vägivald vajub vahest üle maa
ikka ja jälle... pambuskepid kuulirahes
vereplekid... ikka ja jälle... korra kohus
rahus voi ilma.. igatahes ..
eesastujad jätavad jälje
aeti tõkked maanteedele, süüdati lõkked rehvihunnikuile
sajatati ja loobiti hõiked nagu telliskive üle
süsimusta suitsupilve.. politseile kaela
ja nemad avasid tule
16 surnukslastud protestijat toob tänavat laostama 100000 lise massi
nii üheks saab Gujaride hord
ja ylejäänud 29998 kasti seisavad vagusalt püsti ega aja oma nime sassi
kohtu kord
kolmas päev .. parrikaadid püsivad... tossavad usinalt, mil
eilsed on sysina asvaldil
kõrvaltänavatel hiilivad külapoistekomandod
kadade ja pambusroigastega
nagu Rajastani Rambod
politsei seisab veel, kuid päev on noor veel ja rahu toores
siis kuulen.. kisavad Gujarid kui rahvuskoor ning
kolisevad kilbid kivirahes, enne kui plaksuvad relvad ja luud
ja esimene komistab ja kukub sest politsei tulistab, nii et lopuks saavad
4 eesliini noormeest kummikuuli jalgadesse ja viiakse mootorratastel
Jaipuri haiglasse
rünnak peagi kosub ja tagasi tasuma asub
kulutulena panakse põlema kohalik jaoskond
mõnikond masinat ja mõlemad haridusasutused
kamp koguneb pangahoone ette japillub kive
nagu ammu oleks aeg juba voi....
kuid siis lähenevad sireenid... sõjavägi...!!.... hoiatus levib..
komandod hajuvad... kaugusest pommitatakse t8navaid
pisargaasipalloonidega ja mu luuletusel ei näi tulevat lõppu
varjun kangi alla..
silmad ja suu pearätti surun ...
hingan... motlen.. Incredable India....!
Hommikul istun kohvitassiga rõdul läpaka taga ja vaatan eelmiste päevade reisipilte. Veel näen sinist Adria merd mägede taustal ka reaalselt. Täna peame oma rendiauto tagastama ja sõitma viimaseks ööks võimalikult Dubrovniku lennujaama lähedale. Et kiiremini Horvaatiasse jõuda, siis ületame lahe praamiga. Dubrovniku vanalinnas jalutamisega Toivo aega raiskama ei hakka, tegeleme hoopis öömaja otsimisega, sest mees on silmnähtavalt närvis. Leiame äärelinnas väga kena korteri, kuid Toivo peab hinda kõrgeks. Mina ei usu, et siit midagi odavamat oleks võimalik leida. Olgu peale, sõidame tagasi- linnast natuke välja. Liivarannaga suvituskülas üürime ühe peremehe käest soodsalt kaks eraldi korterit II ja III korrusel. Kohe üle tee asub majaomanikul restoran.
Toivo kiirustab autot tagasi viima, tüdrukud jäävad tuppa puhkama ja mina lähen veel viimaseid lõunamaa päikesekiiri püüdma. Jalutan mööda rannaäärt üsna pikalt- 2-3 km, sellist kena liivaranda pole sellel reisil varem kohanud. Muidugi on siin ka rahvast palju. Kuna meil enam eriti sularaha ei ole, siis otsin lõunatamiseks koha, kus saab kaardiga maksta ja kutsun tüdrukud ka sööma. Mõne tunni pärast on Toivo õnnelikult tagasi ja nüüd palume majarahvalt abi hommikuks takso tellimisel. Perepoeg on lahkelt nõus meid oma autoga lennujaama viima, nii et mured lahendatud. Vaja veel asjad korralikult ära pakkida ja siis võib minna linna peale viimast õhtut veetma. Toivo annab meile oma viimase kohaliku valuuta kaasa ja otsustab ise koju jääda. Kõik rannaäärsed teed ja kohvikud on rahvast täis. Jalutame ja istume meiegi tunnikese ja siis otsustame õhtu lõpetada oma kodurestoranis , mis asub küll rannamelust natuke kaugemal. Heidan veel viimase pilgu öisele merele.
