit, mille ta palus tal meelde jätta. Oksa terava otsaga, veel nuttes, kraapis Anita kasepuule tema jaoks saladusliku numbri:
XVC-23847/A-835.
„ Sul on hea mälu,“ kiitis teda Polõnov. „ Kui minuga midagi juhtub, siis võid sa selle numbriga minna Hongkongi panka, ilma, et peaksid nimegi ütlema.“
„ Milleks?“
„ Sulle antakse raha. Palju raha.“
„ Mulle pole sinuta kopikatki vaja!“ vastas Anita. „Ära mine üksi! Ilma minuta sa hukud ju…“
Polõnov vaatas teraselt ümberringi:
„ Ära nuta. Ma panen uuesti kolmekümne kuuendale, muidu ei tasu üldse mängida… Nüüd aga – hüvasti!“
Metsasalust kuulis Anita tema häält: „Sa voola lauluke ülemeelik, lendle, mure, eemale…“
„Ilma minuta sa hukud!“ karjus Anita.
***************************************************************************
Ähmaste silmadega nägi Gloger verandalt, kuidas üle Rõkovski väljaku sammub inimene, kes on seljataga surma mõistetud, ja seda otsust pole keegi muutnud.
„ Tule sisse… Insener!“ ütles ta koputuse peale. Polõnov ei osanud oodata näha Glogerit jaapani juhatuse kantseleis, ja Gloger tabas ta hämmelduse. Väga rahulolevana, ta naeratas tervitades:
„ Milline rõõm on kohata vana sõpra… Räägi, mis on sulle vaja jaapanlastelt. Mida on minust vaja?“
See tervitav naeratus viis Polõnovi eksiarvamusse. Ta ütles, et samuraid hakkasid juba läbi viima massilist elanike deporteerimist ja tal oleks soov sattuda Shanghai liini aurikule, et saarelt kiiremini kaduda.
„ Sa, Gloger, pead minu olukorrast aru saama. Ma pöördun sinu poole kui Lodži grupeeringu kaaslase poole. Me tegime toona kõva lärmi, ja sa usaldasid mind. Loodan, et sa ei hakka mind praegu hukkama?“
Gloger keeras lukku uksed, mis viisid väljakule.
„ Kas sa siis kardad mind,“ ütles ta. „ Sa oled võimeline ainult näuguma, nagu kassipoeg, aga möirata, nagu tiiger, oskan vaid mina!“ Glogeri käes läikis revolver. „ Ma ei hakka sind tapma. Otsuse viivad teised täide…“
Korraga ilmusid jaapani soldatid, kes väänasid Polõnovi käed seljataha. Õhukesed täägid surusid teda selga, ja ta astus edasi:
„ Elajas! Sa siiski võitsid… Nüüd ei saa ma möirata, ja ei hakka ka sinu rõõmuks näuguma…“
„ Ega siis alati sina saa võita,“ vastas Gloger rahulolevalt Polõnovile. „ Mine ja võta surm vastu, nagu on meie „võitlejategrupi“ liikmele kohane…“
Tundes abaluude all vintpüsside tääkide teravaid otsi, säilitas Polõnov suure vaevaga enesekontrolli, ent seejuures tiirles tema peas, nagu keeristorm, kõiksugu vabastamise variandid. Näib, et sel korral polnud tal väljapääsu. Samurai – see pole belgia komissar De Schattle, ega ka mitte berliini politseipresiidium Aleksanderplatzil, see pole isegi mitte sandarmeeria uurija Štšelkalov. Ta läks alandlikult, kuhu käskisid täägid, ja valuga kostusid südamest kunagi lauldud sõnad:

Millised lapsejutte
ta mulle sosistas
nägemata maadest
kaugeist riikidest…

„ Oh, Anita! Miks ma sind ei kuulanud?...“
Soldatid, eesotsas noore ohvitseriga, viisid ta Rõkovski juhatuse hoovi, kus korraldati igapäevaseid hukkamisi. Aia juures oli põlvedel juba kaks – politseimeister Maslov, kes saadi kätte sunnitöölise riietest, ja vanglainspektor Jeremejev, kes kummardas maa poole, lähedal minestamiseni. Maslov vaatas Polõnovit pika pilguga – ära tundis.
„ Teile, näib, et ma halba ei teinud.“
„ Isiklikult mulle – ei,“ vastas Polõnov.
„ Palvetage siis minu eest…“
„ Ja minu eest! Minu eest ka!“ hüüdis Jeremejev.
Need olid nende viimased sõnad, ja minuti pärast lebasid maas kaks peata laipa. Jaapani ohvitser ütles:
„ Halloo! Nüüd on teie kord.“
See jaapanlase jaoks ootamatu „Halloo“ sai päästerõngaks. Polõnov liigutas oma kinniseotud käte näppudega.
„ Kas härra ohvitser lubab rääkida inglise keeles?“
„ Oo, jah! Aga teie hääldus on palju parem kui minul… Kas te olete elanud Inglismaal?“
„ Ei, ainult Aafrika Capetownis.“
„ Oo! Ehk soovite, et teil silmad kinni seotaks?“
„ Ei maksa muretseda,“ vastas Polõnov, otsides palavikuliselt pääsemisteed. Ta vaatas, kuidas agoonias vaikis politseimeistri keha. „ Kõik see on imelik! Te hukkasite praegu „spioon“ Maslovi ja „reetur“ Jeremejevi, kes kunagi ei spioneerinud ega reetnud. See-eest tean ma teie kindral Haraguchi lähikonnas olevat vene luure agenti… Muide, ta on osav ja teile ohtlik!“
„ Kes see küll on?“ muutus samurai valvsaks.
„ Ega ma ei hakka tõsistest asjadest rääkima siin hoovis, kus võib maharaiutud peadega jalgpalli mängida. Ma võin vene spiooni nimetada ainult kindral Haraguchile…“
„ Anita, armas Anita! Milliseid lapsejutte ta…“
„ Siduge mul käed lahti,“ palus Polõnov.
Ruletilaud keerles jälle tema ees, tõotades muinasjutulist võitu – elu! Jaapani ohvitser saatis teda juhatusehoone sisse, kus laua taga – adjutantidest ümberpiiratuna – istus kõhetu vanamees prillidega, ja Polõnov arvas ära, et see kääbus ongi verejanuline kindral Haraguchi.
Ta kummardas talle väärikalt.
„ Tõlki pole vaja,“ ütles Polõnov, „ sest inglise lehtedest ma tean, et te olete lõpetanud Berliini sõjaakadeemia ja teile on meeldiv oma saksa keelt värskendada.“
„ Guten tag,“ ütles Haraguchi, hoides jalgevahel ratsaväemõõka. „ Kus te võisite Sahhalini oludes lugeda inglise lehti?“
„ Mulle andis neid lugeda parun Zaltsa.“
„ Gut, gut,“ noogutas Haraguchi kiitvalt. „ Mulle kanti ette, et te tundsite ära spiooni minu staabis… Kes ta on?“
Ei mingeid keerutamist. Rahulik vastus:
„ G l o g e r, kes teil verandal passib. Ma ei tea, mida ta teil seal teeb, aga häda toob ta veel teile kõigile kaela.“
Jaapanlaste seas tekkis hämming , Haraguchi adjutant jooksis kuhugi ja tuli ruttu tagasi paberitega. Kindral luges ühte neist, kehitades nõutult õlgu. Siis tõusis ja kõndis Polõnovi poole, lastes prillides välkuda:
„ Süüdistus on tõsine. Ja ma kuulan teid.“
„ Gloger – ohtlikem vene spioon, kes kujutab end erakordselt kergelt poola natsionalistiks ja Venemaa vihkajaks. Väljasaadetu välimuse all tuli ta Sahhalinile just Peterburi ja Tokio suhete katkemise aegu. Te saate ise aru, kui mugav on selline maskeering.“
Haraguchi läks laua juurde.
„ Kui teie poolt öeldu on tõde, siis kust te seda teate? Lõpuks, kes saab kinnitada teie kahtlusi?“
„ Ma ei räägi mitte kahtlustest, aga teatan kindlaid fakte, mida oleks saanud kinnitada ainult üks inimene, kes on praegu teile kättesaamatu.“
„ Kes see on?“
„ Vene kindralstaabi kapten Sergei Žohhov, kes juhatab luuret Sahhalinil ajakirjaniku maskeeringu all.“
Polõnov „andis“ julgelt vaenlastele välja oma sõbra, teades, et Žohhov laseb end peagi maha, aga ei anna end kunagi vaenlasele kätte. Kõik tardusid vaikuses.
„ Žohhov!“ ütles Haraguchi, ja tema adjutandid hakkasid kiiresti lehitsema tema ees olevates paberites. „ Kes te siis ise olete?“
„ Kolleegiuminõuniku ametialal täitsin ma kohtu-uurija ametikohta Korsakovis… Ivan Nikititš Zjablov!“ kummardus Polõnov end esitledes. „Teenisin parun Zaltsa alluvuses, kes pidas mind oma lähedaseks sõbraks.“
Haraguchi all kriuksus ahastavalt viini tool.
„ Kogu selles loos,“ ütles ta, „ on nii palju valet, et ma hakkan teie ülbuses üllatuma… Te ei saa ju kunagi vastata minu küsimusele, miks just kapten ja kindralstaaplane Žohhov otsustas äkki teiega jagada oma teadmisi selle Glogeri kohta.“
Asjata tähistasid samuraid võitu.
„ Minu sõprus Žohhoviga on alguse saanud juba lapsepõlvest,“ vastas Polõnov, „ me õppisime koos Demidovski lütseumis Jaroslavli linnas, pärast mida astus Žohhov Pažeski korpusesse, aga mina sattusin saatuse tahtel sunnitööle. Küllap on teil sahhalini ohvitseride andmed… kontrollige mu sõnu oma paberite järgi.“
Haraguchi rääkis oma staabi ohvitseridega jaapani keeles, nad vaidlesid ägedalt. Lõpuks kriipsutas Haraguchi midagi toimikus oma küünega alla.
„ Siis, võib-olla, te ütlete, kes oli teie sõber Žohhovi isa. Olles tema sõber ei saa te seda mitte teada.“
„ Kapten Žohhovi isa teenis õukonna valimistel, olles tetjuškovo ringkonna aadlipealik…“
Kontrolliti järgi ja ootamatult usuti! Haraguchi lausa hüppas toolil, karjus midagi tigedalt ja räuskavalt, peale mida kostus maja sügavustest Glogeri kisa:
„ Ei ole vaja… anun… see on viga! Ma pole kunagi…“
Polõnov läks akna juurde ja vaatas, kuidas jaapanlased panevad Glogeri põlvili, läigatas saabel. Veendudes, et Glogerit enam pole, hingas ta kergendatult välja: „ Voola lauluke meelik…“
Haraguchi küsis, mida ta soovib küsida vene spiooni avastamise eest. Polõnov vastas, et tahaks sattuda üleüldisesse Sahhalini ametnike deporteerimise nimekirja.
„ Kõigile on teada, et Aleksandrovskis seisab lastimisel teie reisiaurik, mis suundub Odessasse. Aga ma sooviksin lahkuda pardalt juba Hongkongis, mille pangas hoian ma oma kapitali.“
„ Miks mitte Peterburis?“ küsiti temalt.
„ Kuidas saab usaldada maad, mis väriseb revolutsioonist? Just selle pärast ma usaldasin oma säästud vanale inglise Hongkong-Shanghai pangale.“
Kahe päeva pärast teatati Polõnovile:
„ Võite minna Aleksandrovskisse, pileti aurikule saate tollikantseleist.“
Haraguchi saatis talle kingituseks hea sigari.
„ Tänan!“ vastas Polõnov lohakalt. „ Aga mind saadab noor daam, kes jumaldab mugavust, ja sellepärast palun teavitada võime Aleksandrovskis, et mulle pandaks valmis esimese klassi kajut… vanni ja teenindusega! Teate, kõik naised on siin sunnitööl nii ära hellitatud, et meil, meestel, on raske nende soove rahuldada…“
***************************************************************************

