````````
Kord kui taksoga lennujaama poole sõitsin, küsis taksojuht, et kuhu lendan ja kui sai teada, et puhkusereisile, siis rääkis mulle oma reisisõltuvusest. Aga parim linn kuhu nad naisega ikka ja jälle tagasi sõidavad on Istanbul. Neil pidavat seal isegi oma lemmikhotell olema. Kui mina väitsin, et olen ka Türgis käinud ja erilist vaimustust ei tekkinud, siis vastas mees, et Istanbul on hoopis midagi muud - see pole Türgi.
````````
Kui ma nüüd õhtupimeduses Istanbuli terassikohvikus istun ja imelist linnasiluetti imetlen - olen nõus: Istanbul on midagi väga lahedat. Lihtsalt fantastilised on need tuledes sillad üle Kuldsarve lahe ja taamal valguskumas majakesed mäejalamil.
(järgneb)
``````
Suundun üle pika aja kodumaa tuurile. Vanasti sai ikka igal suvel Eestile paar ringi peale tehtud. Läänemaa ja Haapsalu, Virumaa ja Rakvere... on paiku, mida olen kümneid kordi külastanud ja kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi minna. Muidugi tunduvad võõrad avastamata maad palju ihaldusväärsemad, kuid samas hoiab juulikuu kaunis suvelummus mind kodumaa küljes kinni. Seekord siis mu esiisade maa – Võrumaa.
Kohlila vana veskikohviku rõdul istumiseks kohta pole, peab leppima paari raudtrepiastmega jõe kaldal, et seal pardipere seltsis plastkarbist kanasalatit süüa. Õhtupäike kütab veel soojalt, aga ees on ootamas Juuru ja Vahastu kirikud ja surnuaiad. Kui lõpuks ööbimispaika Türi-Alliku veskihotelli jõuan, olen juba päris väsinud. Tuba on sünge, kuid avar ja luksuslik Kulunud lehmamustrilised tekikotid vooditel annavad teada sellest, et külastajaid siin jätkub..Väike jalutuskäik ja värske maitsev suitsukala õhtusöögiks panevad mu esimesele puhkusepäevale punkti. On mõnus uinuda lootuses, et homme paistab taas päike.
Esmaspäeva hommik on aga pilves, rannailmast ei tasu enam unistadagi. Hommikusöök, paar tunnikest netis, vana tutav jaamahoone uue kohvikuga, paari müügiletiga turuplats – hilised hommikutunnid Türil ja pärastlõuna Viljandis. Võrtsjärve äärses vanas kalurikülas piilub korraks isegi päike pilve tagant. Ööbin kaminaruumis, aknast paistab järv ja laual põlevad küünlad. Kuulan raadio Elmarit ja loodan, et naabrid lubavad ka mind sauna. Peale luksuslikku õhtusööki marineeritud angerjaga võiks ju ka saunalaval pikutada, aga niigi on hea ja mõnus... üksiolemise hetked on ju puhas rõõm ja nauding.
Uus-Meremaa reis 26. Jaanuar-9.märts 2012
Marsruut:
Tallinn-Amsterdam-Dubai-Melbourne-Auckland-Dunedin-Queenstown-Wanaka-Twizel-Mount Cook Village-Chrischurch-Picton-Wellington-Palmerston North-Whanganui-Ohakune-Taupo-Rotorua- Tauranga-Waihi Beach-Auckland-Whangarei-Kaitaia-Cape Reinga-Mangonui-Paihia-Auckland-Melbourne-Dubai-Amsterdam-Tallinn.
26. jaanuari hommikul kell veerand viis istusin Mustamäelt oma maja eest takso peale, et lasta end viia Tallinna Lennujaama. Sealt hakkas kell 6.40 minema Estonian Airi lennuk Amsterdami. Jõudsin ilusti kohale Schipholi lennujaama. Kell oli veel vähe, mitte palju üle kaheksa. Kui pagasi, mis koosnes eelnevates reisides tublisti räsida saanud seljakotist, kätte sain ja tahtsin ootesaali minna, tuli üks asjapulk juurde ja tahtis et ma paneks oma koti läbivalgustus aparaadi alla. Küsimusele kas ma viibin Hollandi Kuningriigis turismi või bisnessi eesmärgil, vastasin ,et vat ei viibi kummalgi eesmärgil, vaid hoopis hakkan reisima Uus-Meremaale varsti. Jäi rahule ja kui oli tutvunud monitorist minu seljakoti sisu kajastava pildiga, märkis, „You also have a book“, Noogutasin ja sain tulema, jutt oli minu Lonely Planeti raamatust teadagi.