Kodurestoranis istub vaid üks seltskond sünnipäevalisi. Luban lahkelt tüdrukutel omale meele järgi joogid tellida ja ise lepin sellega, mis rahast veel välja tuleb. Saan omale klaasikese mõrudat kadakajooki ja küsin kohe kannuga jäävett juurde. Vähemalt saab end natuke jahutada. Aga nagu kiuste otsustab majaperemees omalt poolt topeltjoogid meile välja teha ja minu õhtu on seega topeltmõru, kuid siiski on kahju veel magama minna. Lõpuks näen, et Eneli ikka juba üsna väsinud ja teen ettepaneku lahkuda, aga ei- türduk tõuseb püsti ja läheb naaberlaua sünnipäevalistelt küsima, et kus siin WC asub. Muidugi teadis ta seda ka küsimata, aga nüüd on tutvus tehtud ja tüdruk ei lase end mitut korda võõraste lauda kutsuda. Siiril pole ka muud valikut, kui seltskonnaga ühineda ja Enelit valvama jääda. Mina pean targemaks magama minna.
25.. reede, 22. juuli 2006 TAGASI TALLINNASSE.
Hommikuks on seltskond jälle koos, et lennuväljale sõita, aga Eneli pole veel kaineks saanud ja isegi lennukis suudab ta terve reisi aina vadistada ja vadistada... Tallinn ootab meid vihmasaju ja 15 - soojakraadiga. Tahaks tagasi!
Jah, just tänu reisikaaslastele oli meil väga vahva ja sündmusterohke reis!
Nüüd, kui uus suvi juba ukse ees, sain viimaks mälestused kirja. Ootan kommentaare, arvamusi, küsimusi... Ehk leian ka koha, kuhu jutule lisaks pilte üles riputada.
Tüdrukutel, kel romantiline öö Adria mere rannikul selja taga, on hommikul raske äratada. Luban neil veel natuke magada ja vestlen majaperenaisega. Kõrval krundil kõrgub uus viiekorruseline hoone, millel klaasid purustatud ja maja on märgatavalt kaldu. Lugu siis selline, et omanik Ameerikast sai linnavalitsuselt ehitusloa, mida riigi võimud ei aksepteerinud ja lasid valmimisjärgus tulevasele majutushoonele pommi alla panna.
Tüdrukutel on üsna kahju siit täna lahkuda, aga otsustame siiski natuke Dubrovnikule lähemale sõita, kuid veel üheks ööks Montenegrosse jääda. Seekord leiame omale peatuspaikaks rõduga toakese otse merekaldal. Rand suhteliselt tühi- vaid paar kohvikut ja üksikud päevitajad. Meie autojuht Toivo tahaks siin natuke lihtsalt istuda ja ühe väikse õlle juua. Mina tegelen vahepeal ujumise ja päevitamisega ning siis istun taas kohvikulauda tagasi.
Oleme vist üsna eksootilised turistid siin, sest omanik tellib maja kulul kõigile meile neljale veel samad joogid teist korda. Toivo ja Siiri hakkavad üha enam kinni mõttest, et teeme täna autoga ühe väikese tiiru mägedesse. Mulle meenub kohe nädal tagasi kogetud surmasõit Mosteri linnast Montenegro piirini ja mitte kuidagi ei tahaks ma minna, Eneli pole samuti mägedest vaimustatud. Siiri, kes aga need jubedad hetked lihtsalt autos maha magas, saab minu peale vihaseks, et mida ma ometi kardan. Pakun juba välja, et mina lihtsalt ei tule kaasa, milleks mulle vaja närvirakkude kulutamist.
Tegelikult see sõit pole üldse nii jube, sest tee on ikka piisavalt lai ja ohutu. Vahepeal peatame auto ja pildistame mägesid. Edasi tiirleme rahvuspagi territooriumil ja peatume väga armsas külakeses, kus pea igas talus müüakse oma toodangut- suitsutatud sinki ja suuri juusturattaid, mõnes üksikus ka veini. Ostame moona kaasa ja istume kohalikus restoranis, kus ühtegi toitu valmis pole vaid tuleks üsna kaua oodata. Otsustame, et sõidame Kotori kaudu tagasi ja sööme seal ühe korraliku õhtusöögi parem. Aga enam ma ei kahetse, et mägedesse sõitsime: külakese külastamine oli igati seda väärt. Enne kui õigele teele tagasi jõuame, eksleme natuke.
