raudteeperroonides
elasid varem sipelgad
ja roostekarvalised käepidemed
tegid vihmaga naeratamise helisid
räägi mulle pärnadest
selle jaama kolinas
rohuplekkidest
küünarnukkidel
ma ei ole võibolla kõige parem mees
vahel muutun väiklaseks
hakkan tühja koha pealt nõmedalt nöökima
eriti tüdrukutega, kes uue jalgrattaga kooli tulevad
päris tihti saan pahaseks ja solvun
öösiti enne magamaminekut tahan kellelegi lõuksi sõita
vahel päriselt
vahel niisama mõtteharjutusena
mul ei ole just kõige ilusam näolapp
isa ütles, et mida aeg edasi
seda koledamaks mu nina läheb
mu juuksed on rõlge lõikega
ja mu prillisangad on rasvased
klaasid on sitta täis
ma ei viitsi neid pesta ka näiteks
ma ei ole eriti hea esineja
ma takerdun keerulistesse konstruktsioonidesse
ega suuda enda primitiivset mõtet lihtsalt selgeks teha
õppejõud ütleb ühe sõna ja kõik saavad teada
mida ma viimased pool tundi seletasin
ma ei oska programmeerida
ma ei suuda inglise keeles nalja teha
ma ei tea kuidas teretada vanu tuttavaid
mul on praegu kaenlaalused higised
ma ei ole eriti hea mees
ma räägin emale, et mul juba nädal aega rinnus valutab
kuigi tegelikult ei valuta
Vana hobune, Saamil nimeks, traavis
me killavooriga läbi mäekuru.
Selles aastas oli olnud palju külma -
lumi kiskles kahele poole,
tee kirvendas jäiselt.
Rauad kraapisid,
kui ohjad jõnksusid ja Saamil puristas silmadest tuld.
Vajus läbi kooriku.
Hirnatas valusalt, me karjed saatmas,
saatmas ta paanikahoogu.
Mu saapad said koheselt märjaks, kui
astusin lumme, must mantel kägistamas õlgu.
Sa viskasid mulle viltkübara, kui kargel õhul end süüa lasid.
Tõmbasin selle silmile, heites peast, et
su nahk oli lumega ühte karva.
Kahlasin Saamili juurde,
kuulasin igat ta valu.
Liialt sügaval, liialt katkine...
Hüüdsin sind, ent olid juba seal,
musket käsivarrel. Kuid
eelistasin oma pikka Rebestajat.
Hoidsin Saamili pead, kui tera vajus liha sisse ja
suured pruunid silmad heitsid elu endast kaugele.
Kohtusin su pilguga, kui end viimaks lumele toetasin ja
vaatasin ümbritsevat kuru.
Olime asulatest kaugel
ja öö plaanitses laskumist.
Kõverdasid oma huuli ning noogutasid, kui mu püsti aitasid.
Tundsin väsimust, kui hoidsime käest ja
seadsime sammud tagasi koorma juurde.
Maa oli kaetud moonakottide ja lähkritega,
mis kiirustades kaasa olid saanud.
Kui kuuvalguses läksime,
sina kaljupealsest lossist ja mina metsade sülest.
Kui kohtusime kesk puudest palistatud teed
varjude, varjude sees.
Ja iha oli suurem mistahes kirest me eelnevas elus.
Kuidas su kätes ma tundsin varjatud jõudu
ning su pilku sigines terake õudu.
Õudu, mida olin ennegi näinud,
kuid sinu silmis segunes see nälja
ja janu
ja tumeda iha-
leegiga.
Tuul lõõskas, tõmbas naha kipitama,
pidime jätma hüvasti.
Hetke, tulise südamelöögi ajel jätsime hüvasti
hoopis tuttava paigaga.
Kartsin jäidet, kui sättisin jalad taas kuiva.
Värisesid mu kõrvale istudes ja tõmbasin pikkade sõrmedega
su pea oma sülle.
Olid külm.
Silmad läikisid endistviisi tuliselt, nagu ilmselt minu omadki.
Korraks püüdis mind kinni mõte, et see öö on vale.
Siis lõikus vaid tuul.
Kuulatasin mägede kaja, selle karje oli sügavam kui me
esmane kohtumishetk.
Pilk, mis ei unune.