Amsterdamis ööbisin mingis ökohullude hotellis, kus isegi laud oli tehtud kasutatud kohvitopsikutest jne. Järgmisel päeval tutvusin Amsterdami vaatamisväärsustega. Ülejärgmise päeva hommikul läksin varakult ökohullude hotellist Leidsepleinile bussipeatusse. Buss number 197, 4 Euri ots, tuli varsti ja ei läinudki kaua aega kui võisin uhkelt käes hoida kahte pardakaarti, üks Amsterdam-Dubai ja teine Dubai-Auckland, Emiratesi logod peal ja puha.
Emiratesil oli lausa oma security check, see oli see karmimat sorti, röntgeni moodi, mitte nagu värav. Ja isegi röntgenist ei piisanud neile, üks asjamees otsis veel läbi ka inimesed. Siis lõpuks pärast pikka ootamist sai lennuki peale. Mul vedas, sain emergency ukse juurde sinna ette tähendab koha ja ei pidanud oma pikkade jalgade pärast füüsilisi piinu tundma. Emirates on tuntud oma ilusate stjuardesside ja hea toidu poolest. Vahelemärkusena, Araabia Ühendemiraatides on ka teine, kuulu järgi veel vingem, rahvusvahelisi lende sooritav lennufirma, Etihad, kus inimene võib, kui raha on, lausa omaette kupees lennata.
Umbes seitsme tunni pärast maandus lennuk Dubais. Kell näitas keskööd. Lennuk Uus-Meremaale pidi minema kell 10 hommikul. Noh siis kuidagi veetsingi öö Dubai lennujaamas, mis ei uinunud hetkekski, kõikjal, eriti tax free kaubatänavatel kees vahetpidamata vilgas tegevus. Kuulasin oma pleierist moodsat trance muusikat, mida olin ekstra reisi tarbeks endale soetanud suures koguses ja võitlesin ligitikkuva unega. Üks lugu on ca 8 minti pikk, hea ajaviiteks.Hommikuks ajasid kõrvad juba pilli kah. Lõpuks tuli lennukile mineku aeg ja see sõit kestis umbes 13 tundi. Iga natukese aja tagant anti süüa. Kuulasin isiklikust, eesistuja tooli sees olevast, meelelahutusussüsteemist Lady Gaga ja David Guetta viimaseid plaate, siis hakkas pidev vaevlemine. Minu kõrval istuvat kaks ilusat mustanahalist tütarlast paistsid reisi palju paremini taluvat, muudkui itsitasid ja vahtisid oma ekraanidelt Twilighti ja teisi plikade filme. Kaotasin ajataju, mille sain tagasi siis, kui lennumasin Melbournes maandus. Mina ja Austraalias! Täitsa lõpp! Aga see polnud veel kõik, mõne aja pärast oli uuesti lennukile minek ja siis nelja tunni pärast oligi Uus-Meremaa!
Aucklandi piirikontrollis läks kõik väga kiiresti ja formaalsusteta, põhiliselt muretsevad nad sellepärast et kas sul pole toiduaineid kaasas jne. No ma natuke seal formularis luiskasin ka mis täita tuli. Seal oli küsitud, et kas te olete viimase kuu aja jooksul metsas viibinud. Ma kirjutasin, et ei ole, kuigi tegelikult käisin alles reisile eelnenud pühapäeval Harku ringil suusatamas…
Esimene mulje Uus-Meremaast oli, see et hästi roheline oli kõik ümberringi. Muru oli roheline ja kõik igasugu taimed ja värgid samuti. Ühesõnaga väga kosutav eesti talvest tulnule. Ilm ei olnud üldse väga palav, selline paras umbes 25 kraadi, merelt puhus kerge tuuleke ja kui päike juhtus pilve taha minema oli päris jahe. Oma majutusse jõudmiseks hakkasin mööda Aucklandi põhilist, Queen Streeti astuma ja korraga hakkasin muretsema, kas mind kogemata hoopis Hiinas pole maha pandud! Ma arvan, et see tunne on tuttav kõigile Aucklandis aga eriti Queen Streetil viibinutele. No põhiliselt ongi hiinlased ainult. Läksin oma majutusasutusse, kell oli mingi pool viis õhtul ja järgmine kord ärkasin alles kell 11, väljusin majutusasutusest, et midagi hamba alla otsida, mis ka tänu Burger Kingile õnnestus. Siis järgmisel päeval käisin Aucklandi linnas ringi ja samuti külastasin Auckland Art Gallery-d, kuhu muideks oli sissepääs tasuta ja mille eksponaatidest meeldis mulle kõige enam teos, mis koosnes vanast, tsementi täis valatud plekkvannist.