Seekord vaatame Kotori vanalinna vaid autoaknast ja peatume rahvarohkes laheääres söögikohas. Siin on väga ilus istuda, aga Eneli ja Toivo teeb tühi kõht vihaseks. Peale tunniajast toidu ootamist tahab Eneli lihtsalt lahkuda, püüan talle selgitada, et see pole mõistlik tegu. Restorani ainuke kelner jookseb nägu higist märg aina edasi ja tagasi. Juba hämardub ja minul on kole kahju, et ei jõua enam lähedal seisvat uhket kirikut vaadata ja pildistada. Nii kaua pole me tõesti kuskil varem oma tellimust oodanud, aga kui söögid viimaks laual, ei pea me pettuma. Tõesti suurepärased väga maitsvad praed. Enne kui voodisse siruli saame, on meil veel sõita üle 10 km mööda rannikuäärset kitsast teed öises pimeduses.
Täna istume neljakesi oma rendiautosse ja sõidame mere äärest kaugemale, pealinna suunas. Podgorica millegi erilisega meid üllatada ei suuda, kuid siiski saavad imetluse osalisteks maalilised vaated autoaknast. Tunnikese veedame vaiksel välikohvikutega tänaval, kus väikesed räpased kerjusetüdrukud kääksutavad suurt lõõtspilli ja küsivad selle kassikontserdi eest raha kah. Jätame Toivo kohvi jooma ning tutvume paari kohaliku rõivapoega. Ostan mälestuseks rohelise sametise seeliku. Edasi on meil kavas külastada rahvusparki, kuhu sõidame siis kaardi ja teeviitade järgi kuni lõpuks aheneb tee üsna kitsaks ja kahtlaseks. Veel mõned kilomeetrid ja siis järsku- teeremont ja keelumärk ees. Loobume 4 km-st jalgsiretkest ja pöörame auto nina ümber. Loomulikult oleme pahased, et mingit viidet polnud kuskil varem väljas, et autoga pargini ei saa.
Kuna mind alati surnuaiad tõmbavad, siis teeme järgmise peatuse just väikese kabeli juures, mis haudadega ümbritsetud. Väravast sisse astudes jalutab meile vastu suur kilpkonn. Hauad ise on aga väga kummalised- suured neljakandilised betoonist kastid, mis kaunistatud kunstlilledega. Surnute pildid ja nimed ka ilusti näha ja lugeda, aga mitte ainult surnute, vaid ka nende inimeste fotosid võisime hauatahvlitel näha, kes veel praegu elavate kirjas. Kõige enam jahmatavad mind võikad laibaussid... tasapisi hakkan süsteemile pihta saama. Siin maetakse surnud maa peale! Kirst pannakse betoonist kasti otsas olevast lahtisest luugist sisse ja siis müüritakse avaus kinni. Sellise avause vahelt need laibaussid siis välja vingerdavadki. Tõotan endale, et selles riigis mina enam keetmata kraanivett ei joo.
Tasapisi laskume jälle mere äärde tagasi, et enne kojujõudmist veel kunagist kaluriküla Sveti Stefanit külastada. Tillukesel saarel asub luksuslik hotellikompleks,mis sarnaneb kindluse või kloostriga, sest hooned on pärit VX sajandist ja umbes poolsada aastat tagasi ümberehitatud. Nii parkimise kui ka sissepääsupileti eest nõutakse korralik summa. Müüride vahel leidub nii väikeseid kohvikuid kui restorane ja isegi pisike välibassein. Kahju et mul ujumisriideid kaasas pole- nii väga tahaks juba kord normaalsesse vette. Looda sa, selgub, et ka basseinis on vesi tulisoosoolane nagu mereski. Kahju, et meie siin täna ei ööbi, aga kuskil üsna lähedal ootab 2-toaline üüritud korter.
Ostame õhtusöögi kõrvale kohalikku odavat veini, millel (nagu pärast selgub) kangust vaid 5 kraadi ja aprikoose. Praen suitsutatud tsinki, keedan kartuleid ja valmistan salati. Õhtul tulevad meile ka külalised: kaks noormeest, kes elavad selle maja alumisel korrusel terve suve, sest töötavad siinses rannarestoranis. Poisid on tõesti väga viisakad ja paluvad minult luba, et kas nad tohivad pärast meie tüdrukutega välja minna.