Kui nad kohtusid, siis Anita jälgis teda mingi suurendatud tähelepanuga. Polõnov ei kannatanud tema pilku:
„ Lõpeta nii minu vaatamine!“
„ Vaatan… sa oled halliks läinud,“ vastas Anita.
„ Pole midagi imestada! See-eest on minu kohtuotsus täidetud…“
Sahhalin saatis nad ära udu ja vihmaga. Kaeblikult helkisid Žonkeri majaka tuled, pärast aga kustusid igaveseks kaugenedes ka Kriljoni neeme tuled. Ees möllas ookean – avar ja tormine, nagu elu ise.




14.peatükk
Sunnitöö lõpp

Habarovskist kuni Nikolajevskini käisid valged aurikud, mis olid õnnistatud elektriga, milledelt kandus süngete kallasteni restoranide muusika, nende tekkidel jalutasid uhkelt riides inimesed ja daamid vihmavarjukestega. Sügise poole nähti neilt laevadelt aina tihedamini mingeid metsikuid, räbaldunud inimesi keppide ja reisipaunadega. Nad jooksid auriku järel mööda taigaga kaetud randasid, kutsudes reisijates esile kaastunnet:
„ Leiba! Visake leiba, kurat teie ema võtku…“
„ Kes need metslased on?“ küsisid reisijad.
„ Sahhalini sunnitöölised,“ seletasid kaptenid hoolega. „ Jaapanlased viisid nad kõik saarelt mandrile ja jätsid kaldale, nagu kasutu prügi. Nüüd, näete, saabus neile imperaatorliku kõrguse amnestia. Nii nad jooksevadki nuutidega mööda Amuuri… Selle rahvaga, daamid ja härrad, on parem tegemist mitte teha!“
… Tapmiste ja röövimistega pressis jaapani juhatus teadlikult vene inimesi saarelt minema. See oli metsiku genotsiidi poliitika, mille korral oli võimatu inimesel ellu jääda. Ja samuraid viisid seda läbi halastamatu julmusega. Ametnikke ja nende peresid saatsid nad mööda pikka mereteed Odessasse. Vene delegatsioon Portsmouthis kaitses Sahhalini veel Venemaa jaoks, kui okupantide poolt teatati, et seitsmendaks augustiks 1905.aastal tuleb kõigil mittejaapanlastel Sahhalinilt lahkuda. Aga neil, kes soovib saarele jääda, tuleb lähipäevadel vastu võtta alluvus suurele imperaator Mutzuhitole ja maksta makse jaapani seaduste järgi…
12.augustil saatis kontradmiral Kataoka De-Castri lahte kolm oma miinilaeva valgete lippude all. Nende järel läks transport, millelt lasti kaldale esimene kamp deporteeritud sahhalinlasi. Küla lahesopis oli hävitatud, kõik oli merelt tulistamise käigus põlenud. Põgenikele, kelle ees kohises mahajäetud taiga, teatati:
„ Te olete juba Venemaal! Nüüd minge ise Amuurini – Marinskini või Sofiskani… tee viib ise kohale.“
Kuid mis tee see oli? Inimkambad kõikusid näljast ja kurnatusest, mõned ei jõudnudki Amuurini, teised said taigakiskjate ohvriteks. Aga Sahhalinile jääda ei soovinud keegi, ja juba kogunesid uued kambad Aleksandrovski sadamasse, täites kitsad trümmid jaapani aurikutes. Samuraid ei lubanud mandrile kaasa võtta mingeid asju, peale kotikesega kõige esmatähtsamate asjadega teele. Laevatrappide juures mängiti maha metsikuid stseene, mida inimlikult võib mõista: igaühele oli kallis see, mis oli kätte saadud vaevaga, aga jaapanlased võtsid jõuga ära vara, ja sadamasse kasvas suur mägi kompsudest, mis olid seotud räbalates reisipaunadesse. Jaapanlased ei põlastanud midagi, võttes vene lastelt käest isegi isetehtud kaltsunukud. Deporteerimist juhatas major Takasi Kumeda, ja talle, kes tundis vene keelt, küllap, tuli mitmeid kordi ette kuulata Sahhalinilt lahkuvatelt laevalagedelt:
„ Ole sa neetud, vastik roju! Sa pole Tõusva päikese maa poeg – sa oled lihtsalt litapoeg…“
Jaapanlastega jäid vaid kodumaa reetjad ja mingid üksiklased; saarelt ei lahkunud ka lootusetud kurjategijad, kellel oli hea varastada ja röövida ükskõik millise režiimi ajal; kodumaale ei sõitnud ka rikastunud väljasaadetud, kohalikud kulakud, kes ei soovinud oma majapidamisi maha jätta, ent jaapanlased võtsid need kõik pärast käest. Peaaegu kogu Sahhalini elanikkond, jättes maha põllud ja aiamaad, lahkusid saarelt, soovides mitte jääda okupantide kätte. Sahhalin suri välja! Võis käia läbi kümnete külade ja kohata mitte ainustki inimest. Ajaloolased toovad meieni kurjakuulutava statistika: kui enne sõda elas
Sahhalinil 46 tuhat inimest, siis okupeerimise lõpuks oli Sahhalinile alles jäänud kõigest