Verine kuu ja varjud kivist müüride ääres.
Mu jooksust hõõguma löönud nägu ja sinu tuulest
lõhenenud huuled.
Oht olla nähtud, oht olla leitud,
nägime vaid teineteist.
Kui lennates
mu jalad olid sinu omadest kiiremad.
Hetkeks jäin üksi, ei tundnud midagi.
Mind ei olnud.
Siis jõudsid sa kannule
me mõlema elule.
Tumedus
vajus maailmaks me ümber.
See pole armastus!
kõlasid hüüded me mõistuses.
Laotasin mantli su peale.
Teadsin, mida vajasid, et uuesti tõusta, kuid
olime kaugel.
Liig kaugel, et enne jäidet kohale jõuaksid.
Ma ei võinud sind kaotada.
Tuul kohises läbi lume. Sõnad jõudsid mu sisse enne, kui
kõrvad neid kuulsid.
Teadmine. Lähedus. Tundsin võimaluse lähedust.
Sinu nimel. Sinu heaks.
Olid külm.
Süütasin tule, kõrge lõkke.
Sa ei tahtnud, et läheksin. Olid liialt nõrk, et mind takistada.
Kaugenesin sinust, haarasin lumest oma naha ja tagurpidi sammudes,
pilk sinu pilgus kinni,
kaugenesin mägedesse.
Pidin kiirustama. Varjude sosinal tõmbasin naha ümber ning
keerdusin, muundusin.
Jooks oli kiirem kui eales varem.
Hambad tulitasid, haistsid metsa.
Ent lõikasin teed ning lidusin teisale.
Mustade kivide sisse,
peegelpiltide peitusesse, kurjuse sündimispaika.
Uksed olid rauast ja kinniriivitud, kuid mu jõud oli muundudes lihavam.
Tungisin sisse ja keerdusin uuesti.
Heitsin vöö ning muundusin tagasi.
Hingeõhk tõmbus külmaks ja uduseks,
varjud pilutasid silmi.
...tegelikult pole nahkhiirtel sugugi punased silmad...
jõudsin ma mõelda, enne kui vajusin
veremärgistusse.
Su nimel su nimel su nimel su nimel!
Ära vihka armastust!
Mu poolminestuses
kõnelesid vaod sinu näos,
kõnelesid kondised huuled,
kõnelesid tulised silmad,
kõnelesid mu nahakarvad: Ära vihka armastust!
Mu hundi katkirebija naeris.
Naeris hullumeelselt, naeris valusalt ja kirkalt,
pulss plahvatas põlema, kui veri kohises end mu kehast,
neelas mu enda omaks.
Ärkasin koos valuga. Ta tahtis mind hoida.
Mu uuestilooja.
Minagi...
Su nimel su nimel su nimel su nimel!
Kiskja! Kiskja! Kiskja! Ikka olin kiskja!
Meenusid. Tuikudes tõmbusin suitsuks,
tuikudes tõmbusin varjudeks,
tuikudes tõmbusin tuuleks ja
lendasin su juurde.
Su näovarjud naeratasid. Nagu tookord. Kui keeldusid mind muutmast.
Kui keelasin sinul muutuda.
Ning nüüd tulin ise.
Teadsin, et sel ööl sulged oma silmad.
Ootasin
su lõheroosaks tõmbuvaid põski,
tõmblevaid sõõrmeid
ja pilku, mis laugudest kiiskaks
kiiskaks kuusse verevat taevast,
kui maitsed mind esimest korda.
Sa ei mäletanud täpset hetke, kui vajusid
mu käte vahele.
Olin su kõrval.
Olime surnud.
Tundsime ära oma tumeda romansi,
mu küüned vajunud su saatuse sisse.
Silmad pilkusid.
Korra.
Kaks.
Klaas läikis valusalt.
Tõuse ja neela!
Käis läbi mõte me kõrvust,
tundsime ära oma ühtekuuluvuse.
Ära vihka mind, armastus!
Sosistasin jäidet su sisse.
Naeratasid. Kiiskavalt.
Tahtsid oma peegelpilti, aga meid
oli kaks.
Me tõusime koos.
Sina mu käevangus,
mina su sõrmseongus.
Muld lõhnas värskelt lumekooriku all.