Kuna täna on meil viimane õhtu selles armsas endises kalurikülas, siis otsustan ka ise veel enne päikeseloojangut üksinda väikese jalutuskäigu teha. Rannas inimesed veel päevitavad, meres liuglevad tillukesed paadid, taamal lõputud mäed... nii armas õhtu. Istun üsna veepiiril välikohvikus, mille põrandal vaipkate ja katus mõne postikese peal üleval. Nelja- viieaastased lapsed, kes just suplemast tulnud, jooksevad siin paljalt ümber laudade ringi. Järsku jääb minu laua kõrval üks poisike seisma ja urineerib vastu posti nii, et juga mööda põrandakatet minu jalgade suunas voolab. Teine natuke suurem poiss hüüab küll, et mida sa teed, aga tegu ju tehtud juba. Mina tõusen püsti ja mõtlen, et elamused misssugused.
Kahju, et veel vaid kaks päeva ja siis peme koju tagasi sõitma.
21. teisipäev, 18 .juuli 2006 ALBAANIA PIIRI ÄÄRES.
Tänaseks plaaniks on võetud mööda rannikut Albaania piirini välja sõita, mul on südamest kahju, et me renditud autoga piiri ületada ei tohi. Kaart käes ajame Siiriga kordamööda näpuga järge ja otsime teed Montenegro suurimale liivarannale. Teame, et selles piirkonnas elab palju albaanlasi ja loodame tunda natuke teise riigi hõngu. Eksleme ja vaidleme, lõpuks ületame mööda silda jõe, kus näeme vee peal kummalisi kalurionnikesi - hurtsikuid, mis kala õngitsedes vaid vihma korral peavarju pakuvad, ei enamat. Auto parkimise eest maksame 1 euro ja kohal me olemegi. Kohe autost välja astudes tunneme vänget haisu ja näeme usteta peldikust, kuidas üks ema oma poga asjal käies abistab. Tegelikult on see mingi vana maha jäetud WC, mille põrandal hunnikud kuhjas. Mõni meeter eemal peab suur seltskond puude varjus piknikut ja sööb rõõmsalt arbuusi.
Rand on tõesti ilma kivideta, aga seda tolmu siin ei saa ju ometi liivaks nimetada. Ranna pikkus ulatub vähemalt 10 km-ni. Inimestele on looduslikust materjalist päikesevarjud ja rannatoolid tasuta kasutamiseks. Tõenäoliselt arvestatakse nende tarvitamine parkimishinna sisse. Turiste siin eriti pole, kuid kohalikud pered koos lastega naudivad suve täiega. Jääb arusaamatuks, mis naudingut pakub sellele meeletule rahvamassile tolmupilvede sees lebamine. Mulle tundub, et siin pole tõmmuks saamiseks päikest vajagi ja samas sulpsan ma soolastesse lainetesse... Meri on tõesti mõnus ja jahutav. Mööda randa lõpmatusse jalutamine sisustab meie päevast paar tunnikest... muidugi tuleb tagasi ka tulla. Vahepel vaja WC-s käia, ootan kannatlikult, kuidas minust eelmine kasutaja kükitades oma suitsu suitsetab ja lahtisest uksest rannavaadet naudib.
Lõpuks on kõigil meil neljal sellest eksootilisest rannast kopp ees ja otsustame nüüd päris piirini sõita, et midagi süüa. Meid ootab imearmas väike jõeäärne kaluriküla, kus reas 4-5 tillukest kalarestorani. Võtame istet terassil ja vaatame kuidas kohalikud kalurid paatidega mööda jõge edasi-tagasi tiirutavad. Meile pakutakse suure potiga kalasuppi, mis maitseb hästi, aga meenutab konservi "Räim tomatis". Eriti hea on muidugi praad grillitud kalmaaridest.
Jalutame veel natuke ringi ja heidame pilgu kohalikele suvilatele, need on enamasti lihtsad armsad puuehitised tihedalt reas, nats ligadi-logadi, kohati värviga kaetud ja samas leidub ka üksikuid väga korralikke ehitisi.
Tagasiteel läbime liiklusummikus linna, mille tänavatel hakkavad silma kerjused. Linnaäärselt turult ostame albaanlasest naise käest baklazaane.Kuigi küsime ühe, annab ta meile sama raha eest kolm suurt vilja. Majutuspaika tagasi jõuame hämaras ja kui majaperenaise küsimusele vastan, et kus täna käisime, siis ootamatult kõvasti korratakse sõna: "Albaania!". Püüan ruttu seletada, et ainult ju piiri ääres ja pärin, ettevaatlikult, et miks ei tohi. Saan vastuseks: " Nad ju taovad meie riigi numbrimärgiga auto katki, kui sinna lähete." Õnneks oleme meie elusalt ja tervelt koos autoga tagasi.