s e i t s e tuhat inimest.
Sahhalini põgenikke võttis kodumaa vastu ebasõbralikult, tsaari amnestia ei tulnud kellelegi meeldegi. Vähe, kellel õnnestus jõuda Habarovskini või Blagoveštšenskani, üksikud jõudsid kodupaika, paljud jäid Amuuri juurde kurvastama. Kasakate küla, Marinski, vastas oli Amuuril saar, kuhu aeti sunnitöölisi, kes kaevasid maasse sügavaid urge, et neis talvituda. Saarele ilmusid ka endised vangivalvurid-järelvaatajad koos relvadega. Siinsamas elasid ka väljasaadetute pered koos lastega. Selles soodomas inimesed lausa metsistusid, kõikjal puhkesid kaklused, kuuldus kirumist, karjed, aga hurtsikute ja urgude vahel ekslesid mustlannad, kes pakkusid ennustada paremat elu:
„ Mu kallihinnaline, briljantne ja safiiriline, näen, et saad lohutust ruutudaamist, ees ootab sind kohtumine ärtusoldatiga, küll sa veel istud puhtast kullast paraskil, nagu kuningas oma kroonimispidustustel…“
Keset lõkkeid, millel keedeti süüa, keset põõsastele laialiriputatud kaltse, uitas naine, hõbevalgelt hall, ebanormaalselt pungil silmadega, milledesse oli alatiseks kangastunud hirm. Vahest ta ulgus oma kotil, vaadeldes niidirulle, lastesokke ja ketruspooli „Singeri“ firma õmblusmasinalt, ning siis hakkas karjuma, ja keegi ei suutnud teda enam rahustada… See oli Olga Ivanovna Volohhova. Põgenikud rääkisid temast:
„ Samuraid torkasid tal mehe ja lapsed tääkidega läbi. Uputaks siis end kas või ära, vett kui palju ju… Milleks nii jõhkralt kaua kannatada?“
Jaapanlased tagastasid venelastele Põhja-Sahhalini alles oktoobris, kui saar oli juba inimestest peaaegu tühjenenud. Pealtnägijad kirjutasid, et metsad liikusid märkimisväärselt kiiresti linnadele ja küladele peale, metsik kasv täitis endised aiad ja hoovid.
Kus ta siis on, see meie ajaloo lõpp?
***************************************************************************
Siin ta ongi, see lõpp: diplomaadid on Portsmouthis oma asjad ära rääkinud, sahhalini ametnikud on juba jõudnud laevaga Odessasse, oma urgudesse elasid sisse põgenikud Amuuril, ent Sahhalin värises veel tulistamisest – sõda jätkus, veel ei alistunud vaenlasele järelejäänud vene patrioodid…
Kindral Haraguchi käskis hävitada Bõkovi ja Filimonovi salga, ent kindralstaaplase Žohhovi käskis elusalt võtta. Valeri Pavlovitš Bõkov oli vaenlase rõhumise all sunnitud inimesi Tõmi jõelt tagasi viima – Tihmenjovkasse, mis asus lõuna pool, pärast liikusid partisanid Tatari väina kallaste poole. Tulevahetuses jaapani ratsaväelastega sai Žohhov haavata, ja Klaudia Petrovna Tšeliševa pööras talle niipalju üllameelset tähelepanu, et Žohhovil ei olnud Bõkovi ees kerge.
„ Ma olen teile erakordselt tänulik kõige eest, olen valmis teie õndsaid käsi suudlema,“ rääkis ta halastajaõele, „ aga ärge te unustage, et salgas ei vaata ainult mina üksi teid imetlevate silmadega…“
Puhkepeatustel rääkis Žohhov tundideviisi Tšeliševaga sellest, millise romaani ta kirjutab Sahhalini tragöödiast, ja Klaudial oli meeldiv mõelda, et temast saab tulevase romaani kangelanna. Klavotška, näib, et ei saanud aru, tähelepanuga Žohhovi vastu ta raskendas suhteid kapten Bõkoviga, mis olid niigi rasked, pingestatud tema vastuse ootamise tõttu…
Rannikul leidsid partisanid üheksa vana paati, mis olid halvasti läbi tõrvatud, jahukottidest õmblesid nad purjed, ja salk läks Tatari väinale, püüdes jõuda kodumaa randadele. Ent puhusid külmad tuuled, horisont muutus valgeks – sadas lund. Tugev torm rebis puruks isetehtud purjed, malevlased, kes meenutasid kõiki pühakuid, kühveldasid mütsidega vett. Tuli usaldada laineid, mis heitsid paadid haletsemata tagasi sahhalini rannikule – Arkovo küla lähedale, kus asus jaapani garnison.
„ End mitte näidata,“ käskis Bõkov, „ ootame kuni pimeneb, siis liigume edasi põhja…“
Arkovost põhja poole muutus mets tundraks, ja kuni Hukatuse neemeni välja ei pööranud partisanid enam ära põgenikest sunnitööliste teelt. Istudes õhtuti lõkete ääres, ümbritsetuna sahhalini hukatuslikest avarustest, kiskusid inimesed oma hingest välja südantlõhestavaid ja nutvaid kaebelaule:


Suren, maasse võõrasse mind kaevatakse,
Jääb nutma armsaim mul.
Naine endal teise leiab,
Aga ema ei poega iialgi…

Bõkov tõusis lõkke äärest – hirmsa, vihasena – ja tulistas revolvrist taeva mustavasse tühjusse.
„ Aitab ulumisest!“ karjus ta. „ Ma olen ju teid peaaegu juba Hukatuse neemeni viinud, kannatage – viin ka Amuurini…“
Neil vedas: salka märgati jõel liikuvalt miinikandjalt, mis patrullis väinas, et veest terveid välja aidata. Malevlased võeti pardale. Nad nutsid rõõmust – habetunud, haavatud, kärnased. Miinikandja sisenes Amuuri suudmesse; kui hakkasid paistma kindluse patareid, hakkas Bõkov karjuma mingis meeletuses:
„ Mu sõbrad! Vaadake, kõik vaadake!... Ma näen taas meie armast, meie vene lippu suure isamaa kohal!...“
Kindral Linevitš, kes oli truu oma ametile, kinnitas meelsasti ordenitele esitatute nimekirja Sahhalini kaitsjad, kuigi nende hulka sattus ka palju kaabakaid ja argpükse, kes tegid kõik, et soost välja saada ja „roomata“ vaenlasele sõjavangi. Hilissügisel jõudis Amuuri-äärsesse Nikolajevskisse täiendav nimekiri nimedega malevlaste Kornei Zemljakovi, ohvitser Tairovi, Polubotko, Filimonovi, Grotto-Slepikovski, ajakirjanik Žohhovi ja staabikapten Bõkovi kohta. Kuigi kindral Linevitš ei kinnitanud nende autasu, kahtlustades kõrvaliste inimeste „õnneotsimist“.
„ Praegu, kui sõda on lõppenud,“ arutles Linevitš, „leidub küllalt neid, kes jahivad kangelasenime. Ehtsad kangelased on juba autasustatud, ja sellega lõpetame…“
***************************************************************************
Linna ääres üüris Bõkov kaks toakest. Ent preili Tšeliševa keeldus jagamast tema üksiklust, vihjates sellele, et kapten Žohhovi tervis vajab tema pidevat hoolt. Žohhov ise, olles täielikult võimeline oma tulevase romaani loomiseks, ei mõelnud enam sellest, et teeb parandamatu vea, lubades Klavotškal enda kõrvale jääda. Ta ei andnud sellele mingit tähtsust, tundes ainult tänu tüdruku vastu. Ent väljendas seda üleliia tähtsate sõnadega.
„ Isegi väsinuna, olete te kütkestav,“ rääkis ta Klavotškale, kuulates, kuidas Amuuri kohal vingub lumetorm. „ Küllap, saab teist hea kaaslane elus, ja ma olen kade selle mehe peale, kellest saab igaveseks teie rüütel…“
Need olid kõigest sõnad, ent Klavotška jõi neid tilkhaaval, nagu juuakse kallihinnalist nektarit, ta tardus, nautides nende kerget, ent imelist kõla.
Ükskord hilisõhtul külastas teda staabikapten Bõkov, kes kutsus teda linnaklubisse, kus Nikolajevski ametnikud lubasid korraldada banketi koos maskeraadiga, ja nende naised pidid korraldama loteriimängu. Klavotška keeldus:
„ Kuidas saan ma jätta Sergei Leonidovitši? Ta on peale haavatasaamist veel nii nõrk, ta vajab veel minu hoolt…“
Nad seisid läbikülmunud heinte vahel, kus seintele oli riputatud tsingist päitsed ja hobuserangid künadega. Bõkov võttis ühe piitsa ja lõi sellega tugevasti küna põhja – raske metalne kõla oli väljakannatamatult häiriv.
„ Ma ei küsigi teilt enam, millal te vastate minu ettepanekule. Näib, et ma olen liialt usaldav, kas pole nii?“ küsis Bõkov. „ Saan ka teist aru. Küllap, on Sergei Leonidovitši tulevane romaan palju huvitavam sellest romaanist, mille süžeed pole veel viimase punktini välja mõeldud…“
Tšeliševa mähkis end külmakartlikult karusnahksesse vesti, soovimata kutsuda Bõkovit tuppa, kus Žohhov, teadmata, kes seal tuli, lappas Habarovski ajalehti. Klavotška, lüües pilgu maha, ütles Bõkovile:
„ Andestage mulle, palun Ma tean, et te olete väga sõbralik ja hea inimene, aga ma ei saa… ei saa teisiti…“
Bõkov sai kõigest aru. Ta riputas piitsa nagisse ja lahkus vaikides. Klavotška läks tuppa tagasi ja oli tõmbas üleni kõverasse, kui õuest kostus lask.
„ See on tema… teda pole enam,“ sosistas ta. „ Aga kas mul oleks olnud siis õigus petta teda ja ennast?“
Žohhov ei saanud alguses millestki aru.
„ Kes seal praegu käis?“ küsis ta tüdrukult.
„ Bõkov… ma rääkisin talle kõik ära.“
„ Mida te talle ütlesite?“
„ Et ma elan nüüd teiste lootustega…“
Alles nüüd jõudis Žohhovini tema sõnade mõte.
„ Aga kes andis teile õigust millelegi loota? Ma tean, et ainult Valeri Pavlovitš andis teile lootust.“
„ Aga ma arvasin, et te… alati nii viisakas…“
„ Ma olen kõigiga viisakas, kurat võtaks!“
Klaudia Petrovna pomises midagi segaduses:
„ Kas ma siis ei võinud näha vihjeid tunnetele…“
„ Mingeid vihjeid pole olnud!“ karjus Žohhov, heites endalt lehehunniku ja visates sineli omale õlgadele. „ Minu tunnetele polnud teil õigust loota… see on rumal!“
„ Aga ma mõtlesin, et te… kõik teie sõnad…“
„ Arutu lollpea!“ ütles talle Žohhov näkku. „Olete lugenud igasugu jama, ja nüüd tapsite inimese…“
Žohhov jooksis lumetormi kätte. Bõkov oli surnud. Kapten, võttes ta käest revolvri, hakkas surnu kohal au andma, kuni trumlis padrunid lõppesid.
Mööda läks garnisoni soldat. Seisatas:
„ Ega mitte purjus ei ole, auväärt härra?“
„ Oleks purjus… Aita mul, vennas, ta komandatuuri viia…“
Kaks figuuri, soldati ja ohvitseri oma, kõikudes raske kandami all, läksid otse lumetormi, ent kaugelt oli kuulda, kuidas mürtsub klubis ballimuusika, kus kohalikud daamid loosivad loteriiga välja matrjoška nukukest, šampusepudelit ja karbikest odava puudriga.
Žohhov ei lõpetanud kogu tee jooksul vandumist:
„ Kas saab siis niisugune idioot olla? Küll on alles kanaajud! Ega ma asjata ei põlastanud idealiste…“
Linna komandant käskis panna surnud Bõkovi lavatsile.
„ Miks ta nii tegi?“
„ Ei tea,“ vastas Žohhov.
„ Küllap, solvus, et talle ordenit ei antud…“
***************************************************************************
Ent kauges Monte-Carlos ei andnud talv tunda, Maroko soojad tuuled virgutasid norgu vajunud palme, kui siia saabus imelik paar – monsieur Kriljon noore Anita Žonkeriga. Keegi ei mõelnudki nende nimede sobitamise peale, kuigi just selles peitus Sahhalini majakate ärev helk. Muide, rahvale, mida oli täis õhtune kasiinosaal, oli sügavalt ükskõik „sahhalini küsimus“.
Selles, kuidas pidas end üleval härra Kriljon, oli märgata aristokraadi enesekindlust, hallid juuksesalgud paistsid tema korralikust soengust, mis kinnitasid välimuse suursugusust. Tema saatjanna oli modernsesse stiili riietatud, kleidi peale oli hooletult visatud mantoo.
See paar seisis ruletilaua juures, jälgides tähelepanelikult, kuidas kaotas maharadža Indiast, kuidas maksis kaotuse eest noor šeik Araabia kõrbest. Kriljon kummardas Anita poole ja laulis tasaselt talle:

Kui sa mängind poleks, sõbrake,
ei käiks sa ilma püksata.


Mademoiselle Žonker pani kerge liigutusega oma lehviku kinni ja, lausa mängeldes, puudutas sellega oma kaaslase põski:
„Nii olgugi! Pane, kui sulle veel vähe on…“
Kriljon astus ruletilaua juurde, lausus valjusti:
„ Banco!“
Krupjee jälgis hoolsalt mängurit.
„ On rõõm näha teid tervena,“ ütles ta. „ Siis tulite te Genfist, aga praegu?“
„ Otse Hongkongist.“
„ Kas soovite jälle kõige peale mängida?“
„ Jah. Panen, nagu alati, kolmekümne kuuendale…“
Anita Žonker, kes seisis eemal, jälgis pingestatud tähelepanuga kuuli, mis ei suutnud kaua rahuneda selles nõiutud ruletiringis, kuni siis maandus numbrile 36. Publiku seas ja mängijate seas tekkis rahutus:
„ Ime… millest selline vedamine?“
„ Pank on lõhki aetud!“ ütles krupjee.
Ja nüüd kuulsid kõik parastavat, peaaegu juubeldavat naeru.
See oli Anita, kes naeris. Krupjee lehvitas laia kattega, kattes ruletilaua, nagu oleks heitnud igavese leina koolnu kirstule.
„ Tule minu järgi,“ käskis iludus Kriljoni, ja, langetades pea, läks ta kuulekalt tema järgi, nagu ustav paaž oma uhke ja kättesaamatu kuninganna järgi.
Järsku pööras ta tema poole:
„ Rohkem ei mängi sa mitte kunagi. Ja üleüldse pead sa nüüdsest peale mind kuulama… ainult mind! Ainult mind… Loodan, et ma ei pea seda kordama.“
„ Jah, mu arm,“ vastas Kriljon naisele, kelle ta ise oli ostnud sahhalini trahteri trepil…
Nad lahkusid kasiinost ja kadusid sellesse rahutusse, säravasse maailma – viletsuse ja rikkuse maailma, tagasihoidlikkuse ja ahnuse maailma, muutes oma nimesid ja riike, hotellide nimetusi ja kuurorte…




Epiloog. Vanade võlgade tasumine.


Mulle pole kunagi bukinistide riiulitel ette juhtunud Žohhovi romaan sahhalini sunnitööst, ja ma ei tea, millise geniaalse lõpu ta selle jaoks välja mõtles. Aeg on inimeste vastu olnud armutu, ühesuguselt ükskõikne heade ja halbade vastu, andekate ja andetute vastu. Sellest ajast on möödunud palju aastaid, kedagi minu kangelastest pole elus, ja nüüd võin ainult mina öelda seda, mida ei jõudnud teised öelda.
Oli raske aeg – 1942. aasta suvi…
Nõukogude konsul Sidneys luges austraalia lehti. Uudised olid ärevad: Voronežist ja Barvenkovast olid meie väed surutud Volga juurde hitlerlike „pantzerite“ kindralite poolt – Pauluse ja Kleisti… „ Jah, raske!“ Muide, ameeriklaste olukord Vaiksel ookeanil pole sugugi parem. Jaapani sõjamasin, sooritades „konnahüppe“ taktikat, liikus kiirete dessantidega saarelt saarele, atollilt atollile, ja nüüd oli tekkinud otsene oht kaitsetule Austraaliale.
Sidney kohal sadas tugevat paduvihma…
Sekretär kandis konsulile edasi, et teda soovib näha Seitsmeteistkümne Atolli kuninganna, kes valdab vene keelt.
„ Ma ei tea sellist kuningriiki, ja igasuguste avantüristide vastuvõtuks pole mul aega, ega soovi.“
Sekretär ütles, et külaline jättis talle väga korraliku naise mulje; ta tahab anda edasi nõukogude Võidu säästufondi, mis jäi alles pärast tema mehe surma – Seitsmeteistkümne Atolli kuningast ja valitsejast.“
„ Aga ma ei mäleta sellist riiki.“
„ Seda ei tea mitte keegi,“ vastas sekretär, „ kuigi nende maaliliste atollide grupi, mis on peidus keset ookeani, võib leida ükskõik milliselt maailmakaardilt. Veel kolmekümnendatel aastatel jõudis neile isehakanud kuningas, kes võttis atollid oma valitsemise alla. Ta andis seal isegi ajalehte välja, müües igat eksemplari ühe sigareti hinna eest, ja Seitsmeteistkümne Atolli ajaleht ilmus imeliku deviisi all: „ Kõikide maade politseid, jookske laiali!“
„ Mis anekdoot see selline on?“ imestas konsul.
„ Pole mingit anekdooti… Selles ajalehes väljendas kuningas olukorda sündmusi meie maal ja rindel, trükkis inglise keelde tõlgituna Simonovi, Tvardovski ja Surkovi luulet.“
„ Kust ta seda kõike hankis?“
„ Atollidel oli võimas raadiojaam, mis oli võimeline vastu võtma signaali Moskvast, ja oma riigi hümniks valis ta meie populaarse laulu: „ Õitsesid õunad ja pirnid, ujusid udud jõgede kohal, tõusis…“
„ Võite mitte jätkata,“ ütles konsul. „ Küllap on see mingi valge-emigrant, kes kannatas nostalgiahoogude all? Kuhu vaatas küll Rahvasteliit? Miks teda seal kinni ei krahmatud?“
„ Üritati!“ seletas sekretär. „ Ma juba uurisin välja, et enne sõda himustas neid atolle Inglismaa, saates miinikandja Seitsmeteistkümne Atolli kuninga vahistamiseks, aga elanikud andsid sellise vastulöögi tulnutele, et miinikandja läks tagasi Wellingtoni sadamasse, omades palju haavatuid.“
„ Uskumatu,“ ütles konsul. „ Aga praegu pole meil selline olukord, kus abist ära öelda…“
Jah! Me ei keeldunud, ja kuulus Rahmaninov andis kontserdi kangelasliku Punaarmee abiks, nõukogude Punase Risti aadressile saabusid hunnikutes pakid emigrantidelt, kes elasid USAs, Argentiinas või Brasiilias, rahaülekandeid tegid ukrainlased Kanadast, vaesed saatsid anonüümseid rahasääste meile kõige raskematel päevadel 1941. aastal: „ Nutan veriseid pisaraid koos teiega. Võtke vastu venelaselt – vene rahvale sel raskel tunnil.“ Emigrantide seas, keda oli laiali loobitud mööda ilma, Patagooniast Alaskani , käisid ringi käest-kätte Georgi Rajevski luuletused:

Jah, selliseid aegu ja vahemaid
pole kunagi olnud me vahel,
me ühe rahva lasteks kõik,
sel hukatuslikul tunnil oleme…

„ Olgu,“ nõustus konsul, „ ma võtan kuninganna vastu. Aga kuidas ma peaksin teda vesteldes kutsuma?“
„ Kõikide kuningannade poole pöördutakse üheselt: „ Teie kõrgeausus“.“
***************************************************************************
Ta esitles end kõigest nime järgi – Anita.
„ Teie kõrgeausus,“ tervitas teda konsul, „ mul oli meeldiv kuulda teie lahke südame pühadest soovidest.“
Riietatud tagasihoidlikult, hoidis kuninganna end väärikalt üleval. Küllap noorena oli ta väga ilus naine. Tema välimust iseloomustasid veidi peast eemal kõrval. Vene keeles rääkis ta puhtalt, isegi ilma aktsendita. Kuninganna palus end mitte pidada valge-emigrandiks:
„ Me lahkusime mehega Venemaalt juba 1905. aastal, kui jaapanlased maabusid Sahhalinile. Nüüd on meie kuningriik juba sattunud ookeanis sõjategevuse keskele, äsja saabus meie juurde pihta saanud ameerika allveelaev. Me elame atollide hõivamise hirmu all jaapani langevarjurite poolt.“
„ Vabandage, aga kuidas te sattusite Sahhalinile?“
„ Emaga, kes otsis väljasaadetute seast meest ja, teda leidmata, müüs ta minu esimesele möödujale, et mitte nälga surra… Mind ostnud inimene sai Seitsmeteistkümne Atolli kuningaks. Enne surma palus ta mul tagastada vanad võlad…“
„Mis võlgadest käib jutt?“ küsis talt konsul.
„ Ma ei süvenenud nendesse küsimustesse. Ent emigratsioonis jälgis ta tähelepanelikult teie edu järele, rõõmustades koos minuga nende üle. Te ärge arvake,“ lisas Anita kiirustades, „ et me elasime oma atollidel metslastena. Me tellisime teie ajakirja „SSSR ehitusel“, vahest jõudsid meieni isegi teie „Ogonjok“ ja ajalehed. Minu kaaslane elas väga raskelt üle vene ebaõnne rindel. Mulle näib, et see kiirendas tema lõppu. Ta kahetses väga, et ei saa osta vene armee jaoks tankikolonni, ent lubas aidata kodumaad, kuidas saab…“
Anita rääkis, et, täites surnud mehe soovi, annab ta Punaarmeele üle suure partii penitsilliini ja teisi medikamente, palus võtta vastu kingituse vene lastele, kes olid sõjas orbudeks jäänud, konteineri söögikraamiga.“
„ See pole mitte ainult isiklik kingitus isamaale,“ ütles Anita, „ aga ka elanikelt, kes elavad meie kuningriigis.“
„ Kas neid on palju?“ huvitus konsul.
„ Puudust neist polnud. Kas on vähe maailmas inimesi, kes on pettunud tsivilisatsioonis, kes soovivad rahu sellest kärsitust maailmast? Me võtsime kõik vastu,“ ütles Anita. „ Isegi neid, kes varjasid end õigusemõistmise eest, võtsime vastu lihtsalt romantikuid, lõpuks, leidsid meil mugavust meie atollidel laevahuku üleelanud. Mu mees viis saartel jõusse konstitutsiooni, mis piiras tema kuninglikku absolutismi, koostas haldus-ja kriminaalmenetlus seadused, milles oli ainult üks väga karm karistus.“
„ Surmanuhtlus?“ küsis konsul.
„ Ei, ükskõik milline kuritegu sai karistatud väljasaatmisega…“
Konsul tõusis ja tänas oma rahva nimel naist nende annetuste eest, mida ta tegi inimkonna võidu heaks fašistliku Saksamaa ja samurailiku Jaapani üle. Aga pärast, kui kuninganna oli tema kabinetist lahkunud, ütles ta sekretärile:
„ Kurat teab, mis olukordi meil elu ette toob!“
Konsul lülitas sisse raadiovastuvõtja. Sidney kordas värskeid teateid. Kuuldus Churchilli hääl: „ Jaapani pealtungi hoog on ületanud kõik meie ootused. Olukord on üpriski sünge, meeleheitlik olukord, ja isegi valusam.“ Eetris kostus järsku Roosevelti hääl, kes rääkis, et kaotused selles sõjas on uskumatud, keegi USAs ei oodanud selliseid sündmuste keerde… Konsul keeras lainejaama nuppu, ja Berliinist kostus talle haukuva häälega Ribbentropp, kes teatas, et jaapani vägede hulk Venemaa idapiiril „kergendab meie tööd, sest Venemaa peab igal juhul hoidma vägesid valmis Ida-Siberis“ vältimatu jaapani kallaletungi jaoks!
Konsul keeras raadio ärritatuna kinni.
„ Ükskõik,“ ütles ta, „ me võidame ilmtingimata…“
***************************************************************************