Pärast kunstisaali külastust käisin ka kuulsas teletorni, Sky Toweris, mis on lausa Aucklandi sümbol. Ülevalt avanes päris suurejooneline vaade linnale ja lahele. Uusmeremaalased on kavalad.vanu katedraale ja muid väga väärikaid hooneid neil seal kesklinnas ei ole, võtsid kätte ehitasid teletorni ja kõik külalised uudistavad nagu ilmaimet. Esimese Uus-Meremaa päeva õhtuks oli kurk haige ja muidu vilets olek. Järgmisel päeval sõitsin lennukiga Lõunasaarele Dunedini ja seal oli juba päris paha olla. Subway pikk vorsti-juustu võileib tuli igatahes öösel hostelis välja. Järgmine päev liikusin Dunedini tänavatel nagu udu sees, haige mis haige. Õnneks tervis järgnevatel päevadel siiski paranes, jäi vaid paar nädalat kestnud nohu, millesarnast mul pole kunagi olnud.
Dunedinist läksin bussiga Queenstowni, mis asub järve ääres. See piirkond on igasuguse spordirahva aga eriti ekstreemspordirahva paradiis. Neid paljudel viisidel allalaskmisi, allasõitmisi, allahüppamisi ja allalükkamisi ei suuda üles loendada. Näiteks linna kohal kõrguvast mäest saab mööda verdtarretavat metsateed mägirattaga alla sõita, kuna aga lähedal asuval Nevise jõel asub maailma kõrguselt teine benjihüppe koht, Nevis Highwire, mida haldab benjihüppe asutaja Hacketti firma. Mulle meeldib rohkem ülespoole ronida, seda tegin mainitud Queenstownis ja ka teistes kohtades.
Queenstownist liikusin edasi linna, millel on mustamäelase/nõmmeka jaoks ilus kodune nimi-Wanaka. Sealgi on linna kõrval suur järv ja sealgi on head tingimused paljudeks sportlikeks tegevusteks, matkamiseks, jalgrattasõiduks, jooksmiseks jne. Kogesin esimest korda, et nädalavahetuseks, eriti reede õhtuks peab majutus olema ette broneeritud, kõik vähegi soodsamad kohad olid kinni, siis läksin ühte veidi kallimasse motelli, kus tõsi küll oli väga kvaliteetne ööbimine. Wanaka linnas sooritasin juba tõsisema matka, mis vältas umbes seitse tundi. Maastik oli mägine, aga veel selline mis siledalt maarjamaalt tulnul konti ei murdnud. Inimesed ,kes kas jalgrattal või jalgsi vastu tulid, ja neid oli laupäeva ennelõunal palju, vaatasid rõõmsa näoga otsa, mitte ei põrnitsenud tigedalt maha, nagu meil nii sageli võib kohata. Parajasti toimus linna lähedal rockfestival, mida peetakse iga kahe aasta tagant.
Kui väikebuss hakkas Queenstownist Wanaka poole minema, kuulutas bussijuht: varsti tuleb peale missis Forbes, 95 aastane daam, kes käib kuus korda nädalas Queenstownist Wanakasse kohvikus! Sinna on poolteist tundi ja tagasi ka poolteist tundi. Ja siis ta tuligi, vaatamata oma väärikale eale kõbus, vestlesid bussijuhiga terve tee. Huvitav küll miks ta nii tihedalt seal Wanakas peab käima, kas ühest korrast nädalas ei aitaks?
Mina ei saanud Wanakast esimesel katsel minema, nimelt vedas mu käekell alt, jäi pooleks tunniks seisma ja nii hilinesin bussile. Soetasin kohalikust spordipoest uue kella. Tänu sellele intsidendile sain veel nautida sooja ja päikeselist pühapäevaõhtut seda nii koduse nimega linna palistavatel järvekallastel jalutades.