Mesimagusalt.
Tapjatajudes
lendan su järele,
kannule elule.
Verimagus hüüatus rakkudes: Armasta ära mind!
Õhtul oli merelt udu tulnud
ja öö läbi mauguna linnal külitanud.
Russalka juurest Olevistet,
saati siis Nigulistet, polnud nähagi,
ainult Toompea aimdus tumedalt
ning kuidagi pahaendeliselt.
Meie teise korruse aknast
olid hommikul Gonsiori tänava lõpus
kloostri kuplid vaevu aimatavad.
Mauk polnud veel ärganud,
ning vanaema lootis, et udu maha langeb,
muidu pöörab vihmale
ja täna on ikkagi pesupäev.
Naabertoas üle koridori karjus Anna
oma mehe peale, kes alles nüüd koju jõudis,
teadagi kuidas; läbi seina kuuldus,
et ta palava piibu oli pintsakusse toppinud
ning et see sinna augu oli kõrvetanud.
Anna needis oma meest jumala ja kuradi keeles,
ja lisas lõppu, et siin linnajaos
jumalaema tõepoolest uinub.
Edasi ainult norskamine,
naise askeldamine, ohe, sammud trepil,
alumise ukse kiunatus.
Mind löödi vennaga asemelt üles,
kihutati riidesse ja samuti alt-ust kiunatama.
Aprillihommik oli rõske,
kuid nüüd hakkas teiseltpoolt kloostrit
juba päike endast märku andma
ja kõigele vaadates paistis
ema ja vanaema pesupäev täie ette minevat.
Nad ei pesnud mitte ainult meie,
vaid ka sõbrannade pesu,
kes jõudumööda ja sel ehk muul kombel tasusid.
Üksikud sentidega, mõni singi, mõni lubadustega.
Ka teised siitmaja poisid olid välja aetud,
noorim kolmeaastane Ats,
vanim kuuene Kaarel,
vanemad sellid läksid kuhugi tööle või kooli.
Tänaval tuiskas meist mööda seitsmene Madis,
Mats, kes end tänava kuningaks pidas,
lojaalsed pudinad kannul.
Tema vaarisa oli olnud madrus
ja tõepoolest oli ta nahk meie omadest tumedam,
justkui kumaksid nisujuuste alt
veel vene avarused.
Üks pudinaist, keegi Peeter-Jaanus-Toomas-Kalev,
tont neil vahet tegi, teatas uhkelt uudist:
Tartu ja Supi nurgal on auto jões.
Supi tänav oli muidugi Schubbe,
ja kui me oma silmaga vaatama läksime,
selgus, et muidugi mitte jões
vaid lihtsalt seisis nurgal, sillast sülda neli eemal.
Sohver nokitses mootori kallal
ning auto kõrval seisid nõutult oodates,
veidi külmetades,
keegi uhkevõitu saksik daam ja tema kõrval,
paar suve üle kümne –
meie ütleks plika, natt, pats, nihv, luhv – preili.
Mõlemil sarnastes toonides sinised kleidi seljas,
kübarad peas, sallid õlgade ümber.
Poisid tiirlesid ümber auto,
mille ninas säras sinine märk „Berliet”
ja selle all „Lyon”.
Juht ajas neid minema, äigas käega siia ja sinna,
tühi töö, kuni üks poiss käeseljaga vastu larhvi sai
ning pillima pistis.
Nüüd oli teistelgi vesi ahjus –
muidugi peale Matsi.
Tema mõtles juba uue mängu välja:
kes täib preilile kõige ligemale minna,
see on võitnud.
Keegi ei julenud osa võtta,
keegi ei tahtnud võita ka –
mis sa sest plikast vahid,
aga Mats ajas peale ja hakkas narrima.
Pisim põngerjas oli vahepeal
noppinud eemalt võilille ja kõigile ootamatult
paterdas oma kaheaastasesammul preili juurde,
ulatas lille ja säras nagu äsja välja tulnud päikene.
Ema kurjast pilgust hoolimata
preili naeratas ja tegi kniksu.
Tatt pööras ennast ringi ja tuli tagasi.