Olles sõlminud meiega neutraliteedi pakti, valmistas Jaapan vaikselt pealetungi Nõukogude Liidule salaplaani „ Kantokuen“ järgi – Kvantunski armee võimas löök Kaug-Ida suunast. Samuraide sõjameeste hulgas sai väga moodsaks ütlus: „ Bussile mitte hiljaks jääda!“ - mitte hiljaks jääda maailma jagamisele, mida valmistas Jaapani-Hitleri Saksamaa liit.
1942.aasta suvel jaapanlased, näis, et olid lähedal sellele, et jõuda sellele poliitilis-strateegilisele „bussile“: wehrmacht maabus oma tankidega Volga kallastele.
Ent Tokios saadi peagi aru, et sakslastel ei suju asjad üldsegi mitte nii nagu unistas Hitler. Stalingradi põlenud varemetest paisati sakslased tagasi.
Olles sunnitud lükkama edasi oma pealetungi Nõukogude Liidule, jäid jaapani militaristid kogu aeg suureks ohuks meie riigile. Jaapani merevägi hoidis kinni ja uputas kaubalaevu, lõhkusid ühendust Vladivostoki ja Ameerika sadamate vahel, sulgesid rahvusvahelisi väinu, mis viisid avatud ookeanile.
Ja kuni päris sõja lõpuni Saksamaaga ei saanud olla Nõukogude Liit rahulik oma Kaug-Ida ranniku pärast. Jaapanlased korraldasid provokatsioone piiridel, tulistasid kahuritest ja kuulipildujatest nõukogude territooriumi, kuni hitlerismi krahhini välja spioneerisid nad Saksamaa kasuks.
Fašismi kapituleerumise eel, 5.aprillil 1945.aastal, teatas Moskva nõukogude-jaapani pakti tühistamisest, mida oli juba Tokio võimude poolt rikutud. 8.augusti õhtul samal aastal sai jaapani konsul Moskvas avalduse Nõukogude juhatuselt. Pärast hitlerliku Saksamaa purustamist ja kapitulatsiooni oli Jaapan jäänud veel ainsaks suureks riigiks, kes jätkas sõda…
Saates selle teate Tokiosse, ütles jaapani saadik:
„ Meie buss keeras kuristikku…“
Jah! Oli vaja kõigest 23.päeva, ja Jaapan oli hävitatud. Augustis viskasid tuhanded jaapani soldatid ja ohvitserid oma relvad nõukogude sõjameeste ette, kes vabastasid Põhja-Hiina ja lõuna Sahhalini.
Sel ajal ilmus Sidney konsuli kabinetti jälle Seitsmeteistkümne Atolli kuninganna.
Sel korral nägi Anita välja isegi pidulik.
„ Ongi kõik!“ teatas ta. „ Võite mind õnnitleda: nüüdsest peale pole ma enam kuninganna… Aasta tagasi müüsin oma atollid maha koos istandustega ja nüüd saan ma olla palju heldem kui varem.“
Anita asetas konsuli ette tšeki suurele summale dollarites ja ütles, et tema päevad, küllap, on juba loetud.“
„ Aga nimeks on mul nüüdsest peale Veera Ivanovna. Kahju, et mees ei elanud nende päevadeni. Tal oleks olnud rõõm teada, milliseks kujunes Sahhalini ajalugu… Jah, ma tean,“ lisas ta, „ et kuni Võidu Päevani voolas põhja Sahhalini nafta nõukogude tankide jaoks, sahhalini süsi põles laevaahjudes, mis saatsid dessante maale Port-Arturi juures… Kui te vaid teaks, kuidas ma tahaksin nutta! Seal, kus müristasid teie kahurid, ammu-ammu kõlasid meie tasased lasud. Mulle, kunagisele Kaluuga tüdrukule, ei olnud uneski ilmunud sellist saatust, mis mulle tegelikult osaks sai… Ei, ei tasu mind tänada – mina tänan oma kodumaa Venemaad õiguse eest pidada end venelannaks!“
Ta lahkus, ja konsul, kes seisis akna juures, jälgis mõtliku pilguga, kuidas see vananev naine kadus erinäolisesse tänavasumma…
2.septembril kirjutati alla kapitulatsiooniakt.
Kaugel Sahhalinil, mis oli saanud tervenisti nõukogude omaks, helkisid taas vanad majakad – Kriljon ja Žonker.
Pärast seda sõda Sahhalini maa, mis oli korduvalt verega pestud, kaunistati mälestusmärkidega igavesest aust - kangelaste auks, kes olid hukkunud saare kaitsmisel. Ja need mälestusmärgid koondasid vaikides endas mälestusmärke neile, kes olid veel varem andnud oma pead paljukannatanud maale, mis enam kunagi ei saa sunnitöömaaks…


                                             1986.aasta, Riia.



Tõlkinud Elmo Mandel
2010.a
Tartus