Vahelepõikena, esimene raamat, millest ma Uus-Meremaa kohta teada sain, oli „Maailm ja mõnda“ sarjas ilmunud Rudolf Sirge reisikiri „Meretaguste juures“. Sirge ja Voldemar Panso said kaugel vene ajal 66, 67 aastal, käia kaks korda nõukogude kultuuritegelaste grupiga turismireisidel USA-s, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kui libistada üle need kohad ,kus autor esitab kohustuslikku teksti töörahva raskest olukorrast ja kohalike punaste aktivistidega kohtumistest, saab sest raamatust Uus-Meremaa kohta teada küll. Maooridel peatub ta pikalt, sealt raamatust saingi teada ,et maoorid on Pika Valge Pilve maale tulnud Polüneesia saartelt paatidega ja varsti tekkis mul ka küsimus, et kes siis siin enne elasid. Kas oli võimalik, et nii suured saared olid inimtühjad, enne kui maoorid 800 aastat tagasi sinna saabusid. Ühel saksa tüdrukul kellega hostelis seda teemat arutasime, oli oma versioon, mingid inimesed elasid siin ka enne maoore, aga maoorid sõid nad ära. Täitsa võimalik. Sirge raamatu vahvaim koht on see ,kus Panso ostab endale paarimeetrise mõõga suveniiriks, mis on loomulikult enam kui nüri. Olles juba Melbourne lennujaamas tagasiteel kodu poole ja nähes tax free kaupluses samuti paarimeetrist didgeridood, tärkas minus hetkeks soov teatrimeest suuregabariidilise suveniiri ostus üle trumbata. Aga kust ma ikka täpselt tean, et didgeridoo mille ostaksin ,on Panso mõõgast pikem? Nii jäigi didgeridoo ostmata, kuigi ma lausa jumaldan seda pilli ja inimesi, kes seda mängida mõistavad.
Kõige meeldejäävam pilt Rudolf Sirge raamatust on vaade Cape Reingale, pildiallkiri oli: „Cape Reinga Põhjasaare tipus. Maoorid uskusid, et siin asub maailma lõpp“ Küll mustvalge, aga seda võimsam, Cape Reingas, seal maailma otsas otsustasin kindlasti ära käia. Selleks hetkeks oli minu kollektsioonis juba kaks maailma otsa, Fisterra Hispaanias ja Ushuaia Lõuna-Ameerikas. See tunne, et enam kuhugi edasi minna ei ole, ainult tagasi, see tunne on kogemist väärt. Aga seal, otsas ärakäinuna, ei ole me kindlasti enam päris need kes sinna minnes.
Järgmine sihtkoht, kuhu otsustasin minna, oli Mount Cook Village, Uus-Meremaa kõrgeima mäe jalamil. Teel sinna peatusin väikeses linnas nimega Twizel. See linn on ehitatud kunagi 70-datel lähedalasuva hüdroelektrijaama ehitajate tarbeks. Kõige rammusamatel aegadel oli see linn koduks umbes 6000-le inimesele, ehitajatele ja nende peredele. Kui elektrijaam valmis, ähvardas linn tühjaks jääda, kuivades rahvaarvult kokku 1000 inimeseni. Viimastel aastatel on Twizeli rahvaarv jälle kosunud, nagu ka kinnisvarahinnad, kuna linn asub populaarsete mägikuurortite läheduses siis soetavad paljud inimesed endale siia väikese elamise, mis kokkuvõttes tuleb siiski odavam kui kuurortites maja/korter osta. Twizel oli väga vaikne ja rahulik linn, kogu elu toimus ainult meie kunagisi kolhoosikeskusi meenutavas linnasüdames, kus oli kaks supermarketit, kohvik ja ametiasutused. Seda üllatavam on, et just Twizeli lähedal on üles võetud populaarse „Sõrmuste Isanda“ filmi välisstseenid.
Twizelist sõitsingi Mount Cook Village-sse. Tee peal tegi bussijuht peatuse ja lasi reisijatel pildistada hingematvalt kauneid vaateid Pukaki järvele. Samuti jagas ta igakülgset informatsiooni „Sõrmuste Isanda“ filmiga seotud üksikasjade kohta. Mount Cook Village on väike, Euroopa alpikülasid meenutav asula, mille kuulsaim ehitis on Hermitage hotell, asutatud Everesti ühe vallutaja Sir Edmund Hillary poolt. Ma ütlen, ühe vallutaja, kuna olen alati rõhutanud, et Hillary ei olnud mitte mingil määral tähtsam sherpast Tenzingist, kellega koos nad 1952 aasta mais Everesti tippu jõudsid. Nad jõudsid tippu koos, jah tõsi küll Hillary oli Tenzingust paar meetrit ees. Kuidas üks noor ajakirjanik kunagi lehes kirjutas: Everesti vallutaja Hillary ja tema saatja Tenzing, no sellele artiklile kirjutasin väga põhjaliku vastulause. Eks see kõik ole sellepärast, et väiksena lugesin raamatut „Lumetiiger“, mis on Tenzingu elulugu ja see lihtne, kirjaoskamatu mees, kes inglaste ekspeditsiooniga maailma katusele jõudis, on alati minu suur iidol olnud.