Mats läks näost punaseks –
tema jaoks oli preilil juba neid omadusi,
mida saunaukse vahelt sai piiluda,
isegi kui poiss veel looduse sunnist midagi ei taiband,
aga tolle vänderpunni jaoks oli kõik veel mäng,
küllap ta ei olnud kuulnudki, mis Mats ütles,
seega lihtne ja loomulik paeluvus.
Mats nörritas meid teisi, et laps on nüüd võitja,
meie aga parajad kanadel täis lasta.
Tema vanamees olnud nii täitsa,
et igal ööl eri eide juures käinud musu tegemas.
Selle jättis hiljukesi mainimata,
ja ka teistel polnud veel tigedus nii hinges,
et ta vanamees käinud pärast sõda
iga jumala antud õhtu kõrtsis,
ning sageli ka kõigis korraga, ja litsides lisaks,
ja kadus lõpuks üldse nelja tuule poole,
ja et nad nüüd emaga vaevu otsad kokku veavad.
„Seändsed pasad olete,
ei julge saksapreilile otsa ka vaadata,
see eilesündinu on kah rohkem mees!”
Ja ta teadis,
et tema enda kehv pereseis ning meie tasasus
on tal trumbina taskus –
mis isasse puutus, oli ta raske käega kerge lööma.
Mats seadis end vastu jõepiiret mugavamalt seisma
ja pröökas edasi:
„Kuule, loll-räim” – see tähendas mind –
„Mine viska preilnale käpp seeliku alla!
Nuhu kuda lõhnab! Ei julge või?”
Ma ei osanud kuhugi vaadata ega midagi teha,
käsi tõmbas rusikasse, aga Mats oli must ju suurem,
pealegi tema enda kambajõmmid ümberringi.
Aga tolle preili ees oli mul piinlik
ja üsna pea sai loll-räimest loll-peet.
Ent siis juhtus midagi imelikku.
Preili ema oli läinud midagi sohvriga seletama,
ja tüdruk seisis nüüd üksi auto kõrval.
Ta jäi meid vaatama, eriti Matsi,
ja naeratas kelmilt.
Igatahes läheb see preilinakats nüüd Matsi poole,
natuke koketselt, edvistavalt,
Matsile mitte otse silma vaadates,
vaid ikka silmanurgast,
siit ning sealtpoolt,
päris Matsi ligidale – poetab oma huuled,
poiss väriseb nagu nüüdsama tööle urahtanud automootor,
ja järgmisel hetkel lendab Mats
üle piirde ja käkaskaela jõkke.
Me seisame nagu kuldid rukkis,
kui preili meie vahelt läbi loovib,
minu ees viivuks seisma jääb,
mulle oma võilille ulatab,
elu-aeg-jääb-meelde-leebelt-naeratab,
autosse ema kõrvale istub,
ja hetke-paari pärast kadunud on.
Mats pigistab oma huuli kokku,
ei tea kas nutuvõru varjuks
või vihast või solvumisest
või kõige peale kokku.
„Sitad te vahite, aidake välja!”
Härjapea oli kevadiselt suureline,
kuigi ilmselt oleks Mats ka väiksema veega
ülekaela märjaks saanud.
Ta tiritakse kaldale ja,
märg jutt sabana taga,
lirtsub näru kambapealik koju –
äsjasele pesule veel peapesu lisaks saama.
*
Eile õhtul hiilis udu samamoodi merelt linna.
Tulin Kadriorust jalutamistiirult
ja nüüd Paberi peatuses trammi peale,
jalad protesteerisid, pea õhkas kevadest.
Kompassi väljaku kandis valdas mind tunne,
et ma olen siin olnud, siin midagi teinud,
keegi olnud, aga kes, seda ei teadnud enne und.
Õieti pärast und,
hommikul ärgates.
Mis jutustasin, oli selge nagu prillikivi,
aga midagi meenub hägusalt veel.
Et on ergas oktoobripäev, laev on sadamas,
ja seesama preilinakats, nüüd noor daam, nõjatub reelingule.
Tal on selline ilme,
ja mul on taoline tunne,
et me enam kunagi ei näe,
kuna tema jääb ühele, mina teisele poole rinnet
ja rahvusi.
Muidugi, ma vana räim, oleks võinud end paberitega
ehk Strömlingiks teha ja kaasa sõita,
aga miski segab,
äratuskell segab,
juba on hilja.