Olles, nagu öeldud Tenzingu fänn, tutvusin siiski põhjalikult Hillary muuseumiga Hermitage hotellis, lisaks väljapanekule kõlas lindilt Hillary hääl, pajatamas ekspeditsiooni kohta. Hillary oli väga pikk mees, umbes kaks meetrit, näitusel oli tema elusuuruses foto, nii et igaüks sai end temaga võrrelda. Mul on rõõm tõdeda, et ma eriti palju alla ei jää sellele kuulsale mesinikule, kes sai Everesti vallutamise eest sir-i tiitli ja kelle pilt on Uus-Meremaa viiedollarilise rahatähe peal.
Muide, Hillary oleks võinud kergelt ka sellest aust ilma jääda, kui aasta varem oleks Tenzingu ja Shveitslase, Raymond Lamberti tipputõus õnnestunud. Tenzing ja Lambert jõudsid 8600 meetri kõrgusele, tipp asub 8848 meetrit, neil jäi tõepoolest vähe puudu, aga kuna ilm oli halvenemas ja jõuvarud lõppenud, olid nad sunnitud tagasi pöörduma. Nagu Tenzing „Lumetiigri“ raamatus ütleb: tippu oleks me ehk jõudnud kuid elusalt alla kindlasti mitte. Kui Tenzing aasta pärast Everestile jõudis oli tal kaelas Lamberti sall. Tenzing ja Lambert olid omavahel suured sõbrad, ehkki Lambert rääkis ainult prantsuse keelt ja nad omavahel peale kahe sõna „Ca va bien“ , kõik on korras, rohkem vestelda ei saanud. Hillaryga Tenzingul sellist sõprust ja klappi ei olnud kuigi Tenzing rääkis hästi inglise keelt. Suhetele ei mõjunud hästi ka see, kui Hillary oma raamatus kirjutab, et järsul astmel enne tippu (mille nimi on Hillary step), oli Tenzing tõeliselt hädas ja tema vinnas sherpa sealt lihtsalt üles ja kui ta oli üles jõudnud lamas ta tükk aega lumel ja „hingeldas nagu suur kala“.
Minu mäevallutus hõlmas tõusu mööda Muller Hut tracki -i nimelist matkarada samanimelise, 1800m kõrgusel asuva metallist ööbiskoha juurde. Noh, see oli juba sport, Mueller Huti rada koosneb kahest osast, esimene väga järsk tõus on varustatud treppidega, teine osa on lihtsalt kiviklibuga kaetud väga järsk nõlv. Olen ka ennem, Lõuna-Ameerikas järskudel tõusudel matkanud, aga see ületas oma raskuselt kõike varem kogetut. Üleval oli igilumi ja kaunid vaated Mount Cooki mäemassiivile, kust alatasa kostis laviinide mürinat. Istusin, jalad lumes mõnda aega ja kosusin meeletust tõusust. Ühed matkajad küsisid, et kas ma olen Soomest, et soomlastel on komme paljajalu lumes käia. Vastasin, et peaaegu Soomest, Eesti on Soome ligidal. Allatulek oli täitsa riskantne vahepeal olid sellised täitsa tagumiku peal allalaskmise kohad, kõik läks siiski õnnelikult ja õhtuks jõudsin puruväsinuna Mount Cooki külasse tagasi. Ma ei tea, millist koormust pidid taluma need matkajad, kes eesmärgiga Mueller Hut-is ööbida, vedasid neil ränkadel nõlvadel kaasas suurt seljakotti. Minul oli väikse seljakotigagi raske ronida.
Mount Cookist sõitsin Twizeli kaudu Christchurchi. Olin eelnevalt informeeritud, et möödunudaastase maavärina tõttu on Christchurchi kesklinn aiaga piiratud, aga nagu eriti ei uskunud, et olukord nii hull on. Nüüd veendusin oma silmaga. Maavärinast laastatud Christchurchist ja sellest kuidas reis edasi kulges, juba järgmises osas.
